Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetluse alus ringkonnakohtus Vaidlustatud kohtulahend Menetlustoiming Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk 30.03.2017, Tartu 3-16-1071 Osaühingu Largemar kaebus Rakvere Vallavolikogu 27.04.2016. a otsuse nr 5 tühistamiseks Osaühingu Largemar apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 28.07.2016. a otsus Kaebuse läbi vaatamata jätmine Kaebaja – Osaühing Largemar, esindaja vandeadvokaat Küllike Namm Vastustaja – Rakvere vald, lepinguline esindaja Siim Vahtrus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Halduskohtu 28.07.2016. a otsus.
2.Jätta Osaühingu Largemar kaebus läbi vaatamata.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 155 lg 5 ja § 235 lg 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Rakvere Vallavolikogu 27.04.2016. a otsusega nr 5 algatati Pahnimäe kaitseala kohaliku kaitse alla võtmise menetlus.
2.OÜ Largemar esitas 27.05.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse nõudega tühistada Rakvere Vallavolikogu 27.04.2016. a otsus nr 5. Kaebaja väitel puudutab vaidlustatud loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamise otsus kaebaja olulisi huvisid seetõttu, et kaebaja on esitanud Veltsi uuringuruumi geoloogilise uuringu loa taotluse ning Keskkonnaamet teavitas kaebajat 09.05.2015. a kirjaga, et Rakvere Vallavalitsus ei nõustunud 05.05.2015. a korraldusega geoloogilise uuringu loa andmisega kaebajale Veltsi uuringuruumis. Keskkonnaamet on 09.05.2016. a kirjas märkinud, et Rakvere Vallavolikogu algatas 27.04.2016. a otsusega nr 5 Pahnimäe kaitseala kohaliku kaitse alla võtmise menetluse. Veel on Keskkonnaamet 09.05.2016. a kirjas osutanud sellele, et maapõueseaduse (MaaPS) § 20 lg 1 p 9 alusel on geoloogilise uuringu loa taotluse menetluses Rakvere Vallavalitsuse mittenõustumine geoloogilise uuringu loa andmisega uuringuloa andmisest keeldumise alus. Samuti on kirjas märgitud, et MaaPS § 20 lg 1 p 1 kohaselt keeldutakse
uuringuloa andmisest, kui geoloogiline uuring kahjustab kaitstavat loodusobjekti või loodusobjekti, mille kaitse alla võtmise menetluse on pädev asutus algatanud. Kaebaja on seisukohal, et loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus on algatatud ebaseaduslikult, kuna vallaelanike esitatud ettepanek Pahnimäe loodusobjekti kaitse alla võtmiseks ei vastanud looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg-s 2 toodud tingimustele. Kaebuse kohaselt jääb vaidlustatud otsusest ebaselgeks ka, milliseid loodusobjekte soovitakse kaitse alla võtta. LKS § 4 lg 7 tähenduses võiksid kaitstavateks loodusobjektideks olla haljastuse üksikelemendid jäme kask ja vanad türnpuud, kuid arvestades loodusobjektide vähesust, on kaitse alla võtmise menetlus algatatud liiga suure maa-ala suhtes ning on seda maad kasutama õigustatud isikute jaoks ebaproportsionaalselt koormav. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, et Rakvere Vallavolikogu oleks arvesse võtnud maaomanike huve ning kaalunud riivatavaid põhiõigusi, võttes seejuures arvesse kinnistute omanike jaoks olulisi asjaolusid. Kaebaja arvates on ka loodusobjektide jäme kask ja vanad türnpuud puhul loodusobjekti kaitsmise eesmärgi suhtes lubatavad ja keelatavad tegevused täiesti ebaproportsionaalsed.
