Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.04.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1062 SF kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja – SF (ik xxxxxxxxxxx) Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja
Haldusasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.11.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
SF apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada SF apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 22.11.2016 otsuse haldusasjas nr 3-15-1062 resolutsiooni punktid 2, 3 ja 4 ning teha selles osas uus otsus.
3.Mõista Tallinna Vanglalt SF kasuks välja 1076 (üks tuhat seitsekümmend kuus) eurot mittevaralise kahju hüvitiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikul 21.01.2012 kuni 23.09.2013.
4.Mõista Tallinna Vanglalt SF kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulu 20 (kakskümmend) eurot.
Jätta 37,06 euro suurune riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.05.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-15-1062 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.SF esitas Tallinna Vanglale 21.01.2015 ja 06.02.2015 taotlused mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega perioodil 23.07.2010–01.01.2015.
2.Tallinna Vangla tagastas 09.06.2015 vastusega nr 5-37/15/47-2 ja nr 5-37/15/17-2 SF taotluse perioodi 23.07.2010–05.02.2012 osas tähtaja rikkumise tõttu ning jättis muus osas taotluse rahuldamata.
3.SF esitas 24.04.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega ajavahemikul 23.07.2010–01.01.2015 tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmiseks. 1) Vangla on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Kambrid, milles kaebaja viibis, olid umbes 15 m2 suurused ning sisaldasid inventari ja WC-d, mistõttu vaba põrandapinda oli kambris üksnes 6,5 m2. Kaebaja pidi tingimustes, kus tal oli kambris isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, viibima koos teiste kinnipeetavatega 23 tundi ööpäevas. Kaebaja sai ühe tunni vältel päevas liikuda jalutusboksis, mille suurus oli 2,7×4,7 m ning milles puudusid spordiinventar ja võimalused füüsiliseks tegevuseks. Kaebaja kasutab jalutusboksis jalutamise võimalust harva, kuid kui seal viibivad korraga kõik kambri kinnipeetavad (kuni 6 inimest), on vaba ruumi vähem kui Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) nõutav 4 m2. Vahistatuna ei võimaldatud kaebajale spordisaali külastamist. 2) Inimväärikust alandavad olid kinnipidamistingimused ka muus osas: omaette olemise võimaluse puudumine; raadiosaadete sunnitud kuulamine kambris ja jalutuskäigu ajal; vali valjuhääldi ja sellest tingitud müra; ebapiisav valgustus (kolm 75W elektripirni kambris); vähene pesemisvõimalus (üks dušikord nädalas); riiete pesemine ja kuivatamine elukambris, mille tõttu muutus kambri õhk niiskeks; hallitavad seinad; puudulik ventilatsioon (õhuvahetust takistasid õhuakendele paigaldatud perforeeritud metallist plaadid); suvel oli kambris umbne ja palav, sügisel ja talvel aga külm; kraanivesi oli liiga külm (talvel 3oC). Kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju kaebaja närvisüsteemile. Inimväärikust alandavad tingimused tekitasid kaebajale stressi, ängistust ja meeleolu langust. 3) Vanglas toimuvatest kursustest, õppetegevusest ja sotsiaalprogrammidest osavõtmine ega lühiajalistel kokkusaamistel viibimine ei leevenda ruumikitsikuse mõjusid. Ruumid, kus õpitakse või programme läbi viiakse, ei vasta sageli 4 m2 nõudele, kuna ühes väikeses ruumis võib vahel koos olla kuni 12 inimest. Lühiajaline kokkusaamine kestab 1 tund ja 10 minutit ning ruumis, kus kokkusaamine toimub, on vaba pinda kuni 0,5 m2, arvestades, et kambri keskele on paigaldatud taburet. Kuni 21.06.2015 võimaldati kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi harvemini kui kord kuus ja sedagi vaid mõned tunnid korraga.
