S.F. kaebus Tallinna Vangla vastu kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja — S.F. Vastustaja — Tallinna Vangla
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus kaebuse esialgses ulatuses läbivaatamiseks.
2.Rahuldada kaebus osaliselt. Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes kaebaja hoidmises 446 päeva ajavahemikul 21.01.2012–05.06.2013 vahistatuna ja vastuvõturežiimil oleva süüdimõistetuna kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3m2 isiku kohta, ning mõista Tallinna Vanglalt S.F. kasuks välja hüvitis 250 (kakssada) eurot.
3.Mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja menetluskulu (riigilõiv) summas 7,48 eurot. Ülejäänud riigilõiv summas 24,80 eurot jääb Eesti Vabariigi kanda.
4.Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 22.12.2016. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse.
1.S.F. esitas 24.04.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt hüvitise väljamõistmiseks mittevaralise kahju eest seoses kinnipidamistingimustega ajavahemikul 23.07.2010–01.01.2015. Kaebaja teatas 07.05.2015 kohtule, et ta soovib hüvitiseks summat, mis võrdub 16 euroga ööpäeva eest (I kd, lk 15). Vastuseks kohtunõudele summa ise välja arvutada, vastas kaebaja, et ta soovib hüvitiseks 25 440 eurot ajavahemiku 23.07.2010– 01.01.2015 eest (I kd, lk 28, tõlge lk 31).
2.Kohus tagastas 26.11.2015 määrusega (I kd, lk 38–40) kaebuse osas, milles kaebaja taotles hüvitist huvialaringides osalemise võimaluse ja spordiüritustel osalemise võimaluse puudumist puudutavate väidetega seotult, samuti tagastas kohus kaebuse ajavahemikku 23.07.2010– 20.01.2012 puudutavas osas.
3.Kohus vabastas 17.03.2016 määrusega (I kd, lk 85–86) kaebaja kaebuse perspektiivika osa (1076 eurot) pealt riigilõivu tasumise kohustusest 32,28 euro ulatuses, jättis kaebaja menetlusabi taotluse muus osas rahuldamata ning andis riigilõivu summas 717,72 eurot tasumiseks aega 15 päeva alates määruse jõustumisest. Määrus jõustus 12.09.2016 (I kd, lk 188). Kaebuselt riigilõivu summas 717.72 eurot ei tasutud.
4.30.09.2016 määrusega (I kd, lk 192) võttis kohus kaebuse menetlusse (määruse resolutsiooni p 1), tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla (määruse resolutsiooni p 3) ning määras asja menetlusvormiks kirjaliku menetluse (määruse resolutsiooni p 2).
5.Kaebaja esitas kohtule 10.10.2016 ja 18.10.2016 avaldused, milles palub kohtul vaadata kaebus läbi esialgselt esitatud ulatuses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja seisukohad
6.1.Alandatud on kaebaja inimväärikust ja talle on põhjustatud rohkem kannatusi kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võib tekkida.
6.2.Vangla on rikkunud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artiklit 3. Kaebajale tekitatud mittevaraline kahju seisneb selles, et vanglas viibimise ajal olid kambrid keskeltläbi 15 m2 suurused ning sisaldasid inventari ja WC-d, mistõttu vaba põrandapinda oli üksnes 6,5 m2. See jättis kaebajale isiklikku ruumi alla 3 m2. Kaebaja pidi kambris viibima koos teiste kinnipeetavatega 23 tundi ööpäevas. Kaebaja sai üks tund ööpäevas liikuda jalutusboksis, mille suurus oli 2,7x4,7m ning milles puudus igasugune spordiinventar ja võimalused enda füüsiliseks koormamiseks. Kaebaja märgib, et kasutab jalutusboksis jalutamise võimalust harva, kuid kui jalutusboksis jalutavad kõik kambris viibivad inimesed (kuni 6 inimest), on vaba ruumi vähem kui Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) poolt sätestatud 4 m2. Ka sanitaarsõlme ei saa lugeda täiendavaks vabaks ruumiks. Vahistatu staatuses viibides ei võimaldatud spordisaali külastamist. Praegu ei käi kaebaja spordisaalis selja ja õlaliigeste trauma tõttu.
6.3.Inimväärikust alandasid ka muud kinnipidamistingimused (omaette olemise võimaluse puudumine, raadiosaadete sunnitud kuulamine kambris ja jalutuskäigu ajal, vali valjuhääldi ja sellest tingitud müra, kambri nõuetele mittevastav valgustus, vaid üks dušikord nädalas, riiete pesemine ja kuivatamine samas kinnipidamiskambris, niiske ja rõske kamber, hallitavad seinad,
2(15)
millest kõigest järeldub puudulik ventilatsioon, õhuvahetust takistasid õhuakendele paigaldatud perforeeritud metallist plaadid). Kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile, väljendudes ärrituses ja närvilisuses. Kogu olukord tekitas stressi, ängistust, pidevat pingeseisundit ja meeleolu langust. Kaebaja tundis end alandatuna, allutatuna ning täielikult ametnike meelevallas olevat. Kraanist voolav vesi oli külm, talvel koguni +3 C ning kambrit valgustas vaid kolm 75W lambipirni. Suvel on kambris umbne ja palav. Sügisel on kambris külm, talvel koguni väga külm. Koridor ei ole kambri osa, vaid kontakteerumisvahend vangla teeninduspersonaliga ning on loodud korpusesiseseks liikumiseks.
6.5.Õppeasutused on kohad, kus õpitakse ja omandatakse haridust, kuid neid ei saa lugeda kambri osaks või puhke- ja meelelahutuskohaks. Igasugused kursused, koolitused (kool) ja sotsiaalprogrammid ei ole kambris kasutada oleva vaba ruumiga kuidagi seotud ning ka ruumid, kus õpitakse või programme läbi viiakse, ei vasta sageli 4m2 nõudele ühe inimese kohta, kuna ühes väikeses ruumis võib vahel koos olla kuni 12 inimest.
6.6.Lühiajaline kokkusaamine kestab 1 tund ja 10 minutit ning ruumis, kus kokkusaamine toimub, ei ületa vaba ruumi suurus 0,5m2, sest kohe kambri keskele on paigaldatud taburet, ning ka sellisel juhul ei kuulu see kambris kasutada oleva vaba ruumi alla. Kuni 21.06.2015 võimaldati kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi harvemini kui kord kuus, mõned tunnid. Seega ei ole pikaajaline kokkusaamine kambris kasutada oleva vaba ruumiga seotud.
