RE kaebus Tallinna Vangla 25.11.2015 käskkirja nr 32/892 tühistamiseks, Tartu Vangla 01.12.2015 käskkirja nr 3-2/821 õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning lõpparve ja koondamishüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – RE, esindaja Eva Panksepp Vastustaja I – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik Vastustaja II – Tartu Vangla, esindaja Marju Altsaar
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.05.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
RE apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31.05.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-3207 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.05.2017, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-15-3207 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla 30.08.2012 käskkirjaga nr 3-2/474 võeti RE teenistusse Tartu Vangla saatmisosakonna valvuri ametikohale II klassi valvuri ametiastmele vastava vanglaametnikuna alates 03.09.2012. Tallinna Vangla viis 25.11.2015 käskkirjaga nr 32/892 RE tema seniselt ametikohalt alates 01.01.2016 üle II klassi valvuri ametiastmele vastavale Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale. Tartu Vangla vabastas 01.12.2015 käskkirjaga nr 3-2/821 RE Tartu Vangla teenistusest ja saatmisosakonna valvuri ametikohalt alates 01.01.2016 seoses üleviimisega Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale.
2.RE esitas 29.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 25.11.2015 käskkirja nr 3-2/892 tühistamiseks, Tartu Vangla 01.12.2015 käskkirja nr 3-2/821 õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning lõpparve ja koondamishüvitise väljamõistmiseks. RE palus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse vangistusseaduse (VangS) § 128 suhtes, kui halduskohus leiab, et selle sätte järgi on võimalik, sõltumata põhiseaduse §-ga 29 tagatud inimese õigusest valida endale vabalt tegevusala ja elukutset, viia vanglaametnik tema nõusolekuta sama ametiastme piires ühelt ametikohalt üle teisele vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel.
3.Tallinna Halduskohus jättis 31.05.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. Koondamine on lubatud teenistuse ümberkorraldamise tõttu ametniku tööga kindlustamise võimatuse korral ning koondamishüvitise maksmise eesmärgiks on töö kaotusest tulenevate ebamugavuste kompenseerimine. Kuna Tallinna Vanglal oli võimalik tagada kaebajale teenistuse jätkamine, ei saanud kaebajale tekkida koondamisega kaasnevaid ebamugavusi ja negatiivseid tagajärgi, mille kompenseerimiseks on ette nähtud koondamishüvitis. Tegemist ei olnud koondamissituatsiooniga, sest RE oli võimalik viia üle teisele ametikohale, mille tööülesannete täitmise jaoks oli tal olemas vastav väljaõpe. Isikul puudub õigus nõuda enda koondamist, kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides on võimalik üleviimise korras tema teenistuses jätkamine teisel ametikohal. Kaebaja Tallinna Vanglasse töölejõudmise aeg pikeneks vaid umbes 15 minuti võrra ning teekond 6,5 km võrra. Seetõttu ei esine VangS § 128 lg-s 4 sätestatud üleviimist välistavaid asjaolusid. Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesanded on küll mõningal määral erinevad Tartu Vangla saateülesandeid teostava valvuri teenistusülesannetest, kuid põhieesmärgilt on teenistusülesanded samad (kinnipeetavate saatmine, järelevalvetoimingute teostamine, läbiotsimiste teostamine, kinnipeetavate põgenemise takistamine). Vanglaametniku nõusolekuta üleviimise käskkirjas (nr 3-2/892) on toodud üleviimise faktiline ja õiguslik alus ning selles on piisavalt põhjendatud, miks esineb teenistuslik vajadus RE üleviimiseks, sh on arvestatud VangS § 128 lg-s 4 sätestatud tingimustega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 2(5)
3-15-3207
