Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk 08.12.2016, Tartu 3-14-52552 Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse nr 6-10/41435-4 õigusvastasuse kindlakstegemiseks Tartu Halduskohtu 13.04.2016. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Romeo Kalda Vastustaja - Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 13.04.2016. a otsus ja saata asi samale halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 08.12.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav Romeo Kalda esitas 03.12.2013 Viru Vanglale taotluse, mille kohaselt soovis, et talle võimaldataks lühiajalisel kokkusaamisel 05.12.2013 ning edaspidi oma abikaasaga kohtuda ühes ruumis ilma klaasist vaheseina- ja sisetelefonita.
2.Viru Vangla jättis 13.12.2013 R. Kalda taotluse justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 31 lg-te 1 ja 2 alusel rahuldamata ning märkis selgituseks veel, et ehituslikult on Viru Vangla lühiajaliste kokkusaamiste ruumidesse paigaldatud eraldi klaas ja suhtlemine toimub läbi sisetelefoni ning Viru Vanglal ei ole lühiajalisteks kokkusaamisteks ette nähtud ilma klaasist vaheseina- ja sisetelefonita ruume. Vangla selgitas, et lähedastega on Viru Vanglas võimalik ilma klaasist vaheseina- ja sisetelefonita kohtuda pikaajalistel kokkusaamistel vangistusseaduse (VangS) § 25 lg-te 1 ja 2 kohaselt (tl 47).
3.R. Kalda esitas 27.12.2013 vaide Viru Vanglale, mille Viru Vangla rahuldas 20.01.2014. a vaideotsusega nr 6-12/319-2 osaliselt, tunnistades vaidlustatud otsuse kehtetuks ja tegi ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks.
4.Viru Vangla jättis 05.02.2014. a otsusega nr 6-10/41435-3 R. Kalda 03.12.2013. a taotluse uuesti rahuldamata (tl 47p).
5.R. Kalda esitas 07.02.2014 vaide, mille Viru Vangla jättis 03.03.2014. a vaideotsusega nr 6-12/26-2 rahuldamata.
6.Tartu Halduskohtu 26.06.2014. a otsusega (tl 48-49p) haldusasjas nr 3-14-50429 tühistati Viru Vangla 05.02.2014. a otsus ja kohustati vanglat kaebaja 03.12.2013. a taotlust uuesti läbi vaatama. Halduskohtu otsus jõustus 28.07.2014.
7.Viru Vangla jättis 28.08.2014. a otsusega nr 6-10/41435-4 kaebaja 03.12.2013. a taotluse rahuldamata (tl 50-50p).
8.R. Kalda esitas 17.09.2014 vaide (tl 15-18p) Viru Vangla 28.08.2014. a haldusakti peale, mille Viru Vangla jättis 17.10.2014. a vaideotsusega nr 6-12/218-2 (tl 19-21) rahuldamata (tl 19-21).
9.R. Kalda esitas 20.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-4), milles palus tühistada Viru Vangla 28.08.2014. a otsus nr 6-10/41435-4 ja teha ettekirjutus tema 03.12.2013. a taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja märkis, et ta jääb kõigi oma vaides ning haldusasjas nr 3-14-50429 esitatud seisukohtade juurde ja palus kohtul nendega arvestada. Kaebaja leidis, et vaidlustatud haldusakt on kaalutlusvigadega ja õigusvastane. Haldusaktis puuduvad põhjendused miks just kaebaja ja tema abikaasa vahel tuleb lühiajalistel kokkusaamistel kohaldada klaasist vaheseina ja suhtlemine peab toimuma sisetelefoni vahendusel. Kaebaja arvates riivab vaidlustatud haldusakt kaebaja põhiõigust era- ja perekonnaelule ning et haldusorgan ei ole kaalutlusõigust teostanud, sest neil puudub kokkusaamiste ruum, kus ei ole klaasist vaheseina. Halduskohtu 26.06.2014. a otsuse kohaselt asjas 3-14-50429 peab piirangu kohaldamisel lähtuma kokkusaajatega seonduvatest julgeolekuriskidest. Viru Vangla ei ole vaidlustatud haldusaktis viidanud kaebaja ja tema abikaasaga seonduvatele riskidele. Viited vangla üldisele julgeolekule ei ole kaebaja arvates tema ja tema abikaasa kokkusaamisel piirangute kohaldamise piisavaks aluseks.
