A.A.i kaebus tuvastada Lääneranna Vallavalitsuse (endine Varbla Vallavalitsus) viivituse õigusvastasus kaebaja 23.12.2016 taotluse menetlemisel, kohustada Lääneranna valda (endine Varbla vald) nimetatud taotlust lahendama ja mõista Lääneranna vallalt välja mittevaralise kahju hüvitis ehitusjärelevalve algatamata jätmise eest
Menetlusosalised
Kaebaja – A.A., volitatud esindaja v.adv Kelli Ristal Vastustaja – Lääneranna vald (endine Varbla vald), seaduslik esindaja Mikk Pikkmets, volitatud esindajad v.adv Martin Triipan, adv Kaisa Laidvee Kolmas isik – Tuuleenergia OÜ, volitatud esindaja v.adv Elmer Muna
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada menetlus nõudes kohustada vastustajat lahendama A.A.i 23.12.2016 taotlust 30 päeva jooksul alates käesolevas asjas kohtulahendi jõustumisest.
2.Muus osas rahuldada kaebus ja: 1) tuvastada Lääneranna Vallavalitsuse (endine Varbla Vallavalitsus) viivituse õigusvastasus A.A.i ning teiste tuulepargi vahetus läheduses elavate isikute 23.12.2016 taotluse menetlemisel; 2) mõista Lääneranna vallalt A.A.i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 740 eurot tulenevalt Lääneranna Vallavalitsuse (endine Varbla Vallavalitsus) õigusvastasest tegevusetusest, mis seisneb pärast Riigikohtu 11.10.2016 otsust nr 3-3-1-15-16 ehitusseadustiku § 130 lg 2 p-st 4 tulenevate toimingute tegemata jätmises ajavahemikul 23.01.2017 kuni 26.07.2017.
Mõista Lääneranna vallalt A.A.i kasuks välja menetluskuluna 3652,5 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3-17-1398
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.06.2018 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Varbla Vallavalitsus andis 10.02.2012 ehitusload nr 2449 ja 2450 Tamba tuulegeneraatorite nr 1 ja 2 püstitamiseks ning väljastas 28.10.2013 Tamba tuulegeneraatorile nr 1 kasutusloa nr 3183 ja 03.12.2013 Tamba tuulegeneraatorile nr 2 kasutusloa nr 3207.
2.A.A. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Varbla Vallavalitsuse 28.10.2013 ja 03.12.2013 väljastatud kasutuslubade nr 3183 ning nr 3207 tühistamiseks, 10.02.2012 ehituslubade nr 2449 ja 2450 õigusvastasuse tuvastamiseks ning Varbla Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks viia läbi Tamba tuulegeneraatorite osas uus keskkonnamõjude hindamine (sh täielik mürauuring) ja tuvastada tuulegeneraatorite ohutsoon. Tallinna Halduskohtu 16.02.2015 otsusega nr 3-1370194 jäeti A.A.i kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2015 otsusega nr 3-1370194 jäeti A.A.i apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.2016 otsusega nr 3-3-1-15-16 rahuldati A.A.i kassatsioonkaebus, tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2015 otsus ja Tallinna Halduskohtu 16.02.2015 otsus ning tehti uus otsus, millega tunnistati õigusvastaseks 10.02.2012 ehitusload nr 2449 ja 2450 ning tühistati 28.10.2013 kasutusluba nr 3183 ja 03.12.2013 kasutusluba nr 3207.
3.Varbla Vallavalitsus teavitas 28.11.2016 Tamba küla elanikke, et Tuuleenergia OÜ (tuulegeneraatorite omanik) on esitanud 20.10.2016 taotluse Tamba tuulegeneraatoritele nr 1 ja 2 kasutusloa saamiseks. Varbla Vallavalitsus selgitas, et viib kasutusloa menetluse läbi avatud menetlusena, kaasates menetlusse kuni 1 km raadiusesse jäävate kinnistute omanikud ja elanikud.
4.A.A. koos teiste tuulepargi vahetus läheduses elavate isikutega esitasid 23.12.2016 Varbla Vallavalitsusele taotluse (23.12.2016 taotlus) peatada tuulegeneraatorite kasutamine hiljemalt 30.12.2016, lõpetada tuulegeneraatoritele algatatud uus kasutuslubade väljastamise menetlus, viia läbi tuulegeneraatoritest leviva müra modelleerimine ja kaasata taotluse esitajad selle menetlusse ning juhul, kui otsustatakse tuulegeneraatoritele väljastada ajutised kasutusload, siis kaasata taotluse esitajad lubade väljastamise menetlusse. Varbla Vallavalitsus andis 28.12.2016 korralduse nr 322 Tamba tuulepargi kasutuslubade menetluse läbiviimiseks avatud menetlusena.
