Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. jaanuar 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-16-909
Haldusasi
AS Prisma Peremarket kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 11.04.2016 otsuse nr 15-1.11/9 tühistamiseks osas, millega jäeti rahuldamata AS Prisma Peremarket taotlus intressi arvestamiseks ja tasumiseks, ning Tallinna linna kohustamiseks tasuma AS-le Prisma Peremarket intressi riigivastutuse seaduse § 23 alusel summas 21 643,63 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja – AS Prisma Peremarket, volitatud esindaja v.adv Tanel Molok Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Jaan Lindsaar
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. märtsi 2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna linna apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
15.jaanuari 2018. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15. märtsi 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-909 muutmata.
2.Mõista Tallinna linnalt AS Prisma Peremarket kasuks välja AS Prisma Peremarket apellatsiooniastme menetluskulud 1141 (üks tuhat ükssada nelikümmend üks) eurot ja 20 senti. Tallinna linna apellatsiooniastme menetluskulud jäävad Tallinna linna enda kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.02.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-16-909 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Prisma Peremarket deklareeris alates 2010. a II kvartalist kuni 2011. a IV kvartalini tasumisele kuuluvat müügimaksu summas 1 749 432,39 eurot.
2.AS Prisma Peremarket esitas 04.04.2013 Maksu- ja Tolliametile (MTA) seitse parandusdeklaratsiooni perioodide eest alates 2010. a II kvartalist kuni 2011. a IV kvartalini, mille kohaselt on kõikidel maksustamise perioodidel AS Prisma Peremarket tasumisele kuuluv müügimaks 0 eurot. Samuti esitas AS Prisma Peremarket müügimaksu tagastamise taotluse.
3.Tallinna Ettevõtlusamet jättis 30.04.2013 otsusega nr 15-1.9/2 tagastusnõude rahuldamata ning määras AS-le Prisma Peremarket 2010. a II kvartali kuni 2011. a IV kvatali eest müügimaksu summas 1 749 432,39 eurot.
4.AS Prisma Peremarket esitas 22.07.2013 Tallinna Ettevõtlusametile taotluse riigivastutuse seadusese (RVastS) alusel tasutud müügimaksult intresside tasumiseks.
5.Tallinna Ettevõtlusamet jättis 21.08.2013 otsusega nr 15-1.11/18 AS Prisma Peremarket 22.07.2013 taotluse intresside arvestamiseks ja tasumiseks rahuldamata.
6.AS Prisma Peremarket vaidlustas mõlemad Tallinna Ettevõtlusameti otsused Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohus tühistas 25.01.2016 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-131187 nimetatud otsused ja kohustas Tallinna linna AS Prisma Peremarket 04.04.2013 taotlust uuesti läbi vaatama.
7.Tallinna Ettevõtlusamet rahuldas 30.03.2016 otsusega nr 15-1.9/7 AS Prisma Peremarket tagastusnõude osaliselt ja tagastas müügimaksu summas 185 378,95 eurot AS Prisma Peremarket ettemaksukontole.
8.AS Prisma Peremarket esitas 06.04.2016 Tallinna Ettevõtlusametile taotluse vaidluse all olnud summade tagastamisega viivitamise eest intressi arvestamiseks ja tasumiseks. Taotluse esitaja palus arvestada ja tasuda intresse nii maksukorralduse seaduse (MKS) kui RVastS alusel perioodi eest, mis algas müügimaksu tasumisega ning lõppes kolmekümnendal päeval pärast tagastustaotluse esitamist.
9.Tallinna Ettevõtlusamet jättis 11.04.2016 otsusega nr 15-1.11/9 rahuldamata AS Prisma Peremarket taotluse arvestada ja tasuda intressi RVastS alusel (p 1); arvestas AS Prisma Peremarket kasuks intressi tema poolt ettevõtlusametile enammakstud maksusummalt 2(9)
3-16-909 järgmiselt: 112 562,09 eurot ajavahemiku 04.05.2013–09.02.2016 (k.a) eest; 667,36 eurot ajavahemiku 16.02.2016–21.02.2016 (k.a) eest ning 2 224,54 eurot ajavahemiku 11.03.2016– 30.03.2016 (k.a) eest (p 2).
