A. E. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks Kaebaja – A. E. Vastustaja – Tallinna Vangla, Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta A. E. kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14. novembril 2016 Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
A. E. esitas 18.04.2016 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks (kokku 1000 eurot), mis on tekitatud alusetult kartseris hoidmisega ja Tallinna Halduskohtu kohtumääruse täitamata jätmisega. Väidetav kahju tekkis järgmiselt.
1.1.Tallinna Vangla 05.08.2015 käskkirjaga nr 5-2/1035 määrati A. E. distsiplinaarkaristuseks seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Karistus pöörati täitmisele 08.08.2015 (tl 31). A. E. esitas Tallinna Halduskohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks (karistuse täitmise peatamiseks). Tallinna Halduskohus peatas 10.08.2015 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-15-1985 Tallinna Vangla 05.08.2015 käskkirja nr 5-2/1035 täitmise 30 päevaks. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 13.08.2015 kohtumäärusega Tallinna Vangla määruskaebuse ja tühistas Tallinna Halduskohtu 10.08.2015 kohtumääruse.
1.2.A. E. esitas 14.09.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 05.08.2015 käskkirja nr 5-2/1035 ning selle peale esitatud vaide lahendamiseks tehtud 01.09.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/22552-3 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 27.11.2015 otsusega asjas nr 3-15-2303 A. E. kaebuse ning tühistas vaidlusalused Tallinna Vangla haldusaktid. Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 14.04.2016 kohtumäärusega
2.A. E. nõudis 18.04.2016 Tallinna Vanglale esitatud taotluses (reg nr 5-37/16/83-1, tl 20– 20p) 250 euro suurust hüvitist seoses alusetu kartserikaristusega (jõustunud kohtuotsus asjas nr 3-15-2303) ja 750 eurot seoses inimväärikuse alandamisega, mis seisnes Tallinna Halduskohtu 10.08.2015 kohtumääruse mittetäitmises. Nimetatud kohtumäärusega peatati Tallinna Vangla käskkirja nr 5-2/1035, mille alusel oli A. E. kartserisse paigutatud, täitmine.
3.Tallinna Vangla jättis 10.06.2016 otsusega nr 5-37/16/83-3 A. E. kahju hüvitamise nõude rahuldamata osas, mis puudutab Tallinna Halduskohtu kohtumääruse täitmata jätmist, ning rahuldas alusetult kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osaliselt, määrates hüvitiseks 44,73 eurot (6,39 eurot ööpäeva kohta).
3.1.Halduskohtu määruse täitmata jätmisega seonduva kahju hüvitamise nõude osas leidis Tallinna Vangla, et kohtumääruse täitmata jätmisest ei saanud A. E. tekkida mingeid tagajärgi, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmist. Tekkinud tagajärjeks sai olla vaid nördimus vangla tegevuse suhtes. A. E. ei ole ka taotluses välja toonud ühtegi argumenti väärikuse alandamise tõttu kahju tekkimise kohta. Vangla hinnangul põhjustanuks kaebaja ajutine kartserist vabastamine halduskohtu määruse alusel ja uus paigutamine vastavalt ringkonnakohtu määrusele talle rohkem ebamugavusi kui karistuse järjestikune ärakandmine.
3.2.Tallinna Vangla möönis, et kaebaja kandis tulenevalt jõustunud kohtuotsusest haldusasjas nr 3-15-2303 kartserikaristust õigusliku aluseta. Hüvitise suuruse määramisel lähtus vangla Riigikohtu väljakujunenud praktikast.
2(9)
3-16-1385
4.Tallinna Halduskohtule saabus 09.07.2016 A. E. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise 955 eurot väljamõistmiseks. Väidetav kahju on tekkinud seoses õigusvastase kartseris kinnipidamisega ning esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmisega. Kohus võttis kaebuse 11.08.2016 kohtumäärusega menetlusse.
5.Vastustaja esitas oma seisukoha kaebuse kohta 31.08.2016 (tl 28–30). Kaebaja esitas täiendava seisukoha 13.09.2016 (tl 36–37).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja taotleb kohtult kahju hüvitamist kokku summas 955 eurot. Seejuures taotleb kaebaja vastustajalt välja mõista õigusvastaselt kartseris viibitud aja eest mittevaralise kahju hüvitisena 205 eurot ning esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmise eest (õiguste jäme rikkumine ja inimväärikust alandav kohtlemine) 750 eurot. Kaebaja esitab kaebuses järgmised väited.
