Teenistussuhted › Riigiteenistus

3-15-3218 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-15-3218 mõistliku põhjuseta kahe kaebajaga samas situatsioonis oleva vanglaametniku (AS ja UT) koondamisnõude. Ainsa põhjusena on vangla nimetanud asjaolu, et koondatud ametnikud olid kaebajast kõrgemal ametiastmel. 2015. a lõpul olid Tartu Vangla saatmismeeskonna ametnikud koondamissituatsioonis. Alates 01.01.2016 likvideeriti saatmismeeskond, kelle ülesandeks oli kinnipeetavate saatmine ja transport Eesti vanglate vahel. Tartu Vangla tunnistas 28.10.2015 kirjas, et struktuurimuudatuse tulemusena kaob saatmisosakond vangla koosseisust ja uude loodavasse saatmisüksusesse saavad teenistusse asuda ainult need ametnikud, kes kuuluvad relvastatud üksusesse. Kuna kaebaja sinna ei kuulu, ei ole tal võimalik jätkata seniste teenistusülesannete täitmist. Vangla tunnistas sellega, et kaebaja suhtes oli tekkinud koondamissituatsioon – tema jätkamist senisel ametikohal peeti võimatuks ja Tartu Vanglal ei olnud pakkuda kaebajale võimalust jätkata samade või sarnaste ülesannete täitmist ka ühelgi muul ametikohal. Tallinna Vangla 04.08.2016 kirja kohaselt ei olnud ka neil seda võimalust: „30.11.2015 käskkirja nr 3-2/901 andmise ajal ei olnud Tallinna Vanglal IP ametikohale (Tartu Vangla saatemeeskonna valvur/autojuht) sarnast vaba ametikohta.“ 2) Tallinna Vanglal puudus teenistuslik vajadus, mis õigustaks kaebaja tahtevastast üleviimist. Kui vajadus vabade ametikohtade täitmise järele oli sedavõrd tungiv, et kaalus üles kaebaja õiguse valida vabalt töö- või teenistuskohta, ei vajanud Tartu Vangla oma ametniku üleviimiseks Tallinna Vangla direktori eelnevat nõusolekut, sest hoopis Tallinna Vanglal oli vaja Tartu Vangla direktori nõusolekut. Järelikult ei olnud üleviimise põhjuseks mitte teenistuslik vajadus, vaid hoidumine koondamishüvitise maksmisest. Teenistusliku vajaduse puudumist kinnitab ka asjaolu, et AS koondamisnõue rahuldati ning kaebaja ja JJ vabastati Tallinna Vangla teenistusest samal päeval, kui nad avaldasid selleks soovi. Kui vangla järelevalve oli ohus, olnuks võimalik nõuda 30-päevasest etteteatamise tähtajast kinnipidamist. Asjaolu, et Tallinna Vanglas on juba pikka aega olnud paarkümmend ametikohta täitmata ja on seda ka vaatamata 01.06.2016 toimunud liitmisele Harku ja Murru Vanglaga, tõendab, et 2015. a lõpus ei olnud tegemist sedavõrd ohtliku situatsiooniga, mis õigustaks ametnike tahtevastast üleviimist. 3) Käskkirjade andmisel jäeti kaebaja arvamus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-te 1 ja 2 nõudeid rikkudes ära kuulamata. VangS § 128 ebaselgust arvestades oleks vastustaja pidanud kaaluma asutuse rahaliste huvide kõrval ka kaebaja huve teda aktiivselt menetlusse kaasates. Nõuetekohaseks ärakuulamiseks ei saa pidada Tartu Vangla 28.10.2015 kirja, kuna selles anti teada, et kaebajalt oodatakse juba samaks päevaks nõusolekut üleviimiseks ning mittenõustumise korral viiakse ta teenistusliku vajaduse tõttu teisele ametikohale. Vastamise tähtaega küll pikendati, kuid peaspetsialistil puudus pädevus pikendada direktori asetäitja määratud tähtaega ning uus tähtaeg oli vaid kaks tööpäeva hilisem (30.10.2015), mis ei ole vastuväidete esitamiseks ilmselgelt piisav, seda enam, et kaebaja pidi olema sel ajal autoroolis ja tegema oma igapäevast tööd. On ilmne, et küsimus oli otsustatud kaebaja arvamust ära ootamata. 4) Vastustajal puudus alus kaebaja nõusolekuta üleviimiseks ühest riigiasutusest teise teisele ametikohale täitma teistsuguseid teenistusülesandeid. VangS § 128 ei anna selleks alust. Tähtsust ei oma, et kõnealused ametikohad asusid samal ametiastmel ja kaebajal olnuks piisavalt oskusi selle töö tegemiseks. Kui kohtu arvates tuleneb VangS § 128 lg-test 2 ja 5 siiski alus selliseks üleviimiseks ning seda tähtajatult ja töötasu vähendamisega, tuleks kontrollida normi vastavust põhiseaduse (PS) §-le 29. Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikoht sarnaneb kaebaja ametikohaga Tartu Vangla saatmisosakonnas vaid selle poolest, et vastab samale ametiastmele. Teenistusülesanded muutusid 90%. Kaebaja tööle sõitmise teekond oleks pikenenud 15 km-lt 32 km-le ning ajaliselt 15 minutilt enam kui poolele tunnile. Töötasu oleks kolme kuu möödumisel vähenenud 67,43 euro võrra.

Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. 3(12)

3-15-3218 1) Olenemata Tartu Vangla saatemeeskonna töö ümberkujundamisest ei olnud Tartu Vanglal kohustust kaebajat koondada. Erinevalt avaliku teenistuse seadusest (ATS) on VangS § 128 lg 1 p-s 2 ja lg-s 2 nähtud ette võimalus viia vanglaametnik sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel ilma vanglaametniku nõusolekuta. Vanglaametnikku ei tohi tema nõusolekuta üle viia, kui ametikoha vahetuse tõttu muutub ametniku elukoht või pikeneb oluliselt tööle jõudmise aeg (VangS § 128 lg 4). VangS § 128 lg 5 kohaselt võib üleviimisega kaasneda ametniku ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine. Seega võib üleviimine toimuda ka erinevate vanglate vahel. VangS § 128 lg 51 sätestab, et vanglaametniku teenistusele ei kohaldu ATS § 33 (ametniku tähtajaline üleviimine). 2) Olukorras, kus Tallinna Vanglas oli ligi 30 (21.10.2015 seisuga 28) kaebaja väljaõppele ja ametiastmele vastavat vakantset ametikohta ning tööjõu puuduse tõttu oli raskendatud seaduses ettenähtud järelevalvetoimingute tegemine, esines teenistuslik vajadus kaebaja üleviimiseks ning tegemist ei olnud koondamissituatsiooniga. Vangla seisukohta toetab kohtupraktika (Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2013 otsus nr 3-12-2148 ja 26.06.2013 otsus nr 3-12-2224). Kaebaja üleviimiseks ei esinenud VangS § 128 lg-st 4 tulenevaid takistusi. Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesanded olid küll mõningal määral erinevad, kuid põhieesmärgilt (kinnipeetavate saatmine, järelevalvetoimingute teostamine, läbiotsimiste teostamine, kinnipeetavate põgenemise takistamine) samad. Kaebajal on väljaõpe, teadmised ja oskused ning sellest tulenevalt ka pädevus Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesannete täitmiseks. Koondamine on lubatud teenistuse ümberkorraldamise tõttu ametniku tööga kindlustamise võimatuse korral ning koondamishüvitise maksmise eesmärgiks on elukorralduse muudatustest (töö kaotus) tulenevate ebamugavuste kompenseerimine. Kuna kaebajale oli võimalik tagada teenistuse jätkamine, ei saanud talle tekkida koondamisega kaasnevaid ebamugavusi ega negatiivseid tagajärgi, mille kompenseerimiseks on koondamishüvitis ette nähtud. Asjaolu, et isik ei ole enam huvitatud vanglateenistuse jätkamisest, ei saa olla koondamise nõudmise põhjuseks.