4.RE esitas 30.06.2016 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tallinna Halduskohtu 31.05.2016 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Vanglad on erinevad riigiasutused, mistõttu ei ole neil seadusest tulenevat õigust ametnikku ilma tema nõusolekuta ühest asutusest teise üle viia. VangS § 128 reguleerib vanglaametniku üleviimist ühelt ametikohalt teisele, kuid mitte ühest asutusest teise. Ka VangS § 144 võimaldab üleviimist teisele ametikohale, kuid mitte teise asutusse. Kuna vangistusseadus ei reguleeri ametniku ühest asutusest teise üleviimist, pidanuks üleviimisel juhinduma avaliku teenistuse seaduse § 98 lg 1 p-st 5, mis võimaldab ametnikku viia teise ametiasutusse üle ametniku nõusolekul. Halduskohus on jätnud põhjendamata, miks ta jättis rahuldamata taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Kui VangS §-i 128 võib tõlgendada selliselt, et vanglateenistuse ametnikku võib tema tahtest sõltumata üle viia ükskõik millisesse vanglasse ükskõik milliseid ülesandeid täitma, kui need jäävad sama ametiastme piiresse, on see vastuolus PS §-ga 29, mis näeb ette igaühe õiguse vabalt valida töökohta ja keelab sundida isikut teenistusse tema tahte vastaselt. RE on vaidlustatud käskkirjadega sunnitud olema Tallinna Vangla teenistuses ja tegema tööd, mida ta ise valinud ei ole. Omal soovil teenistusest lahkudes jääks ta sissetulekuta. Halduskohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et Tartu Vangla vabastas RE teenistusest VangS § 128 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel ehk RE ettepanekul. RE ei ole teinud sellist ettepanekut. Samuti on halduskohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et RE on jäetud enne vaidlustatud haldusaktide väljaandmist ära kuulamata haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 40 sätestatud korras. Vaidlustatud otsuste tegemisel oleks pidanud asutuse rahaliste huvide kõrval arvesse võtma ka RE huve, kaasates ta aktiivselt menetlusse ning andes talle võimaluse esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohaga kaasnevad sellised uued tööülesanded, mida RE ei soovi täita. Halduskohus on jätnud tähelepanuta RE nõude saada võrdselt koheldud endiste Tartu Vangla saatmisosakonna kolleegidega, kes ei nõustunud üleviimisega ja nõudsid enda koondamist. Tartu Vangla rahuldas nende taotlused koondamiseks, vaatamata täitmata ametikohtade olemasolule Tartu ja Tallinna vanglates.
5.Tartu Vangla palub 31.08.2016 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. RE teenistusülesanded on jäänud üleviimise järel olemuslikult samaks, sh metoodika ja töövõtete osas (nt läbiotsimise teostamine). VangS § 128 on põhiseadusega kooskõlas ning järgib seadusandja eesmärki tagada võimalus viia vanglateenistujat teenistuslikust vajadusest lähtuvalt ka ametniku nõusolekuta üle ühest asutusest teise. Selle õiguse kasutamine on lubatud üleviimisel sama ametiastme piires ning õiguse kasutamine on välistatud, kui ametikohavahetus võib kaasa tuua ametniku elukoha vahetuse või pikendada oluliselt ametniku töölejõudmise aega. RE-le ei ole keelatud valida endale uus töökoht, samuti ei sunnita teda töötama ametikohal, kui ta seda ei soovi. Väited ärakuulamispõhimõtte rikkumise kohta on põhjendamatud. RE-le on 21.10.2015 saadetud teatises selgelt ja põhjalikult selgitatud, miks ja milline ettepanek üleviimise kohta temale tehakse, samuti seda, et võimalik on ka RE nõusolekuta üleviimine. Teatisele oli lisatud tema uue ametikoha juhend, millest RE sai teada oma tulevastest tööülesannetest. VangS § 128 lg 4 tähenduses olulise töölejõudmise aja pikenemise kohta hinnangu andmisel tuleb arvestada seda, kui palju aega või kilomeetreid enne üleviimist RE-l töölejõudmiseks kulus. RE oli küll Tartu Vangla ametnik, kuid oma teenistusülesandeid täitis Harkus. Arvestades, et tema üleviimisega kaasnes senise 81,5 km pikkuse töölejõudmise teekonna 3(5)
3-15-3207 pikenemine ainult 6,5 km võrra, ei ole tegemist olulise muutusega. Tema töötasu suurenes üleviimisel 88 euro võrra. Töötajate võrdse kohtlemise printsiip ei anna RE-le õigust olla võrdselt teistega koondatud, kuna õigust saada koondatud ei eksisteeri. Tööõiguse sätted pigem kaitsevad töötajat võimaliku koondamise eest. Isegi kui möönda, et RE-l on õigus võrdse kohtlemise põhimõtte alusel nõuda enda koondamist, saab see õigus ja õiguspärane ootus enda võrdseks kohtlemiseks olla ainult temaga sama ametiastme teenistujatega võrreldes. Tartu Vangla saatmisosakonna töö ümberkorraldamisega ei kaasnenud ühegi RE-ga samal ametiastmel olnud teenistuja koondamist.