5.A.A. esitas 03.07.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse järgnevate nõuetega: 1) tuvastada Varbla Vallavalitsuse viivituse õigusvastasus kaebaja 23.12.2016 esitatud taotluse 2(10)
3-17-1398 menetlemisel ning kohustada vastustajat nimetatud taotlust lahendama 30 päeva jooksul alates käesolevas asjas kohtulahendi jõustumisest; 2) tuvastada Varbla Vallavalitsuse poolt algatatud Tamba tuulegeneraatoritele kasutuslubade väljastamise menetluse õigusvastasus ning kohustada Varbla Vallavalitsust nimetatud menetlust viivitamata lõpetama ja 3) tuvastada Varbla Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastasus, mis seisneb jõustunud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-15-16 mittetäitmises ning mõista kaebaja kasuks välja viivitusega tekitatud mittevaraline kahju kohtu äranägemisel.
6.Tallinna Halduskohtu 21.07.2017 määrusega tagastati A.A.i kaebus kasutusloa andmise menetluse jätkamise keelamisnõudes (resolutsiooni p 1), jäeti muus osas kaebus käiguta (resolutsiooni p 2) ning anti kaebajale mittevaralise kahju hüvitamise nõude täpsustamiseks 10päevane tähtaeg määruse kättesaamisest arvates (resolutsiooni p 3). Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2017 määrusega jäeti A.A.i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.07.2017 määruse resolutsiooni p 1 muutmata. Riigikohtu 24.11.2017 määrusega jäeti A.A.i määruskaebus rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 21.07.2017 määruse resolutsiooni p 1 on jõustunud.
7.Tallinna Halduskohtu 31.08.2017 määruse resolutsiooni p-ga 1 tagastati A.A.i kaebus osas, milles taotletakse 1) tuvastada Varbla Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastasus, mis seisneb jõustunud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-15-16 mittetäitmises ning mõista A.A. kasuks välja seoses selle viivitusega tekitatud mittevaraline kahju, mis seisneb legitiimse ootuse rikkumises ning tervise kahjustamises, kohtu äranägemisel ning alternatiivselt 2) tuvastada Varbla Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastasus, mis seisneb jõustunud Riigikohtu lahendi nr 3-3-115-16 mittetäitmises ning mõista A.A. kasuks välja seoses selle viivitusega tekitatud mittevaraline kahju, mis seisneb legitiimse ootuse rikkumises, kohtu äranägemisel. Määruse resolutsiooni punktiga 2 jäeti kaebus käiguta ning anti kaebajale kohustamisnõude täpsustamiseks 10-päevane tähtaeg määruse kättetoimetamisest arvates.
8.Tallinna Halduskohus võttis 26.09.2017 menetlusse A.A.i kaebuse järgmiste nõuetega: 1) tuvastada Varbla Vallavalitsuse viivituse õigusvastasus kaebaja 23.12.2016 esitatud taotluse menetlemisel; 2) kohustada vastustajat nimetatud taotlust lahendama 30 päeva jooksul alates käesolevas asjas kohtulahendi jõustumisest ning 3) mõista Varbla vallalt kaebaja kasuks välja riikliku ehitusjärelevalve algatamata jätmisega tekitatud mittevaraline kahju kohtu äranägemisel. Sama määrusega tunnistas kohus vastustajaks Vabrbla valla (praegune Lääneranna vald) ja kaasas menetlusse kolmanda isikuna Tuuleenergia OÜ.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-15-16 tegemisest on kaebuse esitamise seisuga möödunud 9 kuud, kuid tuulegeneraatorid, milledel puuduvad kehtivad kasutusload ning millele ei ole kaebuse esitamise seisuga välja antud ajutisi kasutuslubasid, töötavad edasi, mis tähendab seda, et Tuuleenergia OÜ ega vastustaja ei ole tänaseni täitnud jõustunud Riigikohtu otsust. Vastustaja teavitas 28.11.2016 Tamba küla elanikke, et Tuuleenergia OÜ on esitanud taotluse Tamba tuulegeneraatoritele nr 1 ja nr 2 kasutusloa saamiseks. Sellele järgnevalt esitas kaebaja koos teiste külaelanikegas vastustajale 23.12.2016 taotluse, millele vastustaja ei vastanud, mistõttu on vastustaja olnud õigusvastases viivituses ning teda tuleb kohustada nimetatud taotlust menetlema ja sellele vastama. Kuigi vastustaja algatas 28.12.2016 korraldusega nr 322 Tamba tuulepargi kasutuslubade menetluse avatud menetlusena, ei saa nimetatud korraldust käsitleda vastusena kaebaja 23.12.2016 taotlusele. Olukorras, kus vastustaja on algatanud uue kasutuslubade väljastamise menetluse, ei tähenda, et selle menetluse ajal võiksid tuulegeneraatorid lakkamatult igapäevaselt töötada ning jõustunud Riigikohtu otsuse võiks jätta