Tartu Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Tartu Vangla saatmisosakonna töö ümberkorraldamine ei seadnud kaebajat olukorda, mida tuleb silmas pidada koondamissituatsioonina. Teenistuslikust vajadusest tingituna oli kaebaja võimalik üle viia sama ametiastme piires teise vanglasse, säilitades talle sellega töökoha ja sissetuleku. Isikul puudub õigus nõuda koondamist, kui on võimalik tema teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras. VangS annab eriregulatsioonina võimaluse viia vanglaametnik ühelt ametikohalt teisele ka siis, kui üleviimisega kaasneb ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine. Kaebaja heidab vastustajatele ette tema seisukohtadega arvestamata jätmist, kuid ta ei ole tõendanud, et ta neid üldse esitas. 2) Kuna kaebaja ei olnud koondamissituatsioonis, ei pidanud käskkirjast nähtuma koondamise positiivsete ja negatiivsete külgedega seonduv. Tallinna Vangla käskkirjas on vanglaametniku nõusolekuta üleviimise faktiline ja õiguslik alus. Käskkirjas on toodud piisava põhjalikkusega välja teenistuslik vajadus kaebaja üleviimiseks ning samuti on kaalutletud, kas kaebaja osas esineb mõni VangS § 128 lg-s 4 nimetatud asjaolu. Kuna Tallinna Vanglas oli 28 valvuri ametikohta täitmata, on teenistusliku vajaduse olemasolu ilmselge. Kaebajal ei saa olla õiguspärast ootust olla võrdselt koheldud nende ametnikega, kes koondati. Kuna vanglateenistuja nõusolekuta üleviimine on lubatud ainult sama ametiastme piires, ei olnud kaebaja temast erineval ametiastmel olnud koondatutega samas olukorras ning seetõttu ei saa olla rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõte.

Tallinna Halduskohus jättis 31.10.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

4(12)

