3-17-2435/8 - Muud - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

7.Iseenesest on HKMS § 249 lg-st 2 tulenevalt esialgse õiguskaitse taotlust võimalik esitada vaidemenetluse ajal. Vaidlus puudub selles, et vaidemenetlus taotluse esitamise ajal kestis ning kohtule ei ole teatatud vaidemenetluse lõppemisest. Samuti on taotleja tasunud nõutava riigilõivu. Samas ei nähtu taotleja jaoks pöördumatute või raskesti kõrvaldavate tagajärgede saabumist kohtumenetluse ajal. Tallinna Vangla märgib 22.11.2017 seisukohas õigesti, et esialgse õiguskaitse taotlusest ei nähtu ühtegi põhjendust, millised negatiivsed tagajärjed taotluse esitajale esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel kaasnevad. Negatiivsete tagajärgede puudumist näitab ka see, et taotleja tervisekaardist ei nähtu kandeid terviseprobleemidest, mis viitaksid võimalikele nikotiini võõrutusnähtudele. Juhul, kui taotlejal siiski on või tekivad suitsetamise võimaluse puudumisest mingisugused tervisehädad, on tal võimalik pöörduda vangla arsti poole vajalike ravi- või leevendusmeetmete saamiseks. Suitsetamisega harjunud inimese jaoks on suitsetamise võimaluse ära võtmine ilmselt ebameeldiv ja see võib põhjustada mõningaid vaevusi. Samas ei ole tegemist pöördumatute kahjulike tagajärgedega. Üldteada on, et suitsetamine kahjustab tervist ja suitsetamisest loobumisega kaasnevad ajutised ebameeldivused. Teisalt tuleb arvestada, et pikemas perspektiivis toob suitsetamisest loobumine inimesele kasu. Suitsetamine on küll ühiskonnas aktsepteeritud ning vabaduses viibivatele inimestele (siiski järjest suurenevate piirangutega) lubatud tegevus, samas ei ole see tegevus eluks vajalik. Seega, kuigi suitsetamise võimaluse puudumisest tekkinud ebameeldivuste hilisem heastamine ei ole ilmselt võimalik, ei ole tegemist taotlejale kahjuliku tagajärjega, mille vältimiseks oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik. Kohus märgib ka, et esialgse õiguskaitse vajadust ei saa anda sel põhjusel, et teisel vanglas viibival isikul on seda esialgse õiguskaitse korras võimaldatud. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel tuleb hinnata konkreetset üksikjuhtumit eraldi. Käesoleval juhul ei ole taotlejal esialgse õiguskaitse vajadust.

otsustusvõimalus meetmete ja piirangute osas, millega vangistuse eesmärke ellu viia. Mida suurem on konkreetse keelatud tegevuse väärtus inimese elule ja heaolule, seda rohkem peab riik vastava tegevuse keelamist õigustama. Suitsetamine olulist väärtust inimese elule ja heaolule ei oma. Seega ei ole selle keelamine käsitatav piinamisena ega julm nagu on taotleja varasemas menetluses (haldusasi 3-17-2338) väita püüdnud. Varasemas menetluses (haldusasi 3-17-2338) on taotleja maininud ka, et vanglaametnikel on võimalus vangla territooriumilt lahkuda ja suitsetada, kuid kinnipeetaval see puudub. Vanglaametnike õigusi ei saa võrrelda kinnipeetavate isikute õigustega. See tähendab, et neile ei ole seatud piiranguid liikumisvabadusele jms, mis suunavad korra järgimisele ja nad saavadki oma õigusi teostada vabalt. Kinnipeetavate õigused ei saa ega peagi olema võrdsed vangistusest vabade isikute õigustega. Ühtlasi tuleb arvestada, et suitsetamise lubamine vanglas vajab vanglateenistuselt ressursse seonduvalt tubakatoodete ja suitsetamistarvete hoiustamisega ning et neid kasutataks eesmärgipäraselt. See tähendab, et takistada tuleb tubakatoodete ja suitsetamistarvete kasutamist arveldusvahendina või muul korra ja julgeoleku tagamist kahjustaval eesmärgil. Seega on suitsetamise keelamine põhjendatud julgeoleku huvides. Lisaks ei saa märkimata jätta, et vangla sisekorra eeskirja sätted, millest 1. oktoobrist 2017 kehtiv vanglas suitsetamise keeld tuleneb, võeti vastu juba justiitsministri 6. oktoobri 2010 määrusega nr 21. Piirangu kehtestamist on pärast seda mitmeid kordi kajastatud ajakirjanduses ning kahtlemata ka teavitatud Eesti vanglates kinni peetavaid isikuid. Tallinna Vangla kodukorra asjassepuutuvaid sätteid muudeti 2017. aasta aprillikuus vastu võetud käskkirjaga. Eeltoodust nähtub, et vanglas kinni peetavatel isikutel oli piisavalt aega tulevikus kehtima hakkava suitsetamise keeluga harjumiseks ning oma harjumuste ümber kujundamiseks. Samuti on vanglatel olnud kogu aeg kohustus tagada suitsetamisest loobuda soovivatele kinnipeetavatele vajalik nõustamine. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu põhiõiguste või inimõiguste sellist riivet, millest tulenevalt võiks taotleja esitatud vaie ja tulevikus esitatav võimalik kaebus saada rahuldatud. Seega leiab kohus, et ilmselt vaie ja tulevikus esitatav võimaliku kaebuse eduväljavaated on ilmselt vähesed, mis omakorda õigustab ka täiendavalt esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist.