Kaebajad – I.G., A.U., R.A. ja A.A., volitatud esindaja v.adv Kelli Ristal Vastustaja – Lääneranna vald (endine Varbla vald), seaduslik esindaja Mikk Pikkmets, volitatud esindajad v.adv Martin Triipan, adv Kaisa Laidvee
Asja läbivaatamine
05.12.2017 istungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata vastustaja taotlus jätta kaebus läbi vaatamata nõude osas tuvastada Lääneranna Vallavalitsuse (endine Varbla Vallavalitsus) tegevusetuse õigusvastasus, mis seisneb pärast Riigikohtu 11.10.2016 otsust nr 3-3-1-15-16 ehitusseadustiku § 130 lg 2 pst 4 tulenevate toimingute tegemata jätmises ajavahemikul 12.10.2016 kuni 26.07.2017, mille tulemusel töötasid Tamba tuulegeneraatorid nr 1 ja nr 2 ilma, et neile oleks väljastatud kehtivad kasutusload (sh ajutised kasutusload).
2.Lõpetada menetlus nõudes kohustada vastustajat lahendama I.G.i, A.U.i, R.A.i ja A.A.i ning teiste tuulepargi vahetus läheduses elavate isikute 23.12.2016 taotlust 30 päeva jooksul alates käesolevas asjas kohtulahendi jõustumisest.
3.Rahuldada kaebus osaliselt ja tuvastada: 1) Lääneranna Vallavalitsuse (endine Varbla Vallavalitsus) viivituse õigusvastasus I.G.i, A.U.i, R.A.i ja A.A.i ning teiste tuulepargi vahetus läheduses elavate isikute 23.12.2016 taotluse menetlemisel; 2) Lääneranna Vallavalitsuse (endine Varbla Vallavalitsus) tegevusetuse õigusvastasus, mis seisneb pärast Riigikohtu 11.10.2016 otsust nr 3-3-1-15-16 ehitusseadustiku § 130 lg 2 p-st 4 tulenevate toimingute tegemata jätmises ajavahemikul 23.01.2017 kuni 26.07.2017.
4.Mõista Lääneranna vallalt kaebajate kasuks välja menetluskuluna 1600 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3-17-1403
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.02.2018 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Varbla Vallavalitsus andis 10.02.2012 ehitusload nr 2449 ja 2450 Tamba tuulegeneraatorite nr 1 ja 2 püstitamiseks ning väljastas 28.10.2013 Tamba tuulegeneraatorile nr 1 kasutusloa nr 3183 ja 03.12.2013 Tamba tuulegeneraatorile nr 2 kasutusloa nr 3207.
2.A. A. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Varbla Vallavalitsuse 28.10.2013 ja 03.12.2013 väljastatud kasutuslubade nr 3183 ning nr 3207 tühistamiseks, 10.02.2012 ehituslubade nr 2449 ja 2450 õigusvastasuse tuvastamiseks ning Varbla Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks viia läbi Tamba tuulegeneraatorite osas uus keskkonnamõjude hindamine (sh täielik mürauuring) ja tuvastada tuulegeneraatorite ohutsoon. Tallinna Halduskohtu 16.02.2015 otsusega nr 3-1370194 jäeti A. A. kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2015 otsusega nr 3-1370194 jäeti A. A. apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.2016 otsusega nr 3-3-1-15-16 rahuldati A. A. kassatsioonkaebus, tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2015 otsus ja Tallinna Halduskohtu 16.02.2015 otsus ning tehti uus otsus, millega tunnistati õigusvastaseks 10.02.2012 ehitusload nr 2449 ja 2450 ning tühistati 28.10.2013 kasutusluba nr 3183 ja 03.12.2013 kasutusluba nr 3207.
3.Varbla Vallavalitsus teavitas 28.11.2016 Tamba küla elanikke, et Tuuleenergia OÜ (tuulegeneraatorite omanik) on esitanud 20.10.2016 taotluse Tamba tuulegeneraatoritele nr 1 ja 2 kasutusloa saamiseks. Varbla Vallavalitsus selgitas, et viib kasutusloa menetluse läbi avatud menetlusena, kaasates menetlusse kuni 1 km raadiusesse jäävate kinnistute omanikud ja elanikud.
4.I.G., A.U., R.A. ja A.A. koos teiste tuulepargi vahetus läheduses elavate isikutega esitasid 23.12.2016 Varbla Vallavalitsusele taotluse (23.12.2016 taotlus) peatada tuulegeneraatorite kasutamine hiljemalt 30.12.2016, lõpetada tuulegeneraatoritele algatatud uus kasutuslubade väljastamise menetlus, viia läbi tuulegeneraatoritest leviva müra modelleerimine ja kaasata taotluse esitajad selle menetlusse ning juhul, kui otsustatakse tuulegeneraatoritele väljastada ajutised kasutusload, siis kaasata taotluse esitajad lubade väljastamise menetlusse. Varbla Vallavalitsus andis 28.12.2016 korralduse nr 322 (korraldus nr 322) Tamba tuulepargi kasutuslubade menetluse läbiviimiseks avatud menetlusena.