10.AS Prisma Peremarket esitas 10.05.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Ettevõtlusameti 11.04.2016 otsuse nr 15-1.11/9 tühistamiseks osas, millega jäeti rahuldamata AS Prisma Peremarket taotlus intressi arvestamiseks ja tasumiseks ning Tallinna linna kohustamiseks tasuma AS-le Prisma Peremarket intressi RVastS § 23 alusel summas 21 643,63 eurot. Kohaldatav on RVastS, mille § 23 p 1 sätestab maksukohustuslasele õiguse nõuda avaliku võimu kandjalt 6%-list intressi alusetult saadud raha eest. See on tasu aja eest, mil avaliku võimu käsutuses oli alusetult saadud raha ning mille jooksul kaebaja ei saanud vastavat rahasummat ise kasutada. Kaebuse eesmärk on intressi saamine perioodi eest, mis algas müügimaksu tasumisega ning lõppes kolmekümnendal päeval pärast müügimaksu tagastustaotluse esitamist, s.o 06.05.2013. See on periood, mida MKS-s sätestatud intressi tasumise kohustus (MKS § 116) ei reguleeri. RVastS-st lähtuv intressinõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud RVastS §-s 22 sätestatud alusetu rikastumise nõude eeldused: 1) avaliku võimu kandja on saanud isikult avalikõiguslikus suhtes asja või raha; 2) asja või raha üleandmiseks puudus õiguslik alus või on õiguslik alus ära langenud (RVastS § 22 lg 1). Kaebaja tasus vastustajale avalik-õiguslikus suhtes müügimaksu. Seega on täidetud esimene tingimus. Ka teine tingimus on täidetud, sest tänaseks on jõustunud kohtulahenditega tuvastatud, et müügimaksu tasumise aluseks olnud Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrus nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ (määrus nr 45) oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega ning seega puudus õiguslik alus müügimaksu nõuda. RVastS-st tulenevat intressi saab nõuda sõltumata MKS-s sätestatud intressikohustusest. MKS § 116 lg 2 kohaselt on maksuhaldur kohustatud arvestama tähtpäevaks tagastamata summalt intressi juhul, kui ta ei täida tagastusnõuet tähtaegselt. MKS kohaselt arvestatakse intressi alates päevast, mil enammakse tagastamine pidi toimuma kuni selle tagastamise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. See tähendab, et MKS-st tulenev intress kuulub arvestamisele alates 06.05.2013, s.o päev, millal pidi toimuma tagastustaotlusega palutud müügimaksu tagastamine (kaebaja esitas tagastustaotluse 04.04.2013). MKS § 106 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb tagastustaotlus täita 30 päeva jooksul. 30. päev oli laupäev 04.05.2013. Lähtudes MKS § 50 lg-st 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg-st 8 tuli tagastustaotlus täita järgneval tööpäeval, s.o 06.05.2013. MKS ei reguleeri intressi tasumise kohustust perioodi osas, mis algas kaebaja poolt müügimaksu tasumisega ning lõppes 06.05.2013. Kaebus puudutab ainult vastavat perioodi ning selles osas on põhjendatud tugineda RVastS-st tulenevale intressi regulatsioonile. Seega ei teki olukorda, kus kaebaja kasuks arvestatakse intressi erinevatel alustel mitmekordselt. Vastustajal on kohustus tasuda intressi kogu perioodi eest, mil ebaseaduslikult kogutud müügimaks tema valduses oli. Muu hulgas on vastustajal intressi tasumise kohustus ka perioodi eest, mis jääb maksusummade tasumise ja tagastustaotluse lahendamise vahele. Seda seisukohta kinnitab ka Euroopa Kohtu lahend asjas C-565/11. Kui kohus peaks nõustuma vastustaja seisukohaga, et RVastS alusel intresse nõuda ei saa, tähendaks see tunnistamist, et Eesti õiguskord on EL õigusega vastuolus. Kaebajal ei ole intresside nõudmiseks alternatiivseid aluseid. Sellisel juhul tuleks otsida võimalusi selle vastuolu kõrvaldamiseks. Üheks võimaluseks oleks MKS § 116 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine põhjusel, et see ei näe ette intresside tasumist perioodi eest, mis jääb ebaseaduslikult kogutud maksu tasumise ja tagastustaotluse lahendamise vahele. 3(9)
3-16-909
