Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.12.2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1398
Haldusasi
AA kaebus Lääneranna Vallavalitsuse viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks kaebaja 23.12.2016 taotluse menetlemisel ning ehitusjärelevalve algatamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – AA (ik XXXXXXXXXXX); õigusjärglased: VA (ik
XXXXXXXXXXX),
RA (ik
XXXXXXXXXXX)
ja MA (ik XXXXXXXXXXX); volitatud esindaja v. adv Kelli Ristal Vastustaja – Lääneranna vald (Varbla valla üldõigusjärglane), volitatud esindajad v.adv Martin Triipan ja adv Kaisa Laidvee Kolmas isik – Tuuleenergia OÜ (rk 10470014), volitatud esindaja v.adv Elmer Muna
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10.05.2018 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Lääneranna valla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Lubada VA-l, RA-l ja MA-l astuda menetlusse AA üldõigusjärglastena.
Eemaldada Tuuleenergia OÜ menetlusest.
Rahuldada Lääneranna valla apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Tühistada Tallinna Halduskohtu 10.05.2018 otsus kahju hüvitamise nõuet puudutavas osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Tuvastusnõuet puudutavas osas (resolutsiooni p 2 alap 1) jätta halduskohtu otsus muutmata.
5.Tühistada Tallinna Halduskohtu 10.05.2018 otsus menetluskulude jagamise osas ning teha selles osas uus otsus, millega mõista Lääneranna vallalt VA, RAija MA kasuks välja menetluskulu 2435 (kaks tuhat nelisada kolmkümmend viis) eurot.
Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
3-17-1398
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.01.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Varbla Vallavalitsus andis 10.02.2012 ehitusload nr 2449 ja 2450 Tamba tuulegeneraatorite nr 1 ja 2 püstitamiseks vastavalt Dorbeki (katastritunnus 86301:003:0190) ja Kaljuste (katastritunnus 86301:003:0078) kinnistutele. Varbla Vallavalitsus väljastas 28.10.2013 Tamba tuulegeneraatorile nr 1 kasutusloa nr 3183 ja 03.12.2013 Tamba tuulegeneraatorile nr 2 kasutusloa nr 3207.
2.Tamba külas asuvate Ilvese (katastritunnus 86301:003:0105; maatulundusmaa; kinnistul asub elamu) ja Pärnmäe (katastritunnus 86301:003:0109; elamumaa) kinnistute omanik AA esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Varbla Vallavalitsuse 28.10.2013 ja 03.12.2013 väljastatud kasutuslubade nr 3183 ja nr 3207 tühistamiseks, 10.02.2012 ehituslubade nr 2449 ja 2450 õigusvastasuse tuvastamiseks ning Varbla Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks hinnata Tamba tuulegeneraatorite osas uuesti keskkonnamõjusid (sh täielik mürauuring) ja tuvastada tuulegeneraatorite ohutsoon. Tallinna Halduskohtu 16.02.2015 otsusega nr 3-1370194 jäeti AA kaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2015 otsusega jäeti AA apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohus rahuldas 11.10.2016 otsusega nr 3-3-1-15-16 AA kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused ning tegi uue otsuse, millega tunnistas õigusvastaseks 10.02.2012 ehitusload nr 2449 ja 2450 ning tühistas 28.10.2013 kasutusloa nr 3183 ja 03.12.2013 kasutusloa nr 3207.
3.Tuuleenergia OÜ esitas 20.10.2016 Varbla Vallavalitsusele taotluse anda Tamba elektrituulikutele ajutised kasutusload.
4.Varbla Vallavalitsus teavitas 28.11.2016 Tamba küla elanikke, et Tuuleenergia OÜ (tuulegeneraatorite omanik) on esitanud 20.10.2016 taotluse Tamba tuulegeneraatoritele nr 1 ja 2 kasutusloa saamiseks.
5.AA esitas koos teiste tuulepargi läheduses elavate isikutega 23.12.2016 Varbla Vallavalitsusele taotluse järgmiste nõuetega: peatada tuulegeneraatorite kasutamine hiljemalt 30.12.2016; lõpetada tuulegeneraatoritele algatatud uus kasutuslubade väljastamise menetlus; viia läbi tuulegeneraatoritest leviva müra modelleerimine ja kaasata taotluse esitajad selle menetlusse; juhul, kui otsustatakse tuulegeneraatoritele väljastada ajutised kasutusload, siis kaasata taotluse esitajad lubade väljastamise menetlusse.
6.Varbla Vallavalitsus andis 28.12.2016 korralduse nr 322 Tamba tuulepargi kasutuslubade menetluse läbiviimiseks avatud menetlusena. 2(10)
3-17-1398
7.Varbla Vallavalitsus andis 27.07.2017 korraldusega nr 427 Tamba tuulegeneraatoritele avatud menetluse ajaks tähtajalised kasutusload kehtivusega kuni 30.09.2017 ning 26.09.2017 korraldusega nr 474 tähtajaga kuni 31.05.2018.
