Teenistussuhted › Vabakutselised ametipidajad

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Aukohtu poolt menetlusnormi oluline rikkumine Suulisest menetlusest keeldumisega rikkus aukohus oluliselt menetlusnormi (Advokatuuriseaduse § 17 lg 3), kuna kaebuse esitaja taotles suulise menetluse läbiviimist (kaebuse p. 4.1). Antud küsimuses omab tähtsust ka asjaolu, et aukohtu 18.08.2016 otsuse tegemise ajaks oli antud vaidluse objektiks olev õiguslik regulatsioon muutunud. Alates 01.08.2016 kehtis riigi õigusabi tasude ja kulude korda reguleeriv justiitsministri määrus (vastu võetud 26.07.2016 nr 16, RT I, 29.07.2016, 5), mille § 10 lg-tes 2-4 sätestatud tsiviilasjade tasuliikide ja -limiitide osas kaebuse esitajal ja Advokatuuril eriarvamused puuduvad. Seetõttu oleks kaebaja arvates olnud võimalik jõuda aukohtu istungil üksmeelele ja kokkuleppele aukohtumenetluse lõpetamise osas. Kuna tegemist on olulise menetlusõiguse ilmse rikkumisega, tuleb juba sel alusel aukohtu otsus tühistada. Aukohtu otsuse sisuline õigusvastasus Kuni 31.07.2016 kehtinud Tasude ja kulude korra punktid 37 ja 371 käsitlesid selgelt üksnes „esindaja tasu tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest hagimenetluses ja hagita asjades“ ja sätestasid tasu piirangud. Pärast asja kohtu poolt menetlusse võtmist osutatud õigusteenuse on puhul tegemist kohtumenetluses osutatud õigusteenusega ning asja menetlusse võtmisele eelnevate toimingute puhul (mh hagi või muu avalduse koostamine ja esitamine) on tegemist kohtumenetluse ettevalmistamise toimingutega. See oli kooskõlas ka TsMS § 372 lg 1 ja lg 6 ning Riigi õigusabi seaduse § 15 lg 1, § 17 lg 3 ja § 23 lg 1. Sama on ilmne praktikas toimuva taustal. Olenevalt poolte nõusolekust ja muudest tingimustest võib kohus tsiviilasja menetleda ka üksnes kirjalikus kohtumenetluses ning isegi juhul, kui asjas määratakse kohtuistung, toimub tsiviilasjades valdav osa kogu kohtumenetlusest kirjalikuna. Kohtumenetluses esitavad vaidluse

pooled järjest kirjalikke seisukohti, taotlusi ja täiendavaid tõendeid vastavalt teiste menetlusosaliste poolt eelnevalt esitatule. Nii TsMS ja RÕS sätetest kui ka sisulisest küljest lähtuvalt toimub suur osa tsiviilasjade kohtulikust menetlusest kirjalikuna ja väljaspool istungit, mida ei saa kuidagi pidada kohtuliku menetluse ettevalmistamiseks. Seega oli kaebuse esitaja poolt kuni 31.07.2016 kehtinud Tasude ja kulude korra punktide 37 ja 371 alusel õige tasutaotluses märkida enne tsiviilasja menetlusse võtmist tehtud toimingud kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise toimingutena ja pärast tsiviilasja menetlusse võtmist tehtud toimingud Tasude ja kulude korra punkti 38 alusel kohtumenetluses tehtud toimingutena. Lisaks on kaebuse esitaja 16.12.2016 menetlusdokumendi punktis 2.2 näidanud, et Advokatuuripoolne tegelik etteheide kaebuse esitajale oli pigem asjaolu, et vastustaja arvates esitas kaebuse esitaja liiga suuri tasutaotlusi. Ka sellest asjaolust lähtuvalt olid vastustaja põhjendused distsiplinaarkaristuse määramisel pigem kunstlikud ja otsitud. Advokatuuri kodukorra § 20 sätestab sisuliselt, et advokaat peab täitma õigusnorme ning teostama oma õigusi ja täitma oma kohustusi advokatuuri suhtes heas usus. Kaebuse esitaja ei ole õigusnorme rikkunud. Kaebuse esitaja lähtus oma õigusliku analüüsi põhjal kujunenud siseveendumusest Tasude ja kulude korra sätete sisu tõlgendamisel. Samamoodi asus Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-15-15167 tehtud määruse punktis 16 seisukohale, et kohtumenetluses osalemisena ei saa käsitleda üksnes kohtuistungil