Vadims Špakovsi kaebus Siseministeeriumi 3. mai 2016. a otsuse nr 1-24/57 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Vadims Špakovs Vastustaja – Siseministeerium, esindaja Merje Joll Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium, esindaja Helen Tõnise
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vadims Špakovsi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12. veebruaril 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Justiitsministeerium esitas 6. aprillil 2016 Siseministeeriumile pöördumise nr 11-3/2904 „Ettepanek sissesõidukeelu kohaldamiseks Vadims Špakovsi suhtes“, milles tegi ettepaneku kohaldada sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki Läti Vabariigi kodaniku Vadims Špakovsi suhtes (I kd, tl-d 21-22).
2.Siseministeerium kohaldas 3. mai 2016. a otsusega nr 1-24/57 V. Špakovsi suhtes sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki 10 aastaks alates päevast, mil V. Špakovs vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või ta antakse üle päritoluriigile karistuse jätkamiseks (I kd, tl-d 18-19).
3.Tartu Vangla kinnipeetav V. Špakovs esitas 1. juunil 2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 3. mai 2016. a otsuse nr 1-24/57 tühistamiseks (I kd, tl-d 1-4, tõlge tl 6).
4.Tallinna Halduskohus andis 13. juuni 2016. a määrusega haldusasja kohtualluvuse järgi Tartu Halduskohtule (I kd, tl 37).
5.Tartu Halduskohus võttis 13. veebruari 2017. a määrusega V. Špakovsi kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Siseministeeriumi ning kaasas haldusasja menetlusse arvamuse andmiseks Justiitsministeeriumi (I kd, tl-d 97-98).
6.Vastustaja esitas 17. märtsil 2017 vastuse kaebusele (I kd, tl-d 116-119).
7.Justiitsministeerium esitas arvamuse kaebuse kohta 17. märtsil 2017 (I kd, tl-d 122-123).
8.Tartu Halduskohus kuulutas 29. märtsi 2017. a määrusega haldusasja nr 3-16-1146 osaliselt kinniseks, s.o Tartu Vangla 23. märtsi 2017. a vastuse lisa „Riskihindamise ankeet: 131317“ osas ning piiras kaebaja õigust tutvuda haldusasja nr 3-16-1146 toimikusse lisatud Tartu Vangla
23.märtsi 2017. a vastuse lisaga ning õigust saada sellest ärakirju (I kd, tl-d 155-156).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja taotleb Siseministeeriumi 3. mai 2016. a otsuse nr 1-24/57 tühistamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt.
9.1.Kaebaja kahetseb toimepandud kuritegu ja on muutnud vaateid elule.
9.2.Kokkuleppemenetlusega nõustus kaebaja põhjusel, et eksisteeris võimalus saada vabastatud elektroonilise võruga poole karistusaja pealt. Jutt käis vangistuse kandmisest Eesti vanglas, milles kaebaja poolt uue kuriteo toimepanemise minimaalse riski arvutamise tulemusel antakse võimalus külastada alates 1. augustist 2016 avavanglat koos kaasnevate võimalustega saada haridust, tööd ning külastada taastusravikeskusi, mida arstid on määranud.
9.3.Läti vanglates puuduvad kaasaegsed julgeoleku ja individuaalse videovalve süsteemid, mis ei luba intsidentidel areneda, kultuursete ja professionaalselt koolitatud vanglatöötajate ning kõrgtasemeliste meditsiinispetsialistide juuresolek, suitsetamiskeeld eluruumides ning võimalus osaleda massilistes spordiringides. Eesti vanglates pakutavad resotsialiseerimis- ja rehabilitatsiooniprogrammid ning keele õppimise, elukutse ja ettevõtluse alase hariduse saamise võimalused Läti vanglates puuduvad.
9.4.Kaebaja soovib pärast vangistuse lõppu abielluda Tallinnas elava neiuga, saada haridus, töötada ja elada Eestis. Kaebaja käib riigikeele kursustel. Kaebaja kavatseb jätkata
3-16-1146 Tallinna instituudis Lätis lõpetamata jäänud õpet äri ja logistika vallas. Omades kümneaastast profispordi kogemust, treeneri ja ettevõtja tegevuskogemust ning automehaaniku elukutset, vallates kolme võõrkeelt, on kaebaja veendunud, et töölerakenduse probleeme ei tule.
10.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.
10.1.Kuna Euroopa Liidu kodaniku seadusest (ELKS) ei tulenenud Euroopa Liidu kodanikule sissesõidukeelu kohaldamise menetlusele ega ka -otsusele erisusi, siis toimus see sarnaselt välismaalasele sissesõidukeelu kehtestamisega VSS 5. peatükis sätestatud regulatsiooni kohaselt.
10.2.Käesoleval juhul tegi kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks ettepaneku Justiitsministeerium, kes põhjendas ettepanekut vajadusega kaitsta avalikku korda kui õigusaktidest tulenevat elukorraldust, millega tagatakse isiku õiguste ja vabaduste kaitse, ühiskonna turvalisus, avaliku võimu ning avalike teenuste toimimine. Kuna esitatud ettepanekust nähtus veel, et kaebaja on Läti Vabariigi kodanik, kes on vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal hinnatud avalikkusele ohtlikuks (st ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või kui muutuvad isikut ümbritsevad olud, näiteks elu- või töökoha kaotusel, suhete purunemisel). Ohustatud on ühiskond tervikuna, kuritegu on seotud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega ja tegemist on olnud rahvatervise teadliku kahjustamisega isikliku materiaalse kasu huvides. Ohu ilmnemise tõenäosus on kõige suurem materiaalsete ressursside piiratuse korral ning juhul kui isik suhtub narkootikumidesse kui soodsasse tuluallikasse. Omakorda avaldavad mõju kaebaja õigustav suhtumine enda tegudesse, ükskõikne suhtumine ühiskonnas kehtivatesse reeglitesse ja normidesse ning üldisesse õiguskorda. Kuritegu on toime pandud materiaalse kasu saamise eesmärgil, peamisteks soodusteguriteks on ametliku töökoha puudumine ja üle oma majanduslike võimete elamine, siis leidis vastustaja, et sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes on ennetava meetmena asjakohane, proportsionaalne ja õigustatud, et tagada avalik kord ka kaebaja vanglast vabanemise järgselt. Seejuures võttis vastustaja arvesse, et otsuse tegemise hetkel kandis kaebaja viie aasta ja nelja kuu pikkust vanglakaristust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest ning et kuriteo toimepanemisega on kaebaja selgelt kahjustanud teiste isikute õigushüve ja rikkunud sellega ka avalikku korda. Samuti võttis vastustaja otsuse tegemisel arvesse VSS § 31 lg-s 3 nimetatud asjaolusid, sh kaebaja perekondlikke sidemeid ning leidis, et kaebajal ei ole selliseid perekondlikke sidemeid või muid kaalukaid kaitsmist väärivaid sidemeid Eestiga, mis kaaluksid üles riigi huvid avaliku korra ja ühiskondliku turvalisuse kaitsmisel.
