Korrakaitse › Vanglad

3-17-369 Taotluse kohaselt on A.N.ile määratud kokku 45 päeva kartserikaristust, kusjuures ta on juba 15 päeva kartseris veetnud. Taotleja sõnul teeb see kokku 60 päeva üksikvangistust. Sellega pole Tallinna Vangla arvestanud õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016 kirjadega vanglatele karistuse määramisel. Taotleja palub end vabastada taotluselt tasutavast riigilõivust maksejõuetuse tõttu.

3-17-369 erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise saab üldjuhul edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg. Riigikohtu hinnangul ei saa pidada seega õigusvastaseks olukorda, kus kinnipeetav viibib kartseris kauem kui 45 ööpäeva järjest.

3-17-369 saa ka öelda, et menetlusnorme oleks rikutud. Asjaoludest ei nähtu, nagu oleks menetleja Kaarel Aupaju asjast huvitatud isik. A.N. on esitanud kohtule erinevaid taotlusi K. Aupaju haldusmenetlusest taandamiseks või väljavahetamiseks inspektor-kontaktisiku kohalt (haldusasjad nr 3-16-2535, 3-17-186, 3-17-233,). Kohtud on leidnud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda inspektor-kontaktisiku vahetamist. Menetleja võimalikku erapoolikust hindab kohus aga asja sisulisel lahendamisel järelkontrolli raames, s.o kui esitatakse käskkirja peale kaebus. Kohus ei saa teha haldusotsustuste suhtes eelkontrolli. Sellisel juhul hindab kohus, kas menetleja võis olla erapoolik ja kas see võis mõjutada asja otsustamist. On tõsi, et A.N.i suhtes on alustatud mitmeid distsiplinaarmenetlusi. Samas ei ole see seotud menetleja kiusamise või pahatahtlikkusega, vaid sellega, et ta ei allu vanglateenistuse seaduslikele korraldustele. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et tagada üldine julgeolek vanglas. Korrarikkumistele reageerimata jätmine ei aitaks saavutada vangistuse täideviimise eesmärke. Kohtule ei nähtu, et 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/117 oleks menetlusnõuete rikkumise tõttu õigusvastane. A.N.it teavitati ettekande koostamisest ja talle anti võimalus selgituste andmiseks, millest ta loobus. A.N. keeldus allkirjastamast teatist, milles teda teavitati distsiplinaarmenetluse algatamisest. Oma kirjalikes selgitustes on A.N. märkinud, et ta on süüdi lavastatud, tema ei ole tegu toime pannud ning et ta käitus vastavalt juhistele ja viisakalt. Seda, et A.N. keeldus 17.01.2017 loenduse ajal voodist välja tõusmast ja voodi kõrvale seismast kinnitab valvur J. Aasoru 17.01.2017 ettekanne nr 139. Kohtul puudub alus kahelda ettekande usaldusväärsuses. Ei ole usutav, et vanglateenistujad kirjutaksid valeettekandeid. Kohtu hinnangul on ka korraldus voodist välja tõusta ja voodi kõrvale seista nõudmised, mis esitatakse kinnipeetavale isikuliselt. Seega ei saanud A.N.it keegi süüdi lavastada, sest see oleks eeldanud, et keegi teine lamas tema asemel voodis. Seda ei ole A.N. väitnud. A.N. ei ole ka välja toonud, keda võiks täiendavalt üle kuulata. A.N.ile on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ja tal oli võimalus esitada vastuväiteid. Kohus nõustub vastustajaga, et vanglas korra ja julgeoleku tagamine, sh distsipliinirikkumistele reageerimine, on nii avalikes kui vanglas viibivate isikute (töötajad, kaaskinnipeetavad) huvides. Kohus möönab samas, et kuna kartserisse paigutamine on haldusorgani kaalutlusotsus, on selle kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 alusel piiratud. Kohus ei saa haldusorgani asemel hinnata kohaldatud kartseri karistuse pikkust, kuid kohtul on kohustus kontrollida, kas vastustaja järgis diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09, p 17). Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr 3-3-1-3-15 leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada kehtivate distsiplinaarkaristustega (p 25). VangS § 63 lg 1 p 4 lubab Eesti vanglates karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat kuni 45 ööpäevase kartserikaristusega. Õiguskantsler on oma 05.10.2016 seisukohas nr 61/161019/1604041 Justiitsministeeriumile märkinud, et kartserikaristust tuleks kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel (nt vastusena vägivaldsele rünnakule), viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik, kusjuures ühe kartserikaristuse pikkus ei tohiks ületada täiskasvanutel 14 ööpäeva. Kui erinevate täidetavate kartserikaristuste kogusumma ületab 14 päeva, ei tohi isik järjestikku vahedeta kartseris viibida üle 14 päeva. Taotluse kohaselt oli A.N. viibinud 13.02.2017 seisuga kartseris 15 päeva. Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest kohtunõudele nähtub, et alates 09.02.2017 on pööratud täitmisele 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/116 määratud karistus (kokku 10 päeva kartserikaristust). Pärast seda pööratakse täitmisele teiste käskkirjadega määratud karistused. Kohtul ei ole põhjust eeldada, et taotleja väited kartseris viibimise kohta oleksid väärad. Tallinna Vangla ei ole vastu vaielnud, et 13.02.2017 seisuga oli taotleja viibinud kartseris 15 päeva. 4(5)

