Määruse punkti 1 peale võib Rahandusministeerium esitada Tallinna Halduskohtu kaudu määruskaebuse Tallinna Ringkkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest (HKMS § 119 lg 1, § 203 lg 1, § 204 lg 2). Määruse punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest (HKMS § 203 lg 1 ja § 252 lg 7).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA KOHTU PÕHJENDUSED
1.Valvur Tõnu Priske 19.01.2017 ettekandega nr 160 fikseeriti, et A.N.i keeldus samal päeval kell 07.37 hommikuse loenduse ajal voodist välja tulemast, öeldes: „Tõmmake nahhui!“. Uksel seisis teine valvur Regon Ruutma. A.N.it teavitati 30.01.2017, et ettekande alusel alustatakse tema suhtes distsiplinaarmenetlust korraldusele allumata jätmise ja viisakusreeglite rikkumise pärast. A.N. keeldus teatise allkirjastamisest. R. Ruutma andis 31.01.2017 suuliselt täiendavad ütlused, mis fikseeriti menetlustoimingu protokollis. Oma kirjalikes selgitustes väidab A.N., et valvurid valetavad ja laimavad. Kinnipeetav on süütu ning teda soovitakse eraldada üksikvangistusse. Vangla maksab kätte kirjutamise eest. A.N.ile tutvustati ditsisplinaarmenetluse protokolli 07.02.2017, millele ta esitas vastuväiteid 08.02.2017.
2.Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/118 karistati A.N.it vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest vastavalt viie ja viie päeva pikkuse kartserisse paigutamisega. Vanglateenistuse ametnikel tuleb kõrgemal ametikohal töötavat ametnikku teavitada juhtudest, mis puudutavad sisekorraeeskirja täitmist ja vangla julgeolekut. Vanglateenistuse ametnikel ei ole põhjust koostada tõele mittevastavaid ettekandeid. Distsipliinirikkumist kinnitavad 19.01.2017 ettekanne nr 160 ja R. Ruutma seletused 31.01.2017 menetlustoimingu protokollis. Vanglateenistuse seaduslikule korraldustele tuleb alluda, et vanglal oleks võimalik tagada vangla ja teiste kinnipeetavate julgeolek. Distsiplinaarkaristuse eesmärgiks on kinnipeetava heidutamine ning tagada vanglas kehtiva korra järgimine. A.N.il oli enne ettekande koostamist kuus kehtivat
3-17-370 distsiplinaarkaristust ja samaliigilisi distsipliinirikkumisi (korraldusele allumatus) oli kaks. A.N.ile ei ole eesmärgipärane määrata kergemat karistust kui eelmised, kuna eelnevad karistused ei ole talle mõjunud. Viiepäevane kartserikaristus ei sekku intensiivselt kinnipeetava õigustesse. Viisakusreeglite järgimata jätmine näitab jälle A.N.i negatiivset suhtumist vanglateenistuse ametnikesse ja kehtivasse korda. Kinnipeetaval ei tohi tekkida arusaamine, et vanglateenistusega võib suhelda mis tahes moel. Kinnipeetavat tuleb heidutada, et ta vangla distsipliini ei rikuks. Viiepäevane kartserikaristus ei sekku intensiivselt kinnipeetava õigustesse.
3.Tallinna Halduskohtusse saabus 13.02.2017 A.N.i esialgse õiguskaitsena pealkirjastatud avaldus, milles ta soovib peatada Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/116, 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/117, 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/118, 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/119 ja 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/121 täitmist. Esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/118 täitmise peatamiseks on registreeritud haldusasjana nr 3-17-370. Taotluse kohaselt on A.N.ile määratud kokku 45 päeva kartserikaristust, kusjuures ta on juba 15 päeva kartseris veetnud. Taotleja sõnul teeb see kokku 60 päeva üksikvangistust. Sellega pole Tallinna Vangla arvestanud õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016 kirjadega vanglatele karistuse määramisel. Taotleja palub end vabastada taotluselt tasutavast riigilõivust maksejõuetuse tõttu.
