Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. oktoober 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1232
Haldusasi
XX kaebus Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja kohustamiseks liikmemaksu ümberarvestuse tegemiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 2. novembri 2016. a otsus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja – XX, esindaja v.adv Rando Antsmäe Vastustaja – Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, esindajad v.adv Triin Biesinger-Jussmann ja v.adv Toomas Tamme Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium, esindaja Alar Must
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 2. novembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1232. Teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.
3.Kohustada Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda tegema XX liikmemaksuarvestuses perioodide 14.05.2012–14.09.2012, 01.02.2014–31.01.2015, 02.02.2015–31.12.2015 ja 01.03.2016–04.03.2016 osas ümberarvestused ja esitama XX-le nende ajaperioodide kohta tasuarvestused selliselt, et talt ei nõuta kohtutäituri liikmemaksu.
Mõista Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojalt XX kasuks välja menetluskulud summas 2000 (kaks tuhat) eurot.
Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27. novembril 2017 (HKMS § 212 lg 1).
3-15-1232 Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX ametivolitused kohtutäiturina olid peatatud töövõimetuse tõttu justiitsministri 18.05.2012 käskkirjaga nr 162-k 14.05.2012–14.09.2012 ning lapsehoolduspuhkuse tõttu justiitsministri 23.01.2014 käskkirjaga nr 10 kohtutäituri seaduse (KTS) § 22 lg 1 p 7 ja § 25 lg 1 alusel 01.02.2014–31.01.2015, samuti justiitsministri 27.01.2015 käskkirjaga nr 14 perioodidel 02.02.2015–05.03.2015 ja 07.03.2015–31.12.2015.
2.Vastuseks XX selgitustaotlusele vastas Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda (KPK) 05.03.2015 kirjaga nr 4-2/15-21, et XX on jätkuvalt KPK liige ning KTS § 71 lg 1 p 1 kohaselt kohustatud tasuma liikmemaksu. Kuna kohtutäitur XX büroo jätkab tegevust ning kohtutäituri büroole laekuvad kohtutäituri tasuna summad KTS § 29 lg 1 mõttes, lasub kohtutäituril liikmemaksu tasumise kohustus.
3.XX esitas 31.03.2015 KPK-le taotluse liikmemaksu ümberarvestamiseks ja alusetult nõutud liikmemaksu tagastamiseks perioodi eest, mil tema ametivolitused kohtutäiturina olid peatatud. Kohtutäiturite liikmemaksu suurus ja selle arvestamise alused on kehtestatud ametija kutsekogu 19.03.2010 otsusega kinnitatud KPK põhikirjaga, mille § 8 kohaselt loetakse kohtutäituri ametivolituste peatamisel tema ametikogu liikmesus peatunuks, kusjuures liikmesuse peatumise korral ei ole kohtutäitur kohustatud maksma koja liikmemaksu. Liikmemaksu küsimine oli nende perioodide eest õigusvastane ning tuleb KPK poolt tagastada.
4.Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda jättis 10.04.2015 kirjaga nr 4-2/15-52 viitega 05.03.2015 kirjale taotluse rahuldamata.
5.XX esitas 03.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse KPK kohustamiseks tegema kaebaja suhtes kohtutäituri liikmemaksu arvestustes ajavahemike 14.05.2012–14.09.2012 ja 01.02.2014–31.01.2015 eest ning alates 02.02.2015 ümberarvestused ja esitama talle nende ajaperioodide kohta tasuarvestused selliselt, et talt ei nõuta kohtutäituri liikmemaksu aja eest, mil tema ametivolitused on kohtutäiturina peatatud. Kohtutäiturite liikmemaksu suuruse ja selle arvestamise aluste kehtestamise pädevus on seadusega delegeeritud ametikogule. Ametikogu poolt on kohtutäituri seaduse (KTS) § 74 lg-s 2 sätestatud delegatsiooninormi alusel põhikirjaga kehtestatud kohtutäiturite liikmemaksu suuruse ja selle arvestamise alused selliselt, et kohtutäitur, kelle ametikogu liikmesus on peatunud, ei ole kohustatud kohtutäituri liikmemaksu tasuma. Tulenevalt KPK põhikirja §-st 8 puudus KPK-l 14.05.2012–14.09.2012 ja 01.02.2014– 31.01.2015 alus nõuda kaebajalt kohtutäituri liikmemaksu tasumist. Kohtutäituri liikmemaksu tasumise kohustus puudub kaebajal ka alates 02.02.2015 ajal, mil kaebaja ametikogu liikmesus
2(8)
3-15-1232 on peatunud, mistõttu on ka 20.03.2015 arvel nr 20150214 märgitud 2015. a veebruarikuu liikmemaksu summa arvestatud ebaõigesti.