11.Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata. Haldusmenetluse seadus (HMS) § 69 lg 2 näeb ette RVastS kohaldamise olukorras, kus tunnistatakse haldusakt tagasiulatuvalt kehtetuks. Kaebaja soovib aga RVastS alusel intressi arvestamist ja tasumist alates müügimaksu tasumise päevast. Müügimaksu tasumise päeval tasus kaebaja müügimaksu enda esitatud deklaratsioonide, mitte haldusakti alusel, mis tähendab, et maksukohustuslane tuvastas ise temal lasuva maksukohustuse ja tasus müügimaksu ise. Haldusakti, mida pole antud, ei saa tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada ja sellest tulenevalt intressi tasumist nõuda. Järelikult ei tulene HMS § 69 lg-st 2 antud juhul õiguslikku alust RVastS kohaldamiseks. HMS § 69 lg-s 2 sätestatud haldusaktina ei saa käsitada määrust nr 45, mis nägi ette müügimaksu deklareerimise ja tasumise kohustuse, sest määruse puhul on tegemist õigustloova aktiga (HMS § 88). Euroopa Kohtu lahend nr C-565/11 ei ole asjassepuutuv. Viidatud lahend käsitleb olukorda, kus siseriiklikult on intresside maksmise tingimused jäetud reguleerimata. Kaebaja ei saa samaaegselt väita, et Eestis puudub intresside maksmise õiguslik regulatsioon ning teisalt väita, et intressi tasumise õiguslik kohustus on siiski sätestatud RVastS §-des 22 ja 23. Kuivõrd kaebaja on esitanud halduskohtule kaebuse intressi maksmiseks konkreetsel õiguslikul alusel, siis pole kaebaja viited ja arutlused intressi maksmise õiguslike aluste puudumise teemal asjakohased. Lisaks ei tähenda siseriiklikus õiguses intressi maksmise õigusliku regulatsiooni puudumine automaatselt siseriikliku õiguse vastuolu EL õigusega. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et alates maksu tasumisest tuleb maksukohustuslase kasuks arvestada ning tasuda intressi RVastS alusetu rikastumise sätete alusel (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-45-10, p 11). Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et täidetud on teine RVastS § 22 lg 1 kohaldamise tingimus – müügimaksu tasumise hetkel õigusliku aluse puudumine või õigusliku aluse äralangemine. Kaebaja tasus müügimaksu ise, tuvastades maksuõigussuhte tekkimise tingimused, deklareerides müügimaksu ning tasudes deklaratsioonide alusel müügimaksu. Kaebajal oli võimalus ka müügimaksu mitte tasuda, nagu tegi seda Statoil Fuel & Retail AS haldusasjas nr 3-10-3008, millele on kohus AS Prisma Peremarket puudutavas kohtulahendis (haldusasi nr 3-13-1187) viidanud. See tähendab, et tal oli võimalus jätta müügimaksu kohustus täitmata ning kui maksuhaldur oleks kohustanud kaebajat müügimaksu tasuma, siis oleks tal olnud võimalik haldusakt kohtus vaidlustada. Seeläbi ei oleks tekkinud vaidlust intresside üle. Seda võimalust kaebaja ei kasutanud. Haldusasjas nr 3-13-1187 või haldusasjas nr 3-10-3008 kohtu tuvastatu ei tekitanud kaebajale õigust nõuda intresse alusetu rikastumise sätete alusel. Kaebaja õiguslik staatus nendes haldusasjades tehtud otsustega ei muutunud, sh ei langenud ära tasutud müügimaksu alus. Seega on alusetu rikastumise nõude materiaalõiguslikud eeldused täitmata. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et käesoleval juhul esineb alusetu rikastumise võlasuhe, siis tuleb kaebaja intressinõude lahendamisel arvesse võtta, millal maksuhaldur sai teada, et ta on väidetavalt alusetult rikastunud ning mis ajast alates kaebaja nõudis vastustajalt alusetult saadu tagastamist ning kas maksuhaldur on viivitanud intressi maksmise kohustuse täitmisega. Maksudeklaratsioonides deklareeris kaebaja kaupade ja teenuste käibe müügihinnas, sh tasumisele kuuluva müügimaksu. Deklaratsioonidest ei nähtunud, milliste kaupade ja teenuste eest on müügimaksu deklareeritud, maksu arvestust kaebaja maksuhaldurile ei esitanud. Sellest tulenevalt ei olnud maksuhaldurile teada, kas ja kui, siis millises summas on kaebaja deklareerinud aktsiisikaupasid ning tasunud nendelt kaupadelt müügimaksu. Seega ei saanud vastustaja olla teadlik väidetavast alusetust rikastumisest alates müügimaksu tasumisest. Kaebaja esitas müügimaksu tagastamise nõude alles 04.04.2013. Intressi tasumise nõude esitas kaebaja 22.07.2013. Järelikult alles sellest hetkest võis 4(9)
