Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.01.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-530
Haldusasi
XX kaebus Pärnu, Harju ja Rapla maakonnaplaneeringutes Rail Baltic raudtee trassi asukoha määramise asjus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – riigihalduse minister, volitatud esindajad v.adv Martin Triipan ja adv Kaisa Laidvee
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13.09.2018 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.09.2018 otsus muutmata.
Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.03.2019. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Riigihalduse ministri 13.02.2018 käskkirjadega nr 1.1-4/40, nr 1.1-4/41 ja nr 1.1-4/43 kehtestati maakonnaplaneeringud, millega määrati Rail Baltic raudtee asukohad vastavalt Pärnu, Harju ja Rapla maakondades.
2.XX esitas 14.03.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse riigihalduse ministri 13.02.2018 käskkirjade nr 1.1-4/40, nr 1.1-4/41 ja nr 1.1-4/43 tühistamiseks. 1) Rail Balticu maakonnaplaneeringud ei vasta maakonnaplaneeringu sisule esitatavatele nõuetele ja nende kehtestamine on seetõttu õigusvastane. Maakonnaplaneeringu ülesanded on kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 7 lg-s 3 antud 13-punktilise loeteluna. Maakonnaplaneeringut sai PlanS v.r järgi koostada ja kehtestada ka teemaplaneeringuna, mis käsitleb vaid mõnda loetletud ülesannetest, kuid praegusel juhul seda tehtud ei ole. Kehtestatud maakonnaplaneeringud ei ole kooskõlas PlanS v.r § 7 lg 3 nõuetega, mille kohaselt on maakonnaplaneeringu ülesanded muu hulgas maakonna ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine ja asustuse arengu suunamine. Kõnealuste maakonnaplaneeringute puhul on tegemist maakonnaplaneeringu erijuhtumiga (mitut kohalikku omavalitsust läbiva joonehitisega), millele seab lisanõuded PlanS v.r § 291 lg 2. Põhjusel, et kõnealustes maakonnaplaneeringutes ei ole joonisele kantud planeeringuala piiri ega ole piiritletud planeeringuala ka muud moodi, hõlmavad planeeringud kõiki kolme maakonda kogu ulatuses. Maakonnaplaneeringute kehtestamisel pole järgitud ka kehtiva planeerimisseaduse (PlanS) § 71 lg-st 3 tulenevaid nõudeid. Kogu maakonda hõlmavas maakonnaplaneeringus tuleb vastavalt PlanS v.r § 2 lg-le 2 ning PlanS § 71 lg-le 3 käsitleda PlanS v.r § 7 lg 3 nimetatud ülesandeid maakonna kui terviku arengu seisukohast. Eelduslikult tuleks käsitleda kõiki ülesandeid, millel on puutumus selles maakonnas joonobjekti kavandamisega (nt omab uue transpordiliini rajamine mõju asustuse arengu suunamisele – PlanS v.r § 7 lg 3 p 4). Planeeringus tuleb eraldi välja tuua mõju iga maakonna arengule. 2) Rail Balticu maakonnaplaneeringute kehtestamise käskkirjadest, planeeringute seletuskirjadest ega joonistest ei nähtu, et planeeringud oleks koostatud konkreetse maakonna arengut silmas pidades. Planeeringute seletuskirjas on küll koostamise alusena mainitud iga maakonna arengustrateegiat („Pärnumaa 2030+“, „Harju maakonna arengustrateegia 2025“, „Raplamaa aastani 2027“), kuid väide nende planeeringulahenduse alusena kasutamisest on paljasõnaline ega väljendu kuidagi planeeringulahenduste koostamisel ega hindamisel. Arengustrateegiatele