Maksuõigus › Muu maksuõigus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

AS Prisma Peremarket deklareeris perioodidel alates 2010 II kvartalist kuni 2011 IV kvartalini tasumisele kuuluvat müügimaksu summas 1 749 432,39 eurot. 04.04.2013 esitas AS Prisma Peremarket Tallinna Ettevõtlusametile seitse parandusdeklaratsiooni perioodide eest alates 2010 II kvartalist kuni 2011 IV kvartalini, mille kohaselt on kõikidel maksustamise perioodidel AS Prisma Peremarket tasumisele kuuluv müügimaks 0 eurot. AS Prisma Peremarket esitas Tallinna Ettevõtlusametile perioodi 01.06.2010 kuni 31.12.2011 eest tasutud müügimaksu tagastamise taotluse. Tallinna Ettevõtlusamet jättis 30.04.2013 otsusega nr 15-1.9/2 tagastusnõude rahuldamata ning määras AS-ile Prisma Peremarket müügimaksu summas 1 749 432,39 eurot. 22.07.2013 esitas AS Prisma Peremarket Tallinna Ettevõtlusametile taotluse Riigivastutuse seadusese alusel tasutud müügimaksult intressi tasumiseks. 21.08.2013 koostas Tallinna Ettevõtlusamet otsuse nr 15-1.11/18, millega jättis rahuldamata ASi Prisma Peremarket 22.07.2013 taotluse intresside arvestamiseks ja tasumiseks. AS Prisma Peremarket vaidlustas mõlemad Tallinna Ettevõtlusameti otsused (30.04.2013 otsus nr 15-1.9/2 ja 21.08.2013 otsus nr 15-1.11/18) Tallinna Halduskohtus ning 25.01.2016 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-13-1187 nimetatud otsused tühistati ning kohustati Tallinna linna AS Prisma Peremarket 04.04.2013 taotluse õiguspäraselt uuesti läbi vaatama. Tallinna Ettevõtlusameti 30.03.2016 otsusega nr 15-1.9/7 rahuldati tagastusnõue osaliselt ning tagastati müügimaksu summas 185 378,95 eurot AS Prisma Peremarket ettemaksukontole Maksu- ja Tolliametis. 06.04.2016 esitas AS Prisma Peremarket Tallinna Ettevõtlusametile taotluse vaidluse all olnud summade tagastamisega viivitamise eest intressi arvestamiseks ja tasumiseks. Taotluse esitaja palus arvestada ja tasuda intresse nii Maksukorralduse seaduse alusel kui ka Riigivastutuse seaduse alusel perioodi eest, mis algas müügimaksu tasumisega ning lõppes kolmekümnendal päeval peale tagastustaotluse esitamist. 11.04.2016 otsusega nr 15-1.11/9 rahuldas Tallinna Ettevõtlusamet taotluse osaliselt ning arvestas AS-i Prisma Peremarket poolt Ettevõtlusametile enammakstud maksusummalt, s.o 112 562,09 eurot, ajavahemiku 04.05.2013 – 09.02.2016 (k.a) eest, 667,36 eurot ajavahemiku 16.02.2016 – 21.02.2016 (k.a) eest ja 2 224,54 eurot ajavahemiku 11.03.2016 – 30.03.2016 (k.a) eest AS-i Prisma Peremarket kasuks intressi summas 115 453,99 eurot (p-d 2 ja 3). Tallinna Ettevõtlusamet 11.04.2016 otsusega nr 15-1.11/9 jättis rahuldamata AS-i Prisma Peremarket taotluse arvestada ja tasuda intressi Riigivastutuse seaduse alusel (p 1). 11.05.2016 esitas AS Prisma Peremarket Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Ettevõtlusameti 11.04.2016 otsuse nr 15-1.11/9 tühistamiseks osas, millega jäeti rahuldamata AS Prisma Peremarket taotlus intressi arvestamiseks ja tasumiseks (p.1), ning Tallinna linna kohustamiseks tasuma AS-ile Prisma Peremarket intressi RVastS § 23 alusel summas 21 643,63 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 69 lg 2 näeb ette, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isiku poolt haldusorganile üle antud asjade või raha tagastamise või hüvitamise osas kohaldatakse Riigivastutuse seadust. Seega on Riigivastutuse seadus (RVastS) käesoleval juhul kohaldatav. RVastS § 1 lg 1 kohaselt sätestab RVastS avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (riigivastutus). Eelnevast tuleneb mh kohustus, et avalik-õiguslikus suhtes õigusliku aluseta saadud vara tuleb tagastada (RVastS ptk 4). RVastS § 23 p 1 sätestab maksukohustuslasele õiguse nõuda avaliku võimu kandjalt 6%list intressi alusetult saadud raha eest. See on tasu aja eest, mil avaliku võimu käsutuses oli alusetult saadud raha ning mille jooksul kaebaja ei saanud vastavat rahasummat ise kasutada. Kaebuse eesmärk on nimetatud intressi saamine perioodi eest, mis algas müügimaksu tasumisega ning lõppes kolmekümnendal päeval peale müügimaksu tagastustaotluse esitamist, s.o 06.05.2013. See on periood, mida MKS-s sätestatud intressi tasumise kohustus (MKS § 116) ei reguleeri. Seetõttu on Prismal õigus nõuda intressi MKS-s reguleerimata perioodi osas RVastS § 23 punktist 1 tulenevalt. RVastS § 23 kohaselt on sättes nimetatud 6%line intress seotud eelnevas paragrahvis nimetud alusetu rikastumisega – intressi on võimalik nõuda lisaks alusetu rikastumise nõudele. Seega on kaebaja RVastS-st lähtuv intressinõue põhjendatud juhul, kui on täidetud RVastS §-s 22 sätestatud alusetu rikastumise nõude eeldused. Vastavad eeldused on: 1) avaliku võimu kandja on saanud isikult avalik-õiguslikus suhtes asja või raha; ja 2) asja või raha üleandmiseks puudus õiguslik alus või on õiguslik alus ära langenud (RVastS § 22 lg 1). Kaebaja tasus vastustajale avalik-õiguslikus suhtes müügimaksu. Vastustaja on avaliku võimu kandja RVastS § 2 lg 1 tähenduses. Seega on täidetud esimene tingimus. Ka teine tingimus on täidetud, sest tänaseks on jõustunud kohtulahenditega tuvastatud, et müügimaksu tasumise aluseks olnud Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrus number 45 „Müügimaks Tallinnas“ oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega ning seega puudus õiguslik alus müügimaksu nõuda. Eeltoodust tulenevalt on täidetud alusetu rikastumise nõude ning ühtlasi RVastS § 23 p-s 1 sätestatud 6%lise intressinõude eeldused. RVastS-st tulenevat intressi saab nõuda sõltumata MKS-s sätestatud intressikohustusest. Vaidlustatavas otsuses leiab vastustaja, et kui maksukohustuslasel oleks õigus nõuda intressi MKS § 116 ja RVastS § 23 järgi, siis tekiks olukord, kus ühelt maksusummalt tuleks arvestada intressi mitmekordselt, mida aga seadus ette ei näe. Vastustaja seisukoht on vastuolus Riigivastutuse eesmärgiga tagada efektiivne kaitse riigipoolsete rikkumiste korral. MKS § 116 sätestab maksuhalduri poolt maksumaksjale tasutava intressi maksmise eeldused. Nimetatud paragrahvi lg 2 kohaselt on maksuhaldur kohustatud arvestama tähtpäevaks tagastamata summalt intressi juhul, kui ta ei täida tagastusnõuet tähtaegselt. MKS intressi arvestatakse alates päevast, mil enammakse tagastamine pidi toimuma kuni selle tagastamise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. See tähendab, et MKS-st tulenev intress kuulub arvestamisele alates 06.05.2013, s.o päev, millal pidi toimuma tagastustaotlusega palutud müügimaksu tagastamine (kaebaja esitas tagastustaotluse 04.04.2013. MKS § 106 lg 2 I lause kohaselt tuleb tagastustaotlus täita 30 päeva jooksul. 30. päev oli laupäev 04.05.2013. Lähtudes MKS § 50 lg-st 1 ning TsÜS § 136 lg-st 8 tuli tagastustaotlus täita järgneval tööpäeval, s.o 06.05.2013. Kuigi MKS § 116 lg 2 II lause sõnastus „[...] alates päevast, mil enammakse tagastamine pidi toimuma [...]“ võib jätta mulje, et esimene päev, mille eest MKS intressi tuleb maksta, on 06.05.2013, mõistab kaebaja vastavat sätet, et esimene päev, mille eest tuleb tasuda MKS-järgset intress, on 07.05.2013). MKS ei reguleeri intressi tasumise kohustust perioodi osas, mis algas kaebaja poolt müügimaksu tasumisega ning lõppes 06.05.2013. Käesolev kaebus puudutab ainult vastavat perioodi ning selles

osas on põhjendatud tugineda RVastS-st tulenevale intressi regulatsioonile. Oluline on siinjuures silmas pidada, et kaebaja nõuab RVastS intressi üksnes perioodi eest, mida MKS intressi tasumise kohustus ei kata. Seega ei teki olukorda, kus kaebaja kasuks arvestatakse intressi erinevatel alustel mitmekordselt. Intressi tasumise kohustus kaebust puudutava perioodi osas tuleneb üheselt ka Euroopa Liidu Kohtu lahendist nr C-565/11, kus oli arutluse all sarnane regulatsioon Rumeenias. Rumeenia siseriiklik õigus nägi ette, et õigusvastaselt kogutud saastetasult arvestatakse maksukohustuslase kasuks intresse alates tagastamistaotluse esitamise kuupäevale järgnevast päevast, mitte maksu tasumise kuupäevast. Euroopa Liidu Kohus leidis, et intressi tuleb tasuda alates maksu alusetult tasumise kuupäevast ning sõltumata tagastustaotluse esitamise ajahetkest. Euroopa Liidu Kohus märkis otsuses: „Nimelt sõltub kaotatud summa suurus eeskätt selle aja kestusest, mille jooksul liidu õigusega vastuolus alusetult tasutud summat ei ole võimalik kasutada ja kuulub seega põhimõtteliselt sellesse ajavahemikku, mis jääb kõnealuse maksu alusetult tasumise kuupäeva ja selle tagastamise kuupäeva vahele.“( 18.04.2013 Euroopa Liidu Kohtu otsus C-565/11, Mariana Irimie, p 28). Ka otsuse resolutsioon rõhutab, et vaid MKS-st tulenev intressi tasumisekohustus ei ole piisav: „Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline siseriiklikus õiguses kehtiv kord, nagu on arutusel põhikohtuasjas, mis piirab liidu õigusega vastuolus sissenõutud maksu tagastamisel tasumisele kuuluvat intressi intressiga, mis kuulus tasumisele alates päevast, mis järgneb selle maksu tagastusnõude esitamise päevale.“ Samas asjas tehtud ettepanekus leiab kohtujurist Melchior Wathelet: “selleks, et Liidu õiguse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitataks õiglaselt, on intressi maksmine alates kõnesoleva maksu tasumise kuupäevast möödapääsmatu, sest alates sellest kuupäevast kandis maksukohustuslane kahjusid seetõttu, et ei saanud kõnesolevaid rahasummasid kasutada”. Seega seob Euroopa Liidu Kohus intresside tasumise kohustuse tekke just kuupäevaga, millal toimus maksusumma alusetu tasumine, mitte selle kuupäevaga, millal maksukohustuslane esitas õigusvastaselt kogutud maksu osas tagastustaotluse. Viidatud Euroopa Liidu Kohtu lahendist tuleks lähtuda ka käesolevas asjas ning tunnustada kaebaja õigust saada intresse ka perioodi eest, mille eest MKS intressi tasumise kohustust ette ei näe. Kaebaja on veendunud, et vastustajal on kohustus tasuda intressi kogu perioodi eest, mil ebaseaduslikult kogutud müügimaks tema valduses oli. Muuhulgas on vastustajal intressi tasumise kohustus ka perioodi eest, mis jääb maksusummade tasumise ja tagastustaotluse lahendamise vahele. Seda seisukohta kinnitab väga selgelt ka Euroopa Kohtu lahend asjas C-565/11. Kuna maksukorralduse seadus selle perioodi eest intressi tasumist ette ei näe, siis tuleb lähtuda üldregulatsioonist ehk Riigivastutuse seadusest. RVastS seletuskirja kohaselt on riigi ja üksikisiku suhetes isiku õiguste kaitse tagamine üks kesksemaid nõudeid, mida kehtiv põhiseadus ja demokraatliku õigusriigi põhimõte riigikorraldusele esitavad. Ka Euroopa Liidu alusdokumendid ja kohtupraktika nõuavad