5.I.G., A.U., R.A. ja A.A. esitasid 03.07.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõuetega: 1) tuvastada Varbla Vallavalitsuse viivituse õigusvastasus kaebajate 23.12.2016 esitatud taotluse 2(10)
3-17-1403 menetlemisel ning kohustada vastustajat nimetatud taotlust lahendama 30 päeva jooksul alates käesolevas asjas kohtulahendi jõustumisest; 2) tuvastada Varbla Vallavalitsuse poolt algatatud Tamba tuulegeneraatoritele kasutuslubade väljastamise menetluse õigusvastasus ning kohustada Varbla Vallavalitsust nimetatud menetlust viivitamata lõpetama ja 3) tuvastada Varbla Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastasus, mis seisneb jõustunud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-15-16 mittetäitmises.
6.Tallinna Halduskohus võttis 12.09.2017 määrusega kaebuse menetlusse nõuetes: 1) tuvastada Varbla Vallavalitsuse viivituse õigusvastasus kaebajate 23.12.2016 esitatud taotluse menetlemisel ning kohustada vastustajat nimetatud taotlust lahendama 30 päeva jooksul alates käesolevas asjas kohtulahendi jõustumisest; 2) tuvastada Varbla Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastasus, mis seisneb pärast Riigikohtu 11.10.2016 otsust nr 3-3-1-15-16 ehitusseadustiku § 130 lg 2 p-st 4 tulenevate toimingute tegemata jätmises ajavahemikul 12.10.2016 kuni 26.07.2017, mille tulemusel töötasid Tamba tuulegeneraatorid nr 1 ja nr 2 ilma, et neile oleks väljastatud kehtivad kasutusload (sh ajutised kasutusload). Kohus tagastas kaebuse nõudes tuvastada Varbla Vallavalitsuse poolt algatatud Tamba tuulegeneraatoritele kasutuslubade väljastamise menetluse õigusvastasus ning kohustada Varbla Vallavalitsust nimetatud menetlust viivitamata lõpetama (keelamiskaebus). Menetlusosalised ei vaidlustanud Tallinna Halduskohtu 12.09.2017 määrust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-15-16 tegemisest on kaebuse esitamise seisuga möödunud 9 kuud, kuid tuulegeneraatorid, milledel puuduvad kehtivad kasutusload ning millele ei ole kaebuse esitamise seisuga välja antud ajutisi kasutuslubasid, töötavad edasi, mis tähendab seda, et Tuuleenergia OÜ ega vastustaja ei ole tänaseni täitnud jõustunud Riigikohtu otsust. Vastustaja teavitas 28.11.2016 Tamba küla elanikke, et Tuuleenergia OÜ on esitanud taotluse Tamba tuulegeneraatoritele nr 1 ja nr 2 kasutusloa saamiseks. Sellele järgnevalt esitasid kaebajad vastustajale 23.12.2016 taotluse, millele vastustaja ei ole tänaseni vastanud, mistõttu on vastustaja olnud õigusvastases viivituses ning teda tuleb kohustada nimetatud taotlust menetlema ja sellele vastama. Kuigi vastustaja algatas 28.12.2016 korraldusega nr 322 Tamba tuulepargi kasutuslubade menetluse avatud menetlusena, ei saa nimetatud korraldust käsitleda vastusena kaebajate 23.12.2016 taotlusele. Olukorras, kus vastustaja on algatanud uue kasutuslubade väljastamise menetluse, ei tähenda, et selle menetluse ajal võiksid tuulegeneraatorid lakkamatult igapäevaselt töötada ning jõustunud Riigikohtu otsuse võiks jätta täitmata. Sarnaselt kaebajatega on Pärnu maavanem leidnud, et olemasolevatele tuulegeneraatoritele ei ole võimalik anda uusi kasutuslubasid, ilma et selleks ei viidaks eelnevalt läbi uut detailplaneeringu menetlust. Seega oleksid vaidlustatud menetluse raames antavad kasutusload ilmselgelt õigusvastased. Samuti leidis maavanem, et mürataseme mõõtmise aruanne on puudulik ja ebapiisav. Tuulikute kasutusloa taotlust ei ole kooskõlastanud ka Kaitseministeerium. Kui jõustunud kohtuotsusega on tühistatud ehitise või rajatise kasutusluba, siis on kohalik omavalitsus (KOV) kohustatud astuma kohaseid samme selleks, et selle kasutamine ei jätkuks. Selliste toimingute (vajadusel ehitusjärelevalve algatamine, ettekirjutuste tegemine, sunniraha määramine, asendustäitmine jms) tegemisega KOV täidabki jõustunud kohtuotsust. Kohtuotsuse täitmiseks saab lugeda ka uue õiguspärase kasutusloa või ajutise kasutusloa andmist, kuid ka seda vastustaja ei teinud.