3.Tartu Halduskohus jättis 28.07.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kuigi vaidlustatud otsus on vormistatud haldusaktina, on tegemist loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses tehtava menetlustoiminguga, mida ei saa vaidlustada tühistamisnõudega. Halduskohus märkis, et vastavalt MaaPS § 14 lg-le 2 ja § 20 lg 1 p-le 9 on kohaliku omavalitsuse seisukohad geoloogilise uuringuloa andmise menetluses geoloogilise uuringuloa andjale siduvad ning kaebusele lisatud Keskkonnaameti kirjast nähtuvalt oli just vaidlustatud otsus põhjuseks, miks vastustaja kaebaja taotlust ei kooskõlastanud. Sellest tulenevalt asus halduskohus seisukohale, et kaebajal oli iseenesest küll olemas põhjus loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise vaidlustamiseks, kuid ta ei saa selle kohta langetatud otsuse peale esitada tühistamisnõuet. Halduskohus leidis, et vallaelanike poolt 17.03.2015 esitatud Pahnimäe kaitse alla võtmise ettepanek ei vasta kõigile LKS § 8 lg-s 2 toodud nõuetele, kuid see pole siiski veel küllaldaseks aluseks, et tunnistada menetluse algatamine õigusvastaseks. LKS kohaselt võib kohalik omavalitsus algatada kaitse alla võtmise ka omal algatusel. Antud asjast nähtub, et vastustaja on kaasanud eksperdi, kes on vastavad eeldused ja otstarbekuse tuvastanud ning need dokumendid on otsusele lisatud. Halduskohus märkis, et loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise algatamisel ei otsustata lõplikult ära kaitse alla võtmist ega sellega kaasnevaid piiranguid ning menetlusosalistel on võimalik ettepanekute ja vastuväidetega mõjutada otsuse sisu. Samuti leidis halduskohus, et vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud selleks, et võimaldada Pahnimäe kaitseala kohaliku kaitse alla võtmise põhjuste ja eesmärkide ning piirangute sisu ja ulatuse osas otsustatu üle kohtuliku kontrolli teostamist. Eeltoodust tulenevalt puudus halduskohtu hinnangul alus pidada vaidlustatud otsust õigusvastaseks.
4.Kaebaja esitas 29.08.2016 Tartu Halduskohtu 28.07.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole vaidlustatud otsus haldusakt, mistõttu ei ole selle peale võimalik esitada tühistamisnõuet. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on eelhaldusakt, sest tuginedes sellele otsusele on vastustaja keeldunud kooskõlastamast kaebaja geoloogilise uuringu loa taotlust, mille kaebaja on esitanud Keskkonnaametile. Seega on käesolevas asjas vaidlustatud otsuse tulemuseks see, et kaitse alla võetava objekti territooriumil ei ole võimalik läbi viia geoloogilist uuringut. Ka otsus ise on vormistatud haldusaktina ning sisaldab vaidlustamisviidet. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt ei oma tähtsust, kas loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus algatati vallaelanike ettepaneku alusel või kohaliku omavalitsuse omal initsiatiivil.
Vaidlustatud otsusest nähtub, et tegemist on vallaelanike initsiatiivi alusel algatatud menetlusega. Vastustaja on nõustunud, et vallaelanike ettepanek ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et vastustaja on ebaseaduslikult algatanud loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse ning seetõttu ei saa see päädida õiguspärase haldusaktiga. Menetlus puudutab eraisikutele kuuluvat maa-ala ning riivab tugevalt nende põhiõigusi, samas puudub selgus nii suure maa-ala kaitse alla võtmise vajaduse ja põhjendatuse kohta. Kaebaja arvates on vaidlustatud otsus ebaselge ja põhjendamata ning põhjendamatult koormav.
5.Vastustaja palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega ning vaidleb neile vastu. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on menetlustoiming, sest kaitse alla võtmise menetluses ei määrata menetluse algatamise otsustusega õiguslikult siduvalt kindlaks mitte ühtegi asjaolu. Samuti ei oma menetluse algatamise otsus õiguslikult siduvaid tagajärgi teiste alaga seotud haldusmenetluste suhtes. Kaebaja on ajanud omavahel segamini kaks eraldiseisvat menetlust – loodusobjekti kaitse alla võtmise ja geoloogilise uuringu loa andmise menetlused. Kaebaja õigusi võidakse praegusel juhul riivata üksnes geoloogilise uuringu loa andmise menetluses. Samuti ei too kaitse alla võtmise menetluse algatamine kaasa geoloogiliste uuringute tegemise absoluutset keeldu. Otsuse vormistus ja vaidlustamisviite lisamine ei oma käesoleval juhul tähtsust, sest sisu poolest ei vasta otsus haldusakti tunnustele. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega menetluse algatamise õigusvastasuse kohta ning leiab, et otsus on proportsionaalne, sest täpsed kaitset väärivate objektide asukohad ja kaitseks vajalike vööndite ulatus tehakse selgeks menetluse käigus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et kaebus tuleb jätta HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata ning halduskohtu otsus tuleb seetõttu HKMS § 155 lg 3 alusel tühistada.
