OÜ Factory kaebus Sihtasutuse Eesti Filmi Instituut otsuste tühistamiseks, millega tunnistati EV100 mängufilmide konkursil edukaks OÜ Allfilm projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ ja rahuldati nende rahastamistaotlused ning jäeti rahuldamata OÜ Factory rahastamistaotlus, ja Sihtasutuse Eesti Filmi Instituut kohustamiseks viia läbi uus sõltumatu hindamine OÜ Factory rahastamistaotluse osas projektile „Purjetamine vabadusse“
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Factory, volitatud esindajad v.adv Allar Jõks, v.adv Carri Ginter, adv Piret Schasmin Vastustaja – Sihtasutus Eesti Filmi Instituut, volitatud esindajad v.adv Urmas Kiik, adv Toomas Seppel Kolmas isik – OÜ Allfilm, volitatud esindaja v.adv Ramon Rask
Asja läbivaatamine
31.08.2016 kohtuistungil ja kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta läbi vaatamata nõuded, millega OÜ Factory palus tühistada EV100 filmikonkursi žürii otsused (1–3 etapp) ning Sihtasutuse Eesti Filmi Instituut otsused, millega määrati EV100 audiovisuaalteoste toetusprogrammi raames OÜ Allfilm projektidele „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ stsenaariumi- ja arendustoetus.
2.Muus osas jätta OÜ Factory kaebus rahuldamata.
3.Jätta rahuldamata OÜ Factory taotlus täiendada kaebust ja täpsustada resolutsiooni punktis 1 nimetatud nõudeid.
4.Mõista OÜ-lt Factory OÜ Allfilm kasuks välja menetluskulud summas 6000 eurot (kuus tuhat eurot).
5.Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3-16-827
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 11.11.2016 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Vabariik 100 mängufilmide konkurss (edaspidi EV100 mängufilmide konkurss) kuulutati välja Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks valmivate filmide leidmiseks ning selle raames nähti ette stsenaariumitoetuse, arendustoetuse ning tootmistoetuse andmine vastavast audiovisuaalteoste toetusprogrammist. OÜ Factory (edaspidi ka Factory) esitas 2013. aastal Eesti Filmi Instituudi (edaspidi EFI) ja Riigikantselei korraldatud EV100 mängufilmide konkursile projekti “Purjetamine vabadusse”.
2.EV100 mängufilmide konkurss toimus kolmes etapis: 1) 2013. aastal toimus anonüümne ideekonkurss, milles osales 165 projekti ning mille seast valiti välja 17 projekti, mille stsenaariumi kirjutamist ning edasiarendamist otsustas EFI toetada; 2) 2014. aasta sügisel pärast stsenaariumide täiendamist valiti nendest projektidest omakorda välja 9 projekti edasiseks arendamiseks, millele EFI määras arendustoetuse; 3) pärast projektide arendamist võisid need 9 projekti taotleda EFI-lt tootmistoetust, mille taotlemise tähtaeg oli 2016. aasta 22. veebruaril.
3.Kõigis kolmes etapis kuulus EV100 mängufilmi konkursi hindamiskomisjoni teiste liikmete hulgas EFI peaprodutsent Piret Tibbo-Hudgins, lisaks kuulus hindamiskomisjonisse kahes esimeses etapis Elen Lotman.
4.Factory projekt „Purjetamine vabadusse“ osutus valituks nii konkursi esimeses kui ka teises etapis. EFI otsusel sai Factory projekt nii stsenaariumi- kui ka arendustoetust. Konkursi kolmandas voorus (lõppvoorus) kaebaja film žürii toetust ei pälvinud. Factory esitas 17.11.2015 EFI-le vaide EV100 mängufilmide konkursi hindamistulemuste kehtetuks tunnistamiseks. Factory taotles uue žürii kokkukutsumist ja uut hindamist. Uut žüriid ei moodustatud ega uut hindamist ei korraldatud. EFI lubas Factory filmiprojekti osalema tootmistoetuste taotluste vooru. Kaebaja taotluse jättis EFI rahuldamata. EFI rahuldas seitsmest taotlusest kokku viis taotlust, sealhulgas mõlemad osaühingu Allfilm (edaspidi ka Allfilm) rahastamistaotlused, mis olid esitatud projektidele „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“. Allfilmile määrati tootmistoetused vastavalt 2,187 miljonit eurot ning 720 000 eurot. EFI 28.03.2016 otsuses on märgitud, et toetust ei saanud kaks taotlust, mille sisulised ja kunstilised kavatsused, ajakava, eelarve ja rahastusplaan, kinolevi ja festivalide potentsiaal või taotleja varasem filmialane kogemus olid võrreldes teiste taotlejatega nõrgemad. Factory taotlus
2(18)
3-16-827 oli võrreldavates kategooriates nõrgem kui teiste taotlejate oma (kd I, tl 17). Hinnangu andmisel toetus EFI ekspertkomisjoni arvamusele, mis oli EFI 28.03.2016 otsusele lisatud (kd I, tl 65).
5.OÜ Factory esitas Tallinna Halduskohtule 28.04.2016 kaebuse, milles palub tühistada: 1) EFI otsused, millega rahuldati Allfilmi rahastamistaotlused projektidele „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“; 2) punktis 1 nimetatud otsustega seotud EFI 2013. a ja 2014. a eelhaldusaktid osas, millega valiti Allfilmi projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ EV100 mängufilmide konkursil järgmisesse etappi; 3) EFI otsus, millega jäeti rahuldamata Factory rahastamistaotlus projektile „Purjetamine vabadusse“. Lisaks palub kaebaja kohustada EFI-t läbi viima uut sõltumatut hindamist Factory rahastamistaotluse projekti „Purjetamine vabadusse“ osas.
6.Tallinna Halduskohus jättis 10.05.2016 määrusega rahuldamata Factory esialgse õiguskaitse taotluse keelata EFI-l sõlmida toetuslepinguid Allfilmiga või kui toetuslepingud on sõlmitud, peatada nende kehtivus menetlust lõpetava lahendini. Factory halduskohtu 10.05.2016 määrust ei vaidlustanud.
7.Asja läbivaatamine toimus 31.08.2016 kohtuistungil. Menetlusosaliste nõusolekul otsustas kohus istungi järel üle minna kirjalikule menetlusele. Halduskohtu 08.09.2016 määruse kohaselt oli pooltel õigus esitada täiendavaid seisukohti ja avaldusi kuni 16.09.2016.
8.Factory esitas 16.09.2016 taotluse täiendada HKMS § 49 lg 1 alusel kaebust ning menetleda järgmisi nõudeid: 1) tühistada Allfilmi projektide „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ osas tehtud tootmistoetuse otsused; 2) tühistada Factory projekti „Purjetamine vabadusse“ osas tehtud tootmistoetuse otsus; 3) tuvastada 09.10.2014 (II voor) ja 26.10.2015 (III voor) otsuste tühisus žürii pädevuse puudumise tõttu; 4) juhul, kui 09.10.2014 (II voor) ja 26.10.2015 (III voor) otsused osas, millega lubati Allfilmi projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ edasi järgmistesse voorudesse, ei ole tühised, tühistada need; 5) tühistada žürii 10.06.2013 (I voor) otsus osas, millega lubati Allfilmi projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ edasi järgmisesse vooru; 6) juhul kui kohus leiab, et Factoryl oli siiski kohustus žürii 10.06.2013 (I voor), 09.10.2014 (II voor) ja 26.10.2015 (III voor) otsuseid, millega valiti Allfilmi projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ Eesti Vabariik 100 mängufilmide konkursil järgmistesse etappidesse, kui eelhaldusakte eraldi vaidlustada ning vaidlustamistähtaeg on möödunud, ennistada kaebetähtaeg; 7) juhul kui kohus leiab, et Eesti Vabariik 100 mängufilmide konkursi žürii 10.06.2013 (I voor), 09.10.2014 (II voor) ja 26.10.2015 (III voor) otsuseid (eelhaldusakte) eraldi vaidlustada ei saa või pole vaja, tuvastada nende õigusvastasus kohtuotsuse põhjendavas osas; 8) kohustada EFI-t läbi viima uut hindamist Factory projekti „Purjetamine vabadusse“ osas tootmistoetuse määramiseks.
