R. K kaebus Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse nr 610/41435-4 õigusvastasuse kindlakstegemiseks
Menetlusvorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – R. K Vastustaja-Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo
Resolutsioon
1.Rahuldada R. K kaebus.
2.Tunnistada Viru Vangla 28.08.2014 otsus nr 6-10/44354 õigusvastaseks.
3.Mõista Viru Vanglalt R. K kasuks välja menetluskulud 30 eurot. Menetluskulu kanda L. K kontole EE342200221012449098. võib Tartu Ringkonnakohtule esitada EDASIKAEBAMISE KORD Otsusele apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult
JA SELGITUSED
teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24. mail 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning
3-14-52552 apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav R. K esitas 03.12.2013 Viru Vanglale taotluse, mille kohaselt soovis, et talle võimaldataks lühiajalisel kokkusaamisel 05.12.2013 ning edaspidi oma abikaasaga kohtuda ühes ruumis ilma klaasist vaheseina- ja sisetelefonita.
2.Viru Vangla jättis 13.12.2013 R. K taotluse justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 31 lg-te 1 ja 2 alusel rahuldamata.
3.R. K esitas 27.12.2013 vaide Viru Vanglale, mille Viru Vangla rahuldas 20.01.2014. a vaideotsusega nr 6-12/319-2 osaliselt, tunnistades vaidlustatud otsuse kehtetuks ja tegi ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Viru Vangla jättis 05.02.2014. a otsusega nr 610/41435-3 R. K 03.12.2013. a taotluse uuesti rahuldamata (tl 47p). R. K esitas 07.02.2014 vaide, mille Viru Vangla jättis 03.03.2014. a vaideotsusega nr 6-12/26-2 rahuldamata. Tartu Halduskohtu 26.06.2014. a otsusega (tl 48-49p) haldusasjas nr 3-14-50429 tühistati Viru Vangla 05.02.2014. a otsus ja kohustati vanglat kaebaja 03.12.2013. a taotlust uuesti läbi vaatama. Halduskohtu otsus jõustus 28.07.2014.
4.Viru Vangla jättis 28.08.2014. a otsusega nr 6-10/41435-4 kaebaja 03.12.2013. a taotluse rahuldamata (tl 50-50p). R. K esitas 17.09.2014 vaide (tl 15-18p) Viru Vangla 28.08.2014. a haldusakti peale, mille Viru Vangla jättis 17.10.2014. a vaideotsusega nr 6-12/218-2 (tl 19-21) rahuldamata (tl 19-21).
5.R. K esitas 20.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-4), milles palus tühistada Viru Vangla 28.08.2014. a otsus nr 6-10/41435-4 ja teha ettekirjutus tema 03.12.2013. a taotluse uueks läbivaatamiseks.
6.Tartu Halduskohus jättis 20.05.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis otsuses, et olles tutvunud kaebuse ja haldusasja toimiku materjalidega, leiab ta, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus selgitas, et alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis VSkE § 31 lg 2 kohaselt eraldatakse kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga ning seega nähtub nimetatud sättest, et kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka vangla sisekorraeeskirja muudetud sätted.
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 16.12.2015. a otsusega R. K apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas halduskohtu 20.05.2015. a otsuse ja saatis asja samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
8.Tartu Halduskohus andis 25.02.2015. a määrusega kaebajale võimaluse nõuet täpsustada või muuta (või kaebusest loobuda). Kaebaja esitas 07.03.2016 halduskohtule taotluse kaebuse nõude muutmiseks, soovis üle minna tuvastamiskaebusele ning palus tuvastada Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse nr 6-10/41435-4 õigusvastasus. Taotluse kohaselt on põhjendatud huviks preventiivne eesmärk (hoida edaspidi ära sarnane tegevus vangla poolt), hilisema kahju hüvitamise kaebuse esitamise soov ning menetluskulude väljamõistmine vanglalt.
3-14-52552
9.Tartu Halduskohus tegi 13.04.2016. a otsusega kindlaks Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse nr 6-10/41435-4 õigusvastasuse.
10.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 8.12.2016 otsusega Viru Vangla apellatsioonkaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu 13.04.2016. a otsuse ja saatis asja samale halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.