10.3.Riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma territooriumil, siis on nende väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine riigi huve arvestades teatud juhtudel põhjendatud ja õigustatud. Kuritegude toimepanemine näitab isiku suhtumist ühiskondlikesse väärtustesse ning seda, kuidas isik suudab ühiskonnas hakkama saada. Lisaks viitab see asjaolule, et välismaalane ei ole lojaalne Eesti õiguskorrale ja riigile, ta ei ole ühiskonnas valitsevatest reeglitest, avalikust korrast ja üldise heaolu nõuetest kinni pidanud ning seetõttu tuleb tal taluda erinevates seadustes toodud kitsendusi, milleks on ka sissesõidukeelu kohaldamine, lähtudes ohust avalikule korrale ja turvalisusele.
10.4.Kuigi kaebajat on Eesti Vabariigis karistatud kriminaalkorras ühel korral, on karistusseadustiku § 184 lõike 2 punkti 1 alusel määratud karistuse näol tegemist raske kuriteoga, mille toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel.
3-16-1146
10.5.Kuriteo toime pannud inimese riigist väljasaatmise ja sissesõidukeelu kohaldamise mõte seisneb selles, et ennetada ja vältida seeläbi teiste riikide kodanike poolt kuritegude toimepanemist Eestis ning käesoleval juhul on leidnud tõendamist, et kaebaja käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab ühiskonna põhihuvi siis on sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes ennetava meetmena eeltoodud asjaolusid arvesse võttes asjakohane ja põhjendatud. Vastustaja peab siinkohal vajalikuks rõhutatult välja tuua, et kaebaja ei ole oma kaebuses kordagi vaielnud vastu vaidlustatud otsuses toodud seisukohale, et kaebajast võib lähtuda oht avalikule korrale ning seda ka pärast tema vabaduskaotusliku karistuse ärakandmist.
10.6.Kuigi kaebaja väidab kaebuses, et on vangistuses olles mõistnud, et soovib oma edasise elu seada sisse Eesti Vabariiki ning siin olles abielluda ja tööle asuda, leiab vastustaja, et tegemist on paljasõnaliste väidetega.
10.7.Osas, milles kaebaja põhistab oma kaebust Eesti ja Läti vangistustingimuste erisusega, selgitab vastustaja, et tegemist ei ole asjakohaste põhjendustega, kuna vaidlustatud otsus hakkab talle mõju avaldama alles pärast vanglakaristuse ärakandmist. Nimetatud põhjusel jätab vastustaja kaebaja sellesisulised väited tähelepanuta.
10.8.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on selgitanud, et välismaalasest kurjategija riigis viibimise keelustamine ei ole karistusmeede, see tähendab, et tegu ei ole topeltkaristusega, vaid sel on avaliku korra ja julgeoleku tagamise seisukohast preventiivne iseloom (Üner vs Holland, lahend 18. oktoobrist 2006; Maaouia vs. Prantsusmaa, lahend 5. oktoobrist 2000). Seega nähtub eeltoodust, et välismaalasele võib karistusseadustiku kohaselt kohaldada sissesõidukeeldu lisakaristusena, kuid VSS alusel sissesõidukeelu kohaldamisel on tegemist ennetava meetmega, mitte lisakaristusega.
11.Justiitsministeerium jääb 6. aprillil 2016. a esitatud sissesõidukeelu kohaldamise ettepaneku nr 11-3/2904 seisukohtade juurde. Justiitsministeerium on seisukohal, et vastustaja otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Justiitsministeeriumi seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
11.1.Kaebaja on Läti Vabariigi kodanik, Läti Vabariigi pass nr LV4651114 on kehtiv kuni
18.märtsini 2024. Enne vangistust elas kaebaja aadressil Kalnkale Cirulu 33-14, Riia. Kaebaja lähivõrgustikku kuuluvad tema Lätis elavad ema Viktorija Špakova ja isa Pjotrs Špakovs ning õde Irina Špakova. Kaebaja suhted lähedastega on väga head ning isik suhtleb pereliikmetega peamiselt telefoni teel.
11.2.Vanglas läbi viidud riskihindamise kohaselt on kaebaja hinnatud avalikkusele (risk ühiskonnas) ohtlikuks. Ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või kui muutuvad isikut ümbritsevad olud, näiteks elu- või töökoha kaotusel, suhete purunemisel. Ohustatud on ühiskond tervikuna, kuna kuritegu on seotud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega ja tegemist on olnud rahvatervise teadliku kahjustamisega isikliku materiaalse kasu huvides. Ohu ilmnemise tõenäosus on kõige suurem materiaalsete ressursside piiratuse korral ning juhul kui isik suhtub narkootikumidesse kui soodsasse tuluallikasse. Kuritegu on toime pandud materiaalse kasu saamise eesmärgil ning peamiseks soodusteguriks on ametliku töökoha puudumine ja üle oma majanduslike võimete elamine.
11.3.EIK on uimastikuriteod hinnanud rasketeks kuritegudeks, mis on üheks mõjuvaks argumendiks sissesõidukeelu kohaldamisel.
11.4.Kaebaja väidab, et tal on soov pärast vangistuse lõppu abielluda. Vastustaja on otsuse tegemisel arvestanud kaebaja õigusega perekonnaelule. Vaidlustatavas otsuses on märgitud, et V. Špakovs on sündinud ja elanud Läti Vabariigis, kus elavad tema ema, isa, õde ning vanaema, kellega suhted on väga head. Pereliikmed ei ole käinud vanglas
3-16-1146 pikaajalistel kokkusaamistel, lühiajalisel kokkusaamisel on käinud V. Špakovsi sugulane Ruslans Petrovs, kes toetab teda ka materiaalselt. Karistuse kandmiseks Läti Vabariiki üleandmise menetluse käigus on V. Špakovs esitanud väiteid, et tal on Eestis tüdruksõber, kellega soovitakse peale vanglast vabanemist abielluda. Tartu vangla käsutuses oleva info kohaselt on need väited paljasõnalised, kuna vangistuse jooksul ei ole nimetatud tüdruksõber käinud kokkusaamistel, samuti pole V. Špakovs temaga vahetatud kirju ega suhelnud telefoni teel. Seega, kuna sissesõidukeelu kohaldamine ei too kaasa takistusi perekonnaliikmetega kokkusaamisel, kirjavahetuse pidamisel ja telefoniga suhtlemisel, siis ei ole V. Špakovsil selliseid perekondlikke sidemeid või muid kaalukaid kaitsmist väärivaid sidemeid Eestiga, mis kaaluksid üles riigi huvid avaliku korra ja ühiskondliku turvalisuse kaitsmisel. Kaebaja perekond elab Lätis ning tal puuduvad Eestis perekondlikud sidemed, seega puuduvad kaebajal ka Eestis sõltuvussuhted lähedastega ning sissesõidukeelu kohaldamine ei too kaebajale kaasa takistusi lähedastega suhtlemisel ega riiva kaebaja õigust perekonnaelule.
11.5.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 2. märtsil 2017. a täiendava taotluse, milles väidab, et sissesõidukeelu otsuse tegemisel juhindus Siseministeerium Tartu vanglas teostatud riskihindamise tulemusest. Lisaks väidab kaebaja, et Tartu vanglast küsitud informatsioonist järeldub, et vangla ei teostanud riskihindamist 2015-2016.a. Justiitsministeerium soovib selgitada, et käesolevaks hetkeks on Tartu vangla tuvastanud vea isiku ohutaseme määramisel ning eksitus parandati. Kaebaja ohtlikkuse tase tõsteti kõrgohtlikuks ehk ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju. Justiitsministeerium leiab, et see ei mõjuta vaidlustatava otsuse õiguspärasust. Ohustatud on ikka ühiskond tervikuna ning oht seisneb narkootiliste ainete käitlemisega tekitatavas kahjus rahvatervisele. Seega seisnes viga vaid ohutaseme määramises, kuid hindamise sisulised asjaolud olid samad. Nimetatud vea avastamise tõttu koostati kaebajale ka uus riskihindamine, mis on kaebaja poolt esitatud lisas mainitud. Varasem riskihindamine tühistati selles esinenud vea tõttu. Samuti ei ole Tartu vangla kaebaja teabenõudele vastates väitnud, et varasemalt pole kaebajale koostatud riskihindamist, vaid kaebajat on teavitatud asjaolust, et 23. detsembril 2016. a algatati kaebaja osas riskihindamine.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Käesolevas asjas vaidlustatud 3. mai 2016. a otsusega nr 1-24/57 kohaldas Siseministeerium V. Špakovsi suhtes sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki kehtivusajaga 10 aastat, viidates haldusakti õigusliku alusena VSS § 29 lg 1 p-dele 1 ja 7, ELKS § 5210 lg-tele 1 ja 2. Otsuse kohaselt algab sissesõidukeelu kehtivusaeg päevast, mil V. Špakovs vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või antakse üle päritoluriigile karistuse jätkamiseks.
13.Kaebuse lahendamiseks on vajalik hinnata, kas praegusel juhul olid täidetud eeldused Siseministeeriumi poolt sissesõidukeelu kohaldamiseks, ning kas sissesõidukeelu kohaldamisel võeti arvesse kõiki asjakohaseid kaalutlusi.
14.VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud VSS § 29 lõike 1 punkti 1 kohaselt võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS § 29 lõike 1 punkti 7 alusel võib kohaldada sissesõidukeeldu, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õigusrikkumise eest ja karistus ei
3-16-1146 ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. VSS § 271 lg 1 sätestab, et sissesõidukeeld on tähtajaline või alaline ning tähtajalist sissesõidukeeldu võidakse kohaldada kehtivusajaga kuni 10 aastat. Seega on kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu maksimaalmääras. Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud aja möödudes on kaebajal enda edasisest käitumisest ja elukorraldusest sõltuvalt võimalused Eesti Vabariiki külastada ning vajadusel ja tahtmisel ka siia elama asuda. Seega ei ole kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld lõplik.
15.Sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel tuleb kogumis arvestada VSS § 31 lg-s 3 loetletud asjaolusid. Vastavalt VSS § 31 lõikele 1 otsustab sissesõidukeelu kohaldamise Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus põhjendamatu viivituseta. Sama paragrahvi lõike 3 järgi arvestatakse sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel kogumis järgmisi asjaolusid: 1) välismaalase Eestis seadusliku viibimise kestus; 2) välismaalase vanus; 3) välismaalase terviseseisund; 4) välismaalase isiklikud, majanduslikud ja muud sidemed Eestiga, mis väärivad kaitsmist; 5) sissesõidukeelu kohaldamise tagajärjed välismaalase perekonnaliikmetele; 6) välismaalase sotsiaalne ja kultuuriline integratsioon; 7) välismaalase sidemed päritoluriigiga; 8) sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud; 9) Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni elamisloa omamine; 10) muud asjassepuutuvad kaalutlused. Vastavalt VSS § 311 lõikele 1 võib ettepaneku sissesõidukeelu kohaldamiseks teha valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus. Eeltoodust nähtub, et seadus näeb sissesõidukeelu kohaldamiseks ette ulatusliku kaalutlusruumi.
16.Sissesõidukeelu õiguslikud tagajärjed on sätestatud VSS §-s 28. Kuigi VSS § 301 lg 3 kohaselt sissesõidukeelu kohaldamist ei põhjendata ja VSS § 1 lg 2 teise lause kohaselt ei rakendata sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ka haldusmenetluse seaduses sätestatut, ei saa sissesõidukeelu kohaldamist VSS § 31 lg-s 3 ja § 333 lg-s 1 sätestatut arvestades siiski otsustada suvaliselt, vaid tegemist on kaalutlusotsusega, mille põhjendused peavad võimaldama kohtul kontrollida, kas diskretsiooniõigust on teostatud õigesti, see tähendab, kas ja kuidas on arvestatud asjas olulist tähtsust omavate asjaoludega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2010. a otsus nr 3-08-1155, p 17; 21.märtsi 2011. a otsus nr 3-081154). Sissesõidukeelu kohaldamine on kaalutlusotsus, mille puhul tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 ei saa halduskohus hinnata eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teostada haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohus saab kontrollida, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning kas järgitud on kaalutlusõiguse piire ja eesmärke ning muid kaalutlusreegleid.
17.VSS § 31 lõige 1 sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamise otsustab Siseministeerium või Siseministeeriumi valitsusasutus põhjendamatu viivituseta ning § 311 lõike 1 kohaselt võib valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus teha valdkonna eest vastutavale ministrile ettepaneku sissesõidukeelu kohaldamiseks. Käesoleval juhul tegi kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks ettepaneku Justiitsministeerium, kes leidis, et keelu kohaldamine on vajalik avalikku korra, kui õigusaktidest tuleneva elukorralduse, millega tagatakse isiku õiguste ja vabaduste kaitse, ühiskonna turvalisus, avaliku võimu ning avalike teenuste toimimine, kaitsmiseks. Justiitsministeerium märkis 6. aprilli 2016. a ettepanekus, et sissesõidukeelu kohaldamine on vajalik, et vältida V. Špakovsi poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist.
3-16-1146 Siseministeerium tutvunud esitatud ettepaneku ja selle lisadega, leidis, et sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud ja vajalik.
