Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. mai 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-827
Haldusasi
OÜ Factory kaebus SA Eesti Filmi Instituut 28. märtsi 2016. a otsuste tühistamiseks, millega rahuldati „Eesti Vabariik 100“ mängufilmide konkursil OÜ Allfilm taotlused projektidele „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ tootmistoetuse saamiseks ning jäeti rahuldamata OÜ Factory taotlus tootmistoetuse saamiseks projektile „Purjetamine vabadusse“, samuti SA Eesti Filmi Instituut kohustamiseks viia OÜ Factory projekti suhtes läbi uus sõltumatu hindamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12. oktoobri 2016. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Factory, esindajad v.adv Carri Ginter ja adv Piret Schasmin Vastustaja – SA Eesti Filmi Instituut, esindajad v.adv Urmas Kiik ja adv Toomas Seppel Kolmas isik – OÜ Allfilm, esindaja v.adv Ramon Rask
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Factory apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
12. aprill 2017
RESOLUTSIOON
Jätta OÜ Factory apellatsioonkaebus rahuldamata.
Muuta Tallinna Halduskohtu 12. oktoobri 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-16-827 resolutsiooni punkte 1 ja 2 selliselt, et kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmise asemel jätta OÜ Factory kaebus tervikuna rahuldamata. Samuti muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
Mõista OÜ-lt Factory (registrikood 12342450) OÜ Allfilm (registrikood 10002394) kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud summas 1290 (üks tuhat kakssada üheksakümmend) eurot.
OÜ Factory ja SA Eesti Filmi Instituut menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 12. juunil 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kultuuriministeerium ja SA Eesti Filmi Instituut (EFI) koostöös Riigikantseleiga kuulutasid 12.12.2012 välja ideekonkursi Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks valmivate filmide leidmiseks. Kokku planeeriti toetada seitsme filmi tootmist järgmistes kategooriates: ajalooline film, kirjandusteose ekraniseering, laste- ja noortefilm, kogupere animatsioon, kaasaegne draama, noorte režissööride debüütfilm ja noorte režissööride lühifilmide kogumik. „Eesti Vabariik 100“ (EV100) mängufilmide konkursi raames nähti ette stsenaariumitoetuse, arendustoetuse ning tootmistoetuse andmine vastavast audiovisuaalteoste toetusprogrammist. EV100 mängufilmide konkurss toimus kolmes voorus: 1) anonüümne ideekonkurss, millele esitati 165 projekti ja mille seast valis EV100 filmiprojektide žürii 10.06.2013 stsenaariumi arendusetappi suunamiseks välja 17 projekti ning EFI andis neile stsenaariumitoetust; 2) esitatud 15 stsenaariumist valis EV100 filmiprojektide žürii 09.10.2014 edasiseks arendamiseks välja 9 projekti, millele EFI andis arendustoetust; 3) pärast projektide arendamist tegi EV100 filmiprojektide žürii 26.10.2015 kunstilise valiku neist 9-st filmiprojektist, mis võisid kuni 22.02.2016 taotleda EFI-lt tootmistoetust. Kõigis kolmes etapis kuulus EV100 mängufilmi konkursi 8-liikmelisse hindamiskomisjoni teiste hulgas EFI peaprodutsent PT-H ja Eesti Filmioperaatorite Liitu esindanud EL.
2.OÜ Factory esitas EV100 mängufilmide konkursile projekti „Purjetamine vabadusse“, mis osutus valituks kahes esimeses voorus ning EFI andis projektile nii stsenaariumi- kui ka arendustoetust. Kolmandas voorus OÜ Factory projekt žüriilt positiivset hinnangut ei pälvinud. OÜ Factory esitas 17.11.2015 ja 07.12.2015 EFI-le vaided EV100 mängufilmide konkursi hindamistulemuste kehtetuks tunnistamiseks, taotledes uue žürii kokkukutsumist ja uut hindamist. Seoses EL huvide konfliktiga otsustas EFI juhatus 01.12.2015, et tema poolt 26.10.2015 hindamisel antud punktid tühistatakse ning žürii hindamistabel arvutatakse ümber. Uut žüriid ei moodustatud ja uut hindamist ei korraldatud, kuid OÜ Factory filmiprojekt lubati osalema ka 27.11.2015 väljakuulutatud tootmistoetuse taotluste vooru ning selgitati, et EV100 filmiprojektide žürii hinnang ei ole õiguslikult siduv ning lõpliku valiku toetatavate 2(14)
3-16-827 projektide osas teeb ekspertkomisjoniga.
alles
pärast
taotluste
esitamist
EFI
peaprodutsent
koos
3.EFI rahuldas 28.03.2016 otsusega esitatud seitsmest tootmistoetuse taotlusest (kogusummas 8 511 000 eurot) viis: „Tõde ja õigus“ (tootja OÜ Allfilm, toetus 2 187 000 eurot), „Seltsimees laps“ (toetus 1 200 000 eurot), „Põrgu Jaan“ (toetus 1 200 000 eurot), „Võta või jäta“ (tootja OÜ Allfilm, toetus 720 000 eurot) ja „Eia jõulud Tondikakul“ (toetus 837 000 eurot). SA Eesti Filmi Instituut jättis 28.03.2016 otsusega rahuldamata OÜ Factory taotluse mängufilmi „Purjetamine vabadusse“ tootmise toetamiseks 1 000 000 euro suuruses summas. Otsuse põhjenduste kohaselt vastas taotlus nõuetele, kuid arvestades asjaolu, et EV100 mängufilmide tootmistoetuse rahalised vahendid on väiksemad kui esitatud taotluste kogusumma, tehti toetuse andmise osas valik taotluste tugevusi ja nõrkusi arvestades. Toetust ei saanud kaks taotlust, mille sisulised ja kunstilised kavatsused, ajakava, eelarve ja rahastusplaan, kinolevi ja festivalide potentsiaal või taotleja varasem filmialane kogemus olid teiste taotlejatega võrreldes nõrgemad. OÜ Factory taotlus oli kõigis võrreldavates kategooriates nõrgem kui teiste taotlejate oma. Hinnangu andmisel toetuti ekspertkomisjoni arvamusele, mis oli otsusele lisatud.
4.OÜ Factory esitas Tallinna Halduskohtule 28.04.2016 kaebuse EFI 28.03.2016 otsuste, millega rahuldati OÜ Allfilm rahastamistaotlused projektidele „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“, ning nendega seotud eelhaldusaktide tühistamiseks, samuti EFI 28.03.2016 otsuse tühistamiseks, millega jäeti rahuldamata OÜ Factory rahastamistaotlus projektile „Purjetamine vabadusse“. Ühtlasi palus kaebaja kohustada EFI-t viima tema projekti rahastamistaotluse suhtes läbi uue sõltumatu hindamise. EV100 mängufilmide konkursi läbiviimisel on rikutud ausa menetluse põhimõtet, sest žüriiliikmed PT-H ja EL on osalenud OÜ-ga Allfilm seotud projektide hindamisel, olemata sõltumatud ja erapooletud. EV100 mängufilmide konkursi raames on OÜ-le Allfilm kokku eraldatud ca 3,1 miljonit eurot. PT-H oli kuni 29.04.2013 OÜ Allfilm juhatuse liige ja kuni 31.05.2013 OÜ Allfilm osanik ning hindas seega sisuliselt iseenda poolt ettevalmistatud mängufilmide ideekavandeid (mis pidid olema talle äratuntavad mh anonüümsete projektidena). Lisaks on tõenäoline, et PT-H-l on OÜ-s Allfilm jätkuvalt majanduslikud huvid (s.o osade võõrandamine on olnud üksnes ajutine seoses asumisega EFI peaprodutsendiks). EL hindas kahes esimeses etapis mh OÜ Allfilm projekti „Tõde ja õigus“, mille produtsent MT on tema elukaaslane (ühine majapidamine ja ühised lapsed, samuti ühised ärihuvid OÜ-s Juriidiline Keha). Elukaaslase projekti hindamisel osalemisega rikkus EL korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud keeldu (toimingupiirangut), millest olid teadlikud ka teised žüriiliikmed ja seega laienes hääletamise keeld KVS § 11 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel ka neile. Rikutud on ka konkursi esimese vooru anonüümsuse nõuet, sest žüriiliikmed PT-H ja EL olid OÜ Allfilm projektidest teadlikud ega hinnanud neid erapooletult. Rikkumised võisid oluliselt mõjutada OÜ-le Allfilm tootmistoetuse määramist ja OÜ Factory taotluse rahuldamata jätmist. 2013. ja 2014. a hindamistulemused on sisuliselt eelhaldusaktid haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 1 p 2 tähenduses (vt ka Riigikohtu 13.11.2008 otsus nr 3-3-1-26-08, p 14), sest esimeste voorude läbimiseta poleks OÜ Allfilm projektid saanud 2016. a-l taotleda EFI-lt tootmistoetust. Hindamiskomisjoni otsused on HMS § 63 lg 2 p 3 alusel tühised vähemalt nende projektide osas, mida toimingupiirang otseselt puudutas.