11.6.03.2017 määrusega lubas Tartu Halduskohus kaebajal kaebust muuta ja võttis menetlusse R. K kaebuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes (hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise eesmärgil). Samuti andis kohus vastustajale võimaluse esitada tuvastamiskaebusele oma seisukoht.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Kaebaja märgib 20.10.2014 kaebuses, et ta jääb kõigi oma vaides ning haldusasjas nr 314-50429 esitatud seisukohtade juurde ja palub kohtul nendega arvestada. Kaebaja leiab, et vaidlustatud haldusakt on kaalutlusvigadega ja õigusvastane. Haldusaktis puuduvad põhjendused, miks just kaebaja ja tema abikaasa vahel tuleb lühiajalistel kokkusaamistel kohaldada klaasist vaheseina ja suhtlemine peab toimuma sisetelefoni vahendusel. Vaidlustatud haldusakt on formalistlik ja esitatud on üldised põhjendused vangla julgeolekust lähtuvalt. Kaebaja arvates riivab vaidlustatud haldusakt kaebaja põhiõigust era- ja perekonnaelule ning, et haldusorgan ei ole kaalutlusõigust teostanud, sest neil puudub kokkusaamiste ruum, kus ei ole klaasist vaheseina. Halduskohtu 26.06.2014. a otsuse kohaselt asjas 3-14-50429 peab piirangu kohaldamisel lähtuma kokkusaajatega seonduvatest julgeolekuriskidest. Viru Vangla ei ole vaidlustatud haldusaktis viidanud kaebaja ja tema abikaasaga seonduvatele riskidele. Viited vangla üldisele julgeolekule ei ole kaebaja arvates tema ja tema abikaasa kokkusaamisel piirangute kohaldamise piisavaks aluseks. Kaebaja jääb 17.09.2014 esitatud vaides toodud põhjenduste juurde. 19.04.2017 (kohtusse jõudnud 21.04.2017) esitas kaebaja kohtule kaebuse täienduse, milles leiab, et tuvastamiskaebus kuulub rahuldamisele ja palub Viru Vanglalt välja mõista kohtukulud.
13.Vastustaja vaidleb 27.03.2017 seisukohas tuvastamiskaebusele täies ulatuses vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja palub kohtul arvestada vangla poolt eelnevalt avaldatud käesoleva menetluse seisukohtadega, samuti 17.10.2014 vaideotsuse nr 6-12/218-2 põhjendustega. Vastustaja leiab, et justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“§ 31 lg-st 2 tuleneb diskretsiooniõigus otsustamaks, kas kinnipeetav ja kokkusaaja eraldada või mitte. Vangistust reguleerivas õiguses on oluliseks kaalumisargumendiks vangla toimingute puhul peetud vangla üldist julgeolekut. Vaidlustatud otsuses ning selle kohta tehtud vaideotsuses on antud asjaolusid vastustaja hinnangul piisava põhjalikkusega käsitletud ning põhjendatult leitud, et käesoleval juhul kaaluvad vangla huvid üles kaebaja ning kokkusaajate huvi. Kaebaja ja kokkusaajate huvi riive oluliseks tasakaalustajaks oli lisaks eelmainitule asjaolu, et vaheseinaga kokkusaamisel oli kokkusaamine võimaldada selliselt, et kokkusaajate vestlus kaebajaga oli täielikult privaatne, samuti oli kokkusaajate kontroll sisenemisel vanglasse oluliselt vähemintensiivne võrreldes nt pikaajalisele kokkusaamisele tulijatega. Oluline on asjaolu, et taotlus kokkusaamiseks oli esitatud abikaasaga. Seega on tegemist isikuga, kes võiks tulla kinnipeetavaga VangS §-s 25 sätestatud pikaajalisele kokkusaamisele ja tegemist on olukorraga, kus isikutel oli võimalik valida erinevate kokkusaamisliikide vahel (lühiajaline vs. pikaajaline). Viidatud pikaajaline
3-14-52552 kokkusaamine võib samuti piirduda ainult mõne tunniga. Kaebaja ei ole väitnud, et talle ja tema abikaasale ei oleks võimaldatud pikaajalist kokkusaamist või et sellise võimaluse kasutamine oleks olnud vanglast tulenevatel asjaoludel välistatud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
14.R. K esitas kohtule kaebuse Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse nr 6-10/41435-4 õigusvastasuse tuvastamiseks, millega jäeti rahuldamata tema taotlus ja ei võimaldatud kaebajal kohtuda oma abikaasaga lühiajalistel kokkusaamistel ühes ruumis ilma klaasist vaheseinata ja sisetelefoni vahenduseta. 6.03.2017 määruses, millega kohus võttis menetlusse kaebuse tuvastusnõudes, luges kohus õigusvastasuse tuvastamise nõude hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise eesmärgil põhjendatuks ja vajalikuks kaebaja õiguste kaitseks. Perekonnapõhiõiguste riive tõttu (Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 26) ei saa hilisema kahju hüvitamise nõude perspektiivikust ilmselgelt välistada.