8.Lääneranna vald palub jätta kaebus rahuldamata. 1) Vastustaja on vastanud kaebajate 23.12.2016 taotlusele oma 27.07.2017 korralduses nr 427 (27.07.2017 korraldus) ning täiendavalt oma 26.09.2017 korralduses nr 474 (26.09.2017
3(10)
3-17-1403 korraldus). Seega on ilmne, et käesolevaks hetkeks on vastused haldusakti põhjendustes antud ning seega puudub kohustamisnõudel alus. Menetlus kohustamisnõude osas tuleb lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning vastava nõudega seotud menetluskulud tuleb jätta kaebajate kanda. Tähtajaliste kasutuslubade väljastamine 27.07.2017 ning 26.09.2017 ei olnud reaktsiooniks käesolevas asjas esitatud kaebusele. Vastustaja viis läbi ajutiste kasutuslubade menetlust ning lubade väljaandmine varem ei olnud võimalik, kuivõrd menetlustoimingud, sealjuures kooskõlastuste saamine ja Terviseametiga mürauuringu tingimuste kooskõlastamine võttis aega. Varbla Vallavalitsus andis tähtajalised kasutusload välja 27.07.2017, kuna oli jõudnud selleks hetkeks menetlusega sellesse etappi, et oli võimalik sellised kasutusload välja anda. 2) Vastustaja ei ole kaebajate taotluse menetlemisel viivitanud. Kaebajate poolt 23.12.2016 esitatud seisukoht ei ole ei märgukiri ega selgitustaotlus. Seega ei näe seadus sellele vastamiseks ka ette 30 päevast tähtaega. Vastustaja käsitles esitatud seisukohti haldusmenetluses (ajutiste kasutuslubade menetlus) esitatud taotluste/seisukohtadena (HMS § 40 lg 1), mis olid sisuliselt vastuseks vastustaja 28.11.2016 kirjale. Kaebajate kirjas toodud seisukohtadele vastamiseks pidi vastustaja läbi viima haldusmenetluse, et teha kindlaks, kas tuulegeneraatorid vastavad nõuetele või mitte ning seega, kas neile on võimalik väljastada ajutised kasutusload või mitte. Sisulised aspektid kaebajate taotlusele vastamiseks pididki selguma kasutuslubade menetluse käigus. Alles nende asjaolude kindlaks tegemise ja tõendite kogumise järgselt oli vastustajal võimalik vastata kaebajate taotlusele, mida tehtigi 27.07.2017 korralduses ja hiljem täiendavalt 26.09.2017 korralduses. Kaebaja seisukohtadele varasem vastamine oleks olnud ennatlik, kuna enne oli vajalik kindlaks teha, kas tuleb kõne alla Tuuleenergia OÜ taotluse alusel ajutiste kasutuslubade väljastamine. Juhul, kui oleks selgunud, et ka ajutisi kasutuslubasid ei saa anda, oleks olnud kohane lahendada edasise ehitusjärelevalve raames kaebajate tõstatatud küsimused. 3) Vastustaja esitas 03.07.2017 Tuuleenergia OÜ-le ärakuulamiseks ajutiste kasutuslubade väljastamise eelnõu. Selleks hetkeks oli vastustaja saanud asjakohased kooskõlastused, pidanud läbirääkimised Kaitseministeeriumiga ja Terviseametiga, saanud Tuuleenergia OÜ seisukoha ning kaebajate seisukoha, kaalunud poolte huve, hinnanud menetluses kogutud tõendeid – sealhulgas nii Akukon Oy Eesti filiaali poolt koostatud mõõtmisi, kui varasemaid müramõõtmisi (Hendrikson & Ko, Piret Toompere hinnang). Haldusmenetluses oli seega kogutud vajalik informatsioon ning jõutud menetlusfaasis sinnani, et oli võimalik esitada haldusakti eelnõu menetlusosalistele ärakuulamiseks. 27.07.2017 andis vastustaja välja korralduse nr 427, millega väljastati Tamba tuulegeneraatoritele ajutised kasutusload avatud menetluse ajaks (kuni 30.09.2017). Viidatud korralduse põhjendustes selgitas Varbla Vallavalitsus, et tekkinud olukorraga seotud asjaolusid ning asjakohaseid huve kaaludes on Varbla Vallavalitsus jõudnud seisukohale, et põhjendatud on ajutiste kasutuslubade andmiseks algatatud avatud menetluse ajaks välja anda tähtajalised kasutusload. Vastustaja pidas eeltoodud asjaolude pinnalt ja selle pinnalt, et haldusmenetluses ei ole esitatud asjaolusid, mis veenvalt kinnitaksid, et tuulegeneraatorid põhjustavad ülenormatiivset müra (tõendid näitavad pigem vastupidist), proportsionaalsemaks ja eesmärgipärasemaks anda omanikule piiratud ajavahemikuks seaduspärane võimalus tuulegeneraatoreid ajutiselt kasutada. On tavapärane, et haldusmenetluses esitatud seisukohtadele ei vastata eraldi, vaid vastused esitatakse haldusakti põhjendustes, mida on antud juhul ka tehtud. 4) Kaebajatel puudub kaebeõigus tuvastusnõude nr 2 osas ning nõue tuleb jätta HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Vastustajale jääb arusaamatuks, kuidas on Riigikohtu otsuse haldusasjas 3-3-1-15-16 (mille pooleks kaebajad ei olnud) järgsete toimingute tegemine seotud kaebajatega ja kuidas on vastav tuvastusnõue vajalik kaebajate õiguste kaitseks. Vastustaja poolt toimingute tegemine või mittetegemine kaebajate poolt väljatoodud ajavahemikul ei puuduta kaebajate õigusi. Kaebajate kinnistud asuvad Tamba tuulegeneraatoritest liiga kaugel, 4(10)