5.SA Eesti Filmi Instituut vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. PT-H on oma osaluse OÜ-s Allfilm võõrandanud ning tal puuduvad nimetatud 3(14)
3-16-827 äriühinguga seoses igasugused majanduslikud huvid (vt ka Politsei- ja Piirivalveameti 29.08.2013 määrus väärteomenetluse lõpetamise kohta; Tallinna Halduskohtu 31.03.2014 otsus nr 3-13-1017). PT-H valiti EFI peaprodutsendiks avaliku konkursi tulemusel ning üheks tema tööleasumise tingimuseks oli OÜ Allfilm osaluse võõrandamine, mida isik ka tegi. Seega ei pidanud PT-H ennast žüriist taandama. Kui PT-H ei tohiks mingil viisil osaleda OÜga Allfilm seotud otsuste tegemisel, muudaks see tema tööülesannete täitmise sisuliselt võimatuks, sest OÜ Allfilm on Eesti suurimaid filmitootjaid. Esimeses voorus esitati tähtajaks 165 ideed, millest 152 vastasid nõuetele ning neid hindas 8-liikmeline žürii, kusjuures valik tehti konsensuslikult, mistõttu ühe žüriiliikme otsus seda ei mõjutanud. Tuleb arvestada, et filmitootjatel ja produtsentidel on korraga töös mitmeid filmiideid ning neid arendatakse aastaid. Seetõttu teavad filmivaldkonnas tegutsevad isikud üsna hästi, millist lugu keegi arendab ja nende ilmumine Eesti kõigi aegade suurimale ja olulisemale filmikonkursile on üsna tõenäoline. Ideekonkursi puhul oli täielikust anonüümsusest olulisem idee esitamise kvaliteet. PT-H ja EL osalemine hindamiskomisjoni töös ei mõjutanud kaebajale tootmistoetuse mitteandmist, sest vastava otsuse tegi EFI ning see põhines ekspertkomisjoni ettepanekul (seejuures hindasid eksperdid projekte sisuliselt), mitte EV100 filmiprojektide žürii hinnangul (seda kinnitab mh lastefilmi „Eia jõulud Tondikatkul“ toetamine, mis EV100 filmiprojektide žürii lõppvalikusse ei mahtunud). Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda selliste menetlusvigade puhul, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Praegusel juhul ei oleks kaebaja filmiprojekt saanud EL punktidest sõltumata pingereas paremat kohta. EV100 filmiprojektide žürii otsused ei ole käsitatavad ka eelhaldusaktidena (ja ei ole vaidlustatavad), sest need ei olnud EFI-le 28.03.2016 otsuse tegemisel siduvad. Isegi kui žürii otsuseid pidada eelhaldusaktideks, on nende vaidlustamise tähtaeg möödunud.
6.Kolmas isik OÜ Allfilm palus jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata. Kaebus on väidetavate eelhaldusaktide osas esitatud kaebetähtaega ületades (PT-H ja EL seosed OÜ-ga Allfilm pidid olema kaebajale teada oluliselt varem, hiljemalt 17.11.2015 vaide esitamise ajaks) ning kolmanda isiku projektide osas tehtud otsused ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi. OÜ Factory õigusi saab rikkuda üksnes otsus, millega keelduti tema projekti rahastamisest. Ebaõige on eeldada, et kui OÜ Allfilm projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ ei oleks rahastust saanud, siis oleks automaatselt rahastuse saanud OÜ Factory projekt „Purjetamine vabadusse“, sest OÜ Allfilm projektide asemel oleksid hilisemates voorudes osalenud mingid teised projektid ning vastustaja ressursid oleksid jätkuvalt piiratud. Äärmisel juhul võiks kaebaja õigusi rikkuda üksnes teisele samasse kategooriasse kuuluvale filmile toetuse andmine. OÜ Allfilm projekt „Tõde ja õigus“ on kirjandusteose ekraniseering ja „Võta või jäta“ on kaasaegne draama, seevastu OÜ Factory projekt „Purjetamine vabadusse“ kuulub ajaloolise filmi kategooriasse. Kui kaebaja leiab, et tema projekt sai põhjendamatult vähe punkte või oli muul põhjusel ebaõige, on sobiv ja piisav vaidlustada üksnes teda puudutavat otsust. Väited PT-H erapoolikuse osas on põhjendamatud, sest tema seos OÜ-ga Allfilm on lõppenud. MT liitus OÜ Allfilm projektiga „Tõde ja õigus“ alles 03.11.2014 ning EL hindas projekte üksnes kahes esimeses voorus (teise vooru tulemused kuulutati välja 10.10.2014). Kaebaja taotluse rahuldamata jätmise otsuse põhjendustest nähtub selgelt, et projekt ei vastanud sisuliselt EFI nõudmistele. Kõiki projekte on hinnatud samadel alustel ja kaebajat ei ole kuidagi diskrimineeritud. Kõigi voorude peale kokku on töid hinnanud 12 filmiala tippspetsialisti, mistõttu on ilmne, et kaks inimest ei saanud otsustusprotsessi mõjutada ning väidetavad menetlusvead ei saanud tuua kaasa asja ebaõiget otsustamist ega tingi vaidlustatud haldusakti tühistamist. Vaidlustatud otsuste tühistamine riivaks ebaproportsionaalselt kolmanda isiku õiguspärast ootust ja põhjustaks temale ulatusliku kahju.
