Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetluse alus ringkonnakohtus Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Maili Lokk, Madis Ernits 24. juuli 2017, Tartu 3-17-1292 Virgo Raudsepa taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks Virgo Raudsepa määruskaebus Tartu Halduskohtu 26. juuni 2017. a määruse peale Esialgse õiguskaitse taotluse esitaja Virgo Raudsepp Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta Virgo Raudsepa määruskaebus menetlusse.
2.Jätta Virgo Raudsepa määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26. juuni 2017. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav Virgo Raudsepp esitas Tartu Halduskohtule 16. juunil 2017. a esialgse õiguskaitse taotluse Viru Vangla kohustamiseks kaebaja suhtes kohaldatud kartserikaristuste täitmisele pööramisest hoiduma vähemalt 14 ööpäeva jooksul (või kohtu määratud päevad), et kaebaja saaks viibida vahepeal tavarežiimil. Kaebaja on viibinud kartseris järjest juba üle 64 ööpäeva ja kokku väikeste vahedega 150 ööpäeva ning Viru Vangla muudkui pikendab kaebaja kartseris viibimist uute distsiplinaarkäskkirjadega, millega on asutud murdma kaebaja füüsilist ja moraalset vastupanuvõimet. Kaebajale ei ole võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi perega juba üle 6 kuu, kuna kaebaja on viibinud pidevalt kartseris ning sellega hävitatakse kaebaja perekonnaelu. Kartseris on süvenenud V. Raudsepa psüühilised probleemid ja sagenenud seljavalud. Kaebaja hinnangul kahjustatakse ülemäära pikka aega kestva kartserirežiimiga tema inimväärikust.
2.Viru Vangla edastas vastusena kohtunõudele V. Raudsepa 16. juuni 2017 vaide, millega V. Raudsepp taotleb ettekirjutuse tegemist, et kohustada vanglat võimaldama tal viibida kartserikaristuste kandmise vahepeal tavarežiimil. Viru Vangla leiab esialgse õiguskaitse taotlusele esitatud seisukohas, et väited V. Raudsepa tervise kahjustamisest ei vasta tegelikkusele, kuna meditsiiniosakonna hinnangul võimaldab taotluse esitaja terviseseisund kanda kartserikaristust. Kaebajale on võimaldatud pikaajaline kokkusaamine 2017. aasta märtsis,
kuid kaebaja viibis kartseris ning tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 25 lg-st 3 talle kokkusaamist ei võimaldatud. Vangla ei pikenda iseseisvalt V. Raudsepa viibimist kartseris vaid V. Raudsepp paneb vanglas toime süstemaatiliselt õigusrikkumisi ning vangla on kohustatud neile reageerima. V. Raudsepp kannab küll kartserikaristust ja viibib kartserirežiimil, kuid teda ei ole paigutatud kartserikambrisse, vaid ta paikneb temale määratud tavakambris.
3.Tartu Halduskohus jättis 26. juuni 2017. a määrusega Virgo Raudsepa esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohtu hinnangul ei ole taotluse põhjustanud vaidel või hilisemal võimalikul kaebusel tingimata edulootusi. Seda eelkõige seetõttu, et taotleja tugineb küll enda perekonnaeluga seonduvale ja terviseprobleemidele, kuid on jätnud tähelepanuta, et mõlemat tema poolt nimetatud kahjulikku tagajärge saab ta ise edukalt vältida, kui loobub distsipliinirikkumiste toimepanemisest. Lisaks on vangla meditsiiniosakond selgelt kinnitanud, et tegelikult ei ole tal kartserikaristuse kandmiseks tervisest tulenevaid takistusi, terviseprobleemide süvenemist pole täheldatud ning läbivaatustest, psühhiaatri vastuvõtust ja tema poolt määratud ravist on ta ise loobunud. Põhjust vaide või tulevase kaebuse rahuldamiseks ei pruugi anda ka viide üksikvangistuse lubamatusele, kuna seadusega on lubatud määrata kuni 45 ööpäevane kartserikaristus ning riigikohus pole lugenud distsiplinaarkaristuste järjestikku täitmisele pööramist õigusvastaseks ja leidnud, et isegi õigusliku aluseta määratud kartserikaristust ei saa iseenesest lugeda inimväärikuse alandamiseks. Asjas on olemas kaalukas avalik huvi selleks, et distsipliinirikkumiste toime pannud isik ei jääks karistuseta ainuüksi seepärast, et ta on suvatsenud esitada esialgse õiguskaitse taotluse talle määratud karistuste täitmise suhtes. Lisaks esineb oht vangla julgeolekule, kuna pidevalt vanglas kehtivaid nõudeid rikkuva kinnipeetava kartserist ajutiselt tavarežiimile üleviimise fakt võib juba iseenesest mõjutada teiste kinnipeetavate käitumist ja suhtumist ning ärgitada ka neid mitte täitma vanglas kehtivaid nõudeid. Puuduvad piisavad põhjused arvata, et taotleja õigused saaksid vaidemenetluse või hilisema võimaliku kohtumenetluse ajal pöördumatult või vähemalt olulisel määral kahjustatud ning selle vältimine on vajalik ja kaalub üles vangla julgeoleku tagamises seisneva avaliku huvi.