3(10)
3-17-1398 täitmata. Sarnaselt kaebajaga on Pärnu maavanem leidnud, et olemasolevatele tuulegeneraatoritele ei ole võimalik anda uusi kasutuslubasid, ilma et selleks ei viidaks eelnevalt läbi uut detailplaneeringu menetlust. Seega oleksid vaidlustatud menetluse raames antavad kasutusload ilmselgelt õigusvastased. Samuti leidis maavanem, et mürataseme mõõtmise aruanne on puudulik ja ebapiisav. Tuulikute kasutusloa taotlust ei ole kooskõlastanud ka Kaitseministeerium. Kui jõustunud kohtuotsusega on tühistatud ehitise või rajatise kasutusluba, siis on kohalik omavalitsus (KOV) kohustatud astuma kohaseid samme selleks, et selle kasutamine ei jätkuks. Selliste toimingute (vajadusel ehitusjärelevalve algatamine, ettekirjutuste tegemine, sunniraha määramine, asendustäitmine jms) tegemisega KOV täidabki jõustunud kohtuotsust. Kohtuotsuse täitmiseks saab lugeda ka uue õiguspärase kasutusloa või ajutise kasutusloa andmist, kuid ka seda vastustaja ei teinud. Varbla Vallavalitsuse tegevusetus tuulikute osas ehitusjärelevalve mitte teostamises ja kaebaja 23.12.2016 taotluse eiramises on mõjunud raskendava asjaoluna kaebaja nõrgale tervislikule seisundile, sest kaebaja on kogu nimetatud perioodi vältel elanud edasi häiriva müra keskel, mis on talle kaasa toonud lisa kannatusi. Varbla Vallavalitsusel oli võimalus oma tegevusega kaebaja tervist säästa ja tekkivat kahju vältida, st esineb põhjuslik seos kaebajale mittevaralise kahju tekkimise ja vastustaja tegevusetuse (ehitusjärelevalve mitteteostamine) vahel. 2) Kuivõrd A.A.i kaebuses toodud seisukohad ja ka menetluslik olukord on samased haldusasjas nr 3-17-1403 kaebajate poolt esitatud seisukohtadega, mis puudutasid nõuet tuvastada vastustaja viivituse õigusvastasus kaebaja 23.12.2016 esitatud taotluse menetlemisel ja kohustada vastustajat nimetatud taotlust lahendama 30 päeva jooksul alates käesolevas asjas kohtulahendi jõustumisest, siis eelduslikult teeb kohus nende nõuete osas sama otsuse ja A.A.i kaebus viivituse õigusvastasuse osas kuulub rahuldamisele ning kohustamisnõude osas lõpetamisele. 3) Isik ei pea taluma mistahes müra, kui müra tekitamiseks puudub õiguslik alus, olenemata sellest, kui tugev see on. Antud juhul puudus müra tekitamiseks õiguslik alus, sest müra tekkis tuulegeneraatorite käitlemisest, mis ei oleks tohtinud töötada kasutuslubade puudumise tõttu. Seega pidi kaebaja 6 kuud taluma müra, mis häiris teda, rikkus tema tervist ning kodu ja eraelu puutumatust. Vaidlust ei saa olla asjaolu üle, et müra mõjutab inimese füsioloogilist kui ka psühholoogilist tervist. Häiriv müra ei tekita küll võib-olla kuulmiskahjustusi, kuid häirib und, tekitab väsimust, tundlikkust ja stressi. Seega kahjustab ka häiriv müra inimeste tervist kodus ja vabal ajal, mis omakorda rikub eraelu puutumatust. Liskas sellele esines nimetatud perioodil müra, mis oli müranorme ületav. Kaebaja on pensionär, kellel on raske puue ja kes vajab seetõttu igapäevast kõrvalist abi. Ülenormatiivne müra kahjustab tema tervist veelgi. Kaebaja ei pea täiendavalt hakkama tõendama, et ülenormatiivne müra põhjustab tema tervise halvenemist. Kaebaja palub kohtul välja mõista hüvitis kohtu omal äranägemisel.
10.Lääneranna vald palub jätta kaebus rahuldamata. 1) Vastustaja on vastanud kaebajate 23.12.2016 taotlusele oma 27.07.2017 korralduses nr 427 (27.07.2017 korraldus) ning täiendavalt oma 26.09.2017 korralduses nr 474 (26.09.2017 korraldus). Seega on ilmne, et käesolevaks hetkeks on vastused haldusakti põhjendustes antud ning seega puudub kohustamisnõudel alus. Menetlus kohustamisnõude osas tuleb lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning vastava nõudega seotud menetluskulud tuleb jätta kaebajate kanda. Tähtajaliste kasutuslubade väljastamine 27.07.2017 ning 26.09.2017 ei olnud reaktsiooniks käesolevas asjas esitatud kaebusele. Vastustaja viis läbi ajutiste kasutuslubade menetlust ning lubade väljaandmine varem ei olnud võimalik, kuivõrd menetlustoimingud, sealjuures kooskõlastuste saamine ja Terviseametiga mürauuringu tingimuste kooskõlastamine võttis aega. Varbla Vallavalitsus andis tähtajalised kasutusload välja 27.07.2017, kuna oli jõudnud selleks hetkeks menetlusega sellesse etappi, et oli võimalik sellised kasutusload välja anda. 4(10)