7.Tallinna Halduskohus jättis 12.10.2016 otsusega läbi vaatamata OÜ Factory nõuded EV100 filmiprojektide žürii otsuste (I–III etapp) ning SA Eesti Filmi Instituut otsuste, millega 4(14)
3-16-827 määrati EV100 audiovisuaalteoste toetusprogrammi raames OÜ Allfilm projektidele „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ stsenaariumi- ja arendustoetus, tühistamiseks ning ülejäänud osas jättis OÜ Factory kaebuse rahuldamata. Samuti mõistis kohus kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud 6000 eurot. EV 100 audiovisuaalteoste toetusprogrammi raames toetuste määramist tuleb käsitada kolmeetapiliselt läbiviidud haldusmenetlusena, mille iga vooru lõpus määrati vastav toetus (I etapp – stsenaariumitoetus; II etapp – arendustoetus; III etapp – tootmistoetus). Stsenaariumija arendustoetuste määramise otsuseid on võimalik käsitada eelhaldusaktidena tootmistoetuse määramise otsuse suhtes, sest järgmise etapi toetuse määramise eelduseks oli eelmise etapi edukas läbimine. Samas oli konkursi igal etapil oma eesmärk ning filmiprojekti arengufaasist lähtuv hindamisfookus. Konkursi esimeses etapis määrati siduvalt kindlaks filmiidee vastavus EV100 toetusprogrammi tingimustele ja teises etapis määrati kindlaks filmi arenduspotentsiaal. Neid aspekte tootmistoetuste määramisel enam ei hinnatud. Lisaks moodustasid toetused kokku ühe terviku, sest EV100 programmi eeskirja p 2.2 kohaselt arvestati stsenaariumi- ja arendustoetuste summad projekti edasisel finantseerimisel tootmistoetuse summa sisse. EV100 filmiprojektide žürii ja EFI osalesid haldusmenetluses oma pädevuse piires, kusjuures lõpliku otsuse tegijaks oli Riigikantselei poolt loodud toetusprogrammi haldav EFI. Vastustajaga tuleb nõustuda, et EV100 filmiprojektide žürii omas toetuste määramisel ettevalmistavat ja õiguslikult mittesiduvat (nõuandvat) rolli. Seetõttu ei saa žürii otsuseid käsitada (eel)haldusaktidena, olenemata sellest, et need omasid EFI poolt toetuste määramisel faktilist mõju. HMS § 52 lg 1 p-st 2 tulenevalt on eelhaldusakti tunnuseks just selle siduv õiguslik mõju. Kokkuvõtlikult tuleb EV100 filmiprojektide žürii otsuseid käsitada menetlustoimingutena ning konkursi I ja II etapi hindamistulemused olid ka sellist laadi menetlustoimingud, mida puudutatud isikud saanuks HKMS § 45 lg 3 järgi vaidlustada eraldiseisvalt, sest need määrasid kindlaks filmiprojektide ringi, millesse pääsemine oli eelduseks toetuse taotlemisele. Kuna OÜ Factory filmiprojekt oli kahes esimeses etapis edukas ning sai toetusi teiste projektidega samas mahus, ei saanud žürii otsused kahes esimeses voorus rikkuda kaebaja õigusi. Kaebaja õigusi ei saanud rikkuda ka žürii otsus kolmandas voorus, sest tal lubati sellele vaatamata osaleda tootmistoetuste taotlemisel. EV100 filmiprojektide žürii otsuste tühistamist või nende õigusvastasuse tuvastamist on kaebaja taotlenud üksnes põhjusel, et OÜ Allfilm projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ jõudsid välja tootmistoetuste vooru. Samas tuli lõppvooru jõudmiseks küll läbida esimesed voorud, kuid kaebajale tootmistoetuse määramata jätmine ei olnud siiski põhjuslikus seoses kolmanda isiku projektidele stsenaariumi- ega arendustoetuste määramisega. Kaebaja õigusi ei puuduta asjaolu, kas OÜ Allfilm projektide asemel oleksid konkursil pidanud osalema muud filmiprojektid. Kaebaja kaebeõigus saab piirduda vaid selle kontrollimisega, kas tema filmiprojekti hinnati ausa menetluse põhimõtteid järgides. Kaebajal ei ole kaebeõigust selleks, et veenduda, kas kõik konkursil osalenud filmid jõudsid lõppvooru põhjendatult. Seega puudub kaebajal ilmselgelt subjektiivne õigus nõuda kahe esimese etapi hindamistulemuste ning stsenaariumi- ja arendustoetuste määramise otsuste tühistamist või nende õigusvastasuse tuvastamist. Kuna kaebuses ei ole nõutud uue hindamise läbiviimist, ei saaks ka žürii kolmanda vooru hindamistulemused parandada tema filmiprojekti väljavaateid tootmistoetuse saamisele. Seega jäävad nõuded EV100 filmiprojektide žürii kõigi kolme etapi otsuste ning OÜ Allfilm projektidele stsenaariumi- ja arendustoetuste määramise otsuste peale läbi vaatamata. Tootmistoetuste määramist puudutavas osas on kaebajal kaebeõigus. Ajal, mil EV100 filmiprojektide žürii asus mängufilmide projekte hindama (juunis 2013), ei olnud PT-H enam seotud OÜ-ga Allfilm ja huvide konflikti ei esinenud. Tema volitused OÜ 5(14)
3-16-827 Allfilm juhatuse liikmena lõppesid 29.03.2013 osanike koosoleku otsuse alusel 29.04.2013 ning äriregistri kanne osaluse võõrandamise kohta on tehtud 31.05.2013. Huvide konflikti ei saa tuletada pelgalt PT-H varasemast seotusest OÜ-ga Allfilm. Kaebaja väide PT-H varjatud ärihuvidest on spekulatiivne ja seda ei saa tõendada pelgalt asjaolud, et osalus võõrandati omahinnaga ja osanike koosoleku protokollis viidati osaluse peatamisele. Oluline on ka see, et PT-H ei saanud ainuisikuliselt otsustada toetuse määramist, vaid toetuse määramise eeskirja p 1.17 kohaselt otsustas toetuse määramise EFI juhatus. Isegi kui PT-H oli OÜ Allfilm projektidest varasemalt kuulnud ja tundis sellega seotud inimesi, ei anna see alust järeldada, et ta tegutses kolmanda isiku huvides ja eelistas tema filmiprojekte teistele (sh kaebaja projektile). Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis viitaksid sellele, et MT oleks olnud OÜ Allfilm filmiprojekti „Tõde ja õigus“ produtsendiks või muul moel sellega seotud juba alates konkursi algusest. Seega ei ole tõendatud, et EL tegevuses žürii esimeses etapis oleks esinenud huvide konflikt ning seda ei saanud luua pelgalt asjaolu, et MT töötas OÜ-s Allfilm. PT-H ja TD ütlustest nähtuvalt teavitas EL oma võimalikust huvide konfliktist žüriid teise etapi hindamiskoosoleku alguses, kuid žüriiliikmed ei näinud vajadust tema taandamiseks teises ega (algselt) ka kolmandas etapis, kuna žürii tajus ennast pigem kunstilise hinnangu andjana. Kuna MT ei ole EV100 mängufilmide konkursil menetlusosaline (selleks on OÜ Allfilm) ega menetlusosalise esindaja (s.o OÜ Allfilm juhatuse liige), siis ei toonud tema seotus HMS § 10 lg 1 p 2 kohaselt vältimatult kaasa vajadust EL taandamiseks. Seejuures täitis EL žürii teavitamisega HMS § 10 lg-s 4 sätestatud kohustuse, kuna žüriis osalesid ka selle moodustanud institutsioonide esindajad. Seega on taandamise menetlus praegusel juhul läbitud ja HMS § 10 lg 1 p 4 alusel taandamine on kaalutlusotsus. EL taandamata jätmisel ei ole rikutud kaalutlusreegleid, sest asjakohane on kaalutlus, et žürii hindamismenetluses ei otsustata toetuse määramist, vaid hinnatakse projektide kunstilist poolt. Arvestada tuleb sedagi, et esimeses kahes etapis oli hindamise fookuses filmiprojekti stsenaarium, millega produtsendil puudub otsene seos. Kolmandas voorus tühistati EL hinded kõigi filmiprojektide osas ja need ei mõjutanud kaebaja projekti positsiooni. Siinjuures ei ole oluline, et tühistamine toimus tagantjärele. EL huvide konflikti küsimus vajanuks küll žürii poolt adekvaatsemat reageerimist (sh protokollis põhjenduste esitamist), kuid ei nähtu, et tema hindamises osalemine oleks omanud negatiivset mõju kaebaja filmiprojekti käekäigule konkursil. EL ja PT-H tegevus EV100 filmiprojektide žüriis ei saanud omada sellist mõju, et üksnes nimetatud isikute tõttu jäi kaebajal tootmistoetus saamata. OÜ Allfilm projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ pälvisid kõrged hinded kõigilt žüriiliikmetelt ning ka tootmistoetuse määramisel kaasatud ekspertidelt. Seevastu hindasid OÜ Factory projekti „Purjetamine vabadusse“ tootmispotentsiaali madalaks valdav enamus žüriiliikmetest ja ekspertidest. See kinnitab täiendavalt järeldust, et hindamine ei olnud kallutatud ning esitatud tõendite põhjal puudub alus kahelda EV100 filmiprojektide žürii erapooletuses ja usaldusväärsuses. Ei nähtu, et PT-H või EL oleksid püüdnud žürii otsuseid kuidagi mõjutada või oleks EFI rikkunud ausa menetluse põhimõtet. Konkursi esimeses etapis ei rikutud ka anonüümsuse põhimõtet, sest esitatud filmiideed ei olnud seostatud konkreetsete autoritega. Võimalik ei ole tagada seda, et žürii liikmed ei tunne ühelgi juhul ära filmiidee taga seisvaid autoreid, kuid see ei tähenda veel vastavate projektide eelistamist. OÜ Factory 16.06.2016 taotlus kaebuse muutmiseks jääb rahuldamata. Arusaamatuks jääb nõue tuvastada EV100 filmiprojektide žürii 09.10.2014 ja 26.10.2015 otsuste tühisus žürii pädevuse puudumise tõttu, sest see tähendaks kõigi konkursiotsuste tühistamist, milleks kaebajal puudub kaebeõigus. Žürii tervikuna ei ole eksinud toimingupiirangute vastu. OÜ Factory ei ole vaidlustanud temale tootmistoetuse
6(14)
3-16-827 määramata jätmise otsust sisulisest aspektist, mistõttu ei kontrolli kohus EFI 28.03.2016 otsuse materiaalset õiguspärasust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.OÜ Factory palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Kaebajal on konkursimenetluse tingimustes kaebeõigus ka konkurendi projektide suhtes (nt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 14). Aus menetlus eeldab, et ka konkurendi projekte on hinnatud ausalt. Kui OÜ Allfilm projektid ei oleks lõppvooru pääsenud, siis oleks raha jätkunud ka kaebaja projektile ning tema taotlus oleks rahuldatud. Kaebeõigus on ka konkursi kahe esimese vooru tulemuste osas, sest tootmistoetust said taotleda vaid need projektid, mis olid läbinud varasemad voorud. Kuna stsenaariumi- ja arendustoetuse ning tootmistoetuse määramise otsused võeti vastu ühe haldusmenetluse käigus ning sõltusid üksteisest, siis võisid huvide konflikt ja toimingupiirangu rikkumine I ja II voorus mõjutada omavahel konkureerivate projektide ringi III voorus ning lõpliku tootmistoetuse jagamist. Apellandi projekt vastas nõuetele, kuid jäi tootmistoetusest ilma põhjusel, et tema projektile ei jätkunud raha. Samas olid EV100 filmiprojektide žürii otsused OÜ Allfilm projektide osas toimingupiirangu rikkumiste tõttu tühised ning kolmanda isiku projektid ei oleks tohtinud tootmistoetuste voorus osaleda. Kui eitada kaebeõigust esimeste voorude osas, oleks kaebaja õiguste efektiivne kaitse võimatu. Kaebuse täiendamine tühisuse tuvastamise nõudega ei oleks toonud kaasa kõigi žürii otsuste tervikuna tühistamist, vaid üksnes OÜ Allfilm projektide osas. Kogu konkursi tühisuse korral tulnuks viia läbi uus konkurss. Kui žürii esimeste voorude otsused ei ole tühised, siis on kaebajal kaebeõigus nende otsuste tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks OÜ Allfilm projektide osas. Halduskohus leidis ka ebaõigesti, et apellant ei nõudnud kaebuses projektide uut hindamist. Halduskohus on rikkunud oluliselt uurimispõhimõtet, tehes otsuse aktide osas, mille originaale ei ole kohtumenetluses esitatud ega uuritud, jättes tähelepanuta apellandi vastuväited žürii 09.10.2015 ja 26.10.2015 protokollide ehtsuse ning tunnistajate ütluste vasturääkivuse osas. Halduskohus tuvastas EV100 filmiprojektide žürii otsuste originaale ja EFI toetuse määramise otsuseid nägemata, et žürii otsused oli menetlustoimingud, millel puudus õiguslik mõju EFI stsenaariumi- ja arendustoetuste määramise otsustele. EV100 toetusprogrammi eeskirja p 1.3 viitas selgelt ideekonkursi žürii olemasolule ja p-st 1.5 tulenes, et toetust ei saa taotleda projektile, mis ei ole läbinud ideekonkurssi. Seega ei saanud toetusi määrata ilma žürii otsusteta. Tegelikkuses tegigi otsused žürii ja EFI üksnes kinnitas need. Seetõttu on põhjendamatu seisukoht, et žürii roll oli üksnes nõuandev. PT-H ei ole 31.08.2016 istungil samuti väitnud, et I ja II voorus oleks žürii otsustel olnud pelgalt soovituslik iseloom. Žürii olulist rolli tõendab ka EFI nõukogu 13.10.2016 koosoleku protokoll. Žürii tegevuses esines huvide konflikt ning kahtlusi tekitavad vastuolud žürii protokollides ja tunnistajate ütlustes. Apellant taotles kohtult korduvalt dokumentide väljanõudmist, et saada teada, kuidas erinevates voorudes tegelikult hääletati. Sellega seonduva 16.09.2016 vastuväite jättis halduskohus 03.10.2016 määrusega rahuldamata. EFI poolt dokumentatsiooni esitamata jätmine viitab oluliste puudustega haldusmenetlusele. Lisaks ei ole kohus nõudnud välja EV100 filmiprojektide žürii moodustamise aluseks olnud dokumente. Seega on võimalik, et žüriil puudus algusest peale pädevus otsuste tegemiseks. EV100 mängufilmide konkursil rikuti KVS-i ja apellandi õigust ausale ja läbipaistvale menetlusele. EL oli ametiisik, sest tal oli ametiseisund KVS § 2 lg 2 tähenduses. EL täitis žüriiliikmena avalikke ülesandeid, sest valis välja filmiprojektid, millega kaasnes riigipoolse toetuse andmine. Halduskohus tuvastas žürii hinnangute faktiliselt suunava mõju otsustele, 7(14)
3-16-827 kuid apellandi hinnangul oli žürii otsus otseselt EFI toetuse määramise otsuse aluseks. Asjaolu, et žürii lähtus projektide hindamisel kunstilistest kriteeriumitest, ei tähenda, et nende otsused ei omanud mõju projektide rahastamisotsustele. Seejuures väljastas EFI konkursil osalejatele selgelt teated, et „žürii otsustas eraldada toetuse...