3-16-909 vastustaja teada saada, et kaebaja on tasunud aktsiisikaupadelt müügimaksu. Samas ei nähtunud esitatud taotlusest, millises ulatuses on vastustaja kaebaja arvel väidetavalt alusetult rikastunud. Selliselt esitatud nõue ei vasta RVastS § 22 nõude esitamise tingimustele. Aktsiisikaupadelt tasutud müügimaksu summa tegi kaebaja vastustajale teatavaks alles 15.02.2016, mida tuleb lugeda hetkeks, kui vastustaja sai väidetavast alusetust rikastumisest teada. RVastS ei sätesta, mis aja jooksul ja tingimustel tuleb alusetult saadu võlausaldajale tagastada. RVastS § 24 lg 2 ei reguleeri alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumist ja kohustuse täitmise tingimusi, vaid alusetu rikastumise nõude aegumist. Tulenevalt RVastS § 22 lg-st 1 ja §-st 23 koostoimes võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg-tega 3 ja 7 võib võlausaldaja nõuda avalik õiguslikus suhtes alusetu rikastumise teel saadu tagastamist (kohustuse täitmist) ja intressi tasumist pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kuna kaebaja teatas väidetavast alusetust rikastumisest ja esitas nõude (sh puudustega) alles 2013. a-l, siis ei tekkinud vastustajal kohustust maksta müügimaks tagasi ning tasuda saadud summalt intressi enne nõude esitamisest mõistliku aja möödumist ning kaebajal ei ole õigus nõuda intressi alates müügimaksu tasumisest. 2013. a-st alates on kaebajale makstud intressi MKS alusel.
12.Tallinna Halduskohus rahuldas 15.03.2017 otsusega kaebuse (p 1) ja tühistas Tallinna Ettevõtlusameti 11.04.2016 otsuse nr 15-1.11/9 p-i 1. Muus osas jättis kohus otsuse muutmata (p 2). Kohus mõistis Tallinna linnalt kaebaja kasuks välja intressi summas 21 643,63 eurot (p 3) ja kaebaja kantud menetluskulud summas 2337,60 eurot (p 4). Tallinna linn on avaliku võimu kandja RVastS § 2 lg 1 tähenduses. Kaebaja tasus vastustajale avalik-õiguslikus suhtes müügimaksu. Vaidlust ei ole selles, et müügimaksu tasumise aluseks oli kohalike maksude seaduse (KoMS) § 8 ja määrus nr 45. Müügimaksu kehtestamine Tallinnas tunnistati kohtu poolt vastuolus olevaks Euroopa Liidu õigusega. Seega puudus vastustajal õiguslik alus müügimaksu nõuda. Tallinna Ettevõtlusameti 30.03.2016 otsusega nr 15-1.9/7 rahuldati tagastusnõue osaliselt ning AS-le Prisma Peremarket tagastati müügimaksu summas 185 378,95 eurot. Tallinna Ettevõtlusamet arvestas AS Prisma Peremarket kasuks intressi tema poolt ettevõtlusametile enammakstud maksusummalt MKS alusel ning jättis rahuldamata AS Prisma Peremarket taotluse arvestada ja tasuda intressi RVastS alusel. Kohus nõustus kaebajaga, et vastustajal on kohustus tasuda intressi kogu perioodi eest, mil ebaseaduslikult kogutud müügimaks tema valduses oli. Asjakohatu on vastustaja väide, et kaebajal oli võimalus müügimaksu mitte tasuda. AS Prisma Peremarket käitus seaduskuulekalt ning tasus Tallinna linna kehtestatud müügimaksu tasumise ajal kehtiva õigusakti alusel. Kaebajale ei saa ette heita õiguskuulekat käitumist. RVastS § 23 p-s 1 sätestatu on tasu aja eest, mil avaliku võimu valduses on olnud alusetult saadud raha ning kaebaja ei ole saanud vastavat rahasummat ise käsutada. Kaebaja soovib saada RVastS § 23 alusel intressi perioodi eest, mis algas müügimaksu tasumisega ning lõppes kolmekümnendal päeval pärast müügimaksu tagastustaotluse esitamist, s.o 06.05.2013. Kuna see on periood, mida MKS-s sätestatud intressi tasumise kohustus (MKS § 116) ei hõlma, tuleb kaebaja arvates intressiga seonduvalt MKS-s reguleerimata perioodi osas tugineda RVastS § 23 p-le 1. Kohus nõustub kaebajaga, et RVastS ega VÕS alusetu rikastumise regulatsioon ei ole seotud sellega, millal vastaspool sai teada sellest, et ta alusetult rikastus ning mis ajast alates isik nõudis vastaspoolelt alusetult saadu tagastamist, samuti kas maksuhaldur on viivitanud intressi maksmisega. Isikul on õigus oma vara (sh raha) teise isiku valdusest nõuda välja alates ajast, millal õiguslik alus vara üleandmiseks ära langes või kui see sootuks puudus. Samuti ei ole seaduses sätestatud tähtaega, mille jooksul tuleks sellises olukorras esitada intresside tasumise taotlus.