3-15-3218 1) VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt on võimalik vanglaametnik sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele üle viia vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel ka ilma vanglaametniku nõusolekuta. VangS § 128 lg 5 annab võimaluse ka vanglaametnike teise vanglasse üleviimiseks. Tallinna Vanglal oli vajadus kaebaja oskustele ja teadmistele vastavate II klassi valvuri ametiastmele vastavate valvuri ametikohtade täitmiseks ning tööjõu puuduse tõttu oli raskendatud seaduses ettenähtud järelevalvetoimingute teostamine. Üleviimise otsuse tegemise hetkel oli täitmata 28 valvuri ametikohta. Seega esines teenistuslik vajadus kaebaja üleviimiseks. Kaebajal on vajalik väljaõpe ametiastmele vastavate teenistusülesannete täitmiseks. Seega on kaebajal teadmised ja oskused erinevates olukordades käitumiseks ning sellest tulenevalt ka pädevus Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesannete täitmiseks. 2) Koondamine on lubatud teenistuse ümberkorraldamise tõttu ametniku tööga kindlustamise võimatuse korral ning koondamishüvitise maksmise eesmärgiks on elukorralduse muudatusest (töö kaotus) tulenevate ebamugavuste kompenseerimine. Kuna Tallinna Vanglal oli võimalik tagada kaebajale teenistuse jätkamine, ei saanud kaebajale tekkida koondamisega kaasnevaid ebamugavusi ja negatiivseid tagajärgi, mille kompenseerimiseks on koondamishüvitis ette nähtud. Kaebaja puhul ei olnud tegemist koondamissituatsiooniga, sest teda oli võimalik üle viia teisele ametikohale, mille tööülesannete täitmiseks oli tal vajalik väljaõpe olemas. Isikul puudub õigus nõuda koondamist, kui tema teenistuses jätkamine on võimalik teisele ametikohale üleviimise korras. 3) Vastustajad on arvestanud kaebaja üleviimisel VangS § 128 lg-s 4 sätestatuga (elukoha vahetus või tööle jõudmise aja oluline pikenemine). Kaebaja tööle jõudmise aeg ei pikene oluliselt. Tööle jõudmiseks kuluks tal ca 17-20 minutit rohkem ning teekond pikeneks ca 17 km võrra. Seega ei esine VangS § 128 lg-s 4 toodud üleviimist välistavaid asjaolusid. Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesanded on küll mõningal määral erinevad Tartu Vangla saateülesandeid teostava valvuri teenistusülesannetest, kuid põhieesmärgilt on teenistusülesanded samad. Tallinna Vanglas on kaebajale tagatud stabiilne sissetulek. 4) Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust olla võrdselt koheldud nende ametnikega, kes koondati. Kuna vanglateenistuja nõusolekuta üleviimine on lubatud ainult sama ametiastme piires, ei ole kaebaja samas olukorras temast erineval ametiastmel olnud koondatud ametnikega ning seetõttu ei saa olla rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõte. Kaebaja suhtes ei ole rikutud ka ärakuulamisõigust. Kaebajale võimaldati esitada oma arvamus ja vastuväited teisele ametikohale viimise osas. 30.10.2015 vastuses 28.10.2015 teatisele märkis kaebaja lakooniliselt, et ei nõustu ettepanekuga teisele ametikohale üleviimiseks. Mingeid põhjendusi või selgitusi vastus ei sisalda. Soovi korral oli kaebajal piisavalt aega oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks, sest vaidlustatud haldusaktid anti alles 30.11.2015 ja 01.12.2015. 5) Kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ei ole põhjendatud. 6) Kuna kaebaja ei olnud koondamissituatsioonis, ei pidanud koondamisega seonduv kaevatavates käskkirjades kajastuma. Vanglaametniku nõusolekuta üleviimise käskkirjas on toodud üleviimise faktiline ja õiguslik alus ning selles on piisavalt põhjendatud, miks esineb teenistuslik vajadus kaebaja üleviimiseks, arvestatud on ka VangS § 128 lg-s 4 sätestatud tingimustega. Samuti on põhjendatud kaebaja vabastamine Tartu Vangla teenistusest saatmismeeskonna valvuri ametikohalt seoses tema üleviimisega Tallinna Vanglasse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

IP palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus.

5(12)