10.Tartu Halduskohus jättis 20.05.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis otsuses, et olles tutvunud kaebuse ja haldusasja toimiku materjalidega, leiab ta, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus selgitas, et alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis VSKE § 31 lg 2 kohaselt eraldatakse kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga ning seega nähtub nimetatud sättest, et kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka vangla sisekorraeeskirja muudetud sätted.
11.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 16.12.2015. a otsusega R. Kalda apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas halduskohtu 20.05.2015. a otsuse ja saatis asja samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on halduskohus rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi, sest kohtuotsuse põhjendavas osas kohtu enda põhjendused puuduvad. Halduskohtu otsuse põhjendustest ei nähtu kaebuse väidete käsitlemist ega nende ümberlükkamist. Ringkonnakohus leidis, et tal ei ole endal võimalik halduskohtu otsuse puudust kõrvaldada, sest halduskohus ei ole sisuliselt täitnud esimesele kohtuastmele pandud ülesannet ning ringkonnakohus peaks sellisel juhul halduskohtu otsuse puudust kõrvaldades asuma ise kaebust lahendama esimese astme kohtuna. Sellisel juhul ei eksisteeriks kolmeastmelist kohtusüsteemi. Ringkonnakohus märkis täiendavalt, et asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul teha kindlaks, kas tühistamis- ja kohustamisnõue on käesolevas asjas kaebaja jaoks võimalikud ja tõhusad vahendid kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kui kaebusega taotletav eesmärk ei ole saavutatav on kohtul uurimispõhimõttest tulenev kohustus juhtida kaebaja tähelepanu tema õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud 03.12.2013. a taotluses märgitud „ja edaspidi“ kohustada vanglat võtma sama taotluse osas iga järgmist lühiajalise kokkusaamise taotlust lahendades uuesti seisukohta.
12.Tartu Halduskohus andis 25.02.2015. a määrusega kaebajale võimaluse nõuet täpsustada või muuta (või kaebusest loobuda).
13.Kaebaja esitas 07.03.2016 halduskohtule taotluse kaebuse nõude muutmiseks ning palus tuvastada Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse nr 6-10/41435-4 õigusvastasus. Taotluse kohaselt on põhjendatud huviks preventiivne eesmärk (hoida edaspidi ära sarnane tegevus vangla poolt), hilisema kahju hüvitamiskaebuse esitamise soov ning menetluskulude väljamõistmine vanglalt.
