AE kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – AE Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14.10.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AE apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta AE apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.10.2016 otsus haldusasjas nr 3-16-1385 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.09.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-16-1385 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla 05.08.2015 käskkirjaga nr 5-2/1035 määrati AE-le distsiplinaarkaristuseks seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Karistus pöörati 08.08.2015 täitmisele. AE esitas Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse karistuse täitmise peatamiseks (haldusasi nr 3-15-1985). Tallinna Halduskohtu 10.08.2015 määrusega peatati käskkirja täitmine 30 päevaks. Tallinna Vangla halduskohtu määrust ei täitnud ning esitas halduskohtu 10.08.2015 määrusele määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 13.08.2015 määrusega rahuldas ja Tallinna Halduskohtu 10.08.2015 kohtumääruse tühistas. AE esitas 14.09.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 05.08.2015 käskkirja nr 5-2/1035 ning selle peale esitatud vaide lahendamiseks tehtud 01.09.2015 vaideotsuse nr 515/15/22552-3 tühistamiseks (haldusasi nr 3-15-2303). Tallinna Halduskohus rahuldas 27.11.2015 otsusega AE kaebuse ning tühistas vaidlusalused Tallinna Vangla haldusaktid. Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 14.04.2016 määrusega.
2.AE esitas 18.04.2016 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis on tekitatud alusetult kartseris hoidmisega ja Tallinna Halduskohtu määruse täitmata jätmisega. AE nõudis 250 euro suurust hüvitist seoses alusetu kartserikaristusega ja 750 euro suurust hüvitist seoses inimväärikuse alandamisega, mis seisnes Tallinna Halduskohtu 10.08.2015 määruse mittetäitmises.
3.Tallinna Vangla jättis 10.06.2016 otsusega nr 5-37/16/83-3 AE kahju hüvitamise nõude rahuldamata osas, mis puudutab Tallinna Halduskohtu määruse täitmata jätmist, ning rahuldas alusetult kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osaliselt, määrates hüvitiseks 44,73 eurot (6,39 eurot ööpäeva kohta). Hüvitise suuruse määramisel lähtus vangla Riigikohtu väljakujunenud praktikast. Halduskohtu 10.08.2015 määruse täitmata jätmisega seonduva kahju hüvitamise nõude osas leidis Tallinna Vangla, et kohtumääruse täitmata jätmisest ei saanud AE-le tekkida mingeid tagajärgi, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmist. Tekkinud tagajärjeks sai olla vaid nördimus vangla tegevuse suhtes. AE ei ole taotluses välja toonud ühtegi argumenti väärikuse alandamise tõttu kahju tekkimise kohta. Kaebaja ajutine kartserist vabastamine halduskohtu määruse alusel ja uus paigutamine vastavalt ringkonnakohtu määrusele põhjustanuks AE-le rohkem ebamugavusi kui karistuse järjestikune ärakandmine.
4.AE esitas Tallinna Halduskohtule 09.07.2016 kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise summas 955 eurot väljamõistmiseks. Väidetav kahju on tekkinud seoses õigusvastase kartseris kinnipidamisega ning esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmisega. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 11.08.2016 kohtumäärusega menetlusse.
5.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.
6.Tallinna Halduskohus jättis 14.10.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kaebaja väidab kahju tekitamist nii vabaduse võtmisega kui ka väärikuse alandamisega riigivastutuse seaduse (RVastS § 9 lg 1). Vaidlus asjas on selle üle, kas vastustaja on määranud kaebajale kohase hüvitise mittevaralise kahju eest, mis tekkis kaebajale väidetavalt alusetult kartseris viibimisel õigusvastase käskkirja alusel 08.08.2015–15.08.2015 (7 päeva) ning halduskohtu esialgse õiguskaitse määruse alusel kartserikaristuse täitmise peatamata 2(5)
3-16-1385 jätmise (10.08.2015–13.08.2015).
tõttu
Kaebajale on määratud hüvitis summas, mis vastab Riigikohtu poolt (vt lahend asjas nr 3-3-1-93-09, p 15) ja kohtupraktikas ka hiljem (vt Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2015 otsus asjas nr 3-14-177) põhjendatuks peetud määrale, s.o 6,39 eurot (100 krooni) ööpäevas. Kahju hüvitamise otsus on igakordse kaalumise küsimus, kuid see ei välista üldiselt välja kujunenud kohtupraktika arvestamist. Kaebajale tekitatud kahju suurus ei sõltu sellest, kas vangla tegutses kaebajat alusetult kartseris hoides tahtlikult või hooletult (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-93-09, p 14). Tegemist on võrdlemisi lühiajalise (7 ööpäeva) kartserikaristusega, võrreldes VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud maksimaalse määraga (45 ööpäeva). Seetõttu ei saaks väljakujunenud määrast suurema hüvitise maksmist tingida ka alusetu kinnipidamise kestus. Asjas on leidnud kinnitust, et vanglal oli kohustus Tallinna Halduskohtu 10.08.2015 määrust täita kuni selle tühistamiseni (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2016 määrus asjas nr 3-15-1985). Kaebaja kartserikaristuse täitmine ajavahemikul 10.08.2015–13.08.2015 oli õigusvastane. Täidetud on kahju hüvitamise esmane eeldus RVastS § 7 lg 1 tähenduses. Vangla tegevuse õigusvastasus ei pruugi kaasa tuua väärikuse alandamist ega seeläbi kahju tekkimist, mille hüvitamise kohustus vastustajal tekiks. Vabadusõiguse rikkumine on kaebajale hüvitisega kompenseeritud. Praeguses asjas ei ole kaebaja välja toonud ning asja materjalidest pole ka muul moel ilmnenud mingeid erilisi asjaolusid, mis