18.Lisaks tuli kaebajale kui Euroopa Liidu kodanikule sissesõidukeelu kohaldamisel lähtuda ka ELKS-st. Vaidlustatud otsuse tegemise hetkel kehtinud ELKS § 1 lõige 11 sätestas, et Euroopa Liidu kodaniku ja tema perekonnaliikme suhtes kohaldatakse VSS-is välismaalasele väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta sätestatut, arvestades välislepingus või samas seaduses sätestatud erisusi. ELKS § 524 lg 1 sätestas, et Euroopa Liidu kodanikule ja tema perekonnaliikmele kohaldatakse Eestisse sissesõidu keelu kohaldamisele, selle kehtivusaja muutmisele ja peatamisele ning kehtetuks tunnistamisele VSS-i 5. peatükis välismaalasele Eestisse sissesõidu keelu kohaldamise, selle kehtivusaja muutmise ja peatamise ning kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut, arvestades välislepingus või samas seaduses sätestatud erisusi. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna ELKS-ist ei tulenenud Euroopa Liidu kodanikule sissesõidukeelu kohaldamise menetlusele ega ka otsusele erisusi, siis pidi see toimuma sarnaselt välismaalasele sissesõidukeelu kehtestamisega VSS 5. peatükis sätestatud regulatsiooni kohaselt.
19.Siseministeerium on selgitanud, et kaebajal ei ole Eestis perekonnaliikmeid ega muid kaalukaid kaitsmist väärivaid sidemeid (VSS § 31 lg 3 p-d 4 ja 5). Kaebaja ema, isa, õde ja vanaema elavad Läti Vabariigis. Asja materjalidest nähtub, et vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks ei olnud pereliikmed käinud vanglas pikaajalistel kokkusaamistel. Lühiajalistel kokkusaamistel on käinud kaebaja sugulane R. Petrovs (kaebaja õde käis lühiajalisel kokkusaamisel 28. oktoobril 2016, I kd, tl 124). Kaebaja väide Eestis elava tüdruksõbra kohta, kellega ta soovib abielluda, on paljasõnaline, kuna vangistuse jooksul ei ole nimetatud tüdruksõber käinud kokkusaamistel, samuti pole kaebaja vahetanud temaga kirju ega suhelnud telefoni teel (I kd, tl 124). Seega ei too sissesõidukeelu kohaldamine kaasa takistusi perekonnaliikmetega kokkusaamisel, kirjavahetuse pidamisel ja telefoniga suhtlemisel.
20.Vaidlusaluses otsuses on põhjalikult selgitatud VSS § 31 lg 3 p-s 8 sätestatut ehk sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolusid. Peamiselt on selleks V. Špakovsi poolt toime pandud kuritegu (I kd, tl-d 23p-27) ja sellest tulenev oht avalikule korrale ning ühiskonna turvalisusele. Sellele asjaolule ei vaidle vastu ka kaebaja ise. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine on süütegu, mis kujutab suurt ohtu avalikule korrale, siis selle toimepanemisega on kaebaja näidanud, et ta ohustab avalikku korda. Kaebaja kuritegu seisnes narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises, mis oli toime pandud grupis. Lisaks oli kuritegu organiseeritud ja riigipiire ületav, tegemist oli suures koguses A kategooria narkootikumiga. Kohus nõustub vastustajaga, et riigil on õigus hinnata, kas kriminaalkorras karistatud välismaalane on ka pärast kinnipidamiskohast vabanemist ohuks avalikule korrale. Samuti nõustub kohus vastustajaga selles, et narkokuritegude toimepanemine on olulisel määral tingitud teatud isikulistest asjaoludest, mistõttu võib põhimõtteliselt ka ühe sedalaadi kuriteo toimepanemise pinnalt prognoosida selliste kuritegude jätkumise ohtu.
21.Seonduvalt VSS § 31 lg 3 p-ga 81, on vastustaja selgitanud, et kaebaja on Läti Vabariigi kodanik, kes on seal sündinud ja elanud. Talle on välja antud Läti Vabariigi kodaniku pass nr LV4651114 kehtivusajaga kuni 18. märts 2024 (I kd, tl 29p). Kaebaja elukoht on Läti Vabariigis Riia linnas ning Eesti Vabariigis tal elamisõigus puudub.
22.Kaebaja on kaebuses rõhutanud, et kaebaja kriminaalasjas kokkuleppemenetluse allkirjastamise arutamisel riigiprokuröriga välistati kaebaja väljaandmise ja Eesti Vabariiki
3-16-1146 sisenemiskeelu määramise võimalus. Kaebaja märgib, et seepärast oli talle Siseministeeriumi otsus sisenemiskeelu määramise kohta üllatav ning tema edasist elu purustav, kuivõrd Läti Vabariigis pole nii häid tingimusi kui Eesti Vabariigis. Seoses eelnimetatuga selgitas kohus
22.augusti 2016. a määruses käesolevas haldusasjas, et kokkuleppemenetlust reguleerivad sätted ei näe ette võimalust, et kokkuleppemenetluses on võimalik välistada süüdistava suhtes sisenemiskeelu kohaldamine. Seega peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele eelkõige kuriteo asjaolude ja karistuse osas, mitte aga selles osas, kas süüdistatava suhtes on välistatud sisenemiskeelu kohaldamine. Välismaalasele võib ka karistusseadustiku kohaselt kohaldada sissesõidukeeldu lisakaristusena, kuid VSS alusel sissesõidukeelu kohaldamisel on tegemist ennetava meetme mitte lisakaristusega. Seetõttu ei anna ka kaebaja väide kokkuleppemenetluse läbirääkimistel arutatu kohta alust kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tühistamiseks.
23.Kohtu hinnangul on vastustaja eelnevat arvesse võttes õiguspäraselt leidnud, et kaebaja suhtes tuleb kohaldada sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki kümneks aastaks. Vastustaja on meetme proportsionaalsuse määramisel kaalunud riigi huve (avalik kord, julgeolek, sooritatud kuritegu ja selle raskus, vangistuse pikkus, eelnev karistatus jne) ja isiku huve (riigis elamise kestus, integratsiooniaste, keeleoskus, perekondlikud sidemed erinevates riikides, riigipoolse otsusse võimalik mõju tema isikule jne). Meetme rakendamise vajalikkuse on tinginud kaebaja ise oma Eestis sooritatud raske kuriteoga. Seetõttu on Siseministeeriumi 3. mai 2016. a otsus nr 1-24/57 õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. V. Špakovsi kaebus jääb seetõttu rahuldamata.