3-17-1398 2) Vastustaja ei ole kaebajate taotluse menetlemisel viivitanud. Kaebaja poolt 23.12.2016 esitatud seisukoht ei ole ei märgukiri ega selgitustaotlus. Seega ei näe seadus sellele vastamiseks ka ette 30 päevast tähtaega. Vastustaja käsitles esitatud seisukohti haldusmenetluses (ajutiste kasutuslubade menetlus) esitatud taotluste/seisukohtadena (HMS § 40 lg 1), mis olid sisuliselt vastuseks vastustaja 28.11.2016 kirjale. Kaebajate kirjas toodud seisukohtadele vastamiseks pidi vastustaja läbi viima haldusmenetluse, et teha kindlaks, kas tuulegeneraatorid vastavad nõuetele või mitte ning seega, kas neile on võimalik väljastada ajutised kasutusload või mitte. Sisulised aspektid kaebajate taotlusele vastamiseks pididki selguma kasutuslubade menetluse käigus. Alles nende asjaolude kindlaks tegemise ja tõendite kogumise järgselt oli vastustajal võimalik vastata kaebajate taotlusele, mida tehtigi 27.07.2017 korralduses ja hiljem täiendavalt 26.09.2017 korralduses. Kaebaja seisukohtadele varasem vastamine oleks olnud ennatlik, kuna enne oli vajalik kindlaks teha, kas tuleb kõne alla Tuuleenergia OÜ taotluse alusel ajutiste kasutuslubade väljastamine. Juhul, kui oleks selgunud, et ka ajutisi kasutuslubasid ei saa anda, oleks olnud kohane lahendada edasise ehitusjärelevalve raames kaebajate tõstatatud küsimused. 3) Vastustaja esitas 03.07.2017 Tuuleenergia OÜ-le ärakuulamiseks ajutiste kasutuslubade väljastamise eelnõu. Selleks hetkeks oli vastustaja saanud asjakohased kooskõlastused, pidanud läbirääkimised Kaitseministeeriumiga ja Terviseametiga, saanud Tuuleenergia OÜ seisukoha ning kaebajate seisukoha, kaalunud poolte huve, hinnanud menetluses kogutud tõendeid – sealhulgas nii Akukon Oy Eesti filiaali poolt koostatud mõõtmisi, kui varasemaid müramõõtmisi (Hendrikson & Ko, Piret Toompere hinnang). Haldusmenetluses oli seega kogutud vajalik informatsioon ning jõutud menetlusfaasis sinnani, et oli võimalik esitada haldusakti eelnõu menetlusosalistele ärakuulamiseks. 27.07.2017 andis vastustaja välja korralduse nr 427, millega väljastati Tamba tuulegeneraatoritele ajutised kasutusload avatud menetluse ajaks (kuni 30.09.2017). Viidatud korralduse põhjendustes selgitas Varbla Vallavalitsus, et tekkinud olukorraga seotud asjaolusid ning asjakohaseid huve kaaludes on Varbla Vallavalitsus jõudnud seisukohale, et põhjendatud on ajutiste kasutuslubade andmiseks algatatud avatud menetluse ajaks välja anda tähtajalised kasutusload. Vastustaja pidas eeltoodud asjaolude pinnalt ja selle pinnalt, et haldusmenetluses ei ole esitatud asjaolusid, mis veenvalt kinnitaksid, et tuulegeneraatorid põhjustavad ülenormatiivset müra (tõendid näitavad pigem vastupidist), proportsionaalsemaks ja eesmärgipärasemaks anda omanikule piiratud ajavahemikuks seaduspärane võimalus tuulegeneraatoreid ajutiselt kasutada. On tavapärane, et haldusmenetluses esitatud seisukohtadele ei vastata eraldi, vaid vastused esitatakse haldusakti põhjendustes, mida on antud juhul ka tehtud. 4) Riigikohus ei kohustanud oma otsusega vastustajat mitte peatama tuulikute omaniku ebaseaduslikku tuulikute kasutamist, vaid tühistas nende kasutusload ja tunnistas ehitusload õigusvastasteks. Sellest tulenevalt kaotas tuulikute omanik õiguse neid sihtotstarbeliselt kasutada, sest vastavalt ehitusseadustiku (EhS) § 19 lg 1 p-le 2 peab ehitise omanik tagama ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu ning nõutavate teavituste ja teadete esitamise. Seega on selge, et Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-15-16 ei tulenenud vastustajale kohustust ühel kindlal viisil tegutseda ning vastustajale ei saa kuidagi ette heita, justkui oleks vastustaja jätnud Riigikohtu otsuse täitmata. Ebaõige on kaebaja väide, justkui oleks vastustaja jätnud täitmata jõustunud Riigikohtu lahendi ettekirjutuse, mis tühistas kasutusload. Kaebaja enda väite pinnaltki on ilmne, et Riigikohtu lahend juba iseenesest tühistas kasutusload ning see ei nõudnud vastustajalt täiendavat tegutsemist. Kaebajate väide, et vastustaja pidi pärast Riigikohtu otsust koheselt astuma samme selleks, et täita viidatud otsuse resolutsiooni, on samuti ebaõige. Vastustaja on terve aja alates Riigikohtu otsuse tegemisest püüdnud olukorda lahendada ja teinud selleks vajalikke toiminguid. Vastustaja ei ole olnud tegevusetu ega ole jätnud järelevalvet teostamata. Vastustaja poolt väljatoodu näitab selgelt, et vastustaja hakkas koguma informatsiooni ja kontrollima seda, kas tuulegeneraatorid 5(10)