ei ole planeeringutes pärast esmamainimist ei vormiliselt ega sisuliselt viidatud. Maakonnaplaneeringutes pole välja toodud, kuidas planeeringulahendus aitab kaasa arengustrateegiatega püstitatud eesmärkide saavutamisele. Samuti puudub kõnealustes maakonnaplaneeringutes info muude maakondlike arengudokumentide kasutamise ja nendega arvestamise kohta. Planeeringu koostamisel oleks mh pidanud kaaluma, kuidas mõjub olemasolevast raudteekoridorist loobumine ning tänaseks päevaks Pärnu-Lelle lõigu osas otsustatud raudteeühenduse katkestamine senise liini raudteeäärsete asulate asustust. Vaidlusalustes planeeringutes pole analüüsitud, kas ja kuidas mõjub keskuse tugevnemine teiste piirkondade arvelt konkreetse maakonna arengule, ning seda mõju leevendavad meetmed. 3) Osa planeeringu ülesannete käsitlemata jätmise tõttu ei ole neid küsimusi hinnatud ka planeeringutega samaaegselt koostatud keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) käigus ning sellest tulenevalt on KSH aruanded puudulikud. Sellega on jäetud täitmata Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktidega kehtestatud nõuded. Näiteks ei ole KSH käigus hinnatud planeeringulahenduse elluviimisega kaasnevat mõju inimese tervisele ning sotsiaalsetele vajadustele ja varale kogu maakonnas, sh sulgemisele määratud Lelle-Pärnu raudtee äärsetes asulates, mille hindamise kohustus tuleneb keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 40 lg 4 p-st 6. Viide „olemasolevatele teadmistele ja 2(8)
3-18-530 hindamismeetoditele“ ei tähenda seda, et piirduda võib juba teadaolevaga ja varem tehtud uuringutega. Samuti pidi vastustaja veenduma, et paremad alternatiivid puuduvad, pidades seejuures silmas mh keskkonnakaalutlusi. Alternatiivide puudumine võib osutuda eriti oluliseks juhul, kui selgub vajadus kavandatava tegevuse elluviimiseks, hoolimata selle ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale. Riigikohtu 08.08.2018 otsust asjas 3-16-1472 arvestades ei ole vaidlusaluste planeeringutega samaaegselt tehtud KSH hindamine olnud õiguspärane. Vaidlusaluste planeeringute koostamise käigus ei ole korraldatud Natura 2000 alade hindamist, kuigi nii väljavalitud kui ka alternatiivsed raudteekoridorid läbivad Natura 2000 alasid. Vaidlusalustes planeeringutes on välja toodud, et planeeringulahenduse elluviimisega kaasneb nii otsene kui ka kaudne mõju Natura 2000 aladele, kuid Natura 2000 osas on tehtud vaid eelhindamine.
3.Riigihalduse minister vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) PlanS v.r. kehtivuse ajal algatatud, kuid PlanS kehtivuse ajal kehtestatud maakonnaplaneeringutele populaarkaebuse esitamise lubatavuse küsimuse on ühemõtteliselt ära lahendanud Riigikohus 08.08.2018 otsuses asjas nr 3-16-1472. Nimetatud otsuse p-s 15 asus Riigikohus seisukohale, et kui varem kehtinud seadus nägi ette maakonnaplaneeringu vaidlustamise populaarkaebuse vormis, siis kehtiv seadus ei näe seda ette. Kaebajal puudub seega kaebeõigus. 