4.Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest 13.02.2017 kohtunõudele ilmneb, et A.N. on 08.02.2017 käskkirjale nr 5-2/118 esitanud vaide, kuid seda ei ole veel lahendatud. Tallinna Vangla on pööranud täitmisele 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/116 määratud distsiplinaarkaristuse. Tavapäraselt pööratakse kartserikaristused täitmisele nende määramise järjekorras. Tallinna Vangla vaidleb esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastu. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel olukorras, kus kohtueelne menetlus on pooleli, tuleb kohtul hinnata kaebuse perspektiive. Esialgse õiguskaitse määrust ei tehta, kui kaebus on perspektiivitu. Seda, et A.N. pani toime distsipliinirikkumise, on fikseeritud valvur T. Priske 19.01.2017 ettekandega nr 160. A.N. keeldus allumast vanglateenistujate seaduslikele korraldustele. Rikkumise juures viibis veel vähemalt üks vanglaametnik, kes rikkumise toimumist kinnitab. VangS § 67 p 1 kohustab kinnipeetavaid täitma vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõudeid. Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1 kohaselt tuleb kinnipeetaval muu hulgas suhelda vanglateenistujatega viisakalt. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Sõnavabadus ei kaitse igasugust keelekasutust. Näiteks leidis Euroopa Inimõiguste Kohus oma 21.01.1999 otsuses asjas Janowski vs Poola, et solvav keelekasutus oma ametiülesandeid korrektselt täitvate isikute suhtes, kes toimisid seaduse alusel ega olnud ise ründajad või provotseerijad, polnud antud situatsioonis õigustatud. On olemas kaalukas avalik huvi selleks, et distsipliinirikkumise toime pannud isik ei jääks karistuseta ainuüksi seetõttu, et ta on talle määratud karistused kohustusliku kohtueelse menetluse korras vaidlustanud ja esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse karistuse täitmise peatamiseks. Avalikes ning vanglas viibivate isikute (töötajad, kaaskinnipeetavad) huvides on vanglas korra ja julgeoleku tagamine, mis muuhulgas seisneb distsipliinirikkumistele kohase ja õigeaegse reageerimisega. Kui karistuse määramine peaks osutuma õigusvastaseks, on kaebajal võimalus alusetult kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist. Tallinna Vangla on enne iga distsiplinaarkaristuse käskkirja andmist küsinud meditsiiniosakonnalt seisukohta, kas A.N.i tervislikus seisundis esineb objektiivseid takistusi karsterikaristuse kandmiseks. Sellekohaseid terviseprobleeme A.N.il meditsiiniosakonna sõnul ei esine. 2(6)
3-17-370 Kehtiv õigus võimaldab karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat maksimaalselt kuni 45 ööpäevase kartserikaristusega. Kartserikaristuse (aga ka muude distsiplinaarkaristuste) määramisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest ning proportsionaalsuse hindamisel võetakse arvesse kartserirežiimi tingimusi koosmõjus määratava kartserikaristuse pikkusega. Kartserikambritesse paigutamist on igal kinnipeetaval võimalik vältida. Kartserisse paigutamise näol tegemist on täiendava karistusmeetmega kinnipeetava suhtes, kes õiguskuulekalt ei käitu. Kinnipeetav ei satu kartserisse seega juhuslikult, vaid sinna sattumist on võimalik vältida, käitudes vanglas õiguskuulekalt, alludes korraldustele ning järgides distsipliini. A.N.i subjektiivne valik on olnud seda mitte teha, mistõttu on osutunud vajalikuks tema distsiplinaarkorras karistamine. Riigikohus on oma 21.03.2015 otsuses nr 3-3-1-79-12 märkinud, et vangistusseadusest ei tulene keeldu distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramiseks tulenevalt sellest, et karistatu juba viibib kartseris. Vangistusseadus ei kohusta vanglat ka jälgima, et kinnipeetavat ei paigutataks erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise saab üldjuhul edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg. Riigikohtu hinnangul ei saa pidada seega õigusvastaseks olukorda, kus kinnipeetav viibib kartseris kauem kui 45 ööpäeva järjest. Menetlusabi taotluse lahendamine
5.Kuivõrd ei esine aluseid taotluse läbi vaatamata jätmiseks – esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud vaidemenetluse ajal – ja taotluse lahendamise eelduseks on sellelt riigilõivu tasumine või menetlusabi taotluse rahuldamine, lahendab kohus esmalt menetlusabi taotluse.