viitaks kaebaja väärikuse alandamisele kehtiva kohtupraktika valguses. Kaebaja ei ole väidet, et Tallinna Vangla kartserikambrite tingimused ei ole nõuetekohased, esitanud vanglalt kahju hüvitamist taotledes ega esmases kaebuses kohtule, vaid alles täiendavas seisukohas, vastates vastustaja seisukohale. Kaebaja ei ole seda väidet kuidagi konkretiseerinud. Kaebaja senisest käitumisest haldus- ja kohtumenetluses on ilmne, et ta on pidanud väärikust alandavaks vangla tegevust tema kartserikaristuse täitmise peatamata jätmisel, mitte kartserikambri olmetingimusi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.AE esitas Tallinna Halduskohtu 14.10.2016 otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus ei ole tähelepanu pööranud sellele, et Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-93-09 märgitud kartserikaristus oli kantud Viru Vanglas, kus kartseritingimused on tänapäevaste nõuetega kooskõlas. Tallinna Vangla kartserihoone on täielikult amortiseerunud ja selles valitsevad tingimused on inimväärikust alandavad. See annab aluse hüvitada kahju suuremas ulatuses, kui seda on väljakujunenud kohtupraktikas toodud. Halduskohus ei ole toonud ühtegi sisulist põhjendust selle kohta, miks ei ole võimalik välja mõista suuremat kahjuhüvitist, kui Tallinna Vangla poolt makstud summa. RVastS § 9 lg 2 valguses ei saa väita, et iga alusetult kartseris viibinud isiku suhtes saab ja tuleb kohaldada ühtset kohtupraktikat. Kohtuotsus prevaleerib kohtumääruse üle. Esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmine ei olnud õigustatud, olenemata avalikust huvist, et kinnipeetava õigusvastasele käitumisele järgnev karistus oleks vahetu ja tõhus ning olenemata sellest, et karistuse õigusvastasuse korral on karistuse kandjal võimalus taotleda tekitatud kahju hüvitamist. Halduskohus ei ole otsuses viidanud HKMS § 254 lg-le 1, mille teise lause kohaselt on kaebajal õigus RVastS või võlaõigusseaduse alusel nõuda, et isik, kelle süül esialgse
3(5)
3-16-1385 õiguskaitse määrus jäi täitmata, hüvitaks sellega tekkinud kahju. Kahju tekitamise ajavahemik ei oma tähtsust.
8.Tallinna Vangla palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et AE apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 14.10.2016 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
10.Halduskohus ei ole väitnud, et alusetult kartseris viibinud isikutele tuleb kõigil juhtudel kohaldada ühtset kohtupraktikat, vaid on õigesti leidnud, et praegusel juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid kaebaja kasuks suurema hüvitise väljamõistmist. Kuigi alusetult kartseris viibimine riivab isiku õigusi sedavõrd intensiivselt, et tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks saab pidada rahalise hüvitise maksmist, tulnuks kaebajal endal vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamisel viidata asjaoludele, millest nähtuks rikkumisega põhjustatud tavapärasest raskem tagajärg või rikkumise suurem ulatus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel ei pea kaebaja tingimata tõendama kahju tekkimist ega selle suurust samamoodi nagu peaks seda tegema varalise kahju hüvitamise nõude puhul, ent kaebajal tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel siiski kahju tekkimist põhjendada, sh tuua esile asjaolud, mille pinnalt oleks usutav kahju tekkimine nõutud suuruses. Kaebaja ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses väitnud, et ta oleks kartseris valitsevatest tingimustest tulenevalt end alandatuna tundnud. Seetõttu ei pidanud vastustaja sellega ka arvestama. Kaebajale vangla otsusega määratud rahalise hüvitise summa ei ole ilmses vastuolus tema õiguste rikkumise raskusega. Kaebaja alusetult kartserirežiimil viibimise aeg ei olnud pikk (kokku seitse päeva), seega ei olnud tegemist pikaajalise õiguste rikkumisega. Seetõttu ei saanud olla märkimisväärne ka kartserikaristusega kaasnevate täiendavate piirangute kohaldamise ajaliselt kumuleeruv mõju. Asja materjalidest ei ilmne ning kaebaja ei ole ka väitnud, et kartserisse paigutamine ja seal viibimine oleks talle põhjustanud püsivaid või raskeid tagajärgi. Ringkonnakohus leiab, et seitsmepäevane kartserikaristus sai kaebajale seega põhjustada üksnes ajutisi ebameeldivusi.
11.Halduskohus on otsuses jaatanud kaebaja õigust nõuda, et isik, kelle süül jäi esialgse õiguskaitse määrus täitmata, hüvitaks sellega tekkinud kahju (HKMS §254 lg 1), olgugi, et kohtuotsuses ei ole kaebajale seesugust õigust andvat sätet otsesõnu lahti kirjutatud. Kahju tekkimine ei ole esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmise automaatne järelm. Halduskohus on leidnud, et kaebajale ei ole esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmisega kahju tekkinud.
12.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et olenemata avalikust huvist, ei olnud esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmine vangla poolt õigustatud ning seda ei õigustanud ka kaebaja hilisem kahju hüvitamise nõude esitamise võimalus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2016 määrus nr 3-15-1985, p 7). Vastupidisest ei ole juhindunud otsust tehes ka halduskohus. Seetõttu ei ole kaebaja väide kohtuotsuse prevaleerimisest kohtumääruse üle vaidluse lahendamise seisukohalt oluline ning ringkonnakohus seda ei analüüsi.
13.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude 4(5)
3-16-1385 nimekirja. Seetõttu, tulenevalt HKMS § 109 lõikest 1 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) jäävad HKMS § 108 lõike 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.