3-15-3218 1) Vanglad on erinevad riigiasutused, mistõttu ei ole neil seadusest tulenevat õigust ametnikku ilma tema nõusolekuta ühest asutusest teise üle viia. VangS § 128 reguleerib vanglaametniku üleviimist ühelt ametikohalt teisele ametikohale, mitte ühest asutusest teise. Ka VangS § 144 võimaldab üleviimist teisele ametikohale, mitte teise asutusse. Kuna VangS ei reguleeri ametniku ühest asutusest teise üleviimist, pidanuks üleviimisel juhinduma ATS § 98 lg 1 p-st 5 ja lg-st 3. Vastustajate tõlgendus VangS § 128 lg-le 5 on väär. Kui ametisse nimetamise õigust omavate isikutena oleks peetud silmas erinevate vanglate direktoreid, olekski ametisse nimetamise õigust omava isiku asemel kirjutatud sättesse direktor. Direktor ei ole vanglas ainus ametisse nimetamise õigust omav isik, ta võib selleks volitada teisi ametnikke. Lisaks on Justiitsministeeriumi vanglate osakonna ametnikel õigus nimetada teenistujaid ametisse. VangS § 128 lg-s 5 on peetud silmas olukorda, kus ametnik viiakse üle sama asutuse ühest struktuuriüksusest teise. 2) Halduskohus ei põhjendanud, miks ta jättis rahuldamata taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Kui VangS §-i 128 võib tõlgendada selliselt, et vanglateenistuse ametnikku võib tema tahtest sõltumata üle viia ükskõik millisesse vanglasse täitma ükskõik milliseid ülesandeid, on see vastuolus PS §-ga 29, mis näeb ette igaühe õiguse vabalt valida töökohta ja keelab sundida isikut teenistusse tema tahte vastaselt. 3) Tallinna Vangla käskkirjas on märgitud, et kaebajale seati Tartu Vangla direktori 05.08.2014 käskkirjaga kohustus läbida hiljemalt 05.08.2016 vanglaametniku ettevalmistusteenistus, mida kaebaja ei olnud Tallinna Vangla käskkirja andmise ajaks (30.11.2015) veel tegema asunud. Kaebaja ei asunud seda kohustust täitma kuni vanglateenistuse lõpuni. Seega ei vasta tõele vastustajate korduvad väited, nagu oleks kaebajal Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesannete täitmiseks vajalik väljaõpe. 4) Halduskohus jättis tähelepanuta, et Tartu Vangla vabastas kaebaja teenistusest VangS § 128 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel ehk kaebaja enda ettepanekul. Kaebaja ei ole teinud sellist ettepanekut. Samuti on halduskohus jätnud tähelepanuta, et kaebaja jäeti enne haldusaktide andmist HMS §-s 40 sätestatud korras ära kuulamata. Otsuste tegemisel oleks pidanud asutuse rahaliste huvide kõrval võtma arvesse ka kaebaja huve, kaasates ta aktiivselt menetlusse ning andes talle võimaluse esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. 5) Kohus nõustus põhjendamatult vastustajate väidetega, et mõlema ametikoha tööülesanded olevat sarnased, kuna mõlema ametikoha eesmärk on sarnane. Ametikoha eesmärk (tagada kinnipeetavate järelevalve ja üldine julgeolek) on ühesugune kõigil vanglaametnikel, konkreetsed ülesanded tulenevad ametijuhendist. Kaebaja juhtis kogu tööpäeva vältel saateautot ja tegeles selle hooldamisega. Järelevalveosakonna valvuri tööpäev on sisustatud pidevate läbiotsimiste, kinnipeetavate saatmise ja nendega vaidlemisega, mis on füüsiliselt väsitav, vaimselt kurnav ja alandav. Kaebaja ei soovi sellist tööd teha. 6) Kohus jättis tähelepanuta kaebaja selgitused, miks tema arvates teenistuslik vajadus üleviimiseks tegelikult puudus. Pelgalt täitmata ametikohtade olemasolu ei tähenda teenistuslikku vajadust tuua ametnikud üle teisest vanglast. Asutusel ei ole kohustust kõiki ametikohti täita. Tallinna Vanglas on juba aastaid regulaarselt 20-30 valvuri ametikohta täitmata. Pole tõenäoline, et Tallinna suuruses linnas ei ole võimalik teenistusse värvata piisavat hulka vanglaametnikke. Seega saab Tallinna Vangla vangistuse eesmärgist tulenevad ülesanded täidetud ka vähema personaliga. Kuna kaebajal puudus II klassi valvuri ametiastmele vastav ettevalmistus ja vangla siseterritooriumil töötamise kogemus, oli ta oma ettevalmistuselt võrdne mistahes muu isikuga, kes vajab tööd ja kellega Tallinna Vangla saaks vajadusel ametikohti täita. Teenistusliku vajaduse puudumist tõendab ka asjaolu, et kaebajaga samaaegselt viidi üle JJ, kuid mõlemad vabastati teenistusest samal päeval, kui nad esitasid

6(12)