3(18)
3-16-827
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja põhjendab kaebust järgmiselt. 1) EV100 mängufilmide konkursi läbiviimisel rikuti ausa menetluse põhimõtet, sest hindamiskomisjoni liikmed P. Tibbo-Hudgins ja E. Lotman on osalenud konkursi erinevates etappides Allfilmiga seotud projektide hindamisel, olemata sõltumatud ning erapooletud. Hindamiskomisjoni liige ja EFI peaprodutsent P. Tibbo-Hudgins hindas sisuliselt enda esitatud Allfilmi projekte „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“, mis esitati konkursile ajal, kui P. TibboHudgins oli Allfilmi osanik ja juhatuse liige. EV100 mängufilmide ideekonkursile projektide esitamise tähtaeg oli 29.04.2013. Äriregistri andmetel oli P. Tibbo-Hudgins kuni 29.04.2013 Allfilmi juhatuse liige ning kuni 31.05.2013 Allfilmi osanik. Juhatuse liikmena oli P. Tibbo-Hudgins teadlik, millised Allfilmi tööd EV100 mängufilmide konkursile esitatakse. Lisaks pidi P. Tibbo-Hudgins olema teadlik Allfilmi esitatud projektidest seetõttu, et P. Tibbo-Hudgins puutus Allfilmis töötades tihedalt kokku mõlema EV100 mängufilmide konkursi võitnud stsenaristiga, nii Tanel Toomi („Tõde ja õigus“) kui ka Liina Triskinaga („Võta või jäta“). Samuti on Tanel Toom tunnistanud 2016. aastal Postimehele antud intervjuus, et konkursitöö „Tõde ja õigus“ on olnud arenduses viimased 5 aastat. See hõlmab ka arenduskoosolekuid Allfilmis ajal, mil P. Tibbo-Hudgins oli Allfilmi juhatuse liige. P. Tibbo-Hudgins määrati EV100 mängufilmide konkursi hindamiskomisjoni koosseisu mais 2013, pärast tema valimist EFI peaprodutsendiks. Seejärel asus P. Tibbo-Hudgins komisjoni liikmena hindama sisuliselt iseenda poolt 2013. aastal ettevalmistatud ja EFI-le Allfilmi poolt esitatud mängufilmide ideekavandeid. P. TibboHudgins ennast komisjonist ei taandanud. Hindamiskomisjoni otsuse tagajärjel pääses edasi 3 Allfilmiga seotud projekti („Tõde ja õigus“, „Võta või jäta“, „Kogu lugu“), millele igaühele eraldati arenduseks 30 000 eurot (kokku 90 000 eurot). Kõik nimetatud tööd olid P. TibboHudginsile tuttavad ning ta pidi need anonüümsete võistlustööde hulgast ära tundma. P. TibboHudgins jätkas Allfilmi projektide hindamist kõikides etappides. EV100 mängufilmide konkursi raames on Allfilmile eraldatud kokku 3 miljonit eurot, millele lisanduvad 2013. ja 2014. a eraldatud stsenaariumi- ja arendustoetused summas ca 100 000 eurot. Seega hindas P. Tibbo-Hudgins projekte, mille loomise ja esitamise juures oli ta olnud, mistõttu ei saanud P. Tibbo-Hudgins Allfilmi projektide hindamisel olla erapooletu ning sõltumatu. Kui menetlust ei viida läbi erapooletult ja sõltumatult ehk haldusmenetluse põhimõtetele vastavalt, ei saa selle menetluse tulemus olla õiguspärane. P. Tibbo-Hudginsil on Allfilmiga seoses jätkuvalt majanduslikud huvid ning ta tegutseb Allfilmi huvides. Kuigi P. Tibbo-Hudgins võõrandas oma osaluse (25%) Allfilmis 2013. aastal, kui ta asus tööle EFI peaprodutsendina, on kaebaja hinnangul tõenäoline, et P. Tibbo-Hudginsil on Allfilmiga seoses jätkuvalt majanduslikud huvid. P. Tibbo-Hudginsi võimalikele majanduslikele huvidele viitab Eesti Päevalehes 19.04.2016 ilmunud artikkel, milles seatakse kahtluse alla P. Tibbo-Hudginsi Allfilmi osade tegelik võõrandamine. See kahtlus põhineb kahel asjaolul. Esiteks märgitakse Allfilmi osanike 29.03.2013 koosoleku protokollis, et “Seoses P. Tibbo-Hudginsi siirdumisega Eesti Filmi Instituudi peaprodutsendi kohale peatab Piret oma osaluse Allfilm OÜ-s. Piret võõrandab talle kuuluvad OÜ Allfilm osakud võrdselt teistele osanikele“. See tekitab põhjendatud kahtluse, et P. Tibbo-Hudginsi osade võõrandamine on üksnes ajutise iseloomuga ning pärast EFI peaprodutsendi kohast loobumist on P. TibboHudginsil võimalik saada uuesti Allfilmi osanikuks. Võimalusele, et P. Tibbo-Hudgins ei ole Allfilmi osanik üksnes ajutiselt, viitab ka asjaolu, et P. Tibbo-Hudgins müüs oma osaluse Allfilmis nominaalhinna, mitte turuhinnaga, ehk üksnes 7669 euroga. Võrdluseks, Allfilmi endine osanik Artur Talvik võõrandas oma osaluse (20%) Allfilmis 2006. aastal 1,7 miljoni krooniga ehk 108 649 euroga. 2012. aasta majandusaasta aruande andmetel oli Allfilmil 4(18)
3-16-827 jaotamata kasumit 298 614 eurot ning varade maht 490 084 eurot. See annab põhjust väita, et ettevõtte osa tegelik väärtus oli 20-25 korda suurem kui selle nominaalväärtus. Ettevõtte osade kordades alla turuhinna müümisel ei ole mõistlikku põhjendust ning võib oletada, et Allfilmi teised osanikud müüvad kuni 2013. aastani kuulunud osaluse P. Tibbo-Hudginsile tagasi, kui viimane taandub EFI peaprodutsendi kohalt. Sisuliselt tähendab see aga seda, et P. TibboHudginsil on võimalik EFI peaprodutsendina määrata toetusi Allfilmile, mille osanikuks ta tulevikus taas saab. P. Tibbo-Hudginsi Allfilmi teadlikule soosimisele viitab ka 22.04.2016 Eesti Päevalehes ilmunud artikkel, mille kohaselt soovitas P. Tibbo-Hudgins välismaisele filmitegijale, kes otsis Eestist koostööpartnereid, just Allfilmi. Hindamiskomisjoni liige E. Lotman hindas kahes esimeses etapis teiste projektide seas Allfilmi projekti „Tõde ja õigus“, mille produtsent Madis Tüür on E. Lotmani elukaaslane (isikutel on ühine majapidamine ja ühised lapsed, samuti ühised ärihuvid audiovisuaalteenuseid osutavas osaühingus Juriidiline Keha, reg. kood 11940545). Allfilmi produtsent ja hindamiskomisjoni liikme E. Lotmani perekonnaliige Madis Tüür on nimetatud tööga olnud seotud konkursi algusest. Pole eluliselt usutav, et E. Lotman polnud sellest teadlik. Sellele vaatamata ei taandanud E. Lotman ennast projektide hindamisest. Kuigi viimases voorus teatas EFI peaprodutsent P. Tibbo-Hudgins kaebajale, et Madis Tüür ei ole projekti „Tõde ja õigus“ produtsent, siis määrati Madis Tüür koheselt pärast EV100 mängufilmide konkursi raames antud haldusakti teatavaks tegemist uuesti kõnealuse projekti produtsendiks. See asjaolu viitab sellele, et EFI peaprodutsent P. Tibbo-Hudgins ja Allfilm on teinud koostööd huvide konflikti varjamiseks konkursitöö „Tõde ja õigus“ hindamisel. Arvestades, et EV100 mängufilmide konkurss oli väga konkurentsitihe (algselt 165 filmiideed), oli E. Lotmanil võimalus mõjutada EV100 mängufilmide konkursi lõplikku hindamistulemust oma elukaaslase huvides. Seega ei saanud menetlus olla erapooletu ja sõltumatu ehk haldusmenetluse põhimõtetele vastav, mistõttu ei saa selle menetluse tulemus olla õiguspärane. 2) Rikutud on ka konkursi anonüümsuse nõuet. EV100 mängufilmide konkursi esimeses voorus, kus pidi hinnatama esitatud projekte, teadmata midagi autorite, produtsentide ja filmiettevõtete kohta, ei saanud toimuda sõltumatut ja objektiivset hindamist, sest hindamiskomisjoni liikmed P. Tibbo-Hudgins ja E. Lotman olid juba sel hetkel teadlikud Allfilmi esitatud projektidest ning käitusid nimetatud projekte hinnates erapoolikult. P. TibboHudgins ja E. Lotman ennast hindamisprotsessist ei taandanud. P. Tibbo-Hudginsil oli võimalik mõjutada EV100 mängufilmide konkursi tulemusi, mille alusel määrati Allfilmile kokkuvõttes 3 miljoni euro ulatuses tootmistoetust ning millega jäeti kaebaja taotlus tootmistoetuse saamiseks rahuldamata. Rikkumised võisid oluliselt mõjutada tootmistoetuse määramist Allfilmile ning kaebaja tootmistoetuse taotluse rahuldamata jätmist. 3) EFI 2013. ja 2014. aasta hindamistulemuste näol on tegemist eelhaldusaktidega HMS § 52 lg 1 p 2 mõistes, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Riigikohus (RKHKo 3-3-26-08, p 14) on varasemalt märkinud, et tegemist on eelhaldusaktiga isegi juhul, kui sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, kuid haldusorgan ei või lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Ilma EFI 2013. ja 2014. aasta hindamistulemusteta ei oleks Allfilmi projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ saanud 2016. aastal taotleda EFI-lt tootmistoetust. Seega olid need hindamistulemused aluseks lõpliku tootmistoetuse määramisel. 4) Kuivõrd E. Lotman osales oma elukaaslase projekti hindamisel ning võttis osa ka hääletamisest, rikkus E. Lotman KVS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud keeldu (toimingupiirangut). Samas olid teised žüriiliikmed teadlikud korruptsiooniohust seoses E. Lotmaniga, mistõttu oli ka neil žüriiliikmetel hääletamise keeld KVS § 11 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel. Seega on žürii otsused 5(18)
3-16-827 tühised vähemalt projektide osas, mida toimingu piirang otseselt puudutas, sest need on andnud pädevuseta organ (HMS § 63 lg 2 p 3).
