HJ kaebus Tallinna Vangla vastu kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – HJ Vastustaja – Tallinna Vangla, esindajad Ave Kasvandik ja Teerika Marilin Martisen
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29.02.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
HJ ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata HJ taotlus tõendi (Tallinna Vangla koridori fotode) kogumiseks.
2.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ja jätta HJ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta Tallinna Halduskohtu 29.02.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-51608 muutmata osas, millega jäeti HJ kaebus rahuldamata. Tühistada halduskohtu otsus muus osas ja jätta HJ kaebus täies ulatuses rahuldamata.
4.Jätta HJ menetluskulud summas 970 eurot (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda ja muus osas kaebaja enda kanda.
Jätta Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.02.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-14-51608 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.HJ esitas Tallinna Vanglale 26.05.2014 taotluse (tl 12) mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 35 000 eurot seoses perioodil 01.01.2006-30.12.2013 ülerahvastatud kambrites viibimisega, mis kahjustas taotleja inimväärikust. Tallinna Vangla ei lahendanud taotlust tähtaegselt, vaid alles 02.10.2014 vastusega nr 5-18/14/15136-3 (tl 58-60).
2.HJ esitas Tallinna Halduskohtule 29.07.2014 kaebuse Tallinna Vangla tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 35 000 eurot. Kaebaja viibis nii vahistatu kui kinnipeetavana ülerahvastatud kambrites. Kaebaja kinnipidamine oludes, kus tema kasutada oli kambris vähem kui 3 m2 vaba pinda (millele lisanduvad kumulatiivsed mõjud, näiteks valgustus, ebapiisav ventilatsioon, vähene liikumine (1 kord 24 tunni jooksul) jne), on seadusevastane ja vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art-ga 3. Kaebaja inimväärikust on tugevasti kahjustatud. Kahju tekitati kaebuses märgitud perioodidel ajavahemikus 01.01.2006-30.12.2013, sh perioodidel 24.07.2008-21.05.2012; 22.11.2012-28.11.2012; 09.12.2012-15.12.2012; 21.12.2012-28.02.2013 ja 03-03.2013-30.12.2013.
Tallinna Halduskohus võttis 11.11.2014 määrusega kaebuse menetlusse.
4.Tallinna Vangla palus jätta kaebus perioodi 26.05.2011-30.12.2013 osas rahuldamata ja muus osas läbi vaatamata seoses kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja rikkumisega. 1) Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 25.03.2008 ning ta viibis ajavahemikus 26.05.2011-30.12.2013 vanglas kinnipeetavana avatud režiimil. Kamber nr 11 paikneb vangla 4. üksuse sektsioonis 3-2, kus kambriuksed on avatud ning sektsiooni piires on võimalik vabalt liikuda kogu päeva jooksul. Kambris ei ole WC-d ning seda ei ole arvestatud kambripinna hulka. Kambris nr 135, kus kaebaja viibis 10.12.2012-15.12.2012 ja 21.12.2012, on WC ning selle alune pind on arvestatud kambripinna hulka. Vangla tegevus kaebaja vanglasisesel paigutamisel ei ole õigusvastane. Kaebajale oli kooskõlas kehtiva õigusega (vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind. Kaebuses märgitud perioodidel 26.05.2011-21.05.2012, 22.11.201228.11.2012, 09.12.2012-15.12.2012, 21.12.2012-28.12.2013 ja 03.03.2013-30.12.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas kokku 742 päeva. Sellest 360 päeval (49% ajast) oli talle tagatud põrandapinda üle 3 m2 (vahemikus 3,07-6,9 m2) ning 382 päeval (51% ajast) jäi põrandapind alla 3 m2 (vahemikus 2,51-2,76 m2). Isikute arv kambris muutus pidevalt ning sellega seoses muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv isikuid, ei olnud pikad. Kambris oli liikumiseks piisavalt vaba põrandapinda. Kaebajal oli kogu päevase aja jooksul võimalik vabalt liikuda oma elusektsiooni piires. Ta oli hõivatud taasühiskonnastava tegevusega, osaledes kutseõppes. 2) Kaebuses on lisaks ebapiisavale põrandapinnale toodud välja ka puudujäägid valgustuses ja ventilatsioonis ning vähene liikumisvõimalus. Kaebaja ei ole vanglale esitatud kahjunõudes 2(8)
3-14-51608 väitnud, et talle oleks tekkinud kahju ka nimetatud kinnipidamistingimustest tulenevalt. Selles osas on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. 3) Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind põhjustab talle vaimseid kannatusi. Sellest järeldub, et vaidlusalusel ajal ei olnud kaebajal ruumipuuduse või muude vanglatingimuste osas pretensioone. Iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ja ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Väärikuse alandamisena ei ole käsitatavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.
