Lemminkäinen Eesti AS kaebus keskkonnaministri 19.08.2015 määruse nr 50 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Lemminkäinen Eesti AS, volitatud esindajad Heini Viilup ja vandeadvokaat Allar Jõks Vastustaja – keskkonnaminister, volitatud esindajad Käthlin Raudla ja Madli Linder
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.02.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Lemminkäinen Eesti AS apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
28.11.2017 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Lemminkäinen Eesti AS apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.02.2017 otsus haldusasjas nr 3-15-2370 muutmata.
2.Poolte apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.02.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-15-2370 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Lemminkäinen Eesti AS (kuni 01.01.2010 AS Talter) esitas 2003. aastal Keskkonnaministeeriumile taotluse riigimaal asuvas Loo lubjakivikarjääris lubjakivi kaevandamiseks. Taotluse alusel algatatud keskkonnamõju hindamise programm aegus 2005. aastal ning Lemminkäinen Eesti AS esitas 11.04.2007 uue kaevandamisloa taotluse, mis võeti menetlusse ja mille alusel algatati 23.08.2007 keskkonnamõjude hindamine. Jõelähtme Vallavalitsus esitas 22.07.2010 Keskkonnaministeeriumile ettepaneku võtta kaitse alla muu hulgas kaevandamisloa taotlusega hõlmatud maa-ala, kuna seal paiknevad kaitstavad liigid ning väärtuslike koosluste elupaigatüübid. Keskkonnaministeerium edastas taotluse 23.08.2010 looduskaitseseaduse (LKS) § 8 alusel Keskkonnaametile. Keskkonnaministeerium peatas 01.06.2010 kaevandamisloa taotluse menetluse ning algatas 19.02.2014 käskkirjaga nr 152 kaitseala moodustamise menetluse. Keskkonnaminister kehtestas 19.08.2015 määrusega nr 50 „Aasnelgi ja kuninga-kuuskjala Loo püsielupaiga moodustamine ja kaitse-eeskiri“ Loo püsielupaiga, mis jääb ka kaevandamisloa taotlusega hõlmatud maa-alale. Kaitse alla võeti II kaitsekategooria liikide (aasnelk ning kuninga-kuuskjalg) esinduslikud populatsioonid ja kasvukohad.
2.Lemminkäinen Eesti AS esitas 18.09.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse ning taotles keskkonnaministri 19.08.2015 määruse nr 50 tühistamist. Püsielupaik on moodustatud Loo piirkonnas kokku 99,99 ha suurusel alal, mis olulises osas kattub aladega, millel kaebaja taotles kaevanduslubade väljaandmist. Määruse § 5 lg 1 kohaselt kuulub maa-ala sihtkaitsevööndisse ning seega on seal keelatud nii majandustegevus kui ka loodusvarade kasutamine (LKS § 30 lg 2 p-d 1-2). Määrus välistab seega ka ehituslubjakivi kaevandamise, mis mõjutab negatiivselt kaebaja ärihuvisid. Kaebaja on olnud haldusmenetluse osaline ning tal on õigus õiguspärasele haldusmenetlusele. Kui määrus tühistatakse, on kaebajal võimalik jõuda kaevandamisloa menetluses positiivse tulemuseni. Vastustaja on määruse andmisel eksinud kaalutlusõiguse reeglite vastu. Nii aasnelk kui ka kuninga-kuuskjalg on II kaitsekategooria liigid, mida tuleb kaitsta vähemalt 50% ulatuses lähtuvalt populatsioonide esinduslikkusest. LKS eesmärgiks ei ole iga üksiku