10.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 1) P. Tibbo-Hudgins on korduvalt selgitanud ja tõendanud erinevatele järelevalvet teostavatele isikutele, et ta on oma osa ettevõttes võõrandanud ning tal puuduvad igasugused majanduslikud huvid seoses Allfilmiga. Selle kinnituseks on muu hulgas politsei väärteomenetluse lõpetamise otsus sarnases süüdistuses. P. Tibbo-Hudgins on korduvalt selgitanud oma osaluse müügihinda nii vastustaja nõukogule kui ka avalikkusele. P. Tibbo-Hudgins on selgitanud, et ta soovis lõpetada produtsendi elukutse ning osaluse võõrandas sellise hinna eest, mida antud hetkel said teised osanikud talle maksta. Seega ei ole tõsi ega ka kuidagi tõendatud kaebajate väide, et P. Tibbo-Hudginsil on varjatud majanduslikud huvid seoses Allfilmiga. P. Tibbo-Hudgins valiti peaprodutsendiks avaliku konkursi käigus ning tema tööleasumisel seadis vastustaja nõukogu tingimuse, et ta peab võõrandama oma osaluse Allfilmis. P. Tibbo-Hudgins täitis antud tingimuse ning on väärikalt oma tööülesandeid täitnud. Tema seost OÜ-ga Allfilm on hinnanud nii politsei, Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon, halduskohus (haldusasi nr 3-13-1017) kui ka vastustaja nõukogu. Ükski nendest isikutest ei ole leidnud, et P. Tibbo-Hudgins rikub korruptsioonivastase seaduse (KVS) nõudeid või ausat haldusmenetluse põhimõtteid. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väide, et seoses oma minevikuga oleks pidanud P. Tibbo-Hudgins end taandama žüriist. 2) Vastustaja ja P. Tibbo-Hudgins on korraldanud oma töö vastavalt ning tegutsenud teadmises, et tegevus vastab seaduse nõuetele. Kui asuda seisukohale, et P. Tibbo-Hudgins ei tohi mingil viisil osaleda tööülesannete täitmisel, mille puhul on võimalus, et need ristuvad Allfilmiga, siis muudaks see P. Tibbo-Hudginsi töö tegemise vastustaja juures võimatuks. Allfilm on Eesti suurimaid filmitootjaid ning paratamatult seotud vastustaja kui filmitoetusi andva isikuga. Kui lugeda huvide konfliktiks ühist minevikku, siis ei saaks P. Tibbo-Hudgins töötada vastustaja juures või Allfilm esitada taotlusi. Mõlemad olukorrad on ebamõistlikud ning piiraksid ebaproportsionaalselt P. Tibbo-Hudginsi õigusi töötada valitud töökohal ning Allfilmi õigust taotleda vastustajalt toetusi. Samuti jääb selgusetuks, kuidas mõjutab Allfilmi ja P. TibboHudginsi ühine minevik otsuseid, mida teeb P. Tibbo-Hudgins vastustaja peaprodutsendina. P. Tibbo-Hudginsi stigmatiseerimine selle eest, et ta on töötanud Allfilmis, oleks äärmiselt ebaõiglane nii vastustaja kui ka P. Tibbo-Hudginsi suhtes, kes on teinud oma tööd ausalt ja heas usus. Samuti muudaks selline piirang vastustajal pea võimatuks leida endale tulevikus uusi töötajaid, sest Eesti filmivaldkond on üsna piiratud ning ainus võimalus leida professionaalseid töötajaid on otsida neid kohalike filmitootjate ja -tegijate hulgast. 3) Anonüümsuse nõue oli seatud filmiideede esitajate jaoks, et nad ei avaldaks filmiidee autorite nimesid. Tähtajaks esitati 165 ideed, millest 152 vastasid nõuetele ning neid hindas kaheksaliikmeline žürii. Siinjuures toimus žürii valik konsensuslikult, st et ühe žüriiliikme otsus ei mõjutanud valikut. Väide, et P. Tibbo-Hudgins soovis Allfilmi projekte aidata, ei pea paika ega ei ole ka kaebaja poolt kuidagi tõendatud. P. Tibbo-Hudgins oli müünud oma osaluse Allfilmis ning tal puudus vajadus ja motiiv oma endist ettevõtet aidata. 4) Allfilm on Eesti üks edukamaid filmitootjaid ning seetõttu on loogiline, et nad suudavad ka esitada tugevaid filmiprojekte. Pealegi ei olnud filmiideed koheselt äratuntavad, nt „Tõe ja õiguse“ ainetel filmi pakuti kahe taotleja poolt. Arvestama peab sellega, et filmitootjatel ja produtsentidel on korraga töös mitu filmiideed ning neid arendatakse mitmeid aastaid. Need, kes tegutsevad filmivaldkonnas, teavad üsna hästi, milline lugu on ühe või teise produtsendi või tootja arenduses. Selliste lugude ilmumine kõigi aegade Eesti suurimale ja olulisemale 6(18)
3-16-827 filmikonkursile on üsna tõenäoline. Seega ei olnud ideede võistluse puhul kuigi oluline, et oleks tagatud täielik anonüümsus, oluline oli idee esitamise kvaliteet – kas projekt kõnetab EV100 kontekstis ning kas idee esitaja suudab luua huvitava filmi. 5) Nõustuda ei saa kaebajaga selles, et P. Tibbo-Hudginsi ja E. Lotmani osalemine EV100 žürii töös mõjutasid oluliselt tootmistoetuse määramist ning kaebaja tootmistoetuse taotluse rahuldamata jätmist. Kaebajale tootmistoetuse mitteandmise otsus tehti kaebaja poolt 29.03.2016 ning see põhines ekspertkomisjoni ettepanekul, mille kohaselt oli kaebaja taotlus võrreldes teiste taotlustega nõrgem. Antud otsusel puudus õiguslik seos EV100 žürii otsustega. Tootmistoetuse hindamine algas n-ö nullist ning hinnati taotluste kunstilist kvaliteeti ja seda, kas esitatud taotluste alusel on võimalik filmi toota. Tootmistoetuse vooru sõltumatust näitab ka fakt, et vastustaja otsustas anda tootmistoetuse filmile „Eia jõulud Tondikatkul“, kuigi see ei olnud EV100 žürii valikus. 6) Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et tema suhtes ei olnud menetlus aus. Kaebaja taotlust hinnati samaväärselt teiste taotlustega ning samade reeglite alusel. Kaebajale oli tagatud ärakuulamisõigus ning kaebaja sai osaleda kõigis žürii voorudes ning ka tootmistoetuse voorus, kuigi EV100 žürii ei pidanud seda vajalikuks (kaebaja taotlus oli üheksa filmi seas eelviimasel kohal ning rahastada sai viis kuni kuus filmi). 7) EV100 žürii 2013., 2014. ja 2015. a otsused ei ole käsitletavad eelhaldusaktidena HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses. Tootmistoetuse andmise ja mitteandmise otsused tegi vastustaja 28.03.2016 vastavalt toetuse eraldamise korrale (sh ekspertkomisjoni hinnang) ning vastustaja otsuste tegemisel ei olnud EV100 žürii otsus siduv. Seega ei ole EV100 žürii ettepanekud vaidlustatavad kui eelhaldusaktid. EV100 žürii oli oma otsuste tegemisel vaba ning vastustaja ei saanud mõjutada tehtud valikut. Samuti ei mõjutanud EV100 žürii otsused vastustaja tootmistoetuse otsuse tegemist. Seega oli tegemist kahe teineteisest mittesõltuva menetlusega ning seetõttu ei saa EV100 žürii kolme vooru hindamisi käsitleda eelhaldusaktidena. Isegi kui asuda seisukohale, et EV100 žürii otsuste puhul on tegemist eelhaldusaktidega, siis on nende vaidlustamise tähtaeg möödunud. Kaebaja on olnud juba varasemalt teadlik E. Lotmani huvide konfliktist, sest esitas 17.11.2015 sellekohase vaide. Seega puudub alus tähtaegade ennistamiseks. Kaebaja on olnud teadlik sellest, et vastustaja ei käsitle tema pöördumisi vaidena HMS mõistes ning seetõttu oli kaebajal võimalus EV100 žürii kolmanda vooru otsus tähtaegselt vaidlustada halduskohtus ning nõuda eelhaldusakti tuvastamist ning Allfilmile antud punktide tühistamist. Kaebaja seda ei teinud ning sellega minetas ta ka kaebetähtaja. 8) HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kehtiv õigus ei määra, millised menetlusnormide rikkumised on käsitletavad oluliste menetlusvigadena. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-86-06 punktis 21 täpsustanud, et menetlusvea olulisus sõltub konkreetse haldusmenetluse liigist, eesmärgist ning menetluse õigusliku regulatsiooni eripärast. Seega peab kohus hindama, mis oli vastustaja 28.03.2016 otsuste eesmärk ning kas haldusakti formaalsed rikkumised mõjutasid asja otsustamist. Kaebajale toetuse mitteandmise otsus tehti vastustaja poolt vastavalt tootmisvooru ekspertide ettepanekule ning see ei olnud kuidagi mõjutatud ega seotud EV100 žürii otsustega. Kõiki taotlusi hinnati võrdselt ning tulenevalt filmi hindamise eeskirja reeglitest.
7(18)
3-16-827 9) Kui asuda seisukohale, et EV100 žürii otsused mõjutasid kaudselt vastustaja tootmistoetuse andmist, siis E. Lotman ei saanud mõjutada otsuseid Allfilmi kasuks. EV100 filmiprojekte hindasid mitmed eksperdid ja ühe inimese otsus ei saanud kallutada otsuseid ühe või teise projekti kasuks, nt film „Tõde ja õigus“ sai EV100 žürii viimases voorus maksimumpunktid peaaegu kõikidelt komisjoni liikmetelt. E. Lotman oli III voorus heldemaid punktiandjaid, andes neljale projektile maksimumpunktid. Sõltumata E. Lotmani punktidest, oleks lõpptulemus olnud sama – kaebajate film ei oleks pingereas saanud paremat kohta. 10) Tootmistoetuse määramisel põhines ekspertide ettepanek projektide sisulisel hindamisel, mille alusel kaebaja taotlus oli võrreldes teiste taotlustega nõrgem. Isegi kui EV100 žürii otsused lugeda eelhaldusaktideks ning tehti menetluslikke vigu, ei saanud vead mingil viisil mõjutada kaebaja taotluse menetlust tootmistoetuse voorus. Kui vastustaja peaks menetluse puuduste tõttu tegema uue otsuse toetuse andmise või mitteandmise osas, tuginedes ekspertide hinnangule, oleks tulemus ikka sama – kaebaja taotlus on nõrgem kui teiste oma.