3-17-1398 vastavad nõuetele ehk tegelikult asuti sellekohast järelevalvet teostama. Olgugi, et vastustaja ei algatanud selleks eraldi paralleelset järelevalvemenetlust, on toimingud oma iseloomult siiski samad ning see menetlus, mille käigus tuulegeneraatorite nõuetele vastavust kontrolliti, oligi selleks õige haldusmenetlus. Menetluses kogutud tõendid ei näidanud, et Tamba tuulegeneraatoritel võiks olla lähedalasuvate kinnistute omanikele ülenormatiivseid mõjusid. Põhjendamatu oleks käesoleval juhul olnud teha ettekirjutus tuulegeneraatorite seiskamiseks olukorras, kus kasutuslubade andmise menetlus oli pooleli ja piisavaid tõendeid sellise ettekirjutuse tegemiseks ei olnud, arvestades, et ettekirjutus peab olema põhjendatud ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Eelkõige oli vajalik välja selgitada, kas tuulegeneraatorid vastavad nõuetele ehk kas neil on ülenormatiivsed mõjud puudutatud isikutele. Seda vastustaja haldusmenetluses välja selgitaski. Vastustaja ei ole viivitanud vajalike tegevuste tegemisega ega jätnud neid tegemata. 5) Vastustaja ei ole jätnud ehitusjärelevalve toiminguid tegemata. Vastustaja asus peale Riigikohtu otsust nr 3-3-1-15-16 ning kolmanda isiku 20.10.2016 taotlust tegema kindlaks, kas tuulegeneraatorid vastavad nõuetele või mitte ehk teostama asjakohast järelevalvet, et hinnata muuhulgas ehitiste ohutust ja nendele kasutuslubade väljastamise võimalikkust. Olgugi, et vastustaja ei algatanud selleks eraldi paralleelset järelevalvemenetlust, on toimingud oma iseloomult siiski samad ning see menetlus, mille käigus tuulegeneraatorite nõuetele vastavust kontrolliti, oligi selleks õige haldusmenetlus. Ülenormatiivset või muus mõttes ebaproportsionaalselt intensiivsete mõjude esinemist ei ole praeguse hetkeni kinnitud ükski uuring. Kaebaja ei ole tõendanud ka tegelikku kahju tekkimist ja põhjuslikku seost vastustaja tegevuse või tegevusetuse ning tekkinud kahju vahel. Kaebajale saanuks kahju tekkida hüpoteetiliselt vaid siis, kui arendaja oleks käitanud tuulegeneraatoreid, mis tekitanuks ülenormatiivset müra. Asjaolust, et kaebaja ei saanud vastust piisavalt kiiresti, ei saanud talle kuidagi tekkida kaebuses väidetud kahju.
11.Tuuleenergia OÜ palub jätta kaebuse rahuldamata. 1) Kaebajal puudub kaebeõigus nõudes tuvastada kasutuslubade menetluse õigusvastasus. Kaebajal puudub ka kaebeõigus nõudes tuvastada vastustaja tegevusetuse õigusvastasus, millega on jäetud lahendamata kaebaja 23.12.2016 taotlus. Kuna kaebaja on samas küsimuses esitanud ka kohustamiskaebuse, on tema tuvastamisnõue asjakohatu. 2) Kaebaja 23. detsembri 2016 taotlus on esitatud ajal, mil Tamba tuulepargi tuulikute uute kasutuslubade menetlus oli algatatud ja kaebaja oli sellesse menetlusse kaasatud. Seda silmas pidades ja arvestades taotluse sisu (menetlus lõpetada ja tuulikute kasutamine keelata), oli tegemist käimasoleva menetluse raames esitatud menetlustaotlusega. Seega on vastustaja asunud kaebaja taotlust õigesti lahendama ülejäänud haldusmenetluse käigus ja koos loogiliselt samu küsimusi puudutavate haldusotsustuste tegemisega. Ühestki õigusaktist ei nähtu tähtaega kaebaja taotluse lahendamiseks. Kaebaja taotlus on osaliselt lahendatud ajutiste kasutuslubade väljastamisega. Ülejäänud osas lahendatakse taotlus lõplike kasutuslubade väljastamise otsustamisel. 3) Tamba tuulepargi tuulikud järgivad kehtestatud mürapiirnorme.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Käesoleva haldusasja menetluses on nõuded: 1) tuvastada Lääneranna Vallavalitsuse viivituse õigusvastasus kaebaja 23.12.2016 esitatud taotluse menetlemisel; 2) kohustada vastustajat nimetatud taotlust lahendama 30 päeva jooksul alates käesolevas asjas kohtulahendi jõustumisest ning 3) mõista Lääneranna vallalt A.A.i kasuks välja riikliku ehitusjärelevalve algatamata jätmisega tekitatud mittevaraline kahju kohtu äranägemisel.