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palus jätta kaebus rahuldamata.
KTS näeb ette liikmemaksu kohustuslikkuse ja käibepõhise liikmemaksu arvestamise põhimõtte ning ei sätesta erandit ega ka volitusnormi selleks, et kehtestada liikmemaksuvabastust ametivolitused peatanud kohtutäiturile, kelle büroo jätkab tegevust.
Justiitsministeerium palus jätta kaebus rahuldamata.
Kaebaja ametikogu liikmesus ei olnud tema ametivolituste peatamise ajal peatunud ja kaebaja ei olnud kohtutäituri liikmemaksu tasumise kohustusest vabastatud. KPK põhikirja § 8 ei ole kohaldatav, kuna see on kehtestatud ilma seadusliku aluseta ning vastuolus KTS-ga.
Tallinna Halduskohtu 02.11.2016 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.
KPK põhikirja 19.03.2010–04.03.2016 kehtinud § 8 sätestas: „Kohtutäituri ametivolituste peatamisel loetakse tema ametikogu liikmesus peatunuks. Liikmesuse peatumise korral ei ole kohtutäitur kohustatud maksma koja liikmemaksu, täitma täiendusõppe kohustust ega osalema koja organite töös.“ Küsimus põhikirja § 8 kooskõlast KTS-ga pole oluline, kuna nimetatud paragrahv kehtis ja lõi sellest tulenevalt õiguslikke tagajärgi. KPK põhikirja kuni 04.03.2016 kehtinud § 8 ei välistanud liikmemaksu vabatahtlikku tasumist. Kaebaja on seda teinud. Vastustaja poolt arvetel liikmemaksu kajastamine ei oma määravat tähtsust. Kuna kaebaja on KPK liikmemaksu tasunud vabatahtlikult, on vastustaja keeldumine liikmemaksu ümberarvestuste tegemisest õiguspärane.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.XX apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 02.11.2016 otsus ajavahemikke 14.05.2012–14.09.2012, 01.02.2014–31.01.2015, 02.02.2015–31.12.2015 ja 01.03.2016–04.03.2016 puudutavas osas ning menetluskulude jaotust puudutavas osas ja uue otsusega kaebus selles osas rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kohtutäiturite liikmemaksu suuruse ja selle arvestamise aluste kehtestamise pädevus on KTS § 74 lg-tega 1 ja 2 delegeeritud KPK ametikogule. KPK põhikirja § 8 (kuni 04.03.2016 kehtinud redaktsioonis) nägi ette, et kohtutäituri ametivolituste peatumisel loetakse tema ametikogu liikmesus peatunuks. Kohtutäitur, kelle ametikogu liikmesus on peatunud, ei ole KPK põhikirja järgi kohustatud kohtutäituri liikmemaksu tasuma. Kaebaja ei tasunud liikmemaksu vabatahtlikult, vaid KPK nõudel. KPK nõude täitmata jätmise korral oleks kaebaja riskinud distsiplinaarkaristuse määramisega ja viivisenõudega. Halduskohus on jätnud sellekohased tõendid hindamata ega ole arvestanud ka seda, et kaebaja taotles KPK-lt ka edaspidi liikmemaksu mittenõudmist perioodide eest, mil tema ametivolitused on peatatud, seega liikmemaksu pole veel tasutud. KPK põhikiri ei näinud ette vabatahtlikku liikmemaksu. Halduskohus ei ole kohtuotsust nõuetekohaselt põhjendanud viitega õigusaktile, samuti pole selgitatud, miks kaebus jäeti rahuldamata perioodi 01.03.2016–04.03.2016 osas. Halduskohus
3(8)
3-15-1232 ei ole selgitanud kaebajale tõendite esitamise vajadust selle kohta, et liikmemaksu ei tasutud vabatahtlikult.