6.1.Kaebaja esitas Tallinna vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks kokku 1000 euro suuruses, mille vangla osaliselt rahuldas. Viidates Riigikohtu praktikale, leidis Tallinna Vangla, et kaebajale tuleb hüvitada õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaraline kahju 44,73 euro ulatuses (6,39 eurot iga alusetult kartseris viibitud ööpäeva eest).
6.2.Kaebajal on õigus riigivastutuse seaduse (RVastS) või võlaõigusseaduse alusel nõuda, et isik, kelle süül esialgse õiguskaitse määrus jäi täitmata, hüvitaks sellega tekkinud kahju. HKMS § 254 lg 1 kohaselt võib halduskohus esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmise eest isikut trahvida.
6.3.Kohtupraktika (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-2-06) on kartserisse paigutamist pidanud intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks. Kartserikaristuse kohaldamine ilma õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Viidatud Riigikohtu seisukohaga ei ole kooskõlas Tallinna Vangla vastuses kahju hüvitamise taotlusele märgitu nagu ei oleks kaebajale kartseris viibimisega kaasnenud kannatusi ega inimväärikust alandavat olukorda.
6.4.1.Käesolevas asjas on vaidluse all eelkõige inimväärikuse alandamise fakt, mitte asjaolu, kas vastustaja on kartserist vabastamist kohtumääruse alusel ning seejärel kartserisse uuesti paigutamist pidanud ebavajalikuks ja püüdnud kaebajale ebameeldivuste tekkimist vältida. Vastustaja ei saanud eeldada, et selline tegevus tekitab isikule ebameeldivusi ega nende ulatust. Täiendavad läbiotsimised, kui need viiakse läbi kartserisse paigutamise korral ja seaduse alusel, ei oleks tekitanud (ega pole kunagi tekitanud) kaebajale ebamugavusi. Tavapärasel vanglarežiimil viibimine on piirangute seisukohalt võrreldes kartserirežiimiga hulga leebem.
3(9)
3-16-1385
6.4.2.Oluline ei ole, kas kaebajal jäi vangla tegevuse tõttu mingi oluline toiming tegemata või et ta pole sellist asjaolu kaebuses välja toonud. Seda ei ole inimväärikuse alandamise seisukohalt lähtudes vajalik välja tuua.
6.4.3.Vastustaja ei ole esitanud ühtegi veenvat selgitust ega tõendit selle kohta, et kaebaja kartserist ajutiselt vabastamata jätmine oli eriliselt põhjendatud. Sellist erilist põhjendust ei saaks ka eksisteerida, kuna kehtiv kohtumäärus on kohustuslikuks täitmiseks kõigile.
6.4.4.Kinnipidamistingimuste ja inimväärikuse rikkumise puhul tuleb kohtupraktika (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 23) kohaselt kahju hüvitamisel arvestada lisaks päevamäärale ka iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-138-13, p 23). Käesolevas asjas ei ole õige lähtuda Riigikohtu praktikast kahjuhüvitise määramise üldjuhul, kuna vangla tegevuse raskusaste karistuse ebaseaduslikul määramisel ja kartserikaristuse kandmise kumulatiivsel mõjul on praegusel juhul suurem kaal. Juba enne karistamiskäskkirja andmist juhtis kaebaja karistuse määraja tähelepanu, et karistuse määramise tähtaeg on möödas. Samuti on halduskohtule teada ka asjaolu, et Tallinna vangla kartseritingimused ei vasta täiel määral seaduses kehtestatud nõuetele, seega on inimväärikust alandavad.
7.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, väites järgmist.
7.1.Kui ükski RVastS § 7 lg-s 1 nimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, puudub alus kahjunõude rahuldamiseks. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada.
7.2.Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Vangla 05.08.2015 käskkiri nr 5-2/1035, mille alusel A. E. ajavahemikul 08.08.2015-15.08.2015 kartseris viibis, on kohtumenetluses tühistatud ja kohtuotsus on jõustunud. Kohtupraktika kohaselt kujutab kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine niivõrd olulist isiku põhiõiguse rikkumist, et sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis. Väljakujunenud Riigikohtu praktika kohaselt on proportsionaalne hüvitis iga alusetult kartseris viibitud ööpäeva eest kohaselt on proportsionaalne hüvitis iga alusetult kartseris viibitud ööpäeva eest 6,39 eurot.
