Tallinna Halduskohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Elle Kask
Otsuse kuulutamise aeg ja koht
31.10.2016, Tallinn
Haldusasja number
3-15-3218
Haldusasi
I.P. kaebus Tallinna vangla 30.11.2015 käskkirja nr 3-2/901 (üleviimine) tühistamiseks ning Tartu vangla 01.12.2015 käskkirja nr 3-2/825 (teenistusest vabastamine) õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning lõpparve ja koondamishüvitise väljamõistmiseks.
Menetlusvorm
Suuline, kirjalik.
Menetlusosalised
Kaebaja: I.P. Esindaja: Eva Panksepp Vastustaja 1: Tallinna vangla Esindajad: Monika Raiendik ja Teerika Marilin Martisen Vastustaja 2: Tartu vangla Esindaja: Marju AltS.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
28.10.2015 Tartu vangla teatisega tehti I.P.le ettepanek Vangistusseaduse (VangS) § 128 lg 1 p 2 kohaselt üleviimise kohta Tartu vangla saatmisosakonna valvuri ametikohalt Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale. 30.10.2015 teavitas I.P. Tartu vanglat, et ei nõustu ettepanekus toodud üleviimisega. 30.11.2015 koostas Tallinn vangla käskkirja nr 3-2/901, millega otsustati viia kaebaja alates 01.01.2016 II klassi valvuri ametiastmele vastava Tartu vangla saatmisosakonna valvuri ametikohalt üle ja nimetati II klassi valvuri ametiastmele vastavale Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale. 01.12.2015 koostas Tartu vangla käskkirja nr 3-2/825, millega otsustati kaebaja vabastada alates 01.01.2016 Tartu vangla teenistusest ning saatmisosakonna valvuri ametikohalt seoses kaebaja üleviimisega Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale. 29.12.2015 esitas I.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna vangla 30.11.2015 käskkirja nr 3-2/901 tühistamist ning Tartu vangla 01.12.2015 käskkirja nr 3-2/825 õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning lõpparve ja koondamishüvitise väljamõistmist.
Kaebuse esitaja: I.P. töötas alates 05.08.2014 Tartu vanglas saatmisosakonna valvurina töötasuga 897,43 eurot ning tema teenistuskohaks oli Harku vangla. Alates 01.01.2016 viidi kaebaja Vangistusseaduse (VangS) § 128 lg 1 p 2 ja lg-te 2, 4 ja 5 alusel üle Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuriks ja tema töötasuks määrati kuni 31.03.2016 897,43 eurot, edasi alates 01.04.2016 830 eurot. Kaebaja ei olnud nõus enda üleviimisega ühest riigiasutusest teise ja nõudis enda koondamist põhjusel, et tema töölejõudmise aeg pikenes senisega võrreldes oluliselt, Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesanded on täiesti erinevad Tartu vangla saatmisosakonna valvuri ülesannetest ja kuigi esimesed kolm kuud oleks talle säilitatud tema senine töötasu, oleks see alates 01.04.2016 vähenenud 67,43 euro võrra. Nimetatud põhjustel nõudis kaebaja enda koondamist, mille Tartu vangla jättis rahuldamata. Samas rahuldas Tartu vangla kahe kaebajaga samas situatsioonis oleva vanglaametniku- A. S. ja U.T. koondamisnõude, ilma et viimaste erinevaks kohtlemiseks oleks olnud mõistlikku põhjust. Ainsa põhjusena on Tartu vangla nimetanud asjaolu, et A. S. ja U. T. olid kaebajast kõrgemal ametiastmel. Kaebaja leiab, et teda on koheldud ebaõiglaselt. 2015 lõpul olid Tartu vangla saatmisosakonna ametnikud koondamissituatsioonis. Alates käesoleva aasta 01.01. likvideeriti Tartu vangla saatmisosakond, kelle ülesandeks oli kinnipeetavate saatmine ja transport kõigi Eesti vanglate vahel. Selle osakonna ülesannete täitmiseks moodustati kõigis vanglates saateüksus. 28.10.2015 tunnistas Tartu vangla oma kirjas kaebajale, et saatmisosakond kaob struktuurimuudatuse tulemusena Tartu vangla koosseisust ja et uude, loodavasse saatmisüksusesse, saavad teenistusse asuda ainult need ametnikud, kes kuuluvad relvastatud üksusesse (Tartu vangla 28.10.15 kiri nr 3-1/1024-1 „Teatis saatmisosakonna töö ümberkorraldamise kohta ja ettepanek teisele ametikohale üleviimiseks). Kuna kaebaja sinna ei kuulu, siis ei ole tal enam võimalik jätkata praeguste teenistusülesannete täitmist. Sellega tunnistas Tartu vangla, et kaebaja suhtes oli tekkinud koondamissituatsioon – tema jätkamist senisel ametikohal peeti võimatuks ja Tartu vanglal ei olnud võimalik pakkuda talle võimalust jätkata samade või vähemalt sarnaste ülesannete täitmist ka ühelgi muul Tartu vangla ametikohal. Tallinna vangla 04.08.16 kirjas nr 1-11/15/37008-13 toodud väitel ei olnud seda võimalust ka neil: „30.11.2015 käskkirja nr 3-2/901 andmise ajal ei olnud Tallinna Vanglal I.P. ametikohale (Tartu vangla saatemeeskonna valvur/autojuht) sarnast vaba ametikohta“. 