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Kohus möönab, et menetlusabi taotlus on puudustega, st see ei vasta HKMS §-is 115 sätestatud nõuetele. Samas ei oleks selle käiguta jätmine kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ja kohtu käsutuses on piisavalt andmeid, et menetlusabi taotlust lahendada. Kohus leiab, et A.N. tuleb vabastada esialgse õiguskaitse taotluselt tasutavast riigilõivust HKMS § 110 lg 1 p 1 ning §-de 111, 112 ja 116 alusel. Taotleja isikukonto väljavõtte kohaselt puuduvad tal vahendid riigilõivu tasumiseks. Kohtul ei ole põhjust pidada taotluse raames kaitsta soovitavaid õigushüvesid A.N.i jaoks väheoluliseks. Kartserisse paigutamine kujutab kinnipeetava jaoks vabaduse täiendavat piiramist. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
7.HKMS § 249 lg 1 kohaselt kohaldab kohus kaebaja õiguste esialget kaitset, kui kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, s.o kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset võib kohaldada ka vaidemenetluse ajal (HKMS § 249 lg-d 2 ja 5).
8.Kohus möönab, et A.N. ei ole taotluses selgesõnaliselt välja toonud, missugused kahjulikud pöördumatud tagajärjed talle käskkirja täitmisega kaasnevad. Taotleja on üksnes märkinud, et määratud karistus pole kooskõlas põhiseaduse ja õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016 seisukohtadega, toomata siiski sõnaselgelt välja ühtegi isikuõiguse riivet. Samas on selge, et kartserisse paigutamine riivab tema vabadusõigust ja täitmisele pööratud kartserikaristust ei ole võimalik tagasi täita nii ajaliselt kui kannatuste võrra. Kuigi Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkirja 5-2/118 veel ei kohaldata, kohaldatakse seda 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/117 (viis päeva) kohaldamise lõpetamisel. Nõnda on kahjulike tagajärgede saabumise oht vahetu. Veelgi enam, vangla sõnul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele võimalikult kiiresti pärast selle 3(6)
3-17-370 määramist. Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista ka võimalus nõuda õigusvastase kartserikaristuse kohaldamise eest hiljem kahjutasu (Riigikohtu 21.12.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja Riigikohtu 09.02.2006 määrus haldusasjas nr 3-3-1-10-06, p 13). Eelnevat arvestades on A.N.il esialgse õiguskaitse vajadus.
