Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel 10.10.2017, Tartu 3-17-1839 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Sergei Jepifantsevi kinnipidamiseks ning paigutamiseks Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse Tartu Halduskohtu 07.09.2017. a määrus Sergei Jepifantsevi määruskaebus Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja/isik, kelle kinnipidamist taotletakse Sergei Jepifantsev Volitatud esindaja v.adv. Keijo Lindeberg Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
Jätta Sergei Jepifantsevi määruskaebus 07.09.2017. a määrus muutmata.
rahuldamata
ja
Tartu
Halduskohtu
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna (PPA) 05.09.2017. a isiku kinnipidamise protokolli kohaselt peeti 05.09.2017 õhtul Narva mnt 112, Tartu Maxima kaupluses toidukaupade vargusel kinni dokumentideta meessoost isik. Isik tuvastati tema enda sõnade järgi kui Valgevene kodanik S. Jepifantsev. Isik avaldas 06.09.2017 kell 07.55 PPA-le suuliselt soovi varjupaiga saamiseks.
2.PPA esitas 07.09.2017 Tartu Halduskohtule taotluse S. Jepifantsevi paigutamiseks PPA kinnipidamiskeskusesse kuni tema varjupaigataotluse suhtes lõpliku otsuse jõustumiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 2 alusel, kuna isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 1-6 sätestatud asjaolud. Taotluse põhjendused: Ametlike dokumentideta ei ole veendumust, et isik on see, kelleks ta end nimetab. Dokumentide puudumine raskendab oluliselt isiku ja tema kodakondsuse tuvastamist. Puuduvad ametlikud andmed, kust, kuidas ja millisel alusel isik Eestisse saabus. Isiku ütluste ja temaga kaasas olnud asjade põhjal on alust arvata, et isiku päritoluriik võib olla muu kui
Valgevene. PPA päringud isiku kohta vasteid ei ole andnud. Isiku väitel tuli ta Eestisse koos tuttavatega tööle, soovides leida paremat elu- ja töökohta. Kodumaal probleeme usu, rassi ega rahvusega ei olnud. Eelnev viitab, et ta saabus Eestisse sooviga parandada oma majanduslikku olukorda ning ei nähtu reaalset kaitsevajadust. PPA-l on põhjendatud kahtlus isikusamasuses ja kodakondsuses ning on põhjust kahtlustada välispiiri ebaseaduslikku ületamist isiku poolt, mis viitab põgenemisohule. Kui isikule 06.09.2017 hommikul selgitati, et ta viibib Eesti Vabariigis ebaseaduslikult, avaldas ta soovi saada varjupaika, sest soovib elada Euroopa Liidus, kuna kodumaal on tema majanduslik olukord halb. Praegu teadaolevalt puudus isikul Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks seaduslik alus ning piiri on ületatud ebaseaduslikult. Tema senine käitumine viitab Eesti õiguskorra mitteaustamisele. Isiku kinnipidamine on vajalik ka varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Asjaolud kogumis viitavad ohule, et vabanemise korral isik lahkub Eestist ega ole enam PPA-le kättesaadav menetlustoiminguteks. Leebem meede võib takistada isiku korrektset tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. PPA-l on põhjendatud kahtlus, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks ning võib panna toime korrarikkumisi.