5(9)
3-16-909 Müügimaksu tasumise aluseks olnud määrus nr 45 oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega, mis tähendab, et vastustajal ei olnud müügimaksu kogumiseks õiguslikku alust. Vastustaja on hoidnud enda käes ebaseadusliku regulatsiooni alusel AS-lt Prisma Peremarket kogutud müügimaksusummat, mis hiljem kaebajale tagastati. Riigikohtu praktika kohaselt on intressi maksmine avaliku võimu kandja alusetu rikastumise kõrvaldamiseks ebaõiglust heastav abinõu, mille eesmärk on panna isik sellisesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui avalik võim poleks tema vara arvelt alusetult rikastunud. Vastustaja kehtestatud müügimaks ning selle tasumise nõudmine oli algusest peale Euroopa Liidu õigusega vastuolus ning vastustaja sai ebaseaduslikku regulatsiooni kehtestades enda valdusesse kaebaja rahalised vahendid, millele tal tegelikkuses õigust ei olnud. Samas ei saanud kaebaja sellel perioodil neid vahendeid oma ettevõtluse tarbeks kasutada temast mitteolenevatel põhjustel. MKS § 116 lg-st 2 tulenev intress kuulub arvestamisele alates päevast, millal pidi toimuma tagastustaotlusega palutud müügimaksu tagastamine. MKS ei reguleeri intressi tasumise kohustust perioodi osas, mis algab kaebaja poolt müügimaksu tasumisega ning lõpeb 06.05.2013. Kaebaja nõuab RVastS alusel intressi üksnes perioodi eest, mida MKS intressi tasumise kohustus ei kata ning seega ei teki olukorda, kus kaebaja kasuks arvestatakse intressi erinevatel alustel mitmekordselt. Kohus nõustub kaebajaga, et praeguses vaidluses tuleb lähtuda Euroopa Kohtu lahendist nr C-565/11 ning tunnustada AS Prisma Peremarket õigust saada intresse ka perioodi eest, mille osas MKS intressi tasumise kohustust ette ei näe. Sellest tulenevalt on põhjendatud Tallinna linnalt välja mõista AS Prisma Peremarket kasuks intress RVastS § 23 lg 1 alusel summas 21 643,63 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
13.Tallinna linn palub 11.04.2017 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 15.03.2017 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Menetluskulud palub apellant jätta kaebaja kanda. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS sätteid. RVastS alusetu rikastumise regulatsioon ei kuulu praeguses vaidluses kohaldamisele, sest maksuõigussuhted, sh maksu enammakse tagastamisega seotud küsimused on reguleeritud MKS-s, mis on RVastS suhtes eriseadus. Halduskohus ei tuvastanud, et KoMS või MKS oleks maksu tagastamise ja ennekõike intressi arvestamise osas puudulik või õigusvastane. Asjaolust, et riigivastutuse eesmärk on tagada efektiivne kaitse riigipoolsete rikkumiste korral avalik-õiguslikes suhetes, ei järeldu iseenesest, et maksuõigussuhetes tuleb kohaldada RVastS § 23 lg-s 1 sätestatud intressi regulatsiooni. Kehtiv õigus on piisav ja tagab isikutele efektiivse kaitse muu hulgas riigipoolsete rikkumiste korral avalik-õiguslikes suhetes maksude tagastamise korral. Vastustaja on kaebajale hüvitanud MKS § 116 lg 2 alusel intressi, mis Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-35-16 p 17 kohaselt kompenseerib maksukohustuslasele tekkida võiva rahalise kahju. Seega on MKS-s olemas kahju hüvitamise regulatsioon ning puudub vajadus RVastS sätteid kohaldada. Kaebajale on MKS alusel intressina juba tasutud (kahjuna hüvitatud) 115 453,99 eurot, s.o 62,4% lisaks deklareeritud ja tasutud maksusummadele (mis on tagasi makstud). Arvestades viidatud Riigikohtu lahendis toodud seisukohta ja kaebaja suhtes kohaldatud intressimäära (22% aastas), on maksumaksja talumiskohustuse eest makstud juba õiglast hüvitist, mis katab ka selle kahju, mis võis kaebajal tekkida müügimaksu tasumisest kuni müügimaksu tagastusnõude esitamiseni. Kaebajale MKS § 116 lg 2 alusel intressi tasumisega taastati kaebajale tema õiguste rikkumisele eelnev olukord.