10.Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebaja maksis liikmemaksu vabatahtlikult. Kaebajal lasus kohustus tõendada, et ta ei tasunud liikmemaksu vabatahtlikult ning halduskohus ei saanud koguda vastupidise kohta tõendeid. Liikmemaksu tasumisega on apellant liikmemaksu tasumise kohustuse omaks võtnud. Ekslik on apellandi käsitus, nagu oleks liikmemaksu tasumise kohustuse aluseks KPK esitatud arved. Halduskohus leidis õigesti, et KPK põhikiri ei keelanud liikmemaksu vabatahtlikku tasumist. Täituri büroo esitas KPK-le aruanded, mille põhjal esitati kaebajale, mitte tema asendajale arved ning need tasuti, sellega mööndes liikmemaksu tasumise kohustust. Kaebaja ei saa vaidlustada neid arveid, mis esitati pärast kaebuse esitamist, sest kaebaja ei ole nõuetekohaselt taotlenud kaebuse muutmist. Ekslik on apellandi seisukoht, et ametivolituste peatumisel peatus ka ametikogu liikmesus. KTS-st ei tulene, et kohtutäituri ametikogu liikmesus peatuks ametivolituste peatamisel. Ametikogu liikmeteks on kõik kohtutäiturid, sh need, kelle ametivolitused on peatatud. Samuti ei ole KTS-s volitusnormi, mis võimaldanuks põhikirjaga ette näha, et ametivolituste peatamine toob kaasa ametikogu liikmesuse peatamise. Ametikogu liikmesus toob kaasa liikmemaksu tasumise kohustuse. Täituri büroo jätkas täituri ametivolituste peatamisel tegevust. Kohtutäiturid peavad ametivolituste peatamisel maksma käibepõhist liikmemaksu, kui kohtutäituri büroo jätkab tegevust ja sinna laekuvad kohtutäituri tasud. Vastupidine järeldus on vastuolus liikmemaksu kohustuslikkuse ja käibepõhisuse põhimõttega (KTS § 71 lg 1 p 1, § 74 lg 2 ja § 112). Kaebaja liikmesus KPK-s ei peatunud (vastasel korral ei oleks apellant saanud osaleda KPK juhatuse töös) ja ta ei olnud vabastatud liikmemaksu tasumisest, kuna apellandi büroo teenis käivet edasi. Õigusaktidest ei tulene KPK-le võimalust vabastada täitur liikmemaksu tasumisest ega ümberarvestuse kohustust. KPK põhikirja § 8 ei ole tõlgendatav nii, et liikmemaksu tasumisest on vabastatud ka need täiturid, kelle büroo tegevus jätkub ning kellele laekuvad kohtutäituri tasud. Vastupidise tõlgenduse korral oleks KPK põhikirja § 8 vastuolus KTS §-ga 112, samuti § 71 lg 1 p-s 1 ja 74 lg-s 2 sätestatud liikmemaksu kohustuslikkuse ja KPK rahastamise tagamise eesmärgiga. Käivet teenivat bürood pidava täituri vabastamine liikmemaksu tasumisest rikub ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Halduskohus leidis ekslikult, et küsimus põhikirja § 8 kooskõlast KTS-ga ei ole oluline. KPK põhikiri on õigustloov akt ning seetõttu kohaldub seaduse ülimuslikkuse põhimõte, mistõttu tuleb põhikirja § 8 jätta vastuolu tõttu seadusega kohaldamata. Ka eraõiguslike isikute puhul tuleb põhikiri jätta vastuolu korral seadusega kohaldamata. Põhikirja kohaldamine toimuks praegusel juhul avalik-õigusliku juriidilise isiku kahjuks. Kohustamiskaebuse rahuldamiseks ei ole alust, sest põhikirja § 8 tunnistati alates 04.03.2016 kehtetuks. Halduskohus ei ole rikkunud kohtuotsuse põhjendamise nõuet.
11.Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub vastustaja vastuväidetega apellatsioonkaebusele.
4(8)
3-15-1232 Halduskohus jättis ekslikult tähelepanuta, et KPK põhikiri on õigustloov akt, mis ei kuulu vastuolu korral seadusega kohaldamisele. KPK põhikirja § 8 on kehtestatud ilma seadusliku aluseta ja tuleb jätta kohaldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Kaebajal on kaebeõigus. Alusetult tasutud liikmemaksu õigusvastaselt tagastamata jätmise korral rikutakse kohtutäituri omandiõigust.