2) PlanS v.r § 7 lg-st 2 tulenevalt ei pea maakonnaplaneering olema koostatud terve maakonna territooriumi kohta, vaid võib olla territoriaalselt piiratum või ka laiem, samuti võib see käsitleda mõnda konkreetset PlanS v.r § 7 lg-s 3 nimetatud alateemat. Juba sellest tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, justkui vaidlustatud planeeringud ei lahenda kõiki PlanS v.r § 7 lg-s 3 nimetatud küsimusi. Seadusest ei tulene, et kõik maakonnaplaneeringu alaliikidena käsitletavad planeeringud peaksid käsitlema kõiki PlanS v.r § 7 lg-s 3 nimetatud teemasid. Asjaolu, et Rail Balticu kui mitut maakonda läbiva joonehitise asukoht määratakse kindlaks maakonnaplaneeringuga, ei tähenda, et selles planeeringus tuleb käsitleda kogu maakonna ruumilise planeerimise arengusuundi. Praegusel juhul on tegemist olemasolevat maakonnaplaneeringut täiendava planeeringuga. Kõigis kolmes maakonnas on praeguseks kehtestatud uued üldised maakonnaplaneeringud, mis kehtivad samaaegselt Rail Balticu maakonnaplaneeringutega. 3) Rail Balticu maakonnaplaneeringutes on kõiki joonehitisega ja selle võimalike mõjudega seotud asjakohaseid teemasid ja küsimusi piisavalt analüüsitud. Rail Balticu maakonnaplaneeringute koostamise käigus viidi läbi erinevaid uuringuid, sealhulgas KSH. KSH raames koostati alusuuringutena muu hulgas asustusstruktuuri uuring, mille käigus uuriti rahvastiku, töökohtade ja teenuste paiknemist, samuti ettevõtlusalade paiknemist ning selle uuringu tulemused olid sisendiks maakonnaplaneeringutele. Maakonnaplaneeringutega on suunatud asustuse arengu põhimõtteid ja suundumusi joonehitise ümbruses ja sellest mõjutatud piirkonnas. Samuti on raudtee rajamisel tasakaalustatud riiklikke ja kohalikke ruumilise arengu vajadusi ja huve. Raudtee rajamisel on arvestatud ka kohalikke ruumilise arengu vajadusi ja püütud koos omavalitsustega leida parimad võimalikud asukohad raudteetrassi koridorile. Maakonnaplaneeringutes on arvesse võetud asustust ja regionaalset arengut. 4) KSH-st tulenevalt on võrdluskriteeriumiteks olnud näiteks kohaliku rongiliikluse rakendamise võimalused raudtee vaba läbilaskevõime ulatuses, kohalik identiteet, kogukonna taluvusvõime, liikumisvõimalused, barjäärid, mõju kohalikule majanduskeskkonnale, väärtuslik maastik ja miljöö. Nende kriteeriumite lõikes on KSH raames analüüsitud Rail Balticu rajamise laiemat mõju maakonna asustusele. Nimetatud kriteeriumite puhul ei toimunud hindamine ainult kitsalt trassikoridoride lõikes, vaid vaadeldi laiemat piirkonda.
3(8)
3-18-530 5) Lelle-Pärnu liinil raudteeühenduse katkestamise otsus on eraldiseisev transpordipoliitiline otsus, mis tehti pärast maakonnaplaneeringute koostamist. Maakonnaplaneeringutes on olemasoleva raudteeühenduse küsimust arvesse võetud sellises mahus, kui planeeringu koostamisel oli võimalik ja vajalik. 6) KSH raames tehtud Natura hindamine toimus kahes etapis – esmalt eelhindamine, millele järgnes vajalike alade puhul Natura asjakohane hindamine. Natura hindamise käigus selgitati välja, millised Natura alad on raudtee mõjualas ning vajavad põhjalikumat hindamist. Selliseid alasid oli kokku 13. Natura asjakohane hindamine tuvastas kavandatava raudtee mõjud neile aladele, millest tulenevalt töötati välja ka leevendavad meetmed. Kõigi 13 ala puhul leiti, et leevendavate meetmete rakendamisel on ebasoodne mõju alade kaitse-eesmärkidele välistatud.
4.Tallinna Halduskohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.