4.Virgo Raudsepp esitas 7. juulil 2017. a määruskaebuse Tartu Halduskohtu 26. juuni 2017. a määruse peale, milles palub halduskohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Kohus ei ole täiel määral arvestanud kahjulike tagajärgede saabumise ohuga kaebajale. Kaebaja on seisukohal, et esialgse õiguskaitse vajaduse kaalumisel ei ole distsiplinaarrikkumiste asjaolud asjassepuutuvad, mistõttu ei ole õige kui kohus jätab esialgse õiguskaitse rakendamata põhjusel, et kaebaja peab loobuma distsipliinirikkumiste toimepanemisest. Kaebaja on järjestikku viibinud kartseris 77 ööpäeva ning esineb intensiivne riive kaebaja psüühilisele ja füüsilisele tervisele, perekonnaelule ja inimväärikusele. Halduskohus ei ole arvestanud, et kaebajal on diagnoositud psüühikahäired ja ägenenud seljavalud. Otsuse tegemise on arvestatud tõendiga, mis on koostatud kaebajat nägemata ja tema terviseseisundit kontrollimata. Seoses kartserikaristuse kandmisega kaebaja tervislikku seisundit hinnatud ei ole, kaebaja on keeldunud läbivaatusest seoses tööle määramisega ja keeldunud konkreetse psühhiaatri vastuvõtust. Kohus on tuginenud vaid vangla väidetele, jättes tõendid kogumis hindamata. Kaebaja hinnangul ei ole nõue kartserikaristuste vahepeal tavarežiimi võimaldamiseks perspektiivitu. Halduskohus on jätnud arvestamata Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2017. a määruse ja selles esitatud seisukohtadega haldusasjas 3-17-533, kus analoogses vaidluses on kinnipeetava esialgse õiguskaitse taotlus rahuldatud. Samuti ei ole arvestatud õiguskantsleri,
ÜRO ekspertide ja CPT välja toodud seisukohtadega, millede kohaselt on järjestikuste kartserikaristuste kandmise lubatav pikkus 14-15 ööpäeva. Kaebaja on kartseris olnud 2017. aastal 13. jaanuarist 5. aprillini (82 tööpäeva), siis 6 ööpäeva tavarežiimil ja alates 11. aprillist kuni määruskaebuse esitamiseni kartserirežiimil. Alates 2017. aasta veebruarist ei ole kaebaja käinud psühhiaatri vastuvõtul ning ei ole huvi tuntud, kuidas pidev kartserikaristus kaebaja psüühilist tervist mõjutab. Kõik kaebajale mõistetud kartserikaristused on tingitud tööst keeldumisest seoses tervislike probleemidega ning võib kujuneda olukord, kus kaebaja veedab kogu temale määratud karistusaja kartseris. Viru Vangla tegevust korduvalt sama asja eest distsiplinaarkaristuste määramisel on tauninud ka riigiprokurör.