kaitsekategooriasse kuuluva taime kaitse. Vastustaja on loonud püsielupaiga, milles eksperthinnangutes esinduslikke kasvukohti ei tuvastatud (v.a üks aasnelgi kasvukoht). Püsielupaiga moodustamise aluseks olevaid asjaolusid ebaõigesti hinnates on vastustaja loonud väga range kaitserežiimiga püsielupaiga. Kuninga-kuuskjalg oli juba enne Loo püsielupaiga moodustamist täies ulatuses kaitstud. Enne Loo püsielupaiga moodustamist oli kaitseta üksnes 6 Eestis registreeritud kuninga-kuuskjala kasvukohta 33-st. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks vajab kuninga-kuuskjalg II kategooria liigina sisuliselt 100%-list kaitset, samas kui LKS ei näe taimele sellises ulatuses kaitset ette. Vastustajal on kõrgendatud põhjendamiskohustus. II kaitsekategooria liikide LKS-s sätestatud miinimumist suuremas ulatuses kaitsmisel on vastustajal kohustus arvestada piirangutest puudutatud isikute õigusi suuremas ulatuses. Taime kaitsmiseks peab eksisteerima eriline avalik huvi, mida antud juhul kaalutud ei ole. 2(8)
3-15-2370 Ka aasnelgi kasvukohad olid enne Loo püsielupaiga moodustamist piisavas ulatuses kaitstud. 154-st aasnelgi kasvukohast asub Loo püsielupaigas üksnes 11. Ebaõiged on vastustaja kaalutlused, mis põhjendavad aasnelgi püsielupaigaga kaitsmist 61 ha kaitsealasse määramise vajadusega, jättes arvestamata, et aasnelgi kasvukohtade arvust moodustavad Loo püsielupaigas kasvavad aasnelgid üksnes 5,8%. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks on just Loo piirkond esinduslikum kui teised aasnelgi kasvukohad. Püsielupaiga moodustamise eesmärgiks on algusest peale olnud soov välistada alal kaevandustegevus. See on viinud ebaõige kaitserežiimi valikuni. Vastustaja ei ole kaalunud kaevandamise aluseks olevat majanduslikku avalikku huvi. Kaalutud ei ole ka kaebaja huvi. Arvestatud on üksnes meetmete soodsat mõju taimedele ning jäetud kõrvale, et kaevandamine panustab Eesti majandusse. Kaevandamisloa esitamise ajal oli ala määratud aktiivse tarbevaruga maardlaks. Püsielupaiga piirid ja suurus ei ole põhjendatud, sest ala ei ole kogu ulatuses esinduslik. Esinduslik on vaid üks aasnelgi kasvukohtadest. Alal ei asu ühtegi esinduslikku kuningakuuskjala populatsiooni. Täidetud ei ole LKS §-s 7 nimetatud kaitseala moodustamise eeldused. Püsielupaiga moodustamine on võimalik ka väiksemas mahus.
3.Keskkonnaminister palus jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata.
4.Tallinna Halduskohus jättis 15.02.2017 otsusega rahuldamata vastustaja taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks (resolutsiooni p 1), samuti jättis kohus kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kaebus on esitatud subjektiivsete õiguste kaitseks. On ilmne, et kui kaevatav määrus? jääb kehtima, ei ole kaebajal võimalik teises haldusmenetluses esitatud taotluse osas saada positiivset otsust (kaevandamisluba). Kaebaja kaitseb enda õigust taotluse õiguspärasele menetlemisele ja menetluses õiguspärase otsuse tegemisele. Määruse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et ala kaitse-eesmärgiks on aasnelgi ja kuningakuuskjala populatsioonide ja nende