6(10)
3-17-1398
13.Käesolev kohtuasi on nõuete osas osaliselt kattuv haldusasjaga 3-17-1403, milles Tallinna Halduskohus langetas otsuse 11.01.2018, mis jõustus otsust vaidlustamata. Nimetatud otsuses rahuldas kohus Tamba tuulikute läheduses elavate I.G., A.U., R.A. ja A.A. kaebuse osaliselt ja tuvastas: 1) Lääneranna Vallavalitsuse (endine Varbla Vallavalitsus) viivituse õigusvastasuse I.G.i, A.U.i, R.A.i ja A.A.i ning teiste tuulepargi vahetus läheduses elavate isikute 23.12.2016 taotluse menetlemisel; 2) Lääneranna Vallavalitsuse (endine Varbla Vallavalitsus) tegevusetuse õigusvastasuse, mis seisneb pärast Riigikohtu 11.10.2016 otsust nr 3-3-1-15-16 ehitusseadustiku § 130 lg 2 p-st 4 tulenevate toimingute tegemata jätmises ajavahemikul 23.01.2017 kuni 26.07.2017. Ühtlasi lõpetas kohus menetluse nõudes kohustada vastustajat lahendama I.G.i, A.U.i, R.A.i ja A.A.i ning teiste tuulepargi vahetus läheduses elavate isikute 23.12.2016 taotlust 30 päeva jooksul alates käesolevas asjas kohtulahendi jõustumisest. Kuna A.A. on samuti üheks Tamba tuulepargi vahetus läheduses elavaks isikuks, kes pöördus koos teiste kohalike elanikega 23.12.2016 vastustaja poole, ning kohus on haldusasja 3-17-1403 raames vastustaja tegevusele juba hinnangu andnud, ei ole vajalik seda käesoleva haldusasja raames uuesti teha. Kohus jääb kõigi haldusasja 3-17-1403 raames tuvastatud asjaolude ja esitatud põhjenduste juurde, pidamata vajalikuks neid käesoleva haldusasja raames üle korrata.
14.Seega leiab kohus olevat tõendatud, et Lääneranna Vallavalitsus on olnud õigusvastases viivituses A.A.i ning teiste tuulepargi vahetus läheduses elavate isikute 23.12.2016 taotluse menetlemisel ning Lääneranna Vallavalitsuse tegevusetus on õigusvastane ka EhS § 130 lg 2 pst 4 tulenevate toimingute tegemata jätmise tõttu ajavahemikul 23.01.2017 kuni 26.07.2017. Kohus peab ka käesolevas haldusasjas vajalikuks lõpetada kohustamisnõude menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning leiab, et vastavas osas on kohtukulude kandmise kohustus vastustajal ( vt otsus haldusasjas 3-17-1403, p 18).
15.Käesolevas asjas tuleb hinnata täiendavalt seda, kas rahuldamisele kuulub A.A.i mittevaralise kahju hüvitamise nõue.
16.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi (RVastS § 7 lg 2). Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1).
17.Kohus leiab, et (mittevaralise) kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud.
17.1.Esiteks eksisteerib avaliku võimu kandja õigusvastane tegu, st tegevusetus. Jõustunud kohtuotsusega haldusasjas 3-17-1403 on tuvastatud, et vastustaja jättis õigusvastaselt teostamata toimingud EhS § 130 lg 2 p 4 alusel ajavahemikul 23.01.2017 kuni 26.07.2017. Küsimus, kas müra kaebaja kinnistul oli normidele vastav, ei ole vastustaja tegevuse õigusvastasuse hindamisel määrav. Riigikohus on väljendanud, et ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega (3-3-1-15-16, p 15). Müra tugevus omab tähtsust selle otsustamisel, kas vastustaja õigusvastasele tegevusetusele tuleb reageerida rahalise hüvitisega ning samuti hüvitise suuruse määramisel.
17.2.Teiseks on tuulikute õigusvastase käitamisega perioodil 23.01.2017 kuni 26.07.2017 tekitatud kaebajale kahju: kaebaja on pidanud taluma tuulikutest lähtuvat häirivat müra, mis
7(10)
3-17-1398 võib olla kahjustanud tema tervist. Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §‐dest 28, 32 ja 26 (vt 3-3-1-15-16, p 15). RVastS § 9 lg 1 loob füüsilisele isikule aluse nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh tervise kahjustamise ja eraelu puutumatuse rikkumise korral. Riigikohus on väljendanud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt nt Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Seetõttu ei välista kahju hüvitamist asjaolu, et kaebaja ei ole tõendanud oma tervise halvenemist vaidlusaluse perioodi vältel tuulikute töötamise tõttu. Mittevaralise kahju hüvitamise puhul ei ole see nõutav. Teisalt võivad pidevas müras viibimise tõttu tekkivad tervisekahjustused ilmneda alles tulevikus, mistõttu ei pruugi isikul ollagi võimalik esitada vastavaid tõendeid koos hüvitamisnõudega. Kohtu hinnangul on kaebaja õiguste rikkumise käesoleval juhul piisavalt raske, et määrata kahju tekitamise eest rahaline hüvitis. Esiteks on vastustaja nii selle haldusasja kui ka haldusasja 317-1403 objektiks olevas menetluses samuti ka jõustunud kohtuotsusega asjas 3-3-1-15-16 lõppenud tuulikute kasutuslubade menetluses demonstreerinud puudulikku haldussuutlikkust. Kui korduvate kohtumenetluste tulemuseks on vaid vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ja õigusvastase olukorra talumisel puuduvad kannatanud isikutel mistahes kompenseerivad meetmed, ei ole selliste isikute puhul tagatud üldine põhiõigus tõhusale õiguskaitsele, mis tuleneb PS § 15 lg-st 1 koosmõjus PS §-ga 14. Seega on rahaline hüvitis põhjendatud. Ka õigusvastase tegevuse talumise perioodi pikkus õigustab rahalise hüvitise määramist. Kuna müra mõõtmisi vaidlusalusel perioodil ei ole teostatud, ei ole hälbeid normidest võimalik täpselt fikseerida. Hiljem koostatud uuringud ei saa mittevaralise kahju tekkimist välistada, kuna teadmatuse olukord võib kannatusi ja üleelamisi võimendada.