5.Viru Vangla palub määruskaebusele esitatud seisukohas jätta V. Raudsepa määruskaebus rahuldamata, kuna see on põhjendamatu. Vastusele on lisatud väljavõte Vangiregistrist kaebaja distsiplinaarkaristuste kohta, millest nähtub, et eelnevad lühemad distsiplinaarkaristused ei ole heidutanud kaebajat distsipliinirikkumisi toime panemast. Kehtiv õigus sätestab isiku enda aktiivse kohustuse vältida kahju tekkimist, kuid kaebaja sisuliselt ei vaidlusta distsipliinirikkumiste toimepanemist ega nende eest mõistetud karistust, vaid karistuste järjestikku täitmisele pööramist. Distsiplinaarkaristuse täideviimise poolt kõneleb oluline avalik huvi, milleks on distsipliini tagamine vanglas ning õigust rikkuva kinnipeetava mõjutamine. Vangla märgib oma vastuses, et kaebaja 16. juuni 2017. a esitatud vaidena pealkirjastatud pöördumine ei ole veel lahendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.HKMS § 252 lg 7 esimese lause kohaselt esitatakse määruskaebus esialgse õiguskaitse määruse või esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise määruse peale otse kõrgemalseisvale kohtule. HKMS § 204 lg 2 kohaselt on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb Tartu Halduskohtu 26. juuni 2017. a määruse peale
7.juulil 2017. a esitatud määruskaebus võtta ringkonnakohtu menetlusse, sest määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud, määruskaebus on esitatud tähtajast kinni pidades ning riigilõiv on tasutud.
7.Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 26. juuni 2017. a määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi tuleb kohtul esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel prognoosida, millised võivad olla esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärjed taotlejale ja kas ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata võib taotleja õiguste kaitse muutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui selle kohaldamata jätmisega kaasneksid isiku jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive.
9.Kaebaja on esitanud Viru Vanglale vaide ettekirjutuse tegemiseks, millega kohustada vanglat võimaldama kaebajal viibida kartserikaristuste kandmise vahepeal tavarežiimil. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-te 1 ja 3 järgi on kohustamiskaebuse rahuldamise üheks eeldusteks, et avaliku võimu kandjal on kohustus haldusakt anda või toiming sooritada, vastavasisuline taotlus on jäetud rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata ning see puudutab isiku õigusi. Järelikult on kaebaja kohustamiskaebuse rahuldamisel oluline, et Viru Vanglal oleks kohustus tagada kaebajale kartserikaristuste vahepeal n-ö tavarežiim. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p-st 4 tulenevalt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete
süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise kuni 45 ööpäevaks. VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse üldjuhul distsiplinaarkaristus täitmisele kohe, mis tähendab põhjendamatu viivituse vältimist täitmisele pööramisel. VangS § 65 lg 2 järgi võib vanglateenistuse ametnik distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Seega saab distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise üldjuhul edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg ning otsus karistuse täitmise edasilükkamise kohta kajastub karistuse määramise käskkirjas. Kaebusest nähtuvalt pole vangla kaebajale distsiplinaarkaristuste määramisel aga katseaega määranud, vaid kaebaja leiab, et igal juhul tuleks kartserikaristuste vahepeal talle tavarežiimi võimaldada. Kohtu hinnangul puudub eelnimetatud sätetest tulenevalt Viru Vanglal kohustus tagada kaebajale kartserikaristuste vahepeal tavarežiim. Eelnevast tulenevalt oleks kaebaja nõue vangla kohustamiseks võimaldada kartserikaristuste vahepeal viibida tavarežiimil ringkonnakohtu hinnangul perspektiivitu.
10.Eeltoodut ei muuda ka kaebaja poolt viidatud õiguskantsleri 5. oktoobri 2016. a kiri nr 6-1/161019/1604041 „Kartserikaristuse maksimaalne pikkus“. Pelgalt õiguskantsleri seisukohale tuginedes ei saa väita, et vangla oleks oma keeldumisega õigusvastaselt toiminud ja kohustatud võimaldama kartserikaristuste vahepeal tavarežiimi. Õiguskantsleri seisukohad on hetkel vaid soovituslikud ja suunatud Justiitsministeeriumile, et viimane kaaluks VangS § 63 lg 1 p 4 muutmist ning selle kooskõlla viimist CPT seisukohtadega antud küsimuses.