11.Kolmas isik vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 1) Kaebaja on lasknud mööda kaebetähtaja ja minetanud seeläbi õiguse vaidlustada nii eelhaldusakte kui ka lõplikku haldusakti. Kaebuses toodud kolmandat isikut puudutavad nõuded (s.o kaebuse taotlused 2 ja 3) on iseseivad nõuded, mille osas on kohtul võimalik kaebetähtaja minetusele rajanevalt teha osaotsus ja jätta kaebus selles osas rahuldamata. Alternatiivselt, kui kohus ei nõustu väitega, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades, tuleb kaebus jätta rahuldamata, sest kolmanda isiku projektide osas tehtud otsused ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi, vastustaja on viinud läbi nõuetekohase haldusmenetluse (vaidlustatud otsuste tegemisel ei ole rikutud erapooletuse nõuet), vaidlustatud otsused on põhjendatud ja kaalutlusvigadeta ehk sisuliselt õiguspärased. Eelhaldusaktide tühistamine rikuks õiguskindluse põhimõtet. 2) Kui lähtuda kaebaja enda käsitlusest, et tegemist oli eelhaldusaktidega, siis HKMS § 46 lg 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Nende aktide vaidlustamise tähtaeg on tänaseks ilmselgelt möödas. Kaebaja on toonud kaebusega hilinemise põhjenduseks selle, et kaebaja ei olnud varasemalt teadlik P. Tibbo-Hudginsi ja E. Lotmani seotusest Allfilmiga, mistõttu ei olnud kaebaja teadlik ka ebaausast menetlusest. Arvestades kaebaja seotust nii EV100 konkursiga, kui ka seda, kuivõrd piiratud on Eestis nimetatud valdkonnaga tegelevate inimeste arv, ei ole usutavad kaebaja põhjendused vaidlustamise aluseks olevate asjaolude mitteteadmisest. Näiteks on äärmiselt ebausutav, et kaebaja ei märganud P. Tibbo-Hudginsi ehk Eesti ühe suurima produktsiooniettevõtte Allfilmi endise produtsendi ja osaniku asumist EFI peaprodutsendiks. Lisaks eelnevale on kaebaja 17.11.2015 esitanud EFI-le vaide, millest nähtub, et kui mitte varem, siis vähemalt alates sellest ajast on kaebaja teadlik, et Madis Tüüri elukaaslane on E. Lotman. Seega on kaebaja olnud varasemalt teadlik nii P. Tibbo-Hudginsi kunagisest seotusest OÜ-ga Allfilm kui ka „Tõe ja õiguse“ ühe produtsendi seotusest E. Lotmaniga. Samadel asjaoludel on kaebus kohtule esitatud alles 28.04.2016. Seega on 30-päevane kaebetähtaeg igal juhul ületatud. Vastavalt kaebaja enda seisukohale, et 2013. ja 2014. aasta eelhaldusaktid olid aluseks lõplikule haldusaktile, ning kuna ei ole usutav, et kaebaja ei olnud teadlik vaidluse aluseks olevatest asjaoludest, pidi kaebaja vaidlustama eelhaldusaktid juba 2013. ja 2014. aastal. Eelhaldusaktil on siduv iseloom lõplikule haldusaktile. Eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest ei või haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel mööda minna. Kuna kaebaja ei vaidlustanud eelhaldusakte, siis ei saa kaebaja ka nüüd vaidlustada Allfilmi menetluses osalemist ning tema suhtes samadel asjaoludel tehtud õiguspärast otsust (lõplikku haldusakti).
8(18)
3-16-827 4) Kaebaja subjektiivseid õigusi saab riivata otsus, millega temale ei antud rahastust, mitte aga otsus, millega seda kellelegi teisele anti. Nimelt soovib kaebaja lisaks tema rahastamistaotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamisele ka nende otsuste tühistamist, millega rahuldati Allfilmi kahe projekti taotlused. Kaebaja rajaneb eeldusele, et kui projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ ei oleks saanud rahastust, siis tähendaks see automaatselt seda, et kaebaja projekt oleks rahastuse saanud. Tegelikkuses ei ole see nii. Esiteks, kui Allfilmi projektid ei oleks esimesest ja teisest voorust edasi saanud, siis oleks nende projektide asemel olnud mõni teine projekt. Seega oleks endiselt tekkinud olukord, kus piiratud ressurssidest tulenevalt ei oleks kõik projektid rahastust saanud. Samuti ei olnud vastustajal kohustust igal juhul kogu konkursi tarvis ettenähtud vahendeid välja jagada. Teiseks, EV100 konkursil valiti filmid erinevatesse kategooriatesse (vt eespool p 1). Äärmisel juhul võib kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda samasse kategooriasse kuuluvale filmile toetuse andmise otsus. Vaid sama kategooria filmide seas võib eksisteerida olukord, kus ühele filmile antakse toetust n-ö teise filmi arvelt. Allfilmi projekt „Tõde ja õigus“ on kirjandusteose ekraniseering ja „Võta või jäta“ on kaasaegne draama. Kaebaja projekt kuulub ajaloolise filmi kategooriasse. Kuna kaebaja ja Allfilmi projektid on erinevates kategooriates, siis ei saanud Allfilmile toetuse määramine mõjutada kaebaja võimalusi toetust saada. Kaebaja õigusi puudutab vaid kaebaja enda osas tehtud keelduv otsus. Kui kaebaja leiab, et kaebaja sai põhjendamatult vähe punkte või tema suhtes tehtud otsus oli ebaõiglane, siis on sobiv ja kaebaja õiguste kaitse seisukohast ka piisav meede vaidlustada teda puudutav vastustaja otsus. Seega puudub kaebajal Allfilmi suhtes tehtud otsuste osas kaebeõigus. 5) Kaebaja väited P. Tibbo-Hudginsi erapoolikuse osas on põhjendamatud. P. Tibbo-Hudginsil puudub Allfilmiga igasugune muu seos peale selle, et ta oli kunagi Allfilmi osanik. Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo on 2013. aastal väärteomenetluse raames hinnanud P. Tibbo-Hudginsi võimalikku KVS rikkumist eeltoodud asjaolude pinnalt ning 28.08.2013 lõpetati väärteomenetlus süüteokoosseisu puudumise tõttu. Määruses on mh välja toodud, et P. Tibbo-Hudgins ei ole teinud Allfilmi projektide osas EFI peaprodutsendi ametikohale astumisest alates 25.03.2013 kuni osaluse võõrandamiseni 18.04.2013 seadusega vastuolus olevaid soodsaid otsuseid. Kaebaja on ka sellest otsusest teadlik, kuid on siiski otsustanud kohtule eksitavaid väiteid esitada. Ebaõige on kaebaja väide, et P. Tibbo-Hudgins on oma osaluse Allfilmis lõpetanud „ajutiselt“. Kaebuse punktis 24 viidatud Allfilmi osanike koosoleku protokoll ja selles kasutatud sõna „peatab“ ei kinnita mitte P. Tibbo-Hudginsi jätkuvat huvi seoses Allfilmiga, vaid vastupidi tema lahkumist Allfilmist. Juriidiliselt ehk mitte kõige täpsema termini kasutamine ei muuda tõsiasja, et P. Tibbo-Hudginsil puuduvad majanduslikud huvid suhetes Allfilmiga. Samuti ei näita P. Tibbo-Hudginsi jätkuvat seost Allfilmiga osaluse müümine nominaalhinnaga. P. TibboHudgins on seda põhjendanud sellega, et ta küsis osaluse eest sellise summa, mida antud hetkel oli teistel osanikel võimalik maksta, ilma et oleks pidanud Allfilmi finantsseisu ohtu seadma. Isikul on õigus ise määrata osaluse müügihind. Osaluse ära müümine näitab Allfilmiga seotuse puudumist, mitte vastupidi. Kaebaja on välja toonud, justkui soovitaks P. Tibbo-Hudgins järjepidevalt koostööpartneriks vaid Allfilmi. Tegelikkuses on juttu vaid ühest e-kirjast, millest nähtub, et P. Tibbo-Hudgins soovitas kahte võimalikku koostööpartnerit, kellest üks oli Allfilm. P. Tibbo-Hudgins on ka selgitanud, et pakkus koostööd ka teistele produtsentidele, kuid ei leidnud teisi huvitatud filmiettevõtteid ja sellest tulenevalt ka selline soovitus.