8.AA esitas 03.07.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse järgmiste nõuete osas: 1) tuvastada Varbla Vallavalitsuse (praegune Lääneranna Vallavalitsus) viivituse õigusvastasus kaebaja 23.12.2016 taotluse menetlemisel; 2) kohustada vastustajat lahendama nimetatud taotlust 30 päeva jooksul alates praeguses asjas tehtava kohtulahendi jõustumisest ning 3) mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja riikliku ehitusjärelevalve algatamata jätmisega tekitatud mittevaraline kahju kohtu äranägemisel. 1) Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-15-16 tegemisest on kaebuse esitamise seisuga möödunud 9 kuud, kuid tuulegeneraatorid töötavad ilma kasutuslubadeta edasi. Tuuleenergia OÜ ega vastustaja ei ole seega täitnud jõustunud Riigikohtu otsust. Vastustaja teavitas 28.11.2016 Tamba küla elanikke, et Tuuleenergia OÜ on esitanud taotluse Tamba tuulegeneraatoritele nr 1 ja nr 2 kasutusloa saamiseks. Sellele järgnevalt esitas kaebaja koos teiste külaelanikega vastustajale 23.12.2016 taotluse, millele vastustaja ei vastanud. Vastustaja 28.12.2016 korraldust nr 322 ei saa käsitada vastusena kaebaja 23.12.2016 taotlusele. Pärnu maavanem on leidnud, et olemasolevatele tuulegeneraatoritele ei ole võimalik uut detailplaneeringu menetlust toimetamata uusi kasutuslubasid anda. Seega oleksid praeguse menetluse raames antavad kasutusload õigusvastased. Samuti leidis maavanem, et mürataseme mõõtmise aruanne on puudulik ja ebapiisav. Tuulikute kasutusloa taotlust ei ole kooskõlastanud ka Kaitseministeerium. Kui jõustunud kohtuotsusega on tühistatud ehitise või rajatise kasutusluba, siis on kohalik omavalitsus kohustatud võtma kohased meetmed (ehitusjärelevalve algatamine, ettekirjutuste tegemine, sunniraha määramine, asendustäitmine jms) selleks, et ehitise kasutamine ei jätkuks. 2) Isik ei pea taluma müra, mille tekitamiseks puudub õiguslik alus, olenemata müra tugevusest. Praegusel juhul tekkis kaebaja õigusi rikkuv müra tuulegeneraatorite käitamisest, mis ei oleks tohtinud töötada kasutuslubade puudumise tõttu. Kaebaja pidi 6 kuud taluma norme ületavat müra, mis häiris teda, rikkus tema tervist ning kodu ja eraelu puutumatust. Vaidlust ei saa olla asjaolu üle, et müra mõjutab inimese füüsilist ja vaimset tervist, häirides und, tekitades väsimust, tundlikkust ja stressi. Kaebajal on raske puue ning ülenormatiivne müra halvendab tema tervist veelgi. Vastustajal olnuks ehitusjärelevalve tegemise korral võimalik vältida kaebaja õiguste rikkumist ja kahju tekkimist.
9.Lääneranna vald vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Vastustaja on vastanud kaebaja 23.12.2016 taotlusele 27.07.2017 korralduses nr 427 ning täiendavalt 26.09.2017 korralduses nr 474. Seega on taotlusele vastatud ning kohustamisnõudel puudub alus. Tähtajaliste kasutuslubade väljastamine 27.07.2017 ning 26.09.2017 ei olnud reaktsiooniks praeguses asjas esitatud kaebusele. Vastustaja toimetas ajutiste kasutuslubade menetlust ning lubade väljaandmine varem ei olnud võimalik, kuivõrd kooskõlastuste saamine ja Terviseametiga mürauuringu tingimuste kooskõlastamine võttis aega. 2) Vastustaja ei ole kaebajate taotluse menetlemisel viivitanud. Kaebaja ja teiste külaelanike 23.12.2016 seisukoht ei ole ei märgukiri ega selgitustaotlus. Seega ei näe seadus sellele vastamiseks ette 30-päevast tähtaega. Vastustaja käsitas külaelanike esitatud seisukohti haldusmenetluses (ajutiste kasutuslubade menetlus) esitatud taotluste/seisukohtadena (haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1), mis olid sisult vastuseks vastustaja 28.11.2016 kirjale. Kaebajate kirjas toodud seisukohtadele vastamiseks pidi vastustaja läbi viima haldusmenetluse, et teha kindlaks, kas tuulegeneraatorid vastavad nõuetele või mitte ning seega, kas neile on võimalik väljastada ajutised kasutusload või mitte. Alles nende asjaolude selgumise ja tõendite kogumise järgselt oli vastustajal võimalik vastata kaebaja taotlusele, mida tehti 27.07.2017 3(10)