24.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna vastustaja ei ole kohtule esitanud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
TARTU HALDUSKOHUS
KOHTUOTSUS
EESTI VABARIIGI NIMEL
Haldusasja number Otsuse kuupäev
3-16-1146 12. jaanuar 2018
Kohtunik
Kadri Palm
Haldusasi
Vadims Špakovsi kaebus Siseministeeriumi 3. mai 2016. a otsuse nr 1-24/57 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Vadims Špakovs Vastustaja – Siseministeerium, esindaja Merje Joll Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium, esindaja Helen Tõnise
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vadims Špakovsi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12. veebruaril 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-16-1146
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Justiitsministeerium esitas 6. aprillil 2016 Siseministeeriumile pöördumise nr 11-3/2904 „Ettepanek sissesõidukeelu kohaldamiseks Vadims Špakovsi suhtes“, milles tegi ettepaneku kohaldada sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki Läti Vabariigi kodaniku Vadims Špakovsi suhtes (I kd, tl-d 21-22).
2.Siseministeerium kohaldas 3. mai 2016. a otsusega nr 1-24/57 V. Špakovsi suhtes sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki 10 aastaks alates päevast, mil V. Špakovs vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või ta antakse üle päritoluriigile karistuse jätkamiseks (I kd, tl-d 18-19).
3.Tartu Vangla kinnipeetav V. Špakovs esitas 1. juunil 2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 3. mai 2016. a otsuse nr 1-24/57 tühistamiseks (I kd, tl-d 1-4, tõlge tl 6).
4.Tallinna Halduskohus andis 13. juuni 2016. a määrusega haldusasja kohtualluvuse järgi Tartu Halduskohtule (I kd, tl 37).
5.Tartu Halduskohus võttis 13. veebruari 2017. a määrusega V. Špakovsi kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Siseministeeriumi ning kaasas haldusasja menetlusse arvamuse andmiseks Justiitsministeeriumi (I kd, tl-d 97-98).
6.Vastustaja esitas 17. märtsil 2017 vastuse kaebusele (I kd, tl-d 116-119).
7.Justiitsministeerium esitas arvamuse kaebuse kohta 17. märtsil 2017 (I kd, tl-d 122-123).
8.Tartu Halduskohus kuulutas 29. märtsi 2017. a määrusega haldusasja nr 3-16-1146 osaliselt kinniseks, s.o Tartu Vangla 23. märtsi 2017. a vastuse lisa „Riskihindamise ankeet: 131317“ osas ning piiras kaebaja õigust tutvuda haldusasja nr 3-16-1146 toimikusse lisatud Tartu Vangla
23.märtsi 2017. a vastuse lisaga ning õigust saada sellest ärakirju (I kd, tl-d 155-156).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja taotleb Siseministeeriumi 3. mai 2016. a otsuse nr 1-24/57 tühistamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt.
9.1.Kaebaja kahetseb toimepandud kuritegu ja on muutnud vaateid elule.
9.2.Kokkuleppemenetlusega nõustus kaebaja põhjusel, et eksisteeris võimalus saada vabastatud elektroonilise võruga poole karistusaja pealt. Jutt käis vangistuse kandmisest Eesti vanglas, milles kaebaja poolt uue kuriteo toimepanemise minimaalse riski arvutamise tulemusel antakse võimalus külastada alates 1. augustist 2016 avavanglat koos kaasnevate võimalustega saada haridust, tööd ning külastada taastusravikeskusi, mida arstid on määranud.
9.3.Läti vanglates puuduvad kaasaegsed julgeoleku ja individuaalse videovalve süsteemid, mis ei luba intsidentidel areneda, kultuursete ja professionaalselt koolitatud vanglatöötajate ning kõrgtasemeliste meditsiinispetsialistide juuresolek, suitsetamiskeeld eluruumides ning võimalus osaleda massilistes spordiringides. Eesti vanglates pakutavad resotsialiseerimis- ja rehabilitatsiooniprogrammid ning keele õppimise, elukutse ja ettevõtluse alase hariduse saamise võimalused Läti vanglates puuduvad.
9.4.Kaebaja soovib pärast vangistuse lõppu abielluda Tallinnas elava neiuga, saada haridus, töötada ja elada Eestis. Kaebaja käib riigikeele kursustel. Kaebaja kavatseb jätkata
3-16-1146 Tallinna instituudis Lätis lõpetamata jäänud õpet äri ja logistika vallas. Omades kümneaastast profispordi kogemust, treeneri ja ettevõtja tegevuskogemust ning automehaaniku elukutset, vallates kolme võõrkeelt, on kaebaja veendunud, et töölerakenduse probleeme ei tule.
10.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.
10.1.Kuna Euroopa Liidu kodaniku seadusest (ELKS) ei tulenenud Euroopa Liidu kodanikule sissesõidukeelu kohaldamise menetlusele ega ka -otsusele erisusi, siis toimus see sarnaselt välismaalasele sissesõidukeelu kehtestamisega VSS 5. peatükis sätestatud regulatsiooni kohaselt.
10.2.Käesoleval juhul tegi kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks ettepaneku Justiitsministeerium, kes põhjendas ettepanekut vajadusega kaitsta avalikku korda kui õigusaktidest tulenevat elukorraldust, millega tagatakse isiku õiguste ja vabaduste kaitse, ühiskonna turvalisus, avaliku võimu ning avalike teenuste toimimine. Kuna esitatud ettepanekust nähtus veel, et kaebaja on Läti Vabariigi kodanik, kes on vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal hinnatud avalikkusele ohtlikuks (st ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või kui muutuvad isikut ümbritsevad olud, näiteks elu- või töökoha kaotusel, suhete purunemisel). Ohustatud on ühiskond tervikuna, kuritegu on seotud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega ja tegemist on olnud rahvatervise teadliku kahjustamisega isikliku materiaalse kasu huvides. Ohu ilmnemise tõenäosus on kõige suurem materiaalsete ressursside piiratuse korral ning juhul kui isik suhtub narkootikumidesse kui soodsasse tuluallikasse. Omakorda avaldavad mõju kaebaja õigustav suhtumine enda tegudesse, ükskõikne suhtumine ühiskonnas kehtivatesse reeglitesse ja normidesse ning üldisesse õiguskorda. Kuritegu on toime pandud materiaalse kasu saamise eesmärgil, peamisteks soodusteguriteks on ametliku töökoha puudumine ja üle oma majanduslike võimete elamine, siis leidis vastustaja, et sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes on ennetava meetmena asjakohane, proportsionaalne ja õigustatud, et tagada avalik kord ka kaebaja vanglast vabanemise järgselt. Seejuures võttis vastustaja arvesse, et otsuse tegemise hetkel kandis kaebaja viie aasta ja nelja kuu pikkust vanglakaristust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest ning et kuriteo toimepanemisega on kaebaja selgelt kahjustanud teiste isikute õigushüve ja rikkunud sellega ka avalikku korda. Samuti võttis vastustaja otsuse tegemisel arvesse VSS § 31 lg-s 3 nimetatud asjaolusid, sh kaebaja perekondlikke sidemeid ning leidis, et kaebajal ei ole selliseid perekondlikke sidemeid või muid kaalukaid kaitsmist väärivaid sidemeid Eestiga, mis kaaluksid üles riigi huvid avaliku korra ja ühiskondliku turvalisuse kaitsmisel.