28.10.15 kirjas tegi Tartu vangla kaebajale ettepaneku tema üleviimiseks VangS § 128 lg 1 p 2 alusel teise asutusse teisele ametikohale täitma teistsuguseid teenistusülesandeid. Kaebaja leiab, et Vangistusseadus ei anna selliseks üleviimiseks alust. Kaebaja peab vajalikuks juhtida tähelepanu
asjaolule, et kui vastustajad olid ka tegelikkuses veendunud oma õiguses ja põhjendatuses viia teenistuslikust vajadusest tulenevalt ametnik ühest vanglast teise üle tema nõusolekust sõltumata, puudunuks vajadus nõuda kaebajalt kindlasti allkirjastatud nõusolekut. Ilmselt kahtlesid ka vastustajad ise oma kavatsuse seaduspärasuses, mistõttu oli kaebaja allkirjastatud nõusolek vajalik selleks, et see võtnuks viimaselt ära kaebevõimaluse. Kaebaja sellist arvamust kinnitab asjaolu, et nõusoleku nõudmise käigus peeti vajalikuks rõhutada, et kui kaebaja nõusolekut ei anna, viiakse ta nagunii üle ja et Tallinna vangla direktor olevat selleks oma nõusoleku andnud. Seda, et kaebajal on õigus mingeid vastuväiteid esitada või et vastustajad on valmis tema arvamust ära kuulama, ei olnud Tartu vangla käitumisest võimalik välja lugeda. Tallinna vanglas puudus selline teenistuslik vajadus, mis õigustaks kaebaja tahtevastast üleviimist teise riigiasutusse ja teistsuguste ülesannetega ametikohale. Kui Tallinna vangla vajadus vabade ametikohtade täitmise järele oli sedavõrd tungiv, et see kaalus üles kaebaja põhiseadusest tuleneva õiguse valida vabalt töö- või teenistuskohta, ei vajanud Tartu vangla oma ametniku Tallinna vanglasse üleviimiseks Tallinna vangla direktorilt eelnevalt nõusolekut, sest tulenevalt VangS § 128 lg-st 5 oli hoopis Tallinna vanglal vaja Tartu vangla direktori nõusolekut. Kaebaja järeldab sellest, et tegelikult ei olnud tema üleviimise põhjuseks mitte väidetav Tallinna vangla teenistuslik vajadus, vaid Tartu vangla eesmärk hoiduda koondamishüvitise maksmisest kõrvale. Sellest, et Tallinna vanglas puudus ametniku tahtevastast üleviimist õigustav teenistuslik vajadus, annab kinnitust ka asjaolu, et tema endise kolleegi A. S.e koondamise nõue rahuldati vaatamata Tallinna vangla täitmata ametikohtadele ja järelevalvetuseohule ning nii kaebaja kui tema kolleeg J. J. vabastati Tallinna vangla teenistusest samal päeval, mil nad selleks soovi avaldasid. Kui vangla järelevalve oli sedavõrd ohus, olnuks võimalik nõuda nii kaebajalt kui tema kolleegilt J. J.lt seadusega ettenähtud 30-päevasest etteteatamistähtajast kinnipidamist. Asjaolu, et Tallinna vanglas on juba pikka aega paarkümmend ametikohta täitmata ja on seda ka praegu vaatamata 01.06.2016 toimunud liitmisele Harku ja Murru vanglaga, tõendab, et 2015 lõpul ei olnud täitmata ametikohtade näol tegemist sedavõrd julgeolekuohtliku situatsiooniga, mis õigustanuks ametnike tahtevastast üleviimist teisest vanglast ja täitma täiesti teistsuguseid ülesandeid. Vaidlustatud käskkirjad on õigusvastased, sest nende väljaandmisel on rikutud Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-te 1 ja 2 nõudeid sellega, et jäeti ära kuulamata kaebaja arvamus. Kaebaja leiab, et VangS § 128 ebaselgust arvestades oleks vastustajad pidanud arvesse võtma ning kaaluma asutuse rahaliste huvide kõrval ka kaebaja huve, kaasates ta aktiivselt menetlusse ning andma talle võimaluse esitada asja kohta oma arvamus/vastuväited. Ärakuulamise nõuetekohaseks läbiviimiseks ei saa pidada Tartu vangla 28.10.15 kirja nr 3-1/1024-1 „Teatis saatmisosakonna töö ümberkorraldamise kohta ja ettepanek teisele ametikohale üleviimiseks“, kuna selles antakse üheselt mõistetavalt teada, et kaebajalt oodatakse hiljemalt 28.10.2015, so juba samaks päevaks, nõusolekut üleviimiseks ja et mittenõustumise korral viiakse ta ühelt ametikohalt teisele VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel teenistusliku vajaduse