17.3.Eksisteerib põhjuslik seos vastustaja tegevusetuse ja tekitatud kahju vahel. Võimalikku kahju kaebaja tervisele põhjustas küll tuulikute käitajana kolmas isik, kuid reageerimise kohustus lasus vastustajal. Vastustaja pädevuses oli võtta vastu otsus ajutiste kasutuslubade väljastamise kohta või teha kolmandale isikule korrakaitseseaduse alusel ettekirjutus tuulikute käitamine peatada. Kuna kolmas isik oli vastustajale esitanud 20.10.2016 uued kasutuslubade taotlused, sõltus edasine menetluse juhtimine vastustajast. Vastustaja ent jäi lubamatult pikaks ajaks tegevusetuks, lastes kasutuslubadeta tuulikutel töötada üle poole aasta. Kohtu hinnangul ei saa eeldada, et kaebaja oleks peale 23.12.2016 taotluse esitamist pidanud midagi täiendavalt ette võtma, nt esitama kahju hüvitamise nõude kolmanda isiku vastu. See ei oleks tõenäoliselt kahju tekkimist ära hoidnud, kuna vastava nõude menetlemine oleks võtnud aega. Kaebajal olnuks ka keeruline oma õiguste rikkumist (mittevaralise kahju tekkimist) tõendada. Lisaks võinuks kolmas isik tugineda sellele, et tema on kõik korrektselt teinud, olles esitanud vastustajale viivitamatult uued kasutuslubade taotlused. Seega ei saa väita, et kaebaja on jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid. RVastS § 13 lg 3 kohaselt avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kohtu hinnangul oleks vastustaja saanud kahju tekkimist vältida, kuna menetlus juhtimine sõltus vastustajast.
17.4.RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt tuleb tuvastada avaliku võimu kandja süü. Kohtu hinnangul on vastustaja olnud vähemasti hooletu. Ei ole tõendeid, et vastustaja oleks tegutsenud tahtluse või raske hooletuse vormis. Vastustaja ei ole olnud hoolas, mistõttu on läbiviidud menetlused veninud ebamõistlikult pikaks,
8(10)
3-17-1398
18.RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
18.1.Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas tuulikute poolt tekitatud müra oli normidele vastav või ületas seda. Vastustaja on kohtule esitanud Terviseameti Kesklabori füüsikalabori „Mürataseme mõõtmine Tamba tuulepargi ümber“ (kd II, tl 128–135). Vastav müra mõõtmine teostati 18.10.2017–20.10.2017. Vastustaja on esitanud ka Terviseameti selgituse Tamba tuulepargi müramõõtmise hinnangule (kd II, tl 172–173). Kaebaja on esitanud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi riiklikult tunnustatud eksperdi (tehniline akustika) dr Jüri Lavrentjevi koostatud hinnangu „Tööstusmüra mõõtmine“ (kd II, tl 164–165). Vastav müra mõõtmine teostatid Ilvese kinnistul Tamba külas 06.04.2018. Poolte vahel on vaidlus mõlema müramõõtmise tulemuste, samuti õigusaktide, eelkõige Keskkonnaministri 16.12.2016 määrus nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ (määrus nr 71) interpreteerimise üle.
18.2.Kohus kordab varasemalt öeldut, et käesolevas asjas hüvitamisnõude rahuldamise eelduseks ei ole selle tuvastamine, kas perioodil, mille osas on tuvastatud vastustaja tegevusetuse õigusvastasus, ületas müra kehtestatud norme. Kohtu hinnangul ei ole seda faktilist asjaolu võimalikki esitaud müramõõtmistega, mis on läbi viidud peale vaidlusalust perioodi, tõendada. Esitatud mürauuringud on relevantsed eelkõige kasutuslubade menetluses, pakkudes vastustajale lähteandmeid kaalutlusotsuse tegemiseks tähtajatute kasutuslubade väljastamisel. Esitatud müramõõtmise tulemused omavad tähtsust kahjuhüvitise suuruse üle otsustamisel, kuna näitavad, kui intensiivselt kaebaja õigusi rikuti. Käesoleva asja raames ei ole vajalik kujundada lõplikku ja siduvat seisukohta müramõõtmise tulemuste õiguspärasuse üle. Kohus piirdub tõdemustega, mis on käesolevas asjas relevantsed.