5.Tallinna Halduskohus lõpetas 06.04.2015 määrusega menetluse ajavahemikku 01.01.2006-25.05.2011 puudutava kahjunõude osas.
6.Tallinna Halduskohus jättis 29.02.2016 otsusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles taotletakse kahju hüvitamist seoses valgustuse, ventilatsiooni ja liikumisvõimalustega (resolutsiooni p 1); rahuldas kaebuse osaliselt, tunnistades õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevuse, mis seisnes kaebaja hoidmises 382 päeva ajavahemikus 26.05.2011-30.12.2013 kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3 m2 kinnipeetava kohta; jättis muus osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2); mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 4,28 eurot (resolutsiooni p 3); mõistis vastustajalt riigituludesse menetluskulu 102,67 eurot (resolutsiooni p 4); jättis vastustaja menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 5). 1) Kaebaja tugines vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ebapiisavale põrandapinnale, kuid kohtule esitatud kaebuses on ta täiendavalt märkinud kumulatiivsete teguritena valgustuse, ebapiisava ventilatsiooni ning vähese liikumise (üks kord 24 tunni jooksul). Kaebaja ei ole nendele asjaoludele vanglale esitatud kahjunõudes viidanud. Selles osas ei ole läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust ning kaebus tuleb jätta vastavas osas läbi vaatamata (vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8, HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4). Kohus lõpetas jõustunud määrusega menetluse ajavahemiku 01.01.2006-25.05.2011 osas. Seega jätkub menetlus ajavahemiku 26.05.2011-30.12.2013 osas. 2) Vastustaja on esitanud kohtule tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 61-68). Sellest nähtuvalt on kaebaja viibinud enamuse vaidlusalusest ajast kambris nr 11, vaid ühe päeva (09.12.2012) kambris nr 83 ning 10.12.2012-15.12.2012 ja 21.12.2012 kambris nr 135. Kambris nr 135 on WC ning selle alune pind on arvestatud põrandapinna hulka. Riigikohus on 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata. Seega tuleb hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, võttes arvesse kambri kogu põrandapinda. 3) Tabelist nähtuvalt ei olnud selliseid perioode või päevi, millal põrandapinda oleks olnud alla 2,5 m2. Seega ei ole kaebaja puhul eksitud VSKE § 6 lg 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) vastu. 4) Kaebusega on hõlmatud 742 päeva. Sellest 382 päeva viibis kaebaja kambrites, kus vaba pinda oli ühe kinnipeetava jaoks vähem kui 3 m2, ja 360 päeva kambrites, kus vaba pinda oli rohkem kui 3 m2. Ta viibis vanglas kinnipeetavana avatud režiimil. Kamber nr 11 paikneb sektsioonis, kus kambriuksed on avatud ja sektsiooni piires on võimalik vabalt liikuda kogu päeva jooksul (06.00 kuni 22.00). Kaebaja oli hõivatud taasühiskonnastava tegevusega, osaledes 12.03.2012-07.02.2013 kutseõppes puidupingitöölise erialal (tl 69). Talle võimaldati päevas vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus jalutushoovis, mille suurus oli ca 190 m2 (tl 59p). Seega ei pidanud kaebaja viibima kogu ööpäeva kambris ning tal oli ulatuslik liikumis3(8)
3-14-51608 ja suhtlemisvõimalus. Kui kaebaja talle liikumiseks antud võimalust ei kasutanud, oli see tema vabatahtlik valik. Kaebaja pole väitnud isikliku magamisaseme puudumist. Kambrites, kus vaba pinda oli ühe kinnipeetava jaoks rohkem kui 3 m2, ei saanud olla takistatud mööbliesemete vahel vaba liikumine. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambrites. Kambris nr 11 ei olnud WC-d, mistõttu ei saanud kaebaja olukorda raskendada privaatsuse puudumine WC kasutamisel. 5) Kaebajale oli 360 päeva osas tagatud nii siseriikliku õigusega tagatud põrandapinna määr kui ka EIK praktikas aktsepteeritav tase. Asjast ei nähtu, et tema olukorda oleksid raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Tal oli võimalik sektsiooni piires liikuda kogu päeva jooksul ning talle võimaldati vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus jalutushoovis. Lisaks oli kaebaja hõivatud kutseõppega. 