6.7.Vastuses kaebusele tunnistab ka Tallinna Vangla, et kambrites on ühe inimese kohta vaba ruumi vähem kui EIK poolt kehtestatud 4m2. Hoonetes E1 ja E2 ei eksisteeri 8,90m2 kambreid, kus oleks korraga viibinud kuni 6 inimest.
7.Vastustaja seisukohad 7.1 Vastustaja palub kohtul kaebuse lahendamisel arvestada vangla seisukohtadega, mis on väljendatud 05.06.2015 koostatud vastuses kaebaja kahjunõuetele. Vastustaja ei pea asjakohaseks kirjalikult väljendatud seisukohti korrata, kuna on omapoolsed seisukohad eelmenetluses esitanud ning jääb käesolevaga nende juurde. 7.2 Riigikohus on asunud seisukohale, et tualettruumi ja mööblialust pinda ei arvestata kambripindala hindamisel elukambri pinna hulgast välja, kuna seadusandja ei ole kambripinna suuruse paika panemisel siseriikliku regulatsiooniga selgesõnaliselt sellesisulist seisukohta väljendanud (vt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-21-16, p 8; 3-3-1-42-15, p 17). Seega arvestatakse nii inventari alla jääv kui ka tualettruumi pindala elukambri kogupindala hulka. Kinnipeetaval ei ole õigust kahju hüvitamisele, kui isikule oli vangla elukambris tagatud 2,5– 3m2 isiklikku ruumi kinnipeetavana ja isik viibis tavarežiimil ning kui tema muid vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid õigusi ei ole piiratud, eeskätt kui kinnipeetavale olid tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused (Riigikohtu lahend asjas nr 33-1-68-15, punktid 18–19). Kohtupraktika pinnalt on samuti võimalik järeldada, et kui isikule oli vangla elukambris tagatud vahistatuna isiklikku pinda vahemikus 2,5–3m2, ei ole automaatselt võimalik järeldada isiku õiguste riivet ja rahalise hüvitise saamise õigust, vaid hinnata tuleb kõiki vangistustingimusi kogumis. Hüvitise määramine on kohtu individuaalne ja
3(15)
hinnanguline otsus, mis sõltub konkreetse menetluse käigus kinnitust leidnud asjaoludest (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-21-16, punktid 10.3 ja 12). Eeltooduga kooskõlas olevaid seisukohti on kohtupraktikas väljendanud korduvalt ka EIK (vt otsus asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs Venemaa, p 79) — EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine (vt ka Riigikohtu lahend asjas nr 3-41-9-14). EIK on leidnud, et ruum alla 3m2 ei ole alati automaatselt artikli 3 rikkumine (vt lahendit asjas nr 7334/13 Muršic vs Horvaatia). 7.3 Kinnipeeturegistri andmetel jõustus kaebaja osas süüdimõistev kohtuotsus 17.05.2013. Alates vangla poolt süüdimõistvast otsusest teadasaamisest rakendati perioodil 23.05.2013– 05.06.2013 kaebaja suhtes vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 14 lõiget 3 ning kaebaja viibis justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 8 lõikest 4 tulenevalt vastuvõturežiimil. Alates 06.06.2013 oli kaebaja paigutatud eluosakonna kambritesse süüdimõistetuna ning talle laienesid kõik süüdimõistetu liikumisvabadused lisaks igapäevasele tunniajasele jalutuskäigule värskes õhus. Sealhulgas oli alates 06.06.2013 kaebajale tagatud vähemalt nelja tunnine vaba liikumisvõimalus eluosakonna piires (VSkE § 8 lg 1) ning õigus kasutada vähemalt kord nädalas spordisaali (VangS § 55 lg 1 ja Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ punkt 18.1.2). 7.4 Kaebaja osales menetluses oleval perioodil ka mitmetes hõivetegevustest, näiteks riigikeele õppe kursustel ning üldhariduskooli õppes. Samuti on kaebajale kogu kaebuse perioodi vältel võimaldatud osaleda hulgaliselt lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel, millised on samuti taganud kaebajale täiendavad võimalused kambrist väljaspool viibimiseks. Alates 06.06.2013 ei ole vangla tegevust põhjust ühelgi viisil õigusvastaseks pidada, kuna kaebajale olid lisaks kambris viibimisele tagatud soovi korral ulatuslikud liikumisvõimalused. Kaebajale on olnud tagatud täiendavad liikumisvõimalused ning mahuka osa kaebuses märgitud perioodist viibis kaebaja avatud osakonnas. Pelgalt isikule tagatud olnud kambripinna suurusest ei saa järeldada kaebajale mittevaralise kahju tekkimist, mis tingiks kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamise või rahalise hüvitise väljamõistmise. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, millise puhul oleks kaebuse rahuldamine põhjendatud. 7.5 Kaebus on menetluses 1077 päeva osas (periood 21.01.2012–01.01.2015). Neist 495 päeva osas on kaebajale tagatud olnud kambripinna suurus jäänud vahemikku 2,75m2–2,93m2, millistest 49 päeva vältel oli kaebaja paigutatud avatud eluosakonda. Ülejäänud perioodil, s.o 582-l päeval on kaebajale olnud tagatud kambrites isiklik ruum vahemikus 3,30m2–8,90m2. Kokkuvõtlikult on kaebajale olnud kambripind alla 3m2 olnud tagatud vahemikus 2,75m2– 2,93m2, sealhulgas kambripind suuruses 2,75m2 oli kaebajale tagatud 41 päeva vältel, pind suurusega 2,82m2 oli kaebajale tagatud 49-l päeval ning 405-l päeval oli kaebaja kasutuses kambripind suuruses 2,90m2–2,93m2. Seega oli menetluses oleva perioodi osas kaebajale alla 3m2 jääv isiklik ruum valdavas osas tagatud pinda 2,90m2–2,93m2, milline suurus on üksnes 0,1m2–0,07m2 võrra väiksem, kui käesoleval ajal kohtupraktikas aktsepteeritavaks kujunenud 3m2. Isiklik ruum suuruses 2,75m2– 2,82m2 oli kaebajale tagatud kokku 90 päeva vältel (pinnaerinevuseks käesolevalt kehtiva siseriikliku regulatsiooniga on vastavalt 0,25m2–0,18m2) ning tegemist oli lühiajaliste
4(15)