3-15-3218 lahkumisavalduse. Üleviimise ainus selgitus saab olla Tartu Vangla huvi vältida koondamishüvitise maksmist. 7) Halduskohtu otsusest ei nähtu, mis veenis kohut selles, et tegemist on tööle jõudmise aja ebaolulise pikenemisega. Google maps kaardiandmed on mõeldud teekonna planeerimiseks, kuid selleks kuluva aja arvestus ei sisalda võimalikke liiklustakistusi, ilmaolusid ega muid sõiduaega mõjutavaid asjaolusid. Liiklusummikud Tallinnas on üldiselt teadaolev asjaolu. Üks tund ööpäevas on kaebaja jaoks oluline aeg, mida ta eelistab veeta oma pereliikmete seltsis, mitte bussis või autos. Vastustajad oleksid pidanud kaaluma kaebaja eraelu kvaliteedi halvenemist. 8) AS ja UT koondamise soov rahuldati ja nad koondati, vaatamata nende ametiastmetele vastavate täitmata ametikohtade olemasolule Tartu ja Tallinna vanglates. Asjaolu, et kaebaja oli erineval ametiastmel, ei välista võrreldavust. Kui Tartu Vangla tunnustas AS ja UT õigust nõuda koondamist, tulnuks samamoodi kohelda ka kaebajat. Asjaolu, et sarnases olukorras arvestati kõrgemal ametiastmel asunud isikute soovidega, madalamal ametiastel asunud isikute omadega aga mitte, tähendab ebavõrdset kohtlemist.

Tallinna Vangla palub 02.01.2017 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Ekslik on kaebaja arusaam, et VangS § 128 kohaldub vaid sama ametiasutuse piires vanglaametniku üleviimisele. VangS § 128 sõnastusest on arusaadav, et seal sätestatu ei reguleeri ainult sama ametiasutuse piires üleviimist, vaid annab võimaluse vanglaametniku üleviimiseks teistesse vanglatesse. Õige pole ka kaebaja arusaam, et vanglaametniku üleviimise otsustusõigust omavaid isikuid võib vanglates olla rohkem kui üks. Ametisse nimetamise õigus on vaid direktoril või tema poolt volitatud ametiisikul (VangS § 120 lg 2). Isegi kui direktor on ametisse nimetamise õiguse andnud üle kellelegi teisele, esindab see isik vangla direktorit, mis tähendab, et nimetamise õigust omavad isikud ei vahetu. Vanglateenistuses on vajalike oskuste ja teadmiste, samuti kõlbeliste omadustega inimeste leidmine keerukam. Tagamaks süsteemi toimimine igal ajal ja igas olukorras, ei välista VangS, erinevalt ATS-st, vanglaametniku sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele üleviimist, kui ametikoha vahetusega ei kaasne ametniku elukoha muutumist või tööle jõudmise aja olulist pikenemist. 2) Kaebaja tööle jõudmise aeg ei ole oluliselt pikenenud. Kilometraažilt on teekond küll 17 km võrra pikenenud, kuid seda ei saa pidada märkimisväärseks tööle jõudmise aja pikenemiseks. Arvestades, et kaebaja tööpäev algab kell 08.00 ning selleks ajaks peab ta juba täitma tööülesandeid, liikleb kaebaja ajal, mil liiklus ei ole veel häiritud. Seega ei esinenud kaebaja puhul üleviimist välistavaid tingimusi. 3) Kaebajal on läbitud vajalik väljaõpe ametiastmele vastavate teenistusülesannete täitmiseks, kuivõrd ta on läbinud 64 akadeemilise tunni kestuses vanglaametniku baaskoolituse. Arvestades, et kaebajal oli Tartu Vanglas teenistusstaaži 1,6 aastat, olid tal teadmised ja oskused erinevates olukordades käitumiseks ning sellest tulenevalt ka pädevus Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesannete täitmiseks. Need ülesanded on küll mõningal määral erinevad Tartu Vangla saateülesandeid teostava valvuri teenistusülesannetest, kuid on põhieesmärgilt samad. 4) Arusaamatuks jääb kaebaja väide Tallinna Vanglal üleviimiseks teenistusliku vajaduse puudumise kohta. Asjaolust, et Tallinna Vanglal oli suur hulk täitmist vajavaid vakantseid valvurite ametikohti, järeldub üheselt, et vanglal oli vajadus tööjõu järele. Vangla ei suutnud tööjõudu leida, kuid see ei tähenda, et vabade ametikohtade täitmiseks puudus vajadus. Kuna vanglal tuli igal juhul täita talle seadusega pandud ülesanded, tuli teenistuses olevatel ametnikel täita ka puuduolevate ametnike ülesandeid, mistõttu olid nad pidevalt