3-17-1403 et neil enesest mõistetavalt oleks kaebeõigus nõuda vastustajalt järelevalvetoiminguid ning kaebeõigus tuvastusnõudeks, kui vastustaja kaebajate arvates vajalikke toiminguid ei teinud. Haldusmenetluses kogutud tõendid kinnitavad, et tuulegeneraatoritel ei ole ka lähemal asuvate kinnistute omanikele (nt A. A.) ülemääraseid mõjusid. Kaebajatel on olnud võimalus esitada oma subjektiivsete õiguste rikkumist kinnitavaid tõendeid haldusmenetluses ja ka kohtumenetluses, ometi ei ole kaebajad seda teinud. Kaebajad (I.G. ja A.A.) on ka varem Tamba tuulegeneraatoritega seotud asjaoludel kohtusse pöördunud ning nende kaebused on mõlemal korral jäänud kaebeõiguse puudumise tõttu menetlusse võtmata. Kaebajate kinnistud ei asu tuulegeneraatoritele sedavõrd lähedal, et võiks eeldada negatiivsete mõjude kandumist nende kinnistutele. 5) Riigikohus ei kohustanud oma otsusega vastustajat mitte peatama tuulikute omaniku ebaseaduslikku tuulikute kasutamist, vaid tühistas nende kasutusload ja tunnistas ehitusload õigusvastasteks. Sellest tulenevalt kaotas tuulikute omanik õiguse neid sihtotstarbeliselt kasutada, sest vastavalt ehitusseadustiku (EhS) § 19 lg 1 p-le 2 peab ehitise omanik tagama ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu ning nõutavate teavituste ja teadete esitamise. Seega on selge, et Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-15-16 ei tulenenud vastustajale kohustust ühel kindlal viisil tegutseda ning vastustajale ei saa kuidagi ette heita, justkui oleks vastustaja jätnud Riigikohtu otsuse täitmata. Ebaõige on kaebaja väide, justkui oleks vastustaja jätnud täitmata jõustunud Riigikohtu lahendi ettekirjutuse, mis tühistas kasutusload. Kaebaja enda väite pinnaltki on ilmne, et Riigikohtu lahend juba iseenesest tühistas kasutusload ning see ei nõudnud vastustajalt täiendavat tegutsemist. Kaebajate väide, et vastustaja pidi pärast Riigikohtu otsust koheselt astuma samme selleks, et täita viidatud otsuse resolutsiooni, on samuti ebaõige. Vastustaja on terve aja alates Riigikohtu otsuse tegemisest püüdnud olukorda lahendada ja teinud selleks vajalikke toiminguid. Vastustaja ei ole olnud tegevusetu ega ole jätnud järelevalvet teostamata. Vastustaja poolt väljatoodu näitab selgelt, et vastustaja hakkas koguma informatsiooni ja kontrollima seda, kas tuulegeneraatorid vastavad nõuetele ehk tegelikult asuti sellekohast järelevalvet teostama. Olgugi, et vastustaja ei algatanud selleks eraldi paralleelset järelevalvemenetlust, on toimingud oma iseloomult siiski samad ning see menetlus, mille käigus tuulegeneraatorite nõuetele vastavust kontrolliti, oligi selleks õige haldusmenetlus. Menetluses kogutud tõendid ei näidanud, et Tamba tuulegeneraatoritel võiks olla lähedalasuvate kinnistute omanikele ülenormatiivseid mõjusid. Põhjendamatu oleks käesoleval juhul olnud teha ettekirjutus tuulegeneraatorite seiskamiseks olukorras, kus kasutuslubade andmise menetlus oli pooleli ja piisavaid tõendeid sellise ettekirjutuse tegemiseks ei olnud, arvestades, et ettekirjutus peab olema põhjendatud ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Eelkõige oli vajalik välja selgitada, kas tuulegeneraatorid vastavad nõuetele ehk kas neil on ülenormatiivsed mõjud puudutatud isikutele. Seda vastustaja haldusmenetluses välja selgitaski. Vastustaja ei ole viivitanud vajalike tegevuste tegemisega ega jätnud neid tegemata.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Vabariigi Valitsuse 12.01.2017 määrusega nr 10 „Hanila valla, Koonga valla, Lihula valla ja Varbla valla osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 1995. a määruse nr 159 „Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine“ muutmine“ moodustati Hanila valla, Koonga valla, Lihula valla ja Varbla valla ühinemise teel uus haldusüksus, mille nimeks määrati Lääneranna vald. Kohus lubas 05.12.2017 istungil astuda ülsõigusjärglasena menetlusse Lääneranna vallal. Seega on käesolevas asjas üldõigusjärgluse alusel vastustajaks ühinemise teel tekkinud haldusüksus Lääneranna vald.
10.Kohtu menetluses on kaks nõuet, millest esimene omakorda koosneb tuvastamis- ja kohustamisnõudest: kohtul tuleb tuvastada, kas Varbla Vallavalitsus (Lääneranna Vallavalitsus) 5(10)
3-17-1403 viivitas õigusvastaselt kaebajate 23.12.2016 esitatud taotluse menetlemisel ning otsustada tuleb nõude üle kohustada vastustajat nimetatud taotlust lahendama 30 päeva jooksul alates käesolevas asjas kohtulahendi jõustumisest. Teiseks on kohtu menetluses nõue tuvastada Varbla Vallavalitsuse (Lääneranna Vallavalitsuse) tegevusetuse õigusvastasus, mis seisneb pärast Riigikohtu 11.10.2016 otsust nr 3-3-1-15-16 EhS § 130 lg 2 p-st 4 tulenevate toimingute tegemata jätmises ajavahemikul 12.10.2016 kuni 26.07.2017, mille tulemusel töötasid Tamba tuulegeneraatorid nr 1 ja nr 2 ilma, et neile oleks väljastatud kehtivad kasutusload (sh ajutised kasutusload). Teise nõude puhul on vastustaja seadnud kahtluse alla kaebeõiguse olemasolu ja palunud nõue HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel jätta läbi vaatamata.