perioodidega, millised vaheldusid ajavahemikega, mil kaebajale oli tagatud märgatavalt suurem isiklik ruum. Tegemist on sedavõrd vähese erinevusega nõutavast pinnast, millist suuruse vahet on isikul praktikas pea võimatu tajuda. Pole tõenäoline, et kaebajale oleks saanud sedavõrd vähesest pinnaerinevusest tekkida mittevaralise iseloomuga kahju, mis peaks kuuluma vangla poolt rahaliselt hüvitamisele. Eeltooduga kooskõlas olevat seisukohta on väljendatud ka kohtupraktikas. Tartu Ringkonnakohus on 12.01.2016 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-51155 leidnud, et kui vahistatu puhul on järgitud vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist. Kahju mittetekitamist kinnitab ringkonnakohtu hinnangul seegi, et kõrvalekaldumine 3 ruutmeetri suurusest pinnast oli tegelikkuses väga väike, vaid 0,38m2-0,33m2 (vastavalt 2,62m2 ja 2,67m2 puhul). Mitme kinnipeetavaga kambris viibides on sellist, vaid pisut enam kui 10% kõikumist tänaseks kehtestatud 3m2 suurusest ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see saaks isikule kaasa tuua rahas hüvitatavat kahju. Asjaolu, et periood, mil kaebaja neis tingimustes viibis, oli suhteliselt pikk, peaaegu aasta, eeltoodut ei muuda. Antud juhul on olnud erinevus käesoleval ajal nõutavast kambripinnast veelgi väiksem, kui viidatud lahendis. Arvestada tuleb eeltoodud kohtu seisukohta, hindamaks, kas kaebajale tõepoolest on mittevaralist kahju tekkinud. Silmas tuleb pidada, et niivõrd vähene kõikumine kambripinna suuruses on praktikas raskelt tunnetatav ning vastustajale ei ole teada, et kaebaja ei oleks saanud talle määratud kambris viibides sooritada kõiki igapäevaseid tegevusi, mida võib pidada tavapäraseks või et kaebajal oleks jäänud mõni tegevus kambri suurusest tulenevalt sooritamata. Seega ei ole vastustaja hinnangul põhjust arvata, et kaebajale oleks tekkinud Tallinna Vangla kambrites viibimisest tulenevalt rahaliselt hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju, millise pisut suurem kambripind oleks ära hoida saanud. Tallinna Vangla leiab, et ka juhul, kui kaebajale oleks vaidlusalusel perioodil olnud tagatud 3m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud isikul võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemas kambris, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Seega ei ole vastustaja hinnangul põhjendatud ka rahalise hüvitise väljamõistmine. 7.6 Kaebaja on esitanud lisaks kambripinna suurusele ka etteheiteid muude Tallinna Vangla olmetingimuste osas. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused on alati olnud vähemalt minimaalselt nõutaval tasemel ja siseriikliku regulatsiooniga kooskõlas ning kaebajale ei ole tekkinud kahju, mis võiks olla aluseks mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmisel. Kaebaja ei ole oma vastupidiste seisukohtade kinnituseks esitanud ühtki tõendit, mistõttu ei ole leidnud kinnitust, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused oleksid ületanud vangistusega paratamatult kaasneva ebamugavuse taseme. Täiendavalt peab vastustaja asjakohaseks kommenteerida etteheiteid privaatsuse puudumise ning jalutusbokside suuruse osas. VangS § 45 lõikega 1 ning VSkE § 6 lõikega 6 ja § 7 lõikega 1 sätestatakse tingimused, millele kinnipeetava kamber peab vastama. Õigusaktid ei määratle konkreetset kinnipeetavate arvu elukambris. Tallinna Vangla osakonnad, kuhu kaebaja on olnud paigutatud, on kinnine kambervangla eelvangistushoonetes ja kinnine ühiselamu tüüpi vangla vangistussektsioonides. Kinnipeetavad paigutatakse reeglina mitme-kohalistesse kambritesse, kus vangla tagab igale kinnipeetavale VSkE § 6 lõikes 6 sätestatud pinna. Siinjuures tuleb arvestada asjaoluga, et vangistusega kaasneb paratamatult teatav privaatsuse puudumine, milline on tagatud vabaduses viibivatele isikutele. Kuna kehtivad õigusaktid ei sätesta, et igal kinnipeetaval peaks olema omaette kamber või olema tagatud teatav privaatsus elukambrites, ei ole vangla tegevus mitme kinnipeetava ühte kambrisse paigutamisel õigusvastane ning privaatsusõiguse rikkumist ei saa
5(15)
antud asjaolude pinnalt järeldada. WC kasutamise privaatsus on kaebajale olnud tagatud, kuna kambrites, kuhu kaebaja paigutatud on olnud, on WC eraldiseisev ja uksega suletav ruum. 7.7 Vastavalt VangS § 55 lõikele 2 ja VangS § 93 lõikele 5 tuleb kinnipeetavale ja eelvangistuses viibivale isikule võimaldada soovi korral vähemalt üks tund päevas värskes õhus viibimist. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebajale jalutuskäike võimaldati, vastupidist ei ole väitnud ka kaebaja. Siseriiklik regulatsioon ei täpsusta, millistele suurustele või muudele konkreetsetele tingimustele peaksid jalutusalad vastama. Kaebajale on Tallinna Vanglas viibides võimaldatud värskes õhus viibimist ca 15m2 suuruses jalutusboksis kogu kinnipidamisperioodi vältel. Jalutusboksidesse paigutatakse reeglina isik koos kambrikaaslastega, vastavalt võimalustele (kui on rohkem vabasid jalutusbokse), on võimalik isikuid paigutada eraldi jalutusboksidesse. Nimetatud jalutusboksid on piisavalt suured, et kinnipeetavatel oleks võimalik sooritada jalutuskäike ning soovi korral teha võimlemis- ja venitusharjutusi. Seega ei ole jalutusbokside suurus kuidagi kaebajale mittevaralist kahju põhjustada saanud ning asjas ei nähtu ka vastustaja poolset õigusvastast tegevust, kuna siseriiklikes õigusaktides sätestatud miinimumnõuete täitmine on vanglas olnud alati tagatud. 7.8 Mittevaralise kahju hüvitamise õigus tekib isikul riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lõike 1 alusel juhul, kui haldusorgani õigusvastane tegevus ja isikule kahju tekkimine on omavahelises põhjuslikus seoses. Käesoleva kaebuse asjaolude pinnalt ei ole tuvastamist leidnud kaebaja õiguste rikkumine ega seeläbi talle mittevaralise kahju tekkimine. Pelgalt ebamugavustunne või rahulolematus kinnipidamisasutuses viibimisega ei saa olla automaatselt aluseks kahjunõude rahuldamisel ning asjaolusid, mis viitaksid kaebaja õiguste rikkumisele, antud juhul ei nähtu. Samuti ei ole leidnud tuvastamist haldusorgani poolne õigusvastane tegevus kaebajale kinnipidamistingimuste tagamisel, mis saaks olla kahju tekkimise põhjustajaks. Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 162 lõikes 1 sätestatakse, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Seega peab kohus esmalt võtma seisukoha kaebaja taotluse suhtes vaadata kaebus läbi esialgses ulatuses. Tallinna Halduskohus on 26.11.2015 määrusega (kd I, lk 38–40) kaebuse muuhulgas tagastanud osas, milles kaebaja taotles hüvitist huvialaringides osalemise võimaluse ja spordiüritustel osalemise võimaluse puudumist puudutavate väidetega seotult (resolutsiooni p 1). Ühtlasi tagastas kohus kaebuse ajavahemikku 23.07.2010–20.01.2012 puudutavas osas (resolutsiooni p 2). Halduskohtu 26.11.2015 määrus jõustus edasi kaebamata 15.12.2015. Seega on kaebus haldusasjas nr 3-15-1062 tagastatud osas menetlusest välja langenud ning kohtul ei ole võimalik vaadata kaebust sisuliselt läbi menetlusest väljalangenud osas. Seega jääb kaebaja taotlus, vaadata kaebus läbi esialgses ulatuses, rahuldamata.