3-17-369 Käskkirjaga määratud karistust ei saa praegu pidada ebaproportsionaalseks. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel ei ole oluline, kas isik juba viibib kartseris või mitte. Kohus möönab, et kinnipeetavat ei saa liiga pikka aega kartseris hoida, sest see võib minna vastuollu inimväärikuse põhimõttega. Praegu ei tähelda kohus vastuolu inimväärikuse põhimõttega. Tallinna Vangla sõnul on ta igal konkreetsel juhul kontrollinud, kas käskkirja kohaldamine A.N.i suhtes on tema tervise seisukohalt võimalik. Tallinna Vangla meditsiiniosakond ei ole tuvastanud, et A.N.i tervislik seisund takistaks tal kartserikambris viibida. Kohtul ei ole vangla sõnades põhjust kahelda. Loenduse läbiviimine on jälle oluline vangla julgeoleku seisukohalt, kuivõrd võimaldab kontrollida, kas kinnipeetavad viibivad nendele määratud kambrites. Asjaolu, et A.N. vanglaametniku korraldusele ei allunud, näitab tema üleolevat ja negatiivset suhtumist vanglasüsteemi. Kohtu hinnangul sellest piisab, et määrata karistuseks kartserisse paigutamine viieks päevaks. Siinjuures tuleb arvestada ka seda, et A.N.il on kehtivaid distsiplinaarkaristusi, sh kaks karistust samaliigiliste rikkumiste eest. Üldjuhul võib eeldada, et leebem karistus ei pruugi karistuse eesmärke aidata saavutada, kuivõrd kinnipeetav on vaatamata karistatusele jätkanud distsipliinirikkumiste toimepanemist. A.N.i käitumise põhjal võib öelda, et teda ei ole kartserikaristus mõjutanud teisiti käituma ja eeskirjade rikkumisest hoiduma. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et isik ei saaks end karistamatult tunda. Kartserikaristuse täitmise peatamist ei saa nõuda ka pelgalt sellepärast, et kartseris oldud aeg läheneb maksimumile. Vastasel korral võib isik süüdimatult panna toime vangistust reguleerivate aktide rikkumisi. Kohus hindab 08.02.2017 käskkirjade 5-2/118, 5-2-119 ja 5-2/121 proportsionaalsust eraldi. Ei saa välistada, et kõigi 08.02.2017 käskkirjade järjestikune kohaldamine on vastuolus inimväärikuse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Seda eriti olukorras, kus A.N. on enne käskkirjade rakendamist kartseris juba viibinud. Kui karistuse määramine peaks osutuma õigusvastaseks, on taotlejal võimalus alusetult kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist.

(allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee Kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.