9(18)
3-16-827 Lisaks eelnevale tõi kaebaja välja, et EV100 konkursi hindamiskomisjoni liige E. Lotman hindas oma elukaaslase Madis Tüüri projekti „Tõde ja õigus“ ja sellest tulenevalt ei olnud ta erapooletu. Kaebaja toetub asjaolule, et Madis Tüür on projektiga olnud seotud „konkursi algusest“. See väide on vale. Madis Tüür liitus projektiga 03.11.2014, seega kaks aastat peale konkursi väljakuulutamist. E. Lotman hindas projekti „Tõde ja õigus“ vaid esimeses kahes voorus, mis toimusid enne Madis Tüüri kaasprodutsendiks määramist (teise vooru tulemused kuulutati välja 10.10.2014 - vt eelnevalt p-d 4 ja 6). Esimeses kahes voorus oli filmi produtsent ainuisikuliselt Ivo Felt. Kuna E. Lotmani elukaaslasel puudus sel hetkel projektiga seos, on kaebaja väide E. Lotmani erapoolikusest vale ja pahatahtlik. Eesti Vabariik 100 audiovisuaalteoste toetusprogrammi toetuste eraldamise eeskirja (EV100 eeskiri) kohaselt juhindutakse toetuste eraldamisel EFI toetuste eraldamise eeskirjast, v.a juhul kui EV100 eeskiri sätestab teisiti. EFI toetuste eraldamise eeskirja punkti 2.3.1.2. kohaselt hinnatakse taotluste menetlemisel filmi teemat, sisulisi ja kunstilisi kavatsusi, eelarvet ja rahastusplaani, kinolevi ja festivalide potentsiaali, samuti taotleja varasemaid filmialaseid kogemusi ja tulemusi. Allfilmi projektidele „Võta või jäta“ ja „Tõde ja õigus“ toetuse andmise hindamiseks koostatud eksperthinnangutest nähtub, et kaalutud on EFI eeskirjades määratud tingimusi. Samu asjaolusid on kaalutud ka kaebaja projekti „Purjetamine vabadusse“ hindamisel. Kaebaja projekti osas tõi EFI välja probleeme peategelase ja tegelastevahelises arengus ning leidis, et selgusetuks jääb ka loo sõnum. Lisaks on EFI toonud välja mitu probleemi seoses rahastusega ja leidnud, et stsenaariumi puudulikkusest tulenevalt on projektil ka vähene kinolevi potentsiaal. Kaebaja taotluse rahuldamata jätmise põhjendustest on selgelt aru saada, et kaebaja projekt ei vastanud EFI nõudmistele. Kaebajat ei ole mingil moel diskrimineeritud – nii kaebaja kui ka Allfilmi projekte on hinnatud samadel alustel. Läbi mitmete voorude on töid hinnanud kokku 12 oma ala tippeksperti, mistõttu isegi kui kaebaja väited P. Tibbo-Hudginsi ja E. Lotmani kallutatusest vastaks tõele (mida nad ei vasta), siis on ilmselge, et vaid kaks inimest ei saanud mõjutada ainuisikuliselt otsustusprotsessi komisjonides, millega oli seotud 12 eksperti. Seega ei saanud kaebuses toodud menetluslikud minetused tuua kaasa asja ebaõiget otsustamist. Vaidlustatud otsused on sisult õiguspärased ja vastavalt HMS §-le 58 ei ole alust haldusakti tühistamiseks. 6) Kaebetähtaja üheks eesmärgiks on õiguskindluse põhimõtte järgimise tagamine. Õiguskindluse põhimõte nõuab, et asutus oleks oma tegevuses järjekindel ja et kord antud haldusaktidele ja lubadustele saaks ka tulevikus tugineda. Kaebetähtaja ennistamisel rikub eelhaldusaktide tühistamine siiski õiguskindluse põhimõtet. Mida pikem aeg on haldusakti andmisest möödas, seda olulisemaks muutub haldusakti adressaadi ootus haldusakti kehtima jäämisesse. 2013. ja 2014. aasta eelhaldusaktide vaidlustamise tähtaeg on tänaseks ilmselgelt möödas. Ka 26.10.2015 kolmanda vooru žürii hindamise otsuse vaidlustamise tähtaeg on möödas. Isegi kui kaebetähtaeg ennistada, oleks õiguskindluse põhimõttest tulenevalt eelhaldusaktide tühistamine mitu aastat peale nende väljaandmist ebaproportsionaalne Allfilmi suhtes. Allfilm on arendanud projekte, mis oleks ilma EV100 konkursi toetuseta jäänud arendamata ning teinud selles osas ka omapoolseid kulutusi. Juba arengufaasis on Allfilm kulutanud mõlema filmi ettevalmistamiseks kokku ligi 60 000 eurot ning planeeritud kulud ulatuvad ligi 500 000 euroni. Eelhaldusaktide ja lõplikku haldusakti tühistamine riivaks ebaproportsionaalselt õiguskindluse põhimõtet ja tooks kolmandale isikule kaasa põhjendamatult suures ulatuses kahju.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kohus leiab, et EV 100 audiovisuaalteoste toetusprogrammi raames toetuste määramist tuleb käsitleda 3-etapiliselt läbiviidud haldusmenetlusena. Esimese etapina toimus EV100 10(18)
3-16-827 filmiideede konkurss, mille raames valiti välja 17 filmiideed. Seejärel hinnati filmide stsenaariumide esimesi versioone ning otsustati, millised filmid väärivad edasist arendamist. Kolmandas etapis hinnati filmiprojektide tootmispotentsiaali. Iga konkursi etapi tulemuseks oli vastava toetuse määramine (1. etapi lõppedes määrati stsenaariumitoetus, teise etapi lõppedes arendustoetus ja 3. etapi lõppedes tootmistoetus).
13.Kohtu hinnangul on stsenaariumitoetuse ja arendustoetuse määramise otsuseid võimalik käsitleda eelhaldusaktidena tootmistoetuse määramisele. Tegemist on ühe protsessi käigus vastu võetud otsustega ning need otsused olid üksteisest sõltuvuses: järgmise etapi toetuse määramise eelduseks oli eelmise etapi edukas läbimine (vt EV100 toetusprogrammi eeskirja p 1.5). Samas oli igal konkursi etapil oma eesmärk ning filmiprojekti arengufaasist lähtuv hindamisfookus. Hilisemad otsused toetusid varasemate otsustega antud hinnangutele, kuid varasemates etappides toetuste määramine ei taganud filmile automaatselt hilisemas etapis toetuse määramist. HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt loetakse eelhaldusaktiks sellist akti, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Seega saab väita, et konkursi esimeses etapis määrati siduvalt kindlaks filmiidee vastavus EV100 toetusprogrammi tingimustele, teises etapis määrati aga kindlaks filmi arenduspotentsiaal. Neid aspekte ei hinnatud enam tootmistoetuste määramisel. Erinevad toetused kokku moodustasid terviku, sest vastavalt EV100 programmi eeskirja p-le 2.2 arvestati stsenaariumitoetuse ja arendustoetuse summa projekti edasisel finantseerimisel tootmistoetuse summa sisse.
14.Nii EFI kui ka EV100 filmiprojektide žürii osalesid mõlemad käesoleva otsuse p-s 12 nimetatud haldusmenetluses oma pädevuse raames. Sealjuures tuleb EFI-t pidada lõplikuks otsuse tegijaks (haldusorganiks) ning EFI otsuseid toetuste määramisel haldusaktideks. Sellise järelduse saab teha EV100 eeskirja pinnalt: vastavalt eeskirja preambulile on EV Riigikantselei loonud EV 100. aastapäeva tähistamiseks audiovisuaalteoste toetusprogrammi, mida haldab EFI. Samuti rõhutab preambul, et EV100 toetuse eraldamisel juhindutakse EFI toetuste eraldamise eeskirjast (v.a juhul, kui EV100 eeskiri sätestab teisiti). Projektide hindamisele ja toetuste määramisele sätestas EV100 eeskiri vaid väga üldised nõuded. Selles osas juhinduti sisuliselt EFI toetuste eraldamise eeskirjast. Oluline on ka see, et taotlus toetuse saamiseks tuli esitada EFI-le, kes faktiliselt määras ka toetuse, nagu ka taotluste esitamise tähtajad ja tingimused, lisaks kogus ja hindas EFI projektide kohta esitatud aruandeid.
15.EV100 filmiprojektide žürii omas toetuste määramisel ettevalmistavat rolli: ta valis välja filmiideed, mille arendamiseks sai taotleda riigi toetust. Teises etapis hindas žürii filmiprojektide edasise arendamise potentsiaali, kolmandas (lõppvoorus) nende tootmispotentsiaali. Asjas esitatud tõendite pinnalt leiab kohus põhjendatud olevat EFI väite, et žürii otsustel oli nõuandev ning õiguslikult mittesiduv toime. Esiteks puuduvad mistahes õiguslikud alused, mis žürii otsustele sellise õiguslikult siduva toime omistaksid: EV100 toetusprogrammi eeskirjas puudub üldse viide žüriile. Nimetatud eeskirja preambulis on viidatud, et EV100 toetuste eraldamisel juhindutakse EFI toetuste eraldamise eeskirjast. Nimetatud eeskirjast tuleneb omakorda selgelt, et vastava toetuse määrajaks (otsustajaks) on EFI, mitte mõni muu isik või organ. Käesolevas asjas ei ole mingit vaidlust olnud selles, et taotlused toetuse saamiseks tuli igas etapis esitada EFI-le, kes toetused faktiliselt ka välja maksis. Tähtsust ei oma siinjuures asjaolu, kuivõrd adekvaatselt žürii rolli avalikkusele edastati. Erinevate pressiteadete ja ka žürii enda otsuste vormistamisest (vt kd II, tl 96 ) võib küll jääda mulje, et toetuste määramise otsustas žürii, kuid ebatäpsest või eksitavast keelekasutusest žüriile vastavat õiguslikku pädevust siiski tuletada ei saa. EV100 filmižürii nõuandvat rolli demonstreerib ka konkursi faktiline käik: vaatamata žürii mittetoetavale seisukohale lubas EFI tootmistoetuste taotluse vooru kandideerima nii kaebaja filmiprojekti kui ka Luxfilmi „Eia jõulud tondikatkul“. Samuti on oluline, et EV100 žüriil puudub haldusorganile omane
11(18)
3-16-827 õigussubjektsus (vt HMS § 8 lg 1), mistõttu ei saa žürii otsuseid ka seetõttu käsitleda haldusaktidena ega eelhaldusaktidena.
16.Eitada ei saa seda, et EV100 žüriil oli oma roll selles, millised filmiprojektid toetust said. Konkursi faktilisest käigust nähtub, et esimeses etapis määrati žürii otsusega kindlaks projektide ring, kes edasi pääsesid ning hiljem toetust taotleda said. Ka teises etapis oli žürii otsustel oluline mõju projektide ringile, millega edasi mindi. Kuna nii 1. kui ka 2. etapis said toetuse kõik filmid, mille žürii välja valis (ja kes EFI-lt toetust taotlesid), omasid žürii otsused toetuste määramisel faktilist mõju. Otsuse faktiline mõju ei ole aga võrdsustatav selle õigusliku mõjuga. Tulenevalt HMS § 52 lg 1 p-st 2 on eelhaldusakti tunnuseks just selle siduv õiguslik mõju asja lõplikule lahendusele. Eesmärgipäratu on vaidlustada lõplikku haldusakti, kui haldusorganil puudub sellise akti andmisel diskretsioon. Sellisel juhul tuleb vaidlustada eelhaldusakt, mis siduvalt määrab kindlaks lõpliku haldusakti. Riigikohus on leidnud, et kui eelhaldusakti ei ole vaidlustatud, ei saa kohus lõpliku haldusakti õiguspärasust kontrollida eelhaldusaktide õiguspärasuse kaudu (Riigikohtu 04.03.2013 otsus nr 3-3-1-68-12, p 25 ja seal viidatud lahend). Kuna žürii otsustel õiguslik siduvus puudus, ei saa žürii otsuseid üheski konkursi etapis käsitleda eelhaldusaktidena toetuste määramisele sõltumata nende faktilisest mõjust.