14.Tartu Halduskohus tegi 13.04.2016. a otsusega kindlaks Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse nr 6-10/41435-4 õigusvastasuse. Halduskohus märkis, et lahendab kaebaja tuvastamiskaebust. Halduskohtu otsuse kohaselt võib tuvastamiskaebuse rahuldamine anda kaebajale selge eelise ja sunnib vastustajat viima oma halduspraktika kooskõlla põhiseaduse §dega 10, 14 ja 26, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 ja seda toetatavate Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega. Halduskohus juhtis tähelepanu Riigikohtu lahendile asjas nr 33-1-12-14, milles Riigikohus on leidnud, et vanglal on VSKE § 31 alusel lai kaalumisruum lühiajalise kokkusaamise korraldamisel, kuid ehituslik eripära ei saa olla eraldamisvajaduse piisavaks põhjenduseks. Halduskohtu otsuse kohaselt on lühiajalise kohtumise osaliste eraldamises seisnev piirang ette nähtud julgeolekukaalutlustel. Seega saab ja peab piirangu kohaldamisel lähtuma kokku saajatega seonduvatest julgeolekuriskidest. Vangla on kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel tuginenud üksnes oma ehituslikule eripärale, mis ei võimalda kaebaja poolt soovitud tingimustega kokkusaamist. Halduskohtu hinnangul ei nähtu, mida ja kuidas on otsuse tegemisel kaalutud. Kaebuses märgitud viide vangla julgeoleku tagamise vajadusele ning kohustusele tagada keelatud esemete kinnipeetava kätte sattumine ei ole piisav ning ei asenda vaidlusaluse otsuse puuduvaid kaalutlusi. Halduskohus leidis, et otsuse kontrollimist võimaldavad konkreetsed asjaolud ja kaalutlused üldse puuduvad otsuses, mistõttu on tegemist olulise menetlusveaga, mis ei võimalda keeldumise õiguspärasust kontrollida. Halduskohus leidis, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise soov ei ole kohane ja ei saa anda alust tuvastamiskaebuse rahuldamiseks, sest on vähetõenäoline, et lühiajalisele kokkusaamisele tulnud isikutega suhtlemisele piirangute seadmine ilma neid piisavalt põhjendamata, saaks tekitada hüvitamisele kuuluvat kahju. Halduskohtu hinnangul viitab vastustaja väide, et osadesse ruumidesse on nüüdseks paigutatud teine telefon, sellele, et kokkusaamiste osalised eraldatakse ka edaspidi vaheseinaga. Sellest saab järeldada, et mingit tõsiseltvõetavat kaalumist eraldamise vajaduse üle iga konkreetse juhtumi puhul ei pruugi ka edaspidi toimuda ning vaatamata vastupidisele kinnitusele ei ole vangla siiski täiel määral tunnistanud oma tegevuse õigusvastasust, mistõttu ei saa ka kohtul tekkida veendumust, et samasuguse taotluse lahendamisel sarnast viga enam ei korrata. Seega saab halduskohtu hinnangul tuvastamisnõude rahuldamine aidata vältida kaalutlusvigadega ja seetõttu õigusvastase haldusakti vastuvõtmist ning soodustada sellega kaebaja õiguste kaitset tulevikus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
15.Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 13.04.2016. a otsuse tühistada ja jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks halduskohtule. Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et 13.04.2016. a otsuse sisu arvestades on halduskohtule ette heidetav sama menetlusõiguse rikkumine, mis 20.05.2015. a otsuse tühistamisel, kuid vastupidi – seekord on halduskohus eiranud vastustaja seisukohti. Halduskohus on menetlusse võtnud tühistamisja kohustamiskaebuse, apelleeritava otsuse tegi halduskohus tuvastamisnõudes, mille kaebaja esitas 07.03.2016. Halduskohus tegi 09.03.2016 määruse, millega määras kaebuse läbi vaatamisele kirjalikus menetluses. Määrusest ei nähtu, et kohus oleks kaebaja tuvastamisnõude menetlusse võtnud või teinud vastustajale ettepaneku avaldada seisukohta kaebaja taotluse osas. Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste p-s 6 märkinud, et vastustaja ei ole esitanud seisukohti
kaebaja tuvastamiskaebusele. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus rikkunud HKMS § 120 lg 1 p 1 ning § 122 lg 2 p-de 1 ja 10 põhimõtteid ja teinud otsuse nõude osas, mida ei ole menetlusse võetud. Kaebuse nõude muutmise taotluse kohta ei ole halduskohus võtnud seisukohta ka vaidlustatud kohtuotsuses. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et tuvastamiskaebuse lubatavuse aluseks ei saa olla hilisem kahju hüvitamise taotlus, kuivõrd selline kahjunõue oleks ilmselgelt perspektiivitu. Vastustaja ei nõustu aga halduskohtu otsusega, et tuvastamiskaebus on lubatav preventiivsel põhjusel. Halduskohus on jätnud arvestamata VSKE § 31 regulatsiooni muudatustega. Kehtiva VSKE § 31 lg 2 sätestab kokkusaajate eraldamise kui üldreegli. Kuna õiguslik olukord on võrreldes kaebuse aluseks oleva ajaga oluliselt muutunud, ei saa tuvastamiskaebuse lahendamine olla sisult preventiivne ning halduskohus oleks pidanud tuvastamiskaebuse menetlemisest keelduma. Halduskohus ei ole üldse käsitlenud vangla seisukohti ning halduskohtu otsuse põhjendustest nähtub, et ta on oma otsuses hinnanud vangla 05.02.2014. a otsuse nr 6-10/41435-3 õiguspärasust, mis aga ei olnud käesoleva vaidluse esemeks.
