Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 27.09.2016, Tartu 3-16-1146 Vadims Špakovsi (Špakovs) kaebus Siseministeeriumi 03.05.2016. a otsuse nr 1-24/57 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 22.08.2016. a määrus Vadims Špakovsi määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Vadims Špakovs Vastustaja Siseministeerium
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.08. 2016. a määrus muutmata.
Määruse resolutsiooni peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Siseministeeriumi 03.05.2016. a otsusega nr 1-24/57 kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki 10 aastaks. Sissesõidukeelu kehtivusaeg algab päevast, mil kaebaja vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või antakse üle päritoluriigile karistuse jätkamiseks.
Tallinna Halduskohtusse 03.05.2016. a otsusele.
saabus
03.06.2016
kaebaja
kaebus
Siseministeeriumi
Tallinna Halduskohus otsustas 13.06.2016. a määrusega anda kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule.
Tartu Halduskohus jättis 28.06.2016. a määrusega kaebuse selles esinevate puuduste kõrvaldamiseks käiguta.
Tartu Halduskohtusse saabus 18.07.2016 kaebaja puuduste kõrvaldamise avaldus. Nimetatud avalduse kohaselt esitab kaebaja tühistamisnõude. Koos puuduste kõrvaldamise avaldusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse esitamisel.
Tartu Halduskohtu 22.08.2016. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata. Halduskohus leidis, et kuigi riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused on täidetud, ei ole see piisav põhjus kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks, kuna kaebus on perspektiivitu. Antud asjas on vaidluse all küsimus, kas Siseministeerium, kohaldades kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki 10 aastaks, on toiminud õiguspäraselt või mitte. Halduskohus leidis, et Siseministeerium on otsuse väljaandmisel järginud vorminõudeid ning samuti teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt ja selgitanud sissesõidukeelu kohaldamise kohasust ja vajalikkust. Seoses kaebaja väitega, et kaebaja kriminaalasjas kokkuleppemenetluse allkirjastamise arutamisel riigiprokuröriga välistati kaebaja väljaandmise ja Eesti Vabariiki sisenemiskeelu määramise võimalus selgitas halduskohus, et vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 245 lg-le 1 kuuluvad kokkuleppe esemesse muuhulgas süüdistatava karistus, kuriteo asjaolud, kuriteo kvalifikatsioon, kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus ning karistuse liik ja määr. Kokkuleppemenetlust reguleerivad sätted ei näe ette võimalust, et kokkuleppemenetluses on võimalik välistada süüdistatava suhtes sisenemiskeelu kohaldamine. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et kaebaja väide kokkuleppemenetluse läbirääkimistel arutatu kohta ei anna alust kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tühistamiseks. Lisaks märkis halduskohus, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 31 lg 1 kohaselt on sissesõidukeelu kohaldamise otsustamise pädevus Siseministeeriumil või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutusel. Et prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, ei saa riigi peaprokurör otsustada isiku sissesõidukeelu kohaldamist või selle kohaldamata jätmist. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus äärmiselt ebatõenäoliseks, et vaidlusalune Siseministeeriumi otsus oleks õigusvastane, mistõttu kohtu hinnangul ei ole piisavat alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine on edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes ning jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.
Kaebaja esitas 06.09.2016 halduskohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 22.08.2016. a määrusele. Kaebaja leiab, et Siseministeerium eksitab kohut, kui väidab, et Tartu Vangla riskihindamise kohaselt on kaebaja avalikkusele ohtlik. Kaebaja selgitab, et tema suhtes ei ole kordagi riskihindamist läbiviidud, kuid möönab, et seda võidi teha Tallinna Vanglas, kus kaebaja varasemalt viibis. Kaebaja hinnangul ei ole Siseministeeriumi otsus õiguspärane ning kaebaja leiab, et tema menetluses osalemine on tulemuslik. Kaebaja palub vabastada ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest.
Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebuse eduväljavaadete osas ega pea vajalikuks neid korrata. Kaebuses viidatud asjaoludel on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et puudus alus kaebaja riigilõivust vabastamiseks. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks kaebaja esitatud määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
Halduskohus on õigesti lähtunud halduskohtumenetluses kehtivatest menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglitest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda menetluskulusid tasuda, isikule menetlusabi ei anta. Ka on kohtupraktikas sedastatud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (Riigikohtu 04.05.2011. a määrus nr 3311111, p 11).
seega on alusetu kaebaja väide, et tema suhtes ei ole Tartu Vanglas riskihindamist läbi viidud. Ringkonnakohus märgib, et Vabariigi Valitsuse 13.07.2004. a määrusega nr 246 vastu võetud Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimääruse §-st 361 tulenevalt on kinnipeetavat iseloomustavate andmete põhjal koostatav riskihinnang kinnipeeturegistri osa. Eelnimetatud määruse § 38 lg 1 kohaselt on kinnipeeturegister piiratud juurdepääsuga ja registri andmed on ette nähtud ainult ametialaseks kasutamiseks, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti. Eeltoodust tulenevalt puudub kinnipeetaval isikul juurdepääs kinnipeeturegistrisse kantud andmetele. Justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 3 lg 2 sätestab, et inspektor-kontaktisik tutvub kinnipeetava kohta käivate andmetega, algatab riskihindamiseks vajaliku teabe kogumise ja teavitab riigikeele õppe korraldajat või muud selleks pädevat isikut vajadusest anda hinnang kinnipeetava riigikeele oskuse kohta. Riskihinnangu koostab inspektorkontaktisik või muu riske hindav ametnik. Kuna kaebajal ei ole õigust tutvuda riskihindamisega ning teda ei tule riskihindamise läbi viimisest teavitada, ei pidanud kaebaja olema teadlik sellest, et tema suhtes koostati Tartu Vanglas riskihindamist.
Halduskohtu 22.08.2016. a määruse muutmata.
määruskaebuse rahuldamata ning Tartu
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.