Kohaliku elu küsimused › Kohaliku elu küsimused

(27,5%). 11.05.2017 võttis Emmaste Vallavolikogu tulenevalt rahvaküsitluse tulemustest vastu otsuse, millega andis negatiivse arvamuse Vabariigi Valitsuse 15.02.2017 ettepaneku kohta ühendada Emmaste vald teiste Hiiumaa valdadega üheks vallaks. Teistest valdadest oli sundühendamise ettepanekule vastu Pühalepa Vallavolikogu. Seevastu Hiiu Vallavolikogu toetas Vabariigi Valitsuse ettepaneku ning Käina Vallavolikogu nõustus ettepanekuga vaikimisi ehk oma arvamust Hiiu maavanemale

korraldusõiguse oluline element on ka KOV õiguste kaitse garantii. Riigikohus on rõhutanud, et ebaselges olukorras tuleb KOV vaidlustusõigus tagada ning vajadusel tõlgendada kaebeõigust puudutavad sätted laiendavalt (vt 23.11.2010 määrus asjas nr 3-3-1-43-10, p 22 ja 30.09.2009 otsus asjas nr 3-4-1-9-09, p 33). Kaebaja õigusi saab efektiivselt kaitsta just määruse vaidlustamisel halduskohtus. Alternatiiviks oleks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine Riigikohtus (PSJKS § 7 lg 1), kuid see menetlus ei tagaks kaebajale sundühendamise vastu niivõrd tõhusat kaitset. Riigikohus on ise rõhutanud, et määruse vaidlustamisel peab kohus kontrollima faktilisi asjaolusid, kaalutlusõiguse teostamist ja määruse vastavust seadusele. Need kriteeriumid on aga just olemuslikult halduskohtuliku kontrolli, mitte põhiseaduslikkuse järelevalve esemeks. Põhiseaduslikkuse järelevalve sisuks on abstraktne normikontroll (vt Riigikohtu 08.06.2007 otsus asjas nr 3-4-1-5-07, p 10 ja 26), kus kaebajaga seotud konkreetseid asjaolusid ei pruugi arvestada. Ka ei saa Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tühistada määrust põhjusel, et see on vastuolus määruse aluseks oleva seadusega. Oluline on ka see, et sundühendamise olemuse tõttu ja valimiste ajalise läheduse tingimustes on määruse vaidlustamisel vältimatult vajalik peatada määruse kehtivus, kuid põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei ole seda PSJKS § 12 järgi võimalik teha, kuna määrus on juba jõustunud (määruse § 6 lg 1). Seadusandja ei ole määruse vaidlustamiseks näinud ette muud menetluskorda. Akti vaidlustamisvõimaluste hindamisel üld- ja üksikakti piiritlemise juures on Riigikohus võtnud arvesse ka seda, kas seadusandja on akti vormi valikul teadvalt reguleerinud akti vaidlustamist või vähemalt pidanud seda silmas (Riigikohtu 31.05.2011 otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 21-22). Käesoleval juhul ei selgu ei HRS regulatsioonist ega selle ettevalmistamisega seotud materjalidest, sh eelnõu seletuskirjast, millises kohtus tuleb seadusandja arvates HRS § 9 lg 9 p 2 ja § 13 kohaselt tehtavaid Vabariigi Valitsuse määrusi vaidlustada. Sisuliselt on seadusandja jätnud selle küsimuse lahendamata. Sellises olukorras tuleb juhinduda põhimõtetest, mis tulenevad eespool toodud Riigikohtu praktikast, ning võimaldada määruse vaidlustamist halduskohtus üksikaktina. Ebakindlas olukorras tuleb eeldada, et määrus on halduskohtus vaidlustatav. Selle kasuks, et määrus peab olema vaidlustatav halduskohtus, räägib samuti asjaolu, et kaebuse tagastamisel või läbi vaatamata jätmisel võib kujuneda ebaselgus selles osas, millises kohtus saab kaebaja oma õigusi kaitsta. Selgus selles osas võib sel juhul saabuda alles Riigikohtu määrusega kaebuse menetlusse võtmise küsimuses. On aga võimalik, et vastava lahendi teeb Riigikohus alles pärast sundühendamise jõustumist ehk KOV valimiste tulemuste väljakuulutamist (HRS § 13 lg 2). Sellisel juhul kaotab kaebaja oma õigusvõime (ETHS § 92 lg 2) ega saagi sundühendamise vaidlustamist jätkata, samuti võib moodustatud Hiiumaa vald kaebaja õigusjärglasena kaebusest loobuda. Selline olukord niivõrd tähtsa küsimuse vaidlustamisel oleks vastuolus PS §-ga 154. Põhimõte, et vaieldavas olukorras tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist, kehtib halduskohtumenetluses juba iseenesest, seda enam tuleb sellest juhinduda olukorras, kus kaebaja kaitseb oma õiguslikku eksistentsi. Kaebaja kaebeõigus tuleneb HKMS § 44 lõigetest 4 ja 5. Vaidlusalune määrus rikub kaebaja PS §-st 154 tuleneva enesekorraldusõiguse tuuma – kaebaja õigussubjektsust ehk kaebaja kui KOV-i olemasolu (HKMS § 44 lg 4). Samuti takistab määrus kaebaja avalike ülesannete täitmist (HKMS § 44 lg 5): allpool põhjendab kaebaja, et sundühendamise tulemusena moodustatava valla territooriumil osutatavate avalike teenuste üldine kvaliteet paratamatult langeb, suureneb ääremaastumine jne. On ilmne, et kaebaja jaoks on kaalul väga olulised õigused ja huvid ning kaebajale tuleb kaebeõigus võimaldada.

KOHTU PÕHJENDUSED

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.