16.Kaebaja leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja leiab, et tuvastamisnõue on nõuetekohaselt menetlusse võetud ning halduskohus ei ole rikkunud kohtumenetluse normi. VSKE § 31 uus regulatsioon ei välista kaalumist. Kaebaja arvates on asjakohane arvestada ka kohtuotsust asjas nr 3-14-50429. Vangla hilisemad põhjendused ei saa muuta juba toimunud (05.12.2013) kokkusaamise keeldumise alust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 13.04.2016. a otsus tühistada. Ringkonnakohus saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks (HKMS § 200 p 2). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlusalast otsust tehes rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi ning ringkonnakohtul ei ole võimalik endal sellist puudust kõrvaldada. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonkaebuse väite kohta, et halduskohus on teinud otsuse nõude osas, mis ei olnud menetlusse võetud (I), seejärel väite kohta, et tuvastamiskaebus ei ole lubatav (II) ning viimaks halduskohtu põhjendamiskohustuse rikkumise kohta (III). I
18.Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus tegi otsuse nõude osas, mida ei ole menetlusse võetud. Vastustaja märgib, et halduskohtu 09.03.2016. a määrusest, millega halduskohus määras kaebuse läbi vaatamisele kirjalikus menetluses, ei nähtu, et kohus oleks tuvastamiskaebuse menetlusse võtnud. HKMS § 49 lg 1 esimese lause kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav. Kaebaja esitas 07.03.2016 halduskohtule taotluse nõude muutmiseks, millega soovis tühistamiskaebuselt minna üle tuvastamiskaebusele. Halduskohus tegi 09.03.2016 kirjaliku menetluse määruse, mille resolutsioonist või põhjendustest ei nähtu halduskohtu seisukohta esitatud taotluse kohta. Üksnes 09.03.2016. a määruse sissejuhatuses on haldusasja sisuks märgitud, et tegemist on Viru Vangla 28.08.2014. a haldusakti nr 6-10/41435-4 õigusvastasuse kindlakstegemise nõudega.
19.Halduskohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt on HKMS § 49 lg 1 esimesest lausest lähtuvalt kaebuse muutmiseks vältimatult vajalik kaebaja avaldus ning selle aktsepteerimine kohtu määrusega (I. Pilving. Kaebus, - K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 208). Samuti on Riigikohus leidnud, et kaebuse muutmisega nõustumisel lasub kohtul kohustus märkida määruses, milliste kaebuse nõuete läbivaatamist jätkatakse (Riigikohtu halduskolleegiumi 26.03.2015. a määrus asjas nr 3-3-1-86-14, p 20). HKMS § 49 lg 1 esimese lause kohaselt peab kaebuse muutmise avalduse saamisel kohus ka hindama, kas kaebuse muutmine oleks otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kas kaebus oleks muudetud kujul lubatav. Seega peab kohus kaebuse muutmise taotluse osas võtma selgesõnalise seisukoha.
20.Halduskohtu 09.03.2016. a määruse põhjendustest ei nähtu, et halduskohus oleks analüüsinud kaebuse muutmise otstarbekust või kaebuse muudetud kujul esitamise lubatavust. Samuti ei nähtu halduskohtu 09.03.2016. a määruse resolutsioonist, et halduskohus oleks selgesõnaliselt aktsepteerinud kaebuse muutmist. HKMS § 162 lg 1 kohaselt peab halduskohus otsuse resolutsiooniga lahendama selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ning menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Halduskohus ei ole ka 13.04.2016. a otsuse resolutsioonis võtnud seisukohta kaebaja poolt 07.03.2016 esitatud kaebuse muutmise taotluse osas. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud etteheited halduskohtule kaebuse muutmise taotluse menetluslike eksimuste osas on igati õigustatud.