tõttu. Vastamistähtaega küll pikendati A. L. poolt, kuid esiteks puudus peaspetsialistil pädevus direktori asetäitja poolt kehtestatud tähtaja pikendamiseks ja teiseks oli uueks tähtajaks vaid kaks tööpäeva hilisem aeg ehk 30.10.2015. Kaks päeva ei ole vastuväidete esitamiseks ilmselgelt mõistlik ja piisav aeg, seda enam, et kaebaja pidi olema sel ajal autoroolis ja tegema oma igapäevatööd. Sellest saab järeldada, et Tartu vangla ei pidanud seda tõsimeeli ärakuulamiseks ega oodanud kaebaja arvamust, ammugi mitte vastuväiteid ja on ilmne, et küsimus oli otsustatud kaebaja arvamust ära ootamata. Riigikohus on otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-72-10 öelnud järgmist: „Kuigi haldusmenetluse seadus sätestab rea juhtumeid, mil haldusmenetlus võidakse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, peab ärakuulamine olema haldusakti adressaadile üldreeglina tagatud. ...Riigikohtu seisukohtade järgi eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. ... Ärakuulamisõiguse tähtsust rõhutades on Riigikohus osutanud ka Euroopa Liidu õigusele, mille
kohaselt tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, ning mis on Euroopa Kohtu arvates Euroopa Liidu üldine õiguspõhimõte. Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes“. Iseenesest näeb HMS § 40 lg 3 ka ette rea olukordi, mil haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust või vastuväiteid ära kuulamata, kuid antud juhul ühtki sellist alust ei esinenud. Vastustajatel puudus seaduslik alus kaebaja nõusolekuta üleviimiseks ühest riigiasutusest teise teisele ametikohale täitma teistsuguseid teenistusülesandeid. Kaebaja jääb ka pärast vastustajate vastuväidete ärakuulamist seisukohale, et VangS § 128 selleks alust ei anna. Vastavad selgitused on pikemalt välja toodud 29.12.2015 esitatud põhikaebuses ja 24.02.2016 esitatud „Kaebaja arvamuses Tartu Vangla 10.02.2016 ja Tallinna Vangla 11.02.2016 kirjalike selgituste kohta“. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et kõnealused ametikohad asusid samal ametiastmel ja et kaebajal olnuks piisavalt oskusi selle töö tegemiseks. Juhul, kui kohus leiab, et VangS § 128 lg-d 2 ja 5 annavad tõepoolest vanglaametniku tahtevastast üleviimist ühest riigiasutusest teise riigiasutusse teisele ametikohale täitma täiesti teistsuguseid ülesandeid ja seda tähtajatult ning vähendades tema töötasu, palun algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ja kontrollida sellise normi vastavust Põhiseaduse §-le 29, mille kohaselt on igaühel õigus vabalt valida töö- ja teenistuskohta. Põhiseaduse § 29 kaitse laieneb ka juba tekkinud töö- või teenistussuhtele ning sätestab sõnaselgelt sunniviisilise töötamise keelu. Sundimine on aset leidnud siis, kui inimene ei ole töötamiseks nõusolekut andnud ja see kohustus ei tulene talle seadusest. Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri ametikoht, kuhu kaebaja üle viidi, sarnaneb kaebaja ametikohaga Tartu vangla saatmisosakonnas vaid niipalju, et see vastab samale ametiastmele. Ülejäänud osas muutus kaebaja olukord halvemaks. Teenistusülesanded muutusid enam kui 90%. Teenistusülesannete erinevust on kirjeldatud 29.12.2015 esitatud põhikaebuses ja kohtuistungil. Kaebaja usub, et käesolevaks hetkeks ei ole selle üle enam ka vaidlust, kuna Tallinna vangla on seda asjaolu kinnitanud, väites, et neil ei olnud kaebaja üleviimise ajal Tartu vangla saatmisosakonna valvur-autojuhi ametikohaga sarnast ametikohta pakkuda. Pikenes tööle jõudmise aeg. Kaebaja on selgitanud, et tema tööle sõidu teekond oleks pikenenud 15 kilomeetrilt 32 kilomeetrile, mis ajaliselt tähendab teekonna pikenemist 15 minutilt enam kui poolele tunnile. On ilmselge, et tema tööle jõudmise aeg oleks seetõttu enam kui kahekordistunud, ööpäevas kokku aga lausa neljakordistunud, mis on vaieldamatult oluline pikenemine. Töötasu vähenes 67,43 euro võrra. Kuigi Tallinna vangla oleks säilitanud kaebajale kolmeks kuuks tema senise palga, oleks see alates 01.04.2016 ikkagi vähenenud. Kui seejuures võtta arvesse, et kaebaja tööle ja töölt koju jõudmise teekonna pikkus kahekordistus, siis kaotanuks ta rahaliselt enam kui 100 eurot kuus.