11.Määruskaebuse kohaselt on kaebaja järjestikku kartseris olnud juba 77 päeva ning halduskohus on jätnud arvestamata, et esineb intensiivne riive kaebaja füüsilisele ja psüühilisele tervisele, perekonnasidemetele ja inimväärikusele. Viru Vangla 22. juuni 2017. a vastusest nähtuvalt viibib kaebaja küll kartserirežiimil, kuid ta paikneb talle määratud tavakambris. Ringkonnakohus nõustub siinkohal halduskohtuga, et kinnipeetaval on eelkõige endal võimalik ebasoovitavaid tagajärgi vältida. V. Raudsepa distsiplinaarkaristuste kohta esitatud väljavõttest nähtuvalt on kõik kartserikaristused määratud tööle asumise korralduse täitmata jätmise eest. Määruskaebusest nähtub, et V. Raudsepp ei kavatse ka tulevikus tööleasumise korraldust täita, mille tõttu võib kujuneda olukord, kus kaebaja veedab kogu temale määratud karistusaja kartseris. Riigikohus on asunud seisukohale, et kinnipeetava korduv keeldumine vanglatöötaja seadusliku korralduse täitmisest iseloomustab kinnipeetava käitumist ja suhtumist õiguskorda, s.h. vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini. Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on seevastu kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks (RKHKo 29. september 2015, nr 3-3-2-1-15, p 24-25).
12.Määruskaebusest nähtuvalt keeldub kaebaja tööst seoses tervislike, eelkõige psüühiliste probleemidega ning vangla ei ole tema tervislikku seisundit seoses kartserikaristuse kandmisega hinnanud. Kaebaja heidab halduskohtule ette arvestamist tõendiga, mis on koostatud kaebajat nägemata ja tema terviseseisundit kontrollimata ning millest nähtuvalt on kaebaja terviseseisundi hindamisest ise loobunud. Ringkonnakohus selgitab, et käesolevalt ei ole kaebaja vaidlustanud ühtegi konkreetset tööle määramise ega distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, vaid soovib, et kohus kohustaks vanglat lubama V. Raudseppa määratud kartserikaristuste vahepeal tavarežiimile. Seega vaidluse esemest tulenevalt ei ole korralduse täitmisest keeldumise põhjused asjassepuutuvad. Kaebaja märgib ka ise määruskaebuses, et esialgse õiguskaitse vajaduse kaalumisel ei ole distsiplinaarrikkumiste asjaolud ja nende väidetav toimepanemine ja/või toimepanemisest loobumine asjakohased. Esialgse õiguskaitse taotluse ega määruskaebusega ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kaebaja oleks ise taotlenud oma terviseseisundi hindamist seoses kartserikaristuse jätkuva kandmisega ja vangla oleks sellest põhjendamatult keeldunud.
13.Kaebaja on viidanud, et Tallinna Ringkonnakohus on sarnases vaidluses 24. mai 2017 kohtumääruses haldusasjas nr 3-17-533 leidnud, et isiku huvi kaalub avaliku huvi üle ning
rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse. Ringkonnakohus märgib, et tegemist ei ole kohustuslike seisukohtadega. Tulenevalt HKMS § 233 lg 1 on kohustuslikud üksnes Riigikohtu seisukohad õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel ja sedagi sama asja läbivaatavale kohtule. Teiste kohtuasjade lahendamisel ei ole alama astme kohtutele Riigikohtu seisukohad siduvad ja kohustuslikud, kuid seisukohtadega mittenõustumist ja normile teistsuguse tõlgenduse andmist tuleb alama astme kohtutel põhjalikult motiveerida (Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. I. Pilving jt, lk 659). Kohtupraktikas on täpsustatud, et kohtule saab ette heita erinevat seaduse tõlgendamist, kui on tegemist kohtuasjadega, mille faktilised asjaolud on samasugused. Etteheite tegemiseks ei piisa, et erinevates seadustes sätestatud õigusnormid on sarnase sisuga (RKHKo 20. detsember 2016, nr 3-3-1-44-16, p 25).
14.Eeltoodust tulenevalt jääb V. Raudsepa määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26. juuni 2017. a määrus muutmata.
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.