9.HKMS § 249 lg 3 kohaselt kõrvutab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada vaidemenetluse ajal, tuleb kohtul hinnata samu aspekte ka taotluse puhul, mis esitatakse vaidemenetluse ajal. Kohus on seisukohal, et A.N.i taotluses ja vaides väidetu ning Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusega esitatud haldusmenetluse materjalid ei anna põhjust pidada esitatavat kaebust edukaks. Vaides A.N. väidab, et rikutud on menetlusnorme ja menetleja on asjast huvitatud isik. Ta leiab ka, et teda diskrimineeritakse. Taotlejat on karistatud korraldusele mitteallumise (ei tõusnud voodist välja) ja viisakusreeglite eiramise eest (ütles vanglateenistuse ametnikele “Tõmmake nahhui!“). Seda, et A.N. korraldusele ei allunud, on fikseeritud T. Priske 19.01.2017 ettekandega nr 160 ja R. Ruutma 31.01.2017 ütlustega menetlustoimingu protokollis. R. Ruutma viibis intsidendi juures. Kohtule ei ole vastavaid materjale esitatud, kuid pole põhjust kahelda dokumentide olemasolus. Ei ole usutav, et valvurid koostaksid valeettekandeid, kuivõrd sellega nad riskiks enda vastutusele võtmisega. Kohtu hinnangul on ka korraldus voodist välja tõusta ja voodi kõrvale seista nõudmised, mis esitatakse kinnipeetavale isikuliselt. Seega ei saanud A.N.it keegi süüdi lavastada, sest see oleks eeldanud, et keegi teine oleks tema asemel kambris olnud ja tema asemel lamanud. Seda ei ole A.N. väitnud. Kohtule ei nähtu, et 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/118 oleks menetlusnõuete rikkumise tõttu õigusvastane. A.N.it teavitati ettekande koostamisest ja talle anti võimalus selgituste andmiseks. A.N. keeldus allkirjastamast teatist, milles teda teavitati distsiplinaarmenetluse algatamisest. Kaebuse materjalide põhjal ei saa ka öelda, et menetlusnorme oleks rikutud. Asjaoludest ei nähtu, nagu oleks menetleja Kaarel Aupaju asjast huvitatud isik. A.N. on esitanud kohtule erinevaid taotlusi K. Aupaju haldusmenetlusest taandamiseks või väljavahetamiseks inspektor-kontaktisiku kohalt (haldusasjad nr 3-16-2535, 3-17-186, 3-17233). Kohtud on leidnud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda inspektorkontaktisiku vahetamist. Menetleja võimalikku erapoolikust hindab kohus asja sisulisel lahendamisel järelkontrolli raames, s.o kui esitatakse käskkirja peale kaebus. Kohus ei saa teha haldusotsustuste suhtes eelkontrolli. Kohtumenetluses hindab kohus, kas menetleja võis olla erapoolik ja kas see võis mõjutada asja otsustamist. On tõsi, et A.N.i suhtes on alustatud mitmeid distsiplinaarmenetlusi. Samas ei ole see seotud menetleja kiusamise või pahatahtlikkusega, vaid sellega, et ta ei allu vanglateenistuse seaduslikele korraldustele ja eirab üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et tagada üldine julgeolek vanglas. Korrarikkumistele reageerimata jätmine ei aitaks saavutada vangistuse täideviimise eesmärke. A.N. ei ole ka välja toonud, keda võiks täiendavalt üle kuulata, kuigi ta on täiendavate tunnistajate ülekuulamist nõudnud. A.N.ile on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ja tal oli võimalus esitada vastuväiteid. Kohus nõustub vastustajaga, et vanglas korra ja julgeoleku tagamine, sh distsipliinirikkumistele reageerimine, on nii avalikes kui vanglas viibivate isikute (töötajad, kaaskinnipeetavad) huvides. Kohus möönab samas, et kuna kartserisse paigutamine on haldusorgani kaalutlusotsus, on selle kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 alusel piiratud. Kohus ei saa haldusorgani asemel hinnata kohaldatud kartseri karistuse pikkust, kuid kohtul on kohustus kontrollida, kas vastustaja järgis diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (Riigikohtu 4(6)