4.Halduskohus tagastas 26.11.2015 määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles hüvitist seoses huvialaringides osalemise võimaluse ja spordiüritustel osalemise võimaluse puudumist 2(9)
3-15-1062 puudutavate väidetega ning ajavahemikku 23.07.2010–20.01.2012 puudutavas osas. 26.11.2015 määrus jõustus edasi kaebamata 15.12.2015. Halduskohus võttis 30.09.2016 määrusega menetlusse kahjunõude perioodi 21.01.2012–01.01.2015 osas.
Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.
1) Riigikohtu praktika järgi ei arvestata tualettruumi ja mööbli alust pinda kambripindala hindamisel elukambri pinna hulgast välja. Kohtupraktikast järeldub, et kui isikule oli vangla elukambris tagatud vahistatuna isiklikku pinda vahemikus 2,5–3 m2, ei ole automaatselt võimalik järeldada isiku õiguste riivet ja rahalise hüvitise saamise õigust, vaid hinnata tuleb kõiki vangistustingimusi kogumis. 2) Kinnipeeturegistri andmetel jõustus kaebajat süüdimõistev kohtuotsus 17.05.2013. 23.05.– 05.06.2013 rakendati kaebaja suhtes vastuvõturežiimi. Alates 06.06.2013 oli kaebaja paigutatud avatud eluosakonna kambritesse süüdimõistetuna. Sel ajal oli kaebajale tagatud võimalus vähemalt nelja tunni vältel eluosakonna piires vabalt liikuda ning õigus kasutada vähemalt kord nädalas spordisaali. Kaebaja osales menetluses oleval perioodil mitmetes hõivetegevustes, näiteks riigikeele õppe kursustel ning üldhariduskooli õppes. Samuti on kaebajale kogu kaebuse perioodi vältel võimaldatud osaleda paljudel lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel. 3) Kaebus on menetluses 1077 päeva osas (21.01.2012–01.01.2015). Neist 495 päeval viibis kaebaja kambris, kus talle oli tagatud põrandapinda vahemikus 2,75–2,93 m2. Nimetatud 495 päevast 49 päeva vältel oli kaebaja paigutatud avatud eluosakonda. Kambripind suuruses 2,75 m2 oli kaebajale tagatud 41 päeva vältel, pind suurusega 2,82 m2 49 päeval ning pind suurusega 2,90–2,93 m2 405 päeval. Ülejäänud 582 päeval jäi kaebaja isiklik ruum vahemikku 3,30–8,90 m2. Ajal, mil kaebajale oli tagatud vähem kui 3 m2 põrandapinda, oli erisus nõutavast pinnast sedavõrd väike, et seda polnud praktiliselt võimalik tajuda. On vähetõenäoline, et kaebajale oleks saanud sedavõrd vähese erinevuse tõttu tekkida mittevaraline kahju, mille vangla peaks rahaliselt hüvitama. 4) Kuna kehtivad õigusaktid ei sätesta, et igal kinnipeetaval peaks olema omaette kamber, ei ole vangla tegevus mitme kinnipeetava ühte kambrisse paigutamisel õigusvastane. Kambrites, kus kaebaja viibis, asus WC uksega suletavas ruumis. Seega oli kaebajale tagatud võimalus privaatselt WC-d kasutada. 5) Siseriiklik regulatsioon ei täpsusta, millistele konkreetsetele tingimustele peaksid jalutusalad vastama. Kaebaja sai Tallinna Vanglas viibides värskes õhus jalutada ca 15 m2 suuruses jalutusboksis koos kambrikaaslastega. Tallinna Vangla jalutusboksid on piisavalt suured, et kinnipeetavatel oleks seal võimalik jalutada ning soovi korral teha võimlemis- ja venitusharjutusi.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 22.11.2016 otsusega SF kaebuse osaliselt. Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse läbivaatamiseks esialgses ulatuses (p 1); tunnistas õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevuse, mis seisnes kaebaja hoidmises 446 päeva jooksul ajavahemikul 21.01.2012–05.06.2013 vahistatuna ja vastuvõturežiimil oleva süüdimõistetuna kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3 m2 isiku kohta, ning mõistis Tallinna Vanglalt SF kasuks välja hüvitise 250 eurot (p 2); mõistis Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu summas 7,48 eurot ja jättis ülejäänud riigilõivu summas 24,80 eurot Eesti Vabariigi kanda (p 3); muus osas jättis halduskohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (p 4). 1) EIK leidis asjas Muršić vs Horvaatia (nr 7334/13), et kambri pindalast on põhjendatud maha arvutada tualettruumi pindala. Mööblialust pinda ei tule kambri kogupindalast maha arvata, ent kinnipeetaval peab olema olnud võimalik mööbliesemete vahel normaalselt liikuda. EIK on viidatud lahendis seadnud kambri põrandapinna minimaalseks orientiiriks 3 m2, 3(9)
3-15-1062 millest ka pisut vähema põrandapinnaga kambris kinnipidamisel võib inimväärikuse rikkumist eeldada, kui kinnipidamistingimused kogumis seda eeldust ei kummuta. 2) Ajavahemikul 21.01.2012–17.05.2013 (483 päeva) viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatuna ning tema liikumisvabadus oli staatusest tulenevalt piiratud. Kaebajal oli vahistatuna võimalik ööpäeva vältel kambrist väljaspool viibida igapäevaselt ühetunnise jalutuskäigu ajal. Lisaks oli kaebajal mitmeid lühiajalisi kokkusaamisi ning ta osales riigikeele õppes. Vahistatu režiimil viibimise ajal oli kaebajale tagatud põrandapinda üle 3 m2 kokku vaid 50 päeval. 433 päeval viibis kaebaja kambris, kus ühe inimese kohta oli põrandapinda vähem kui 3 m2. Valdavalt oli kaebajale tagatud põrandapinna suuruseks 2,65 m2, kuid ajavahemikel 21.11.–09.12.2012 ja 12.12.2012–02.01.2013 oli see 2,5 m2 ning 03.01.–06.01.2013 ja 11.01.– 01.04.2013 oli kaebajale tagatud põrandapinna suuruseks 2,68 m2. 3) Vastuvõturežiimil viibides oli kaebajale ajavahemikul 18.05.–30.05.2013 (13 päeva) tagatud põrandapinda 2,65 m2 ning ajavahemikul 31.05.–05.06.2013 jäi kambri põrandapinna suurus kinnipeetava kohta vahemikku 3,59–4,79 m2. 4) Süüdimõistetute eluosakonnas viibimise ajal oli kokku 48 päeval (ajavahemikud 10.06.– 03.07.2013; 05.07.–07.07.2013; 13.07.–14.07.2013; 05.09.–23.09.2013) põrandapinda vähem kui 3 m2 kinnipeetava kohta. Muul ajal oli kaebajale tagatud kambripind vahemikus 3,03–4,92 m2. Lisaks ühetunnisele jalutuskäigule ja neljatunnisele liikumisvõimalusele eluosakonna piires osales kaebaja hõivetegevustes: 05.08.–29.11.2013, 06.01.–30.04.2014 ja 05.05.–28.08.2014 riigikeele õppes; 05.02.–10.06.2014 agressiivsuse asendamise programmis ning 01.09.2014– 18.06.2015 läbis kaebaja üldharidussüsteemis 10. klassi. Kaebajal võimaldati vaadeldaval perioodil osaleda paljudel lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel ning tal oli võimalik käia vähemalt kord nädalas spordisaalis. 5) Kaebaja väited ventilatsiooni puudulikkusest, kambrite niiskusest ja seal esinevast hallitusest ei ole tõendatud. Õhupuuduse korral olnuks kohane õiguskaitsevahend viivitamatu pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häiriva olmeprobleemi kõrvaldamine või leevendamine. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks seoses väidetava puuduliku ventilatsiooni probleemiga varem vangla poole pöördunud. Arvestades, et Tallinna Vangla kambrites on olemas nii loomulik kui ka sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik reguleerida õhuhulka akna küljes asuva õhutusava kaudu, ei ole kaebaja üldsõnalised väited ventilatsiooni ebapiisavuse osas põhjendatud. Kambrites olev keskküte tagab kütteperioodil ühtlase temperatuuri ning kuivatab õhku. Lisaks on vanglas vastustaja kinnitusel teostatud pisteliselt niiskusmõõtmisi ning mõõtetulemused ei ole ülemäärase niiskuse taset kinnitanud. 6) Kaebaja väited ebapiisava valgustuse kohta on paljasõnalised. Kambrites olid aken, mis tagas loomuliku valguse, ja kunstlik valgustus. Jalutusbokside osas ei olnud vastustaja tegevus õigusvastane. Pesemistingimused olid õiguspärased. Kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega. Ka jalutuskäigu ajal on võimalik kehakultuuriga tegeleda. Kaebaja ei ole enda väitel kasutanud spordisaali trauma tõttu. Kaebajale ei saanud tekkida mittevaralist kahju sellest, et ta ei saanud tervislikel põhjustel spordisaali kasutada. Kuivõrd täna ei ole enam tuvastatav, kui valjult raadio millisel ajahetkel mängis, ning kaebaja ei ole häirivast mürast tingitud taotlustega vangla poole pöördunud, ei ole raadiosaadete kuulamine valjuhääldi vahendusel kaebajale järelikult probleemiks olnud määral, mis ületaks inimväärikuse alandamise künnise. Vanglale pole alust ette heita, et igale kinnipeetavale ei ole tagatud eraldi kambrit. Privaatsuse puudumine kaasneb vangistuses viibimisega paratamatult. Kohtule ei nähtu, et elutingimused vanglas olnuks sellised, mis vähese põrandapinna mõju kaebajale oleks suurendanud.
4(9)
3-15-1062 7) Õigusvastaseks ja väärikust alandavaks ei saa pidada kaebaja kinnipidamistingimusi ajal, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda rohkem kui 3 m2. Avatud osakonnas viibimise ajal 48 päeva jooksul, mil põrandapinda oli alla 3 m2, tuleb arvestada, et kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit olid suuremad ja kompenseerisid põrandapinna vähesust. 8) Väärikust alandavad olid kaebaja kinnipidamistingimused ajavahemikus 21.01.2012– 30.05.2013, mil ta viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning vastuvõturežiimil kokku 446 päeva kambrites, kus põrandapind jäi alla 3 m2. Kohus loeb üldist olukorda leevendavaks ajavahemikud 16.02.–22.02.2012, 20.08.–29.08.2012, 01.11.–05.11.2012, 07.01.–10.01.2013, mil põrandapinda oli üle 3 m2. Ühe kuni kolme päevased suuremal kambripinnal viibimised ei saanud sellel perioodil üldist olukorda märkimisväärselt mõjutada. Ruumikitsikuse mõju leevendavad ka 31 lühiajalist kohtumist, mis jäid ajavahemikku 21.01.2012–06.06.2013, ning osalemine riigikeeleõppes ajavahemikul 04.05.–11.06.2013. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et kaebajat hoiti pikema aja jooksul katkematult tingimustes, kus tema isiklik ruum jäi alla 3 m2. Kaebajal puudus sel ajal võimalus liikuda väljaspool kambrit ning ei esinenud ruumikitsikust oluliselt leevendavaid asjaolusid. Kohus arvestab sellega, et pikaajalise kinnipidamise jooksul ei võtnud kaebaja samme olukorra parandamiseks: ei taotlenud vanglasisest ümberpaigutamist ega üleviimist teise kinnipidamiskohta ega esitanud kaebusi või taotlusi kinnipidamistingimuste, sh ülerahvastatuse kohta. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et lühiajalised viibimised väljaspool kambrit (kokkusaamised, õppimine, grupitöö jms) ei kompenseeri õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralist kahju. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.SF palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis Tallinna Vanglas ajavahemikul 23.07.2010–01.01.2015 tekitatud kahju eest 16 eurot päevas ehk kokku 25 440 eurot. Kaebaja jääb esialgse kaebuse juurde. Tallinna Vangla rikkus kaebaja õigusi perioodil 23.07.2010–01.01.2015. Kaebaja viibib samades tingimustes ilma eriliste muutusteta tänase päevani. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipeetava isikliku ruumi arvestamisel kambri üldpinnast maha arvata mööbli ja tualeti alla jääva ala pindala. Pesu pesemise võimalused vanglas on ebapiisavad: vangla antud riideid saab vanglale pesemiseks anda vaid kord nädalas, mistõttu on kaebaja sunnitud ka neid lisaks ihupesule ja sokkidele käsitsi külma veega pesema. Kambris külma veega käsitsi pesu pesemine on kahjustanud kaebaja käsi, tekitades väikesi haavandeid ja naha lõhenemist. Elektrikeedukannu soetas kaebaja detsembris 2012 ning kuni selle ajani ei olnud kaebajal võimalust kambris kuuma vett kasutada. Niiskuse ja temperatuuri mõõtmisi teostati päevadel, kui väljas oli temperatuur alla 25oC, kui ei olnud pesupäev ning kambrite uksed olid avatud ja kambris ei viibinud kõik kinnipeetavad. Hallituse olemasolu Tallinna Vangla kambrites on tõendatud fakt. Talvisel ajal ei piisa kambri kütmisest, kui väljas on temperatuur alla -10oC või puhub vali tuul. Kambris viibivate inimeste vahetumisel ei desinfitseerita kambrit ning seeläbi suurendatakse viirushaiguste levimise riski. Talvel toimub jalutuskäik sageli hommikul vara, kui päike pole veel tõusnud. Kuni aastani 2014 ei võimaldatud kaebajal suitsetajatest eraldi jalutada. Koolis, kohtus või kursustel viibimise ajal ei võimaldatudki kaebajale üldse jalutuskäiku ning vahel jäi kaebaja ilma duši kasutamise võimalusest ja arstiabist.
8.Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde. Kaebaja viitab muu hulgas asjaoludele, mida varasemas menetluses ei ole vanglale ette heidetud ega menetlusse võetud (nt pöördumine nahaarsti poole, vajadus pesta vangla vormi tihemini kui vangla seda võimaldab, 5(9)
3-15-1062 jalutuskäigu võimaldamine koolis käivatele kinnipeetavatele, duši kasutamise võimaldamine, pingid jalutusboksides jmt). Neid asjaolusid ei saa apellatsioonkaebuse läbivaatamisel arvestada. Kaebaja nõutav hüvitis on siseriiklikku kohtupraktikat ja ühiskonna üldist elatustaset arvestades ebaproportsionaalselt kõrge.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Kuna halduskohus tagastas 26.11.2015 määrusega kaebuse ajavahemikku 23.07.2010– 20.01.2012 puudutavas osas ning see määrus on jõustunud, jättis halduskohus kahjunõude vastava perioodi osas õigesti sisuliselt läbi vaatamata. Seega saab ka ringkonnakohus kahjunõuet lahendada vaid osas, milles halduskohus selle sisuliselt läbi vaatas ehk perioodi 21.01.2012–01.01.2015 osas. Selle vahemiku jooksul viibis kaebaja Tallinna Vanglas 21.01.2012–17.05.2013 vahistatuna, 18.05.–05.06.2013 vastuvõturežiimil ning 06.06.2013– 01.01.2015 süüdimõistetuna avatud osakonnas. Sõltuvalt režiimist olid erinevad ka kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit, mistõttu suletud ja avatud osakonnas viibitud aega hindab ringkonnakohus eraldi.