3.S. Jepifantsev selgitas 07.09.2017. a kohtuistungil, et tema eesmärk polnud tulla Eestisse, vaid minna mõnda riiki, kus tööd leida ning Eestis puuduvad tal igasugused sidemed.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 07.09.2017. a määruse resolutsiooniga PPA taotluse ja andis loa S. Jepifantsevi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 07.11.2017 (k.a), selgitades, et kohus teeb asjas kirjeldava ja põhjendava osaga määruse 08.09.2017.5
5.Tartu Halduskohus rahuldas 08.09.2017. a määrusega PPA taotluse ja andis loa S. Jepifantsevi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 07.11.2017 (k.a). Määruse põhjendused: Puuduvad tõendid, et isik oleks Valgevene kodanik või tuleks Valgevenest. Seega on isiku samasuse ja kodakondsuse kontrollimine jätkuvalt vajalik. Ebaselged on isiku riiki saabumise asjaolud ning riiki sisenemise ja riigis viibimise seaduslik alus, mille väljaselgitamine on vajalik. Isik ei ole välja toonud ühtegi probleemi kodumaal, mis looks reaalse rahvusvahelise kaitse vajaduse ning selliste probleemide puudumist kinnitas ta ka kohtuistungil. Põhjendatud on PPA kahtlus, et isik on rahvusvahelist kaitset taotledes soovinud vältida Eestist väljasaatmist. Isik möönis mitteametlikku töötamist Eestis ega ole ilmutanud valmisolekut Eestisse saabudes käituda kooskõlas kehtiva õigusega. Seetõttu on põhjendatud PPA kahtlus, et isik võib ka edaspidi toime panna õigusrikkumisi ja tema kinnipidamine on vajalik avaliku korra kaitseks. Kuna isikul puuduvad dokumendid ja raha, on tema võimalused õiguspäraselt elatusvahendeid hankida peaaegu olematud ja õigusrikkumise toimepanemise tõenäosus on suur. VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed S. Jepifantsevi puhul eesmärki ei täidaks. Isikul puuduvad dokumendid, mida hoiule anda ning asjas kogutud tõenditest ilmneb, et tal poleks elukohta, kus elamise kohustuse saaks talle panna ning kus ta saaks elada registreerimiskohustuse täitmiseks. Põhjendatud on PPA kahtlus, et vabaduses viibides võib isik Eestist lahkuda ega ole edasiseks menetluseks, s.h tema rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks kättesaadav. Kohtuistungil antud selgitustest on ilmnenud, et S. Jepifantsevil pole Eestis mingeid sidemeid, mis teda siin kinni hoiaks ning Eestist ei teadnud ta midagi ja Eesti pole olnud ka planeeritud sihtkoht, vaid tulek toimus spontaanselt eesmärgil parandada majanduslikku heaolu. Rahvusvahelise kaitse taotlejana antud seletustes (tl 12-12p) on isik märkinud, et ei näe oma elu kusagil mujal kui Kesk-Euroopas ning et talle teadaolevalt saab Schengenisse sisenedes varjupaika taotledes sissetuleku ja korteri. Seega ei ole isik ilmutanud huvi konkreetselt Eestisse jäämise vastu ja on usutav, et majandusliku heaolu eesmärgil on ta
valmis liikuma teistesse riikidesse. S. Jepifantsevi puhul ei ole ilmnenud asjaolusid, mis annaks alust pidada tema kinnipidamiskeskusesse paigutamist ebaproportsionaalseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.S. Jepifantsev esitas 22.09.2017 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 07.09.2017. a ja 08.09.2017. a määrused ning teha uus lahend, millega jätta rahuldamata PPA taotlus S. Jepifantsevi kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Määruskaebuse põhjendused: 1) Kinnipidamiskeskusesse paigutamisel lihtmenetluse sätteid kohaldada ei saa. Kohus oleks pidanud tegema määruse, mis sisaldaks ka põhjendavat osa. Kohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 465 lg 2 p-st 8 tulenevat nõuet, mistõttu on tegemist halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-s 1 sätestatud seaduslikkuse ja põhjendatuse kohustuse rikkumisega. Kohus ei ole sisuliselt analüüsinud, kas S. Jepifantsevi kinnipidamine on põhjendatud ega talle selgitanud, millistel õiguslikel alustel ja asjaoludel kohtu seisukoht põhineb, mistõttu tuleb määrused tühistada. 2) Põgenemisohtu ei esine. S. Jepifantsev võiks viibida varjupaigataotlejate majutuskeskuses ja PPA võiks isiku suhtes kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid, et vähendada tema põgenemise ohtu. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kuna isikul Eestis elukohta pole, ei oleks tal kuskil viibida väljaspool Harku keskust. Selleks on olemas Vao ja Vägeva majutuskeskused. S. Jepifantsev ei ole näidanud üles soovi põgeneda, ta on andnud menetlustes õigeid ütlusi, mistõttu on kohtu järeldus põhjendamatu. On usutav, et isik, kes on pärit Valgevenest, näeb Eestit kui Kesk-Euroopa riiki. S. Jepifantsev ei ole väitnud, et sooviks minna mõnda teise Euroopa riiki peale Eesti. Kui isik viibiks varjupaigataotlejate majutuskeskuses, oleks talle tagatud toit ja peavari, mistõttu ei peaks ta toidu hankimiseks varastama. Isiku ebaseaduslik Eestisse saabumise fakt ei ole tõendatud, kuna ta on korduvalt väitnud, et talle teadaolevalt sai ta Valgevenes olles viisa, mille abil ta Eestisse reisis ning ühtlasi kontrolliti tema passi Leedu piiril.