osalemisega seotud toiminguid, vaid kohtulikus menetluses osalemisena tuleb käsitleda ka teisi toiminguid, mis tehakse pärast avalduse menetlusse võtmist. Nimetatud kohtumäärus on jõustunud. Tuleb jätta tähelepanuta vastustaja poolt 02.12.2016 vastusele lisatud „Abimaterjal õigete tasu liikide valimiseks tasutaotluse koostamisel riigi õigusabi infosüsteemis (RIS) kooskõlas tasude ja kulude korraga, alates 01.02.2016“. Antud tekst on allkirjastamata ning on ebaselge, kes on selle koostanud/kehtestanud. Seega ei saa nimetatud tekst olla Tasude ja kulude korda kehtestavaks või muutvaks aktiks ega ka antud asjas tõendiks. Ei eelnevalt nimetatud abimaterjal ega ka vastustaja poolt viidatud Advokatuuri juhatuse 07.08.2012 otsus ei muuda ega kehtesta Tasude ja kulude korra sätteid. Advokatuuri juhatuse poolt kehtestatud Tasude ja kulude korda on alates Advokatuuri juhatuse 07.08.2012 otsusest kuni 31.07.2016 muudetud 14 korda (Tasude ja kulude korra muudatuste loetelu väljatrükk). Ühegi nende muudatusega ei kehtestatud aga sätet, millest oleks selgunud, et Tasude ja kulude korra tähenduses mõistetakse kohtumenetluse all üksnes kohtuistungit. Kaebuse esitaja juhtis 29.12.2017 Tallinna halduskohtu istungil ka tähelepanu, et koos kõikide Tasude ja kulude korra muudatustega avaldati Tasude ja kulude korra seletuskiri, kuid nimetatud seletuskirjas käesoleva vaidluse eset kunagi ei käsitletud. Tähtsust omab veel asjaolu, et riigi õigusabi tasu määramise menetluses on riigi õigusabi osutav advokaat sisuliselt iseenda kliendiks. Kaebuse esitaja ei ole läinud vastuollu seadusega ega kutseeetika nõuetega ning seega on kaebuse esitaja tegevus olnud kooskõlas AdvS § 44 lg 1 p 1 ja Advokatuuri Eetikakoodeksi § 8 lg 1. Kaebuse esitaja on kasutanud seaduslikke vahendeid oma õiguste eest seismisel ning tema tegevuses puudub distsiplinaarsüütegu. Tasude ja kulude korra Põhiseadusega vastuolu Käesolevas vaidluse all oleva Tasude ja kulude korra kehtestas Eesti Advokatuuri juhatus Riigi õigusabi seaduse § 21 lõike 3 alusel. Riigikohtu üldkogu tunnistas 26.04.2016 lahendis nr 3-2-1-40-15 Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 laused 1-3 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Volitusnormi põhiseadusevastasuse korral on põhiseadusevastane ka selle alusel antud akt. Järelikult oli kuni 31.07.2016 kehtinud Tasude ja kulude kord Põhiseadusega vastuolus. Akti või sätte põhiseaduslikkuse kontrolli puhul ei ole tähtsust asjaolul, et kontrollitav akt või säte ei ole kehtiv põhiseaduslikkuse kontrolli läbiviimise ajal. Põhiseaduslikkuse kontrolli üheks eelduseks on asjaolu, et kontrollitav akt või säte olid kehtivad vaidlusalusel perioodil ehk antud asjas käsitletaval akti kohaldamise perioodil. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-112-16 punktis 47 märkinud järgmist : „Olukorras, kus kehtivuse

kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. Seejuures hõlmab kõrgema astme kohtu pädevus kohtumäärus tühistada ka pädevust teha kindlaks vaidlustatud määruse õigusvastasus.“ Riigikohtu eeltoodud selgitus selgitab ka antud asjas küsimuse all oleva Tasude ja kulude korra põhiseaduslikkuse vaidluse õiguslikku külge. Olukorras, kus kehtivuse kaotanud õigusakt või selle sätted ei vasta Põhiseadusele, ei ole vajadust nimetatud õigusakti või selle sätteid tunnistada kehtetuks, vaid tuleb piirduda põhiseadusvastasuse tuvastamisega ja jätta õigusakt või selle sätted kohaldamata. Karistuse aluseks oleva õigusakti õigusvastasusest tuleneb automaatselt selle õigusakti alusel mõistetud distsiplinaarkaristuse õigusvastasus.