17.Kohtu hinnangul on EV100 žürii otsused käsitletavad menetlustoimingutena HMS mõttes. Filmižürii tegevust ei ole võimalik vaadelda lahus EV100 filmikonkursist ja selle raames toetuste määramisest. Väljaspool toetuste määramist puudub žürii tegevusel igasugune otstarve. Filmižürii hindamise läbimine oli iga filmiprojekti puhul kohustuslik ja see oli eelduseks toetuse saamisel. Samas ei anna nimetatud asjaolu alust käsitleda žürii otsuseid eelhaldusaktidena. Selline tõlgendus kohustaks mistahes haldusmenetluses sooritatavaid menetlustoiminguid käsitlema eelhaldusaktidena, sest iga haldusmenetlus koosneb haldustoimingute jadast ning lõppotsuseni jõudmise eelduseks on üldjuhul mitmete menetlustoimingute eelnev sooritamine. HMS sätte ja mõttega ei ole kooskõlas selliste menetlustoimingute lugemine eelhaldusaktideks. Kuna EV100 filmižürii tegevus oli suunatud EV 100 filmikonkursil konkreetsete filmiprojektide väljavalimisele, millega kaasnes riigipoolsete toetuste määramine, tuleb sellist tegevust materiaalses mõttes lugeda avalike ülesannete täitmiseks, s.o haldusmenetluseks, mitte haldusväliseks tegevuseks. Ei ole ka mingit sisulist põhjust välistada EV100 žürii tegevust halduskohtuliku kontrolli esemest (vt ka Tallina Halduskohtu 24.08.2016 määrus käesolevas haldusasjas, p 4). Kuna EV100 filmikonkursi žürii otsuste näol on tegemist menetlustoimingutega, saab neid ilma haldusakti või lõpliku toimingu (s.o toetuse määramise otsuse) vaidlustamiseta vaidlustada, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise (HKMS § 45 lg 3). HKMS § 43 lg-s 3 nimetatud toimet omavateks ning eraldi vaidlustatavateks menetlustoiminguteks tuleb pidada EV100 filmižürii esimese ja teise etapi hindamistulemusi, sest need määrasid kindlaks filmiprojektide ringi, millesse pääsemine oli eelduseks toetuse taotlemisele. Kaebeõigus saanuks siiski olla nendel filmiprojektide esitajatel, kelle võistlustööd žürii esimese ja teise etapi valikust välja jäid (vt otsuse p 20).
18.Algses kaebuses on kaebaja esitanud nõude tühistada EFI otsused, millega rahuldati Allfilmi rahastamistaotlused projektidele „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ (algse kaebuse nõue nr 2). Samuti palus kaebaja tühistada EFI otsustega seotud EFI 2013. ja 2014. a eelhaldusaktid osas, millega valiti Allfilmi projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ EV100 mängufilmide konkursil järgmisesse etappi (algse kaebuse nõue nr 2). Kaebaja on 16.09.2016 menetlusdokumendis täpsustanud oma nõudeid ning palub tühistada Allfilmi projektide „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ osas tehtud tootmistoetuse otsused (nõue nr 2), tuvastada 09.10.2014 (II voor) ja 26.10.2015 (III voor) otsuste tühisus žürii pädevuse puudumise tõttu (nõue nr 4). Lisaks taotleb kaebaja juhul, kui 09.10.2014 (II voor) ja 26.10.2015 (III voor) otsused osas, 12(18)
3-16-827 millega lubati Allfilmi projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ edasi järgmistesse voorudesse, ei ole tühised, nende otsuste tühistamist (nõue nr 5). Kaebaja palub lisaks tühistada žürii 10.06.2013 (I voor) otsus osas, millega lubati Allfilmi projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ edasi järgmisesse vooru (nõue nr 6). Juhul, kui kohus leiab, et EV 100 mängufilmide konkursi žürii 10.06.2013 (I voor), 09.10.2014 (II voor) ja 26.10.2015 (III voor) otsuseid (eelhaldusakte) eraldi vaidlustada ei saa või pole vaja, palub Factory tuvastada nende õigusvastasus kohtuotsuse põhjendavas osas (nõue nr 8).
19.HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Kohus sedastab, et nõuded, mis on suunatud EV100 mängufilmide žürii otsuste tühistamisele või nende õigusvastasuse tuvastamisele, ei ole suunatud kaebaja õiguste kaitseks. Vaidlust ei ole selles, et Factory filmiprojekt osutus kahes esimeses konkursietapis väljavalituks ning see sai stsenaariumi- ja arendustoetust teiste edukaks tunnistatud filmiprojektidega samas määras. Seega ei saanud žürii otsused kahes esimeses etapis kuidagi kaebaja õigusi rikkuda. Ka kolmandas etapis ei saanud žürii mittetoetav otsus kaebaja õigusi rikkuda, sest vaatamata žürii negatiivsele otsusele lubati kaebajal osaleda tootmistoetuste voorus. Kuna kaebaja ei ole nõudnud (erinevalt 17.11.2015 vaidest) uue sõltumatu hindamise läbiviimist, ei saa žürii otsuste õigusvastaseks või tühiseks tunnistamine mingil moel parandada kaebaja positsiooni ka juhul, kui kaebus rahuldatakse ja Factory filmiprojektile otsustatakse tootmistoetuse määramine uuesti.
20.EV100 filmižürii otsuste osas on kaebaja taotlenud nende tühistamist või õigusvastaseks tuvastamist kaebusest ja selle täiendustest nähtuvalt üksnes seetõttu, et Allfilmi projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ on jõudnud välja tootmistoetuste vooru. Kaebaja loodud konstruktsioon eeldaks, et tootmistoetuse määramata jätmine kaebajale oli sõltuvuses Allfilmi filmidele toetuse määramisega kõigis konkursi etappides, sh kahes esimeses. Kohtule ei ole selline seos äratuntav. Selleks, et jõuda lõppvooru, tuli küll esimesed konkursi etapid läbida, kuid kaebajale tootmistoetuste määramata jätmine ei olnud põhjuslikus seoses Allfilmi projektidele „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ stsenaariumi- ega arendustoetuse määramisega. Kallutatud hindamine, kui see ka aset leidis, ei saanud kahes esimeses etapis viia kaebaja õigusi rikkuva tulemuseni. See, kas Allfilmi filmide asemel oleks pidanud konkursil osalema muud filmid, ei puuduta kaebaja õigusi, kuna kaebaja film sai toetust ja osutus kahes esimeses etapis väljavalituks. Kaebajal puudub subjektiivne õigus kaasa rääkida selles, millised filmid saavad konkursil toetust ja millised mitte. Kaebaja kaebeõigus saab piirduda selle kontrollimisega, kas tema filmiprojekti hinnati ausa menetluse põhimõtteid järgides. Kaebajal ei ole kaebeõigust selleks, et veenduda, kas kõik konkursil osalenud filmid jõudsid lõppvooru põhjendatult. Seega puudub kaebajal ilmselgelt subjektiivne õigus nõuda žürii kahe esimese hindamisetapi tulemuste tühistamist või nende õigusvastasuse tuvastamist, nõndasamuti Allfilmi projektidele stsenaariumi- ja arendustoetuse määramise tühistamist. Kaebajal puudub õigustatud huvi ka žürii lõppvooru otsuse vaidlustamiseks, sest žürii mittetoetav seisukoht ei olnud takistuseks kaebaja osalemisel tootmistoetuste voorus. Kuna uut hindamist kaebuse nõuetest tulenevalt läbi ei viida, ei parandaks see tema filmiprojekti väljavaateid tootmistoetust saada. Puudub mistahes info ka selle kohta, et koht filmižürii lõppvooru pingereas oleks determineerinud tootmistoetuse määramist. Seega tuleb jätta algse kaebuse nõue nr 2 ja nõue nr 4 HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata ilmselge kaebeõiguse puudumise tõttu osas, mis puudutab EV 100 filmižürii kõigi kolme etapi otsuste tühistamist või nende õigusvastaseks tunnistamist, samuti Allfilmi projektidele „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ stsenaariumi- ja arendustoetuse määramist. Kuna nimetatud nõuded jäävad läbi vaatamata, ei ole vajalik ka hinnata, kas vastavate nõuete osas on kaebetähtaeg ületatud.
21.Arvestades, et tootmistoetuste määramise osas on kaebajal kaebeõigus ning kaebus on tähtaegne, on vaja kontrollida, kas kaebaja filmiprojekti on hinnatud ausa menetluse 13(18)
3-16-827 põhimõtetest lähtudes. Selleks tuleb kontrollida kaebaja väited P. Tibbo-Hudginsi ja E. Lotmani huvide konflikti kohta.