21.Vastustaja märgib apellatsioonkaebuses samuti, et halduskohus ei ole teinud vastustajale ettepanekut kaebaja taotluse osas seisukoha avaldamiseks. HKMS § 49 lg-st 1 ei tulene otseselt kohtule kohustust kuulata enne kaebuse muutmise lubamist teised menetlusosalised ära, kuid see võib olla vajalik HKMS § 2 lg-st 6 tulenevalt, s. o siis, kui muutmine võib oluliselt riivata teiste menetlusosaliste huve (I. Pilving. Kaebus, - K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 208). Kuna aga käesolevas asjas oli enne tuvastamisnõudele üleminekut menetluses tühistamisnõue ning tühistamisnõude lahendamisel tuleb samuti anda hinnang vaidlustatud haldusakti õiguspärasusele ning tühistamisnõude osas on vastustajal olnud võimalik enda seisukoht esitada, siis ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustajale HKMS § 2 lg-st 6 tulenevaid õigusi käesoleval juhul rikutud. Seetõttu ei anna ainuüksi see menetluslik eksimus käesoleval juhul alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. II
22.Ringkonnakohus nõustub vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et käesolevas asjas ei anna preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamise õigust, kuna VSKE § 31 lg 2 regulatsioon on käesolevaks ajaks, võrreldes vaidlustatud vangla otsuse tegemise ajaga, oluliselt muutunud. Riigikohtu praktika kohaselt võib põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamiseks pidada ka preventiivset huvi, et vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes. Kuid juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna enam aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele, siis preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks õigust ei anna (Riigikohtu halduskolleegiumi 28.05.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-8-14, p 11 ja seal viidatud varasem praktika).
Ka praeguses asjas on VSKE § 31 lg 2 regulatsioon, võrreldes vaidlusaluse otsuse tegemise ajaga, oluliselt muutunud. 2014. a augustis sätestas VSKE § 31 lg 2, et kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas võib kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku (edaspidi kokkusaaja) eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Alates 01.01.2015 sätestab VSKE § 31 lg 2, et kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik (edaspidi kokkusaaja) klaasist vaheseinaga, mis erinevalt varasemast redaktsioonist on imperatiivse sisuga ja ei võimalda vanglale sellises sõnastuses enam kaalutlusruumi. Seetõttu ei saaks ka selline otsus, millega halduskohus tuvastaks Viru Vangla vaidlustatud 2014. a otsuse õigusvastasuse, enam aidata kaasa tuvastamiskaebuse eesmärkide saavutamisele, milleks preventiivse huvi korral on haldusorgani jätkuva või korduva õigusvastase tegevuse vältimine, sest VSKE § 31 lg 2 on kehtiv säte ja ei võimalda alates 01.01.2015 vanglatel kinnipeetavat ja kokkusaajat klaasist vaheseinaga eraldamata jätta. Eeltoodu tõttu ei ole tuvastamisnõude esitamine preventiivse huvi põhjendusel käesoleval juhul lubatav.