liikmesriikidelt selgesõnaliselt oma kodanike õiguste efektiivset kaitset, muuhulgas riigi poolt tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohus on leidnud, et avaliku võimu kandja alusetu rikastumise kõrvaldamiseks intressi maksmine on ebaõiglust heastav abinõu, mille eesmärk on panna isik sellisesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui avalik võim poleks tema vara, sh talle määratud toetussumma arvel alusetult rikastunud. Praegusel juhul on selge see, et vastustaja kehtestatud müügimaks ning selle tasumise nõudmine oli algusest peale EL õigusega vastuolus. Vastustaja sai ebaseaduslikku regulatsiooni kehtestades enda valdusesse kaebaja rahalised vahendid, millele tal tegelikkuses õigust ei olnud. Kaebaja aga sellel perioodil neid vahendeid oma ettevõtluse tarbeks kasutada ei saanud. Sellises olukorras on RVastS põhimõtetega ning ka Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas olukord, kus vastustaja on kohustatud maksma intressi kogu aja eest, mil ta ebaseaduslikult kogutud maksusummasid enda käes hoidis. Kui kohus peaks nõustuma vastustaja seisukohaga, et RVastS alusel intresse nõuda ei saa, tähendaks see tunnistamist, et Eesti õiguskord on EL õigusega vastuolus. Seda põhjusel, et

kaebajal ei ole intresside nõudmiseks alternatiivseid aluseid. Sellisel juhul tuleks otsida võimalusi selle vastuolu kõrvaldamiseks. Üheks võimaluseks oleks maksukorralduse seaduse § 116 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine põhjusel, et see ei näe ette intresside tasumist perioodi eest, mis jääb ebaseaduslikult kogutud maksu tasumise ja tagastustaotluse lahendamise vahele. Niiviisi võimaldab Maksukorralduse seaduse regulatsioon avalikul võimul koguda ebaseaduslikke makse, kuid piirab oluliselt maksukohustuslaste õigust nõuda intresside tasumist kogu perioodi eest, mil avalik võim ebaseaduslikult kogutud summasid enda käes hoidis. Vastustaja: Maksuhaldur on maksnud kaebajale intressi Maksukorralduse seaduse (MKS) § 116 lg-s 2 sätestatud tingimustel, mille teise lause kohaselt arvestatakse maksukohustuslase kasuks intressi alates päevast, mil enammakse tagastamine pidi toimuma, kuni selle tagastamise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. MKS § 116 lg 2 alusel intressi tasumise üle poolte vahel vaidlust ei ole. Käesolev vaidlus taandub kokkuvõttes ühele küsimusele, kas AS-il Prisma Peremarket on õigus nõuda intressi perioodi eest, mida MKS ei reguleeri. Kaebaja soovib intressi arvestamist ja tasumist Riigivastutuse seaduse (RVastS) alusetu rikastumise sätete, §-de 22 ja 23 alusel ajavahemiku eest alates müügimaksu tasumisest kuni 06.05.2013, s.o päev, millal pidi toimuma tagastusnõudetaotluses palutud müügimaksu tagastamine. Kaebaja taotleb intressi perioodi eest, millise aja eest MKS intressi maksmist ette ei näe. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusaluse perioodi eest ei ole kaebajale intressi tasutud. Esimese põhjusena, miks tuleks kaebaja kasuks arvestada ja tasuda RVastS alusel intressi viidatud ajavahemiku eest on kaebaja arvates asjaolu, et Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 69 lg 2 näeb ette, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isiku poolt haldusorganile üle antud asjade või raha tagastamise või hüvitamise osas kohaldatakse Riigivastutuse seadust. Vastustaja selle põhjendusega ei nõustu, sest HMS § 69 lg 2 näeb ette Riigivastutuse seaduse kohaldamise olukorras, kus tunnistatakse haldusakt tagasiulatuvalt kehtetuks. Praegusel juhul soovib kaebaja aga RVastS alusel intressi arvestamist ja tasumist alates müügimaksu tasumise päevast. Müügimaksu tasumise päeval tasus kaebaja müügimaksu enda esitatud deklaratsioonide, mitte haldusakti alusel, mis tähendab, et maksukohustuslane tuvastas ise temal lasuva maksukohustuse ja tasu müügimaksu ise. Eestis kehtiva maksukorralduse kohaselt on maksude üle arvestuse pidamise, deklareerimise ja maksmise kohustus maksukohustuslasel, mitte maksuhalduril. Kaebaja ei deklareerinud ning ei tasunud müügimaksu vaidlusalusel perioodil vastustaja poolt antud haldusakti alusel. Sellist haldusakti enne müügimaksu tasumist polegi antud. Haldusakti, mida pole antud, ei saa tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada ja sellest tulenevalt intressi tasumist nõuda. Järelikult ei tulene HMS § 69 lõikest 2 antud juhul õiguslikku alust RVastS kohaldamiseks. HMS § 69 lg-s 2 sätestatud haldusaktina ei saa käsitleda Tallinna Linnavolikogu 17. detsembri 2009 määrust number 45 „Müügimaks Tallinnas“, mis nägi ette müügimaksu deklareerimise ja tasumise kohustuse, sest määruse puhul on tegemist õigustloova akti (HMS § 88), mitte haldusaktiga. Seega tuleb asuda järeldusele, et HMS § 69 lõikest 2 ei tulene alust vaidlusaluse küsimuse lahendamiseks RVastS alusel, sest HMS § 69 lõige 2 viitab RVastS normidele olukorras, kui haldusakt tunnistatakse kehtetuks. Antud juhul ei tasunud kaebaja müügimaksu haldusakti, vaid määruse alusel, mis on õigustloov akt. Euroopa Kohtu lahend nr C-565/11 ei ole asjassepuutuv. Kaebaja leiab (punktid 17-19), et intressi tasumise kohustus kaebust puudutavas osas tuleneb ka Euroopa Kohtu lahendist nr C-565/11. Kaebaja tsiteerib seda Euroopa Kohtu lahendit alljärgnevalt: „Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline siseriiklikus õiguses kehtiv kord, nagu on arutusel põhikohtuasjas, mis piirab liidu õigusega vastuolus sissenõutud maksu tagastamisel tasumisele kuuluvat intressi intressiga, mis kuulus tasumisele alates päevast, mis järgneb selle maksu tagastusnõude esitamise päevale“. Kaebaja viidatud Euroopa Kohtu lahend käsitleb olukorda, kus siseriiklikult on