kasvuala ning seeläbi nimetatud liikide soodsa seisundi säilitamine, kuid vajalik pole hoiuala või kaitseala loomine. Püsielupaigas on võimalik kohaldada just nende liikide kaitseks vajalikku kaitsekorda. LKS § 3 lg 2 kohaselt loetakse liikide seisund soodsaks, kui selle asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik. Määruse seletuskirja kohaselt on tegemist ohustatud liikidega ning nende soodsa seisundi tagamiseks tuleb nende esinduslikud kasvukohad võtta kaitse alla. Määruse aluseks olevas TK eksperthinnangus on märgitud, et loodava kaitseala põhiväärtuseks on väga esinduslik aasnelgi populatsioon ja kuninga-kuuskjala kuni 100 isendist koosnev populatsioon. Loo püsielupaiga moodustamine oli LKS § 7 lg-st 1 toodut arvestades eesmärgipärane, sest võimaldab tagada kaitstavate liikide soodsat seisundit. Eksperdi arvamus toetas kaitseala moodustamist, mitte piirdumist isendikaitsega. LKS § 48 lg 2 kohaselt tagatakse II kaitsekategooria liikide vähemalt 50% teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest. Norm võimaldab kaitse alla võtta ka rohkem kui 50% kasvukohtadest, tingimusel, et need on esinduslikud. Ainuüksi liigi asumine varem moodustatud kaitsealal, 3(8)
3-15-2370 hoiualal või püsielupaigas ei tähenda, et konkreetne liik oleks juba kaitstud. Igas püsielupaigas või hoiualal ei pruugi olla kasvukoht kaitstud, kui selle ala moodustamise eesmärgiks ei ole selle liigi kaitse ja kaitsekord ei taga selle liigi kaitset. Registreeritud kasvukohana käsitleb vastustaja liigi pindalalisi kirjeid, mitte iga üksiku taime kohta tehtud kirjeid. Määruse seletuskirjas on välja toodud, et keskkonnaregistris on 20.10.2014 seisuga 154 aasnelgi kirjet, neist püsielupaigana on kaitse all üksnes Maarjamäe klindi kasvukoht. Pindalaliselt moodustab see 57% pindalalisena kaardistatud populatsioonide pindalast. Loo püsielupaiga populatsioon moodustas 15% populatsioonide pindalast. Seega leiti, et aasnelgi osas ei ole LKS § 48 lg-s 2 sätestatud miinimum tagatud. Käesolevaks ajaks on osa Maarjamäe klindi kasvukohast kaitse alt välja arvatud. Kuninga-kuuskjala kohta oli 10.11.2014 seisuga keskkonnaregistris 99 kirjet, neist 59 leiukohta ehk 60% kaitstavatel aladel. Määruse seletuskirja kohaselt ei ole piisav kaitse tagatud kõigi osas, sest hoiualadel ja piiranguvööndi režiimiga aladel ei ole loodusvarade kasutamine välistatud, mis ohustab konkreetset liiki. Kui lugeda kaitstuks üksnes sihtkaitsevööndi režiimiga aladel asuvad kasvukohad, tuleb kaitstud leiukohtadeks lugeda 34%. Kas tegemist on esindusliku kasvukohaga, peab nähtuma valdkonna spetsialistide arvamusest. Ekspert TK on esinduslikkust määratlenud isendite arvu järgi. Määruse seletuskirjast nähtub, et lisaks isendite arvukusele on oluline ka asurkonna suurus ja kasvukoha elujõulisus. Ekspert on pidanud ala tervikuna kaitse alal võtmist väärivaks. Kaebaja tõlgendab LKS § 48 lg-t 2 liiga kitsalt ja omakasupüüdlikult, arvestamata liikide elupaiganõudlust. Ekspertarvamuse kohaselt on lisaks alal 3 asuvale esinduslikule populatsioonile leitud aasnelki aladelt 1, 2, 4, 9 ja 10 ning kuninga-kuuskjala kasvukoht (ca 