Vastustaja: Advokatuuri hinnangul on aukohtu 18.08.2016 otsus on põhjendatud ja õiguspärane. Aukohtu otsus on antud pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Aukohtu otsus on selge, üheselt mõistetav ning põhjendatud. Asja läbivaatamisega aukohtus kirjalikus menetluses ei ole kaebaja õigusi rikutud. Aukohus pidas asja kiirema lahendamise huvides otstarbekamaks asja lahendamist kirjalikus menetluses, tagades advokaadi ärakuulamisõiguse kirjalike selgituste andmise võimalusega. Kaebaja ei ole põhjendanud, mil viisil rikkus asja lahendamine kirjalikus menetluses kaebaja õigusi või kuidas oleks asja lahendamine suulises menetluses toonud kaasa teistsuguse lahendi. Asjaolu, et asja lahendamine suulises menetluses ei oleks saanud tuua kaasa teistsugust lahendit, kinnitab see, et advokaat on ka halduskohtule esitatud kaebuses viidanud üsknes advokatuurile esitatud kirjalikele seisukohtadele, pidades neid asja lahendamisel piisavaks. Aukohus ei karistanud advokaati tasu taotlemise eest kogu õigusabile kulunud aja eest, vaid seoses tasu taotlemisega vale õigusabi liigi alt. Eeltoodule on aukohus selgelt viidanud ka vaidlustatud aukohtu otsuses. Eesti Advokatuur on kaebajale korduvalt selgitanud, et tasu liiki „kohtulikus menetluses osalemine“ on korrektne kasutada üksnes kohtuistungite puhul. Lisaks tuleneb selline tõlgendus dokumendist „Abimaterjal õigete tasu liikide valimiseks tasutaotluse koostamisel riigi õigusabi infosüsteemis (RIS) kooskõlas tasude ja kulude korraga“ ning 26.07.2016 vastu võetud Tasude ja kulude korra § 10 lõigetest 2, 3 ja 4 (endised Tasude ja kulude korra punktid 37, 371 ja 38). Nagu H.K. 07.02.2017 toimunud kohtuistungil märkis, on ka kohtud korduvalt tõlgendanud tasude ja kulude korra sätteid samamoodi nagu seda teeb Eesti Advokatuur. Eeltoodust hoolimata on kaebaja esitanud tasutaotlusi teadlikult vale tasuliigi alt, taotledes tasu seaduses ettenähtust suuremas ulatuses. Selline käitumine on selgelt vastuolus Advokatuuri kodukorra §-ga 20. Vaidlust ei ole selles, et advokaadi poolt tasutaotluste esitamise hetkel oli Tasude ja kulude kord kehtiv ning advokaat eiras kehtivat korda. Selle eest on advokaati ka distsiplinaarkorras karistatud. Vastustaja hinnangul ei õigusta isiku subjektiivne hinnang seaduse õiguspärasuse üle kehtiva korra mittejärgimist. Kehtiv seadus on täitmiseks kohustuslik kuni selle kehtetuks tunnistamiseni ning kehtivate normide eiramine võib endaga kaasa tuua sanktsioonid. Kuigi Riigikohus tuvastas 26.04.2016 asjas nr 3-2-1-40-15 tasude ja kulude korra formaalse vastuolu Põhiseadusega ning tunnistas selle kehtetuks, on Riigikohtu otsus tehtud pärast H.K. poolt tasutaotluse esitamist asjas nr 2-15-7767. Seega on H.K. teadlikult eiranud Tasude ja kulude korra punktides 37, 371 ja 38 kehtestatud tasuregulatsiooni. Vastustaja hinnangul ei toonud Tasude ja kulude korra kehtestamise volitusnormi põhiseadusevastasus kaasa Tasude ja kulude korra kehtetust tagasiulatuvalt.