23.Küll aga on kaebaja 07.03.2016. a kaebuse muutmise taotluses märkinud, et tuvastamisnõudele ülemineku alusena on tal ka hilisema hüvitamiskaebuse esitamise soov. HKMS § 45 lg 2 teise lause kohaselt ei välista võimalus esitada hüvitamiskaebus õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Halduskohus on 13.04.2016. a otsuse p-s 14 leidnud, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise soov ei saa käesoleval juhul anda alust tuvastamiskaebuse rahuldamisele, sest on vähetõenäoline, et lühiajalisele kokkusaamisele tulnud isikutega piirangutega suhtlemisest võiks kaebajale tuleneda riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluvat kahju. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Riigikohtu praktikast saab järeldada, et tuvastamiskaebuse esitamine lühiajalistel kokkusaamistel piirangute seadmise peale hilisema hüvitamiskaebuse esitamise ajendil on lubatav, sest Riigikohus on näiteks asjades nr 3-3-1-1214 ja 3-3-1-40-14 ise selliseid nõudeid menetlenud ning ei ole jätnud neid läbi vaatamata kui mittelubatavaid. Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-s 14 esitatud seisukohaga, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise soov ei annaks praeguses asjas tuvastamiskaebuse esitamise õigust. Seega ei nõustu ringkonnakohus ka apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et halduskohus oleks pidanud tuvastamiskaebuse menetlemisest üldse keelduma. Ringkonnakohus märgib siiski täiendavalt, et HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud tuvastamiskaebuse esitamise piirangud on kaebuse esitamise lubatavuse, mitte selle rahuldamise eelduseks, nagu halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse p-des 14 ja 15 ekslikult leidnud. III
24.Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses veel, et kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt hindas halduskohus vaidlusaluses kohtuotsuses vangla 05.02.2014. a otsust asjas nr 6-10/41435-3, mitte käesoleva vaidluse esemeks oleva 28.08.2014. a otsuse õiguspärasust. Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse nr 6-10/41435-4 kohaselt jäeti kaebaja 03.12.2013. a taotlus rahuldamata vangla julgeolekukaalutluste tõttu. Sellele viitavad selgelt vangla 28.08.2014. a otsuse põhjendustes märgitu, et ilma klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamisel tuleks vangla julgeoleku tagamiseks teostada igale isikule täielik läbiotsimine, mis on nii isiku õigusi sügavalt riivav kui ka aja- ja töömahukas meede, samuti peaks vangla julgeoleku tagamiseks toimuma iga lühiajalise kokkusaamise üle pidev järelevalve. Vangla on 28.08.2014. a otsuses ka põhjendanud, et kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik
või isikud on lühiajalise kokkusaamise ruumis eraldatud klaasist vaheseinaga just vanglas järelevalve tugevdamiseks ning vangla ressursside optimeerimiseks. Seetõttu jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, mismoodi on halduskohus jõudnud vaidlustatud otsuses järeldusele, et vangla tugines kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel üksnes oma ehituslikule eripärale. Halduskohus on otsuse p-s 12 märkinud, et vastustaja tugineb kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel üksnes oma ehituslikule eripärale, mis ei võimalda kaebaja poolt soovitud tingimustega kokkusaamist ning ei ole keelduvat otsust tehes kaalunud kokku saavatest isikutest tulenevaid riske ja nende võimalikku mõju vangla julgeolekule. Viru Vangla on 05.02.2014. a otsuses nr 6-10/41435-3 (tl 47p) jätnud kaebaja 03.12.2013. a taotluse rahuldamata põhjendusega, et Viru Vanglas on ehituslikult kohaldatud lühiajaliste kokkusaamiste ruumid ning kinnipeetav ja kokkusaaja on nendes üksteisest eraldatud klaasseinaga ning suhtlevad omavahel ruumi paigaldatud telefoni teel. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et halduskohus on oma 13.04.2016. a otsuses ilmselt andnud hinnangu käesolevas asjas vaidlustatud Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse asemel hoopis vangla 05.02.2014. a otsusele. Sellele viitab otseselt ka asjaolu, et halduskohus märgib 13.04.2016. a otsuse p-s 12, et vastustaja esitas kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel ka väite kinnipeetava seisukohtade kaalumise kohta. Viru Vangla 28.08.2014. a otsuses sellist väidet esitatud ei ole. Küll aga on Viru Vangla 05.02.2014. a otsuses märgitud, et Viru Vangla on kaalunud kinnipeetava poolt esitatud seisukohti.