7.Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega Rakvere Vallavolikogu 27.04.2016. a otsuse nr 5, millega algatati Pahnimäe kaitseala kohaliku kaitse alla võtmise menetlus. Vastustaja on nii vastuses kaebusele kui ka vastuses apellatsioonkaebusele leidnud, et kaebus tuleks tagastada, kuna kaebajal puudub kaebeõigus, sest vaidlustatud otsuse puhul on tegemist menetlustoimingu, mitte haldusaktiga, ning kaebaja ei ole välja toonud, milliseid kaebaja mittemenetluslikke õigusi vaidlusalune otsus võiks rikkuda. Halduskohus on vaidlustatud otsuses leidnud, et loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamise otsus on menetlustoiming, mida ei saa vaidlustada tühistamiskaebusega. Samas on halduskohus lahendanud kaebuse sisuliselt ning leidnud, et puudub alus pidada Rakvere Vallavolikogu 27.04.2016. a otsust nr 5 õigusvastaseks.
8.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamise otsus on oma olemuselt menetlustoiming. See otsus ei ole suunatud haldusvälise isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 51 lg 1) ning sellega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid (HMS § 52 lg 1 p 2). Riigikohtu praktika kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmisel vaidlustatavaks haldusaktiks otsustus, millega kehtestatakse looduskaitselised piirangud (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 26.11.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-58-12, p-d 15-17 ja seal viidatud varasem Riigikohtu praktika). Käesolevas asjas vaidlustatud otsusest ei nähtu, et juba
loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamisega tekitataks, muudetaks või lõpetataks mõne haldusvälise isiku õigusi või kohustusi. Ala kaitsekord määratakse LKS § 11 lg-te 1 ja 3 kohaselt loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuses. Samuti näeb LKS § 111 lg 1 ette ka võimaluse loodusobjekti, mille kaitse alla võtmine on algatatud, kaitse alla võtmisest keeldumise. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus vastustaja vastuses apellatsioonkaebusele esitatud seisukohaga, et kaitse alla võtmise menetluse algatamisega ei määrata õiguslikult siduvalt kindlaks ühtegi asjaolu ning enne menetluse lõppemist ei saa teha ühtegi järeldust isiku õiguste riive suhtes. Seega puudub ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud otsusel iseseisev regulatiivne toime HMS § 51 lg 1 tähenduses. Asjaolu, et vastustaja on vaidlustatud otsusesse märkinud ekslikult vaidlustamisviite, ei muuda nimetatud otsust haldusaktiks ega tühistamiskaebusega vaidlustatavaks.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on ekslik ka kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et vaidlusaluse otsuse puhul on tegemist eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna selle otsuse tagajärjeks on olukord, kus kaitse alla võetava loodusobjekti territooriumil ei ole võimalik läbi viia geoloogilist uuringut, mida kaebaja on taotlenud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamine ei too kaasa geoloogiliste uuringute tegemise absoluutset keeldu. Kuni 31.12.2016 kehtinud redaktsioonis MaaPS § 20 lg 1 p 1 kohaselt oli geoloogilise uuringu loa andmisest keeldumise aluseks, kui uuring kahjustab kaitstavat loodusobjekti või loodusobjekti, mille kaitse alla võtmise menetluse on pädev asutus algatanud. Seega ei olnud ainuüksi loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamine uuringuloa väljastamisest keeldumise aluseks. Lisaks sellele pidi uuringuloa andja olema seisukohal, et uuring ka kahjustab seda loodusobjekti.
10.Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud sellele, et vastustaja on tuginedes käesolevas asjas vaidlustatud otsusele keeldunud kooskõlastamast geoloogilise uuringu loa taotlust. Riigikohus on selgitanud, et uuringuloa kooskõlastamisel on kohalikul omavalitsusel lai kaalumisruum (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.11.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 20). Kohalik omavalitsus lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualaseid ja sotsiaalseid argumente (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.11.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 11). Puudub regulatsioon, mille kohaselt oleks kohalikul omavalitsusel kohustus keelduda uuringuloa menetluses kooskõlastuse andmisest uuringuloale, kui vastaval alal on algatatud loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetlus. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebajal vajadust kaitsta oma geoloogilise uuringu loa taotluse menetlusega seotud õigusi loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamise vaidlustamisega.