11.Kohus peatub esmalt kaebeõiguse küsimusel. Kohus näeb käesolevas asjas kaebeõiguse alusena keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 23 lg 1, mille kohaselt on igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. Oluline puutumus on isikul, kes viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga (KeÜS § 23 lg 2). Kaebajate elukoht asub Tamba tuulikute läheduses. Kaebajad on oma õiguste rikkumist näinud tuulegeneraatoritest levivas müras. Kaebajad on välja toonud, et kuna nende kinnistud ja kodud asuvad võrreldes tuulegeneraatoritega erinevates ilmakaartes, siis ei ole sellist olukorda, et leviv müra oleks samal ajal kõigile ühesuguse tugevusega. Tugeva tuule korral (alates 8 m/s) kostub kaebajate väitel häiriv müra tuulikutest kaugemalegi kui 1 km. Korralduses nr 322 (tl 13–14) on vastustaja viidanud, et Pärnu maakonna tuuleenergeetika teemaplaneeringu (21.11.2013 Pärnu maavanema korraldus nr 646) järgi loetakse elamutest 1000 m raadiusesse jäävad alad tuulikuparkide rajamiseks tõenäoliselt ebasobivaks või täiendavalt tähelepanu vajavaks. Seega on 1000 m see piir, mille puhul tuulikute negatiivne mõju inimeste tervisele on eelduslikult olemas ja kohtu hinnangul ei saa sellistele tingimustele vastavatelt isikutelt nõuda, et nad peavad oma olulist puutumust täiendavalt tõendama. Olulise puutumuse sedastamiseks ei pea kaebajad ära näitama, et tuulikutest lähtuv müra on ülemäärane või norme ületav. Selline lähenemine oleks kaebeõigust ebaproportsionaalselt kitsendav, sh sunniks isikuid tegema kohtusse pöördumisel suuri kulusid (nt mürauuringud). See ei oleks kooskõlas KeÜS ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) eesmärkidega. Seega, kui isikute kinnistud paiknevad tuulikutest 1000 m raadiuses, on neil eelduslikult kaebeõigus olemas. Kuna ka vastustaja on kaebajaid haldusmenetluses käsitanud puudutatud isikutena ning ei ole esitanud tõendeid (vaid üksnes üldsõnalise väite kohtumenetluses) selle kohta, et kaebajate kinnistutele jõudev müra on ebaoluline ja normide piiresse jääv, ei ole alust jätta tuvastusnõuet nr 2 läbi vaatamata ning vastustaja taotlus tuleb jätta rahuldamata.
12.I.G., A.U., R. Aruvald ja A.A. koos teiste tuulepargi vahetus läheduses elavate isikutega esitasid 23.12.2016 Varbla Vallavalitsusele taotluse, milles kokkuvõtvalt nõudsid: 1) astuda samme selleks, et peatada tuulegeneraatorite kasutamine hiljemalt 30.12.2016; 2) lõpetada tuulegeneraatoritele algatatud uus kasutuslubade väljastamise menetlus, 3) viia läbi tuulegeneraatoritest leviva müra modelleerimine ja kaasata taotluse esitajad selle menetlusse ning 3) juhul, kui otsustatakse tuulegeneraatoritele väljastada ajutised kasutusload, siis kaasata taotluse esitajad lubade väljastamise menetlusse. 23.12.2016 taotlus sisaldas nõudeid, mida kohtu hinnangul ei saa käsitada pelgalt taotluste/seisukohtade esitamisena ajutise kasutusloa menetluses. Vastustaja on kaebajate taotlusi ebaõigesti kvalifitseerinud. Taotluse nõue nr 1 puudutas tuulikute (kohest) seiskamist olukorras, kus neil kasutusload puuduvad. Sisuliselt tuleb seda mõista taotlusena ehitusjärelevalve algatamiseks ja Tuuleenergia OÜ-le keelava ettekirjutuse tegemiseks EhS § 130 ja korrakaitseseaduse § 28 lg 1 mõttes. Ka taotluse nõuet nr 2 ei saa käsitada taotluse või seisukohana ajutiste kasutuslubade väljastamise haldusmenetluses, kuna vastava taotluse eesmärgiks oli vastava menetluse läbiviimine üldse ära hoida (vähemasti 6(10)
3-17-1403 enne detailplaneeringu muutmist). Mõlemad nimetatud taotlused eeldasid vastustajalt kiiret reageerimist.