9.Kohus, tutvunud kaebuse ja vastuväidete sisuga ning toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.
10.Vangla kinnitusel hoiti kaebajat asjassepuutuvalt 21.01.2012 kuni 22.05.2013 vahistatu režiimil, 23.05.2013 kuni 05.06.2013 hoiti kaebajat vastuvõturežiimil ning 06.06.2013 kuni 01.01.2015 hoiti kaebajat süüdimõistetuna vangla avatud osakonnas (kd II, lk 55).
6(15)
11.Vaidlust ei ole, et vahistatuna ja vastuvõturežiimil viibiva süüdimõistetuna oli kaebaja paigutatud ööpäevaringselt kambritesse, kus kaebajale oli igapäevase kambrivälise liikumisena tagatud ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja ei eita, et ta sai jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab jalutusboksi väiksuse üle. Vaidlust jalutusboksi mõõtmete üle ei ole, samuti selle üle, et jalutusruumi jagati kambrikaaslastega. Vaidlus seisneb küsimuses, kas põhjendatud on kaebaja nõue hüvitada talle ajavahemikul 21.01.2012–01.01.2015 väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju. Kaebus on menetluses seoses kambripinna väiksust, ventilatsiooni ja sellega seotult niiskust (riiete pesemise ja kuivatamise vajadusest tingituna), valgustust ning tualeti kasutamist, jalutuskäiku (pisikeses jalutusboksis), hügieeni, temperatuuri, müra, spordi tegemise võimalusi ja privaatsust puudutavate väidetega.
12.RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lõike 1 kohaselt nõuda muuhulgas tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamisega. Tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Seega on praeguse vaidluse juures oluline selgitada välja, kas vangla tegevus kaebaja vanglasisesel paigutamisel elukambrites oli õigusvastane, kas selle tegevusega sai süüliselt alandatud kaebaja inimväärikus ning kas see vangla õigusvastane tegevus sai kaebajale väärikuse alandamise läbi tekitada mittevaralist kahju. Samuti see, kas selline kahju tuleb hüvitada rahas.
13.EIÕK artikli 3 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. VangS § 41 lõikega 1 sätestatakse, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20.06.2014 otsuse nr 3-4-1-9-14 punktis 36, et: „riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.“ Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas vangla toimis õiguspäraselt ja järgis VangS § 41 lõikest 1 tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja
7(15)
kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Kindlasti ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda kõiki toiminguid, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei kujuta endast väärikuse alandamist igasugune hingeline läbielamine, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud tema põhilisi inimõigusi. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, punkt 33).
14.EIK lahendis asjas Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13 leiti, et kambripindalast on põhjendatud arvutada maha tualettruumi pindala. Mööblialust pinda kambri kogupindalast küll maha arvata ei tule, ent kinnipeetaval peab siiski olema olnud võimalik mööbliesemete vahel normaalselt liikuda. EIK on viidatud lahendis seadnud kambri põrandapinna minimaalseks orientiiriks 3m2, millest ka pisut vähema põrandapinnaga kambris kinni pidamisel võib inimväärikuse rikkumist eeldada kui kinnipidamistingimused kogumis niisugust eeldust ei kummuta. Asjaoludeks, mis võivad kumulatiivselt esinedes põrandapinna vähesusest tulenevat inimväärikuse rikkumise eeldust ümber lükata, on: 1) 3 m2 standardist kõrvalekaldumise kestus ja ulatus pole märkimisväärsed; tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks, sh igapäevaselt vähemalt 1h värskes õhus avaras ja ilmastikukindlal jalutuseks mõeldud alal; kinnipidamisasutuse üldine seisund on talutav ega esine muid konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid. Kui kambris on põrandapinda aga märgatavalt vähem kui 3m2, või kui isikut on neis tingimustes kinni peetud pikka aega, ei saa kambripinna vähesusest tingitud inimväärikuse rikkumist kummutada ka muud soodsad kinnipidamistingimused. Kui põrandapinda on kambris 3-4m2, saavad otsustavaks muud kinnipidamistingimused. Kui isiklikku ruumi on üle 4m2, oleneb kinnipidamise kohasus ülejäänud kinnipidamistingimustest.
15.Riigikohus sedastas 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 punktis 11, et kui kinni peetava isiku käsutuses ei ole vähemalt 3m2 põrandapinda, loob see asjaolu tugeva eelduse, et tegemist võib olla alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Väiksemast kui 3m2-sest põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad aga leevendada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samuti on oluline kohtlemise kestus (vt Riigikohtu lahendid asjades 3-3-1-42-15, punktid 14 ja 15 ja 3-3-1-68-15, punkt 18). Isiku olukorda raskendavad muud puudused on olulised siis, kui isikut on hoitud kambris, milles ühe isiku kohta on isiklikku ruumi 3–4 m2 (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-1-42-15, p 14).