360 päeva osas ei saa pidada kinnipidamistingimusi õigusvastaseks. Puudub vastustaja poolt kaebaja inimväärikust alandav kohtlemine, mis põhjustaks hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. 360 päeva osas tuleb jätta kaebus rahuldamata. 6) Kaebaja kinnipidamine kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m2 (382 päeva), oli õigusvastane. Kaebaja on viibinud sellistes oludes erinevaid ajavahemikke, mille vahele jäi nii lühemaid kui pikemaid vahemikke, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem. Alates 09.11.2013 ei viibinud kaebaja ühelgi päeval kambris, kus vaba pinda oleks olnud kinnipeetava kohta vähem kui 3 m2. Alandava kohtlemise kestus on oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Asjast ei nähtu. et kaebaja olukorda oleksid raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambrites. Avatud osakonnas on ruuminappust leevendanud võimalus sektsiooni piires vabalt liikuda kogu päeva jooksul kella 06.00 kuni 22.00, viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt tunni päevas, samuti oli kaebaja hõivatud kutseõppega. Kinnipidamistingimusi kogumis ning kinnipeetava liikumisvõimalusi arvestades on piisavaks hüvitiseks tuvastada HKMS § 41 lg 5 alusel nimetatud oludes viibimise õigusvastasus. 7) Kohus vabastas kaebaja kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest 30 eurot ületavas osas, s.o 720 euro osas. Kaebuse ja ka vanglale esitatud taotluse kohaselt hõlmas kahjunõue 2678 päeva. Kohus tunnistab vastustaja tegevuse õigusvastaseks 382 päeva osas, seega rahuldab kaebuse 14,26% ulatuses. Seetõttu tuleb vastustajalt mõista riigituludesse 102,67 eurot (HKMS § 118 lg 2; kaebuse rahuldatud osale vastav menetluskulu, mille kandmisest kaebaja vabastati) ja kaebaja kasuks 4,28 eurot (kaebuse rahuldatud osale vastav menetluskulu, mille kaebaja tasus). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse, tunnistas kinnipidamistingimused osaliselt õigusvastaseks ning mõistis vastustajalt välja menetluskulu. 1) Kohus tunnistas kinnipidamistingimused põhjendamatult õigusvastaseks, jättes arvestamata EIK ja Riigikohtu olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m 2 suurust põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Kaebajale mittevaralise kahju tekkimist ei saa tuletada pelgalt kambripinna suurusest. Riigikohus märkis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 38), et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pinda, aga isik on kohustatud viibima kambris üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Riigikohus on 15.06.2015 määruses nr 3-3-1-20-15 leidnud, et olukorras, kus isikule 4(8)
3-14-51608 oli tagatud üksnes 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või toas, pole ainult sellest asjaolust võimalik järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist. EIK on keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata. Halduskohus osutas, et kaebaja viibis kogu perioodi vältel avatud osakonnas, mistõttu ei piirdunud tema liikumisvõimalused kambris viibimise ja igapäevase tunniajase jalutuskäiguga. Samuti osales kaebaja hõivetegevuses, mis tagas võimaluse viibida väljaspool kambrit. Kaebajale olid tagatud ulatuslikud liikumisvõimalused. Kambripinna suurus erines periooditi ning vähesem pind vaheldus suurema pinnaga. Muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju välistab praegusel juhul EIÕK art 3 rikkumise. Kompenseeriva mõjuna tuleb arvestada isikule tagatud liikumisvõimalusi, hõivetegevuses osalemise võimalusi ja asjaolu, et muud vangistustingimused olid heal tasemel. Ainuüksi vähene kambripind ei saa olla inimväärikust alandav. Kaebaja heaolu kambris ei oleks saanud olla 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem. 2) Kohus ei võtnud seisukohta esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise küsimuses, kuigi vangla sellele viitas. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu.