13.Nõustuda ei saa vastustajaga, et 23.12.2016 taotluse lahendamiseks oli vajalik vastustaja kirjeldatud haldusmenetlus läbi viia. See, kas kasutuslubadeta töötavad tuulikud seisma panna, ei eelda vastavate uuringute tegemist ega erinevate riigiasutuste kooskõlastusi või avalikkuse kaasamist, st avatud menetluse läbiviimist. Vaidlust ei ole selles, et ümberkaudsed inimesed olid avaldanud protesti kasutuslubadeta töötavate tuulikute vastu. Nõndasamuti on eelkõige õiguslikku laadi küsimus kasutuslubade väljastamise menetluse lõpetamisest olukorras, kus jätkuvalt eksisteerib vastuolu detailplaneeringuga. Miski ei takistanud vastustajat lahendama 23.12.2016 taotlust oluliselt kiiremini kui see praktikas teoks sai (27.07.2017). Kuna 27.07.2017 ja 26.09.2017 korralduses tugineb vastustaja andmetele (Henrikson & Ko 17.12.2013 müraarvutused, Akukon Oy Eesti filiaali 12.12.2016 mürauuringu raport), mis olid olemas juba 23.12.2016 taotluse esitamise ajal, ei ole vastustaja mingeid täiendavaid uuringuid 27.07.2017 ja 26.09.2017 korralduse andmisele eelnevalt läbi viinud. Ka ei ole kohane viidata kasutusloa kooskõlastamise vajadusele riigiasutustega, kuna tuulikute seiskamise või haldusmenetluse lõpetamise küsimuse lahendamine säärast kooskõlastust ei eeldanud, vastupidiselt on Kaitseministeerium leidnud, et tuulikud segavad radarite tööd. Asjaoludest nähtuvalt ei ole kooskõlastuse puudumine (Kaitseministeerium) takistanud ajutiste kasutuslubade väljastamist. Vastustaja on asunud seisukohale, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus tuulegeneraatorid on valmis ehitatud ning ehitise püstitamist, laiendamist või ümberehitamist ei toimu, mistõttu ei eelda ajutiste kasutuslubade väljaandmine kohustuslikku Kaitseministeeriumi kooskõlastust EhS § 120 lg 1 tähenduses (26.09.2017 korraldus, p 3.24). Vastustajal oli õigus riigiasutustelt kooskõlastusi küll küsida, kuid põhjendamatu on õigustada sellega 23.12.2016 taotluse lahendamisega viivitamist (eriti nõuete nr 1 ja 2 osas). Taotluse lahendamisega viivitamist ei õigusta vastustaja valik viia ajutiste kasutuslubade menetlus läbi avatud menetlusena. Seda eeskätt olukorras, kus ümbruskonna inimeste seisukoht tuulikute töötamise osas oli vastustajale niigi teada. EhS ei kohusta kasutusloa menetlust läbi viima avatud menetlusena, see oli vastustaja valik. Ka uue mürauuringu tingimuste koostamise protsess ning Terviseameti kooskõlastuse hankimine sellele ei ole kuidagi seotud kaebajate 23.12.2016 taotluse lahendamisega. Uue mürauuringu ettevalmistamine oli tulevikku suunatud, st vajalik tähtajatute kasutuslubade väljastamise otsustamiseks. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vastustaja väited haldusmenetluse läbiviimise vajaduse kohta on otsitud ning vastustaja ei ole kuidagi tõendanud, et ajutise kasutusloa menetluses läbiviidud menetlustoimingud olid eelduseks või omasid tähtsust kaebajate 23.12.2016 taotluse lahendamisel. Olukorras, kus peale 23.12.2016 taotluse saamist kasutuslubade menetlusega faktiliselt jätkati ja tuulikute tegevust kaebajate taotletud tähtajaks (30.12.2017) ei peatatud, pidi olemas selge, et selles osas jääb kaebajate taotlus rahuldamata. Vastustajal ei olnud kuidagi takistatud vastava otsuse formuleerimine ja sellest kaebajate teavitamine.
14.Kohus nõustub vastustajaga, et 23.12.2016 taotluse näol ei ole tegemist märgukirja ega selgitustaotlusega märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) tähenduses, mistõttu ei tulene taotluse läbivaatamise tähtaeg MSVS §-st 6 (30 päeva). Samuti ei tulene tähtaeg EhS § 54 lg-st 4, mis reguleerib kasutusloa menetlemise tähtaega (30 päeva taotluse esitamise päevast arvates). EhS § 54 lg 4 ei loo subjektiivseid õigusi kolmandatele isikutele. Kohtu hinnangul sisaldas 23.12.2016 pöördumine taotlusi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 mõttes ning selles osas tuleb eriseaduse puudumise tõttu juhinduda HMS regulatsioonist. HMS ei sätesta taotluste läbivaatamisele konkreetset tähtaega. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et kui õigusaktides ei ole menetlustähtaega kehtestatud, siis tuleb haldusmenetlus läbi viia viivituseta (HMS § 5 lg 4) (Riigikohtu 25.02.2016 otsus nr 3-3-1-69-15, p 16). See tähendab menetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul (Riigikohtu 29.04.2014 määrus nr 3-3-1-78-13, p 16). Mõistliku aja 7(10)