7.PPA esitas 29.09.2017 seisukoha, milles ta palub jätta S. Jepifantsevi määruskaebus rahuldamata ja vaidlustatud halduskohtu määrused muutmata. PPA põhjendused: 1) Tegemist oli haldustoiminguks loa andmise otsustamisega ja kohtu poolt oli HKMS § 264 lg 4 kohaldamine asjakohane. 07.09.2017. a kohtuistungil selgitas kohus menetlusosalistele nende õigusi ning teavitas, et kirjeldava ja põhjendava osaga kohtumäärus koostatakse 08.09.2017. 2) Isik ei ole PPA-le esitanud ühegi isiku andmeid, asukohta ega muud infot, mis aitaks tuvastada tema isikut või teekonda Eestisse. Välistada ei saa, et isik on andnud valeandmeid Eestisse saabumise viisi ja/või isikuandmete kohta. Isiku väited piiriületuse ja viisa kohta pole kinnitust leidnud. PPA poolt tehtud päringud isiku kohta vasteid ei ole andnud. Isiku õigusvastane käitumine ei seisnenud ainult poest toidu varastamises. Asjaolud viitavad, et isikul puudus Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks seaduslik alus ning piiri on ületatud ebaseaduslikult. Varjupaigataotluse esitas isik siis, kui oli poes toiduainete varguselt kinni peetud. Varjupaika soovib ta saada vaid majandusliku olukorra parandamiseks. Isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 1-6 sätestatud asjaolud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et S. Jepifantsevi määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.22.09.2017. a määruskaebusest nähtuvalt on S. Jepifantsev vaidlustatud nii Tartu Halduskohtu 07.09.2017. a määrust kui ka 08.09.2017. a määrust. Asja materjalidest nähtuvalt
on halduskohus 07.09.2017. a määrusega teatavaks teinud üksnes määruse resolutsiooni ning 08.09.2017. a määrusega on halduskohus lisaks teatavaks teinud määruse kirjeldava ja põhjendava osa. Määruskaebuse esitaja väitel on kohus rikkunud TsMS § 465 lg 2 p-st 8 tulenevat määruse põhjendamise nõuet (HKMS § 265 lg 3), mistõttu on tegemist HKMS § 157 lg 1 rikkumisega. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu.