7(12)

3-15-3218 ülekoormatud, samas esines tööjõu puudumise tõttu ka puudujääke kinnipeetavatega seotud järelevalvetoimingute (nt kinnipeetavate saatmised arsti juurde) teostamisel. 5) Kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides oli võimalik kaebaja teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras, puudus kaebajal õigus nõuda koondamist.

Tartu Vangla palub 04.01.2017 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Vastustaja ei nõustu kaebaja tõlgendusega VangS §-le 128 ega seisukohaga sätte vastuolu kohta PS §-ga 29. Vaglateenistuja tema nõusolekuta ühest vanglast teise üleviimine lähtub avalikust huvist. Kaaludes avalikku huvi ja vanglaametnikule tema nõusolekuta üleviimisel kaasnevat põhiõiguse riivet, tuleb pidada avalikku huvi ülekaalukamaks. Asudes riigi teenistusse, kus riik esitab teenistujale tavapärasest kõrgemaid nõudmisi, aga garanteerib selle eest ka teatud soodustuste saamise, loovutab teenistuja teatud osa oma õigustest. VangS § 128 on põhiseadusega kooskõlas ning on seadusandja poolt kehtestatud teadlikult ja põhjusega, et vanglateenistujat oleks võimalik riigi teenistuslikest vajadustest lähtuvalt sama ametiastme piires viia ühelt ametikohalt teisele ametikohale, seda nii ilma tema nõusolekuta kui ka ühest asutusest teise. Asjaolu, et sama ametiastme piires nõusolekuta üleviimisel võib vahetuda asutus ja ametisse nimetamise õigust omav isik, ei riku iseenesest vanglaametniku õigusi ega ole vastuolus õigusega valida töökohta. PS §-s 29 sätestatud õiguse puhul on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida seadusandja võib põhjendatud juhtudel piirata. Vastustajad ei ole keelanud kaebajal valida uut töökohta ega ole sundinud teda töötama ametikohal, kui ta seda ei soovinud. VangS normid ei ole eksitavad ega mitmeti mõistetavad ning nende tõlgendamine ei ole toimunud üksikisiku kahjuks. Asjaolu, et kaebaja ei soovinud teha tööd ametikohal, kuhu ta üle viidi, kuna talle ei meeldi vangla sees valvuri teenistusülesandeid täita ja ta soovis saada koondatud ning koondamishüvitist, ei tähenda, et kaebaja õigusi oleks rikutud. 2) Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et ta pidi hakkama tegema täiesti teistsugust tööd. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei vastanud samale ametiastmele, ega ka seda, et ametikohale, kuhu ta üle viidi, on kehtestatud teistsugused nõuded haridusele, töökogemusele, kehalisele ettevalmistusele, teadmistele, oskustele või isikuomadustele. Kaebaja on läbinud vanglaametniku baaskoolituse ning saanud vajaliku väljaõppe tema ametiastmele vastavate teenistusülesannete täitmiseks. Tal olid ka piisava töökogemusega omandatud oskused, et täita vanglaametniku ülesandeid. Kaebaja ametiastmele vastava töö sisuks oli nii enne kui pärast üleviimist kinnipeetavate ja vahistatute üle järelevalve teostamine. Muutus ainult töö tegemise koht ja saatmise vahend. Töö tegemise eesmärk, töötamise aluseks olevad õigusaktid ning töö tegemise metoodika ja võtted (nt läbiotsimine) jäid samaks. 3) Vastustaja on halduskohtule saadetud vastuses selgitanud, et kaebaja teenistusest vabastamise käskkirjas VangS § 128 lg 1 p 1 märkimine on ilmne eksitus, mis ei muuda käskkirja õigusvastaseks. Vastustaja pole kordagi väitnud, et kaebaja üleviimine toimus tema enda algatusel. Kaebaja etteheited ärakuulamiskohustuse rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Kaebajale 28.10.2015 saadetud teatises selgitati põhjalikult, miks ja milline ettepanek talle tehakse, samuti seda, et võimalik on ka tema nõusolekuta üleviimine. Teatisele oli lisatud uue ametikoha juhend. Kaebaja pidas vastuses vajalikuks teatada üksnes seda, et ta ei nõustu Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale tööle asuma. Kaebaja ei pidanud vajalikuks esitada põhjendusi, selgitusi, omapoolseid ettepanekuid või arvamusi. HMS §-st 40 ei tulene haldusorganile kohustust selgitada välja keeldumise põhjused. 4) Tööle jõudmise aja oluline pikenemine on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel lähtutakse konkreetsest juhtumist. Kaebaja pidi ka enne üleviimist kasutama tööle jõudmiseks transporti. Tallinnas või selle lähiümbruses elades saab kaebaja uuele töökohale jõudmise