15.Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
16.VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist (VangS § 23 lg 2). VangS § 24 lg 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Kinnipeetavale võimaldatav lühiajaline kokkusaamine on üks vanglavälise suhtlemise võimalusi. Kaugema eesmärgina peab vanglaväline suhtlemine aitama kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi täitmisele, sest väliskontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus. Seega on tegemist ka kinnipeetava vangistusseadusest tuleneva õigusega. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) 8. peatüki §-d 31-39 sätestavad lühiajaliste kokkusaamiste korra. VSkE § 31 lg 1 järgi (siin ja edaspidi VSkE sätted Viru Vangla 28.09.2014 otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis) toimub lühiajaline kokkusaamine vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all. VSkE § 31 lg 2 sätestas, et kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas võib kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et VSKE § 31 lg 2 alusel on vanglal lai kaalumisruum lühiajalise kokkusaamise korraldamisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-12-14, p 14). Kinnipeetava vastava taotluse lahendamisel tehtav otsus peab olema põhjendatud ning sellest peavad nähtuma asjaolud ja kaalutlused, millest vangla administratsioon otsustamisel lähtus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 3-3-1-40-14, p 15).
17.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kuigi kohus ei hinda eraldi
3-14-52552 kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest, sätestab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt.
18.Kohtule esitatud kaebuses leiab R. K , et vaidlustatud haldusakt (28.08.2014 otsus nr 610/41435-4) on õigusvastane ja selles esinevad kaalutlusvead. Kaebaja leiab, et haldusaktis puuduvad põhjendused, miks just kaebaja ja tema abikaasa vahel tuleb lühiajalistel kokkusaamistel kohaldada klaasist vaheseina ja suhtlemine peab toimuma sisetelefoni vahendusel. Vaidlustatud haldusakt on formalistlik ja esitatud on üldised põhjendused vangla julgeolekust lähtuvalt. Viited vangla üldisele julgeolekule ei ole kaebaja arvates tema ja tema abikaasa kokkusaamisel piirangute kohaldamise piisavaks aluseks. Viru Vangla leiab, et kaitstavaks hüveks on vangla üldine julgeolek ning asjaolu, et vangla huvid kaaluvad üles kaebaja ning kokkusaaja huvid, on vangla oma otsustes piisavalt põhjendanud.