10.3.Riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma territooriumil, siis on nende väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine riigi huve arvestades teatud juhtudel põhjendatud ja õigustatud. Kuritegude toimepanemine näitab isiku suhtumist ühiskondlikesse väärtustesse ning seda, kuidas isik suudab ühiskonnas hakkama saada. Lisaks viitab see asjaolule, et välismaalane ei ole lojaalne Eesti õiguskorrale ja riigile, ta ei ole ühiskonnas valitsevatest reeglitest, avalikust korrast ja üldise heaolu nõuetest kinni pidanud ning seetõttu tuleb tal taluda erinevates seadustes toodud kitsendusi, milleks on ka sissesõidukeelu kohaldamine, lähtudes ohust avalikule korrale ja turvalisusele.
10.4.Kuigi kaebajat on Eesti Vabariigis karistatud kriminaalkorras ühel korral, on karistusseadustiku § 184 lõike 2 punkti 1 alusel määratud karistuse näol tegemist raske kuriteoga, mille toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel.
3-16-1146
10.5.Kuriteo toime pannud inimese riigist väljasaatmise ja sissesõidukeelu kohaldamise mõte seisneb selles, et ennetada ja vältida seeläbi teiste riikide kodanike poolt kuritegude toimepanemist Eestis ning käesoleval juhul on leidnud tõendamist, et kaebaja käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab ühiskonna põhihuvi siis on sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes ennetava meetmena eeltoodud asjaolusid arvesse võttes asjakohane ja põhjendatud. Vastustaja peab siinkohal vajalikuks rõhutatult välja tuua, et kaebaja ei ole oma kaebuses kordagi vaielnud vastu vaidlustatud otsuses toodud seisukohale, et kaebajast võib lähtuda oht avalikule korrale ning seda ka pärast tema vabaduskaotusliku karistuse ärakandmist.
10.6.Kuigi kaebaja väidab kaebuses, et on vangistuses olles mõistnud, et soovib oma edasise elu seada sisse Eesti Vabariiki ning siin olles abielluda ja tööle asuda, leiab vastustaja, et tegemist on paljasõnaliste väidetega.
10.7.Osas, milles kaebaja põhistab oma kaebust Eesti ja Läti vangistustingimuste erisusega, selgitab vastustaja, et tegemist ei ole asjakohaste põhjendustega, kuna vaidlustatud otsus hakkab talle mõju avaldama alles pärast vanglakaristuse ärakandmist. Nimetatud põhjusel jätab vastustaja kaebaja sellesisulised väited tähelepanuta.
10.8.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on selgitanud, et välismaalasest kurjategija riigis viibimise keelustamine ei ole karistusmeede, see tähendab, et tegu ei ole topeltkaristusega, vaid sel on avaliku korra ja julgeoleku tagamise seisukohast preventiivne iseloom (Üner vs Holland, lahend 18. oktoobrist 2006; Maaouia vs. Prantsusmaa, lahend 5. oktoobrist 2000). Seega nähtub eeltoodust, et välismaalasele võib karistusseadustiku kohaselt kohaldada sissesõidukeeldu lisakaristusena, kuid VSS alusel sissesõidukeelu kohaldamisel on tegemist ennetava meetmega, mitte lisakaristusega.
11.Justiitsministeerium jääb 6. aprillil 2016. a esitatud sissesõidukeelu kohaldamise ettepaneku nr 11-3/2904 seisukohtade juurde. Justiitsministeerium on seisukohal, et vastustaja otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Justiitsministeeriumi seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
11.1.Kaebaja on Läti Vabariigi kodanik, Läti Vabariigi pass nr LV4651114 on kehtiv kuni
18.märtsini 2024. Enne vangistust elas kaebaja aadressil Kalnkale Cirulu 33-14, Riia. Kaebaja lähivõrgustikku kuuluvad tema Lätis elavad ema Viktorija Špakova ja isa Pjotrs Špakovs ning õde Irina Špakova. Kaebaja suhted lähedastega on väga head ning isik suhtleb pereliikmetega peamiselt telefoni teel.
11.2.Vanglas läbi viidud riskihindamise kohaselt on kaebaja hinnatud avalikkusele (risk ühiskonnas) ohtlikuks. Ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või kui muutuvad isikut ümbritsevad olud, näiteks elu- või töökoha kaotusel, suhete purunemisel. Ohustatud on ühiskond tervikuna, kuna kuritegu on seotud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega ja tegemist on olnud rahvatervise teadliku kahjustamisega isikliku materiaalse kasu huvides. Ohu ilmnemise tõenäosus on kõige suurem materiaalsete ressursside piiratuse korral ning juhul kui isik suhtub narkootikumidesse kui soodsasse tuluallikasse. Kuritegu on toime pandud materiaalse kasu saamise eesmärgil ning peamiseks soodusteguriks on ametliku töökoha puudumine ja üle oma majanduslike võimete elamine.
11.3.EIK on uimastikuriteod hinnanud rasketeks kuritegudeks, mis on üheks mõjuvaks argumendiks sissesõidukeelu kohaldamisel.
11.4.Kaebaja väidab, et tal on soov pärast vangistuse lõppu abielluda. Vastustaja on otsuse tegemisel arvestanud kaebaja õigusega perekonnaelule. Vaidlustatavas otsuses on märgitud, et V. Špakovs on sündinud ja elanud Läti Vabariigis, kus elavad tema ema, isa, õde ning vanaema, kellega suhted on väga head. Pereliikmed ei ole käinud vanglas
3-16-1146 pikaajalistel kokkusaamistel, lühiajalisel kokkusaamisel on käinud V. Špakovsi sugulane Ruslans Petrovs, kes toetab teda ka materiaalselt. Karistuse kandmiseks Läti Vabariiki üleandmise menetluse käigus on V. Špakovs esitanud väiteid, et tal on Eestis tüdruksõber, kellega soovitakse peale vanglast vabanemist abielluda. Tartu vangla käsutuses oleva info kohaselt on need väited paljasõnalised, kuna vangistuse jooksul ei ole nimetatud tüdruksõber käinud kokkusaamistel, samuti pole V. Špakovs temaga vahetatud kirju ega suhelnud telefoni teel. Seega, kuna sissesõidukeelu kohaldamine ei too kaasa takistusi perekonnaliikmetega kokkusaamisel, kirjavahetuse pidamisel ja telefoniga suhtlemisel, siis ei ole V. Špakovsil selliseid perekondlikke sidemeid või muid kaalukaid kaitsmist väärivaid sidemeid Eestiga, mis kaaluksid üles riigi huvid avaliku korra ja ühiskondliku turvalisuse kaitsmisel. Kaebaja perekond elab Lätis ning tal puuduvad Eestis perekondlikud sidemed, seega puuduvad kaebajal ka Eestis sõltuvussuhted lähedastega ning sissesõidukeelu kohaldamine ei too kaebajale kaasa takistusi lähedastega suhtlemisel ega riiva kaebaja õigust perekonnaelule.