13.Kui kaebaja poolt KPK-le tasu maksmine toimus ilma õigusliku aluseta (kaebajal ei tulnud liikmemaksu tasuda ja ta ei teinud seda n-ö vabatahtlikult), tugineb summa tagastamise nõue alusetu rikastumise regulatsioonile. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg 1 ls 1 kohaselt võib isik avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Praegusel juhul kohaldub tagastusnõudele üldine, RVastS-s ja võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatud regulatsioon.
14.KPK põhikirja § 8 sätestas, et kohtutäituri ametivolituste peatamisel loetakse tema ametikogu liikmesus peatunuks. Liikmesuse peatumise korral ei ole kohtutäitur kohustatud maksma koja liikmemaksu, täitma täiendusõppe kohustust ega osalema koja organite töös. Põhikirja § 20 lg 1 sätestas, et ametikogu liige esitab liikmemaksu arvestuse ja tasub liikmemaksu ametikogu otsuses ettenähtud suuruses ning tähtpäeval. Ametikogu juhatus kinnitab liikmemaksu arvestuse aruande vormi. Põhikirja § 21 kohaselt oli liikmemaksu miinimummäär vähemalt kolm protsenti koja eelarveaastal kohtutäituri tasuna laekunud summadest või pankrotihalduri tasuna või ajutise halduri tasuna kohtu määratud summadest, kuid mitte vähem kui 500 krooni kuus. KPK põhikirja eelnõu oli justiitsministri poolt kooskõlastatud.
15.KTS § 67 kohaselt on koda avalik-õiguslik juriidiline isik, mille liikmeteks on kõik kohtutäiturid ja pankrotihaldurina tegutsemise õigust omavad isikud. Ametikogusse kuuluvad kõik kohtutäiturid (KTS § 80 lg 2). KTS § 74 lg 1 kohaselt kehtestavad koja miinimummäära ameti- ja kutsekogu, olles selle eelnevalt kooskõlastanud Justiitsministeeriumiga. KTS § 74 lg 2 sätestab, et kohtutäiturite liikmemaksu suuruse ja selle arvestamise alused kehtestab ametikogu, pankrotihaldurite liikmemaksu suuruse ja selle arvestamise alused kutsekogu, arvestades liikmemaksu miinimummäära. Liikmemaks tuleb kehtestada suuruses, mis tagab koja piisava rahastatuse õigusaktidega ja koja arengukavaga seatud eesmärkide saavutamiseks ning ülesannete täitmiseks. Lõike 3 ls 1 kohaselt laekub liikmemaks vastavalt kas ameti- või kutsekogu eelarveossa.
16.KTS § 22 reguleerib kohtutäituri ametivolituste peatamist. Selle paragrahvi lg 2 sätestab, et ametivolituste peatamise ajal ei kohaldata kohtutäiturile ametitoimingute tegemisega seotud kohtutäituri tegevust reguleerivaid õigusnorme. Ametivolituste peatamise ajal säilib kohtutäituri kohustus käituda ja tegutseda väärikalt. Lõike 3 kohaselt on kohtutäituril ametivolituste peatamise ajal keelatud teha ametitoiminguid ja osutada ametiteenuseid.
17.Tähtsust ei oma, et KPK põhikirja § 8 on 04.03.2016 KPK ameti- ja kutsekogu poolt tühistatud. Sellist tühistamist ei saa mõista tagasiulatuva kehtetuks tunnistamisena, sest see oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. KPK liikmemaksu tasumise ja täiendkoolitusel osalemise kohustust ei saa reguleerida hilisema õigusaktiga nii, et see mõjutab varem aset leidnud õigussuhteid. Põhikirja § 8 sai kehtivuse kaotada vaid edasiulatuvalt, seega alates 04.03.2016. Kui sellist tõlgendust pidada ekslikuks, tuleks kohtul anda kaebajale võimalus 5(8)
18.Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et KPK põhikirja § 8 võimaldab liikmemaksu tasumist vabatahtlikult, ilma seadusest tuleneva kohustuseta. Vabatahtliku tasu puhul on tegemist annetusega, mitte kindlas, põhikirjas reguleeritud suuruses toimuva tasuga, mille eest KPK esitab peatatud ametivolitustega kohtutäiturile arved. Kaebaja on liikmemaksu tasunud KPK poolt ettenähtud suuruses, mitte juhuslikus muus summas. Sõnakasutusest kohtutäitur ei ole kohustatud tasuma liikmemaksu ei saa teha teistsugust järeldust. Liikmemaksu tasumise vabatahtlikkus peab olema liikmemaksu üldiselt levinud ja tavatähenduses kohustuslikkust arvestades sätestatud sõnaselgelt, nt tähistatud annetuse mõistega.