3-17-1398 korralduses ja hiljem täiendavalt 26.09.2017 korralduses. Kui oleks selgunud, et ka ajutisi kasutuslubasid ei saa anda, oleks kaebajate tõstatatud küsimused tulnud lahendada edasise ehitusjärelevalve raames. 3) Vastustaja esitas 03.07.2017 Tuuleenergia OÜ-le arvamuse avaldamiseks ajutiste kasutuslubade väljastamise eelnõu. Selleks ajaks oli vastustaja saanud asjakohased kooskõlastused, pidanud läbirääkimisi Kaitseministeeriumi ja Terviseametiga, saanud seisukohad Tuuleenergia OÜ-lt ja Tamba küla elanikelt, kaalunud poolte huve ning hinnanud menetluses kogutud tõendeid. Kuna mõõtmistulemused ei näidanud, et tuulegeneraatorid põhjustavad ülenormatiivset müra, väljastas vastustaja 27.07.2017 Tamba tuulegeneraatoritele ajutised kasutusload avatud menetluse ajaks (kuni 30.09.2017). 4) Riigikohus ei kohustanud oma otsusega nr 3-3-1-15-16 vastustajat peatama tuulikute omaniku ebaseaduslikku tuulikute kasutamist, vaid tunnistas ehitusload õigusvastaseks ning tühistas kasutusload. Sellest tulenevalt kaotas tuulikute omanik õiguse neid sihtotstarbeliselt kasutada. Riigikohtu otsusest ei tulenenud vastustajale kohustust kindlal viisil tegutseda, mistõttu ei saa vastustajale ette heita Riigikohtu otsuse täitmata jätmist. Vastustaja on alates Riigikohtu otsuse tegemisest püüdnud olukorda lahendada ja teinud selleks vajalikke toiminguid (sh kontrollinud tuulegeneraatorite nõuetele vastavust). Asjaolu, et vastustaja ei algatanud selle menetluse kõrval eraldi järelevalvemenetlust, ei tähenda, et vastustaja oli tegevusetu. Põhjendamatu oleks olnud teha ettekirjutus tuulegeneraatorite seiskamiseks olukorras, kus kasutuslubade andmise menetlus oli pooleli ja piisavaid tõendeid sellise ettekirjutuse tegemiseks ei olnud. 5) Kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist ja põhjuslikku seost vastustaja tegevuse või tegevusetuse ning tekkinud kahju vahel. Kaebajale oleks saanud kahju tekkida hüpoteetiliselt siis, kui arendaja oleks käitanud tuulegeneraatoreid, mis tekitanuks ülenormatiivset müra. Asjaolust, et kaebaja ei saanud vastust piisavalt kiiresti, ei saanud talle kuidagi tekkida kaebuses väidetud kahju.
10.Tuuleenergia OÜ palus jätta kaebus rahuldamata.
11.Tallinna Halduskohus lõpetas 10.05.2018 otsusega kohustamisnõude osas menetluse (resolutsiooni p 1). Muus osas rahuldas halduskohus kaebuse ja tuvastas Lääneranna Vallavalitsuse viivituse õigusvastasuse AA ja teiste tuulepargi vahetus läheduses elavate isikute 23.12.2016 taotluse menetlemisel ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja vastustaja tegevusetusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise 740 eurot (resolutsiooni p 2 alap-d 1 ja 2). Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja 3652,50 eurot; muus osas jättis kohus menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3). 1) Kohus jääb 11.01.2018 otsuses nr 3-17-1403 (jõustunud) toodud seisukohtade juurde ning loeb tõendatuks, et Lääneranna Vallavalitsus on olnud õigusvastases viivituses AA ning teiste tuulepargi vahetus läheduses elavate isikute 23.12.2016 taotluse menetlemisel ning Lääneranna Vallavalitsuse tegevusetus on õigusvastane ka ehitusseadustiku (EhS) § 130 lg 2 p-st 4 tulenevate toimingute tegemata jätmise tõttu ajavahemikul 23.01.2017–26.07.2017. 2) Vastustaja õigusvastase tegevusetuse tõttu tekkis kaebajale kahju: kaebaja pidi taluma tuulikutest lähtuvat häirivat müra, mis võib olla kahjustanud tema tervist. Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele tulenevalt põhiseaduse (PS) §‐dest 28, 32 ja 26. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega (Riigikohtu otsus nr 3-3-115-16, p 15). Kohtupraktika järgi ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada, kuna valu ja 4(10)
3-17-1398 kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise (vt nt Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Kahju hüvitamist ei välista asjaolu, et kaebaja ei ole tõendanud oma tervise halvenemist vaidlusaluse perioodi vältel tuulikute töötamise tõttu. Pidevas müras viibimisest tingitud tervisekahjustused võivad ilmneda alles tulevikus, mistõttu ei pruugi isikul olla võimalik esitada selle kohta tõendeid koos hüvitamisnõudega. Kaebaja õiguste rikkumine on piisavalt raske, et määrata kahju tekitamise eest rahaline hüvitis. Kuna müra mõõtmisi vaidlusalusel perioodil ei tehtud, ei ole võimalik täpselt fikseerida hälbeid normidest. Hiljem koostatud uuringud ei saa mittevaralise kahju tekkimist välistada, kuna teadmatuse olukord võib kannatusi ja üleelamisi võimendada. 