Võru valla, Lasva valla, Sõmerpalu valla ja Vastseliina valla kaebus Vabariigi Valitsuse 22.06.2017.a määruse nr 105 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad – Võru vald, Lasva vald, Sõmerpalu vald ja Vastseliina vald, esindajad v.adv Allar Jõks ja v.adv Piret Schasmin Vastustaja – Vabariigi Valitsus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Võru valla, Lasva valla, Sõmerpalu valla ja Vastseliina valla kaebus.
2.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Võru vald, Sõmerpalu vald ja Lasva vald liitusid haldusreformi vabatahtliku liitumise etapis. Vabariigi Valitsuse 31.01.2017. a määrusega nr 43 moodustati Lasva, Sõmerpalu ja Võru valla ühinemise teel uus haldusüksus nimega Võru vald.
2.Orava vald ja Vastseliina vald liitusid vabatahtliku liitumise etapis. Vabariigi Valitsuse 26.01.2017. a määrusega nr 32 moodustati Orava ja Vastseliina valla ühinemise teel uus haldusüksus nimega Vastseliina vald.
3.Rahandusministeerium 15.02.2017. a esitas Vabariigi Valitsuse nimel ettepaneku ehk Vabariigi Valitsuse määruse „Antsla valla, Lasva valla, Orava valla, Sõmerpalu valla, Urvaste valla, Vastseliina valla ja Võru valla osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi Valitsuse
3.aprilli 1995. a määruse nr 159 „Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine“ muutmine“ eelnõu. Määruse eelnõu § 1 lg 1 järgi soovis Vabariigi Valitsus moodustada Antsla valla, Lasva valla, Orava valla, Sõmerpalu valla, Urvaste valla, Vastseliina valla ja Võru valla ühinemise teel Võru maakonna koosseisus uus haldusüksus nimega Võru vald.
4.Võru, Sõmerpalu, Lasva ja Vastseliina vallavolikogud võtsid vastu otsused Vabariigi Valitsuse ettepanekuga mittenõustumise kohta.
5.Vabariigi Valitsuse 22.06.2017. a määrusega nr 105 „Lasva valla, Orava valla, Sõmerpalu valla, Vastseliina valla ja Võru valla osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi Valitsuse
3.aprilli 1995. a määruse nr 159 „Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine“ muutmine“ otsustati Võru, Lasva ja Sõmerpalu vald liita Vastseliina ja Orava vallaga, moodustades uue haldusüksuse nimega Võru vald. Ühtlasi tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 26.01.2017. a määrus nr 32 ja 31.01.2017. a määrus nr 43.
6.Võru vald, Lasva vald, Sõmerpalu vald ja Vastseliina vald esitasid 07.07.2017. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 22.06.2017. a määruse nr 105 tühistamiseks. Kaebajad leiavad, et neil on Vabariigi Valitsuse määruse vaidlustamiseks kaebeõigus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg-te 4 ja 5 alusel. Vabariigi Valitsuse 22.06.2017. a määrusega nr 105 on meelevaldselt rikutud kaebajate PS §-st 154 tulenevat enesekorraldusõigust ning raskendatakse kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist. Vabariigi Valitsuse 22.06.2017.a määruse nr 105 vaidlustamine halduskohtus on lubatud, kuivõrd tegemist on üldkorraldusega, mille objektiks on konkreetne territoorium, mille avalikõiguslikku seisundit reguleeritakse. Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et üld- või üksikaktide materiaalne eristamine ei sõltu sellest, millises vormis ja korras haldusorgan akti teatavaks teeb. See, kas õigusakt vormistada ja avaldada üld- või üksikaktina (määrusena või korraldusena), peab tulenema õigusakti sisust, täpsemalt regulatsiooni tegelikust konkreetsusastmest (RKHKo 3-3-1-31-03, 9 11; RKPJVKo 3-4-1-4-02, p 13). Riigikohus on leidnud, et määrus võib olla halduse üksikakt. Asja avalik-õiguslikku seisundit reguleeriva üldkorraldusega, s.t halduse üksikaktiga on tegemist siis, kui see puudutab ühte või mitut konkreetset asja. Üldkorralduse objekt peab olema määratletud konkreetse asja individuaalsete tunnuste abil (RKHKo 3-3-1-31-03, p-d 16 ja 19). Kohtupraktika kinnitab, et sundliitmise määrust saab halduskohtus vaidlustada (RKPJVKo nr 3-4-1-3-16, p-d 105 ja 134; TlnRKm nr 3-17-1000).