11.5.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 2. märtsil 2017. a täiendava taotluse, milles väidab, et sissesõidukeelu otsuse tegemisel juhindus Siseministeerium Tartu vanglas teostatud riskihindamise tulemusest. Lisaks väidab kaebaja, et Tartu vanglast küsitud informatsioonist järeldub, et vangla ei teostanud riskihindamist 2015-2016.a. Justiitsministeerium soovib selgitada, et käesolevaks hetkeks on Tartu vangla tuvastanud vea isiku ohutaseme määramisel ning eksitus parandati. Kaebaja ohtlikkuse tase tõsteti kõrgohtlikuks ehk ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju. Justiitsministeerium leiab, et see ei mõjuta vaidlustatava otsuse õiguspärasust. Ohustatud on ikka ühiskond tervikuna ning oht seisneb narkootiliste ainete käitlemisega tekitatavas kahjus rahvatervisele. Seega seisnes viga vaid ohutaseme määramises, kuid hindamise sisulised asjaolud olid samad. Nimetatud vea avastamise tõttu koostati kaebajale ka uus riskihindamine, mis on kaebaja poolt esitatud lisas mainitud. Varasem riskihindamine tühistati selles esinenud vea tõttu. Samuti ei ole Tartu vangla kaebaja teabenõudele vastates väitnud, et varasemalt pole kaebajale koostatud riskihindamist, vaid kaebajat on teavitatud asjaolust, et 23. detsembril 2016. a algatati kaebaja osas riskihindamine.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Käesolevas asjas vaidlustatud 3. mai 2016. a otsusega nr 1-24/57 kohaldas Siseministeerium V. Špakovsi suhtes sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki kehtivusajaga 10 aastat, viidates haldusakti õigusliku alusena VSS § 29 lg 1 p-dele 1 ja 7, ELKS § 5210 lg-tele 1 ja 2. Otsuse kohaselt algab sissesõidukeelu kehtivusaeg päevast, mil V. Špakovs vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või antakse üle päritoluriigile karistuse jätkamiseks.
13.Kaebuse lahendamiseks on vajalik hinnata, kas praegusel juhul olid täidetud eeldused Siseministeeriumi poolt sissesõidukeelu kohaldamiseks, ning kas sissesõidukeelu kohaldamisel võeti arvesse kõiki asjakohaseid kaalutlusi.
14.VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud VSS § 29 lõike 1 punkti 1 kohaselt võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS § 29 lõike 1 punkti 7 alusel võib kohaldada sissesõidukeeldu, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õigusrikkumise eest ja karistus ei
3-16-1146 ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. VSS § 271 lg 1 sätestab, et sissesõidukeeld on tähtajaline või alaline ning tähtajalist sissesõidukeeldu võidakse kohaldada kehtivusajaga kuni 10 aastat. Seega on kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu maksimaalmääras. Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud aja möödudes on kaebajal enda edasisest käitumisest ja elukorraldusest sõltuvalt võimalused Eesti Vabariiki külastada ning vajadusel ja tahtmisel ka siia elama asuda. Seega ei ole kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld lõplik.
15.Sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel tuleb kogumis arvestada VSS § 31 lg-s 3 loetletud asjaolusid. Vastavalt VSS § 31 lõikele 1 otsustab sissesõidukeelu kohaldamise Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus põhjendamatu viivituseta. Sama paragrahvi lõike 3 järgi arvestatakse sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel kogumis järgmisi asjaolusid: 1) välismaalase Eestis seadusliku viibimise kestus; 2) välismaalase vanus; 3) välismaalase terviseseisund; 4) välismaalase isiklikud, majanduslikud ja muud sidemed Eestiga, mis väärivad kaitsmist; 5) sissesõidukeelu kohaldamise tagajärjed välismaalase perekonnaliikmetele; 6) välismaalase sotsiaalne ja kultuuriline integratsioon; 7) välismaalase sidemed päritoluriigiga; 8) sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud; 9) Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni elamisloa omamine; 10) muud asjassepuutuvad kaalutlused. Vastavalt VSS § 311 lõikele 1 võib ettepaneku sissesõidukeelu kohaldamiseks teha valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus. Eeltoodust nähtub, et seadus näeb sissesõidukeelu kohaldamiseks ette ulatusliku kaalutlusruumi.
16.Sissesõidukeelu õiguslikud tagajärjed on sätestatud VSS §-s 28. Kuigi VSS § 301 lg 3 kohaselt sissesõidukeelu kohaldamist ei põhjendata ja VSS § 1 lg 2 teise lause kohaselt ei rakendata sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ka haldusmenetluse seaduses sätestatut, ei saa sissesõidukeelu kohaldamist VSS § 31 lg-s 3 ja § 333 lg-s 1 sätestatut arvestades siiski otsustada suvaliselt, vaid tegemist on kaalutlusotsusega, mille põhjendused peavad võimaldama kohtul kontrollida, kas diskretsiooniõigust on teostatud õigesti, see tähendab, kas ja kuidas on arvestatud asjas olulist tähtsust omavate asjaoludega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2010. a otsus nr 3-08-1155, p 17; 21.märtsi 2011. a otsus nr 3-081154). Sissesõidukeelu kohaldamine on kaalutlusotsus, mille puhul tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 ei saa halduskohus hinnata eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teostada haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohus saab kontrollida, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning kas järgitud on kaalutlusõiguse piire ja eesmärke ning muid kaalutlusreegleid.
17.VSS § 31 lõige 1 sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamise otsustab Siseministeerium või Siseministeeriumi valitsusasutus põhjendamatu viivituseta ning § 311 lõike 1 kohaselt võib valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus teha valdkonna eest vastutavale ministrile ettepaneku sissesõidukeelu kohaldamiseks. Käesoleval juhul tegi kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks ettepaneku Justiitsministeerium, kes leidis, et keelu kohaldamine on vajalik avalikku korra, kui õigusaktidest tuleneva elukorralduse, millega tagatakse isiku õiguste ja vabaduste kaitse, ühiskonna turvalisus, avaliku võimu ning avalike teenuste toimimine, kaitsmiseks. Justiitsministeerium märkis 6. aprilli 2016. a ettepanekus, et sissesõidukeelu kohaldamine on vajalik, et vältida V. Špakovsi poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist.