100 isendiga) on leitud alalt 2. Välja on toodud, et alad 5 ja 6 on olulised kuninga-kuuskjala kasvukoha säilimise aspektist. Püsielupaiga piir on tõmmatud ümber kaitsealuste liikide kasvukohtade. Ekspert on leidnud, et kaevandamistegevuse korral jääb suurem osa aasnelgi populatsioonist ja kogu kuningakuuskjala populatsioon otse kaevandmisalale ning need populatsioonid hävinevad. Samuti võivad hävineda loopealsed ja liigirikas madalsoo. Lubjakivi kaevandamine mõjutab oluliselt piirkonna põhjavee taset ning seab ohtu elupaikade ja liikide säilimise. Ekspert pidas kogu ala LKS § 7 lg-le 1 vastavaks. Asjaolu, et ala sees on liigid kaardistatud ning igale väiksemale alale on antud eraldi hinnang, ei tähenda, et ala tervikuna ei vastaks kaitse alla võtmise eeldustele. Püsielupaiga piires on aasnelgi areaalidega kaetud 51,43 ha ehk üle 51% kogu püsielupaiga pindalast. Lisaks jäävad registrisse kantud areaalide vahele kasvukohad, kuhu aasnelk võib levida. Umbes 100 kuninga-kuuskjala pindalaline areaal on 1,69 ha ehk 1,7% püsielupaiga pindalast. Ala piirid on määratud lähtuvalt kasvualadest ja kasvukohtade säilimiseks vajalikest puhvritest ega ole mõõtmetes ülepaisutatud. Väikesed areaalide vahelised lõigud, kus hetkel taimi ei ole, on liiga väikesed, et seal kaevandada. Kaitsekorra valik ei muuda kaebaja huvide seisukohalt midagi, sest igal juhul on kaevandamine välistatud. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et taimi võiks kaitsta punktobjektina. Ekspert ei ole seda pidanud piisavaks ning ala suhtes tervikuna tuvastanud LKS § 7 lg 1 esinemise. Ekslik ja põhistamata on ka kaebaja arvamus, et taimi võiks ümber istutada. Aasnelgi isendite ümberistutamine ei tule kõne alla sobilike asenduspaikade puudumise ja juurestiku raskesti kättesaadavuse tõttu. Määruse andmisel oli vastustajal kaalutlusõigus. Kui riik kaalub avalike huvide vahel, on tegemist otstarbekuse küsimusega. Maavara kuulub riigile ning selle kasutamise õiguse saab isik kaevandamisloa saamisega. Enne loa saamist ei ole kaebajal tekkinud subjektiivset 4(8)
3-15-2370 õigust, mis oleks temalt püsielupaiga moodustamisega ära võetud. Kaebaja huvi on seega hõlmatud riigi vajadusega ehitustoorme järele. Kui riik leiab, et ehitusmaavara varustuskindlus on tagatud ka muul moel ega pea antud asukohas kaevanduse avamist looduskaitseliste väärtuste hävitamise hinnaga vajalikuks, ei saa kaebaja tegevusega kaasnevad muud hüved (töökohad, maksutulud) omada märkimisväärset kaalu. Ka kohalik omavalitsus on soovinud ala kaitse alla võtmist. Ei saa nõustuda kaebajaga, et püsielupaiga moodustamise eesmärgiks oli välistada alal kaevandamistegevus. Asjaolu, et maardla on hinnatud aktiivse tarbevaruga maardlaks, ei välista ala kaitse alla võtmist. Kaitse alla võtmise ettepanek tehti 2010. aastal. Menetluse pikkusest ei ole võimalik loogiliselt järeldada avaliku huvi vähesust. Kui kaebaja leiab, et kaevandamisloa menetluses lasti tal teha põhjendamatuid kulutusi, on kohaseks õiguskaitsevahendiks kahjunõue. Kaitsevajaduse puudumisele ei viita see, et püsielupaigas on lubatud kergliiklustee vm väikerajatiste ehitamine.