7.3.Tallinna Vangla lähtus väljakujunenud kohtupraktikast ja hüvitas A. E. seitsme ööpäeva alusetult kartseris viibimise eest mittevaralise kahju summas 44,73 eurot (7 x 6,39). Kuna A. E. ei toonud taotluses välja ühtegi asjaolu, mis põhjendanuks suurema hüvitise määramist ja Tallinna Vangla hinnangul selliseid asjaolusid ka ei esinenud, võeti hüvitise väljamaksmisel aluseks väljakujunenud kohtupraktika.
7.4.Vastustaja möönab, et ei täitnud halduskohtu esialgse õiguskaitse määrust, kuid vaidlustas selle varasemat kohtupraktikat arvesse võttes. 4(9)
3-16-1385
Tallinna Halduskohtu 02.09.2015 kohtumäärusega nr 3-15-1985 jäeti A. E. taotlus Tallinna Vanglale rahatrahvi määramiseks rahuldamata. Kuna ringkonnakohtu hinnangul oli halduskohus esialgset õiguskaitset põhjendamatult kohaldanud, ei saa vangla otsust A. E. kartserikaristuse täitmist mitte katkestada, pidada pahatahtlikuks ja inimväärikust alandavaks. Kui vangla täitnuks halduskohtu 10.08.2015 kohtumäärust ja katkestanuks A. E. kartserikaristuse kandmise, oleks A. E. pärast ringkonnakohtu määruse jõustumist 13.08.2015 uuesti kartserisse paigutatud. Vastustaja hinnangul kaasnenuks kaheks päevaks kartserikaristuse katkestamisega ja siis uuesti kartserisse paigutamisega kaebajale rohkem ebamugavusi (nt täiendavad läbiotsimised), kui karistuse järjest ära kandmisel. A. E. ei ole taotluses ega kaebuses toonud välja ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et tal jäi vangla tegevuse tõttu neil kahel päeval mõni oluline toiming tegemata või hüve saamata ja kaasnes kahju.
7.5.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks teguviisi inimväärikuse alandamisena peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. Kohtupraktika on inimväärikuse alandmisena käsitlenud tõsiseid rikkumisi.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Vaidlus asjas on selle üle, kas vastustaja on määranud kaebajale kohase hüvitise mittevaralise kahju eest, mis tekkis kaebajale väidetavalt alusetult kartseris viibimisel õigusvastase käskkirja alusel 08.08.2015-15.08.2015 (7 päeva) ning halduskohtu esialgse õiguskaitse määruse alusel kartserikaristuse täitmise peatamata jätmise tõttu (10.08.201513.08.2015).
9.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebusest ja vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ilmneb, et kaebaja väidab kahju tekitamist nii vabaduse võtmisega kui ka väärikuse alandamisega
10.Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Vangla 05.08.2015 käskkiri nr 5-2/1035 osutus kohtumenetluses (haldusasi nr 3-15-2303) õigusvastaseks ning seetõttu puudus kaebaja kartseris hoidmiseks 08.08.2015–15.08.2015 õiguslik alus. Sellest lähtudes rahuldas vastustaja ka kaebaja taotluse ja määras talle õigusvastaselt 7 päeval kartseris viibimise eest hüvitiseks 44,73 eurot (6,39 eurot ööpäeva kohta). Kaebaja ei pea seda summat talle tekitatud kahju hüvitamisel piisavaks.
5(9)
3-16-1385
11.Riigikohus on leidnud haldusasjas nr 3-3-1-93-09 (p-d 11 ja 12) korrigeerides seejuures oma varasemat praktikat (seisukoht haldusasjas nr 3-3-1-14-06), et õigusliku aluseta kartseris viibimisega ei tekitata iseenesest kahju väärikuse alandamise läbi, kui sellega ei kaasne muid kinnipidamise kvaliteeti mõjutavaid tingimusi. Küll aga kujutab selline õigusliku aluseta kinnipidamine endast vabadusõiguse täiendavat piirangut, mis on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses ning mille puhul on peetud põhjendatuks tekkinud kahju hüvitamist rahas (mitte piirduda õigusvastasuse tuvastamisega).