intresside maksmise tingimused jäetud reguleerimata. Samas, kaebuse põhipostulaadiks on väide, et kaebajale tuleks tasuda intressi alates müügimaksu tasumisest RvastS alusel. Ühelt poolt leiab kaebaja tuginedes Euroopa Kohtu lahendile nr C-565/11 seega, et Eesti Vabariigis justkui puudub regulatsioon, mis võimaldaks intress maksukohustuslasele arvestada ja tasuda alates maksu tasumisest, teisalt on kaebaja esitanud konkreetse nõude intressi maksmiseks RVastS alusetu rikastumise sätete alusel just maksu tasumise kuupäevast arvates. Kaebaja ei saa samaaegselt väita, et Eestis puudub intresside maksmise õiguslik regulatsioon ning teisalt väita, et intressi tasumise õiguslik kohustus on siiski sätestatud RvastS §-des 22 ja 23. Olukorras, kus kaebaja on valinud nõude aluseks RVastS alusetu rikastumise sätted, on asjakohatu kaebaja viide Euroopa Kohtu lahendile nr C-565/11, mis käsitles vastava siseriikliku õigusliku regulatsiooni puudumist. Kuivõrd kaebaja on esitanud halduskohtule kaebuse intressi maksmiseks konkreetsel õiguslikul alusel, siis pole käesolevas vaidluses kaebaja viited ja arutlused intressi maksmise õiguslike aluste puudumise teemal asjakohased. Pealegi pole Eruoopa Kohus kaebaja viidatud lahendis ega ükski teine kohus tuvastanud, et Eesti õigus oleks vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Lisaks tuleb märkida, et siseriiklikus õiguses intressi maksmise õigusliku regulatsiooni puudumine ei tähenda automaatselt siseriikliku õiguse vastuolu Euroopa Liidu õigusega. Kaebaja peab nõude esitamiseks näitama, et siseriiklikus õiguses puuduvad isikul efektiivsed võimalused oma õiguste kaitsmiseks ning rikutud õiguste taastamiseks. Alles siis võiks tõusetuda küsimus siseriikliku õiguse vastuolust Euroopa Liidu õigusega. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et alates maksu tasumisest tuleb maksukohustuslase kasuks arvestada ning tasuda intressi RVastS alusetu rikastumise sätete alusel. Näiteks on Riigikohus lahendi nr 3-3-1-45-10 punktis 11 märkinud, et maksuintress võib osaliselt kanda otsese varalise kahju hüvitise iseloomu /.../. Kui maksukohustuslase kantud kahju suurus ületab intressi, siis võib intressi ületava kahju hüvitamist nõuda Riigivastutuse seaduse alusel. Sama põhimõte kehtib ka eraõigussuhetes makstava viivise kohta (VÕS § 113 lg 5)“. Sama lahendi punktis 10 leidis kolleegium, et „ka maksukohustuslase kasuks makstav intress kui avalik-õiguslikus suhtes kasutatav õiguskaitsevahend on oma olemuselt kõige sarnasem eraõiguslikes suhetes rakendatavale viivisele (viivitusintressile). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni“. Kaebaja selgitab, et RVastS-st lähtuv intressinõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud RVastS §-s 22 sätestatud alusetu rikastumise nõude eeldused. RVastS § 22 lg 1 esimene lause sätestab, et isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Eeltoodu kohaldamise esimeseks eelduseks on, et avaliku võimu kandja on saanud isikult avalik õiguslikus suhtes asja või raha ja teiseks eelduseks, et asja või raha üleandmiseks puudus õiguslik alus või on õiguslik alus ära langenud. Vastustaja ei vaidle vastu väitele, et müügimaksu tasuti avalik-õiguslikus suhtes. Küll aga ei nõustu vastustaja seisukohaga, et täidetud on teinegi tingimus – müügimaksu tasumise hetkel õigusliku aluse puudumine või õigusliku aluse äralangemine. Vastustaja kirjeldas ülalpool, et kaebaja tasus müügimaksu ise, tuvastades maksuõigussuhte tekkimise tingimused, deklareerides müügimaksu ning tasudes deklaratsioonide alusel müügimaksu. Kaebajast maksukohustuslasel oli võimalus ka müügimaksu mitte tasuda, nagu tegi seda Statoil Fuel & Retail AS haldusasjas nr 3-10-3008, millele on kohus AS Prisma Peremarket puudutavas kohtulahendis (haldusasi nr 3-13-1187) viidanud. See tähendab, et tal oli võimalus jätta müügimaksu kohustus täitmata ning kui maksuhaldur oleks kohustanud kaebajat müügimaksu tasuma, siis oleks tal olnud võimalik haldusakt kohtus vaidlustada. Seeläbi ei oleks tekkinud vaidlust intresside üle. Seda võimalust kaebaja ei kasutanud. Poolte õigussuhte olemuse hindamisel omavad tähendust, et kaebaja tasus müügimaksu Kohalike maksude seaduse § 8 ja Tallinna linnas kehtestatud müügimaksu Tallinna Linnavolikogu 17. detsembri 2009 määruse number 45 „Müügimaks Tallinnas“ alusel. Seega oli müügimaksu