6(9)
3-16-909 Oluline on ka see, et kaebaja deklareeris ja tasus müügimaksu õigustloova akti alusel. Riigikohus on õigustloovate aktide alusel tekkinud kahju hüvitamist maksumaksjale pidanud mõnevõrra teistsuguseks, st õigusakti andja vastutust piiranud (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-8412, p 49). RVastS § 23 alusel intressi arvestamiseks ei ole alust, sest täidetud ei ole RVastS § 22 lg-s 1 sätestatud alusetu rikastumise õigussuhte eeldused. Tegemist ei ole RVastS §-s 22 sätestatud õigusliku aluse puudumise või selle hilisema äralangemisega, vaid müügimaksu õigusvastase rakendamisega. Õigusliku aluse olemasolu välistab alusetu rikastumise nõude esitamise. Kaebaja ega halduskohus ei saa väita, et müügimaksu tasumise kohustus ei olnud olemas või et see on hiljem ära langenud. Kaebajale ei tagastatud müügimaksu alusetu rikastumise sätete ja nõude alusel, kuna poolte vahel puudus alusetu rikastumise õigussuhe. Müügimaks tagastati MKS alusel. Kaebaja poolne müügimaksu tasumine ei tekita talle õigust alusetu rikastumise nõude esitamiseks olukorras, kui müügimaksu määrus õigusaktina oli kehtiv (olenemata selle vastuolust aktsiisidirektiiviga). Halduskohus on Euroopa Kohtu lahendist nr C-565/11 teinud ebaõiged järeldused ja nendele tuginedes materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Vastustaja kordab selles küsimuses väiteid, mida esitas halduskohtus kaebusele vastates. Kaebaja peab nõude esitamiseks näitama, et siseriiklikus õiguses puuduvad isikul efektiivsed võimalused oma õiguste kaitsmiseks ja rikutud õiguste taastamiseks. Samuti ei saa eeldada, et kahju on igal juhul suurem, kui linna poolt juba makstud hüvitis. Halduskohus ei ole esitanud põhjendusi vastustaja väidete kohta, et RVastS sätete alusel võib intressi nõuda üksnes kindlate eelduste olemasolul, samuti vastustaja väidete kohta, mis puudutavad alusetu rikastumise nõude esitamise tähtaega.
14.AS Prisma Peremarket palub 24.05.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, nagu oleks RVastS kohaldamine välistatud üksnes seetõttu, et MKS on RVastS suhtes eriseaduseks. Intressiga seonduvalt tuleb MKS-s reguleerimata perioodi osas tugineda RVastS § 23 lg-le 1. Kaebaja nõustub, et MKS-ga reguleeritud osas täiendavat intressi RVastS alusel nõuda ei saa ning selles osas kehtivad MKS sätted, kuid ei aktsepteeri kaebaja käsitlust, nagu ei saaks RVastS kohaldada MKS-ga katmata perioodi osas. RVastS §-s 22 sätestatud alusetu rikastumise nõude tingimused on täidetud. Kaebaja tasus linnale avalik-õiguslikus suhtes müügimaksu. Tänaseks on jõustunud kohtulahenditega tuvastatud, et müügimaksu tasumise aluseks olnud määrus nr 45 oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Seega on RVastS põhimõtetega ning Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas olukord, kus vastustaja on kohustatud maksma intressi kogu aja eest, mil ta ebaseaduslikult kogutud maksusummasid enda käes hoidis. Kui kohus peaks nõustuma vastustaja seisukohaga, et kaebaja RVastS alusel intresse nõuda ei saa, tähendaks see tunnistamist, et Eesti õiguskord on Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Põhjendatud ei ole vastustaja väited selle kohta, et kohaldamisele kuuluvad kahju hüvitamist käsitlevad sätted ning kaebaja peaks tõendama kahju tekkimist ja selle suurust. Intressi tasumise kohustus tuleneb Euroopa Kohtu lahendist nr C-565/11, millest ei tulene, et intresside maksmise eelduseks on asjaolu, et maksukohustuslane asub tõendama kahju suurust ja muid asjaolusid. Euroopa Kohtu lahend nr C-565/11 ei ole asjassepuutumatu. Nimetatud lahendis toodud asjaolud on põhimõtteliselt samad praeguse vaidlusega.