22.Kohtule nähtub, et ajal, mil EV100 mängufilmide žürii asus filmiprojekte hindama (juuni 2013), ei olnud P. Tibbo-Hudgins enam seotud Allfilmiga. Allfilmi 29.03.2013 osanike koosoleku otsusest (kd I tl 30) nähtuvalt on tagasi kutsutud Allfilmi juhatus (mille koosseisus oli ka P. Tibbo-Hudgins) ning määratud uus juhatus, kuhu P. Tibbo-Hudgins enam ei kuulunud. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt (kd I, tl 20–23) lõppesid P. Tibbo-Hudginsi volitused Allfilmi juhatuse liikmena 29.04.2013. Allfilmi osanike koosoleku protokollis on kajastatud, et seoses P. Tibbo-Hudginsi siirdumisega EFI peaprodutsendi kohale peatab Piret oma osaluse Allfilmis ning võõrandab talle kuuluvad Allfilmi osakud võrdselt teistele osanikele. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on kanne P. Tibbo-Hudginsi osaluse võõrandamise kohta tehtud 31.05.2013. Seega ei saa väita, et EV 100 mängufilmide žürii otsuste tegemise ajal oleks P. Tibbo-Hudginsil olnud huvide konflikt. Pelgalt asjaolu, et P. Tibbo-Hudgins suundus Allfilmist EFI-sse tööle, huvide konflikti olukorda ei loo. EFI põhikirjast (arvutivõrgus kättesaadav: http://filmi.ee/wordpress/wp-content/uploads/2016/01/SA_EFI_pohikirja_muutmine.pdf) ega muudest õigusaktidest ei tulene keeldu filmitootmisettevõttest EFI-sse tööle asumiseks ega toetuste määramisel osalemiseks, muuhulgas ei ole kusagil fikseeritud ka ajalist perioodi, mille jooksul EFI-sse tööle asumine filmitootmisettevõttest oleks piiratud. EFI põhikiri ei keela tegelikult EFI peaprodutsendile EFI-s töötamise ajal osaluse omamist mõnes filmitootmisettevõttes, piirangud EFI juhtorgani (nõukogu ja juhatus) liikmetele on seevastu ulatuslikumad (vt põhikirja p-d 3.2.6 ja 4.5). Seega ei ole ei EFI ega P. Tibbo-Hudgins õigusaktide nõudeid rikkunud. Väide, et P. Tibbo-Hudginsil on varjatud ärihuvid Allfilmis, on spekulatiivne ning seda väidet ei saa lugeda tõendatuks pelgalt sellega, justnagu oleks P. TibboHudgins võõrandanud oma osaluse Allfilmis liiga odavalt. On usutav, et olukorras, kus P. Tibbo-Hudgins suundus tööle EFI-sse ning EFI nõukogu seadis tingimuseks tema osaluse võõrandamise Allfilmis, ei saanud P. Tibbo-Hudgins osaluse müügiga viivitada ning ta pidi leppima hinnaga, mida teised osanikud olid talle nõus maksma. Ka osanike koosoleku protokolli väljend „peatab oma osaluse“, ei tõenda P. Tibbo-Hudginsi jätkuvat ärihuvi Allfilmis. P. TibboHudgins on oma osaluse võõrandanud, s.o ta on omandiõiguse talle kuulunud osadele juriidilises mõttes lõplikult kaotanud. Huvide konflikti tõendamiseks ei piisa kahtlusest, et tulevikus võib P. Tibbo-Hudgins taas omandada osaluse Allfilmis ning et selle eelduseks on Allfilmi projektide eelistamine toetuste jagamisel. Ka asjaolust, et P. Tibbo-Hudgins soovitas välismaisele filmitegijale koostööpartnerina Allfilmi (lisaks teisele filmitootmisettevõttele) ei saa teha järeldust, et ta tegutseb jätkuvalt Allfilmi huvides. Oluline on ka see, et P. TibboHudgins ei saanud ainuisikuliselt toetuse määramist otsustada. EFI toetuse määramise eeskirja kohaselt hindab stsenaariumi-, arendus- ja tootmistoetuste taotlusi EFI peaprodutsent või valdkonna vastutav ekspert, kes kaasab hindamisse sõltumatuid filmivaldkonna eksperte (p 2.3.1.1), kuid eeskirja p 1.17 kohaselt otsustab toetuse määramise EFI juhatus. Kohtule ei nähtu, et P. Tibbo-Hudgins omanuks isiklikke seoseid Allfilmi projektidega „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“. Isegi kui P. Tibbo-Hudgins oli neist projektidest varasemalt kuulnud, ei anna see alust järeldada, et ta tegutses Allfilmi huvides ja eelistas konkursil just neid filmiprojekte. Ka asjaolu, et P. Tibbo-Hudgins tunneb isiklikult „Tõe ja õiguse“ režissööri T. Toomi ning on varasemalt temaga koostööd teinud, ei anna alust eeldada, et ta P. Tibbo-Hudgins eelistaks T. Toomi filmiprojekti teistele projektidele, sh kaebaja omale. Alusetu on kaebaja väide, et P. TibboHudgins hindas iseenda tööd. Isegi kui P. Tibbo-Hudgins oli neist projektidest varasemalt kuulnud, ei anna see alust järeldada, et ta tegutses Allfilmi huvides ja eelistas konkursil just neid filmiprojekte. Ka asjaolu, et P. Tibbo-Hudgins tunneb isiklikult „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ stsenariste ning on varasemalt nendega koostööd teinud, ei anna alust eeldada, et ta P. Tibbo-Hudgins eelistaks nende filmiprojekti teistele projektidele, sh kaebaja omale.
14(18)
3-16-827
23.Kaebaja on väitnud, et E. Lopman hindas EV100 konkursi raames oma elukaaslase M. Tüüri filmi „Tõde ja õigus“ ning tegutses huvide konflikti olukorras. Kolmas isik on väitnud, et huvide konflikti ei ole, kuna M. Tüür liitus projektiga 03.11.2014, mil ta määrati „Tõe ja õiguse“ kaasprodutsendiks, ning E. Lopman hindas projekte kahes esimeses etapis, mis toimusid enne M. Tüüri kaasprodutsendiks määramist. Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid, mis viitaksid sellele, et M. Tüür oleks olnud konkursi algusest filmiprojekti „Tõde ja õigus“ produtsent või muul moel sellega seotud. Nimetatud filmiprojekti produtsendiks on konkursi algusest olnud Ivo Felt, kelle nimi on kajastatud erinevatel dokumentidel (nt stsenaariumilepingus – kd I tl 71 pöördel, režissööri lepingus – kd I tl 72). P. Tibbo-Hudginsi kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt nägi žürii konkursi esimestes etappides nimesid Ivo Felt ja Tanel Toom, M. Tüüri osalemisest projekti algfaasis P. TibboHudgins ega tõenäoliselt ka žürii teised liikmed teadlikud ei olnud. Seega ei ole tõendatud, et E. Lotmani tegevuses žürii esimeses etapis esines huvide konflikt. Pelk asjaolu, et M. Tüür töötas Allfilmis, sellist huvide konflikti olukorda luua ei saa. P. Tibbo-Hudginsi ütlustest nähtuvalt teavitas E. Lotman oma võimalikust huvide konfliktist žürii teise etapi koosoleku alguses. Sama nähtub ka tunnistaja T. Dieneri ütlustest. EV100 filmikonkursi žürii liikmed ei näinud aga vajadust E. Lotmani taandamiseks ei teises ega (algselt) ka kolmandas hindamisetapis, kuna P. Tibbo-Hudginsi sõnul tajus žürii ennast pigem kunstilise hinnangu andjana, käsitledes ennast eraldiseisvana EFI ekspertidest, kes pidid tootmistoetuse saamiseks oma hinnangu andma. Ka T. Dieneri ütlustest tulenevalt ei näinud ükski žürii liige vajadust kõrvaldada E. Lotmanit hindamiselt. HMS § 10 lg 1 p 2 kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on asjas menetlusosalise või menetlusosalise esindaja sugulane (vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend õde, vanavanem, lapselaps) abikaasa, hõimlane (abikaasa vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapselaps) või perekonnaliige. HMS § 10 lg 2 kohaselt on perekonnaliige HMS tähenduses isik, kes elab menetlusosalisega koos ja neil on ühine majapidamine. M. Tüür ei ole EV100 mängufilmide konkursil menetlusosaline, milleks on Allfilm juriidilise isikuna. Samuti ei nähtu kohtule, et tegemist oleks menetlusosalise esindajaga, kelle all kohtu hinnangul tuleb silmas pidada Allfilmi esindama õigustatud isikuid (juhatuse liikmeid). Vaidlust ei ole selles, et M. Tüür on kolmanda isiku töötaja. Menetlusosalise juures töötajaks olemine ei too endaga kaasa vältimatut vajadust E. Lopmani taandamiseks žüriist. Sellisel juhul tuleb aga hinnata konkreetse juhtumi asjaolusid. HMS § 10 lg 1 p 4 kohaselt ei tohi haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta ka juhul, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. HMS § 10 lg-st 4 tulenevalt, kui ilmnevad sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud taandamise alused, on ametiisik kohustatud sellest teatama tema ametisse nimetamise või valimise õigusega ametiisikule. Kuna EV100 filmižürii liikmeteks olid žürii moodustanud institutsioonide (EFI, Riigikantselei) esindajad, oli nii EFI kui ka Riigikantselei E. Lotmani võimalikust huvide konfliktist alates žürii teise etapi koosolekust teadlik. HMS § 10 lg 4 teise lause kohaselt peab ametisse nimetamise või valimise õigusega ametiisik otsustama taanduse esitamisest kolme tööpäeva jooksul taandamise vajalikkuse. P. Tibbo-Hudginsi ütlustest nähtuvalt ei pidanud EV100 filmižürii, st ka seda moodustanud institutsioonid taandamist vajalikuks, kuna leiti, et filmižürii roll on kunstilise hinnangu andmine, mis on eraldiseisev EFI menetlusest toetuste määramisel. Sellisena läbiti kohtu hinnangul HMS §-s 10 sätestatud taandamise menetlus. Taandamise menetlus ei pruugi alati lõppeda isiku taandamisega. Taandamine HMS § 10 lg 1 p 4 alusel on kaalutlusotsus. Kohtu hinnangul ei ole E. Lotmani taandamata jätmisel kaalutlusreegleid rikutud. Asjaolu, et EV100 filmižürii on toetuse määrajast (EFI) eraldiseisev 15(18)
3-16-827 ning hindamismenetlus ei ole samane toetuse määramise menetlusega, on asjakohane kaalutlus. Kuna žürii fookuses olid kunstilised, mitte majanduslikud küsimused, ei saa väita, et E. Lotman oleks osalenud filmiprojektidele toetuse määramisel. Kohtu hinnangul puudus E. Lotmanil ametiseisund KVS § 2 lg 2 tähenduses. Lisaks tuleb silmas pidada, et esimeses kahes etapis oli žürii hindamise fookus filmiprojekti stsenaariumil, millega produtsendil puudub otsene seos. Seega ei saa väita, et E. Lotman oleks teises etapis hinnanud oma elukaaslase tööd, isegi kui konkursi teise etapi žürii koosoleku ajal oli M. Tüür filmiprojektiga „Tõde ja õigus“ kaasprodutsendina juba seotud. Vaidlust ei ole selles, et E. Lotman kolmanda etapi hindamistulemused tühistati kõigi filmiprojektide osas ja E. Lotmani hinded kaebaja filmi positsiooni ei mõjutanud. Siinjuures ei ole oluline see, et tulemused on tühistatud n-ö tagantjärele. Oluline ei ole ka see, kuidas on vormistatud žürii kolmanda etapi koosoleku protokoll E. Lotmani taandamise küsimuses. Kohus märgib siiski, et ausa menetluse põhimõte ei tähenda üksnes juriidilistest normidest kinnipidamist, vaid ka kohustust luua selline menetlus, mis ka näib kõigile menetluses osalejatele aus ja õiglane. Kohus möönab, et E. Lotmani huvide konflikti küsimus vajanuks žürii poolt adekvaatsemat reageerimist, sealhulgas pidanuks žürii (nt protokollis) esitama põhjendused, miks E. Lotmani taandamine ei olnud vajalik. Kohtule ei nähtu siiski, et E. Lotmani hindamine oleks kaebaja filmi käekäigule konkursil omanud negatiivset mõju.