tasumise aluseks kehtivad õigusaktid ning õigusaktis sätestatud õiguslik kohustus; müügimaks tagastati kaebajale, kuna kohus tuvastas haldusasjas nr 3 13-1187, et müügimaks oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega ja maksuotsus olid õigusvastased. Järelikult pole praegusel juhul tegemist RvastS § 22 sätestatud õigusliku aluse puudumise või selle hilisema äralangemisega, vaid õigusvastase haldusakti andmise ja müügimaksu õigusvastase rakendamisega. Õigusliku aluse olemasolu, sh kohustuse täitmine õigusvastase sätte ning haldusakti alusel aga välistavad alusetu rikastumise nõude esitamise. Kaebaja ei saa väita, et müügimaksu tasumise kohustust ei olnud olemas või et see on hiljem ära langenud. Seetõttu pole kaebajale müügimaksu tagastatud alusetu rikastumise sätete ja nõude alusel, kuna poolte vahel puudus alusetu rikastumise õigussuhe. RvastS §-d 22 ja 23 sätestatud alusetu rikastumise sätted ei kohaldu avaliku võimu õigusvastasest tegevusest tuleneva tegevuse suhtes, kuna õigusvastasus pole käsitletav õigusliku aluse puudumise või selle äralangemisena RVastS § 22 mõistes. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-56-04 punktis 10 märkinud „OÜ-lt Deltahansa võeti kauplemistasu linnaosa vanema kehtivate üksikaktide alusel. Need üksikaktid kehtivad ka käesoleval ajal. Ka linnaosa valitsuse üldakti, mille alusel võeti tasu kauplemislubade eest, põhiseadusevastasuse tuvastamine ei saaks mõjutada linnaosa vanema üksikaktide kehtivust. Linnaosa vanema üksikaktid, millega OÜ-le Deltahansa määrati kauplemistasu, jääksid kehtima isegi juhul, kui käesolevas asjas tuvastada, et need üksikaktid anti Põhiseaduse vastaselt. Üksikakti põhiseadusevastasuse või õigusvastasuse tuvastamine ei tähenda nimetatud akti alusel vara omandamise õigusliku aluse ära langemist. Akt kehtib edasi ka pärast selle õigusvastasuse või põhiseadusevastasuse tuvastamist. Seega jättis ringkonnakohus põhjendatult rahuldamata OÜ Deltahansa nõude, mis põhines alusetu rikastumise sätetel“. Seega ei tekita kaebajapoolne müügimaksu tasumine (toiming) talle õigust alusetu rikastumise nõude esitamiseks olukorras, kui müügimaksu määrus õigusaktina oli kehtiv (olenemata selle vastuolust aktsiisidirektiiviga). Käesoleval juhul ei ole RVastS alusetu rikastumist reguleerivad sätted (§ 22 ja 23) kohaldatavad ning vastustaja pole alusetult rikastunud. Alusetu rikastumise nõue eeldab õigusliku aluse puudumist või selle äralangemist. Alusetu rikastumisega oleks tegemist näiteks siis, kui AS Prisma Peremarket oleks tasunud vastustajale maksusumma ekslikult, märkides näiteks deklaratsioonis ebaõige numbri või soovides tasuda seda tegelikult kolmandale isikule (nt riigile). Haldusasjas nr 3 13-1187 või haldusasjas nr 3-10-3008 kohtu tuvastatuga, et müügimaksu määrus ei ole aktsiisidirektiiviga kooskõlas, ei tekitanud kaebajale õigust nõuda intresse alusetu rikastumise sätete alusel. Kaebaja õiguslik staatus nendes haldusasjades tehtud otsustega ei muutunud, sh ei langenud ära tasutud müügimaksu alus. Lähtudes eeltoodust on alusetu rikastumise nõude materiaalõiguslikud eeldused täitmata. Täitmata on ka teised alusetu rikastumise nõude eeldused. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et käesoleval juhul esineb alusetu rikastumise võlasuhe, tuleb täiendavalt märkida järgmist: kaebaja intressinõude lahendamisel tuleb arvesse võtta, millal maksuhaldur sai teada, et ta on väidetavalt alusetult rikastunud ning mis ajast alates kaebaja nõudis vastustajalt alusetult saadu tagastamist ning kas maksuhaldur on viivitanud intressi maksmise kohustuse täitmisega. Kui avaliku võimu kandja on saanud asja või raha õigusliku aluseta või see alus on hiljem ära langenud, tekib võlgniku ja võlausaldaja vahel võlasuhe, mille kohaselt on võlgnikul rikastumise väljaandmise kohustus. RVastS § 22 lg 1 kohaselt isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Nimetatud sättest tuleneb, et alusetu rikastumise teel saadu väljaandmise kohustus tekib vastava nõude esitamisest. See tuleneb sellest, et olenevalt asjaoludest võib alles siis võlgnik saada teada, kas ja millises ulatuses on ta alusetult rikastunud. Nii on ka käesoleval juhul. Kaebaja deklareeris müügimaksu, esitades maksukohustuse olemasolu ja suuruse kohta maksudeklaratsioonid. Maksudeklaratsioonides deklareeris kaebaja kaupade ja teenuste käibe müügihinnas, sh tasumisele kuuluva müügimaksu. Deklaratsioonides ei ole eraldi märgitud aktsiisikaupadelt tasutud müügimaksu summasid. Maksuhaldurile esitatud deklaratsioonidest ei nähtunud, milliste kaupade ja teenuste eest on müügimaksu deklareeritud, maksuhaldurile maksu

arvestust kaebaja ei esitanud. Sellest tulenevalt ei olnud ka maksuhaldurile teada, kas ja kui siis, millises summas on kaebaja üldse deklareerinud aktsiisikaupasid ning tasunud nendelt kaupadelt müügimaksu. Sellest tulenevalt ei saanud ka vastustaja olla teadlik väidetavast alusetu rikastumisest alates müügimaksu tasumisest, millisest perioodist alates kaebaja intressi nõuab. Teiseks omab alusetu rikastumise väljaandmise kohustuse tekkimise hindamisel tähtsust, et kaebaja esitas müügimaksu tagastamise nõude alles 04.04.2013 (lisa 1). Intressi tasumise nõude esitas kaebaja alles 22.07.2013 (lisa 2). Alles siis taotles kaebaja aktsiisikaupadelt tasutud müügimaksu tagastamist. Järelikult alles sellest hetkest võis vastustaja teada saada, et kaebaja on tasunud aktsiisikaupadelt müügimaksu. Samas ei nähtunud esitatud taotlusest, millises ulatuses on vastustaja kaebaja arvel väidetavalt alusetult rikastunud, sest kaebaja ei ole kordagi vastustajale teatanud, millises ulatuses on vastustaja kaebaja arvel alusetult rikastunud. Kaebaja ei märkinud taotluses ühtegi konkreetset summat ega nõuet, vaid taotles müügimaksu tagastamist abstraktselt. Selliselt esitatud