8(12)

3-15-3218 aega pidada täiesti normaalseks ning selle pikenemist nii ajas kui kilomeetrites ei saa pidada oluliseks. 5) Vastustaja ei nõustu kaebaja arutluskäiguga üleviimiseks teenistusliku vajaduse puudumise kohta. Kaebaja selgitused ei tõenda kuidagi teenistusliku vajaduse puudumist. Kui vangla vajaks oma ülesannete täitmiseks 20-30 valvurit vähem, oleks koosseisu selle võrra vähendatud. Pelgalt sellest, et vanglasse ei ole suudetud leida ettenähtud hulgal valvureid, ei saa järeldada teenistusliku vajaduse puudumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-15-3218 mitte omavalitsusüksuse territooriumi piiridest; vanglaametniku üleviimise mõte on selles, et teenistus oleks paindlik ja oleks võimalik vajaliku ametniku üleviimine konkreetsele ametikohale (sh vangla direktori üleviimine); kehtivas seaduses sisalduv piirang vangla direktori üleviimiseks ei ole põhjendatud ning vajalik direktorite roteerumiseks. Seetõttu tunnistatakse kehtetuks VangS § 128 lg 4 p 3 (vt Riigikogu IX koosseisu eelnõu 1244 SE seletuskirja). Alates 01.04.2013 kehtivas sõnastuses näeb VangS § 128 lg 4 ette, et vanglaametnikku ei tohi tema nõusolekuta üle viia vastavalt sama paragrahvi lõikele 2, kui ametikoha vahetuse tõttu muutub ametniku elukoht või pikeneb oluliselt töölejõudmise aeg. Avaliku teenistuse seadusega toimunud VangS § 128 lg 4 sõnastuse muutmine ei olnud varasema regulatsiooniga võrreldes sisuline ning oli eelnõu seletuskirjast nähtuvalt tingitud vajadusest jätta välja viide atesteerimisaja pikendamisele. Seega, ehkki VangS § 128 lg 4 sõnastust on pärast VangS kehtima hakkamist muudetud, pole põhjust tõlgendada kehtivat regulatsiooni kaebaja tõstatatud küsimuses (ühest vanglast teise üleviimise võimalikkus) algse regulatsiooniga võrreldes teisiti.

3-15-3218 mõjuta haldusakti sisu. Käskkirja sõnalises osas on märgitud selgelt, et kaebaja vabastati seoses Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale üleviimisega.

11(12)

3-15-3218

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.