19.Kui asuda seisukohale, et KPK põhikiri on õigustloov akt, tuleks asuda seisukohale, et see ei ole formaalselt põhiseaduspärane, sest see on vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lausega. KPK ameti- ja kutsekogule ei ole põhiseadusega antud üldkohustuslike õigusnormide kehtestamise pädevust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15.12.2008 otsuse asjas nr 3-4-1-14-08 p 33 ja 10.04.2002 otsus asjas nr 3-4-1-4-02). Põhiseadusevastane määrus tuleb kohtul kohaldamata jätta ka haldusorgani (vastustaja) taotlusel, mitte üksnes kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks (vt Riigikohtu üldkogu 11.04.2016 otsus asjas nr 3-3-1-67-15). Kui põhikirja pidada määruseks õigustloova aktina, ei saaks seda pidada ka sisuliselt põhiseaduspäraseks, sest määrusega ei saa kehtestada avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi ilma sellise kohustuse alam- ja ülemmäära sätestamata (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 01.07.2008 otsus asjas nr 3-4-1-6-08, p-d 39–41). Koja liikmelt ei oleks sellisel juhul alust liikmemaksu tasumist nõuda ning summa tagasimaksmise nõue tuleks rahuldada.
20.KPK põhikirja näol võib tegemist olla üldkorraldusega, arvestades, et see on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele – koja liikmetele – ning ei puuduta muude isikute peale KPK ja selle liikmete õigusi ega kohustusi. Vahetegu üldkorralduse ja määruse vahel ei ole üheselt selge (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22.11.2010 määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p 45). KPK põhikirja on võimalik käsitada ka statuudina kui määruse eriliigina, mille andmise pädevus võib olla enesekorraldusõiguse tagamiseks ka KPKl. Asja lahendamisel ei ole oluline, kas tegemist on üldkorralduse või statuut-määrusega. Üldkorraldus kehtib sõltumata selle õiguspärasusest (HMS § 61) ning selle vastuolu KTS-ga ei võimaldaks seda kohaldamata jätta. Kui KPK põhikirja pidada aga statuudiks, mis võib sisaldada norme, mille piirid ei ole seadusega määratletud, kuid mis on enesekorraldusõiguse kasutamiseks vajalikud, ent mis ei tohi olla vastuolus seadusega, leiab ringkonnakohus, et vastuolu KTS ja põhikirja vahel ei eksisteeri.
21.KTS ei sätesta sõnaselgelt kohtutäituri ametivolituste peatamisel koja liikmesuse ega ametikogu liikmesuse peatumist. See pole vaidluse lahendamisel aga oluline. KPK põhikirja § 8 seadis kohtutäituri poolt liikmemaksu tasumise kohustuse sõltuvusse sellest, kas tema liikmesus ametikogus on peatatud või mitte. Isegi kui KTS kohaselt on kohtutäitur ametivolituste peatamise ajal ametikogu liige, tuleb põhikirja mõista nii, et kohtutäitur, kelle ametivolitused on peatatud, ei pea tasuma liikmemaksu, täitma täiendusõppe kohustust ega osalema koja organite töös.
22.KPK põhikirjaga ette nähtud vabastus liikmemaksu tasumisest ei ole KTS-ga vastuolus. KTS ei näe ette kõigi kohtutäiturite, sh nende, kelle ametivolitused on peatatud, liikmemaksu tasumise kohustust. Liikmemaksule tuleb kehtestada miinimumsuurus, mille justiitsminister 6(8)
3-15-1232 peab olema kooskõlastanud – KTS põhikirja § 8 kohaselt kaebajal liikmemaksu tasuda ei tulnud ja justiitsminister on põhikirja kooskõlastanud. Liikmemaks tuleb kehtestada suuruses, mis tagab koja piisava rahastatuse seatud eesmärkide saavutamiseks ning ülesannete täitmiseks. Seadusest ei tulene nõuet, et kõik koja liikmed, sh need, kelle ametivolitused on peatatud, peavad liikmemaksu tasuma. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, et KPK rahastamine muutuks ebapiisavaks, kui need liikmed, kelle ametivolitused on peatatud, liikmemaksu selle perioodi eest ei tasu. Vastustaja ei ole seda ka põhistatult väitnud. Koja ulatuslikum rahastamine oleks võimalik aga ka nii, et suurendataks nende liikmete poolt tasutava liikmemaksu määra, kes täidavad oma ametiülesandeid, mistõttu peatatud ametivolitustega pankrotihaldurite vabastamine liikmemaksu tasumise kohustusest ei oleks vastuolus KTS § 74 lg-ga 2.