nõue ei vasta RVastS § 22 nõude esitamise tingimustele ning sellise üldsõnalise taotluse alusel ei ole võimalik tuvastada, kas vastustaja on alusetult rikastunud ning millise summa tagastamist kaebaja taotleb ehk millises ulatuses peab vastustaja kaebaja ees kohustuse täitma. Kui kaebaja leiab, et tal on nõue teise isiku suhtes, siis tuleb eeldada, et teeb nõude korrektseks esitamiseks teatavaks ka kõik nõudega seotud asjaolud, sh märgib ära konkreetse summa, mille tasumist ta võlgnikult nõuab. Seda põhimõtet pole kaebaja järginud. Aktsiisikaupadelt tasutud müügimaksu summa tegi kaebaja vastustajale teatavaks alles 15.02.2016 (lisa 3), mida tuleb lugeda hetkeks, kui vastustaja sai väidetavast alusetust rikastumisest teada. Kolmandaks: RVastS ei sätesta, mis aja jooksul ja tingimustel tuleb alusetult saadu võlausaldajale tagastada. RVastS § 24 lg 2 ei reguleeri alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumist ja kohustuse täitmise tingimusi, vaid alusetu rikastumise nõude aegumist. RVastS § 22 lg 2 kohaselt kui käesoleva seadusega ei ole reguleeritud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega, kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid. Tulenevalt RVastS § 22 lg 1 ja § 23 koostoimes VÕS § 82 lg-ga 3 ja 7 võib võlausaldaja nõuda avalik õiguslikus suhtes alusetu rikastumise teel saadu tagastamist (kohustuse täitmist) ja intressi tasumist pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kuna kaebaja teatas väidetavast alusetust rikastumisest ja esitas nõude (sh puudustega) alles 2013. aastal, siis ei tekkinud vastustajal kohustust maksta müügimaks tagasi ning tasuda saadud summalt intressi enne nõude esitamisest mõistliku aja möödumist ning kaebajal ei ole õigus nõuda intressi alates müügimaksu tasumisest. 2013. aastast alates on aga kaebajale makstud intressi MKS alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Käesolevas haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas lisaks Maksukorralduse seaduse (MKS) alusel AS-ile Prisma Peremarket tasutud intressile on kaebajal õigus nõuda intressi ka Riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel perioodi eest, mida MKS ei reguleeri. RVastS § 1 lg 1 kohaselt sätestab käesolev seadus avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (riigivastutus). RVastS § 23 p 1 sätestab maksukohustuslasele õiguse nõuda avaliku võimu kandjalt 6%list intressi alusetult saadud raha eest, mis on tasu aja eest, mil avaliku võimu käsutuses oli alusetult saadud raha ning mille jooksul kaebaja ei saanud vastavat rahasummat ise kasutada. Kaebuse esitaja soovib intressi arvestamist ja tasumist RVastS § 23 lg 1 alusel ajavahemiku eest alates müügimaksu tasumisest kuni 06.05.2013, millal pidi toimuma

tagastusnõude taotluses toodud müügimaksu tagastamine. Kaebuse esitaja taotleb intressi maksmist perioodi eest, mida MKS ette ei näe, seega kaebuse esitaja arvates ei teki olukorda, kus kaebaja kasuks arvestataks intressi erinevatel alustel topelt. Kaebuse esitaja kinnitab, et kaebuse eesmärk on eelnimetatud intressi saamine perioodi eest, mis algas müügimaksu tasumisega ning lõppes kolmekümnendal päeval peale müügimaksu tagastustaotluse esitamist, s.o 06.05.2013. See on periood, mida MKS-s sätestatud intressi tasumise kohustus (MKS § 116) ei reguleeri. Kaebaja väitel AS-il Prisma Peremarket õigus nõuda intressi MKS-s reguleerimata perioodi osas RVastS § 23 p-st 1 tulenevalt. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et alates maksu tasumisest tuleb maksukohustuslase kasuks arvestada ning tasuda intressi RVastS alusetu rikastumise sätete alusel. Vastustaja arvates antud juhul ei ole tegemist RvastS § 22 sätestatud õigusliku aluse puudumise või selle hilisema äralangemisega, vaid õigusvastase haldusakti andmise ja müügimaksu õigusvastase rakendamisega. Vastustaja leiab, et RvastS §-des 22 ja 23 sätestatud alusetu rikastumise sätted ei kohaldu avaliku võimu õigusvastasest tegevusest tuleneva tegevuse suhtes, kuna õigusvastasus pole käsitletav õigusliku aluse puudumise või selle äralangemisena RVastS § 22 mõistes. Lisaks vastustaja leiab, et kaebajast maksukohustuslasel oli võimalus ka müügimaksu mitte tasuda. RvastS § 22 (alusetu rikastumine avalik-õiguslikus suhtes) lg 1 kohaselt isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui alusetult saadud asja tagastamine on võimatu või seotud ülemääraste kuludega, võib õigustatud isik nõuda asja väärtuse hüvitamist rahas. RvastS § 23 p 1(interss) näeb ette, et lisaks käesoleva seaduse § 22 lõikes 1 sätestatule võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas. Tallinna linn on avaliku võimu kandja RVastS § 2 lg 1 tähenduses. Kaebaja tasus vastustajale avalik-õiguslikus suhtes müügimaksu. Vaidlust ei ole selles, et müügimaksu tasumise aluseks oli Kohalike maksude seaduse § 8 ja Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrus number 45 „Müügimaks Tallinnas“, müügimaksu kehtestamine Tallinnas tunnistati kohtu poolt vastuolus olevaks Euroopa Liidu õigusega, seega puudus vastustajal õiguslik alus müügimaksu nõuda. Tallinna Ettevõtlusameti 30.03.2016 otsusega nr 15-1.9/7 rahuldati tagastusnõue osaliselt ning AS-ile Prisma Peremarket tagastati müügimaksu summas 185 378,95 eurot. Tallinna Ettevõtlusamet