3) Vastustaja tegevusetuse ja kaebajale tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos. Vastustaja pädevuses oli võtta vastu otsus ajutiste kasutuslubade väljastamise kohta või teha kolmandale isikule korrakaitseseaduse alusel ettekirjutus tuulikute käitamine peatada. Kuna kolmas isik oli vastustajale 20.10.2016 esitanud uued kasutuslubade taotlused, sõltus edasine menetluse juhtimine vastustajast. Vastustaja jäi lubamatult pikaks ajaks tegevusetuks, lastes kasutuslubadeta tuulikutel töötada üle poole aasta. Kaebaja poleks saanud kahju tekkimist tõenäoliselt ära hoida. Menetlus venis ebamõistlikult pikaks vastustaja hooletuse tõttu. 4) Nii kuni 31.01.2017 kehtinud sotsiaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ (määrus nr 42) kui ka 01.02.2017 jõustunud keskkonnaministri 16.12.2016 määrus nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ (määrus nr 71) näevad elamualal ette müra sihtväärtuse päevasel ajal 50 dB ja öisel ajal 40 dB. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et kuna tuulikud töötavad ööpäevaringselt, tuleb ka päevasel ajal lähtuda normtasemest 40 dB. Sellist järeldust ei tulene õigusaktidest ega ka Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-15-16. Terviseameti tehtud mõõtmise tulemustest järeldub, et päevasel ajal tuulikutest lähtuv müra ei ületa kaebaja kinnistul valdaval osal ajast müra piirväärtust, samas kui öisel ajal on müra sihtväärtus piiripealne ning esineb normi ületusi. Kaebaja tellitud uuring näitab Terviseameti uuringust kõrgemat mürataset – päevasel ajal 49 dB. Mürauuringute tulemuste põhjal saab kaebaja õiguste riivet pidada mõõdukaks. Kui ka esines müranormide ületamisi, ei ole siiski olnud tegemist selliste hälvetega, mis annaks alust eeldada suurt ohtu kaebaja tervisele. Samas tuleb hüvitise määramisel arvestada õiguste rikkumise pikaajalisust – 6 kuud ehk 185 päeva. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
12.Lääneranna vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. 1) Vastustaja tegevus haldusmenetluses ei olnud õigusvastane. Pärast Riigikohtu otsuse tegemist algatas vastustaja Tuuleenergia OÜ taotluse alusel haldusmenetluse, et selgitada välja tuulegeneraatoritele kasutuslubade väljastamise võimalikkus. Vastustaja tegi seejuures enam, kui näeb ette EhS § 130 lg 2 p 4, asudes kontrollima tuulegeneraatorite nõuetele vastavust ehk sisuliselt teostas vastustaja järelevalvet EhS § 130 lg 2 p 2 mõistes. Pärast Tuuleenergia OÜ taotluse saamist teavitas vastustaja sellest 28.11.2016 kirjaga tuulegeneraatoritest 1 km raadiusesse jäävate kinnistute omanikke, sh kaebajat. Vastustaja käsitas kaebaja ja teiste maaomanike 23.12.2016 seisukohta põhjendatult haldusmenetluse raames esitatud seisukohana, mis oli sisuliselt vastuseks vastustaja 28.11.2016 kirjale. Kaebaja kirjas toodud seisukohtadele vastamiseks pidi vastustaja viima läbi haldusmenetluse, et teha kindlaks, kas tuulegeneraatorid vastavad nõuetele ning kas neile on võimalik väljastada ajutised kasutusload. 5(10)
3-17-1398 Alles pärast nende asjaolude selgumist ja tõendite kogumist oli vastustajal võimalik vastata kaebaja taotlusele. Seda tegi vastustaja 27.07.2017 korralduses ja ka 26.09.2017 korralduses. Ehkki vastustaja ei algatanud kasutuslubade andmise menetlusega paralleelset järelevalvemenetlust, kontrolliti läbi viidud haldusmenetluses tuulegeneraatorite nõuetele vastavust. Kohus ei arvestanud, et tuulegeneraatorite nõuetele vastavuse kontrollimine on tavapärasest keerulisem menetlus. Vastustajal oli õigus pärast Riigikohtu lahendi tegemist kaaluda võimalusi olukorra parimaks lahendamiseks. 2) Kaebaja õigusi ei ole rikutud. Vastustaja tegutses selle nimel, et teha kindlaks tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjud. Haldusmenetluses kogutud tõendid ei näidanud, et tuulegeneraatorite tekitatav müra ületas norme. Kogutud tõendite põhjal polnud vastustajal alust ajutiste kasutuslubade andmisest keelduda. Praeguses asjas tuleb lähtuda eeldusest, et kui tuulegeneraatorite tekitatav müra jääb normide piiresse, ei tekita need isikutele negatiivseid mõjutusi. Kaebaja ei ole oma õiguste rikkumist ega kahju tekkimist tõendanud. Kaebaja ei ole ka selgitanud, milles seisnes tema tervise väidetav kahjustamine. Tuulegeneraatoritele väljastati kasutusload juba 2013. aastal ning need on töötanud sellest ajast. Kaebaja ei ole väitnud, et alates 2013. aastast on tema tervis tuulegeneraatorite tõttu kahjustunud. Tuulikud töötasid vaidlusalusel perioodil ning müra mõõtmiste ajal samasugusel režiimil. Seega näitavad mõõtmistulemused seda, milline oli müra kogu vaidlusaluse perioodi jooksul. 3) Vastustaja tegevuse ja kaebaja õiguste väidetava rikkumise vahel puudub põhjuslik seos. Asjaolu, et kasutuslubade menetlus oli aeganõudev, ei saanud kaebajale tekitada mittevaralist kahju. Kaebajale oleks saanud tekkida kahju sellest, kui tuulegeneraatorite tekitatud müra oleks ületanud piirnorme. Seda aga ei tuvastatud. 4) Halduskohtu poolt kaebajale välja mõistetud hüvitise summa ei ole põhjendatud. Kohus on mõõtmistulemusi hinnates alusetult leidnud, et öisel ajal esineb müra sihtväärtuse ületamisi. Kohtu järeldus põhineb tabelil, kus kajastub kogu müra (sh liiklusmüra, olmemüra), mitte üksnes tuulegeneraatorite põhjustatud müra. Lisaks on oluline teha vahet norme ületaval müratasemel ja häiringut või ebameeldivust tekitaval müratasemel. Terviseameti mõõtmistulemused näitavad, et tuulegeneraatorid ei põhjusta tervist kahjustavat müra. Kaebaja esitatud mürahinnang ei ole esinduslik – sellest ei selgu, kas on arvestatud taustamüra ja hindamistulemusi vastavalt korrigeeritud või mitte. Samuti nähtub hinnangust, et mõõtmise ajal oli tugev tuul, mis ei võimaldanudki tuulegeneraatorite tekitatud müra adekvaatselt hinnata. 5) Kohus jättis ebaõigesti kohustamisnõude lõpetamisega seotud menetluskulud vastustaja kanda. Kasutuslubade väljastamise menetlus algas juba enne kaebaja taotluse esitamist. Vastustajal oli algusest peale plaanis vastata kaebaja taotlusele kasutuslubade menetluse lõpptulemusena antavas haldusaktis. Haldusakti andmine ei olnud seega tingitud kaebuse esitamisest.
13.AA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Kaebaja ei pea tingimata esitama tema tervise kahjustamist ja eraelu puutumatuse rikkumist kinnitavaid tõendeid. Valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Terviseameti kodulehel on märgitud, et müra võib kahjustada närvisüsteemi, halvendada mälu ja tähelepanuvõimet ning tekitada peavalu. Lisaks sellele avaldab müra kahjulikku mõju veresoontele ja vererõhule ning võib tekitada südame funktsionaalseid häireid ja psühho-emotsionaalset pinget. Kaebajal on diagnoositud raske kardiovaskulaarne puudulikkus, rütmihäired ja hüpertoonia (kõrge vererõhk). Tervisega seotud dokumendid esitas kaebaja juba haldusasjas nr 3-13-70194 ning väitis juba nimetatud kohtuasjas, et müra on häiriv
6(10)
3-17-1398 ning ta tunneb ennast halvasti, mistõttu ei ole õige vastustaja väide, et kaebaja pole varasemalt kurtnud tuulikutest lähtuva müra tervist kahjustava mõju üle. 2) Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-15-16 tuleneb, et kaebaja ei pea taluma mistahes müra, kui selle tekitamiseks puudub õiguslik alus, olenemata müra tugevusest. Praegusel juhul puudus müra tekitamiseks õiguslik alus. Kaebaja esitas halduskohtule tõendid ja seisukohad selle kohta, et Ilvese kinnistule kanduv müra ületab piirnorme (on tugevusega üle 40 dB).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
14.Kaebaja esindaja teatas 03.12.2018 ringkonnakohtule, et AA suri 11.09.2018 ning taotles tema õigusjärglaste VA, RA ja MA menetlusse astumise võimaldamist. Ringkonnakohtule esitatud pärimistunnistuse kohaselt on nimetatud isikud AA pärijateks. HKMS § 29 lg 1 kohaselt lubab kohus füüsilisest isikust menetlusosalise surma korral menetlusse astuda menetlusosalise üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis. HKMS § 29 lg 1 alusel lubab ringkonnakohus VA-l, RA-l ja MA-l astuda AA üldõigusjärglastena menetlusse. Üldõigusjärglase suhtes järgi kehtivad kõik enne tema menetlusse astumist tehtud menetlustoimingud samal määral, kui need kehtiksid tema õiguseelneja suhtes (HKMS § 29 lg 2). II
15.HKMS § 21 lg-st 5 tuleneb, et kui asjaolude muutumise tõttu ei saaks kohtuotsus ilmselgelt enam mõjutada kolmanda isiku õigusi, võib kohus ta määrusega menetlusest kõrvaldada. Kuna kohustamisnõude osas menetluse lõpetamise osas ei ole menetlusosalised halduskohtu otsust vaidlustanud, ei saa asjas tehtav tuvastus- ja hüvitamisnõuet puudutav kohtuotsus enam Tuuleenergia OÜ õigusi mõjutada. Ringkonnakohus kõrvaldab seetõttu Tuuleenergia OÜ menetlusest. III