“. EL ja teiste žüriiliikmete toimingupiirangu rikkumise tõttu pidanuks kohus tuvastama žürii pädevuse puudumise OÜ Allfilm projektide osas. Produtsendil on filmiprojektis üks keskseimaid rolle, mistõttu ei saa väita, et produtsendil puudub seos stsenaariumiga. Ka sõltub produtsendi majanduslik tulu otseselt filmile eraldatud toetustest ja/või hilisemast müügitulust. Seetõttu tuleb projekti „Tõde ja õigus“ pidada MT projektiks ning järelikult tegi EL otsuse oma elukaaslase huvides ja see mõjutas kaudselt nende ühise leibkonna sissetulekuid (KVS § 11 lg 1 p 2). Kohtu tõlgendusega nõustumine viiks olukorrani, kus otsustajaga seotud tegelik kasusaaja võiks varjuda nt tankistist juhatuse liikme taha. Halduskohus jättis kogumata tõendid selle kohta, kas MT oli projekti „Tõde ja õigus“ produtsent I voorus, lähtudes üksnes PT-H ütlustest. Vaidlust ei ole selles, et EL-l oli huvide konflikt II voorus ning žürii selle vooru otsust ei ole tühistatud. Halduskohus lähtus EL tegevuse analüüsimisel üksnes HMS §-st 10, jättes KVS sätted täielikult kõrvale. Asjaolu, et EL on MT elukaaslane ja tema puhul esineb toimingupiirang, oli teada kõigile žüriiliikmetele. Korruptsiooniohust teadmise tõttu oli žüriiliikmetel KVS § 11 lg 1 p 3 alusel hääletamise keeld. Seega on žürii otsused pädevuse puudumise tõttu tühised vähemalt nende projektide osas, mida toimingupiirang otseselt puudutas (HMS § 63 lg 2 p 3). Isegi kui otsused ei ole tühised, on need seadusest tuleneva keelu eiramise tõttu õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele. KVS § 11 lg 1 p 3 rikkumise pani toime ka EFI, otsustades toetuste määramise, kuigi PT-H ja ES-D olid teadlikud OÜ Allfilm projektidega seotud korruptsiooniohust. Halduskohus tuvastas vääralt, et žüriis viidi läbi taandamismenetlus HMS § 10 tähenduses, mida ei ole samas väitnud ükski menetlusosaline ega tunnistaja (nende selgituste kohaselt jäeti huvide konfliktist teavitamisele lihtsalt reageerimata), samuti pole üldse teada, kellele tulnuks taandamisavaldus esitada. Isegi kui taandamismenetlus toimus, oli žürii otsusel tegelikkuses vähemalt faktiline mõju toetuste määramisele, mistõttu on ebaõige järeldus, et huvide konflikti ei esinenud. Huvide konflikt esines ka PT-H puhul, sest isegi kui ta isiklikult ei valmistanud ette EV100 mängufilmide konkursile esitatavaid töid, oli ta OÜ Allfilm juhatuse liikmena vastutav nende projektide konkursile esitamise eest ning hindas konkursil seega sisuliselt enda projekte. Apellant jääb ka varasemalt esitatud muude argumentide juurde, mis seonduvad PT-H isikliku huvitatusega. Halduskohus mõistis lisaks kolmanda isiku kasuks menetluskulud välja põhjendamatult suures ulatuses. Kolmanda isiku rolli ja õiguste kaitse vajadust arvestades olnuks OÜ Allfilm maksimaalne põhjendatud kulu 2300 eurot.
9.SA Eesti Filmi Instituut vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Väär on seisukoht, et apellandil on konkurendi projektide osas kaebeõigus põhjusel, et kui kolmanda isiku projektid ei oleks lõppvoorus osalenud, siis oleks jagunud toetusraha ka apellandi projektile. Apellant jätab arvesse võtmata, et lõppvooru oleks võinud pääseda 17 projekti ning igal juhul olnuks lõppvoorus konkurents mille puhul ei oleks kõigile taotlustele raha jätkunud. Isegi kui apellandil oleks kaebeõigus, on kolme eelvooru osas mööda lastud kaebuse esitamise tähtaeg, sest väidetavad huvide konfliktid olid OÜ-le Factory teada hiljemalt 17.11.2015 vaide esitamise ajaks. Seejuures on apellandi esindaja 13.01.2016 meedias kinnitanud, et loobub vaidlustamisest. Asjas on esitatud kõik EFI ja EV100 filmiprojektide žürii tegevust puudutavad dokumendid, mistõttu oli halduskohtul menetlusest ja selle käigus tehtud otsustest igakülgne ülevaade. Arusaamatuks jääb, kuidas tõendab EFI nõukogu 13.10.2016 protokoll žürii otsuste õiguslikku mõju. Vastustaja on korduvalt selgitanud, et EV100 filmiprojektide 8(14)
3-16-827 žüriid ei moodustatud käskkirjaga ning EFI-l puudub sellekohane dokumentatsioon, mistõttu ei ole olnud võimalik seda ka kohtumenetluses esitada. Žürii otsuste mittesiduvust kinnitab asjaolu, et EFI muutis neid vähemalt kaks korda (lubades apellandi projekti tootmistoetuse taotluste vooru ja toetades projekti „Eia jõulud Tondikakul“, mis ei saanud žüriilt viimases voorus positiivset hinnangut). Seega ei olnud žüriiliikmed ametiisikud KVS tähenduses. EL-l puudus võimalus suunata otsuste tegemist sisuliselt, sest II voorus tehti otsused konsensuslikult ja ühe hindaja arvamus valikut ei mõjutanud ning III voorus EL antud punkte ei arvestatud. Absurdne on apellandi tõlgendus, et KVS § 11 lg 1 p 3 kohaselt ei tohi hääletada ka need žüriiliikmed, kes on teadlikud mõne teise liikme huvide konflikti võimalusest. EL taandamise menetlus toimus pärast koosolekut e-kirjavahetuse teel. Seejuures ei omanud III vooru hindamine mingit õiguslikku tähendust, sest tootmistoetusi said taotleda kõik II voorus edukad projektid. PT-H puhul huvide konflikti ei esinenud, sest puuduvad igasugused tõendid, mis viitaksid tema jätkuvale seotusele OÜ-ga Allfilm või tegutsemisele kolmanda isiku huvides.
10.Kolmas isik OÜ Allfilm palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus jättis põhjendatult rahuldamata apellandi taotluse kaebuse täiendamiseks, sest OÜ-l Factory puudub kaebeõigus žürii hindamistulemuste ja EFI otsuste suhtes esimeses kahes voorus, kuna neis osutus edukaks ja sai toetust ka apellant. Apellandi subjektiivseid õigusi saab riivata üksnes haldusakt, millega jäeti temale toetus määramata. Seejuures saaks kohus tühistamiskaebuse puhul tühisuse tuvastada ka kaebuse muutmiseta (HKMS § 41 lg 4) ning kui žürii otsused oleksid eelhaldusaktid, on kaebus esitatud tähtaega rikkudes. Kui OÜ Allfilm projektid ei oleks pääsenud lõppvooru, ei tähenda see veel, et apellandi projekt oleks lõppvoorus olnud edukas, sest kolmanda isiku projektide asemel osalenuks lõppvoorus mõni teine projekt, mis võinuks samuti olla tootmistoetuse taotluste voorus apellandi projektist edukam. Kuna selles voorus hinnati projekti „tootmisküpsust“ ja apellandi projekt jäi toetuseta, kuna see ei olnud tootmiseks valmis, poleks tulemust apellandi jaoks mõjutanud see, kellega tema projekt konkureerib. Seejuures ei hinnatud I ja III voorus projekte üksteisega võrdluses, vaid igale projektile anti hinnang eraldi. Apellandi soov näib olevat viia konkursi tase piisavalt madalale, et toetust saaksid ka projektid, mille sisu ja valmidust hinnati madalalt. See oleks vastuolus EV100 mängufilmide konkursi mõtte ja eesmärgiga. Halduskohus leidis õigesti, et tootmistoetuse määramine toimus õiguspäraselt ning KVS norme ei rikutud. EL ja PT-H tegevus EV100 filmiprojektide žüriis ei saanud omada sellist mõju, et apellandil jäi tootmistoetus saamata üksnes nende isikute tõttu (HMS § 58). Filmiprojektidele andsid hinnangu kaheksa inimest ja toetuse andmise otsustas EFI, mitte žürii. Tootmistoetuse voorus EL žürii koosseisu ei kuulunud. Halduskohus tuvastas õigesti, et isikutel ei esinenud huvide konflikti. EL ei olnud ametiisik KVS tähenduses ning tema tegevus nõuandva ja soovitusliku iseloomuga žüriis ei avaldanud apellandile EFI läbi viidud haldusmenetluses faktilist ega õiguslikku mõju. Kuna žüriiliikmed ei olnud ametiisikud, siis ei saanud nende suhtes kohalduda ka toimingupiirangud. MT ei ole OÜ Allfilm osanik, juhatuse liige ega töötaja, vaid on kolmanda isikuga seotud üksnes projektipõhiselt. KVS § 7 käsitab juriidilise isiku puhul seotud isikuna selgelt juhtimis- või kontrollorgani liiget või osanikku. Seega ei ole võimalik väita, et MT oli menetlusosalise OÜ Allfilm esindaja. Kuna žüriiliikmed olid EL võimalikust huvide konfliktist teadlikud ja leidsid, et tema taandamine pole vajalik, siis on läbitud ka HMS §-s 10 sätestatud taandamismenetlus. Projektide lõplikul hindamisel EL ei osalenud. Uute hindajatega korraldatud lõppvooru tulemuste sarnasus varasematega kinnitab, et projekte on hinnatud erapooletult.