arvestas AS Prisma Peremarket kasuks intressi tema poolt Ettevõtlusametile enammakstud maksusummalt, s.o 112 562,09 eurot ajavahemiku 04.05.2013 – 09.02.2016 (k.a) eest; 667,36 eurot ajavahemiku 16.02.2016 – 21.02.2016 (k.a) eest ja 2 224,54 eurot ajavahemiku 11.03.2016 – 30.03.2016 (k.a) eest ning jättis rahuldamata AS-i Prisma Peremarket taotluse arvestada ja tasuda intressi Riigivastutuse seaduse alusel. Käesolev kohtuvaidlus hõlmab perioodi, mis jääb MKS regulatsioonist välja, s.o ajavahemik alates müügimaksu tasumisest kuni 30 päeva peale tagastustaotluse esitamist, millest tulenevalt kaebaja taotleb vastustajalt RvastS § 23 alusel arvestada ja tasuda intressi summas 21 643,63 eurot. Vastustaja nõustub kaebaja intressisumma arvestusega. Kaebaja taotleb intressi perioodi eest, mille osas MKS intressi maksmist ette ei näe. Pooled ei vaidle selle üle, et kõnealuse perioodi eest ei ole kaebajale intressi tasutud. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustajal on kohustus tasuda intressi kogu perioodi eest, mil ebaseaduslikult kogutud müügimaks tema valduses oli.

AS Prisma Peremarket tasus müügimaksu Kohalike maksude seaduse § 8 ja Tallinna linnas kehtestatud müügimaksu Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse number 45 „Müügimaks Tallinnas“ alusel. Vastustaja nõustub kaebajaga, et müügimaks tasuti avalik-õiguslikus suhtes. Kohtu hinnangul asjakohatu on vastustaja väide, et kaebajal oli võimalus müügimaksu mitte tasuda. AS Prisma Peremarket käitus seaduskuulekalt ning tasus Tallinna linna kehtestatud müügimaksu tasumise ajal kehtiva õigusakti alusel. Hiljem kohus tuvastas, et nimetatud müügimaks oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebajast maksukohustuslasel oli võimalus ka müügimaksu mitte tasuda. Kohus leiab, et kaebuse esitajale ei saa ette heita õiguskuulekat käitumist. Kohus nõustub kaebajaga, et riigivastutuse eesmärk on tagada efektiivne kaitse riigipoolsete rikkumiste korral avalik-õiguslikes suhetes. Kohus märgib, et RVastS § 22 lg 1 esimese lause kohaselt isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üle antud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. RVastS § 23 p 1 sätestab, et lisaks käesoleva seaduse § 22 lõikes 1 sätestatule võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas. Kohus nõustub kaebaja väitega, et see on tasu aja eest, mil avaliku võimu valduses on olnud alusetult saadud raha ning mille jooksul kaebaja ei ole saanud vastavat rahasummat ise kasutada/käsutada, mille üle vaidlust ei ole. Vaidlust ei ole ka selles, et müügimaksu tasumise päevast alates ei saanud AS Prisma Peremarket seda maksusummat ise kasutada/käsutada, kuna see oli üle läinud Tallinna linna valdusesse ning nagu hiljem selgus õigusvastaselt. Kaebuse esitaja soovib saada RVastS § 23 alusel intressi perioodi eest, mis algas müügimaksu tasumisega ning lõppes kolmekümnendal päeval peale müügimaksu tagastustaotluse esitamist, s.o 06.05.2013 . Kuna see on periood, mida MKS-s sätestatud intressi tasumise kohustus (MKS § 116) ei hõlma, tuleb kaebaja arvates intressiga seonduvalt MKS-s reguleerimata perioodi osas tugineda RVastS § 23 p-le 1. Kohus nõustub kaebajaga, et Riigivastutuse seaduse ega Võlaõigusseaduse alusetu rikastumise regulatsioon ei ole seotud sellega, millal vastaspool sai teada sellest, et ta alusetult rikastus ning mis ajast alates isik nõudis vastaspoolelt alusetult saadu tagastamist, samuti kas maksuhaldur on viivitanud intressi maksmisega, nagu märgib vastustaja. Kohus sarnaselt kaebajaga leiab, et isikul on õigus oma vara (sh raha) teise isiku valdusest nõuda välja alates sellest, millal õiguslik alus ära langes või kui see sootuks puudus. Samuti ei ole seaduses sätestatud tähtaega, mille jooksul tuleks sellises olukorras esitada intresside tasumise taotlus. Vaidlust ei ole selles, et müügimaksu tasumise aluseks oli Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrus nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega, mis tähendab, et vastustajal ei olnud müügimaksu kogumiseks õiguslikku alust ning müügimaksu tasumise kohustust tähtaegselt vaidlustades saavutas kaebaja müügimaksu tagastamise. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et sellises olukorras ei saa väita, et müügimaku tasumisel oli õiguslik alus olemas ning et alusetu rikastumise nõude esitamiseks puudub alus. Vastustaja on hoidnud enda käes ebaseadusliku regulatsiooni alusel AS-ilt Prisma Peremarket kogutud müügimaksusummat, mis hiljem kaebajale tagastati. Riigikohtu praktika kohaselt avaliku võimu kandja alusetu rikastumise kõrvaldamiseks intressi maksmine on ebaõiglust heastav abinõu, mille eesmärk on panna isik sellisesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui avalik võim poleks tema vara, sh talle määratud toetussumma, arvel alusetult rikastunud. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et antud juhul vastustaja kehtestatud müügimaks ning selle tasumise nõudmine oli algusest peale EL õigusega vastuolus ning vastustaja sai ebaseaduslikku regulatsiooni kehtestades enda valdusesse kaebaja rahalised vahendid, millele tal tegelikkuses õigust ei olnud, samas kaebaja sellel perioodil neid vahendeid oma ettevõtluse tarbeks kasutada ei saanud temast mitteolenevatel põhjustel.