25.Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et halduskohus on vaidlustatud otsuses andnud sisulise hinnangu vaidluse esemeks olnud Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse asemel Viru Vangla 05.02.2014. a otsusele ning rikkunud sellega oluliselt kohtumenetluse norme. HKMS § 157 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. HKMS § 158 lg 1 esimese lause kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab kohtuotsuse põhjendamiskohustus kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas resolutsiooni kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.05.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 20). Käesolevas asjas on halduskohus tuvastanud otsuse resolutsioonis Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse nr 6-10/41435-4 õigusvastasuse, kuid kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole vangla otsuse õiguspärasuse hindamisel lähtutud mitte Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse põhjendustest, vaid vangla 05.02.2014. a otsuse põhjendustest. Viru Vangla 05.02.2014. a otsus ei ole aga kunagi olnud käesoleva vaidluse esemeks ning veel enam - Viru Vangla 05.02.2014. a otsus on jõustunud kohtuotsusega teises haldusasjas (asi nr 3-14-50429) juba tühistatud. Seega puudus halduskohtul igasugune menetluslik alus lähtuda Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse õiguspärasuse hindamisel Viru Vangla 05.02.2014. a otsuses märgitud põhjendustest või käsitleda käesoleva vaidluse esemena vangla 05.02.2014. a otsust. Kuna halduskohus on kohtuotsuse põhjendavas osas andnud hinnangu käesoleva vaidluse esemeks mitteoleva haldusakti põhjendustele ning vaidluse esemeks oleva haldusakti õiguspärasuse kohta kohtuotsuses sisulised põhjendused puuduvad, siis on halduskohus oma otsuse tegemisel rikkunud HKMS § 157 lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kohustust, mis annab aluse halduskohtu 13.04.2016. a otsuse tühistamiseks.
26.Ringkonnakohus leiab, et tal ei ole endal võimalik kõrvaldada halduskohtu otsuses esinevat menetluslikku puudust, sest vastavalt HKMS § 201 lg-le 2 tuleks ringkonnakohtul
sellisel juhul võtta seisukoht kõikide väidete ja vastuväidete kohta, mille kohta peaks esmalt seisukoha võtma halduskohus. Kuna käesolevas asjas on halduskohus hinnanud kohtuotsuse põhjendustes sisuliselt vaidluse esemeks mitteolevat haldusakti ja jätnud tegelikult vaidluse all oleva vangla 28.08.2014. a otsuse õiguspärasuse hindamata, siis ei ole ringkonnakohtu menetluses sellist halduskohtu otsust vangla 28.08.2014. a otsuse kohta, mille seaduslikkust ja põhjendatust saaks ringkonnakohus vastavalt HKMS §-le 197 lg 1 hinnata. Kui asuda seisukohale, et sellises menetluslikus olukorras peaks ringkonnakohus siiski igal juhul ja alati ise otsuse tegema, tuleks ringkonnakohtul lahendada kogu vaidlus täies ulatuses uuesti. Sellega asuks ringkonnakohus aga lahendama kaebust esimese astme kohtuna, mis piiraks oluliselt menetlusosaliste edasikaebeõigust, sest sellisel juhul ei eksisteeriks ka kolmeastmelist kohtusüsteemi (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2012. a otsus asjas nr 310-541, p 13 ja 07.02.2012. a otsus asjas nr 3-08-2411, p 12). Ka HKMS § 199 lg 2 võimaldab ringkonnakohtul menetlusõiguse normi rikkumise tõttu halduskohtu poolt tehtud otsuse tühistada ja asja uueks arutamiseks halduskohtule tagasi saata, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada või kui muid kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole apellatsioonimenetluses võimalik kõrvaldada.
27.Ringkonnakohus rahuldab eeltoodust tulenevalt apellatsioonkaebuse, tühistab HKMS § 200 p 2 alusel halduskohtu otsuse täies ulatuses ja saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Sellest tulenevalt ei lahenda ringkonnakohus käesoleva otsusega ise ka menetluskulude jaotuse küsimust.
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.