9(14)
3-16-827 Halduskohus ei ole menetluse läbiviimisel rikkunud uurimispõhimõtet. Žürii otsuste ja žürii moodustamise dokumentatsiooni puudumine ei oma tähtsust, sest žürii ei otsustanud toetuse määramist, vaid täitis üksnes ettevalmistavat rolli. Halduskohus nõudis põhjendatult välja üksnes need dokumendid, mis omasid asja lahendamisel tähtsust. Apellandi kaebus ei vääri kohtulikku kaitset, sest see on kantud üksnes isiklikust kättemaksuhimust. OÜ Factory poolt EV100 mängufilmide konkursile esitatud projekti autor PR on EFI-le kinnitanud, et isegi kui OÜ Factory kaebus on edukas, taotletakse enda konkursilt taandamist, mitte projektide uut hindamist ega raha ümberjagamist ning EV100 eelarvest ei soovita võtta vastu mingit raha. Seejuures tuleb arvestada, et kaebuse rahuldamine tooks kaasa olulise kahju OÜ-le Allfilm ning välistaks filmide valmimise Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
OÜ Factory apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
12.Seoses apellandi väitega halduskohtu poolt uurimispõhimõtte rikkumise kohta tuleb esmalt märkida, et vastustaja kinnitas Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2017 istungil selgesõnaliselt, et praeguses kohtumenetluses on esitatud kõik EV100 mängufilmide konkursi raames tehtud otsuste kohta koostatud dokumendid ning EFI otsuseid stsenaariumi- ja arendustoetuse määramise kohta ei ole eraldi kirjalikult vormistatud, samuti puudub EFI-l dokumentatsioon EV100 filmiprojektide žürii moodustamise kohta. Seega ei olnud halduskohtul objektiivselt võimalik nõuda vastustajalt välja täiendavaid dokumente ning apellandi etteheited uurimispõhimõtte rikkumisest ei ole põhjendatud.
13.Apellandil on õigus selles, et olukorras, kus EV100 mängufilmide tootmise toetamiseks ettenähtud vahendid olid piiratud ning filmiprojektid seetõttu omavahel konkureerisid, saab apellandi õigusi rikkuda nii OÜ Factory esitatud projektile toetuse mitteeraldamine kui ka konkureeriva(te)le projekti(de)le toetuse eraldamine. Olenemata sellest, et OÜ Allfilm projektide konkursilt mõnes varasemas etapis kõrvaldamise korral oleksid nende asemel lõppvoorus ilmselgelt osalenud mingid teised projektid ning EV100 mängufilmide tootmise toetamiseks ettenähtud raha jätkumist ka OÜ Factory filmiprojektile ei ole võimalik tingimata eeldada, pole siiski välistatud, et konkursi lõpptulemus olnuks OÜ Allfilm projektide kõrvaldamise korral teistsugune (s.o kaebajale soodsam). Muu hulgas on ka erinevate filmide tootmiseks taotletud toetussummad olnud märkimisväärselt erinevad, mistõttu võinuks toetatavate filmiprojektide arv olla ka suurem (EFI 28.03.2016 otsusega said toetust viis projekti, kuid EV100 mängufilmide konkursi algne plaan oli toetada seitsme filmi tootmist). Halduskohtu lähenemine, et kuna stsenaariumi- ja arendustoetus määrati ka kaebajale, siis ei saa kahes esimeses voorus aset leidnud võimalikud menetlusvead tema õigusi rikkuda, on põhjendamatult kitsendav ning ei arvesta piisaval määral konkursil osaleja õigusega konkureerida üksnes ausatel tingimustel ja läbipaistvas menetluses (nt Riigikohtu 20.04.2016 otsus nr 3-3-1-74-15, p 24; 11.10.2012 määrus nr 3-3-1-35-12, p 19), mis hõlmab konkursi käiku tervikuna. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks välistada OÜ Factory kaebeõigust ka OÜ Allfilm projektide suhtes I ja II voorus tehtud otsuste osas.
14.Asjas ei ole olnud vaidlust selle üle, et EV100 mängufilmide konkurss oli üles ehitatud mitmeetapiliselt ning filmiprojekti järgmisesse vooru pääsemise vältimatuks eelduseks oli selle edukus eelmises voorus (st tootmistoetust ei saanud taotleda filmiprojektidele, millele polnud varasemalt määratud stsenaariumi- ja arendustoetust vt ka EV100 audiovisuaalteoste toetusprogrammi toetuste eraldamise eeskirja p 1.5 I kd, tl 9-10). Vaidlus on olnud üksnes selles, kas I ja II vooru tulemuste üle otsustas EV100 filmiprojektide žürii või EFI. Kuna vaidlusaluse konkursimenetluse I ja II vooru tulemuste põhjal maksti filmiprojektide 10(14)
3-16-827 esitajatele välja vastavalt stsenaariumi- ja arendustoetused ning kõigis voorudes võistlesid erineva valmidusastmega projektid, siis ei ole alust hinnata I ja II vooru tulemuste kinnitamist pelgalt menetlustoiminguteks, vaid tegemist oli välismõju ja regulatiivset toimet omavate haldusaktidega. Kuna konkursi lõppeesmärk oli mängufilmide tootmine (st projektide toetamine alates idee viimistlemisest kuni selle reaalse teostamiseni) ning I ja II vooru tulemused olid tootmistoetuse taotluste lahendamisel siduvad, siis tuleb nõustuda, et kahe esimese vooru tulemuste kohta tehtud otsused on HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses eelhaldusaktid tootmistoetuse määramise (või sellest keeldumise) otsuste suhtes. Ringkonnakohus juhib seejuures tähelepanu, et kuigi ka sellised eelhaldusaktid peavad iseenesest olema vormistatud haldusaktidena, ei muuda võimalik vorminõuete eiramine siiski vastavate otsustuste õiguslikku olemust. Kuna haldusakte ja (menetlus)toiminguid piiritletakse nende sisu, mitte vormi järgi, siis võib haldusaktiga olla tegemist sellest sõltumata, kas otsustuse vormistamisel on järgitud haldusaktidele sätestatud nõudeid või mitte (nt Riigikohtu 04.03.2013 otsus nr 3-3-1-68-12, p 22).