12.Vastustaja on vastuses kahju hüvitamise taotlusele ning kohtule esitatud vastuses märkinud, et lähtus seejuures kohtupraktikas väljakujunenud hüvitise määrast taolistes olukordades. Vastustaja on kaebajale määranud hüvitise summas, mis vastab Riigikohtu viidatud otsuse p-s 15 põhjendatuks peetud määrale, st 6,39 eurot (viidatud lahendi tegemise ajal 100 krooni) ööpäevas. Ka edaspidine kohtupraktika (nt Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2015 otsus asjas nr 314-177) ei ole sellist määra põhjendamatuks või ebaõiglaseks pidanud. Kaebajal on õigus selles, et kahju hüvitamise otsus on igakordse kaalumise küsimus, kuid see ei välista üldiselt välja kujunenud kohtupraktika arvestamist. Tartu Ringkonnakohus leidis viidatud lahendis (p 10), et juhul, mil riigi kõrgeima kohtu praktikas on konkreetses õigusvaidluses välja kujunenud kindel hüvitise määr, ei ole põhjust sellest taanduda, kui nimetatud hüvitist ei saa pidada ebaõiglaselt väikseks, arvestades selles riigis elavate isikute elatustaset ja riigi majanduslikku olukorda. Ringkonnakohus märkis veel, et Riigikohus on alusetult kartseris viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suuruse oma varasemates lahendites täpselt määratlenud ning vastav summa kompenseerib just ühe konkreetse õigushüve riive – isiku vabaduse täiendav piiramine selleks alust omamata, ilma et sealjuures oleks kahjustada saanud veel mõned muud õigushüved. Sellest seisukohast ilma otsese põhjuseta kõrvalekaldumine ja hüvitise suuruse määramise vabaksandmine tähendaks kohtupraktika ebastabiilseks muutumist. Samas on kohtupraktika stabiilsus ja lahendite ettenähtavus ka väärtused, mida tuleb kaitsta (viidatud lahendi p 11).
13.Ka Tallinna Vanglal olnuks võimalus määrata viidatud Riigikohtu lahendis põhjendatuks peetud määraga võrreldes suuremat hüvitist, kui asjaolud oleks seda väärinud. Kohtu hinnangul ei esine praegusel juhul asjaolusid, mis võiks tingida kahju hüvitamise suuremas ulatuses, kui seda on teinud vastustaja. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid erilisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada talle vabaduse võtmisega tekitatud kahju suurust ja kahju hüvitamist väljakujunenud praktikast suuremas ulatuses. ja need ei ilmne ka asja materjalist.
14.Kaebaja väitel raskendas tema olukorda asjaolu, et ta oli ise juba enne karistuse täitmisele pööramist juhtinud vanglaametnike tähelepanu, et karistus on määratud hilinenult. Distsiplinaarkaristuse määramine ja täitmisele pööramise otsustamine ning karistuse täideviimise korraldamine on vangla pädevuses (vangistusseaduse (VangS) § 64 lg 4 ja § 65 lg 2). Kohtupraktikas (Riigikohtu viidatud lahend asjas nr 3-3-1-93-09, p 14) on leitud, et kaebajale tekitatud kahju suurus ei sõltu sellest, kas vangla tegutses kaebajat alusetult kartseris hoides tahtlikult või hooletult. Tegemist on ka võrdlemise lühiajalise (7 ööpäeva) kartserikaristusega, võrreldes VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud maksimaalse määraga (45 ööpäeva). Seetõttu ei saaks väljakujunenud määrast suurema hüvitise maksmist tingida ka alusetu kinnipidamise kestus.
6(9)
3-16-1385
15.Seega peab kohus kaebajale õigusvastse kartserisse paigutamisega tekitatud kahju hüvitamist vastustaja poolt määratud ulatuses põhjendatuks ning puudub alus täiendava hüvitise väljamõistmiseks.