16.VangS § 45 lõike 1 (kuni 01.07.2015 kehtinud redaktsioonis) kohaselt kehtestab kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu justiitsminister VSkE-s. VSkE § 6 „Kinnipeetava vanglasisene paigutamine“ lõikes 6 sätestati kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on kambri põrandapinna minimaalseks suuruseks ette
8(15)
nähtud 3m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb nii kuni 31.12.2013 kehtinud regulatsiooni kehtivusaega kui alates 01.01.2014 jõustunud redaktsiooni kehtivusaega.
17.VSkE § 7 lõike 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. Tulenevalt hiljutisest EIK praktikast (Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13) tuleb kinnipeetava käsutuses olnud põrandapinda arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata. Seega tuleb ka käesolevas vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, arvestades kambrite, kus kaebaja viibis, põranda pinda ilma tualettruumi pindala sisse arvutamiseta.
18.Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja oli ajavahemikul 21.01.2012–01.01.2015 olnud paigutatud erinevatesse kambritesse (kd II, lk 23–32). Kusjuures kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta on pidevalt muutunud. Selliseid päevi, millal põrandapinda oleks ühe isiku kohta olnud alla 2,5m2 kaebaja kinnipidamises vaadeldaval ajavahemikul ei esinenud.
19.Toimiku materjalidest (kd II, lk 23–32) nähtuvalt paiknes kaebaja Tallinna Vangla kambrites vaadeldaval ajavahemikul 21.01.2012–01.01.2015 alljärgnevalt:
19.1.Ajavahemikul 21.01.2012–17.05.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatuna ning tema liikumisvabadus oli staatusest tulenevalt piiratud (VangS § 90 lg 3 ja 5). VangS § 90 lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud, kui vahistatu töötab või õpib. Kui kaebaja viibis vahistatuna ka kartserikambrites, oli sealgi viibides kaebaja liikumine piiratud (VSkE § 8 lg-d 1 ja 4). Kaebajal oli vahistatuna võimalik ööpäeva vältel kambrist väljaspool viibida igapäevaselt ühe tunni jagu jalutuskäigu ajal. Lisaks oli kaebajal vastustaja kinnitusel mitmeid lühiajalisi kokkusaamisi (kd II, lk 8). Kaebaja osales vahistatuna ka riigikeele õppel (kd II, lk 7). Ajal mil kaebaja viibis Tallinna vanglas vahistatuna oli üle 3 m2 põrandapinda kaebajale tagatud 16.02.2012–22.02.2012, 27.02.2012, 23.03.2012–25.03.2012, 11.04.2012, 22.04.2012, 28.05.2012, 28.05.2012–29.05.2012, 18.06.2012–19.06.2012, 07.08.2012–09.08.2012, 20.08.2012–29.08.2012, 09.10.2012, 01.11.2012–05.11.2012, 15.11.2012–19.11.2012, 10.12.2012–11.12.2012, 07.01.2013–10.01.2013, 02.04.2013 ja 26.04.2013–28.04.2013. Muul ajal jäi kaebajale tagatud kambripind alla 3 m2. Valdavalt oli kaebajale tagatud põrandapinna suuruseks 2,65 m2, kuid ajavahemikel 21.11.2012–09.12.2012 ja 12.12.2012– 02.01.2013 oli kaebajale tagatud põrandapinna suuruseks 2,5 m2 ning 03.01.2013–06.01.201 ja 11,01.2013–01.04.2013 oli kaebajale tagatud põrandapinna suuruseks 2,68 m2. Kokku viibis kaebaja vahistatuna 483 päeva, millest üksnes 50 päeval oli kaebajale tagatud üle 3 m2 põrandapinda. Seega, kõnealusest perioodist 433 päeva, viibis kaebaja kambris, kus ühe inimese kohta ei olnud pinda küll 3 m2 nagu seda eeldab EIK praktika, kuid täidetud oli VSKEv.r § 6 lg 6 nõue (2,5 m2). Samas 50-päeval oli täidetud ja ületatud 3 m2 piir. Vahistatu kinnises kambris viibimist ei saa iseenesest pidada talle kannatusi või ebameeldivusi ülemääraselt põhjustavaks, kuna tegemist on vahistatu jaoks kinnipidamisega paratamatult kaasneva tingimusega (VSkE § 8 lg 4). Arvestades, et VSkE § 6 lõikega 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) oli kambri minimaalpinnana lubatav 2,5m2, ei saa vastustaja tegevust kaebaja hoidmisel kambrites nr 417, 445, 448 ja 428 pidada VSkE § 6 lõike 6 rikkumiseks.
9(15)
19.2.Ajavahemikul 18.05.2013–05.06.2013 (19 päeva) hoiti kaebajat süüdimõistetuna vastuvõturežiimil kambrites nr 428 ja nr 135. Ajavahemikul 18.05.2013–30.05.2013 oli kaebajale tagatud põrandapinna suurus 2,65 m2 (13 päeva) ning ajavahemikul 31.05.2013– 05.06.2013 jäi kambri põrandapinna suurus kinnipeetava kohta 3,59 m2–4,79 m2 vahemikku. Kuna kaebaja viibis süüdimõistetuna vastuvõtuosakonna kambrites (VangS § 14 lg 3 ja VSkE § 8 lg 4), siis oli talle igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit üksnes ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal.
19.3.Ajavahemikul 06.06.2013–01.01.2015 viibis kaebaja süüdimõistetute eluosakonna kambrites (kd II, lk 5) nr 240, 244 ja 126 ning 77, 79, 81, 89. Sel ajavahemikul oli kaebajale igal päeval tagatud küll vähemalt 2,5m2 isiklikku ruumi, kuid 48-l päeval (ajavahemikud 10.06.2013–203.07.2013; 05.07.2013–07.07.2013; 13.07.2013–14.07.2013; 05.09.2013– 23.09.2013) jagus kambrites viibinud isikute kohta kambripinda vähem kui 3m2. Muul ajal oli kaebajale tagatud kambripind vahemikus 3,03 m2–4,92 m2. Olgugi, et kaebajal oli vaadeldavast perioodist 48-l päeval isiklikku ruumi vähem kui 3m2, oli kaebajale eluosakonnas viibimise ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning vähemalt 4tunnine vaba liikumisvõimalus eluosakonna piires (VSkE § 8 lg 1). Lisaks osales kaebaja hõivetegevustes: 05.08.2013–29.11.2013, 06.01.2014–30.04.2014 ja 05.05.2014–28.08.2014 osales kaebaja riigikeele õppel; 05.02.2014–10.06.2014 osales kaebaja agressiivsuse asendamise programmis ning 01.09.2014–18.06.2015 läbis kaebaja üldharidussüsteemis 10. klassi (kd II, lk 7). Kaebajale oli vaadeldaval perioodil võimaldatud osaleda hulgaliselt ka lühija pikaajalistel kokkusaamistel (kd II, lk 8–9). Kaebajale oli tagatud võimaluse kasutada vähemalt kord nädalas ka spordisaali (VangS § 55 lg 1 ja vangla kodukorra p 18.1.2).