3-17-370 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09, p 17). Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr 3-3-1-3-15 leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada kehtivate distsiplinaarkaristustega (p 25). VangS § 63 lg 1 p 4 lubab Eesti vanglates karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat kuni 45 ööpäeva pikkuse kartserikaristusega. Õiguskantsler on oma 05.10.2016 seisukohas nr 61/161019/1604041 Justiitsministeeriumile märkinud, et kartserikaristust tuleks kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel (nt vastusena vägivaldsele rünnakule), viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik, kusjuures ühe kartserikaristuse pikkus ei tohiks ületada täiskasvanutel 14 ööpäeva. Kui erinevate täidetavate kartserikaristuste kogusumma ületab 14 päeva, ei tohi isik järjestikku vahedeta kartseris viibida üle 14 päeva. Taotluse kohaselt oli A.N. viibinud esialgse õiguskaitse taotluse kirjutamise ajal 12.02.2017 seisuga kartseris 15 päeva. Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest kohtunõudele nähtub, et alates 09.02.2017 on pööratud täitmisele 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/116 määratud karistus (kokku 10 päeva kartserikaristust). Pärast seda pööratakse täitmisele seega teiste käskkirjadega määratud karistused: vastavalt 5 päeva (5-2/117), 10 päeva (5-2/118), 10 päeva (5-2/119) ja 10 päeva (5-2/121). Käesoleva määruse tegemise ajal on pööratud täitmisele seega 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/117 (5 päeva). Kohtul ei ole põhjust eeldada, et taotleja väited kartseris viibimise kohta oleksid väärad. Tallinna Vangla ei ole vastu vaielnud, et 13.02.2017 seisuga oli taotleja viibinud kartseris 15 päeva. Ka Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest ja põhjendustest kartserikaristuse kumulatiivse kestuse kohta nähtub pigem, et A.N.it on kartseris juba hoitud ja kartserikaristus kokku koos eelneva karistatusega on 60 päeva. Kohtu hinnangul ei saa käskkirjaga määratud karistust pidada ebaproportsionaalseks. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel ei ole oluline, kas isik juba viibib kartseris või mitte. VangS § 63 lg 1 p 4 lubab ühe distsipliinirikkumise eest määrata kuni 45 päeva pikkuse kartserikaristuse. Kohus möönab, et isikut ei tohi hoida üksikvangistuses ülemäära pikka aega. Kartserisse paigutamine peab olema ajaliselt piiritletud. Pikaaegne kartseris viibimine võib minna vastuollu inimväärikuse põhimõttega ning oleks vastuolus vangistuse eesmärgiga kinnipeetavat resotsialiseerida. Praegu ei ole taotleja toonud esialgse õiguskaitse taotluses välja muid asjaolusid peale kartserikaristuse pikkuse, mis viitaks inimväärikuse või muu subjektiivse õiguse rikkumisele. Taotlejale on tagatud kartseriruum, mis vastab VangS § 45 lg 1 sätestatud nõuetele, ta saab jalutada ühe tunni värskes õhus. Niisamuti ei nähtu käskkirjast, et tema suhtes piiratakse täiendavalt VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kohtu hinnangul ei saa inimväärikuse põhimõtte rikkumist ka eeldada, kui isikut ei ole kartseris hoitud üle seaduses sätestatud maksimummäära (VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt 45 päeva). Käskkirjaga määrati A.N.ile kokku 10 päeva kartserit. Samas on Tallinna Vangla igal konkreetsel juhul kontrollinud, kas käskkirja kohaldamine A.N.i suhtes on tema tervise seisukohalt võimalik. Tallinna Vangla meditsiiniosakond ei ole tuvastanud, et A.N.i tervislik seisund takistaks tal kartserikambris viibida. Kohtul ei ole vangla sõnades põhjust kahelda. Ka A.N.iga seotud muudes kohtuasjades ei nähtu, et ta vajaks kartseris eritingimusi. Tallinna Vangla on karistuse määramisel kaalunud piisavalt avalikke huve ja puudutatud isiku õigusi. Loenduse läbiviimine on oluline vangla julgeoleku seisukohalt, kuivõrd võimaldab kontrollida, kas