16.Kaebaja taotleb täiendavalt alusetult kartseris viibimise eest makstud hüvitisele ka hüvitist väärikuse alandamisega tekitatud kahju eest, mis seisnes esialgse õiguskaitse kohtumääruse täitmata jätmises (karistuse täideviimise peatamata jätmine). Vaidlust pole selles, et vastustaja ei täitnud halduskohtu 10.08.2015 kohtumäärust haldusasjas nr 3-15-1985 ega peatanud juba täitmisele pööratud distsiplinaarkaristuse täitmist. Samuti selles, et ringkonnakohus rahuldas 13.08.2016 määrusega vastustaja määruskaebuse ja tühistas halduskohtu poolt kohaldatud esialgse õiguskaitse. Ringkonnakohus leidis seejuures määruse p-s 5, et karistuse täitmise katkestamine on põhjendatud erandlikel asjaoludel, mida praeguses asjas ei nähtu. Kohus rõhutas samas ka, et on oluline avalik huvi selleks, et kinnipeetava õigusvastasele käitumisele järgnev karistus oleks vahetu ja tõhus ning sellise karistuse õigusvastasuse korral on karistuse kandjal võimalus taotleda tekitatud kahju hüvitamist.
17.Kohus nõustub kaebajaga selles, et inimväärse kohtlemise nõue laieneb ka vanglas kinni peetavatele isikutele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema põhiõigusi ja -vabadusi seaduse alusel piiratud, ei anna õigust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest (VangS § 41 lg 1; Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-2-06, p 10). Riigil on kohustus tagada, et isikult vabaduse võtmise korral peetakse teda kinni inimväärikust tagavates tingimustes.
18.On leidnud kinnitust, et vastustajal oli kohutus Tallinna Halduskohtu 10.08.2015 määrust täita kuni selle tühistamiseni ja kaebaja kartserikaristuse täitmine 10.08.2015–13.08.2015 oli õigusvastane (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2016 määrus haldusasjas nr 3-151985). Seega on täidetud kahju hüvitamise esmane eeldus RVastS § 7 lg 1 tähenduses. Nii Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kui ka Eesti riigisiseses kohtupraktikas on väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamisel aga järjekindlalt lähtutud nn minimaalse raskusastme kriteeriumist. See tähendab, et isegi vastustaja tegevuse õigusvastasus esialgse õiguskaitse kohtumääruse täitmata jätmisel ei pruugi kaasa tuua väärikuse alandamist ega seeläbi kahju tekkimist, mille hüvitamise kohustus vastustajal tekiks. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et kannatuste vältimatu tase on ületatud, kui isikul on kinnipidamisega kaasnenud lisapiirangud ja –kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamisrežiimi järgimiseks. Arvesse tuleb võtta ka tingimuste kumulatiivset mõju ja asjaolude kogumit väidetavalt väärikust alandatavates tingimustes kinnipidamisel (vt nt Riigikohtu 31.12.2014 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 33) ja20.06.2014 otsus asjas nr 3-4-1-9-14 (p-d 38-41) ning neis lahendites viidatud praktika). EIK praktikast, millele väärikuse alandamise sisustamisel tugineb järjekindlalt ka Eesti kohtupraktika, on peetud väärikust alandavaks selliseid tegevusi nagu näiteks täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta ülerahvastatus kambris, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse
7(9)
3-16-1385 ilma jalutamisvõimaluseta (vt nt Riigikohtu 17.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-10, 23 ja seal viidatud EIK-i praktika). Samuti on leitud, et väärikust alandavaks võivad osutuda halvad kinnipidamistingimused kogumis.
Kaebajal on õigus selles, et kartserirežiim on rangem ja piiravam tavapärasest kinnipidamisrežiimist. Rangem režiim, kui seda kohaldatakse õigusnorme ja –põhimõtteid järgides, ei alanda iseenesest isiku väärikust (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-57-11, p 12). Üksnes õigusliku aluseta kartseris kinnipidamine ilma täiendavate negatiivsete mõjuriteta aga kuulub vabadusõiguse mitte inimväärikuse tagamise kaitsealasse (viidatud lahend asjas 3-3193-09, p 11 ja 12) ning vabadusõiguse rikkumine on kaebajale juba eelpool käsitletud hüvitisega kompenseeritud.