10.Ringkonnakohus märgib, et halduskohus on EIK suurkoja 20.10.2016 otsusele asjas Muršić vs Horvaatia (nr 7334/13) tuginedes õigesti leidnud, et kambris paikneva tualetinurga alune pind tuleb isikliku ruumi hindamisel arvestada kambri üldpinnast välja, kuid mööblialune pind tuleb üldpinna sisse arvata. Seejuures on oluline arvestada sellega, kas kinnipeetavatel jäi kambris piisavalt ruumi vabalt liikumiseks.
11.Pole vaidlust, et vahistatuna või vastuvõturežiimil suletud kambrites viibimise ajal olid kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit äärmiselt vähesed, piirdudes enamasti ühetunnise jalutuskäiguga päevas. Kaebuses puudutatud ajast viibis kaebaja suletud kambrites kokku 502 päeva ning neist 446 päeval oli arvestuslik põrandapind kinnipeetava kohta väiksem kui 3 m2. Seega olid kinnipidamistingimused ajal, mil kaebaja viibis suletud kambrites – vahistatuna või vastuvõtuosakonnas – 446 päeval sõltumata raskendavate asjaolude esinemisest õigusvastased. Arvestades jalutusboksi väiksust (ca 15 m2) ja seda, et boksis viibisid üldjuhul korraga kõik kambri kinnipeetavad ehk kuni kuus kinnipeetavat, ei saa võimalust jalutada pidada kaebaja olukorda mingil moel leevendavaks. Vastustaja esitatud tabelist (II kd, tl 23-32) nähtub, et kaebaja viibis vahemikus 21.01.2012–05.06.2013 kambrites suurusega 16,5–17,6 m2 (ilma tualetinurgata 15,0–16,1 m2) suurema osa ajast koos viie kaaskinnipeetavaga. Kui kambris olid kõik kohad täidetud, oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,5–2,68 m2. Seega on tegemist võrdlemisi olulise kõrvalekaldega 3 m2 nõudest. Nimetatud vahemiku sisse jäid ka perioodid, mil kambris oli viis või neli kinnipeetavat ning põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli üle 3 m2, kuid tegemist oli enamasti lühikeste perioodidega, mis ei avaldanud kinnipidamistingimustele erilist mõju. Ajavahemikud 16.02.–22.02.2012, 21.08.–29.08.2012, 01.11.–05.11.2012, 15.11.–19.11.2012 ja 07.01.–10.01.2013, mil kambris oli põrandapinda üle 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta, võisid kaebaja olukorda vaid vähesel määral leevendada. Kaebaja sai ajavahemikus 21.01.2012–06.06.2013 viibida 31 lühiajalisel kokkusaamisel ning osaleda riigikeele õppes vahemikus 04.05.–11.06.2013. Ehkki täiendavad suhtlemisvõimalused ning sotsiaalsed ja intellektuaalsed tegevused annavad vaheldust igapäevaelule, ei suurendanud need tegevused märkimisväärselt kaebaja liikumisvõimalusi ega saanud seega ruumikitsikuse mõjusid olulisel määral tasandada. Kokkuvõttes viibis kaebaja pikka aega järjest ülerahvastatud kambris, kuhu jäid vaid lühemad perioodid (üks kuni üheksa päeva), mil kambris ei olnud täidetud kõik kohad.