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Pooled käesolevas kohtuasjas vaidlevad selle üle, kas vandeadvokaat H.K. distsiplinaarvastutusele võtmine ja temale distsiplinaarkaristuse määramine oli põhjendatud ning kooskõlas seadusega. Aukohus on aukohtumenetluses tuvastanud, et vandeadvokaadi abi H.K. pani toime Eesti Advokatuuri kodukorra § 20 rikkumise, mille kohaselt advokaat peab oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel advokatuuri suhtes käituma vastavalt seaduste ja teiste õigusaktide, sealhulgas advokatuuri organite õigusaktide ja otsuste, ning kutse-eetika nõuetele. Advokaat peab teostama oma õigusi ja täitma oma kohustusi advokatuuri suhtes heas usus. Vastustaja selgitab, et H.K. on aukohtule esitatud selgitustes põhjendanud tasude ja kulude korra ning advokatuuri juhatuse 07.08.2012 otsuses toodud seisukohtade eiramist peamiselt Tsiviilkohtumenetluse seadustikust lähtuva grammatilise tõlgendamisega. Aukohus leiab, et kuivõrd advokaadile on korduvalt selgitatud tasude ja kulude korra rakendamise õiget korda, on advokaat esitanud teadlikult tasutaotlusi vale tasuliigi alt. Aukohus on seisukohal, et olukorras, kus riigi õigusabi aruande esitamise abimaterjalis on tasuliikide kasutamise kord põhjalikult lahti seletatud, samasugust käsitlust on toetanud ka Advokatuuri juhatus oma 07.08.2012 otsuses ning neid asjaolusid on advokaadile korduvalt selgitatud, ei ole grammatilise tõlgendamise alusel eeltoodust erinevale käsitlusele tuginemine põhjendatud. Vastustaja väitel H.K. põhjendab oma teguviisi muuhulgas sellega, et tasulimiidid ning tasude ja kulude kord on Põhiseadusega vastuolus ning et tegemist on põhiõiguste ebaproportsionaalse riivega ning võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Aukohtu hinnangul aga ei ole kaebaja viited korra põhiseadusevastasusele asjakohased. Vastustaja leiab, et H.K. on tasutaotluste esitamisel eiranud teadlikult Tasude ja kulude korda ja selle rakendamise praktikat, rikkudes sellega Eesti Advokatuuri kodukorra § 20 nõudeid. Advokatuuri aukohus on kaebajale ette heitnud seda, et ta on esitanud teadlikult tasutaotlusi vale tasuliigi alt. Kaebuse esitaja leiab, et Advokatuuri aukohus rikkus oluliselt menetlusnormi, kuna kaebaja taotles aukohtult suulise menetluse läbiviimist. Kaebaja arvates ei võimalda AdvS § 17 lg 3 lahendada aukohtul asja kirjalikus menetluses juhul, kui advokaat on taotlenud suulist menetlust. Vastustaja märgib, et kaebaja on oma kirjalikud selgitused Advokatuuri kantsleri pöödumisele esitanud 05.02.2016, samuti on ta need esitanud advokatuurile ka 05.06.2015 e-kirjas. Vastustaja väidab, et kuivõrd asi oli aukohtu menetluses olnud juba alates 26.01.2016 ning kaebaja seisukohad olid aukohtule teada, pidas aukohus asja kiirema lahendamise huvides otstarbekamaks asja lahendamist kirjalikus menetluses ning kaebajale oli korduvalt tagatud ärakuulamisõiguse teostamine, seega asja lahendamine kirjalikus menetluses ei riku kaebaja õigusi. Kohus märgib, et vastustaja andis H.K.le võimaluse lisaks juba Advokatuurile antud selgitustele esitada veel täiendavad selgitused. Kohus käesolevas asjas ei ole tuvastanud kaebaja suhtes ärakuulamisõiguse rikkumist. Isik võib selgitusi anda suuliselt või kirjalikult, mõlemad on ühtviisi ärakuulamisena aktsepteeritavad. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et asja lahendamine kirjalikus menetluses ei riku kaebaja õigusi, ärakuulamisõiguse teostamine oli tagatud ka kirjalikus menetluses. Aukohus märgib kaevatavas otsuses, et H.K. rikkumine seisneb tasu taotlemises vale õigusabi liigi alt. Seejuures viidatakse asjaolule, et Eesti Advokatuur on kaebajale korduvalt selgitanud, et tasu liiki „kohtulikus menetluses osalemine“ on korrektne kasutada üksnes kohtuistungite puhul.