19.Praeguses asjas ei ole kaebaja välja toonud ning asja materjalidest pole ka muul moel ilmnenud mingeid erilisi asjaolusid, mis viitaks kaebaja väärikuse alandamisele kehtiva kohtupraktika valguses. Kohus ei nõustu kaebajaga nagu ei peakski kaebaja ise välja tooma asjaolusid, milles väljendub talle väidetavalt tekitatud kahju või miks ta peab kahju oluliseks ja selle hüvitamist tavapärasest tasemest suuremas ulatuses. Mittevaraline kahju, iseäranis osas, mis puudutab väärikuse alandamist, seondub kaebaja isikuga ja tema ise peab ära näitama, kuidas ja millist kahju haldusorgani õigusvastane tegevus on talle põhjustanud. Kaebaja ei pea küll tõendama valu, üleelamisi ja kannatusi mittevaralise kahju hüvitamist taotledes, kuid haldusorgan ega kohus ei saa hakata tema asemel välja selgitama, milles kaebaja kahju väljendub.
20.Praeguse vaidluse kontekstis ei ole määrav kaebaja väidetud asjaolu, et Tallinna Vangla kartserikambrite tingimused ei ole nõuetekohased. Kaebaja ei ole seda väidet esitanud vanglalt kahju hüvitamist taotledes ega esmases kaebuses kohtule, vaid alles täiendavas seisukohas, vastates vastustaja seisukohale. Kaebaja ei ole seda väidet ka kuidagi konkretiseerinud ning kohus ei pea vajalikuks kambriga seonduvaid probleeme praegusel juhul rohkem täpsustada. Esmalt on kaebaja senisest käitumisest haldus- ja kohtumenetluses ilmne, et ta on pidanud väärikust alandavaks vangla tegevust tema kartserikaristuse täitmist peatamata jättes, mitte aga olmetingimuste tõttu. Teiseks on tegemist väga lühikese ajavahemikuga (Tallinna Halduskohus otsustas esialgse õiguskaitse 10.08.2015 ja ringkonnakohus tühistas selle 13.08.2015. Arvestades, et kohus teeb üldjuhul oma lahendid tööpäeva vältel ning ka kättetoimetamisele kuluvat aega, ei saa olla tegu pikema ajavahemikuga kui kolm päeva. Kohtule on rohkest Tallinna Vangla kambrite, sh kartserikambrite tingimusi puudutavast kohtupraktikast teada, et tingimused ei ole kindlasti sedavõrd halvad, et väärikust alandav mõju ja hüvitamisele kuuluv kahju riigivastutuse seaduse tähenduses saaks nii väikese aja jooksul tekkida. Väärikuse alandamisega kahju tekkimise kõnealuse kartseris välistab ka viibimise lühiajalisus.
21.Kohtu hinnangul ei saa vastustaja õigusvastast käitumist õigustada küll vastustaja väidetud korralduslikud ebamugavused, mis oleksid kaasnenud, kui kaebaja oleks halduskohtu määruse alusel kartserist vabastatud ja seejärel paar päeva hiljem vastavalt ringkonnakohtu määrusele uuesti paigutatud. Hoolimata nendest kohtu arvates asjakohatutest kaalutlustest ei ole vastustaja õigusvastane tegevus põhjustanud kaebaja väärikuse alandamist ega seetõttu mittevaralist kahju.
8(9)
3-16-1385
22.Seetõttu on kohus seisukohal, et puudub alus ka kahju hüvitamiseks, mis väidetavalt tekkis kartserikaristuse täitmise peatamata jätmisega.
23.Kohtu hinnangul ei mõjuta õigusvastase kartseris hoidmise kaalukust praeguse haldusasja kontekstis asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kaebaja viidatud 05.02.2016 määrusega kriminaalasjas nr 1-16-745 talle määranud riigi õigusabi, leides, et tema kaebus seonduvalt taotlusega alustada kriminaalmenetlust karistusseadustiku (KarS) § 324 tunnustel, kuna Tallinna Vangla ametnikud ei täitnud halduskohtu 10.08.2015. a määrust esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamise kohta, pole ilmselgelt perspektiivitu. Tallinna Ringkonnakohus leidis 10.03.2016 määruses kriminaalasjas nr 1-16-1542, et vangla ametnikel puudus tahtlus ja teadlikkus ebaseaduslikult A. E. õigusi piirata ning KarS § 324 subjektiivne koosseis ei ole täidetud.
24.Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
25.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 28,65 eurot vastavalt riigilõivuseaduse § 60 lg-le 2. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb see kulu kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud menetluskulude kandmise kohta dokumente, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.