8.HJ leiab vastuses, et vastavalt EIK lahenditele tuleb suhtuda karmilt olukorda, kus põrandapinda on kinnipeetava kohta alla 3 m2.
9.HJ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles halduskohus küll tuvastas Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse, kuid ei mõistnud välja hüvitist, ja teha uus otsus, millega mõista välja õiglane hüvitis 382 päeva ebainimlikes tingimustes viibimise eest. Kaebaja ei nõustu seisukohaga, et avatud sektsioonis viibimine leevendas tema olukorda. Sektsioonis oli ca 70 kinnipeetavat, kes kõik tahtsid liikuda. Uksed olid küll lahti, kuid koridori laius oli ca 1,2 m ja pikkus ca 35 m ning enamik kambri ustest avanes väljapoole. Sellises olukorras ei ole liikumine eriti võimalik. Arvestada tuleb kohtlemise kestust. Asjaolu, et mõni päev oli ühe kinnipeetava kohta mõni sentimeeter rohkem ruumi, ei leevenda kannatusi ja alandust. Kambrites olid ka muud olukorda halvendavad asjaolud – halb ventilatsioon ja puudulik valgustus. Kohtu seisukoht, et kaebajal oli ulatuslik liikumis- ja suhtlemisvõimalus, ei ole õige.
10.Tallinna Vangla palub vastuses jätta HJ apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus jättis põhjendatult rahalise hüvitise välja mõistmata. Kaebaja kinnipidamistingimused ei olnud isiku inimväärikust alandavad. Ta viibis küll mõnda aega kambrites, kus talle oli tagatud isiklik ruum vahemikus 2,5-3 m2, kuid nimetatud asjaolu ei saa tuua automaatselt kaasa kahjuhüvitise väljamõistmist. Halduskohus leidis õigesti, et avatud sektsioonis viibimine on kaalukas kompenseeriv asjaolu. Vastustaja hinnangul ei ole seetõttu põhjendatud ka vangistustingimuste õigusvastaseks tunnistamine. Lisaks tuleb liikumisvõimalustena arvestada igapäevast jalutuskäiku jalutushoovis, võimalust kasutada graafikujärgselt spordisaali vähemalt korra nädalas ning taasühiskonnastavaid tegevusi, mis tagasid kaebajale ulatuslikud liikumisvõimalused. Kaebaja on toonud välja, et kuigi mõningatel perioodidel viibis kambris väiksem arv kinnipeetavaid, ei ole mõni sentimeeter rohkem isiklikku ruumi tema läbielamisi pisendanud. Kui kaebaja ise märgatavat vahet kambripinna osas sinna paigutatud isikute arvust sõltumata ei tajunud, on kaebuse põhjendatus küsitav. Kaebaja toob välja, et kambris viibimisele avaldasid mõju ka muud kinnipidamistingimused (ventilatsioon, valgustus), kuid selles osas on kohus jätnud vastustaja hinnangul kaebuse õigesti läbi vaatamata, kuna kaebaja ei esitanud neid väiteid kohustuslikus kohtueelses menetluses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5(8)
3-14-51608
11.Vastavalt HKMS § 162 lg-le 1 lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses nõuda vastustajalt välja Tallinna Vangla sektsiooni 3-2 koridori fotod liikumisvõimaluste kontrollimiseks. Vastustaja selgitab apellatsioonkaebusele esitatud vastuses, et vastustajal puuduvad kaebaja soovitud fotod sektsioonist 3-2, kuna nende tegemiseks ei ole varem vajadust tekkinud, käesoleval ajal tehtavad fotod ei kajastaks aga koridoris valitsenud olukorda kaebuse aluseks oleval ajal, sest kõnealune üksus on renoveeritud ning eluhoonesse on paigutatud naissoost kinnipeetavad. Ringkonnakohus jätab HKMS § 62 lg 3 p 2 alusel kaebaja taotluse tõendi kogumiseks rahuldamata, sest vangla selgitustest nähtuvalt ei ole vanglal kaebuse aluseks olevat perioodi kajastavaid fotosid ja käesolevaks ajaks on olustik muutunud. Vastustaja ei ole vaielnud vastu kaebaja kirjeldusele koridorist, mistõttu on kohtul võimalik kujundada oma seisukohad, tuginedes muu hulgas kaebaja väidetele koridori suuruse kohta.