Selline tõlgendus tuleneb ka dokumendist „Abimaterjal õigete tasu liikide valimiseks tasutaotluse koostamisel riigi õigusabi infosüsteemis (RIS) kooskõlas tasude ja kulude korraga“ ning 26.07.2016 vastu võetud Tasude ja kulude korra § 10 lg-test 2, 3 ja 4 (endised Tasude ja kulude korra punktid 37, 371 ja 38). Vastustaja väidab, et sellest hoolimata on H.K. jätkanud kohtutelt tasu taotlemist vale õigusabi liigi alt. Vastustaja osundab vastuses kaebusele asjaolule, et ringkonnakohtud on neljas menetluses jätnud H.K. tasutaotlused rahuldamata, mida kaebaja on vaidlustanud Riigikohtus, kus kahes tsiviilasjas on jäetud määruskaebused menetlusse võtmata ning kahes ei olnud veel seisukohta võtnud (seisuga 02.12.2016). Eeltoodust nähtub, et jõustunud kohtulahendites on kohtud lähtunud tasutaotluste lahendamisel Advokatuuri käsitlusest ning kohtud on korduvalt leidnud, et kaebaja tõlgendus Tasude ja kulude korra regulatsiooni osas on ekslik, millega oleks pidanud arvestama ka kaebuse esitaja tasutaotlusi vormistades. Tallinna Ringkonnakohtu 18.04.2016 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-15-7767 (milles kaebuse esitaja on osalenud kostjate esindajana riigi õigusabi korras) on kohus asunud järgnevale seisukohale: „/.../Õige on määruskaebuse esitaja seisukoht, mille kohaselt on esitatud tasutaotluse koostamisel eksitud tsiviilasja kohtumenetluses riigi õigusabi korras isiku esindamise kohta tasude ja kulude korra punktides 37, 371 ja 38 kehtestatud tasuregulatsiooni vastu. Kohtule esitatud taotluses on esindaja ekslikult käsitanud kõiki õigusabi osutamisel tehtud toiminguid peale kohtuistungil osalemise kohtulikus menetluses osalemisena. Seejuures on taotluses vastuhagi koostamist käsitatud nii kohtuvälises menetluses osalemise kui ka kohtulikus menetluses osalemisena. Määruskaebuse esitaja on õigesti märkinud, et taotluses märgitud õigusabi toimingute puhul on õigesti arvestatud tasu üksnes 15.12.2015 kohtuistungil osalemise kui kohtulikus menetluses osalemise eest, mille eest kuulub vastavalt korra punktile 38 hüvitamisele tasu 20 eurot iga poole tunni kohta. Ülejäänud toiminguid ei ole alust käsitada kohtulikus menetluses osalemisena korra punkti 38 tähenduses, vaid tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamisena hagimenetluses, mille eest tasu ja kulude hüvitamisel tuleb lähtuda korra punktist 371. Korra punkti 38 alusel, s.o kohtulikus menetluses osalemise eest, on põhjendatud mõista tasu välja üksnes kohtuistungil osalemise eest, millisel juhul ei kohaldu korra punktides 37 ja 371 sätestatud tasu hüvitamise piirmäärad. Vastavale seisukohale on advokatuuri juhatuse istungile tuginedes põhjendatult osundatud ka määruskaebuses ning vastavast seisukohast on riigi õigusabi eest maksatava tasu ja kulude hüvitamisel lähtunud ka kohtud varasemas praktikas. Toodust tulenevalt pidanuks maakohus taotluses märgitud toimingute, v.a 15.12.2015 kohtuistung, puhul lähtuma riigi õigusabi tasu määramisel korra punktist 371, mille kohaselt isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest hagimenetluses ja hagita asjades vanema õiguste määramisel lapse suhtes, muu hulgas vanemalt vanema õiguste äravõtmisel, ja lapsega suhtlemise korraldamisel on 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 400 eurot. Juhul, kui asjas on eelnevalt osutatud riigi õigusabi seaduse § 4 lg 3 p 8 või § 4 lg 3 p 9 nimetatud õigusabi, siis on tasu mitte rohkem kui 280 eurot/.../“. Nimetatud Tallinna Ringkonnakohtu määruses on selgelt ja arusaadavalt välja toodud kõik need seisukohad, millest on lähtunud ja mida on kaebajale korduvalt selgitanud ka Advokatuur. Kaebuse esitaja väidab, et käesoleva vaidluse all oleva Tasude ja kulude korra kehtestas Eesti Advokatuuri juhatus Riigi õigusabi seaduse § 21 lõike 3 alusel, kuid Riigikohtu üldkogu tunnistas 26.04.2016 lahendis nr 3-2-1-40-15 Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 laused 1-3 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks, seega volitusnormi põhiseadusevastasuse korral on põhiseadusevastane ka selle alusel antud akt, mis tähendab, et kuni 31.07.2016 kehtinud Tasude ja kulude kord on Põhiseadusega vastuolus. Vastustaja seevastu väidab, et kuigi Riigikohus tuvastas 26.04.2016 asjas nr 3-2-1-40-15 tasude ja kulude korra formaalse vastuolu Põhiseadusega ning tunnistas selle kehtetuks, on Riigikohtu otsus