MKS § 116 sätestab maksuhalduri poolt maksumaksjale tasutava intressi maksmise eeldused. Nimetatud paragrahvi lg 2 kohaselt on maksuhaldur kohustatud arvestama tähtpäevaks tagastamata summalt intressi juhul, kui ta ei täida tagastusnõuet tähtaegselt. MKS intressi arvestatakse alates päevast, mil enammakse tagastamine pidi toimuma, kuni selle tagastamise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. See tähendab, et MKS-st tulenev intress kuulub arvestamisele alates päevast, millal pidi toimuma tagastustaotlusega palutud müügimaksu tagastamine. Vaidlust ei ole selles, et MKS ei reguleeri intressi tasumise kohustust perioodi osas, mis algab kaebaja poolt müügimaksu tasumisega ning lõpeb 06.05.2013. Kaebus puudutab ainult seda perioodi, mis jääb MKS reguleerimisalast välja. Kaebaja arvates selles osas on põhjendatud tugineda RVastS-st tulenevale intressi regulatsioonile, millega vastustaja ei nõustu. Kohus märgib, et kaebaja nõuab RvastS alusel intressi üksnes perioodi eest, mida MKS intressi tasumise kohustus ei kata ning seega ei teki ka olukorda, kus kaebaja kasuks arvestatakse intressi erinevatel alustel mitmekordselt, millega nõustub ka kohus. Kaebaja väidab, et Euroopa Kohus (lahendis nr C-565/11) seob intresside tasumise kohustuse tekke just kuupäevaga, millal toimus maksusumma alusetu tasumine, mitte selle kuupäevaga, millal maksukohustuslane esitas õigusvastaselt kogutud maksu osas tagastustaotluse. Kaebaja arvates eelviidatud Euroopa Kohtu lahendist tuleks lähtuda ka käesolevas haldusasjas ning tunnustada AS-i Prisma Peremarket õigust saada intresse ka perioodi eest, mille osas MKS intressi tasumise kohustust ette ei näe, millega nõustub ka kohus. Kohus asub ülaltoodut kokku võttes seisukohale, et kaevatav otsus ei ole põhjendatud osas, milles jäeti rahuldamata AS-i Prisma Peremarket taotlus intressi arvestamiseks ja tasumiseks (p 1) ning sellest tulenevalt on põhjendatud Tallinna linnalt välja mõista AS Prisma Peremarket kasuks intressi RVastS § 23 lg 1 alusel summas 21 643,63 eurot.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-le 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud vastustaja kahjuks. Seega AS-i Prisma Peremarket menetluskulud kannab Tallinna linn. HKMS § 101 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kaebaja on taotlenud menetluskulude hüvitamist ning esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 2337,60 eurot, sh õigusabikulud 1587,60 eurot ja riigilõiv 750 eurot. Vastustaja on esitanud oma vastuväited kaebaja menetluskulude taotlusele, leides, et esindaja osutatud õigusabi tunnihinne (186,8 eurot) on põhjendamatult kõrge ja seetõttu on menetluskulu ülemäärane. Vastustaja arvates tuleb põhjendatuks lugeda õigusabi tunnihinda 130 eurot ja seega õigusabi kuluks kokku 1105 eurot (130x8,5). Seega on vastustaja seisukohal, et põhjendatud menetluskulu on kokku 1855 eurot (1105+750). Kohus leiab, et arvestades läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust on menetluskulu nimekirjas märgitud ajakulu tehtud toimingutele mõistlik ning põhjendatud. Samuti leiab kohus, et kaebaja esindaja tunnitasu ei ole ebamõistlikult kõrge. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et kaebaja esindaja tunnitasu koos käibemaksuga on 186,78 eurot. Riigikohus on aktsepteerinud, et 190,20 euro suurune tunnihind ei ole ebamõistlikult suur (03.03.2015 kohtuotsuse nr 3-3-1-82-14 punkt 28). Kohus leiab, et arvestades käesoleva asja keerukust, õigusliku ja kohtupraktika analüüsi teostamise vajalikkust, on menetluskulu taotluses märgitud tunnitasu mõistlik ning ajakulu põhjendatud ja vajalik.

Kohus leiab, et kaebuse esitaja kantud menetluskulud, arvestades asja keerukust, läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning menetluses tehtud toiminguid, on vajalikud ja põhjendatud summas 2337,60 eurot (sh õigusabikulud 1587,60 eurot). Seetõttu tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista kantud menetluskuluna 2337,60 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.