20.Kaebaja on napile kambripinnale lisaks viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega — ventilatsioon ja sellega seotult niiskus (riiete pesemise ja kuivatamise vajadusest tingituna), valgustus, jalutuskäik (pisikeses jalutusboksis), hügieen, müra, spordi tegemise võimalus ja privaatsus.
20.1.Kaebaja väited ventilatsiooni puudulikkusest, kambrite niiskusest ja seal esinevast hallitusest ei ole tõendatud. Vastusest kaebaja kahju hüvitamise taotlusele (kd I, lk 25), et lisaks Tallinna Vangla kambrites toimivale sund- ja/või loomulikule ventilatsioonile on kambris viibijatel võimalik õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Kambrite akendele on küll julgeolekukaalutustel lisatud perforeeritud metallplaadid, kuid need ei takista õhuvahetust. Õhupuuduse korral olnuks kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häiriva olmeprobleemi korvamine või leevendamine. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks seoses väidetava puuduliku ventilatsiooni probleemiga kunagi varem vangla poole pöördunud ning ka vastustaja poolt esitatud tõenditest ei ilmne, et kaebaja seda teinud oleks. Ventilatsiooni puudulikkust puudutavad väited on kaebuses liiatigi üldsõnalised. Kaebaja ei ole määratlenud, millistes kambrites oli ventilatsioon ebapiisav. Kohus leiab, et arvestades Tallinna Vangla praktikat kasutada kambrites nii loomulikku ventilatsiooni kui sundventilatsiooni, lisaks tagada kinnipeetavatele võimalus reguleerida õhuhulka akna küljes asuva õhutusava kaudu, ei ole kaebaja üldsõnalised väited ventilatsiooni ebapiisavuse osas põhjendatud.
10(15)
Lisaks on vastustaja märkinud, et kambrites olev keskküte tagab kütteperioodil ühtlase temperatuuri ning kuivatab õhku (kd I, lk 35). Lisaks on vanglas vastustaja kinnitusel teostatud pisteliselt niiskusmõõtmisi ning mõõtetulemused ei ole ülemäärase niiskuse taset kinnitanud. Seda kinnitab ka Õiguskantsleri 16.02.2015 seisukoht nr 7-4/150212/1500742, milles märgitakse, et Tallinna Vangla kambrites, milles õiguskantsleri nõunik õhuniiskust mõõtis, vastas see normaaltasemele. Kohtul puudub kaebaja üldsõnaliste väidete pinnalt põhjust asuda seisukohale, et vangla teistes kambrites (kambrites, kus vaadeldaval perioodil viibis kaebaja) oleks õhuniiskuse mõõtmine andnud teistsuguse tulemi. Kaebaja üldsõnalised väited liigse õhuniiskuse kohta ei ole kinnitust leidnud. Kaebaja üldsõnalised väited niiskuse tõttu tingitud hallituse kohta kambrites ei ole kohtule samuti usutavad.
20.2.Ka väited ebapiisava valgustuse osas on paljasõnalised ning tõendatud ei ole, et kambrites valgustuse tagamisel oleks esinenud õigusvastast tegevust ning kaebajal oli oma vajadustest lähtuvalt võimalik tagada endale paremad valgustustingimused. Nimelt selgitab vastusta, et kambrites asus aken, mis tagas kambri loomuliku valgustatuse ning ka kunstlik valgustatus tagas kambri piisava valgustatuse. VangS § 45 lõikest 1 tulenevalt tuleb kambris piisav valgustatus tagada kunstliku ja loomuliku valgustuse koostoimes. Samas ei reguleerita ühegi õigusaktiga valgustihedust kambrites. Vangla vahendusel on kinnipeetavatel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Kaebaja ei ole kambrite kehva valgustatuse teemal varem vangla poole pöördunud (kd I, lk 35).
20.3.Kaebaja etteheide jalutusboksi suuruse ja selle kasutamise kohta on üldsõnalised. Kohus märgib, et õigusvastaseks ei saa lugeda olukorda, kus vastustaja on täitnud õigusaktidega kehtestatud miinimumnõuded ning et kaebajale oli vähemalt tunnine jalutuskäik tagatud, selle üle vaidlust ei ole. Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja on selgitanud, et kasutab jalutusboksis jalutamist harva (kd II, lk 16). Kui kaebaja ei soovi jalutuskäigule minna, siis ei anna see alust asuda seisukohale, et vastustaja on seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätnud. Vastupidi, kaebaja otsus mitte minna igapäevaselt jalutuskäigule värskes õhus viitab pigem sellele, et kaebaja ei tunnetanud eluosakonnas viibimisel kitsikust või sellest tingitud ebamugavust.
20.4.Vastustaja on vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele selgitanud, et kambrites, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega ning kambris on lubatud seep. Seega saab isik ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles, näiteks soojendades vett veekeetjaga. VangS § 50 lõikega 2 sätestatakse, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on 31.12.2014 otsuse nr 3-4-150-14 punktis 34.1 märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamini dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud seda tagama. Kuigi veekeetjaga vee soojendamist ei saa pidada leevendavaks abinõuks, kuna tegemist ei ole kinnipeetavatele ühetaoliselt võimaldatava hüvega, siis ei nähtu kohtule asjaolusid, mis annaks aluse väita, et kaebajal puudusid võimalused vähemalt elementaarsel tasemel hügieeni eest hoolitsemiseks
11(15)
20.5.VangS § 55 lõike 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. See kehtib ka vahistatu kohta (VangS § 90 lg 1). Samas õigusaktid ei sätesta konkreetsemalt, millises mahus ja millistel tingimustel tuleb kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemine tagada. Väljakujunenud kohtupraktika (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-3-1-95-08, punkt 9, 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, punktid 18 ja 19) kohaselt tuleneb VangS § 55 lõikest 1 kinnipeetavale üksnes üldine õigus sellele, et tal võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt soovitud viisil või mahus. Seega puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega. Kohtupraktikas on lisaks rõhutatud, et ka VangS § 55 lõikes 2 ettenähtud jalutuskäik vabas õhus on oma olemuselt võimalus sportimiseks vabas õhus, sest kinnipeetavatel ei ole jalutuskäigu ajal keelatud ka tegeleda kehakultuuriga (sh võimelda). Vangla on kinnitanud, et kaebajal on olnud võimalik kasutada ka spordisaali (kd II, lk 5). Kaebaja on märkinud, et ta ei käi spordisaali põhjusel, et tal on selja- ja mõlema õlaliigese trauma (kd II, lk16). Kohtu hinnangul ei saanud kaebajale tekkida mittevaralist kahju ainuüksi seetõttu, et kaebaja ei ole olnud võimalik sporti teha trauma tõttu.