5.Lemminkäinen Eesti AS palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 15.02.2017 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. LKS § 48 lg 2 eesmärgiks ei saa olla üksnes maa-alade pindalaline kaitse, vaid kaitstavate liikide kasvukohtade (nn punktobjektide) kaitse. Ekspert jagas kogu püsielupaiga mõtteliselt kümneks tsooniks, hinnates iga tsooni kaitseväärtust eraldi. Sellele vaatamata leidis ekspert kogumis, et kogu maa-ala omab mosaiiksena looduskaitselist väärtust ja tuleb seega võtta tervikuna kaitse alla. LKS § 48 lg-le 2 sellise tõlgenduse andmine on vastuolus sätte sõnastusega ning LKS eesmärgiga. Aktsepteerides kogu ala kaitse alla võtmist mosaiikse alana, jaatab kohus seda, et kaitse alla võetavad „esinduslikud alad“ võivad sisaldada alasid, kui II kategooria taimi üldse ei kasva. LKS ei pea seaduse üldiseks ega LKS § 48 lg 2 eesmärgiks kõikide kaitsealuste taimede absoluutset kaitset, vaid peab võimalikuks leida asjakohane tasakaal looduse kaitse ja muude huvide vahel, mis teinekord tähendab ka teatud taimede kahjustamist või hävitamist (LKS § 55 lg 7 teine lause). LKS § 48 lg 2 alusel püsielupaiga moodustamine on vastustaja, mitte eksperdi pädevuses. Seega saab eksperdi arvamust vaadelda vaid ühe võimalusena ning kaaluda tuleb ka muude menetlusosaliste huve. Määruse seletuskirjast oleks pidanud nähtuma, mis põhjustel tuleb eksperdi ettepanekut aktsepteerida täiel määral ega esine alust piiride muul viisil määramiseks. Halduskohus tuvastas ebaõigesti, et enne püsielupaiga moodustamist ei olnud LKS § 48 lg-s 2 sätestatud miinimum kummagi taimeliigi puhul tagatud. Kuninga-kuuskjala puhul oli piirmäär enne vaidlusaluse püsielupaiga moodustamist täidetud. Kui taimeliik on juba piisaval määral kaitstud, puudub alus selle täiendavaks ja suuremahuliseks kaitsmiseks või kaasneb sellega riigipoolne kõrgendatud huvide kaalumise ja põhjendamise kohustus. Tuvastamata on see, kui suur osa püsielupaigast vajab tegelikult kaitset. Kohus pidas puhverala määramist prognoosotsuseks. Prognoosotsuse tegemine on lubatud, kui esineb oluline oht avalikele huvidele ja haldusorganil ei ole võimalik koguda haldusmenetluse raames tõendeid haldusakti andmiseks olevate eluliste asjaolude kohta. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebaja leidis kaebuses, et vastustaja on püsielupaiga loomisel teinud põhjendamatuid erandeid kergliiklustee rajamiseks aasnelkidega enim asustatud piirkonda. Halduskohus 5(8)
3-15-2370 järeldas ebaõigesti, et olemasoleva tee rekonstrueerimine ja kergliiklustee rajamine selle juurde ei ole mõjudelt võrreldav kaevandamisega. Aasnelgi kasvukohtadele mõjub ühtviisi hävitavalt nii tee-ehitus kui ka kaevandamine. Kohas, kus on rajatud kergliiklustee või tehnorajatis, ei saa kasvada enam ükski taim. Vastustaja on teinud teatud huvigruppidele põhjendamatuid eeliseid. Kohus ei nõustunud kaebajaga, et aasnelki on võimalik mujale ümber istutada, pidades seda väidet põhistamatuks. Kaebaja on oma seisukohta põhistanud 06.01.2017 menetlusdokumendis. Lisaks on kaebaja esitanud tõendid ümberistutamise praktika ja võimalikkuse kohta. Ebaõige on ekspert Ploompuu seisukoht, et ümberistutamine ei tule kõne alla sobilike asenduspaikade puudumise ja juurestiku raskesti kättesaadavuse tõttu. Vastustaja ei ole kaalunud looduskaitselisi ja kaevandamisega seotud riiklikke huve. Halduskohus jättis selle kaebaja väitega ebaõigesti arvestamata. Üleriigiliselt tähtsa maavara kasutamise välistamisel ei ole võimalik lähtuda üksnes sellest, et piirkonnas on teisi lubjakivikarjääre. Nende maardlate kvaliteet ei ole samaväärne. Varustuskindluse käsitlemata jätmine olulise avaliku huvina on oluline viga. Vastustaja ei saanud piirduda varustuskindluse hindamisega regionaalsel tasandil, vaid arvesse oleks tulnud võtta lubjakivi ressurssi ja sellega seotud huvi riiklikul tasandil. Vastustaja on ka ise möönnud ehituslubjakivi ammendumise probleemi.