10.Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 2 sätestab, et kui rahvusvahelise kaitse taotlejat on vaja § 361 lõikes 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Vaidlust ei ole selle üle, et halduskohus lahendab vastava taotluse halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete (HKMS §-d 264-265) järgi. HKMS § 264 lg 4 kohaselt kui seadus ei sätesta teisiti, vaatab kohus taotluse läbi ja otsustab loa andmise viivitamata kirjaliku määrusega ainuisikuliselt lihtmenetluses. Seega sai halduskohus ka käesoleval juhul taotluse määrusega lahendamisel juhinduda HKMS-is lihtmenetluses otsuse tegemist reguleerivatest sätetest. HKMS § 134 lg 2 p 7 kohaselt võib kohus, kui see aitab kaasa asja kiiremale lahendamisele, lihtmenetluses muu hulgas teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata HKMS §-s 169 sätestatud tingimustel. HKMS § 169 lg 2 kohaselt võib lihtmenetluses kohus teha otsuse esmalt avalikult teatavaks ilma kirjeldava ja põhjendava osata, muu hulgas kuulutada suuliselt üksnes kohtuotsuse resolutsiooni. Selline otsus tuleb tervikuna avalikult teatavaks teha 15 päeva jooksul resolutsiooni teatavakstegemisest arvates, välja arvatud juhul, kui pooled ja kolmandad isikud teatavad enne otsuse tervikuna teatavakstegemist kirjalikult või kohtuistungil, et nad loobuvad otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise õigusest. Ringkonnakohus märgib, et eelmainitud olukorras ei käsitleta kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse resolutsiooni ega ka hilisemat kirjeldava ja põhjendava osaga tehtud otsust eraldiseisvate otsustena, vaid ühe ja sama otsusena. Eeltoodust tulenevalt ei saa ka halduskohtu 07.09.2017 ja 08.09.2017. a määrusi käsitleda eraldiseisvate määrustena, vaid ühtse määrusena, mille põhjendused on esitatud 08.09.2017. a määrusena vormistatud dokumendis. Kuna halduskohtu määrus, millega anti PPA-le luba S. Jepifantsevi paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse, omandas õigusliku jõu kohe selle teatavakstegemisel, mitte 08.09.2017 täiendamisel kirjeldava ja põhjendava osaga, viitab ringkonnakohus selguse huvides järgnevalt vaid 07.09.2017. a määrusele ning tõlgendab kaebaja määruskaebusi selliselt, et need on esitatud 07.09.2017. a määruse vaidlustamiseks. Käsitledes halduskohtu määrusi ühtse, 07.09.2017. a määrusena, on kaebaja väited TsMS § 465 lg 2 p 8 ning HKMS § 157 lg 1 rikkumisest ainetud.
11.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on 08.09.2017. a määruses piisaval määral põhjendanud, miks PPA taotluse rahuldamine isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks on vältimatu. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 08.09.2017. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitaja ei ole määruskaebuses ümber lükanud halduskohtu seisukohta põgenemisohu esinemise kohta. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud andmeid, et tal on olemas Eestis elukoht ega esitanud ka tõendeid, mille pinnalt oleks tema isikusamasus, kodakondsus või Eesti Vabariiki sisenemise ja siin viibimise seaduslik alus tuvastatav. Seega on määruskaebuse esitaja kinnipidamine varjupaigataotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks vajalik. Sealjuures esineb ka vajadus isiku kinnipidamiseks tulenevalt tema identiteedi ja kodakondsuse tuvastamise vajadusest, mis
omab varjupaigataotluse lahendamisel määravat tähtsust. Kohtupraktikas on sedastatud, et põgenemisohu tuvastamisel ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusse paigutamine ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusse paigutamine proportsionaalne VRKS § 361 mõttes (Riigikohtu 29.01.2015. a määrus nr 3-3-1-52-14, p 18). Eeltoodust tulenevalt ei ole vajalik kaaluda VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamist, kui on tuvastatud kinnipidamiskeskusesse paigutatava isiku puhul põgenemisoht. Seega põgenemisohu korral isiku paigutamine varjupaigataotlejate majutuskeskusesse, kus järelevalve teostamine ei ole niivõrd tõhus kui kinnipidamiskeskuses, ei tagaks see eesmärki, mida käesoleval juhul taotletakse, s.o vältida isiku põgenemist. Isiku riigist lahkumine takistaks varjupaigataotluse läbivaatamist. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul esinevad asjaolud kogumis sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Seega on määruskaebuse esitaja kinnipidamine nii kohane kui ka proportsionaalne meede. Eelnevat ümberlükkavaid asjaolusid ei ole S. Jepifantsev määruskaebuses esitanud.
13.Ringkonnakohus peab vajalikuks veel märkida, et VRKS § 364 lg 1 järgi vabastab kinnipidamiskeskuse juhataja varjupaigataotleja viivitamatult kinnipidamiskeskusest VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluste äralangemisel. Seega kui PPA suudab edasise menetluse käigus tuvastada varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud, mis on ühtlasi vajalikud vastava otsuse tegemiseks, vabastatakse isik kinnipidamise aluste äralangemisel koheselt. Kinnipidamiskeskuses viibimise korral ei jää ka isiku olulised õigused kaitseta.
14.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus S. Jepifantsevi määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.09.2017. a määruse muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.