15.HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti (sh eelhaldusakti) resolutiivosa igaühele täitmiseks kohustuslik, millest tulenevalt on iseenesest õige, et kui eelhaldusakte ei ole vaidlustatud, ei saa kohus lõpliku haldusakti õiguspärasust kontrollida eelhaldusaktide õiguspärasuse kaudu (vt Riigikohtu 04.03.2013 otsus nr 3-3-1-68-12, p 25; 14.03.2011 otsus nr 3-3-1-87-10, p 17). See piirang laieneb ka juhtudele, kus eelhaldusakte ei ole vaidlustatud tähtaegselt. Samas tuleb silmas pidada, et kaebuse esitamise tähtaeg ei saa hakata kulgema varem, kui mõistlikult käituval kaebajal oleks üldse võimalik leida, et eelhaldusaktiga rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Isiku õiguste rikkumine ja tema vabaduste piiramine võib selguda alles eelhaldusakti(de) ja lõpliku haldusakti koostoime tulemusena (sarnaselt näiteks abstraktset laadi üldkorraldusega nt Riigikohtu 16.06.2014 määrus nr 3-31-29-14, p 35). Eelhaldusakti vaidlustamine enne lõplikku haldusakti andmist on vajalik siis, kui eelhaldusaktiga on vältimatult kindlaks määratud ka lõpliku haldusakti sisu. Selleks, et otsustada, kas ja millal oli kaebajal võimalik leida, et eelhaldusakt rikub tema õigusi või piirab tema vabadusi, tuleb hinnata muu hulgas vastava haldusmenetluse keerukust ning oluline võib olla seegi, kas ja kuidas on haldusorgan täitnud selgitamiskohustust ja kas eelhaldusaktis on vaidlustamisviide (vt Riigikohtu 15.10.2002 määrus nr 3-3-1-48-02, p-d 89).
16.Põhimõtteliselt oleks võimalik käsitada EV100 filmiprojektide žürii ja EFI rollide jaotust vaidlusaluses konkursimenetluses kolmel viisil: 1) žürii annab projektide kohta mittesiduva ekspertarvamuse (menetlustoiming) ja EFI otsustab projektidele toetuse määramise (haldusakt); 2) žürii otsustab projektidele toetuse määramise (haldusakt) ja EFI teeb toetuse väljamakse (täitetoiming); 3) žürii valib toetatavad projektid (eelhaldusakt) ja EFI otsustab projektidele toetuse määramise (haldusakt). Menetluse käigus tehtavate otsustuste haldusaktiks või (menetlus)toiminguks kvalifitseerimiseks tuleb hinnata, millised otsustused omavad regulatiivset toimet ja millised mitte. EV100 audiovisuaalteoste toetusprogrammi toetuste eraldamise eeskirja p-dest 1.31.5 nähtub, et ideekonkurssidel hindab projekte žürii ning toetuse taotluse saavad EFI-le esitada üksnes ideekonkursil valituks osutunud projektid. Eeskirja preambuli kohaselt juhindutakse EV100 toetuste eraldamisel EFI toetuste eraldamise eeskirjast, v.a juhul, kui EV100 filmitoetuste eraldamise eeskiri sätestab teisiti. EFI toetuste eraldamise eeskirja (I kd, tl 4957p) p-d 1.171.21 ja 2.3.1 reguleerivad EFI poolt toetuse taotluse lahendamist (sh toetuslepingu sõlmimist), mis on asjakohane ka EV100 mängufilmide konkursiga seonduvalt, kuid seda EV100 filmitoetuste eraldamise eeskirjas sätestatud eranditega.
11(14)
3-16-827 Ringkonnakohtu hinnangul nähtub EV100 filmitoetuste eraldamise eeskirjast ning ideekonkursside (s.o erinevate voorude) väljakuulutamise ja konkursside tulemuste kohta avaldatud teadetest (nt 12.12.2012 pressiteated I kd, tl 7-8; I kd, tl 18-19), et EV100 filmiprojektide žürii otsuseid ei saa pidada üksnes nõuandvateks ja mittesiduvateks ekspertarvamusteks, vaid tegemist on eelhaldusaktidega EFI otsuste suhtes, millega määrati projektidele toetused. Kuigi EFI toetuste eraldamise eeskirja p 2.3.1.1 kohaselt hindab stsenaariumi-, arendus- ja tootmistoetuste taotlusi EFI peaprodutsent või valdkonna vastutav ekspert, kes kaasab hindamisesse sõltumatuid filmivaldkonna eksperte, tuleb nimetatud sätte sisustamisel täiendavalt silmas pidada EV100 filmitoetuste eraldamise eeskirja (p-d 1.31.5), millest tulenevalt teeb EV100 mängufilmide konkursile esitatud projektide vahel valiku žürii. Olenemata sellest, et EV100 filmiprojektide žürii valik põhineb peamiselt kunstilistel kaalutlustel, ei ole alust järeldada, et see polnuks EFI-le siduv. Vastupidi, kuivõrd EV100 mängufilmide konkurssi rahastati eraldi toetusprogrammist, mitte EFI eelarvest, siis on ilmne, et projektide vahel valiku tegemine sooviti anda laiapõhjalise žürii pädevusse. Samas ei ole EFI tegevus kindlasti käsitatav ka pelgalt väljamaksetoiminguna, sest kuigi EFI-l puudus võimalus määrata toetust projektile, mis polnud ideekonkurssi läbinud (st pälvinud žürii heakskiitu), saanuks EFI siiski jätta ideekonkursil valituks osutunud projektile toetuse ka määramata, kui taotleja või taotlus ei vasta EFI toetuste eraldamise eeskirja nõuetele, samuti otsustas EFI konkreetsetele projektidele eraldatava summa suuruse. Seega tuleb eelhaldusaktidena käsitada nii žürii kui ka EFI otsuseid.
17.Praegusel juhul esitas OÜ Factory juba 28.04.2016 kaebuses (I kd, tl 2-6) taotluse tühistada muu hulgas EFI eelhaldusaktid osas, millega OÜ Allfilm projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ valiti EV100 mängufilmide konkursil järgmisesse etappi. Nagu eespool märgitud, oleneb eelhaldusaktide eraldiseisva vaidlustamise kohustuse olemasolu esmajoones sellest, kas kaebaja pidi mõistma tema õiguste rikkumist juba enne lõpliku haldusakti andmist (s.o EFI 28.03.2016 otsuse tegemist, millega OÜ Factory filmiprojektile jäeti tootmistoetus määramata I kd, tl 17) või mitte. Ringkonnakohus leiab, et OÜ Factory ei pidanud oma õiguste võimalikust rikkumisest saama aru enne tema projektile tootmistoetuse eraldamata jätmise otsuse tegemist (mh OÜ Allfilm projektidele tootmistoetuse eraldamise tõttu), mistõttu on tal kaebeõigus ka konkursi raames tehtud eelhaldusaktide suhtes ja kaebus on tähtaegne. Ringkonnakohus peab siinjuures oluliseks ka EV100 mängufilmide konkurssi puudutava regulatsiooni ebaselgust ja menetluse käigus tehtud otsuste ilmselgelt puudulikku vormistamist. Kuigi halduskohus on eeltoodut arvestades jätnud kaebuse ekslikult läbi vaatamata osas, milles OÜ Factory taotles konkursi raames tehtud eelhaldusaktide tühistamist OÜ Allfilm projektide osas, ei anna see alust apellatsioonkaebust rahuldada, sest OÜ Factory kaebus ei ole sisuliselt põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
18.EL väidetava huvide konflikti osas on kolmas isik märkinud, et MT liitus OÜ Allfilm projektiga „Tõde ja õigus“ kaasprodutsendi rollis alles 03.11.2014 ning asjas puuduvad dokumentaalsed tõendid, millest saaks järeldada MT seotust projektiga juba varasemal perioodil. Halduskohtu 31.08.2016 istungil tunnistajatena üle kuulatud PT-H ja TD ütlustest nähtuvalt teavitas EL oma võimalikust huvide konfliktist EV100 filmiprojektide žüriid siiski juba enne II vooru projektide hindamist (mis toimus 09.10.2014), kuid tema taandamist ei peetud vajalikuks. Halduskohus leidis, et kuigi EL puhul esines HMS § 10 lg 1 p-s 4 sätestatud taandamisalus, on HMS § 10 lg 4 kohane taandamismenetlus praegusel juhul sisuliselt läbitud, sest žürii koosseisu kuulusid ka žürii moodustanud institutsioonide (EFI ja Riigikantselei) esindajad. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, sest žürii liikmeteks olevate esindajate teadmist ja hinnanguid ei saa samastada žürii moodustanud asutuste teadmise ja hinnangutega. Kuna puuduvad andmed, et EFI-le, Riigikantseleile või Kultuuriministeeriumile (st žürii moodustajatele) oleks edastatud teave võimalikust huvide 12(14)