12.Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja apellatsioonkaebus põhjendatud ja tuleb rahuldada ning kaebaja apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega jäeti kaebus rahuldamata (360 päeva osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta rohkem kui 3 m 2). Muus osas tuleb kohtuotsus tühistada ja jätta uue otsusega kaebus täies ulatuses rahuldamata.
13.Apellatsioonkaebuses osutab kaebaja taas kambri puudulikule valgustatusele ja ventilatsioonile. Erinevalt vastustajast leiab ringkonnakohus, et halduskohus on jätnud ekslikult otsuse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse läbi vaatamata osas, milles taotletakse kahju hüvitamist seoses valgustuse, ebapiisava ventilatsiooni ja vähese liikumisega, leides, et kaebajal on selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Need asjaolud, nii nagu ka muud elementaarsed olmetingimused, ei kujuta endast praegusel juhul hüvitamiskaebuse iseseisvat alust, vaid on lahutamatult seotud vähesest kambripinnast tuleneva inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Kui kinnipeetav väidab, et tema väärikust alandati seoses ebapiisava kambripinnaga, siis tuleb kohtul vältimatult vaadelda kinnipidamistingimusi kogumis, sest vastasel juhul ja eeldusel, et tegemist pole väga suure standardist kõrvalekaldumisega, ei ole võimalik kambripinnaga seonduvat inimväärikuse alandamist eitada ega jaatada. Hoolimata kohtuotsuse resolutsiooni p-st 1 on halduskohus otsuse põhjendustest nähtuvalt seda ka teinud, hinnates kaebaja liikumisvõimalused ulatuslikuks ning leides, et kaebaja olukorda ei raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambrites.
14.Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et ka neil päevadel (382 päeva), mil kaebajale oli kambris tagatud isiklikku ruumi vahemikus 2,5 – 3 m2, ei olnud kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastased, inimväärikust alandavad ega tekitanud kaebajale mittevaralist kahju. Kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks ei ole täidetud, siis ei ole kohtul kahjunõuet lahendades alust tuvastada hüvitise väljamõistmise alternatiivina HKMS § 41 lg 5 alusel toimingu õigusvastasust.
15.Osas, milles halduskohus ei ole jõustunud määrusega kaebust tagastanud, oli esimese astme kohtus vaidluse all ajavahemik 26.05.2011-30.12.2013, milles on vangla 02.10.2014 vastusest nähtuvalt kokku 947 päeva (tl 53). Sellest ajavahemikust vaidlustas kaebaja vanglale esitatud taotluses ja kohtule esitatud kaebuses perioodid kogupikkusega 742 päeva, eristades seega tema hinnangul nõuetekohaseid kinnipidamise perioode väärikust alandavates tingimustes kinnipidamise perioodidest. Vaidlustatud perioodides omakorda vahelduvad perioodid, mil kaebaja kasutuses oli isiklikku kambripinda alla 3 m2 ja üle 3 m2. Kambripinna suurust kajastavale tabelile tuginedes toob ringkonnakohus järgnevalt välja päevade arvu, mil kaebaja kasutuses oli järjestikku isiklikku ruumi vähem kui 3 m2 (väljaspool sulge) ja nende perioodide vahele jäävate päevade arvu, mil ruumi oli rohkem kui 3 m2 (sulgudes). Need andmed on järgmised: 53, (36), 3, (8), 58, (23), 6, (114), 9, (10), 26, (17), 5, (2), 26, (6), 34, (4), 43, (1), 2, (20), 2, (1), 9, (2), 5, (2), 1, (9), 1, (1), 6, (1), 2, (1), 5, (44), 13, (1), 13, (1), 38, (3), 7, (1), 15, 6(8)
3-14-51608 (52). Tähele tuleb panna, et kuna kaebusega ei ole hõlmatud kogu ajavahemik 26.05.201130.12.2013 ja tabel kajastab üksnes selles vahemikus vaidlustatud perioode, jääb eespool loetletud päevade vahele veel nõuetekohaseid perioode, näiteks ca pooleaastane periood 22.05.2012-21.11.2012, mida kaebaja ei vaidlusta. Tabelis toodud andmed hõlmavad kambri nr 135 puhul ka tualetialust pinda, mida ei saa kinnipeetava isikliku ruumi hindamisel arvestada. Lõpptulemusena see asja siiski ei mõjuta, sest kahel päeval on kaebaja kasutuses olnud 4,03 m2 ja 5 päeval 2,68 m2, mistõttu jääb ka tualetialuse pinna väljaarvamise korral alla ja üle 3 m2 suuruse pinnaga päevade arv samaks.