7.Ühes kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse Vabariigi Valitsuse 22.06.2017. a määruse nr 105 kehtivuse peatamiseks. Taotluse põhjendused. Esialgse õiguskaitse taotluse eesmärgiks on saavutada olukord, kus kohaliku omavalitsuse sundliitmist ei viida lõpuni ajal, mil toimub vaidlus Vabariigi Valitsuse sundliitmise määruse õiguspärasuse üle. Kui Vabariigi Valitsuse määruse kehtivust ei peatata, teeb Võru Maavanem haldusreformi seaduse (HRS) § 12 lg 9 alusel valimistoimingud selliselt, et kohalikud valimised toimuvad Vabariigi Valitsuse määruses ettenähtud piirides. Võru Maavalitsus on kaebajaid juba teavitanud, et valimistoiminguid puudutavad maavanema korraldused on ettevalmistamisel. HRS § 13 lg 2 alusel jõustub Vabariigi Valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse muudatus ning sellest tulenev haldusüksuste nimistu muudatus
valdade ja linnade kohta 2017. aastal kohaliku omavalitsuse volikogu korraliste valimiste tulemuste väljakuulutamise päeval. Kohalikud valimised toimuvad 15.10.2017. a. On ilmselge, et kohalike valimiste toimumise ajaks halduskohus käesolevat vaidlust ei pruugi jõuda lahendada. Seetõttu kui kohus rahuldab kaebuse, aga esialgse õiguskaitse korras ei ole Vabariigi Valitsuse määruse kehtivust peatatud, tekib olukord, kus volikogu on valitud sundliitmise tulemusena tekkivale vallale. Teisisõnu võib esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasneda olukord, kus volikogu on valitud vallale, mida ei eksisteeri. Tulemusena puuduks tekkival Vastseliina vallal ja tulevasel Võru vallal volikogu. Teoreetiliselt oleks võimalik pärast halduskohtu otsuse jõustumist uute valimiste korraldamine, aga kehtiv kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus ega HRS ei sätesta sellise olukorra lahendamist. Seega on valimistejärgselt kohtuotsuse täitmine oluliselt raskendatud kui mitte võimatu. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei kahjusta avalikku huvi ega piira ühegi kolmanda isiku huve. Vastupidi, Vabariigi Valitsuse määruse kehtivuse peatamine ja seeläbi selguse loomine, millise kohaliku omavalitsuse üksuse valimised toimuvad, samuti nende tulemuste kehtivuse osas selguse loomine, on avalikes huvides.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Haldusasi nr 3-17-1427 on jagatud lahendamiseks kohtunik Indrek Andreas Paukštysele. Kohtunik Indrek Andreas Paukštyse puhkusel viibimise tõttu ja arvestades kaebuses esitatud esialgse õiguskaitse taotluse kiireloomulisust lahendab käesoleva asja valvekohtunik Tiia Nurm.
9.Kohus, kontrollinud HKMS § 120 lg 1 p-st 8 juhindudes kaebuse nõuetekohasust, leiab, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel vaidluse halduskohtu pädevusse mittekuulumise tõttu. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.
10.Kohus leiab, et Vabariigi Valitsuse 22.06.2017. a määruse nr 105 näol ei ole tegemist materiaalses mõttes haldusaktiga, vaid määrusega, mille vaidlustamine halduskohtule esitatava kaebusega ei ole võimalik, küll on kohalikul omavalitsusel õigus PSJVKMS § 7 alusel esitada Riigikohtule taotlus sellise määruse kehtetuks tunnistamiseks. Kaebajate argumentidega, et tegemist on üldkorraldusega, ei saa nõustuda. Tõsi, varasemas kohtupraktikas (RKHKo nr 3-31-31-03) on teatud liiki Vabariigi Valitsuse määrustele omistatud materiaalses mõttes haldusakti iseloom, ent määrus, millega Vabariigi Valitsus otsustab haldusterritoriaalse korralduse, ei ole sellise iseloomuga. Eelviidatud Riigikohtu lahendis käsitletud Vabariigi Valitsuse määrusega seati teatud avalik-õigusliku iseloomuga kasutuspiirangud konkreetsele maa-alale, sisuliselt oli tegemist ühe konkreetse asja avalikku kasutamist reguleeriva eeskirjaga. Haldusterritoriaalse korralduse kehtestamine on oluliselt abstraktsema iseloomuga ning vastavaid norme tuleb käsitada üldnormidena. Kohus möönab, et määruse ja üldkorralduse eristamine võib sageli olla keeruline, ent siiski tuleb tähele panna, et neil juhtudel, kus formaalselt määrusena kehtestatud õigusakti on materiaalses mõttes üksikaktina (üldkorraldusena) käsitatud, on vastav kohtupraktika olnud kantud vajadusest luua võimalus sellisest konkreetsest aktist tulenevate piirangute ja kohustuste tõhusaks vaidlustamiseks. Näiteks seonduvalt looduskaitseala kaitse-eeskirjast tulenevate piirangutega juhul, kui kaitseeeskirja käsitada määrusena, peaks füüsiline isik sellise piirangu õiguspärasus kahtluse alla seadmiseks esmalt käituma seda piirangut rikkuvalt ning seejärel taotlema piirangunormi kohaldamata jätmist, vaidlustades rikkumisele reaktsioonina antud haldusakti või väärteokaristuse. Sellest seisukohast vaadates on käesoleva juhtum samuti erinev. Nimelt on kohalikul omavalitsusel enda isekorraldusõigust rikkuva üldnormi vaidlustamiseks ette nähtud
eriline kohtu poole pöördumise õigus, mis tuleneb PSJVKMS §-st 7. Sellise erilise kaebevõimaluse olemasolu õigustab kohtu hinnangul käesolevas asjas vaidlustatud määruse käsitamist ka materiaalses mõttes määrusena (üldaktina).
11.Kuivõrd kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, ei ole kaebuse rahuldamine võimalik. Halduskohtule esitatud kaebus on seega perspektiivitu ning see välistab esialgse õiguskaitse kohaldamise. Eeltoodust tulenevalt tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.