6.Tallinna Vangla palub 05.09.2016 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. RE leiab ekslikult, et VangS § 128 kohaldub vaid sama ametiasutuse piires vanglaametniku üleviimisele. VangS § 128 sõnastusest nähtuvalt on selge, et see säte ei reguleeri mitte ainult sama ametiasutuse piires üleviimist, vaid annab võimaluse ka vanglaametnike erinevatesse vanglatesse üleviimiseks. Tagamaks vanglasüsteemi toimimine igal ajal ja igas olukorras, ei välista vangistusseadus (erinevalt avaliku teenistuse seadusest) vanglaametniku üleviimist tema nõusolekuta. Üleviimist välistavaid asjaolusid ei esinenud. RE jätkamine teenistuses oli võimalik tema üleviimisel teisele ametikohale, mistõttu puudub RE-l õigus nõuda enda koondamist. Koondamine on lubatud teenistuse ümberkorraldamise tõttu ametniku tööga kindlustamise võimatuse korral ning koondamishüvitise maksmise eesmärgiks on elukorralduse muudatustest tulenevate ebamugavuste kompenseerimine. Kuna Tallinna Vanglal oli võimalik tagada RE-le teenistuse jätkamine (RE on jätkuvalt Tallinna Vanglas teenistuses), ei saanud temale tekkida koondamisega kaasnevaid ebamugavusi ja negatiivseid tagajärgi, mille kompenseerimiseks on ette nähtud koondamishüvitis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud selliseid uusi asjaolusid ega tõendeid, mida halduskohus ei oleks kohtuotsuses juba hinnanud.
8.Vaidlustatud käskkirjade andmisel tuginesid vastustajad VangS § 111 lg-le 1, § 128 lg 1 pdele 1 ja 2 ning § 128 lg-tele 2, 4, 5. Praegusel juhul andsid kaebaja ühelt ametikohalt teisele tema nõusolekuta üleviimiseks õigusliku aluse VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2. Kuna kaebaja teenistuskoht Tartu Vanglas asus Harkus, ei põhjustanud tema üleviimine ametikohale Tallinna Vanglas elukoha muutumist ega töölejõudmise aja olulist pikenemist. Kaebaja senine 81,5 km pikkune töölejõudmise teekond pikenes 6,5 km, mis ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla kaebaja ühelt ametikohalt teisele üleviimist välistav asjaolu VangS § 128 lg 4 mõttes. VangS § 111 lg 1 järgi on vanglaametnik vanglas teenistuses olev ametnik ja VangS § 128 lgst 4 nähtub, et seadusandja eesmärk on olnud võimaldada vanglaametnike üleviimist vanglate vahel. Vanglateenistust tuleb vaadelda ühtse süsteemina, mis võimaldab vanglaametniku üleviimist ühest vanglast teise tingimusel, et eeldused selleks on täidetud (vt ka Riigikogu X koosseisu vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 964 SE seletuskiri).
9.PS §-s 29 sätestatud põhiõigus valida omale vabalt tegevusala ja elukutset kaitseb isikuid ennekõike sunniviisilise töö eest. Asjaoludest nähtuvalt ei sõltu kaebaja võimalus töötada vanglaametnikuna sellest, kas ta viiakse seniselt ametikohalt üle teisele. Pigem võimaldas selline üleviimine Tartu Vanglas toimunud ümberkorralduste tõttu kaebajal oma valitud kutsealal töötamist jätkata, mida ilmestab mh asjaolu, et kaebaja töötab vastustaja kinnitusel 4(5)
3-15-3207 jätkuvalt vanglaametnikuna. Seetõttu ei põhjustanud kaebaja üleviimine ühelt ametikohalt teisele ka PS §-ga 29 tagatud põhiõiguse riivet. Kaebaja töölejõudmise aja mõningasest pikenemisest tingitud võimalikke ebamugavusi kompenseerib tema töötasu tõus.
10.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud haldusaktide andmisel oleks vangla võinud kaebaja põhjalikumalt ära kuulata. Kaebajale on siiski selgitatud vaidlustatud otsuste tegemise põhjuseid, antud võimalus avaldada nende kohta oma seisukoht ja selle pinnalt tehtud kaalutletud otsus, mille puhul on arvestatud mh konkreetselt kaebaja isikusse puutuvaid asjaolusid. Võimalikud minetused kaebaja ärakuulamisel ei saa seega omada määravat tähendust ega tuua kaasa vaidlustatud haldusaktide tühistamise. Samuti ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest vastustajate kaalutlusotsus rajanes kohtumenetluses tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel ja legitiimsetel kaalutlustel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 12.12.2006 otsus nr 3-3-1-65-06, p 25).
11.Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb kaebaja menetluskulud jätta tema enda kanda. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.