3-16-1146 Siseministeerium tutvunud esitatud ettepaneku ja selle lisadega, leidis, et sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud ja vajalik.
18.Lisaks tuli kaebajale kui Euroopa Liidu kodanikule sissesõidukeelu kohaldamisel lähtuda ka ELKS-st. Vaidlustatud otsuse tegemise hetkel kehtinud ELKS § 1 lõige 11 sätestas, et Euroopa Liidu kodaniku ja tema perekonnaliikme suhtes kohaldatakse VSS-is välismaalasele väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta sätestatut, arvestades välislepingus või samas seaduses sätestatud erisusi. ELKS § 524 lg 1 sätestas, et Euroopa Liidu kodanikule ja tema perekonnaliikmele kohaldatakse Eestisse sissesõidu keelu kohaldamisele, selle kehtivusaja muutmisele ja peatamisele ning kehtetuks tunnistamisele VSS-i 5. peatükis välismaalasele Eestisse sissesõidu keelu kohaldamise, selle kehtivusaja muutmise ja peatamise ning kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut, arvestades välislepingus või samas seaduses sätestatud erisusi. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna ELKS-ist ei tulenenud Euroopa Liidu kodanikule sissesõidukeelu kohaldamise menetlusele ega ka otsusele erisusi, siis pidi see toimuma sarnaselt välismaalasele sissesõidukeelu kehtestamisega VSS 5. peatükis sätestatud regulatsiooni kohaselt.
19.Siseministeerium on selgitanud, et kaebajal ei ole Eestis perekonnaliikmeid ega muid kaalukaid kaitsmist väärivaid sidemeid (VSS § 31 lg 3 p-d 4 ja 5). Kaebaja ema, isa, õde ja vanaema elavad Läti Vabariigis. Asja materjalidest nähtub, et vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks ei olnud pereliikmed käinud vanglas pikaajalistel kokkusaamistel. Lühiajalistel kokkusaamistel on käinud kaebaja sugulane R. Petrovs (kaebaja õde käis lühiajalisel kokkusaamisel 28. oktoobril 2016, I kd, tl 124). Kaebaja väide Eestis elava tüdruksõbra kohta, kellega ta soovib abielluda, on paljasõnaline, kuna vangistuse jooksul ei ole nimetatud tüdruksõber käinud kokkusaamistel, samuti pole kaebaja vahetanud temaga kirju ega suhelnud telefoni teel (I kd, tl 124). Seega ei too sissesõidukeelu kohaldamine kaasa takistusi perekonnaliikmetega kokkusaamisel, kirjavahetuse pidamisel ja telefoniga suhtlemisel.
20.Vaidlusaluses otsuses on põhjalikult selgitatud VSS § 31 lg 3 p-s 8 sätestatut ehk sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolusid. Peamiselt on selleks V. Špakovsi poolt toime pandud kuritegu (I kd, tl-d 23p-27) ja sellest tulenev oht avalikule korrale ning ühiskonna turvalisusele. Sellele asjaolule ei vaidle vastu ka kaebaja ise. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine on süütegu, mis kujutab suurt ohtu avalikule korrale, siis selle toimepanemisega on kaebaja näidanud, et ta ohustab avalikku korda. Kaebaja kuritegu seisnes narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises, mis oli toime pandud grupis. Lisaks oli kuritegu organiseeritud ja riigipiire ületav, tegemist oli suures koguses A kategooria narkootikumiga. Kohus nõustub vastustajaga, et riigil on õigus hinnata, kas kriminaalkorras karistatud välismaalane on ka pärast kinnipidamiskohast vabanemist ohuks avalikule korrale. Samuti nõustub kohus vastustajaga selles, et narkokuritegude toimepanemine on olulisel määral tingitud teatud isikulistest asjaoludest, mistõttu võib põhimõtteliselt ka ühe sedalaadi kuriteo toimepanemise pinnalt prognoosida selliste kuritegude jätkumise ohtu.
21.Seonduvalt VSS § 31 lg 3 p-ga 81, on vastustaja selgitanud, et kaebaja on Läti Vabariigi kodanik, kes on seal sündinud ja elanud. Talle on välja antud Läti Vabariigi kodaniku pass nr LV4651114 kehtivusajaga kuni 18. märts 2024 (I kd, tl 29p). Kaebaja elukoht on Läti Vabariigis Riia linnas ning Eesti Vabariigis tal elamisõigus puudub.
22.Kaebaja on kaebuses rõhutanud, et kaebaja kriminaalasjas kokkuleppemenetluse allkirjastamise arutamisel riigiprokuröriga välistati kaebaja väljaandmise ja Eesti Vabariiki
3-16-1146 sisenemiskeelu määramise võimalus. Kaebaja märgib, et seepärast oli talle Siseministeeriumi otsus sisenemiskeelu määramise kohta üllatav ning tema edasist elu purustav, kuivõrd Läti Vabariigis pole nii häid tingimusi kui Eesti Vabariigis. Seoses eelnimetatuga selgitas kohus
22.augusti 2016. a määruses käesolevas haldusasjas, et kokkuleppemenetlust reguleerivad sätted ei näe ette võimalust, et kokkuleppemenetluses on võimalik välistada süüdistava suhtes sisenemiskeelu kohaldamine. Seega peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele eelkõige kuriteo asjaolude ja karistuse osas, mitte aga selles osas, kas süüdistatava suhtes on välistatud sisenemiskeelu kohaldamine. Välismaalasele võib ka karistusseadustiku kohaselt kohaldada sissesõidukeeldu lisakaristusena, kuid VSS alusel sissesõidukeelu kohaldamisel on tegemist ennetava meetme mitte lisakaristusega. Seetõttu ei anna ka kaebaja väide kokkuleppemenetluse läbirääkimistel arutatu kohta alust kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tühistamiseks.
23.Kohtu hinnangul on vastustaja eelnevat arvesse võttes õiguspäraselt leidnud, et kaebaja suhtes tuleb kohaldada sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki kümneks aastaks. Vastustaja on meetme proportsionaalsuse määramisel kaalunud riigi huve (avalik kord, julgeolek, sooritatud kuritegu ja selle raskus, vangistuse pikkus, eelnev karistatus jne) ja isiku huve (riigis elamise kestus, integratsiooniaste, keeleoskus, perekondlikud sidemed erinevates riikides, riigipoolse otsusse võimalik mõju tema isikule jne). Meetme rakendamise vajalikkuse on tinginud kaebaja ise oma Eestis sooritatud raske kuriteoga. Seetõttu on Siseministeeriumi 3. mai 2016. a otsus nr 1-24/57 õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. V. Špakovsi kaebus jääb seetõttu rahuldamata.
24.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna vastustaja ei ole kohtule esitanud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.