16.Kinnipeetavale alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi tagamine loob tugeva eelduse, et tegemist võib olla väärikust alandava kohtlemisega, mistõttu tuleb hinnata, kas põrandapinda oli silmatorkavalt vähem kui 3 m2, sellest standardist kõrvalekaldumise kestust, võimaluse kambriväliseks liikumiseks ja tegevuseks ning kinnipidamisasutuse üldist seisundit.
17.Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus põrandapinda oleks olnud silmatorkavalt vähem kui 3 m2. Kaebajale on alati olnud tagatud siseriiklikus õiguses toona ettenähtud miinimum 2,5 m2. Kaebajale tagatud isikliku ruumi suurus on pidevalt vaheldunud ja ehkki kaebaja kinnipidamise kestel on olnud ka pikki ruumikitsikuse perioode (pikim 58 päeva, ruumi vahemikus 2,51-2,76 m2), on neile järgnenud ka pikki nõuetekohaseid perioode, mistõttu ei saa nõustuda kaebaja väitega, justkui oleks tegemist olnud vaid mõnepäevaste vahedega, mis olukorda ei leevenda. Kaalukaimaks asjaoluks, mis ringkonnakohtu hinnangul võimaldab asuda seisukohale, et kaebaja kinnipidamistingimused ei olnud inimväärikust alandavad, on piisavalt avarad võimalused kambriväliseks liikumiseks ja kambriväliseks tegevuseks. Vaidlust pole selles, et tegemist oli avatud sektsiooniga, kus kambri uksed olid suletud üksnes öörahu ajaks. Kaebajal oli võimalus 06.00-22.00 kambrist väljuda ning liikuda sektsiooni piires. Kaebaja väitel oli koridor liiga väike 70 kinnipeetava liikumiseks, kuid eluliselt pole usutav, et 70 inimest liikus koridoris korraga. Kaebajale tagatud tunniajane värskes õhus jalutamise võimalus piisavalt avaras jalutushoovis. Lisaks oli kaebaja märkimisväärselt pika aja jooksul hõivatud kutseõppega. Kaebaja pole väitnud, et talle olnuks kättesaamatu võimalus kasutada kord nädalas spordisaali, kasutada raamatukogu, lugeda ajalehti jms. Ehkki kaebaja väidab üldsõnaliselt kambri vähest valgustatust ja puudulikku ventilatsiooni, on teistes sarnastes asjades tuvastatu põhjal kohtule teada, et Tallinna Vangla üldine seisund (loomulik ja kunstlik valgustatus, küte, ventilatsioon, sanitaartingimused, võimalus end pesta, käia privaatselt tualetis jms) oli talutav. Tallinna Vangla oli amortiseerunud, kuid mitte nii halvas seisus, et hinnata kaebaja olukord kambripinna vähesuse tõttu inimväärikust alandavaks. Kinnipidamistingimused kogumis, eriti vanglasisese liikumise võimalused, kompenseerivad praegusel juhul kambripinna kitsikuse. Kambri kitsikusest tulenevad negatiivsed tagajärjed said kaebajale avalduda eelkõige öisel ajal, millel ei saanud kaebajale olla ulatuslikku negatiivset mõju, sest magamistingimused olid nõuetekohased. Ringkonnakohus osutab, et sarnastel asjaoludel on Riigikohus jätnud 27.04.2016 otsusega nr 3-3-1-68-15 kinnipeetava kaebuse rahuldamata. Neil põhjustel tuleb kaebus jätta rahuldamata ka osas, mille halduskohus rahuldas.
18.Kaebaja tasus halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 30 eurot ja oli 720 euro ulatuses riigilõivu tasumisest menetlusabi korras vabastatud. Ringkonnakohus jätkas menetlusabi andmist ja vabastas kaebaja 250 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Muude menetluskulude kohta puuduvad kohtul andmed. Menetluskulud, millest kaebaja oli vabastatud, jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Muud menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
7(8)
3-14-51608
/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.