13.09.2018
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ning
1) Riigikohus leidis 08.08.2018 otsuses asjas nr 3-16-1472, et kui PlanS v.r nägi ette maakonnaplaneeringu vaidlustamise populaarkaebuse vormis (PlanS v.r § 26 lg 1), siis kehtiv seadus sellist võimalust ei anna. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus (EhSRS) ei reguleeri kaebeõigusega seonduvat. HKMS § 1 lg 4 sätestab üldreegli, mille kohaselt tehakse halduskohtumenetluse toiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Riigikohus märkis, et kohtukaebeõiguse küsimus ei ole osa planeerimismenetlusest, vaid osa kohtumenetlusest, mistõttu EhSRS § 1 lg-st 1 ei tulene PlanS v.r § 26 lg 1 kohaldatavust. Avalikes huvides kaebuse esitamise õigust ei saa Riigikohtu hinnangul tuletada ka õiguskindluse põhimõttest ega PlanS v.r ja PlanS maakonnaplaneeringu sätete, sh maakonnaplaneeringu ülesannete võrdlusest. Seega asjaolust, et kehtiva PlanS järgi oleks joonehitise asukoha valiku planeering tulnud kehtestada riigi eriplaneeringuna, millele populaarkaebuse esitamise võimalus on PlanS-s ette nähtud, ei saa tuletada kaebeõigust praeguses asjas, kus Rail Balticu raudtee trassi koridori asukoha määramise planeeringud algatati ning ka kehtestati maakonnaplaneeringutena. Kuna nimetatud planeeringuid PlanS jõustumise hetkeks veel kehtestatud ei olnud (st kaebeõigus ei olnud tekkinud) ning kuna kaebajal puudub ka materiaalõiguslik positsioon (isiklik puutumus), mille kaitseks õiguskindluse põhimõtet kohaldada, tuleb kaebeõiguse olemasolu Riigikohtu põhjendustest lähtuvalt eitada. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Populaarkaebuse esitamise võimaluse sätestamata jätmine PlanS-s ei ole põhiseadusega vastuolus. 2)
Ka kaebuse sisulise läbivaatamise korral ei kuuluks see rahuldamisele.
Kuna maakonnaplaneeringud algatati enne PlanS jõustumist, kohaldub planeeringute menetlusele EhSRS § 1 lg-st 1 tulenevalt PlanS v.r. Seetõttu ei ole viited PlanS § 71 lg 3 ja PlanS muude sätete võimalikule rikkumisele asjakohased. Kohus nõustub vastustaja käsitusega maakonnaplaneeringu (PlanS v.r § 7) ja selle eriliigi – mitut kohalikku omavalitsust läbiva joonehitise trassi asukohavaliku planeering (PlanS v.r § 291) – õiguslikust olemusest ja ülesannetest. Seadusest ei tulene, et kõik maakonnaplaneeringu alaliikidena käsitatavad planeeringud peaksid käsitlema kõiki PlanS v.r § 7 lg-s 3 toodud ülesandeid. Rail Balticu näol ei ole tegemist maakondliku projektiga, mis on ellu kutsutud lahendama regionaalseid (maakonnasiseseid) probleeme. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et regionaalne areng on Rail Balticu maakonnaplaneeringutes jäänud arvestamata. Raplamaa ja Pärnumaa arengustrateegiates nähakse Rail Balticu rajamist maakonna arengus positiivses võtmes. Harju maakonna arengustrateegias 2025 ei ole Rail Balticu mõju küll otseselt välja toodud, kuid Harjumaa regioon võidab Rail Balticu rajamisest enim. 4(8)
3-18-530 See, kas olemasolevat Lelle-Pärnu liini on mõttekas käigus hoida või tuleb tagada alternatiivina rongiühendusele näiteks bussiühendus, ei ole Rail Balticu trassikoridori valikut määrava planeeringu objektiks ega ülesandeks. See on poliitiliste valikute ja rahaliste vahendite otstarbeka kasutamise küsimus, mille kontrollimiseks puudub halduskohtul pädevus. Eelistatavale trassialternatiivile tehti nõuetekohane KSH ja Natura hindamine. KSH ja Natura hindamist on halduskohus põhjalikult käsitlenud haldusasjas 3-18-529 ning kohus tugineb vastavatele põhjendustele ka praeguses asjas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Halduskohtu