6.Keskkonnaminister palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. LKS § 48 lg 2 eesmärgiks ei ole üksnes taime kui punktobjekti kaitse, vaid elupaikade või kasvukohtade kaitse. Taime kasvukoht on ala, kus ta kasvab, kus on kasvuks sobivad tingimused ning kuhu ta võib ka potentsiaalselt levida (LKS § 3). Kasvukoha piires võivad isendid erinevatel aastatel paikneda erinevates kohtades. Kasvukoha piires keskkonnatingimuste muutmine või mõjutamine, nt veerežiimi rikkumine, mõjutab kogu kasvukohta. Kaebaja tõlgendab LKS § 55 lg 7 teist lauset ebaõigesti. Säte annab Keskkonnaametile võimaluse kaaluda kaitsealuste taimede kahjustamist juhul, kui on tegemist nt üksikisendiga, juhuleiuga, ebatüüpilise kasvukohaga ehk perspektiivitu kohaga, mis ei ole elujõuline. Vaidlusalusel alal asub seevastu Eesti üks esinduslikumaid aasnelgi kasvukohti. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et kuninga-kuuskjalad olid enne püsielupaiga moodustamist piisavalt kaitstud. Määruse seletuskirjast nähtub, et pindalaliselt oli eelnõu koostamise hetkel piisava kaitsega ainult 36% kuninga-kuuskjala leiukohtadest. Populatsioonide arv ning nende registrisse kantud areaali pindala pole alati peamine näitaja. Kuigi populatsioonide arv on näiliselt suur, on isendite arv nendes enamasti väike, jäädes sageli alla 10 generatiivse isendi. Loo püsielupaiga idaosa liigirikkas madalsoos on seevastu leiukoht, mis on 98 isendiga Eestis arvukuselt teine populatsioon. Püsielupaik ei ole moodustatud maksimaalses ja eksperdi poolt pakutud suuruses. Jutt on tervikuna väga esindusliku, aga mosaiikse ala sees paiknevatest väikestest aladest, mis jäävad suurema esinduslikkusega ulatuslike alade vahele, mis hetkel on küll väiksema esinduslikkusega, aga samas potentsiaalsed kasvukohad. Puhveralade vajadus ja ulatus sõltuvad paljudest asjaoludest. Nt sellest, millise liigiga on tegemist, milline on tema elupaiganõudlus, kui tundlik on ta keskkonnamuutustele. Seega ei saa olemas olla kindlaksmääratud piire liikide puhveralade ulatuse kohta. 6(8)
3-15-2370 Õige ei ole kaebaja seisukoht, et halduskohus tuvastas ebaõigesti kergliiklustee rajamise mõju aasnelgi kasvutingimustele. Kohalikele elanikele on oluline võimaldada Erma tee väljaehitamine ja tee alla jääv kasvuala ei ole ülejäänud alaga võrreldes nii esinduslik ega potentsiaalne, kuna paikneb suure tee ääres ja on osaliselt juba rikutud pinnasega. Kergliiklustee rajamiseks on avalik huvi, sellel on suur positiivne mõju kohalikele elanikele. Teede rajamine ei ole võrreldav kaevandamisega. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja väited seoses ettepanekuga kaitstavad liigid ümber istutada. Tegemist on äärmusliku abinõuga. Kaebaja arvamus, et taimi võiks sellises mahus ümber istutada, on asjatundmatu. Kaebaja poolt esitatud tõendites on viidatud üksnes ühele aasnelgi ümberasustamisele. Seire põhjal tunnistati projekt üksnes osaliselt õnnestunuks. Kaevandamisega seonduvaid asjaolusid käsitlevad nii määruse seletuskiri kui ka selle aluseks olev ekspertiis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Halduskohus on jaatanud kaebajal kaebeõiguse olemasolu ning ringkonnakohus nõustub sellega. Samas tuleb asja läbivaatamisel silmas pidada, et kaebus on esitatud üksnes kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks. Kaebaja ei saa abstraktselt kaitsta üksnes oma õigust õiguspärasele haldusmenetlusele. Kaebaja õiguste kaitse on seega seotud tema sooviga asuda vaidlusalusel maal kaevandama lubjakivi. Kaebaja möönab alal kaitsealuste taimede olemasolu, kuid leiab, et aladel, kus taimi ei kasva, peaks olema lubjakivi kaevandamine võimalik. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et LKS § 48 lg 2 eesmärgiks ei ole ainult üksiku taime kaitse, vaid elupaikade ja kasvukohtade kaitse. Kuigi kogu püsielupaiga alal aasnelki ja kuninga-kuuskjalga ei kasva, on siiski tegemist perspektiivse kasvualaga, kuhu kaitsealused taimed võivad levida. Lubjakivi kaevandamine mõjutab looduskeskkonda oluliselt. Vaidlusalusel maa-alal on lubjakivi 5-7 m paksuse kihina ja selle kaevandamiseks tuleb maapind vastavas ulatuses eemaldada. Vaidlustatud haldusaktis ja selle aluseks olevas eksperthinnangus on rõhutatud, kui oluline on eelkõige kuninga-kuuskjala kasvukohtadele veerežiimi säilimine. Karjääri rajamine mõjutab kahtlemata piirkonna veerežiimi. Ala 5 osas (vt kaart tl 90), mis jääb suures osas alale, kus kaebaja soovib kaevandada ja mida ei peetud ekspertarvamuses kooslusena kõrget looduskaitselist väärtust omavaks, on ekspert rõhutanud, et tegemist on märgalaga, mis omab tähtsust kogu loodava kaitseala veerežiimi säilitajana. Muud alad, mis ühtivad perspektiivse kaevandamisalaga ja kus kaitstavaid taimi ekspertiisi läbiviimisel ei leitud (nr 7 ja 8), jäävad alade vahele, kus sellised taimed kasvavad. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et seal ei ole võimalik kaevandustegevuse läbiviimine viisil, et kaitstavad taimed kahju ei kannata.
9.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et kuninga-kuuskjala kaitse alla võtmine ei olnud põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustaja poolt LKS § 48 lg-le 2 antud tõlgendusega. Norm ei keela kaitse alla võtta enam kui 50% II kaitsekategooria liikide kasvukohtadest. Vaidlustatud haldusaktis on märgitud, et kuigi 99 kuninga-kuuskjala kirjest 7(8)
3-15-2370 asuvad 60% ehk 59 leiukohta kaitstavatel aladel, võib kaitstuks lugeda 34% leiukohas asuvad kasvukohad. Nimelt on vaid 34 alal sihtkaitsevööndi režiim ning hoiualadel ja piiranguvööndi režiimiga aladel ei saa loodusvarade kasutamist välistada, mis aga ohustab kuninga-kuuskjala populatsiooni. Asjakohane on ka vastustaja kaalutlus, mille järgi on oluline lähtuda ka populatsiooni suurusest. Loo püsielupaiga populatsioon on arvukuselt teisel kohal.
10.Arusaamatu on kaebaja positsioon, et tee rekonstrueerimist ja kergliiklustee rajamist saab võrrelda alale kaevanduse rajamisega. Ringkonnakohtu hinnangul võib kaevanduse oluliselt suuremat keskkonnamõju pidada üldteada olevaks asjaoluks.
11.Kaebaja õigusi ei saa rikkuda see, kas ja kuidas on vastustaja kaalunud erinevaid avalikke huvisid. Pealegi on vaidlustatud haldusaktist näha, et vastustaja on teadlik alal lubjakivi olemasolust ja soovist seda kaevandada. Vastustaja on eelistanud püsielupaiga kaitsmist. Kui tulevikus tekib reaalne vajadus täiendavate karjääride järele, on vastustajal alati võimalik alustada vaidlustatud määruse kehtetuks tunnistamise menetlust. Kaebaja selgitustest ei nähtu, et huvi asuda Loo karjääris kaevandama on nii ülekaalukas, et lubada tuleks kaitsealuste taimede kahjustamist (LKS § 55 lg 7) või kaaluda nende arvukate taimede ümberistutamist.
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot ja esindajakulu 2346 eurot) tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.