16.Kaebaja ja teiste tuulepargi läheduses elavate isikute 23.12.2016 taotluses nõuti Varbla Vallavalitsuselt muu hulgas abinõude rakendamist tuulegeneraatorite kasutamise lõpetamiseks hiljemalt 30.12.2016 ning kasutuslubade menetluse lõpetamist. Halduskohus leidis 11.01.2018 otsuses nr 3-17-1403, millele halduskohus praeguses asjas viitab, et seda tuleb mõista taotlusena ehitusjärelevalve algatamiseks ja Tuuleenergia OÜ-le keelava ettekirjutuse tegemiseks korrakaitseseaduse § 28 lg 1 mõttes. Halduskohus ei nõustunud vastustajaga, et 23.12.2016 taotluse lahendamiseks oli vaja korraldada ajutiste kasutuslubade menetlus – järelevalvemeetme rakendamise küsimuse oleks vastustaja pidanud lahendama oluliselt varem, kui otsustati anda ajutised kasutusload. Halduskohus leidis, et mõistlik aeg 23.12.2016 taotluse lahendamiseks oli 30 päeva, s.o vastustaja viivitas taotluse lahendamisega õigusvastaselt vahemikus 23.01.2017 kuni 26.07.2017. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Kaebaja taotluse lahendamiseks ei olnud vastustajal vaja toimetada avatud menetlust ega küsida kooskõlastusi erinevatelt ametkondadelt; OÜ Hendrikson & Ko müraarvutused ning Akukon Oy Eesti filiaali mürauuringu raport valmisid enne 23.12.2016 taotluse esitamist. Olukorras, kus tuulegeneraatoritele väljastatud kasutusload olid tühistatud ning kaebaja ja teised tuulepargi läheduses asuvate kinnistute omanikud väitsid oma õiguste rikkumist, pidi vastustaja ilma liigse viivituseta otsustama, kas teha ettekirjutus tuulikute kasutamise lõpetamiseks või anda 7(10)
3-17-1398 tähtajatute kasutuslubade väljastamise menetluse ajaks kohe välja ajutised kasutusload. 30 päeva 23.12.2016 taotluse saamisest oli selleks piisav aeg, arvestades, et vastustajale oli tuulegeneraatorite kasutamise reguleerimise vajadus teada juba Riigikohtu 11.10.2016 otsusest.
17.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kohustamisnõude esitamisega seonduvad menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. Ehkki pole põhjust kahelda selles, et vastustaja oleks ajutised kasutusload lõpuks väljastanud ka siis, kui kaebust poleks esitatud, nähtub 27.07.2017 korralduse nr 427 (I kd, tl 196-200) põhjendustest, et kaebuse ja esialgse õiguskaitse esitamise tõttu andis vastustaja kiirendatud korras ajutised, lühiajalise kestusega kasutusload. 27.07.2017 korralduses vastustaja 23.12.2016 taotluses esitatud väiteid põhjalikumalt ei analüüsinud, vaid tegi seda alles 26.09.2017 korralduses nr 474 (I kd, tl 164-172). Arvestades, et kaebaja oli kaebuse esitamise ajaks viibinud juba enam kui 5 kuud teadmatuses sellest, millal ja kuidas kavatseb vastustaja tema taotlusele reageerida, oleks ka äärmiselt ebaõiglane jätta kohustamisnõudega seotud menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 11).
18.Kuna Tamba tuulegeneraatoritele väljastatud kasutusload tühistati Riigikohtu 11.10.2016 otsusega nr 3-3-1-15-16, oli tuulikute käitamise jätkamine enne ajutiste kasutuslubade väljastamist ilmselgelt õigusvastane. Riigikohus leidis selle otsuse p-s 15, et ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. Kuna seda märkis Riigikohus kaebeõiguse kontekstis, ei saa kõnealusest lausest järeldada, et igasugune õigusvastase tuulikute käitamisega kaasnev müra annaks automaatselt aluse vallalt kahju hüvitamise nõudmiseks.
19.Riigikohtu 11.10.2016 otsuse järgi tuleb kaebaja Ilvese kinnistul asuva elamu juures lähtuda määruse nr 42 § 5 lg 4 p-s 2 sätestatud tööstusettevõtte müra taotlustasemest uuel planeeritaval (s.o tuulikute kinnistud) II kategooria alal (elamuala), mis on päeval 50 dB ja öösel 40 dB. Samad müra normtasemed näeb ette ka alates 01.02.2017 kehtiva määruse nr 71 lisa 1. Määruse nr 71 § 11 lg 1 järgi on müra hinnatud tase etteantud ajavahemikus mõõdetud müra Akorrigeeritud tase, millele on tehtud parandusi, arvestades müra tonaalsust, impulssheli või muid asjakohaseid tegureid. Arvestades, et tuulikud töötavad ööpäevaringselt, tuleb Riigikohtu seisukoha järgi lähtuda öisest müra taotlustasemest (otsuse p 40). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest Riigikohtu seisukohast teha järeldust, et ka päevasel ajal ei tohiks tuulikute tekitatav müra ühelgi juhul ületada 40 dB.