kinnipeetavad viibivad nendele määratud kambrites. Kohus nõustub vanglaga, et asjaolu, et A.N. vanglaametniku korraldusele ei allunud, näitab, et ta ei pea lugu vangla korrast, mis on sealse julgeoleku tagamiseks aga hädavajalik. Ametnikele suunatud ebatsensuurne väljend näitab jälle, et A.N. ei soovi vangla distsipliini järgida. Kohtu hinnangul sellest piisab, et määrata karistuseks kartserisse paigutamine kokku kümneks päevaks. Asjaolu, et A.N. on süstemaatiliselt jätnud täitmata vanglateenistuse ametnike korraldused voodist loenduse ajal püsti tõusta ja kostitab neid ebatsensuursete väljenditega, ei tähenda, et vangla
5(6)
3-17-370 sellele reageerima ei peaks. Tegemist on vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumisega, millele tuleb vastata. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb karistuse määramisel arvestada ka seda, et A.N.il on kehtivaid distsiplinaarkaristusi, sh kaks karistust samaliigiliste rikkumiste eest. Seda on Tallinna Vangla teinud. Üldjuhul võib eeldada, et leebem karistus ei pruugi karistuse eesmärke aidata saavutada, kuivõrd kinnipeetav on vaatamata karistatusele jätkanud distsipliinirikkumiste toimepanemist. Kohus nõustub vanglaga, et A.N.i käitumise põhjal võib öelda, et teda ei ole kartserikaristus mõjutanud teisiti käituma ja eeskirjade rikkumisest hoiduma. Veelgi enam, arvestades I. Rajaste seletusi – A.N. on aasta algusest keeldunud hommikuse loenduse ajal püsti seismast –, võib järeldada, et taotleja suhtes pole iga kord distsiplinaarmenetlust algatatud. A.N. on järjestikustel päevadel jätnud ametnike korraldused täitmata, teades samas, et rikkumiste kohta koostatakse ettekanded. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et isik ei saaks end karistamatult tunda. Kartserikaristuse täitmise peatamist ei saa nõuda ka pelgalt sellepärast, et kartseris oldud aeg läheneb 45 päevale. Vastasel korral võib isik süüdimatult panna toime vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumisi. Kohus hindab 08.02.2017 käskkirjade 5-2-119 ja 5-2/121 proportsionaalsust eraldi. Ei saa välistada, et kõigi 08.02.2017 käskkirjade järjestikune kohaldamine on vastuolus inimväärikuse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Seda eriti olukorras, kus A.N. on enne käskkirjade rakendamist kartseris juba viibinud. Kuna kohtu hinnangul ei ole praegu kartserikaristuse pikkus vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, ei pea eraldi hindama kartserikaristuse edasilükkamise võimalusi. Kui karistuse määramine peaks osutuma õigusvastaseks, on taotlejal võimalus alusetult kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist.
10.Eelnevat arvestades jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
11.Kohus märgib täiendavalt, et käskkirjade (voodist üles tõusmata jätmine) ja A.N.i kohtule esitatud kaebuste põhjal võib järeldada, et A.N.it vaevab probleem voodist tõusmise ja püsti seismisega. Näiteks on A.N. esitanud kohtule kaebuse, kus nõuab loenduse ajal pikali olemist (haldusasi nr 3-17-54) ning haldusasi on ettevalmistavas menetluses. Niisamuti on ta nõudnud kartseris voodi allalaskmist ja voodivarustust päevasel ajal (3-17-404, 3-17-405). Taotlusi ei ole tänase seisuga lahendatud. Käesoleva taotluse raames kohus muudes haldusasjades esitatud taotlusi ei hinda. Viidatud haldusasjades hinnatakse, kas A.N.il on õigus loenduse ajal voodis lamada. Kohus märgib aga täiendavalt, et õiguskantsleri 05.10.2017 soovituse kohaselt tuleb kinnipeetavatel, kes viibivad kartseris üle 14 päeva, lubada voodit ja voodivarustust päevasel ajal kasutada, v.a kui isik on kartserisse paigutatud seoses voodivarustuse lõhkumisega. Kohtule teadaolevalt ei ole meditsiiniosakond siiski tuvastanud, et A.N. peaks loenduse ajal voodis lamama.