18.3.Kahju suuruse hindamisel tuleb lähtuda kahju tekkimise ajal kehtinud õigusaktidest. Kuni 31.01.2017 kehtis sostaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ (määrus nr 42), mille § 5 lg 4 punktist 2 lähtuvalt olid tööstusettevõtte müra piirnormid uuel planeeritaval (s.o tuulikute kinnistud) II kategooria alal (elamuala) päeval 50 dB ja öösel 40 dB. Alates 01.02.2017 tuleb juhinduda määrusest nr 71 ja selle lisana 1 kehtestatud müra normtasemetest, mis analoogselt varasemaga näevad elamualal müra normidena (müra sihtväärtus) päevasel ajal 50 dB ja öisel ajal 40 dB. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tulenevalt sellest, et tuulikud töötavad ööpäevaringselt, tuleb ka päevasel ajal lähtuda normtasemest 40 dB. Sellist järeldust õigusaktidest ei tulene ja see ei tulene kohtu hinnangul ka Riigikohtu otsusest 3-3-1-15-16. Läbiviidud mõõtmise tulemustest võib teha järelduse, et päevasel ajal tuulikutest lähtuv müra ei ületa kaebaja kinnisul valdaval osal ajast müra piirväärtust (50 dB), samas kui öisel ajal on müra sihtväärtus piiripealne ning esineb normi ületusi (see nähtub Terviseameti mõõtmistulemustest, vt tabel 4, 12. pt „Müra mõõtmistulemuste vastavus normtasemele“ 3. lõik, kd II, tl 134). Kaebaja tellitud uuring (mõõtmist ei teostatud öisel ajal) näitab Terviseameti uuringust kõrgemat mürataset – päeval 49 dB, mis on juba üsna piiripealne. Kohus järeldab uuringu tulemustest, et kaebaja õiguste riive on olnud mõõdukas. Kui ka esines müranormide ületamisi, ei ole siiski olnud tegemist selliste hälvetega, mis laseks eeldada suurt ohtu kaebaja tervisele. Sama järeldust kinnitab ka Terviseameti selgitus.
19.Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Müra osas 9(10)
3-17-1398 hindas kohus kaebaja õiguste riivet mõõdukaks. Kaebaja õiguste riivet muudab aga intensiivsemaks õigusvastase perioodi ajaline kestus 6 kuud (185 päeva). Kõiki asjaolusid kogumis hinnates peab kohus kohaseks hüvitise summaks 740 eurot (4 eurot päeva kohta), millises ulatuses tuleb mittevaralise kahju hüvitis vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
20.Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus rahuldada tuvastusnõude ja hüvitusnõude osas ja menetlus lõpetada kohustamisnõude osas. Seega kohus tuvastab, et Lääneranna Vallavalitsus (endine Varbla Vallavalitsus) viivitas õigusvastaselt kaebaja 23.12.2016 esitatud taotluse menetlemisel. Kohus mõistab Lääneranna vallalt (endine Varbla vald) kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 740 eurot õigusvastase tegevusetuse eest, mis seisneb pärast Riigikohtu 11.10.2016 otsust nr 3-3-1-15-16 EhS § 130 lg 2 p-st 4 tulenevate toimingute tegemata jätmises ajavahemikul 23.01.2017 kuni 26.07.2017.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on esitanud kuludokumendid, millest nähtub, et õigusabikulude eest on tasutud 4719 eurot, dokumentaalse tõendi saamise kulu on 537,50 eurot ja riigilõivu on tasutud 15 eurot, st kokku taotleb kaebaja menetluskulude välja mõistmist 5271,5 euro ulatuses ( kd II, tl 139–156). HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 109 lg 5 kohaselt menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. Kuludokumentidelt nähtuvalt on kaebaja menetluskulude eest tasunud menetlusväline isik I. G. See aga ei välista kaebaja õigust menetluskulude hüvitamisele. Kaebajal on HKMS § 102 p 2 kohaselt õigus nõuda dokumentaalse tõendi saamise kulude hüvitamist. Vastustajalt väljamõistetavat menetluskulu tuleb vähendada seoses sellega, et kaebaja määruskaebused Tallinna Halduskohtu 21.07.2017 ja 21.08.2017 määruste vaidlustamisel jäid rahuldamata. Ka õigusabikulu, mis seondub kaebuse nõuete täpsustamisega (käiguta jätmise määrusele vastamine), ei ole põhjendatud vastustajalt täies ulatuses välja mõista. Kohus peab vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks 3100 eurot, millele lisandub dokumentaalse tõendi saamise kulu summas 537.50 eurot ja tasutud riigilõiv 15 eurot. Seega kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu 3100+537,50+15=3652,5 eurot. Kuna kolmas isik osales vastustaja poolel, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda. Samuti jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.