7(9)
3-16-909 Halduskohus ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. Otsuses on võetud selge seisukoht, et alusetu rikastumise nõue on kohane ja kohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ega pea vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja nõue, mis tugineb RVastS-le, on olnud põhjendatud. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et MKS ei näe perioodi eest, mis algab alusetu maksu tasumisega ning lõppeb kolmekümnendal päeval pärast maksu tagastustaotluse esitamist, ette intressi maksmise võimalust. Asjakohane on tugineda Euroopa Kohtu 18.04.2013 otsusele asjas nr C-565/11, sest selle vaidluse asjaolud on väga sarnased praeguse haldusasjaga. Viidatud asjas oli Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse taotlus küsimusega, kuidas tõlgendada liidu õigust seoses siseriiklikus õiguses kehtiva korraga, mis piirab liidu õigusega vastuolus sissenõutud maksu tagastamisel tasumisele kuuluvat intressi intressiga, mis kuulus tasumisele alates päevast, mis järgneb selle maksu tagastusnõude esitamise päevale. Euroopa Kohus väljendas otsuses oma seisukoha selgelt, leides, et siseriiklik kord, mis piirab alusetult sissenõutud maksu tagastamisel tasumisele kuuluvat intressi intressiga, mis kuulub tasumisele alates päevast, mis järgneb alusetult sissenõutud maksu tagastusnõude esitamise päevale, ei ole kooskõlas tõhususe põhimõttega ning on vastuolus liidu õigusega. Kaotatud summa suurus sõltub eeskätt selle aja kestusest, mille jooksul liidu õigusega vastuolus alusetult tasutud summat ei ole võimalik kasutada ja kuulub seega põhimõtteliselt sellesse ajavahemikku, mis jääb kõnealuse maksu alusetult tasumise kuupäeva ja selle tagastamise kuupäeva vahele. Niisiis peab siseriiklik kord tagama liidu õigusega vastuolus tasutud maksu tagastamisel intressi maksmise kogu perioodi eest, mil alusetult tasutud maks ei olnud isikule tagastatud, ning Eesti õigusakte tuleb kohaldada kooskõlas liidu õigusega.
17.Väär on linna seisukoht, mille kohaselt tuleks kaebajal perioodi eest, mida MKS ei hõlma, esitada RVastS intressinõude asemel kahju hüvitamise nõue. Intressi tasumine ongi lihtsustatud korras kahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-35-16, p 17). Intressinõude esitamise aluste esinemisel puudub isikul vajadus taotleda kahju hüvitamist ning tõendada kõiki kahju hüvitamise eelduste esinemist. Linn on valesti tõlgendanud Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-45-10 p-i 11. Viidatud punktis leidis Riigikohus, et intressi tasumine ei välista kahjunõude esitamist juhul, kui maksukohustuslase kantud kahju suurus ületab intressi. Selles lahendis ei ole Riigikohus osutanud, et perioodi eest, mida MKS ei hõlma, saaks nõuda intressi üksnes nn klassikalise kahju hüvitamise nõude kaudu. Ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-135-16 p 17 ei käsitle intressiperioodi küsimust ega välista mingilgi moel MKS-ga hõlmamata perioodi eest intressi tasumist RVastS alusel. MKS on RVastS suhtes eriseaduseks ning MKS § 33 erisätteks RVastS-s sisalduvale alusetu rikastumise regulatsioonile. Kui eriregulatsioon jääb liidu õigusega kooskõlas oleva tulemuse saavutamiseks puudulikuks, tuleb isiku õiguste tõhusa kaitse tagamiseks pöörduda üldregulatsiooni poole ja kohaldada RVastS alusetu rikastumise sätteid.