11.Vastavalt kuni 31.12.2016 kehtinud redaktsioonis MaaPS § 20 lg 1 p-le 9 oli uuringuloa andmisest keeldumise aluseks kohaliku omavalitsuse mittenõustumine uuringuloa andmisega. Riigikohus on selgitanud, et kuna kohaliku omavalitsuse keeldumine uuringuloa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming, siis on põhjendatud võimaldada kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku andmisest keeldumise vaidlustamist (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p-d 14 ja 18; 11.11.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-37-15). Seega on ringkonnakohtu hinnangul kaebajal võimalik kaitsta oma uuringuloa taotluse menetlusega seotud õigusi uuringuloa taotluse menetluses. Kaebaja on apellatsioonkaebusesse ka märkinud, et Keskkonnaamet on peatanud talle geoloogilise uuringu loa andmise menetluse kuni vaidluse lahendamiseni käesolevates küsimustes.
12.HKMS § 45 lg 3 kohaselt võib menetlustoimingu peale ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi,
sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Kaebaja on välja toonud, et käesolevas asjas vaidlustatud otsus rikub tema subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest just seetõttu, et vastustaja on nimetatud otsuse alusel jätnud kooskõlastamata kaebaja poolt Keskkonnaametile esitatud geoloogilise uuringu loa taotluse (tl-d 2 ja 43p). Samuti on kaebaja märkinud, et vastustajale pidi juba enne 27.04.2016. a otsuse nr 5 vastu võtmist olema teada, et kaebaja on esitanud Keskkonnaametile geoloogilise uuringu loa taotluse ning seetõttu on ebaõige vastustaja väide, et menetluse algatamine maaomanike huve ei riiva (tl 44). Samuti on kaebaja ka apellatsioonkaebuses osundanud üksnes sellele, et vaidlustatud otsus rikub tema õigusi seoses sellega, et selle otsuse alusel keeldus kohalik omavalitsus andmast kooskõlastust tema uuringu loa taotlusele (tl 55p). Seega on kaebaja Rakvere Vallavolikogu 27.04.2016. a otsuse vaidlustamisel osundanud üksnes sellele, et nimetatud otsus rikub tema õigusi seoses geoloogilise uuringu loa taotluse menetlusega. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on kaebajal võimalik oma geoloogilise uuringu loa taotluse menetlusega seonduvaid õigusi kaitsta geoloogilise uuringuloa taotluse menetluses ning käesolevas asjas vaidlustatud menetlustoiming ei ole geoloogilise uuringu loa menetluses siduv, siis ei ole käesolevas asjas vaidlustatud menetlustoimingu vaidlustamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
13.Samuti ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul kaebusest, et vaidlustatud otsus võiks mõnel muul viisil kaebaja õigusi rikkuda. Kaebaja väitel on Rakvere Vallavolikogu loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatanud ebaseaduslikult, kuna loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek ei vastanud LKS § 8 lg-s 2 toodud tingimustele. Samuti on kaebaja arvates algatatud kaitse alla võtmise menetlus ka loodusobjektide suhtes, mis ei kuulu LKS § 4 lg 7 järgi kaitstavate loodusobjektide hulka ning menetlus on algatatud liiga suure maa-ala suhtes, millega riivatakse ülemääraselt seda maad kasutama õigustatud isikute õigusi.
14.Riigikohtu praktikast tulenevalt annab LKS § 8 lg 1, mille kohaselt on igaühel õigus esitada ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks, subjektiivse ning kohtulikult kaitstava õiguse ettepaneku esitajale (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-168-11, p 16). Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku esitaja. Kaebaja on kaebuses märkinud, et vaidlustatud otsuse lisas toodud lubatavate ja keelatavate tegevuste nimekiri on seda maad kasutama õigustatud isikute jaoks ebaproportsionaalselt koormav. Ringkonnakohus märgib, et iseenesest võib kaebeõigus loodusobjekti kaitse alla võtmise vaidlustamiseks tuleneda ka põhiseaduse § 32 lg-tes 1 ja 2 sätestatud omandipõhiõigusest, kuid esiteks ei nähtu käesoleva asja materjalidest, et kaebaja oleks mõne kinnisasja omanik, mille kaitse alla võtmist vaidlustatud otsusega kavandatakse, ning isegi juhul, kui ta oleks omanik, oleks omandiõiguse ülemäärase riive korral kaebajal võimalik vaidlustada haldusakti, millega otsustatakse ala kaitse alla võtmine, sest ainuüksi kaitse alla võtmise menetluse algatamisega maaomanikele piiranguid ei kohaldu.