19.Riigikohtu juhiste kohaselt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 3-3-1-40-14, p 16) oleks vangla administratsioonile VSkE §-ga 31 antud diskretsiooni kasutamisel olnud õiguspärane hinnata eelkõige konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Sellise ohuriski määratlemisel saab arvestada muuhulgas kinnipeetava isikut, tema eelnevat käitumist, aga ka ohte kinnipeetava suhtes. Taotluse lahendamisel tuleb hinnata ka kinnipeetavaga kohtuvast isikust lähtuva ohu tõenäosust. Ohuriskide olemasolul tuleb hinnata ka piiranguvaba kohtumise põhjendatust ja muid olulisi asjaolusid. Viru Vangla 28.08.2014 otsusest nr 6-10/41435-4 nähtub, et VSkE § 31 lg 1 ja 2 piiranguid kohaldatakse vanglas julgeolekukaalutlustel, kaitstes nii kinnipeetavat kui temaga kohtuma tulnud isikuid võimalike julgeolekuohtude eest. Vangla võrdleb otsuses lühiajalise ja pikaajalise kokkusaamise erinevaid aspekte ja nendib, et kui lühiajaline kokkusaamine toimuks ilma klaasist vaheseinata, kaasneks sellega kokkusaamisele saabuvate isikute õigusi sügavalt riivav täielik läbiotsimine, mis on lisaks ka aja- ja töömahukas. Vangla toob välja, et vaheseinaga eraldatud kokkusaamine tagab isikute suurema privaatsuse, mille alternatiiviks oleks kokkusaajate pidev järelevalve. Vaheseinaga eraldatult on kokkusaamine vangla hinnangul isikute põhiõiguste kaitse ja ressursimahukuse seisukohast proportsionaalsem ja aitab tagada vangla julgeolekut. Ka Viru Vangla 17.10.2014 vaideotsusest nr 6-12/218-2, millega jäeti R. K 17.09.2014 vaie 28.08.2014 otsuse nr 6-10/41435-4 tühistamiseks rahuldamata, ei nähtu täiendavaid kaalutlusi. Vastustaja on valdavas osas korranud 28.08.2014 otsuse nr 6-10/41435-4 põhjendusi ning kinnitanud, et erinevad võimalused kaebajale vanglaväliseks suhtlemiseks on tagatud.
20.Kohus leiab, et Viru Vangla 28.08.2014 otsus nr 6-10/41435-4 ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja sellest ei nähtu asjakohased kaalutlused. Kohus võtab arvesse, et VSkE § 31 lgst 2 ei tulene kinnipeetava või lühiajalisele kokkusaamisele tulnud isiku subjektiivset õigust lühiajalisele kokkusaamisele ilma vaheseinata ruumis ning vanglaametniku järelevalveta ning sellise lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni legitiimseks eesmärgiks on julgeolekuriskide vähendamine (3-3-1-40-14, p 15), ning möönab, et üldine oht vangla julgeolekule on iseenesest asjakohane kaalutlus. Kohus on siiski seisukohal, et praegustel asjaoludel ei ole tulenevalt vaidlustatud otsuse riivest perekonnapõhiõigustele (PS § 26) üldine julgeolekuoht piisav põhjendus keelduva otsuse tegemiseks ilma konkreetsest kokkusaamisest ja kokkusaajatest
3-14-52552 tuleneva ohu hindamiseta. Vastustaja ei ole hinnanud konkreetse kokkusaamisega (s.t R. K kokkusaamine oma abikaasaga) kaasnevat ohuriski, ei ole tuginenud seejuures R. K isikule, võtnud arvesse tema eelnevat käitumist ega ohte R. K enese suhtes. Seega on Viru Vangla 28.08.2014 otsuse nr 6-10/41435-4 kaalutlused nõuetele mittevastavad, sest otsuse kaalutlused on üldised ning kinnipeetava ja temaga kohtuda sooviva isikuga seostamata. Juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (Riigikohtu halduskolleegiumi 2. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-72-13, p 21). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 28. septembri 2012. a otsus nr 6-10/35880-1 on vastuolus HMS § 56 lg-s 3 sätestatud haldusakti vorminõuetega ja järelikult formaalselt õigusvastane.
21.HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 29. novembri 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-29-12, et kohus võib diskretsioonilise haldusakti kontrollimisel teatud tingimustel arvestada haldusorgani poolt alles kohtumenetluse käigus esitatud põhjendusi. Praeguses asjas ei ole vastustaja uusi kaalutlusi esitanud ka kohtumenetluse ajal, ehkki nõuded kohase kaalutlusotsuse tegemiseks pidid vastustajale olema teada hiljemalt Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse 3-3-1-40-14 jõustumisel 30.01.2015. Kohus leiab, et praegustel asjaoludel ei ole võimalik asuda kahtlusteta seisukohale, et eelnimetatud rikkumine põhjendamiskohustuse täitmisel ei võinud mõjutada asja otsustamist. Lahendis 3-3-1-40-14, (p 16-17) on Riigikohus leidnud, et puudused kaalutluste kajastamisel ei viinud sisuliselt valele otsustusele, kuna asjaoludest tulenevalt oli Viru Vangla kaalutlusruum taotluse lahendamisel olulisel määral vähenenud. Riigikohus võttis seejuures arvesse, et kaebaja on korduvalt toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid, kannab eluaegset vanglakaristust kinnises vanglas ning kokkusaaja isik ei vastanud esindaja nõuetele.