23.Asja lahendamisel ei ole tähtis, kas kaebajal oli õigus vaidlusalusel perioodil tegutseda KPK juhatuse liikmena. Samuti ei sõltu KPK põhikirja § 8 kohaselt vaidluse lahendamine sellest, kas kaebaja büroo jätkas tegutsemist või mitte. KPK-l oli ja on jätkuvalt võimalus ette näha liikmemaksu tasumise arvestus teistsugusel viisil, sh vabastades liikmemaksu tasumisest üksnes need pankrotihaldurid, kes ametivolituste peatamise ajal ise ega kelle bürood ametitoiminguid ei tee.
24.Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebajal ei olnud KPK põhikirja §-st 8 tulenevalt liikmemaksu tasumise kohustust. Summa tagastamise taotlus oli esitatud RVastS § 24 lg-s 2 sätestatud 3-aastase tähtaja jooksul.
25.Kaebaja on kaebuses ja apellatsioonkaebuses esitanud nõude kohustada vastustajat tegema kaebaja liikmemaksu arvestuses ümberarvestused ja esitama kaebajale muudetud liikmemaksuarvestused. Selline nõue kattub sisuliselt alusetult saadu tagastamise nõudega. Pooled ei ole esitanud väiteid, mis võimaldaks pidada kohtumenetluse ajal esitatud liikmemaksu tasumise arveid apellatsioonimenetluses vaidlustatud ajaperioodide eest õiguspäraseks. Vastustaja ei ole esitanud selles osas apellatsioonkaebusele muid vastuväiteid peale nende, mis esitati perioodi osas enne kaebuse esitamist. Kaebaja halduskohtus esitatud seisukohtadest saab järeldada, et ta pidas õigusvastaseks ja nõudis ümberarvestuse tegemist ka nende perioodide eest, mis järgnesid kaebuse esitamisele, kuid eelnesid KPK põhikirja muutmisele 04.03.2016, ning mil kaebaja ametivolitused olid peatatud. Halduskohtul oleks tulnud kaebust lahendada seetõttu liikmemaksu tasumise perioodi muudetud kujul. Apellatsioonkaebus tuleb seetõttu rahuldada tervikuna.
26.Kaebaja menetluskulud tuleb vastustajalt välja mõista HKMS § 108 lg 1 alusel. Kaebaja taotleb apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist summas 2488,33 eurot (sh riigilõiv 15 eurot ja esindajatasu 2473,33 eurot). Halduskohtus taotles kaebaja menetluskulude väljamõistmist vastustajalt summas 6338,32 eurot (sh riigilõiv 15 eurot ja esindajatasu summas 6323,32 eurot). Menetluskulude kandmine on tõendatud. Esindajatasu tuleb osaliselt jätta vastustajalt välja mõistmata, sest selle tasumine tasutud ulatuses ei olnud asja keerukust ja mahtu arvates põhjendatud ja vajalik. Vaidlusküsimuste ring ei ole suur ning menetlus ei ole olnud sedavõrd pikk ja keerukas, et õigustada sedavõrd suures mahus õigusabi osutamise eest tasutud summa väljamõistmist vastustajalt. Ringkonnakohtu arvates on kahe kohtuastme peale kokku põhjendatud ja vajalik esindajatasu 1970 eurot, mis, nagu ka tasutud riigilõiv, tuleb vastustajalt välja mõista.
27.Vastustaja taotleb apellatsioonimenetluse menetluskulude (esindajatasu) väljamõistmist kaebajalt summas 1260 eurot. Summa tasumine on tõendatud Advokaadibüroo LINKLaw OÜ arvete ja maksekorraldustega. Taotlus tuleb jätta HKMS § 108 lg 1 alusel rahuldamata.
7(8)
3-15-1232 (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.