20.6.Seoses müra talumisega, toob kaebaja välja, et ta oli pidevalt sunnitud valjuhääldi vahendusel kuulama raadiosaateid, ning see muutus müraks ja oli talumatu. Vastustaja on vastuses kaebaja kahjunõudele märkinud, et valjuhääldi vahendusel raadiosaadete edastamine on tingitud VangS § 31 lõikes 1 sätestatud nõudest, et kinnipeetavatel tuleb võimaldada jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Vangla on märkinud, et kaebaja ei ole vastavasisulise kaebustega vangla poole kordagi pöördunud (kd I, lk 35 pöördel). Kuivõrd täna ei ole enam tuvastatav kui valjult raadio millisel ajahetkel mängis ning kaebaja ei ole ebamugavast mürast tingitud taotlustega vangla poole pöördunud, ei ole raadiosaadete kuulamine valjuhääldi vahendusel kaebajale järelikult probleemiks olnud määral, mis ületaks tema inimväärikuse rikkumise künnise.
20.7.Mis puudutab aga kaebaja väiteid privaatsuse puudumisega, siis ei ole vanglale etteheidetav, et igale kinnipeetavale ei ole tagatud eraldi kambrit. Ühegi õigusaktiga ei ole reguleeritud kinnipeetavate arvu kambris. Kohus nõustub vastustajaga, et vangistusega kaasneb paratamatult vabaduses viibivate isikutega võrreldav privaatsuse puudumine, mistõttu on tegemist vanglas viibimisega kaasneva paratamatusega (VangS § 41 lg 1). Seega ei ole kaebaja privaatsuseõiguse riive puhul hinnatav, kas sellega kaasnes kaebaja inimväärikuse rikkumine või mitte. Asja materjalidest nähtub, et tualettruumi kasutamise privaatsus oli kaebajale tagatud.
21.Kohus leiab, et käesolevas asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et elutingimused vanglas olnuks sellised, mis vähese põrandapinna mõju kaebajale oleks suurendanud. Samas arvestades kõige väiksema isikliku põrandapinnaga kambreid ja nendes viibimise kestust vahistatu staatuses ning sellel ajal tagatud nappe kambrivälise liikumise võimalusi on kaebaja nõue osaliselt põhjendatud. Seetõttu tuleb eristada kinnipidamist vahistatuna ja süüdimõistetuna.
22.Riigikohus leidis 20.06.2014 otsuse nr 3-4-1-9-14 punktis 44, et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-s ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. EIK on hiljuti kambripinna minimaalseks orientiiriks seadnud küll 3 m2, kuid on leidnud, et ka pisut vähema põrandapinnaga kambris kinni pidamisel võivad kinnipidamistingimused kogumis
12(15)
inimväärikuse rikkumise välistada. Kui aga kambris on põrandapinda märgatavalt vähem kui 3 m2, või kui isikut on neis tingimustes kinni peetud pikka aega, ei saa kambripinna vähesusest tingitud inimväärikuse rikkumist kummutada ka muud soodsad kinnipidamistingimused.
22.1.Kohus leiab, et õigusvastaseks ja väärikust alandavaks ei saa pidada kaebaja kinnipidamistingimusi ajal, mil kaebaja viibis süüdimõistetuna avatud osakonnas ning talle oli kus põrandapinda oli tagatud rohkem nii siseriiklikult kehtestatud miinimumist kui ka kooskõlas eelnevalt viidatud EIK-i lahenditega. Kuigi ka sel perioodil 48 päeva vältel kaebaja isikliku põrandapinna suurus alla 3 m2, jäädes 2,53 m2 juurde, siis tuleb arvestada, et sel ajal olid kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit suuremad ja kompenseerisid põrandapinna vähesust. Vaidlust ei ole, et kaebajale oli tagatud igapäevaselt vähemalt 1 tunni pikkune jalutuskäik (mida kaebaja oma soovide kohaselt jättis ka kasutamata) ning tal oli võimalik kasutada spordisaali. Lisaks osales kaebaja (kd II, lk 7) riigikeele õppel (ajavahemikel 04.05.2013–11.06.2013, 05.08.2013–29.11.2013, 06.01.2014–30.04.2014, 05.05.2014–28.08.2014), agressiooni asendamise väljaõppel (05.02.2014–10.06.2014), kokkusaamistel (kd II, lk 8-9).