viidatud otsuses asjas nr 3-16-1472 on Riigikohus analüüsinud kaebeõigust olukorras, kus vaidlusalust planeeringut käsitatakse nii PlanS v.r kui ka kehtiva PlanS kohaselt maakonnaplaneeringuna, mis PlanS v.r järgi oli populaarkaebusega vaidlustatav, kehtiva PlanS kohaselt enam mitte. Praeguses asjas aga on tegemist olukorraga, kus PlanS v.r järgi maakonnaplaneeringuna algatatud planeeringut tuleb käsitada kehtiva PlanS järgi riigi eriplaneeringuna, mis on populaarkaebusena vaidlustatav. EhSRS § 13 lg 2 järgi tuleb mitut kohalikku omavalitsust läbiva joonehitise trassi asukohavaliku planeeringut käsitada riigi eriplaneeringuna PlanS tähenduses. Kuna EhSRS ei sisalda kaebeõigust puudutavat erinormi juhtumiks, kus joonehitise trassi asukohavaliku planeering on menetletud lõpuni maakonnaplaneeringuna, on tegemist õiguslüngaga. Praeguses asjas tuleks lähtuda riigi eriplaneeringu vaidlustamist reguleerivast sättest. 2) PlanS v.r § 7 lg 3 sätestas maakonnaplaneeringu ülesanded. Seadus ei näinud ette nende tingimuste täitmisel erandi tegemist. Halduskohus ei ole sisuliselt põhjendanud oma seisukohta, et regionaalne areng ei ole Rail Balticu maakonnaplaneeringutes jäänud arvestamata. Kaebaja ei ole väitnud, et Rail Balticu planeeringutes tuleks käsitleda kogu maakonna arengu kõiki aspekte, vaid on rõhutanud, et planeeringute kehtestamisel oleks tulnud hinnata Rail Balticu trassivaliku mõju kogu maakonna arengule ehk analüüsida PlanS v.r § 7 lg-s 3 sätestatud ülesandeid määral, mil raudtee trassivalik neid mõjutab. Planeerimismenetluses oleks tulnud analüüsida muu hulgas seda, kuidas mõjutab keskuse tugevnemine teiste piirkondade arvelt konkreetse maakonna arengut. Rail Balticu rajamine ja olemasoleva raudtee säilitamine on omavahel seotud. Kahe paralleelse ja potentsiaalselt alakoormatud raudteeliini käigushoidmine on majanduslikult ebamõistlik. 3) Tulenevalt sellest, et planeering täidab puudulikult PlanS v.r § 7 lg-s 3 sätestatud ülesandeid, on puudulikud ka uuringud, mille alusel on koostatud KSH. Asustusstruktuuri alusuuringus on arvestatud vaid uue trassi lähiümbrusega, jättes tähelepanuta kogu maakonna arengu, eelkõige vana raudtee ääres paiknevad asulad, mida uue raudtee ehitamine ja vana raudtee sulgemine kõige enam mõjutab. Lisaks on kultuuripärandi uuringus jäetud uurimata looduslikud pühapaigad. 4) Raplat puudutavas Rail Balticu maakonnaplaneeringu kehtestamise otsuses on erinevalt teistest vaidlustatud otsustest märgitud, et tegemist on teemaplaneeringuga. Rail Balticu planeeringute kehtestamise otsustes on viidatud PlanS § 71 lg-tele 2–4, kuid halduskohus on leidnud, et planeeringute kehtestamisel tuli lähtuda PlanS v.r nõuetest, mistõttu ei hinnanud halduskohus kaebaja väidet, et PlanS § 71 lg 3 nõudeid pole täidetud. Kui PlanS § 71 lg-d 2–4 pole vaidlusaluste planeeringute suhtes kohaldatavad, siis järelikult ei olnud planeeringute kehtestaja teadlik, millise õigusakti nõudeid tuleb arvestada. 5(8)
3-18-530
6.Riigihalduse minister vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Halduskohus leidis õigesti, et kaebajal puudub kaebeõigus. Ka asjas nr 3-16-1472 vaidluse all olnud mereplaneering tuleks kehtiva PlanS järgi kehtestada riigi eriplaneeringuna. Seega on tegemist praegusega analoogse asjaga ning nimetatud asjas esitatud Riigikohtu seisukohtadest tuleb lähtuda ka praeguses asjas. 2) Vaidlustatud maakonnaplaneeringud on õiguspärased. Rail Balticu asukohta kindlaks määravad maakonnaplaneeringud ei pidanud täitma kõiki PlanS v.r § 7 lg-s 3 nimetatud ülesandeid. Vaidlustatud planeeringutes on arvestatud regionaalsete mõjudega, kuid need ei pidanud lahendama kõiki regionaalseid küsimusi, nagu tavapärane maakonnaplaneering. Rail Balticu planeeringutes on käsitletud kõiki raudtee rajamisega seonduvaid teemasid. 