12.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et kogu aja jooksul, mil kaebaja viibis avatud osakonnas (kambrid 244 (16,9 m2, ilma WC-ta 15,17 m2) ja 240 (16,5 m2, ilma WC-ta 14,77 6(9)
3-15-1062 m2)), olid kinnipidamistingimused õiguspärased. Avatud osakonnas viibimise ajal pidi kaebaja viibima kokku 49 päeva kambris, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 2,53 m2. Ringkonnakohus arvestab seejuures, et kaebaja pidi ülerahvastatud kambris viibima järjest kuni 24 päeva (mis on sarnane asjas Muršić vs Horvaatia vaidluse all olnud perioodile – 27 päeva järjest nõuetele mittevastavas kambris) ning kahe pikema ruumikitsikuses veedetud perioodi (10.06.–03.07.2013 ja 05.09.–23.09.2013) vahele jäi ligi kahe kuu pikkune ajavahemik (08.07.– 04.09.2013, v.a 13.07.–14.07.2013), mil kaebaja sai viibida lahedamates tingimustes. Alates 24.09.2013 oli põrandapinda kinnipeetava kohta alati vähemalt 3 m2, erandina vaid 04.12.2013, mil kambris viibis kuus kinnipeetavat. Seega olid kinnipidamistingimused probleemsed eelkõige vahemikes 10.06.–03.07.2013 ja 05.09.–23.09.2013. Osaliselt kompenseerisid vähest põrandapinda avaramad liikumisvõimalused võrreldes suletud kambrites viibimisega. Lisaks oli kaebajal võimalik kord nädalas külastada spordisaali, osaleda õppetegevuses ja viibida kokkusaamistel lähedastega. Seetõttu ei olnud kaebaja õiguste riive nimetatud ajavahemikes väga intensiivne. Ajal, mil kambris oli kinnipeetava kohta 3 m2 või rohkem põrandapinda, olid kinnipidamistingimused nõuetekohased.
13.Arvestades kambrite võrdlemisi suuri mõõtmeid ning ringkonnakohtule teadaolevat kohustusliku inventari tüüpilist paigutust Tallinna Vangla kambrites, ei pea ringkonnakohus usutavaks, et kambrites oli sedavõrd vähe ruumi, et seal polnud võimalik inventari vahel vabalt liikuda (vt ka Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-83-16 p 12).
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebaja väidete osas, mis puudutavad muid kinnipidamistingimusi (pesemis- ja sooja vee kasutamise võimalused; valgustus, ventilatsioon, temperatuur ja õhuniiskus kambrites; valjuhääldi tekitatav müra; raadio sunnitud kuulamine; sportimis- ja jalutamisvõimalused; privaatsus). Selles osas järgib ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Kaebaja on apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, mida ei olnud vanglale esitatud taotlustes (vajadus pesta vangla vormi käsitsi; käte naha kahjustumine külma veega pesemisest; kambrite desinfitseerimise vajadus inimeste vahetumise järel; jalutuskäigul viibimine koos suitsetajatega; jalutuskäikudest, dušist ja arstiabist ilmajäämise juhtumid). Neid väiteid ei saa ringkonnakohus kaebuse lahendamisel arvestada. Ringkonnakohus märgib, et vähemalt osadel nimetatud juhtudest (nt jalutuskäigud suitsetajatega sama boksis) oleks kaebaja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta vanglale taotluse ja vajadusel kohtule kaebuse esitamisega, muud juhtumid (nt üksikjuhtumid, kus kaebaja väidetavalt jäeti ilma võimalusest värskes õhus jalutada, tal jäi vahele dušikord või ta ei saanud soovitud arstiabi) aga ilmselt ei mõjutaks oluliselt kinnipidamistingimustele kogumis antavat hinnangut isegi juhul, kui need leiaks tuvastamist.
15.Õiguste rikkumisele taotluste ja kaebuste esitamisega tähelepanu juhtimata jätmisest ei saa tingimata järeldada, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste mõju kaebajale oli väheoluline. Kaebajal ei oleks olnud võimalik kahju tekkimist vanglale märgukirju või nõudeid esitades vältida. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-42-15, p 24). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse muu hulgas ka Eesti üldist elatustaset, Eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m2. Viimati nimetatu kajastab kaebaja õiguste piiramise intensiivsust (vt Riigikohtu otsuse nr 3-31-89-16, p 18).