20.Ilvese kinnistu on maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu, millel on elamiseks kasutatava hoone ehitamiseks moodustatud õuemaa kõlvik. Maatulundusmaa õuemaa kõlvik tuleb lugeda elamumaaks määruste nr 42 ja nr 71 mõttes (Riigikohtu 11.10.2016 otsus nr 3-3-1-15-16, p 39). Seega on mürauuringute tulemuste hindamisel oluline eelkõige see, milline on müra tase kaebaja elamu juures, mitte kogu kinnistu (11,16 ha) ulatuses.
21.Vastustaja on 27.07.2017 ja 26.09.2017 korraldustes tuginenud OÜ Hendrikson & Ko 17.12.2013 koostatud modelleeritud müraarvutustele (I kd, tl 126-132) ning Akukon Oy Eesti filiaali 30.11.2016 müraraportile (I kd, tl 49-56p). Esimese ekspertarvamuse kohaselt on tuulikutest põhjustatud modelleeritud müratase kaebaja elamu juures Ilvese kinnistul 37 dB. Ka Akukon Oy Eesti filiaali poolt 03.11–05.11.2016 registreeritud mõõtmistulemused kinnitasid, et tuulikutest tekkiv müra ei ületa taotlustaset. Mõõtmispunkt asus lähimast tuulikust ~510 m kaugusel ehk veidi lähemal kui kaebaja elamu (~550 m lähimast tuulikust) ning mõõtmistulemused kajastasid ka muud müra (autoliiklus, lennukid, olmemüra jne). Müra taotlustase 40 dB ületati mõõtmise ajal ühel korral ning selle põhjuseks oli autoliiklusest põhjustatud müra. Lisaks on praeguses asjas kohtule esitatud Terviseameti poolt 2017. aastal koostatud müraraport, mille kohaselt oli müra hinnatud tase (s.o mõõdetud müra ekvivalentsele tasemele on lisatud parandus sõltuvalt müra häirivusest) päevasel ajal 40,6 dB ja öösel 37,8 dB. 8(10)
3-17-1398 Mõõtmispunktid asusid tuulikust ~420 m ja ~150 m kaugusel ning müra mõõdeti 36-tunnise ajavahemiku jooksul 18.10.–20.10.2017. Terviseameti raporti kohaselt ei ole Tamba tuulepargi müra sageduskarakteristikute järgi tonaalne ega impulssmüra (mis võiks selle häirivust suurendada). Terviseameti mürauuring on põhjalik, tulemuste määramisel on arvestatud asjakohaseid tegureid ning mõõtmised on tehtud vastavalt 26.09.2017 korraldusega nr 474 kinnitatud lähteülesandele. Ringkonnakohtu hinnangul saab seda uuringut pidada esinduslikuks ja usaldusväärseks tõendiks tuulikute tekitatava müra kohta.
22.Kaebaja on kohtule esitanud 06.04.2018 vahemikus 20.30–22.00 tehtud müramõõtmise aruande (II kd, tl 163-165p). Mõõtepunktid asusid Ilvese kinnistul, neist 2 (mõõtepunktid 5 ja 6) asusid kaebaja elamu vahetus läheduses. Mürataset mõõdeti igas mõõtepunktis vähemalt 3 min. Mõõtmistulemuste kohaselt oli müra hinnatud taseme maksimaalne väärtus päevasel ajal 49±1,6 dB. Mõõtmisprotokollist nähtub, et mõõtmise ajal oli tuule kiirus 7–8 m/s, puhanguti 10 m/s, ning mõõtmispunktides 1–3 ja 6 domineeris tuulemüra, mistõttu polnud võimalik tuulegeneraatorite müra eristada. Taustamüra mõju arvestamisel lähtuti eelnevatest proovimõõtmistest, kus saadi tuulekiiruse 3–4 m/s juures helirõhutasemeks 43 dB. Ringkonnakohus märgib, et sellest ekspertarvamusest ei selgu, kas ja kuidas on mõõtmistulemuste puhul arvestatud auto- ja lennuliiklusest tekkivat müra ning olmemüra. Väheoluline pole ka asjaolu, et mõõtmise ajal võis looduslik taustamüra olla suure tuule tõttu võrdne tuulegeneraatori müratasemega või seda ületada (Terviseameti 14.02.2018 kiri – II kd, tl 171-173). Kaebaja esitatud müramõõtmise aruande koostamisel ei ole ka järgitud kõiki 26.09.2017 korraldusega nr 474 kinnitatud lähteülesande tingimusi (p-d 4.2, 5.2, 6.1.5). Seega ei lükka kaebaja esitatud eksperdiarvamus ümber Terviseameti mürauuringu järeldusi. Ringkonnakohus märgib, et Akukon Oy Eesti filiaali töö lisas B esitatud diagrammidel on eraldi tähistatud autode ja lennukite põhjustatud müra. Sõidukite tekitatav müra ületab tavapäraselt 40 dB.1 Arvestades, et kaebaja elamu asub maantee läheduses (~150 m), võib tema kinnistule jõudev liiklusmüra – eriti päevasel ajal ehk vahemikus 07.00–23.00 – ületada tuulikute tekitatava müra. Liiklusmüra sihtväärtused on seejuures tööstusmürast veidi kõrgemad – päevasel ajal 55 dB ja öisel ajal 50 dB.