3) KSH aruanne on õiguspärane ja maakonnaplaneeringute kehtestamiseks piisav. KSH raames tuli analüüsida raudtee rajamisega kaasnevat mõju ning seda on KSH aruandes ka tehtud. Asustusstruktuuri uuringus ei pidanud käsitlema terveid maakondi. Looduslike pühapaikade kaitsel arvestatakse Muinsuskaitseameti seisukohti. Pühapaikade kohta selguvat uut informatsiooni on võimalik arvesse võtta projekti realiseerimise järgmises etapis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
8.Rail Balticu asukoht määrati PlanS v.r § 291 alusel maakonnaplaneeringuga ning EhSRS § 1 lg 1 kohaselt menetleti planeering lõpuni, lähtudes PlanS v.r-s sätestatud nõuetest. Planeeringute algatamise ajal (12.04.2012) kehtinud PlanS v.r § 26 lg 1 võimaldas populaarkaebusega vaidlustada kõiki planeeringu kehtestamise otsuseid, sh maakonnaplaneeringu kehtestamise otsus. Uus PlanS kaotas joonehitise planeeringu menetluse, asendades selle riigi eriplaneeringu menetlusega. PlanS § 54 annab igale isikule õiguse riigi eriplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks, kui ta leiab, et otsus on vastuolus avaliku huviga või kui otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. PlanS eelnõu (Riigikogu XII koosseisu 571 SE) seletuskirja järgi on riigi eriplaneeringu puhul põhjendatud populaarkaebust võimaldava regulatsiooni sätestamine seetõttu, et riigi eriplaneering on maakasutus- ja ehitustingimuste seadmise aluseks (lk 103). Maakonnaplaneeringu regulatsiooni kehtestamisel lähtuti eeldusest, et tegemist on maakonna arengut kavandava üldise visiooniga ning sellega ei seata kinnisomandile konkreetseid kitsendusi (samas, lk 103), mistõttu ei näe PlanS ette selle vaidlustamise võimalust. Kaebaja on viidanud EhSRS § 13 lg-le 2, mille kohaselt käsitatakse mitut kohalikku omavalitsust läbiva joonehitise trassi asukohavaliku planeeringut riigi eriplaneeringuna PlanS tähenduses. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud säte näeb ette erisuse EhSRS §-st 11 joonehitise trassi asukohavaliku planeeringu kehtivuse osas. Kaebeõigust puudutavaid küsimusi EhSRS ei reguleeri. Riigikohus leidis asjas nr 3-16-1472, et EhSRS § 1 lg-st 1 ei tulene PlanS v.r § 26 lg 1 kohaldatavust. Niisamuti ei saa ringkonnakohtu hinnangul tuletada kaebeõigust joonehitise trassi asukohavaliku planeeringu vaidlustamiseks populaarkaebuse vormis EhSRS § 13 lg-st 2 ja PlanS §-st 54. Isegi kui PlanS v.r alusel menetletud joonehitise trassi asukohavaliku planeeringu vaidlustamise võimaluse piiramine polnud seadusandja teadlik valik, tuleb arvestada, et HKMS § 44 lg 2 kohaselt võib isik avaliku huvi kaitseks kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Kaebeõigus kaebajale mittekuuluva õiguse kaitseks on isikul üksnes siis, kui vastavast seadusest ilmneb selgelt seadusandja tahe isikule kaebeõiguse andmiseks (Riigikohtu 10.04.2001 määrus nr 3-3-1-16-01, p 5; K. Merusk, I. 6(8)
3-18-530 Pilving (koost.). Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2013, lk 183). Praegusel juhul ei näe seadus selgesõnaliselt sellist võimalust ette. Kuna populaarkaebusega halduskohtusse pöördumise õiguse puudumine ei riku kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi, ei ole põhjendatud kaebeõiguse tuletamine mitme sätte koosmõjus tõlgendamisest. Eelneva põhjal on halduskohus õigesti leidnud, et kaebajal puudub kaebeõigus ning kaebus tuleb juba sel põhjusel rahuldamata jätta.