15.Kaebaja on osundanud ka sellele, et Riigikohus on keskkonnaasjades andnud kohtu poole pöördumise õiguse ka isikutele, kellel ei esine subjektiivsete õiguste rikkumist, vaid piisab puutumusest vaidlustatud haldusakti või toiminguga.
Riigikohtu praktika kohaselt tähendab puutumus seda, et kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatud tegevus puudutab tema huvisid ning tegevus või kavandatav tegevus avaldab isikule olulist ja reaalset mõju. Kohtul tuleb seejuures kaebuse esitaja sellist puutumust vaidlustatud tegevusega kontrollida iga kaebuse puhul eraldi (Riigikohtu halduskolleegiumi 28.02.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p 16).
16.Käesolevas asjas on kaebaja põhjendanud puutumust sellega, et vaidlustatud otsuse alusel on Rakvere Vallavalitsus keeldunud tema geoloogilise uuringu loa menetluses kooskõlastuse andmisest. Nagu ringkonnakohus eelpool leidis, siis on kaebajal võimalik neid õigusi kaitsta geoloogilise uuringu loa menetluses. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas põhjendatud jaatada kaebeõigust puutumuse alusel.
17.Eeltoodust tulenevalt ei ole otsustus algatada Pahnimäe kaitseala kohaliku kaitse alla võtmise menetlus selline menetlustoiming, mida kaebaja saaks halduskohtus vaidlustada eraldi lõplikust haldusaktist. Seetõttu puudub ringkonnakohtu hinnangul ka vajadus anda kaebajale võimalus kaebuse nõude muutmiseks, sest tühistamiskaebusega ei saa menetlustoimingut vaidlustada ja HKMS § 41 lg 1 teise lause kohaselt ei või kohus teha otsust nõude ega aluse kohta, mida kaebuses ei ole esitatud, ega ületada nõude piire. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajal puuduks käesoleval juhul HKMS § 45 lg 3 kohaselt kaebeõigus ka menetlustoimingu vaidlustamiseks tuvastamiskaebusega.
18.HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 200 p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus. Vastavalt HKMS § 155 lg-le 3, kui kaebuse jätab läbi vaatamata või menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta ühtlasi määrusega alama astme kohtu lahendi. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse läbi vaatamata jätmine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
19.HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebuse läbi vaatamata jätmisel menetluskulud kaebaja. HKMS § 109 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Vastustaja on esimese astme menetluses taotlenud menetluskulude summas 609 eurot kaebajalt väljamõistmist. Apellatsiooniastmes on vastustaja taotlenud menetluskulude summas 294 eurot väljamõistmist. Vastustaja menetluskuludeks on mõlemas kohtuastmes haldusorgani välise õigusabi teenuse kulud. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt on halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorganile põhjendatud, kui kohtuasjas vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust. Haldusorgan võib välist õigusabi kasutada, kuid peab arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral. Vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi ei ole alust pidada vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p-d 29 ja 30 ning seal viidatud varasem praktika).
Käesolevas asjas on vaidlustatud kohaliku omavalitsuse poolt loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamise otsustust. Kuna LKS § 9 lg 2 kohaselt algatab ja viib loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse läbi kohalik omavalitsus, siis on käesolevas asjas tegemist õigusaktidega vastustajale pandud ülesannete täitmisel tekkinud vaidlusega. Seega ei saa pidada seda haldusorgani põhitegevuse raamidest väljuvaks vaidluseks. Vastustaja on ringkonnakohtule esitatud taotluses õigusabikulude hüvitamiseks põhjendanud, et väärtuslike alade kohalikul tasandil looduskaitse alla võtmine ei ole kohaliku omavalitsuse jaoks igapäevaseks põhitegevuseks ning Rakvere vallas on tegemist esimese kohaliku kaitse alla võetava objektiga selles omavalitsuses ning seetõttu tuleks lugeda antud vaidlust omavalitsuse põhitegevusest väljuvaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka see väide alust vastustaja menetluskulude kaebajalt väljamõistmiseks. Vastustaja poolt halduskohtule 20.06.2016. a esitatud vastuses kaebusele, mille on allkirjastanud vallavanem, on kajastatud kõik käesoleva asja lahendamiseks olulised väited ning seega ei ole põhjendatud vastustaja seisukoht välise õigusabi kasutamise vajalikkuse kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas ka selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse vastustaja menetluskulude kaebajalt väljamõistmiseks. Seetõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.