Vastustaja 1: Tallinna vangla on seisukohal, et Tallinna vangla 30.11.2015 käskkiri nr 3-2/901 on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Samuti on kaebaja teenistusest vabastamine Tartu vangla 01.12.2015 käskkirja nr 3-2/825 alusel toimunud õiguspäraselt ning sellest tulenevalt puudub ka alus koondamishüvitise väljamõistmiseks. Vastustaja on seisukohal, et olenemata Tartu vangla saatmisosakonna töö ümberkujundamisest ei olnud Tartu vanglal kohustust kaebajat koondada. Erinevalt Avaliku teenistuse seaduses (ATS) sätestatust on Vangistusseaduses (VangS) § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 ette nähtud võimalus vanglaametnik sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele üle viia vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel ka ilma vanglaametniku nõusolekuta. Sealjuures annab VangS § 128 lg 5 võimaluse ka vanglaametnike erinevatesse vanglatesse üleviimiseks. Vanglaametniku üleviimist reguleeriva VangS §-s 128 lg 1 kohaselt vanglaametnikku võib ühelt ametikohalt teisele üle viia vanglaametniku ettepanekul (p 1) või vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel (p 2). Sama paragrahvi lõige 2 ütleb, et käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 tähendatud juhul võib vanglaametniku teenistuslikest vajadustest tulenevalt viia sama ametiastme
piires ühelt ametikohalt üle teisele ilma vanglaametniku nõusolekuta. VangS § 128 lg 2 annab vanglale võimaluse viia üle vanglateenistuse ametnik teenistuslikest vajadustest tulenevalt sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele ilma vanglaametniku nõusolekuta. Vanglaametnikku ei tohi tema nõusolekuta üle viia vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2, kui ametikoha vahetuse tõttu muutub ametniku elukoht või pikeneb oluliselt tööle jõudmise aeg (lg 4). Vanglaametniku üleviimise otsustab tema ametisse nimetamise õigust omav isik. Kui vanglaametniku üleviimisega kaasneb tema ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine, nimetatakse vanglaametnik ametisse senisele ametikohale nimetamise õigust omava isiku kirjalikul nõusolekul (lõige 5). VangS § 128 lg 5 näeb ette võimaluse, et üleviimisega võib kaasneda ka ametniku ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine, seega võib ametniku üleviimine ühelt ametikohalt teisele toimuda ka erinevate vanglate vahel, arvestades seejuures VangS § 128 lg-s 4 sätestatud tingimustega (ametniku elukoha vahetus või tööle jõudmise aja oluline pikenemine). VangS § 128 lg 51 sätestab, et vanglaametniku teenistusele ei kohaldu Avaliku teenistuse seaduse § 33 (ametniku tähtajaline üleviimine). Seega olukorras, kus Tallinna vanglas oli ligi 30 (21.10.2015 seisuga 28) kaebaja väljaõppele ja ametiastmele vastavat vakantset ametikohta ning tööjõu puuduse tõttu oli raskendatud seaduses ette nähtud järelevalvetoimingute teostamine, esines teenistuslik vajadus kaebuse esitaja üleviimiseks Tartu vanglast Tallinna vanglasse (sama ametiastme piires) ning tegemist ei olnud koondamissituatsiooniga. Tallinna vangla eeltoodud seisukohta toetab ka kohtupraktika - nii on Tallinna Ringkonnakohus 15.04.2013 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-12-2148 ja 26.06.2013 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-122224 leidnud, et isegi kui asutuse struktuuris ja teenistujate koosseisus leiavad aset muudatused pole ametniku puhul põhjust rääkida koondamissituatsioonist, kui teda on võimalik kas tema nõusolekul või ka ilma nõusolekuta üle viia teisele ametikohale. Eelviidatud kohtuasjades leidis ringkonnakohus ka, et juhul, kui Vangistusseadus (VangS) § 128 nägi ette erisused avaliku teenistuse seadusest ning kui vanglaametniku üleviimine on viidatud VangS sätte alusel võimalik tema nõusolekust sõltumata, siis ei ole isik koondamissituatsioonis. Kaebaja Tartu vanglast Tallinna vanglasse üleviimiseks ei esinenud takistusi ka VangS § 128 lg-s 4 sätestatu pinnalt. Kuna I.P. elukohaks oli Tartu vanglale esitatud andmete kohaselt xxxx, Harjumaa, oleks kaardirakenduse www.google.ee/maps andmetel I.P. tööle sõitmise vahemaa pikenenud 17 km ning tööle jõudmiseks kuluv aeg pikenenud sõiduautot kasutades ca 17-20 minutit ja ühistranspordiga sõites 22-30 minutit. Vastustaja hinnangul ei saa eeltoodut pidada tööle jõudmise aja oluliseks pikenemiseks ning seega kaebaja osas ei esine VangS § 128 lg-s 4 toodud üleviimist välistavaid asjaolusid. Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesanded olid küll mõningal määral erinevad Tartu vangla saateülesandeid teostava valvuri teenistusülesannetest, kuid põhieesmärgilt - kinnipeetavate saatmine, järelevalvetoimingute teostamine, läbiotsimiste teostamine, kinnipeetavate põgenemise takistamine - on samad. Kuna kaebajal on vajalik väljaõpe ametiastmele vastavate teenistusülesannete täitmiseks, on kaebajal teadmised ja oskused erinevates olukordades käitumiseks ning sellest tulenevalt ka pädevus Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesannete täitmiseks. Vastustaja on seisukohal, et kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides on võimalik kaebaja teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras, puudub kaebajal õigus nõuda enda koondamist. Vastustaja leiab jätkuvalt, et koondamine on lubatud teenistuse ümberkorraldamise tõttu ametniku tööga kindlustamise võimatuse korral ning koondamishüvitise maksmise eesmärgiks on elukorralduse (töö kaotus) muudatustest tulenevate ebamugavuste kompenseerimine. Kuna käesoleval juhul oli Tallinna vanglal võimalik tagada kaebajale teenistuse jätkamine, ei saanud kaebajale tekkida koondamisega kaasnevaid ebamugavusi ja negatiivseid tagajärgi, mille kompenseerimiseks koondamishüvitis on ette nähtud. Asjaolu, et isik ei ole enam huvitatud vanglateenistuses jätkamisest, ei saa olla koondamise nõudmise eelduseks ja põhjuseks. Vastustaja 2: Tartu vangla saatmisosakonna töö ümberkorraldus ei seadnud I.P.d olukorda, mida tuleb silmas pidada koondamissituatsioonina. Teenistuslikust vajadusest tingituna oli kaebaja võimalik üle viia sama ametiastme piires teise vanglasse, säilitades temale sellega töökoht ja sissetulek. Kehtivast õigusest
lähtuvalt puudub isikul õigus nõuda enda koondamist, kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides on võimalik tema teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras. Ka praegune kohtupraktika toetab seisukohta, et isegi kui asutuse struktuuris ja teenistujate koosseisus leiavad aset muudatused, pole konkreetse ametniku puhul põhjust rääkida koondamissituatsioonist, kui teda on võimalik kas tema nõusolekul või ka ilma nõusolekuta üle viia teisele ametikohale. Võimaluse viia vanglaametnik lähtuvalt teenistuslikust vajadusest üle ühelt ametikohalt teisele ning seda viisil, kus üleviimisega kaasneb tema ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine, annab vanglateenistusele Vangistusseadus (VangS) kui eriregulatsioon, mitte Avaliku teenistuse seadus (ATS) ning seda tulenevalt ATS § 2 lg-st 2. VangS § 128 lg 2 annab vanglale õiguse viia vanglateenistuse ametnik teenistuslikust vajadusest tulenevalt sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele üle ilma vanglaametniku nõusolekuta. VangS § 128 lg 5 sätestab, et kui vanglaametniku üleviimisega kaasneb tema ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine, nimetatakse vanglaametnik ametisse senisele ametikohale nimetamise õigust omava isiku kirjalikul nõusolekul. Seega näeb Vangistusseadus arusaadavalt ette erisuse, et vanglaametnikku võib ühelt ametikohalt teisele üle viia teenistuslikest vajadustest tulenevalt sama ametiastme piires ilma vanglaametniku nõusolekuta. Kuna VangS § 128 lg 5 näeb ette võimaluse, et üleviimiseha võib kaasneda ka ametniku ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine, siis võib ametniku üleviimine ühelt ametikohalt teisele toimuda ka erinevate vanglate vahel, arvestades seejuures VangS § 128 lg-s 4 sätestatud piirangutega. Kaebaja väited, et tema nõusolekuta üleviimisel ühest asutusest teise tegid vastustajad meelevaldse otsuse, jättes kaalumata erinevate lahendusvariantide, sh koondamise positiivsed ja negatiivsed küljed kaebajale ning et vaidlusalustest käskkirjadest puuduvad tuvastatud faktilised asjaolud, mis viisid otsuse tegemisele, ja kaalutlused, millest juhinduti, ei ole kaebaja sellised argumendid käesoleval juhul asjakohased. Samuti, kuigi kaebaja heidab vastustajatele ette tema seisukohtadega arvestamata jätmist, ei ole kaebaja tõendanud, et ta neid arvamusi ja sisukohti vastustajatele üldse esitas. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kuna kaebaja ei olnud koondamissituatsioonis, siis ei pidanud koondamise positiivsete ja negatiivsete külgedega seonduv ka vaidlusalustest käskkirjadest nähtuma. Vanglaametniku nõusolekuta üleviimise käskkirjas peab nähtuma üleviimise faktiline ja õiguslik alus, mis on Tallinna vangla 30.11.2015 käskkirjas nr 3-2/901 ära toodud. Samuti on käskkirjas piisava põhjalikkusega välja toodud, miks esineb teenistuslik vajadus kaebaja üleviimiseks ning samuti on kaalutletud, kas kaebaja osas esineb mõni VangS § 128 lg-s 4 nimetatud alus. Haldusakti koormamine üleliigsete ning asjakohatute põhjendustega muudaks haldusakti selgusetuks ning selle mõistmine oleks raskendatud. Vastustajale jääb kaebaja poolt väljendatust paratamatult mulje, et kuna kaebajale oli lihtsalt vastumeelne Tallinna vanglas teenistust jätkata, siis on kaebus esitatud mitte enda rikutud õiguste kaitseks, vaid lootuses saada teenimatult hüvitist. Koondamine iseenesest on negatiivne nähtus, mida inimesed tavapäraselt püüavad vältida. Koondamine ei ole tavapäraselt midagi sellist, mida inimene ootaks või veel vähem nõuaks. Kaebaja loodud hüpoteetiline väide, et tema üleviimiseks olev teenistuslik vajadus on otsitud põhjus ja tegelik üleviimise eesmärk oli koondamishüvitise maksmisest kõrvalehoidumine. Kuna puudub vaidlus selle üle, et Tallinna vanglas oli kaebaja üleviimise otsuse tegemise hetkel 28 valvuri ametikohta täitmata, siis on ilmselge, et nende kohtade täitmiseks seadusest tulenevate kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks oli teenistuslik vajadus olemas. Kaebajal ei saa tekkida õiguspärast ootust ja lootust olla võrdselt koheldud nende ametnikega, kes koondati. Kuna vanglateenistuja nõusolekuta üleviimine on lubatud ainult sama ametiastme piires, siis ei ole kaebaja temast erineval ametiastmel olnud koondatud ametnikega samas olukorras ning seetõttu ei saa olla rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõtet.
Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse esitaja soovib saada Tartu vangla teenistusest vabastatuks koondamise tõttu. Kaebuse esitaja arvates Tallinna vanglal puudus teenistuslik vajadus kaebaja tahtevastaseks üleviimiseks teise riigiasutusse ja teistsuguste ülesannetega ametikohale. Kaebaja märgib, et juhul, kui kohus asub seisukohale, et VangS § 128 annab vastustajatele õiguse viia ametnik tema nõusolekuta tähtajatult teise riigiasutusse, mis asub lisaks ka teises paikkonnas, palub kaebaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus hindamaks kõnealuse normi vastavust Põhiseaduse §-le 29. Vastustajad on seisukohal, et tegemist ei olnud kaebaja osas koondamissituatsiooniga ning et olukorras, kus Tallinna vanglas oli ca 30 kaebaja väljaõppele ja ametiastmele vastavat vakantset ametikohta ning tööjõu puuduse tõttu oli raskendatud seaduses ette nähtud järelevalvetoimingute teostamine, esines teenistuslik vajadus kaebuse esitaja üleviimiseks Tartu vanglast Tallinna vanglasse sama ametiastme piires. Tartu vangla saatmisosakonna töö ümberkorraldus ei seadnud I.P.d olukorda, mida tuleb silmas pidada koondamissituatsioonina. Teenistuslikust vajadusest tingituna oli kaebaja võimalik üle viia sama ametiastme piires teise vanglasse, säilitades temale sellega töökoht ja sissetulek ning kehtivast õigusest lähtuvalt puudub isikul õigus nõuda enda koondamist, kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides on võimalik tema teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras, mis on kooskõlas ka kehtiva kohtupraktikaga. Vangistusseaduse (VangS) § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt on erinevalt Avaliku teenistuse seaduses (ATS) sätestatust ette nähtud võimalus vanglaametnik sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele üle viia vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel ka ilma vanglaametniku nõusolekuta. VangS § 128 lg 5 annab võimaluse ka vanglaametnike erinevatesse vanglatesse üleviimiseks. Vastustajate kinnitusel Tallinna vanglal oli vajadus kaebaja oskustele ja teadmistele vastavate II klassi valvuri ametiastmele vastavate valvuri ametikohtade täitmiseks ning tööjõu puuduse tõttu oli raskendatud seaduses ette nähtud järelevalvetoimingute teostamine, seega esines teenistuslik vajadus kaebuse esitaja üleviimiseks Tartu vanglast Tallinna vanglasse sama ametiastme piires. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on läbitud II klassi vanglaametniku ametiastmele vastav ettevalmistusteenistus ning tal on vajalik väljaõpe ametiastmele vastavate teenistusülesannete täitmiseks, seega on kaebajal teadmised ja oskused erinevates olukordades käitumiseks ning sellest tulenevalt ka pädevus Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesannete täitmiseks. Vastustajad on õigesti leidnud, et koondamine on lubatud teenistuse ümberkorraldamise tõttu ametniku tööga kindlustamise võimatuse korral ning koondamishüvitise maksmise eesmärgiks on elukorralduse (töö kaotus) muudatustest tulenevate ebamugavuste kompenseerimine. Kohus nõustub vastustajatega, et kuna käesoleval juhul oli Tallinna vanglal võimalik tagada kaebajale teenistuse jätkamine, ei saanud kaebajale tekkida koondamisega kaasnevaid ebamugavusi ja negatiivseid tagajärgi, mille kompenseerimiseks koondamishüvitis on ette nähtud. Kohus märgib, et I.P. puhul ei olnud tegemist koondamissituatsiooniga, sest teda oli võimalik üle viia teisele ametikohale, mille tööülesannete täitmise jaoks oli tal vastav väljaõpe olemas. Kohus märgib, et isikul puudub õigus nõuda enda koondamist, kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides on võimalik tema teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras. Kohus sarnaselt vastustajatega leiab, et koondamine on lubatud teenistuse ümberkorraldamise tõttu ametniku tööga kindlustamise võimatuse korral ning koondamishüvitise maksmise eesmärgiks on elukorralduse (töö kaotus) muudatustest tulenevate ebamugavuste kompenseerimine, kuid kuna käesoleval juhul oli Tallinna vanglal võimalik tagada kaebajale teenistuse jätkamine, siis ei saanud kaebajale tekkida koondamisega kaasnevaid ebamugavusi ja negatiivseid tagajärgi, mille kompenseerimiseks koondamishüvitis on ette nähtud.
Vanglaametniku üleviimine on sätestatud Vangistusseaduse (VangS) §-s 128, mille lõike 1 kohaselt vanglaametnikku võib ühelt ametikohalt teisele üle viia: 1) vanglaametniku ettepanekul või 2) vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel. Sama paragrahvi lõige 2 ütleb, et käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 tähendatud juhul võib vanglaametniku teenistuslikest vajadustest tulenevalt viia sama ametiastme piires ühelt ametikohalt üle teisele ilma vanglaametniku nõusolekuta. VangS § 128 lg 2 annab vanglale võimaluse viia üle vanglateenistuse ametnik teenistuslikest vajadustest tulenevalt sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele ilma vanglaametniku nõusolekuta. Vanglaametnikku ei tohi tema nõusolekuta üle viia vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2, kui ametikoha vahetuse tõttu muutub ametniku elukoht või pikeneb oluliselt tööle jõudmise aeg (lg 4). Vanglaametniku üleviimise otsustab tema ametisse nimetamise õigust omav isik. Kui vanglaametniku üleviimisega kaasneb tema ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine, nimetatakse vanglaametnik ametisse senisele ametikohale nimetamise õigust omava isiku kirjalikul nõusolekul (lõige 5). VangS § 128 lg 5 näeb ette võimaluse, et üleviimisega võib kaasneda ka ametniku ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine, seega võib ametniku üleviimine ühelt ametikohalt teisele toimuda ka erinevate vanglate vahel, arvestades seejuures VangS § 128 lg-s 4 sätestatud tingimustega (ametniku elukoha vahetus või tööle jõudmise aja oluline pikenemine). VangS § 128 lg 51 sätestab, et vanglaametniku teenistusele ei kohaldu Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 33 (ametniku tähtajaline üleviimine). Kohus märgib, et vastustajad on arvestanud kaebaja üleviimisel Tartu vanglast Tallinna vanglasse VangS § 128 lg-s 4 sätestatuga- ametniku elukoha vahetus või tööle jõudmise aja oluline pikenemine. Kohus nõustub Tallinna vanglaga, et kaebuse esitaja tööle jõudmise aeg oluliselt ei pikene - tööle jõudmiseks kuluks tal ca 17-20 minutit rohkem ning teekond pikeneks ca 17 km võrra, seega kaebaja osas ei esine VangS § 128 lg-s 4 toodud üleviimist välistavaid asjaolusid. Tallinna vangla väidab, et järelevalveosakonna valvuri teenistusülesanded on küll mõningal määral erinevad Tartu vangla saateülesandeid teostava valvuri teenistusülesannetest, kuid põhieesmärgilt- kinnipeetavate saatmine, järelevalvetoimingute teostamine, läbiotsimiste teostamine, kinnipeetavate põgenemise takistamine- on samad. Tallinna vanglas on kaebuse esitajale tagatud stabiilne sissetulek ehk siis püsiv sissetulekuallikas palga näol vanglateenistuses olles. Vaidlust ei ole, et kaebajal on läbitud II klassi vanglaametniku ametiastmele vastav ettevalmistusteenistus ning tal on vajalik väljaõpe ametiastmele vastavate teenistusülesannete täitmiseks, seega on kaebajal teadmised ja oskused vanglas erinevates olukordades käitumiseks ning sellest tulenevalt ka pädevus Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesannete täitmiseks. Kohus märgib, et vanglasüsteemi