9.Hoolimata seisukohast, et kaebajal puudub kaebeõigus, analüüsis halduskohus kaebaja sisulisi väiteid. Ringkonnakohtu hinnangul tuleks kaebus jätta rahuldamata ka juhul, kui asuda kaebeõiguse küsimuses teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega kaebuse väidete kohta ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
10.PlanS v.r §-s 291 nimetatud maakonnaplaneeringu ülesandeks on riigimaantee, raudtee või muu joonehitise trassikoridori asukoha ja ulatuse määramine ning selleks vajaliku maa reserveerimine, mitte ehitisest puudutatud maakondade tervikliku arengu planeerimine. PlanS v.r § 7 lg-s 3 nimetatud ülesandeid täidab vastava maakonna kohta koostatud maakonnaplaneering. Seega ei pea joonehitise planeeringu seletuskirjas ka analüüsima, kas planeering peaks neid ülesandeid täitma ning kuidas mõjutab trassi asukoha valik nende ülesannete täitmist. Raudteeliinide käigushoidmine või sulgemine on eelkõige poliitiliste valikute ja majandusliku otstarbekuse küsimus ning selliste otsustuste kontrollimine ei ole kohtu pädevuses (HKMS § 158 lg 3 ls 2).
11.Rahandusministri 14.02.2018 otsuse nr 1.1-4/43 resolutsioonis kehtestatava planeeringu nimetamine teemaplaneeringuks ning vaidlustatud otsustes PlanS §-le 71 viitamine on ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta vaidlustatud otsuste sisu ega ole nende tühistamise aluseks.
12.Kultuuripärandi uuringut puudutavad väited on kaebaja esitanud esmakordselt apellatsioonkaebuses, põhistamata, miks ta neid väiteid juba halduskohtule ei esitanud. Ringkonnakohus jätab kõnealused väited HKMS § 198 lg 3 alusel tähelepanuta.
13.Kaebaja on palunud apellatsioonkaebuses kontrollida, kas Tallinna Halduskohtu kohtunik Janek Laidvee, kes tegi praeguses asjas kohtuotsuse, on vastustajat esindava advokaat Kaisa Laidvee sugulane või hõimlane. HKMS § 13 lg 1 järgi kohaldatakse kohtuniku taandamise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-e 23–30. TsMS § 30 sätestab, et kõrgema astme kohtule esitatud kaebuses võib taotleda lahendi tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele, üksnes juhul, kui taandamisavaldus esitati õigeaegselt alama astme kohtus või kui taandamise alus tekkis või kui taandamise alusest saadi teada pärast asja lahendamist selles kohtus. Asja lahendava kohtuniku nimi tehti menetlusosalistele teatavaks halduskohtu 29.05.2018 määruses ning vastustaja esindajate nimed selgusid vastustaja 26.06.2018 vastusest määruskaebusele ja 27.06.2018 vastusest kaebusele. Seega sai kaebaja väidatavast taandamise alusest teada enne asja lahendamist halduskohtus. Ringkonnakohus märgib, et praegusel juhul on kohtuniku ja vastustaja esindaja perenimede kattuvus juhuslik: ringkonnakohtule teadaolevalt ei ole tegemist sugulaste ega hõimlastega. Sugulussidemete puudumist advokaat Kaisa Laidveega on kohtunik Janek Laidvee kinnitanud ka näiteks 05.12.2017 toimunud kohtuistungil haldusasjas nr 3-17-1403. Seega ei esinenud alust kohtuniku taandamiseks.
7(8)
3-18-530
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.