23.Asjas esitatud eksperthinnangutest nähtub, et tuulikute tekitatavat müra on taustamüra tingimustes keeruline välja selgitada ning müra taset mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas tuule kiirus ja suund. Seejuures on taustamüra tavapäraselt päevasel ajal suurem, mistõttu annavad ööajal (23.00–07.00) tehtud mõõtmised usaldusväärsema tulemuse. Arvestades, et mõõtmised on tehtud erinevatel ajaperioodidel ja erinevates tingimustes ning lisaks on olemas ka modelleeritud tulemused (OÜ Hendrikson & Ko müraarvutused), on ringkonnakohtu hinnangul võimalik nendele eksperdiarvamustele tugineda ka vahemikus 23.01.2017 kuni 26.07.2017 tekitatud müra puhul. Asjas esitatud eksperdiarvamuste põhjal pole alust teha järeldust, et tuulikutest Ilvese kinnistul asuva elamuni jõudev müra ületaks tavapärastes oludes müra normtaset. Halduskohus on oma otsuse p-s 18.3 leidnud, et Terviseameti müraraporti kohaselt esineb öisel ajal normi ületavat müra (kuni 41 dB tuule kiiruse juures 6,8–8,6 m/s), kuid on jätnud tähelepanuta, et selline müratase võib esineda tuulepargile lähimate kinnistute piiri juures. Ilvese kinnistu ei piirne vahetult tuulepargi kinnistutega ning Terviseameti raporti tulemuste puhul tuleb arvestada, et mõõtepunktid asusid tuulikutele märgatavalt lähemal kui kaebaja elamu ning seega ei saa kaebaja elamu juures olla müra sama tugev kui mõõtepunktide asukohas. See nähtub ka kaebaja esitatud tabelist, mis kajastab tuulikute müra tasemeid sõltuvalt kaugusest (II kd, tl 166).
Vt T. Lahti. Keskkonnamüra hindamine ja müra leviku tõkestamine. Ökokratt 2010, lk 32 ja 36. Kättesaadav: http://www.okokratt.ee/myra2010/Keskkonnamyra_raamat.pdf.
9(10)
3-17-1398
24.Müra normtasemele vastava müra puhul kehtib eeldus, et see ei kahjusta inimese tervist. Inimest võib suuremal või vähemal määral häirida ka normtaset mitte ületav müra, kuid sellist müra ei saa pidada tervist kahjustavaks ega eraelu puutumatust rikkuvaks. Müra normtase kehtib kõigi isikute suhtes sõltumata nende terviseseisundist, s.o normtaset mitte ületav müra ei tohiks eelduslikult kahjustada ka puudega või haige inimese tervist. Kaebaja ei ole seda eeldust kummutanud ega veenvalt näidanud, et tuulikute põhjustatud müra oleks tema tervist kahjustanud. Apellatsioonkaebuses kirjeldatud mürast põhjustatud mõju tervisele avaldub eelkõige ülenormatiivse müra puhul. Ringkonnakohus möönab, et mürast põhjustatud kahju tervisele võib olla raske tõendada ning kahju hüvitamiseks ei pea tingimata olema tegemist püsiva tervisekahjustusega. Asjas esitatud materjalidest aga ei nähtu, et kaebaja oleks pidanud tuulikute tõttu pikemat aega oma kodus ja selle vahetus ümbruses viibima norme ületava müra tingimustes, mistõttu ei saa pidada kaebajal väidetud mittevaralise kahju tekkimist tõenäoliseks. Kui kaebaja pidas häirivaks ka norme mitteületavat müra vahemikus 30–40 dB, siis vähemalt elamus sees viibimise ajal sai ta seda kergesti minimeerida – Keskkonnaministeeriumi andmetel vähendavad suletud aknad müra taset 20–30 dB.2 Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et tervisekahju võinuks kaebajal põhjustada pelgalt ebakindlus selle suhtes, kas tuulikute müra võib tema tervist kahjustada. Seega tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.
25.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Lääneranna valla apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus rahuldas kahju hüvitamise nõude ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 740 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise.
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).
27.Kaebaja taotles halduskohtus 5271,5 euro suuruse menetluskulu hüvitamist, sh õigusabikulu 4719 eurot, dokumentaalse tõendi saamise kulu 537,5 eurot ja riigilõiv 15 eurot. Halduskohus vähendas kaebaja menetluskulu, lugedes põhjendatud õigusabikuluks 3100, ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 3652,5 eurot. Kuna kahju hüvitamise nõue (üks kolmest nõudest) jääb rahuldamata, tuleb kaebaja esimese kohtuastme menetluskulude katteks väljamõistetavat summat vähendada 1/3 võrra (1217,5 eurot) ning seega kuulub väljamõistmisele 2435 eurot.
28.Ringkonnakohtus taotlevad kaebaja õigusjärglased 660 euro suuruse õigusabikulu hüvitamist. Vastustaja pole esitanud kuludokumente muude kulude kohta kui apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (15 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik ja õiglane jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)