3-17-1403 määratlemine sõltub mitmetest asjaoludest, eelkõige küsimuse keerukusest ja asja lahendamiseks vajalikest menetlustoimingutest, esitatud taotluse nõuetekohasusest, taotleja koostöökohustuse täitmise iseloomust ja muudest asjaoludest, mis võivad objektiivselt mõjutada menetluse vajalikku kestust (Riigikohtu 21.09.2011 otsus nr 3-3-1-5-11, p 24). 23.12.2016 taotluses toodud nõuded nr 1 ja 2 eeldasid kiiret reageerimist. Kaebajad taotlesid tuulikute tegevuse peatamist hiljemalt 30.12.2016. Kiireks tegi reageerimise asjaolu, et peale Riigikohtu 11.10.2016 otsust puudus tuulikute töötamisel õiguslik alus ning tuulikutest lähtuv müra häiris ümberkaudsete inimeste elutegevust. Taotlusest tulenevat nelja tööpäeva pikkust reageerimisaega tuleb siiski pidada liialt lühikeseks. Sõltumata sellest, et kasutusload olid tühistatud, ei olnud vastustaja diskretsioon taandunud nullini. Ajutised kasutusload oleks võinud väljastada ka õigusvastaseks tunnistatud ehituslubade puhul (vt Riigikohtu 24.11.2017 määrus asjas 3-17-1398). Seega pidanuks vastustaja olukorda hindama ja otsustama tuulikute töötamise legitimeerimise või nende seiskamise vahel. Arvestades, et tuulikute tegevuse peatamine on koormav haldusakt, tulnuks läbi viia seaduses ettenähtud menetlustoimingud (sh puudutatud isiku ärakuulamine) ning väljastatavat haldusakti motiveerida. Taotluse esitamine langes pühade ajale, mistõttu on võimalik haldusorganist sõltumatu menetluse venimine. Oht inimese tervisele ei olnud ka niivõrd suur ja vahetu, et reageerima oleks pidanud viivitamatult. Kohtu hinnangul tuleb 23.12.2016 taotluste mõistlikuks menetlemise ajaks lugeda 30 päeva. Selle aja jooksul pidi vastustajal olema võimalik läbi viia igakülgne kaalumine ja kujundada seisukoht, kas minna menetlusega edasi ja kas tuulikute tegevus kasutuslubade menetluse ajaks peatada. Kui ka 23.12.2016 taotluse lahendamine oleks vajanud pikemat aega, saanuks vastustaja kaebajaid sellest teavitada. Seega 30 päeva möödumisel 23.12.2016 taotluse esitamisest tuleb vastustaja käitumist hinnata õigusvastase viivitusena.
15.Vastustaja on leidnud, et kaebajad ei saa tugineda Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-15-16 täitmisele, kuna nad ei olnud selles kohtuasjas menetlusosalisteks. Tuvastusnõude nr 2 sisuks ei ole konkreetse kohtulahendi täitmata jätmise tuvastamine. Kaebajad ei ole esitanud nõuet HKMS § 248 alusel. Riigikohtu otsus nr 3-3-1-15-16 on oluline üksnes seetõttu, et nimetatud otsusega tühistas Riigikohus kasutusload. Kaebajate etteheide tuvastusnõude nr 2 näol tugineb sellele, et vastustaja on lasknud tuulikuid töötada ajal, mil neil puudusid kehtivad kasutusload. Selles osas on kaebajad esitanud vastustajale nõuetekohase taotluse (23.12.2016 taotluse nõuet nr 1 tuleb mõista taotlusena ehitusjärelevalve läbiviimiseks), millele vastustaja on jätnud reageerimata. Taotlust algatada (ehitus)järelevalvemenetlus saab esitada oma subjektiivsete õiguste kaitseks (vt Riigikohtu 23.03.206 otsus nr 3-3-1-85-15 p 3 ja seal viidatud praktika). Asjaoludest nähtuvalt on kaebajatel vajalik puutumus ja kaebeõigus vastava nõude esitamiseks. Juhul, kui vastustaja leidnuks, et kaebajatel vastav subjektiivne õigus puudub, tulnuks ikkagi esitatud taotlusele reageerida, jättes selle näiteks läbi vaatamata või rahuldamata. Antud juhul jäi vastustaja aga pikaks ajaks tegevusetuks. Oluline ei ole siinjuures tuvastada, kas tuulikute töötamise keelamine oleks olnud õiguspärane, vaid see, et vastustaja jättis taotluse mõistliku aja jooksul rahuldamata ja kaalumise teostamata. Selle tagajärjel tekkis olukord, kus tuulikud töötasid kasutuslubade tühistamisest üle 9 kuu õigusliku aluseta, häirisid ümberkaudete inimeste elutegevust ja võisid tekitada neile tervisekahju. Vastustaja on püüdnud jätta muljet, et õigusvastase tegevuse eest vastutab Tuuleenergia OÜ. Samas esitas Tuuleenergia OÜ üsna ruttu peale Riigikohtu otsust (20.10.2017) kasutusloa taotluse ja edasine menetluse juhtimine sõltus juba vastustaja otsustest. Vastustajal ei olnud õiguslikku alust jääda nii pikaks ajaks tegevusetuks.