tehtud pärast H.K. poolt tasutaotluse esitamist asjas nr 2-15-7767 ning seega on H.K. teadlikult eiranud Tasude ja kulude korra punktides 37, 371 ja 38 kehtestatud tasuregulatsiooni. Vastustaja hinnangul ei toonud Tasude ja kulude korra kehtestamise volitusnormi põhiseadusevastasus kaasa Tasude ja kulude korra kehtetust tagasiulatuvalt. Vaidlust ei ole selles, et Tasude ja kulude kord oli tasutaotluste esitamise ajal kehtiv ning seda ei olnud Riigikohus põhiseadusevastaseks tunnistanud. Kohus nõustub vastustajaga, et kehtiv seadus on täitmiseks kohustuslik kuni selle kehtetuks tunnistamiseni ning kehtivate normide eiramine võib endaga kaasa tuua sanktsioonid. Vastustaja selgitab, et kuigi Riigikohus tuvastas 26.04.2016 kohtulahendis asjas nr 3-2-1-40-15 tasude ja kulude korra formaalse vastuolu Põhiseadusega ning tunnistas selle kehtetuks, on Riigikohtu otsus tehtud pärast H.K. poolt tasutaotluse esitamist asjas nr 2-15-7767. Aukohus jõudis distsiplinaarmenetlust läbi viies õigele järeldusele, et vandeadvokaat H.K. on teadlikult eiranud Tasude ja kulude korra punktides 37, 371 ja 38 kehtestatud tasuregulatsiooni. Vastustaja on distsiplinaarmenetluses tuvastatud vandeadvokaat H.K. poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemise, mis seisneb Advokatuuri kodukorra § 20 rikkumises, ning mille eest on määranud kaebuse esitajale kõige kergema distsiplinaarkaristuse- noomituse. Kohus ei nõustu kaebaja vädetega aukohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise ning aukohtu otsuse sisulise õigusvastasuse kohta. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus ei ole tuvastanud menetlusnormi olulist rikkumist, mis oleks võinud mõjutada otsust. Advokatuuri aukohtu otsus on kollegiaalne ning kõik kolm otsusele alla kirjutanud Aukohtu liiget olid otsuse osas ühte meelt. Kohus, hinnanud vaidlusalust aukohtu otsust, leiab, et see on piisavalt põhjendatud, oma sisult selge ja arusaadav ning kaalutlusvigadeta. Otsuses on toodud Advokatuuri aukohtu poolt distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolud, aukohtu põhjendused koos viidetega õiguslikule alusele, sh kohtupraktikale, mida kohus ei hakka üle kordama nendega nõustumisel. Samuti leiab kohus, et kaebaja taotlus jätta kohaldamata 17.03.2014-31.07.2016 kehtinud Eesti Advokatuuri juhatuse poolt kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise ajutised alused, maksmise ajutine kord ja ajutised tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ajutine ulatus ja ajutine kord" või alternatiivselt jätta kohaldamata eelnimetatud Tasude ja tulude korra järgnevad sätted: 17.03.2014-31.08.2014 kehtinud korra punktide 42 ls 1 ja 43 ls 1 ning 01.09.2014-30.09.2014 kehtinud korra punktide 43 ls 1 ja 44 ls 1 ning 01.10.2014-31.07.2016 kehtinud korra punktide 37 ls 1 ja 371 ls 1 ei ole põhjendatud. Vastustaja kinnitas kohtule, et aukohus hindas vaidlustatud otsuse tegemisel vandeadvokaat H.K. tegevust tasutaotluse esitamisel sel hetkel kehtinud Tasude ja kulude korra valguses. Vastustaja leiab, et eelnimetatud õigusaktid olid kuni Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-40-15 määratud hetkeni kehtivad ning täitmiseks kohustuslikud ning kuivõrd Tasude ja kulude kord oli H.K. poolt tasutaotluste esitamise hetkel kehtiv, on Aukohus nimetatud korda õigesti kohaldanud ning puudub alus selle kohaldamata jätmiseks ka halduskohtu poolt. Vastustaja on piisavalt põhjalikult selgitanud kohtule 08.03.2017 esitatud täiendavates seisukohtades kaebaja taotlusega seonduvaid asjaolusid ning õiguslikke aspekte, millega nõustub ka kohus ning mille ülekordamist kohus ei pea vajalikuks. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaevatav Advokatuuri aukohtu otsus on õiguspärane ning puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus tehti kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.