22.2.Kohtu hinnangul ei saa pidada õigusvastaseks ega väärikust alandavaks ka kaebaja kinnipidamistingimusi ajavahemikes 16.02.2012–22.02.2012, 27.02.2012, 23.03.2012– 25.03.2012, 11.04.2012, 22.04.2012, 28.05.2012–29.05.2012, 18.06.2012–19.06.2012, 07.08.2012–09.08.2012, 20.08.2012–29.08.2012, 09.10.2012, 01.11.2012–05.11.2012, 15.11.2012–19.11.2012, 10.12.2012–11.12.2012, 07.01.2013–10.01.2013, 02.04.2013, 26.04.2013–28.04.2013 ja 31.05.2013–05.06.2013, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja vastuvõtuosakonnas viibiva süüdimõistetu staatuses. Kogu eelviidatud aja on kaebajale olnud tagatud minimaalse põrandapinnana vähemalt 3 m2. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu kamber peab vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (VangS § 90 lg 4). Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires vähemalt nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (VangS § 94 lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu kinnipidamise režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. Kaebaja ei väida, et talle ei oleks olnud eelviidatud ajavahemikul õigusaktidest tulenevad vahistatu õigused tagatud. Samuti ei ole kohtumenetluses leidnud kinnitust, et kaebaja muud olemtingimused kogumis oleks võinud kaebaja olukorda halvendada ja kumuleeruvalt kambripinna suurusega tekitada väärikust alandavad kinnipidamistingimused. 22.3 Kohtu hinnangul saab pidada väärikust alandavateks kaebaja kinnipidamistingimusi ajavahemikus 21.01.2012–30.05.2013, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning vastuvõtuosakonnas viibiva süüdimõistetuna kokku 446 päeva ulatuses, kui kaebajale tagatud põrandapinna suurus jäi alla 3m2. Kohtu hinnangul ei leevenda ajutised olukorrad, kus põrandapind oli suurem kui 3 m2, üldist olukorda. Küll aga tuleb üldist olukorda leevendavaks lugeda ajavahemikud 16.02.2012– 22.02.2012, 20.08.2012–29.08.2012, 01.11.2012–05.11.2012, 07.01.2013–10.01.2013, kuid
13(15)
ühe kuni kolme päevased suuremal kambripinnal viibimised ei saanud sellel perioodil üldist olukorda märkimisväärselt mõjutada. Samuti on leevendavana käsitatavad 31 lühiajalist kohtumist, mis jäid ajavahemikku 21.01.2012–06.06.2013 (kd II, lk 8) ning osalemine riigikeeleõppes ajavahemikul 04.05.2013–11.06.2013). Kaebaja ei eita, et ta sai igapäevast ühe tunni pikkust jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab, et seda tuli teha korraga kõigi kambrikaaslastega ning jalutusboks oli väiksem kui 15 m2. Kohus nõustub, et sellise jalutamisvõimalusega on küll täidetud VangS § 93 lg-s 5 sätestatud miinimumnõue, kuid see piiratud võimalus viibida väljapool kambrit ei ole piisav vahistatule ruumikitsikuse neutraliseerimiseks. Samas märgib kohus, et kaebaja on ise tunnistanud, et ei kasutanud võimalust regulaarselt. Seega osaliselt saab lugeda, et ajavahemikul 21.02.2012–05.06.2013 (k.a) andsid vähemalt lühiajalised kokkusaamised ja riigikeele õpe täiendavaid liikumisvõimalusi, kuid arvestades perioodi pikkust, siis ei välista need täielikult ebapiisava kambripinna negatiivseid mõjusid ning EIK art 3 rikkumist. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vahistatuna või vastuvõtuosakonnas viibitud 446 päeva osas on kaebajat kinni peetud väärikust alandavates tingimustes ja sellega tekitatud mittevaralist kahju, mis väärib rahaliselt hüvitamist.
23.Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muu hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada nii kinnipidamise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi (Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, punktid 21, 23). Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (Riigikohtu 10.09.2009 otsus nr 3-3-1-24-09, punkt 9). Kogu kõnealuse perioodi jooksul ei ole kaebaja aga päevagi viibinud tingimustes, kus pinda oleks olnud alla kehtivas õiguses (VSKE § 6 lg 6 nii kehtetus kui ka kehtivas redaktsioonis) kehtestatud määra.
24.Eelnevalt käsitletud asjaoludel ning viidatud kohtupraktika valguses peab kohus põhjendatuks mõista välja kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju eest rahaline hüvitis summas 250 eurot. Isiku ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral, kui on alandatud tema inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning hüvitada see proportsionaalselt rikkumise raskusega (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, punkt 12). Kohus märgib, et ajavahemikel 27.09.2011–06.12.2011, 12.12.2011–15.12.2013 ja 23.12.2011–07.03.2012 toimunud kaebaja õiguste rikkumist saab lugeda pika aja vältel toimunuks ja ruumikitsikust märkimisväärselt leevendavaid meetmeid ei tarvitatud. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et katkematult hoiti kaebajat tingimustes, kus tema isiklik ruum jäi alla 3 m2 pikema aja jooksul ning kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit. Kaebajale oli tagatud üksnes 1 tund värskes õhus viibimist päevas ning isikliku ruumi vähesust leevendasid pisut perioodid, kus kaebaja oli paigutatud ühte kambrisse väiksema arvu kinnipeetavatega. Kohus arvestab ka seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebaja olukorda. Lisaks arvestab
14(15)
kohus ka sellega, et pikaajalisel kinnipidamisel ei ole kaebaja ise võtnud samme olukorra parandamiseks – ei ole taotlenud vanglasisest ümberpaigutamist ega üleviimist teise kinnipidamiskohta või esitanud kaebusi või taotlusi kinnipidamistingimuste, s.h ülerahvastatuse kohta. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et lühiajalised viibimised väljaspool kambrit (kokkusaamised, õppimine, grupitöö jms) ei kompenseeri õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralist kahju, mis väljendub väärikuse alandamises. Kohus on seisukohal, et arvestades olukorda, kus väidetav väärikuse alandamine kui subjektiivselt hinnatav kategooria on kaebusest nähtuvalt eelkõige põhjustatud vähestest liikumisvõimalustest, saab seda vähemalt teatud määral kompenseerida just täiendavatest suhtlemisvõimalustest ning sotsiaalsetest ja intellektuaalsetest tegevustest (õppimine, osalemine programmides) saadav emotsioon ning vaheldus tavapärasele igapäevaelule.
25.Kohus rahuldab kaebuse osaliselt.
26.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.
26.1.Kuigi kaebaja esitas kahjunõude kogusummas 25 440 eurot, siis vaatas kohus kaebuse läbi 1079 euro ulatuses, kuna selles osas vabastas halduskohus kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest (kd I, lk 85). Nõudes, mis ületab 1 079 eurot jättis kohus kaebuse käiguta ning kuna kaebaja menetlusabi andmata jäetud osas riigilõivu ei tasunud, siis võttis kohus menetlusse kaebaja kahju hüvitamise nõude summas 1 079 eurot (kd I, lk 192, punt 1). Kohus rahuldab kaebuse 250 euro ulatuses, seega on kaebuse rahuldatav osa umbes 23,17 % nõudest. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud Tallinna Halduskohtu 17.03.2016 kohtumääruse alusel. Nõudelt tasutava riigilõivu suurus oli 32,28 eurot. Seega tuleb vastustajalt riigi tuludesse mõista välja menetluskuluna 23,17% riigilõivust, s.o 7,48 eurot.
26.2.Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.