3-16-827 konfliktist, siis ei ole HMS § 10 lg 4 kohast taandamismenetlust läbi viidud. Nagu ringkonnakohus eelnevalt leidis, oli žüriil siiski iseseisev valikupädevus ja tegemist ei olnud üksnes soovitusliku otsusega, mistõttu oli žüriiliikmetel ka KVS § 2 lg 2 tähenduses ametiseisund. Nõustuda ei saa ka halduskohtu hinnanguga, et stsenaariumi arendamisele keskendunud kahe esimese vooruga puudus produtsendil otsene seos või isiklik huvi. Filmiprojekti tuleb siiski vaadelda tervikuna, sest ilma viimistletud stsenaariumita ei saanuks projekt ühelgi juhul jõuda ka tootmisvooru. Kokkuvõttes tuleb möönda, et EL puhul esines huvide konflikt nii II kui ka III voorus, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa nimetatud menetlusviga siiski tingida vaidlustatud aktide tühistamist. Kuna EL poolt kolmandas voorus algselt antud hinded hiljem tühistati ja tootmistoetusi võisid taotleda kõik arendusetapi läbinud projektid (vt EFI 30.12.2015 teade I kd, tl 175; samuti EFI 06.01.2016 vastus I kd, tl 176-177p), siis ei saanud EL tegevus selles voorus omada mingit mõju konkursi lõpptulemusele. Ka II vooru puhul nähtub 09.10.2014 protokollist (II kd, tl 55), et žürii valis III vooru pääsenud 9 projekti välja konsensuslikult. Puudub igasugune mõistlik põhjus arvata, et üks žüriiliige saanuks mõjutada 8-liikmelist žüriid tegema temale soodsa otsuse ning seetõttu ei ole alust pidada EV100 filmiprojektide žüriid tervikuna erapoolikuks ega eeldada teistsuguse otsuse tegemist juhul, kui EL poleks žürii tegevuses osalenud juba alates arendustoetuste voorust. Apellandi väited žürii otsuste tühisusest HMS § 63 lg 2 p 3 järgi on põhjendamatud, sest ühelgi juhul ei saanud žürii pädevuse puudumine (nt toimingupiirangute rikkumise tõttu või ka žürii moodustamise alusdokumentide puudulikkuse tõttu) olla ilmselge (vt Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 13).
19.PT-H väidetava huvide konflikti osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-s 22 toodud seisukohtadega ega pea otstarbekaks kõike selles märgitut üle korrata. PT-H asus EFI peaprodutsendi ametikohale 25.03.2013 ja kutsuti OÜ Allfilm osanike 29.03.2013 otsusega (I kd, tl 30) äriühingu juhatusest tagasi (äriregistri kanne 29.04.2013) ning võõrandas oma osaluse OÜ-s Allfilm 18.04.2013 (äriregistri kanne 31.05.2013). Kuna EV100 mängufilmide konkursi väljakuulutamisel PT-H žürii koosseisu ei kuulunud (vt EFI 12.12.2012 pressiteade I kd, tl 7-8), vaid osales žürii töös alles pärast EFI peaprodutsendiks saamist ja OÜ-s Allfilm osaluse võõrandamist, siis ei ole alust väita, et ta oleks hinnanud iseenda esitatud projekte. Vaidlust ei ole selles, et PT-H võõrandas oma osaluse OÜ-s Allfilm võrdselt kõigile kaasomanikele ja osa nominaalväärtusele vastava hinnaga (vt ka PT-H 21.04.2016 selgitus EFI nõukogule I kd, tl 98-99p), kuid ainuüksi osaluse väidetavalt põhjendamatult madalast müügihinnast ei saa veel teha järeldust, et PT-H-l on OÜ-s Allfilm jätkuvalt varjatud osalus vmt. Väited PT-H varjatud ärihuvidest OÜ-s Allfilm on spekulatiivsed ja tõendamata. Kuna PT-H-l puudus EV100 filmiprojektide žürii töös osalemise ajal igasugune seos OÜ-ga Allfilm, ei esinenud tema puhul ka huvide konflikti või KVS § 11 lg 1 kohast toimingupiirangut. Pelgalt asjaolu, et ta võis olla OÜ Allfilm projektidega „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ varasemast tuttav (sh võis need ära tunda ka anonüümses ideedevoorus), ei anna mingit alust eeldada tema erapoolikust ja tegutsemist OÜ Allfilm huvides.
20.Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et kuigi EV100 mängufilmide konkursi läbiviimisel ja dokumenteerimisel (sh menetluse käigus tehtud otsuste vormistamisel ja žüriiliikmete taandamise küsimuste lahendamisel) esines olulisi puudusi, ei saa esitatud tõendite pinnalt siiski teha järeldust, et need oleksid viinud ebaõigele lõpptulemusele.
21.Apellant on lisaks vaidlustanud kolmanda isiku kasuks esimese astme kohtu menetluses välja mõistetud õigusabikulude põhjendatust. OÜ Allfilm taotles esimese astme kohtus kokku 5708,83 euro (ilma käibemaksuta summa) väljamõistmist. Halduskohus rahuldas taotluse osaliselt ja mõistis kaebajalt kolmanda isiku menetluskulude katteks välja 5000 eurot, millele 13(14)
3-16-827 lisandus käibemaks (s.o kokku 6000 eurot). Kaebaja on nii esimese kui ka teise astme kohtus leidnud, et põhjendatud olnuks kuni 2300 euro (+ käibemaks) suuruse summa väljamõistmine. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja asunud põhjendamatult üksikasjalikult hindama, milline ajahulk võis kolmanda isiku esindajal kuluda ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks, sest menetluskulude põhjendatuse ja menetlusdokumentide pikkuse vahel puudub otsene seos. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel peab kohus eelkõige arvestama läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane (nt Riigikohtu 15.10.2015 määrus nr 3-3-1-21-15, p 16). Õigusabikulude suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud. Praeguses asjas on halduskohus kolmanda isiku taotluses märgitud summat põhjendatult vähendanud ulatuses, milles see hinnanguliselt seondus nõupidamistega EFI esindajatega ja kohtuistungi filmimise taotluse koostamisega. Samas on tegemist õiguslikult küllatki keeruka vaidlusega, mille vastu on kolmandal isikul oluline huvi (sh olenemata esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamata jätmisest). Vaidluse iseloomu ja mahtu arvestades ei saa kolmanda isiku kasuks 5000 euro (+ käibemaks) suuruste õigusabikulude väljamõistmist esimese astme kohtumenetluses pidada ilmselgelt ülemääraseks.
22.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb OÜ Factory apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab siiski Tallinna Halduskohtu 12.10.2016 otsust selliselt, et kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmise asemel jääb OÜ Factory kaebus tervikuna rahuldamata. Samuti muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et OÜ Factory on apellatsioonimenetluses tasunud riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 152) ja kandnud õigusabikulusid 7327,12 eurot. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud kogusummas 7342,12 eurot HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. EFI ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulude kohta, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. OÜ Allfilm on palunud mõista kaebajalt välja ringkonnakohtu menetlusega seonduvalt kantud õigusabikulud 1290 eurot. Taotletud suuruses menetluskulude kandmine apellatsioonimenetluses on nõuetekohaselt tõendanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude suurust pidada ülemääraseks ning need tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks mõista välja tervikuna. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Kaire Pikamäe
Virgo Saarmets
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.