16.Tuvastusnõude nr 2 osas ei saa vastustaja tegevusetust lugeda alates õigusvastaseks alates 12.10.2016, st Riigikohtu otsuse jõustumisest. Kaebajad saavad kohtusse pöörduda oma huvide, mitte avalike huvide kaitseks. Enne 23.12.2016 taotlust ei tekkinud vastustajal kohustust kaebajate subjektiivsete õiguste kaitseks tuulikuid seisata. HKMS eeldab, et isikud peavad ise oma õiguste rikkumisele reageerima. Lisaks oli vastustajal peale kasutuslubade tühistamist 8(10)
3-17-1403 võimalik väljastada ka ajutised kasutusload. Sama järeldust kinnitab Riigikohtu 24.11.2017 määrus asjas 3-17-1398. Vastustaja tegevusetust saab lugeda õigusvastaseks ajast, mil ta mõistliku aja jooksul ei lahendanud kaebajate taotlust ehitusjärelevalve algatamise kohta, st ei otsustanud tuulikute töötamise peatamise või ajutise kasutusloa väljastamise üle. Selliseks mõistlikuks ajaks peab kohus 30 päeva kaebajate 23.12.2016 taotlusest, st hiljemalt 23.01.2017 (22.01.2017 oli pühapäev) pidanuks vastustaja taotluse lahendama.
17.Seega leiab kohus, et vastustaja viivitas õigusvastaselt kaebajate 23.12.2016 taotluse menetlemisega. Ühtlasi seisneb vastustaja tegevusetuse õigusvastasus ka selles, et jättis pärast Riigikohtu 11.10.2016 otsust nr 3-3-1-15-16 tegemata EhS § 130 lg 2 p-st 4 tulenevad toimingud ajavahemikul 23.01.2017 kuni 26.07.2017.
18.Peale ajutiste kasutuslubade väljastamist 27.07.2017 ei ole kohustamisnõude rahuldamine kohtu hinnangul enam asjakohane. Kaebajad saavad oma õigusi kaitsta üksnes kasutuslubasid vaidlustades. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Kohus lõpetab HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel kohustamisnõude menetluse. HKMS § 108 lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Vastustaja leiab, et ajutiste kasutuslubade väljastamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kohus vastustajaga ei nõustu. Kohus leiab, et 27.07.2017 ajutise kasutusloa väljastamine oli tingitud käesolevas haldusasjas esitatud kaebusest ja A. A. kaebusest (haldusasi 3-17-1398). Viimati nimetatud haldusasjas rahuldas halduskohus 06.07.2017 määrusega A. A. esialgse õiguskaitse selliselt, et kohustas Varbla valda hiljemalt 11.07.2017 tegema Tuuleenergia OÜ-le ettekirjutuse, millega keelata Tamba tuulegeneraatorite kasutamine ilma kehtiva kasutusloata kuni haldusasjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni või ajutise kasutusloa väljastamiseni. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19.07.2017 määrusega Tallinna Halduskohtu 06.07.2017 määruse jõusse. Vastustaja esitas 11.07.2017 Tallinna Halduskohtule taotluse tühistada 06.07.2017 esialgse õiguskaitse kohtumäärus või alternatiivselt muuta esialgse õiguskaitse abinõu ja määrata abinõu selliselt, et vastustaja on kohustatud vastava ettekirjutuse Tuuleenergia OÜ-le ilma kehtiva kasutusloata Tamba tuulegeneraatorite kasutamise keelamiseks tegema hiljemalt 02.10.2017. Kohtu hinnangul toimus ajutiste kasutuslubade väljastamine kiirendatud korras käesoleva kaebuse ja A. A. kaebuse esitamise tõttu, mistõttu tuleb kohustamisnõude esitamisega seonduvad menetluskulud jätta vastustaja kanda.
19.Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus rahuldada tuvastusnõuete osas ja menetlus lõpetada kohustamisnõude osas. Seega kohus tuvastab, et Lääneranna Vallavalitsus (endine Varbla Vallavalitsus) viivitas õigusvastaselt kaebajate 23.12.2016 esitatud taotluse menetlemisel. Samuti tuvastab kohus Lääneranna Vallavalitsuse (endine Varbla Vallavalitsus) tegevusetuse õigusvastasuse, mis seisneb pärast Riigikohtu 11.10.2016 otsust nr 3-3-1-15-16 EhS § 130 lg 2 p-st 4 tulenevate toimingute tegemata jätmises ajavahemikul 23.01.2017 kuni 26.07.2017.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajad on esitanud kuludokumendid, millelt nähtub, et õigusabikulude eest on tasutud 2142,67 eurot (tl 103–112), lisaks soovivad kaebaja kohtuistungiga seotud kulude hüvitamist summas 321 eurot (tl 119–121). Kaebajad on tasunud 60 eurot riigilõivu kaebuse esitamise eest. Kaebajate menetluskulud on kokku 2142,6+321+60= 2523,6 eurot. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastustajalt väljamõistetavad menetluskulu tuleb vähendada seoses keelamiskaebuse tagastamisega. Ka õigusabikulu, mis seondub kaebuse nõuete täpsustamisega (käiguta jätmise määrusele vastamine), ei ole põhjendatud vastustajalt täies ulatuses välja mõista. 04.09.2017 arve spetsifikatsioonist 9(10)
3-17-1403 nähtuvalt on arve väljastamise aluseks seisukoha koostamine Varbla Vallavalitsuse ajutise kasutuslubade väljastamise eelnõule. Nimetatud kasutusloa õiguspärasus ei ole käesoleva haldusasjas vaidluse objektiks ning sellise menetluskulu vastustajalt väljamõistmine on põhjendamatu. Kohus peab vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks 1600 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.