16.Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja 250 eurot, s.o ligikaudu 0,56 eurot päeva kohta, mille osas kohus tuvastas kinnipidamistingimuste õigusvastasuse. Ringkonnakohtu hinnangul 7(9)
3-15-1062 on halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitis kohtupraktikat arvestades ebamõistlikult väike. Sarnastes asjades (põrandapind alla 3 m2, täiendav liikumisvõimalus peale ühetunnise jalutuskäigu puudus, muid raskendavaid asjaolusid ei esinenud) on kohtud mõistnud välja oluliselt suuremaid hüvitisi. Näiteks haldusasjas nr 3-3-1-16-16 pidas Riigikohus õiglaseks hüvitist 375 eurot 190 inimväärikust alandavates tingimustes viibitud päeva eest. Riigikohus viitas, et hüvitise selline suurus on kooskõlas senises kohtupraktikas välja mõistetud hüvitistega (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-42-15 ja 3-3-1-21-16). Haldusasjas 3-3-1-83-16 mõistis Riigikohus välja 1000 eurot 633 inimväärikust alandavates tingimustes viibitud päeva eest, kusjuures 223 päeva sellest oli isik vahistatu või vastuvõturežiimil, 410 päeva aga viibis avatud osakonnas. Haldusasjas 3-3-1-89-16 pidas Riigikohus õiglaseks 750 eurot 297 päeva eest, mil isik viibis vahistatuna põrandapinna nõudele mittevastavas kambris.
17.Halduskohus leidis 17.03.2016 määruses kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel, et praeguses asjas ei ole tõenäoline kahju hüvitamine suuremas summas kui 1076 eurot, mistõttu vabastas halduskohus kaebaja riigilõivu tasumisest 31,28 euro ulatuses ning jättis menetlusabi taotluse muus osas (717,72 eurot) rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus määruskaebemenetluses 14.07.2016 tehtud määruses halduskohtuga. Seega võttis halduskohus 30.09.2016 määrusega kahjunõude menetlusse 1076 euro ulatuses. Ringkonnakohus selgitas ka apellatsioonimenetluses 12.12.2016 määruses, et menetluses on kahjunõue summas 1076 eurot (mitte 25 440 eurot, nagu nõuab kaebaja). Seda summat ületavas osas ei ole kaebaja tasunud riigilõivu ega ole riigilõivu tasumisest vabastatud. Arvestades alandava kohtlemise pikka kestust ning seda, et kaebaja viibis suurema osa sellest ajast (495 päevast 446 päeva) lukustatud kambris, kus vähest liikumisvõimalust oluliselt leevendavaid asjaolusid ei esinenud, on ringkonnakohtu hinnangul 1076 eurot praeguses asjas õiglane hüvitis kaebajale põhjustatud kannatuste eest.
18.Kuigi ringkonnakohus mõistab välja hüvitise kogu menetluses oleva summa ulatuses, ei tunnista ringkonnakohus õigusvastaseks kinnipidamistingimusi kogu kaebaja märgitud perioodi ulatuses. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus lugeda kokkuvõttes osaliselt rahuldatuks. Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust hüvitise suurust ja menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4) puudutavas osas.
19.Ringkonnakohus leiab, et kuna Tallinna Vangla on riigi haldusorgan (HKMS § 15 lg 2) ning on sellest tulenevalt vabastatud ka riigilõivu tasumisest (HKMS § 104 lg 10), ei ole põhjust mõista HKMS § 118 lg 2 alusel Tallinna Vanglalt võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga riigi tuludesse menetluskulusid, mille tasumisest kaebaja oli vabastatud. Arvestades, et ringkonnakohus mõistab kaebaja kasuks välja hüvitise kogu menetluses oleva summa ulatuses, mille järgi on arvestatud riigilõiv, jääb kogu kaebuselt nõutav riigilõiv, mille tasumisest kaebaja esimeses astmes menetlusabi korras vabastati (31,28 eurot), riigi kanda.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, mis tuleb vastustajalt välja mõista. Osas, milles kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud (4,78 eurot), jääb riigilõiv riigi kanda. Muude menetluskulude kohta ringkonnakohtule kuludokumente esitatud ei ole. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks
8(9)
3-15-1062
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.