24.Kaebaja on väitnud, et pelgalt E. Lotmani ja P. Tibbo-Hudginsi tegevus saavad olla sellised menetluslikud minetused, mis toovad endaga kaasa vajaduse tühistada nii kõik Allfilmi filmiprojektide osas tehtud soodsad otsused kui ka kaebaja filmiprojekti kohta langetatud negatiivse tootmistoetuse otsuse. Kohus märgib, et tulenevalt HMS §-st 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus leiab, et E. Lotmani ja P. Tibbo-Hudginsi tegevus EV100 žüriis ei saanud omada sellist mõju, et üksnes nimetatud isikute tõttu jäi kaebajal tootmistoetus saamata. Filmid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ pälvisid kõrgeid hindeid kõigi EV 100 filmižürii liikmete käest, nõndasamuti tootmistoetuse määramisel kaasatud ekspertidelt. Seevastu hindasid kaebaja filmi tootmispotentsiaali madalaks valdav enamus EV100 filmižürii liikmed, samuti EFI ekspertkomisjoni liikmed. See kinnitab täiendavalt järeldust, et hindamine Allfilmi ja kaebaja filmiprojektide osas ei olnud kallutatud. Kohus ei näe esitatud tõendite valguses mingit põhjust kahelda EV100 filmižürii erapooletuses ja usaldusväärsuses. Erapooletut hindamist kinnitavad mh tunnistaja T. Dieneri kohtuistungil antud ütlused. Kohtule ei nähtu, et E. Lotman või P. Tibbo-Hudgins oleksid püüdnud žürii otsuseid mingilgi määral kallutada või mõjutada. Kohtule ei nähtu, et žürii või EFI oleks menetluses eksinud ausa menetluse põhimõtte vastu.
25.Kohus leiab, et žürii tegevuses ei rikutud konkursi esimeses etapis ka anonüümsuse põhimõtet. Konkursi läbiviimisel oli tagatud, et esitatud filmiideed ei olnud seostatud konkreetsete autoritega. Seda, et žürii liikmeid filmiidee taga seisvaid autoreid ühelgi juhul ära ei tunne, ei ole võimalik tagada. Erinevad filmitootjad võisid oma ideedest filmiringkonda või avalikkust teavitada. Mõnest filmiideest ja selle autorist teadlik olemine ei tähenda aga ilmtingimata selliste projektide eelistamist.
26.Kaebaja 16.06.2016 menetlusdokumendis esitatud kaebuse muutmise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja on palunud tuvastada EV100 filmižürii 09.10.2014 (II voor) ja 26.10.2015 (III voor) otsuse tühisuse žürii pädevuse puudumise tõttu. Kohtule jääb arusaamatuks, millist olukorda kaebaja nimetatud nõudega soovib saavutada. Juhul, kui kohus rahuldaks kaebaja nõude formuleeritud kujul, tooks see endaga kaasa žürii otsuste tühistamine kõigi EV100 konkursil osalenud filmide suhtes, sh kaebaja filmi suhtes ning vajaduse maksta tagasi juba väljamakstud toetused, kuna langeks ära toetuse väljamaksmise eeldus, s.o konkursi läbimine. Sellise nõude esitamiseks puudub kaebajal kaebeõigus. Kohtule ei nähtu, et žürii 16(18)
3-16-827 tervikuna oleks eksinud KVS vastu. Käesoleva otsuse p-s 20 leidis kohus, et kaebajal puudub kaebeõigus EV100 filmižürii kõigi kolme etapi otsuste tühistamise või nende õigusvastaseks tunnistamise osas, samuti Allfilmi projektidele „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ stsenaariumija arendustoetuse määramise osas. Seega tuleb jätta rahuldamata kaebaja taotlus muuta kaebust ja menetleda 16.09.2016 menetlusdokumendis toodud nõudeid nr 4-6 ja 8.
27.Nõuete osas tühistada kaebaja projekti „Purjetamine vabadusse“ ja Allfilmi projektide „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ osas tehtud tootmistoetuse otsused jääb kaebus rahuldamata. Kaebaja ei ole vaidlustanud temale tootmistoetuse määramata jätmise otsust sisulisest aspektist, seetõttu kohus EFI 28.03.2016 otsuse materiaalset õiguspärasust ei kontrolli. Kuna tühistamisnõue jääb rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka kohustamisnõue.
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8). Kolmas isik oli EFI poolel ning seetõttu tuleb kaebajal vastavaid kohtukulusid kanda. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Allfilm on esitanud 16.09.2016 ja 23.09.2016 kohtule taotluse mõista Factorylt Allfilmi kasuks välja menetluskuluna õigusabukulu kokku summas 5708,83 eurot ilma käibemaksuta (kd II, tl 79–80, 126–131), st koos käibemaksuga 6850,60 eurot. Kaebaja esitas 23.09.2016 vastuväite kolmanda isiku menetluskuludele. Arvete spetsifikatsioonidest nähtuvalt on kolmanda isiku esindaja korduvalt suhelnud ja pidanud nõu vastustajaga (03.05.2016, 08.06.2016, 05.09.2016). Sellise tegevuse näol ei ole tegemist põhjendatud õigusabi osutamisega. Samuti ei ole põhjendatud M. Tüüri osas ebaõigete faktiväidete esitamiseks kulunud aeg, sest õigete asjaolude teadasaamine omaenda meeskonna tegeliku koosseisu kohta ei saanud olla kolmanda isiku jaoks aeganõudev. Esialgse õiguskaitse taotlusele vastuse koostamisele (sh tutvumine materjalidega ja kohtumised kliendiga) kulus kolmanda isiku esindajal kokku 11 h ja 15 minutit, mis on vastuse pikkust (4,5 lk) arvestades ülemäärane. Sellise menetlusdokumendi koostamise, kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotlusega tutvumise ning kliendiga konsulteerimise mõistlikuks ajaliseks kuluks saab pidada kuni 4 tundi. Kaebusele vastuse koostamisele, sh nõupidamisele kulus kolmandal isikul kokku 10 h ja 2 minutit. Kuivõrd kolmas isik esitas 16.06.2016 kohtule seisukohad, mis koosnesid 6 leheküljest, on näidatud ajakulu 10 h ja 2 minutit ülemäärane. Õigusabikulud seoses 29.08.2016 esitatud taotluse koostamisega kohtuistungi filmimiseks on kaebaja suhtes põhjendamatud, sest selle taotluse esitamine ei seondunud otseselt asja lahendamisega ega kolmanda isiku õiguste kaitsmisega. Sealjuures jättis kohus esitatud taotluse rahuldamata. Kolmanda isiku seisukohtade koostamisele kaebaja 18.08.2016 seisukohtade kohta kulus kolmandal isikul kokku 5 h 33 minutit. Kuivõrd kolmas isik esitas 26.08.2016 kohtule seisukohad, mis koosnesid 2,5 leheküljest, on näidatud ajakulu 5 h 33 minutit ülemäärane. Arvestades kolmanda isiku rolli halduskohtumenetluses ja seda, et esialgse õiguskaitseta ei olnud kolmandal isikul olulisi riske, mida kohus ja vastaspool poleks katnud, oleks maksimaalne põhjendatud kulu kolmanda isikul sellises positsioonis olnud kaebaja hinnangul 2300 eurot. Kohus nõustub kaebajaga, et nõupidamist EFI esindajatega, mida kolmas isik on deklareerinud neljal erineval korral, ei saa pidada vajalikuks menetluskuluks. Kolmas isik osaleb menetluses enda õiguste kaitseks ning oma seisukoha kujundamine peaks olema võimalik ka ilma vastustaja abita. Arvete spetsifikatsioonidelt ei nähtu eraldi kulukirjena M. Tüüri osas ebaõigete faktiväidete esitamiseks kulutatud aega ega aega, mis kulus taotluse koostamisega kohtuistungi filmimiseks, seetõttu ei saa kohus hinnata, kas ja millises määras nimetatud tegevused on arvetel kajastatud. Kohus saab hinnata õigusabikulude põhjendatust üldisemal tasemel. Kohus 17(18)
3-16-827 peab kolmanda isiku põhjendatud kohtukuluks 5000 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtuasja tuleb pidada keskmisest mahukamaks ja keerulisemaks, kolmanda isiku huvi osaleda menetluses ja vastata põhjalikult kõigile kaebaja väidetele eelduslikult suureks, kuna kaebuse rahuldamine põhjustaks kolmandale isikule olulist majanduslikku kahju. Kohus leiab, et menetlusdokumendi pikkus ei ole ainumäärav selle sisukuse ja selle koostamisele kulutatud aja hindamisel. Kohus leiab, et kolmanda isiku menetlusdokumendid on olnud kontsentreeritud, sisukad ja tarbetut kordamist vältivad. Kohus ei pea põhjendatuks vähendada kolmanda isiku menetluskulu 2300 euroni. Ka väljamõistetud kujul jääb kolmanda isiku menetluskulu oluliselt väiksemaks kaebaja poolt deklareeritud õigusabikuludest (16 615,5 eurot). Seega tuleb OÜ-lt Factory OÜ Allfilm kasuks välja mõista menetluskuluna 6000 eurot (koos käibemaksuga). Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. EFI ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee Kohtunik
Tallinna Ringkonnakohtu 11.05.2017 a. kohtuotsuse
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Factory apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Muuta Tallinna Halduskohtu 12. oktoobri 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-16-827 resolutsiooni punkte 1 ja 2 selliselt, et kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmise asemel jätta OÜ Factory kaebus tervikuna rahuldamata. Samuti muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
3.Mõista OÜ-lt Factory (registrikood 12342450) OÜ Allfilm (registrikood 10002394) kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud summas 1290 (üks tuhat kakssada üheksakümmend) eurot.
4.OÜ Factory ja SA Eesti Filmi Instituut menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Maret Altnurme
(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe
(allkirjastatud digitaalselt) Virgo Saarmets
18(18)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.