tõrgeteta toimimise üheks eesmärgiks on vältida väljaõppinud ja kogemustega vanglaametnike teenistusest lahkumist, mis tagaks kvalifitseeritud tööjõu säilimise. Lisaks ühiskonna julgeoleku tagamise eesmärgiks on vajalik, et vanglateenistuja ametiülesandeid täidavad piisavate kogemuste, teadmiste ning oskustega isikud. Kaebuse esitaja väidab, et teda on koheldud ebaõiglaselt. Kaebajaga samas situatsioonis olnud vanglaametnikud (A.S., U.T.) koondati. Kaebaja leiab, et ka tema suhtes oli tekkinud koondamissituatsioon. Kohus kaebaja poolt väidetuga ei nõustu. Vastustajad on õigesti leidnud, et kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides on võimalik kaebuse esitaja teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras, puudub kaebajal õigus nõuda enda koondamist. Kohus nõustub vastustajatega, et koondamine on lubatud teenistuse ümberkorraldamise tõttu ametniku tööga kindlustamise võimatuse korral ning koondamishüvitise maksmise eesmärgiks on elukorralduse (töö kaotus) muudatustest tulenevate ebamugavuste kompenseerimine, kuid kuna Tallinna vanglal oli võimalik tagada kaebuse esitajale teenistuse jätkamine, siis ei saanud kaebajale tekkida koondamisega kaasnevaid ebamugavusi ja negatiivseid tagajärgi, mille kompenseerimiseks koondamishüvitis on ette nähtud ning et antud juhul tegemist ei olnud koondamissituatsiooniga, sest kaebajat oli võimalik üle viia teisele ametikohale, mille tööülesannete täitmise jaoks oli tal vastav väljaõpe olemas. Vastustajad on õigesti leidnud, et isikul puudub õigus nõuda enda koondamist, kui õigusaktides ettenähtud nõudeid
järgides on võimalik tema teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras (mida kinnitab ka kohtupraktika). Vaidlus puudub selle üle, et Tallinna vanglas oli kaebaja üleviimise otsuse tegemise hetkel 28 valvuri ametikohta täitmata, seega nende kohtade täitmiseks seadusest tulenevate kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks oli teenistuslik vajadus olemas. Kohus nõustub vastustajatega, et kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust ja lootust olla võrdselt koheldud nende ametnikega, keda koondati. Kuna vanglateenistuja nõusolekuta üleviimine on lubatud ainult sama ametiastme piires, siis ei ole kaebaja temast erineval ametiastmel olnud koondatud ametnikega samas olukorras ning seetõttu ei saa olla rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõtet ning antud juhul kaebajat ei ole koheldud ebaõiglaselt/ebavõrdselt. Samuti leiab kohus, et kaebaja suhtes ei ole rikutud ärakuulamisõigust. I.P.le võimaldati esitada oma arvamus/vastuväited teisele ametikohale üleviimise osas. 30.10.2015 vastuses 28.10.2015 teatisele nr 3-1/1024-1 märkis kaebaja lakooniliselt, et ei nõustu ettepanekuga teisele ametikohale üleviimiseks, mingeid põhjendusi, selgitusi jms vastuses ei sisaldu. Seejuures kohus märgib, et soovi korral oli kaebajal piisavalt aega oma seisukohtade/vastuväidete esitamiseks, kuna vaidlustatud haldusaktid on välja antud 30.11.2015 (üleviimine) ja 01.12.2015 (teenistusest vabastamine). Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2 kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus märgib, et nõustub vastustajate põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. Kohus ei algata kaebuse esitaja taotlusel põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust hindamaks Vangistusseaduse § 128 vastavust Põhiseaduse §-le 29 osas, mis lubab vanglaametniku sama ametiastme piires üle viia ühelt ametikohalt teisele vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel ilma vanglaametniku nõusolekuta, kuna leiab, et taotlus ei ole põhjendatud. Kohus leiab, et kuna kaebaja ei olnud koondamissituatsioonis, siis ei pidanud koondamisega seonduv kaevatavates käskkirjades kajastuma. Vanglaametniku nõusolekuta üleviimise käskkirjas (nr 3-2/901) on toodud üleviimise faktiline ja õiguslik alus ning selles on piisavalt põhjendatud, miks esineb teenistuslik vajadus I.P. üleviimiseks, sh on arvestatud ka VangS § 128 lg-s 4 sätestatud tingimustega. Samuti on põhjendatud I.P. vabastamine Tartu vangla teenistusest ning saatmisosakonna valvuri ametikohalt seoses tema üleviimisega Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale (kk nr 3-2/825). Kohus kokkuvõtvalt asub seisukohale, et kaevatavad haldusaktid on õiguspärased ning puudub alus kaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus tehti kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.