22.Kohus on seisukohal, et praeguse kohtuasja asjaolud on Riigikohtu lahendi 3-3-1-40-14 asjaoludest oluliselt erinevad. Praeguses asjas soovis R. K lühiajalist kokkusaamist ilma klaasist vaheseinata ja sisetelefoni vahenduseta oma abikaasaga. PS §-s 26 sätestatud õigus perekonnaelu puutumatusele tähendab muu hulgas õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsused asjades nr 3-4-1-2-16, p 93 ja nr 3-4-1-9-10, p 43), kuid millesse sekkumine ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Abikaasade õigus kokkusaamisele ilma täiendavate piiranguteta ning sellest keeldumine vajab kohtu hinnangul tugevat õiguskaitset. Käesolev kaasus ei ole üheselt võrreldav kohtuasjaga, kus oli vaidluse all kaebaja õigus kokkusaamisele ilma täiendavate piiranguteta isikuga, kelle õigus esindajaks olla oli algusest peale kaheldav. Seega ei ole kohtul võimalik lähtuda samadest kaalutulustest, millest lähtus Riigikohus asjas 3-3-1-40-14. Samuti puuduvad praeguses asjas andmed R. K abikaasast tuleneva ohu hindamiseks. Eelnev aga ei tähenda, et üldised juhised VSkE §-ga 31 antud diskretsiooni kasutamiseks mainitud Riigikohtu lahendist ei oleks kohaldatavad.
23.Kohus rõhutab, et Viru Vangla 28.08.2014 otsuse nr 6-10/41435-4 õigusvastasus on eelkõige formaalne, kuid rikkumine põhjendamiskohustuse täitmisel võib olla viinud sisuliselt valele otsustusele. Kohtul puuduvad asjakohaste kaalutluste ja asjaolude vastustaja poolt välja toomata jätmise tõttu võimalus teistsugusele seisukohale asumiseks. Haldusakti põhjendamiskohustuse täitmise korral ja kaalutlusreeglite järgimisel ei ole välistatud taotluse rahuldamata jätmise sisuline õiguspärasus, kui kohased kaalutlused on haldusaktis selgelt välja
3-14-52552 toodud ja jälgitavad. Käesoleval juhul vaidlustatud otsusest ega ka Viru Vangla muudest põhjendustest nõuetekohast kaalumist ei nähtu.
24.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Viru Vangla 28.08.2014 otsus nr 6-10/41435-4 millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus ja ei võimaldatud tal kohtuda oma abikaasaga lühiajalistel kokkusaamistel ühes ruumis ilma klaasist vaheseinata ja sisetelefoni vahenduseta, on õigusvastane ja R. K kaebus tuleb rahuldada.
25.HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja on 27.03.2017 vastuses kinnitanud, et tal ei ole käesolevas menetluses kulusid, mille väljanõudmist ta kaebajalt taotleks. Kaebaja on 23.03.2016 esitanud taotluse (tl 153) menetluskulu summas 32 euro ja 70 sendi (2×15 eurot riigilõivud ja 2 eurot ja 70 senti riigilõiv koopiate eest) välja mõistmiseks vastustajalt. Menetluskulu palub kaebaja kanda L. K kontole EE342200221012449098. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et apellatsioonkaebuse ja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivude näol summas 30 eurot on tegemist vajalike ja põhjendatud menetluskuludega, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista (HKMS § 109 lg 6). Riigilõiv koopiate tegemise eest summas 2 eurot ja 70 senti vastustajalt väljamõistmisele ei kuulu, sest üldjuhul puudub kaebajal põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 8.09.2015 määrus asjas 3-7-1-502-15). Põhjendatud vajadust koopiate saamiseks kaebaja taotlustest käesoleval juhul ei nähtu. Et kaebaja on tasunud koopiate saamiseks riigilõivu ja halduskohus on koopiad vastavalt 7.03.2016. a taotlusele kaebajale väljastanud, ei tähenda, et tegemist oleks vajalike ja põhjendatud menetluskuludega, mis peaksid jääma vastustaja kanda. Seega kuuluvad vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele menetluskulud summas 30 eurot.