18.Ebaõige on linna lähenemine, mille kohaselt pole RVastS § 23 regulatsioon kohaldatav, sest RVastS § 22 lg-st 1 tulenev eeldus – õiguslik alus raha üleandmiseks puudus või on hiljem ära langenud – ei ole täidetud. Tallinna Halduskohtu 25.01.2016 otsusega haldusasjas nr 3-13-1187 tühistas kohus Tallinna Ettevõtlusameti 30.04.2013 otsuse nr 15-1.9/2 ja 8(9)
3-16-909 21.08.2013 otsuse nr 15-1.11/18 ning kohustas Tallinna linna AS Prisma Peremarket 04.04.2013 ja 22.07.2013 taotluseid õiguspäraselt uuesti läbi vaatama ja nende suhtes otsused langetama. Kohus tuvastas selles asjas (tuginedes Euroopa Liidu Kohtu 05.03.2015 otsusele asjas nr C-553/13: Tallinna Ettevõtlusamet vs Statoil Fuel & Retail AS), et Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrus nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ oli vastuolus Nõukogu direktiiviga 2008/118/EÜ. Seega tuleb asuda seisukohale, et Tallinna linnal ei ole kunagi olnudki õiguslikku alust aktsiisikaupade eest müügimaksu kogumiseks, sest vastav regulatsioon oli liidu õigusega vastuolus juba selle kehtestamisest alates (ka õigustloova akti kehtetuks tunnistamine põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tulemusel toimub üldjuhul tagasiulatuvalt, vt n Riigikohtu 10.03.2008 otsus nr 3-3-2-1-07, p-d 19–20; 17.04.2012 otsus nr 3-4-1-25-11, p 55; 26.06.2014 otsus nr 3-4-1-1-14, p 130; 12.04.2016 otsus nr 3-3-1-35-15, p 47). Järelikult on täidetud RVastS §-de 22 ja 23 kohaldamise eeldus. Seda järeldust ei väära ka linna viide Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-56-04 p-le 10, sest viidatud lahendis käsitles Riigikohus olukorda, kus halduse üksikaktid olid vaidlustamata ja kehtivad sõltumata nende võimalikust põhiseadusevastasusest. Praeguse vaidluse asjaolud on teistsugused, sest olemas ei ole haldusakti, mis kehtiks sõltumata selle vastuolust liidu õigusega, ja annaks müügimaksu nõudmiseks õigusliku aluse.
19.Linna järgmised väited: kaebajale MKS § 116 lg 2 alusel tasutud intressid (22% aastas) on juba niigi õiglane hüvitis; linna vastutuse piiritlemisel tuleks arvestada õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise regulatsiooni RVastS-s (viitega Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-84-12 p-le 49); kahju hüvitamise nõuet pole esitatud ega kahju hüvitamise eelduste olemasolu tõendatud; linna väited seonduvalt alusetust rikastumisest teadasaamise ajaga (apellatsioonkaebuse p-d 47‒49), on asjakohatud ja halduskohus on õigesti jätnud neile tähelepanu pööramata. Nagu ringkonnakohus märkis otsuse p-s 17, on intresside tasumine kahju hüvitamise lihtsustatud vorm, kus nn klassikalise kahju hüvitamise eelduste esinemist ei ole vajalik kontrollida. Intressinõue tuleb rahuldada, kui selleks esinevad seadusest tulenevad eeldused. Ehk praegusel juhul – avalik-õiguslikus suhtes oli avaliku võimu kandjale antud üle raha, mille üleandmiseks puudus õiguslik alus. Muid linna poolt märgitud asjaolusid intressi tasumise nõude lahendamiseks tuvastada ei olnud vajalik.
20.Eelneva alusel ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Tallinna linna menetluskulud jäävad linna enda kanda HKMS § 108 lg 1 alusel. AS Prisma Peremarket taotleb linnalt apellatsiooniastmes kantud menetluskulu 997,20 eurot, millele lisandub kohtuistungiga seotud kulu 144 eurot (kokku 1141,20 eurot koos käibemaksuga) väljamõistmist. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja kulud õigusabile olnud põhjendatud ja mõistlikus suuruses ning kulu vähendamiseks ei ole alust. AS Prisma Peremarket taotlus tuleb rahuldada HKMS § 108 lg 1 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.