Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. oktoober 2017, Tallinn
Haldusasja number Haldusasi
3-14-51528 XX kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2016. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-51528 osas, millega kaebus jäeti rahuldamata.
3.Teha selles osas uus otsus, millega mõista välja Tallinna Vanglalt XX kasuks kinnipidamistingimustega perioodil 27.02.2011–27.02.2014 põhjustatud mittevaralise kahju eest hüvitis summas 290 (kakssada üheksakümmend) eurot.
Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Jätta menetlusosaliste poolt menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 6. novembril 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest
3-14-51528 arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav XX esitas 27.02.2014 Tallinna Vanglale venekeelse kahju hüvitamise taotluse, mille Tallinna Vangla jättis 08.04.2014 kirjaga puuduste tõttu käiguta. XX kõrvaldas taotluse puudused 17.04.2014.
2.XX esitas 14.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju ja tervisekahju (60 000 eurot) hüvitamiseks, taotledes ühtlasi kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Kaebajale on kahju tekkinud ajavahemikel 21.06.2005–27.01.2006, 16.11.2006–30.05.2007 ja 06.10.2008 kuni kaebuse esitamiseni, mil kaebaja viibis Tallinna Vangla erinevates kambrites, millega alandati tema inimväärikust. Kaebaja ei kahtlustanud oma õiguste rikkumist enne Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 19.12.2013 otsust asjas Tunis vs Eesti (kaebus nr 429/12). Kahju on tekkinud ajavahemikel 21.06.2005–27.01.2006, 16.11.2006–30.05.2007 ja 06.10.2008 kuni kaebuse esitamiseni, mil XX viibis Tallinna Vangla erinevates kambrites, milles hoidmisega alandati tema inimväärikust. Sellega tekitati kaebajale mittevaralist kahju ja tervisekahju. Kambrid olid liiga väikesed ja ülerahvastatud, jalutuskäik oli ebapiisav ning liiga väikeses kambris. Suvel olid kambrid liiga palavad, puudus juurdepääs soojale veele, ventilatsioon ja valgustus olid ebapiisavad. Suvel ei võimaldatud kaebajale ühte tundi päevas värskes õhus liikuda, sest kartserihoones paigaldati jalutusbokside kohale katust. Kambrid olid liigniisked. Ventilatsioon pesuruumis puudub. WC kasutamise võimalused ei ole piisavad. Sellistes tingimustes hoidmine pika aja jooksul tekitas kaebajal peavalusid, seljavalusid, liigesevalusid, keskkõrvapõletiku, hemorroidi, hingelisi kannatusi, vägivallatunde ja nõrkuse füüsilise koormuse puudusest. Kaebaja viitas mitmetele Riigikohtu lahenditele, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele, Euroopa vanglareeglistiku punktidele 18.1 ja 19.4 ning õiguskantsleri 16.07.2012 soovitustele ja Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) aruannetele CPT 09.11.2012 „Aruanne Eesti Valitsusele CPT Eesti visiidi kohta 30.05.–06.06.2012“ p-d 50–57; CPT/inf(92)3 p 46, CPT/inf(2001)16 p 30).
3.Tallinna Halduskohus lõpetas 06.04.2015 määrusega haldusasja menetluse ajavahemikku 21.06.2005–26.02.2011 puudutavas osas. Tallinna Ringkonnakohtu määrusega jäeti hüvitamiskaebus ajavahemikke 21.06.2005–27.01.2006, 16.11.2006–30.05.2007 ja 06.10.2008–11.11.2009 puudutavas osas läbi vaatamata ning ajavahemikku 07.01.2010– 26.02.2011 puudutavas osas saadeti halduskohtule edasiseks menetlemiseks. Ringkonnakohus leidis, et XX on kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbinud muu hulgas ajavahemiku 07.01.2010–26.02.2011 suhtes.
Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.
2(11)
3-14-51528
5.Tallinna Halduskohtu 16.06.2016 otsusega jäeti kaebus läbi vaatamata osas, milles kahju hüvitamist taotletakse seoses kartseri hoones mängiva muusikaga, tervisekahjuna keskkõrvapõletiku, omandatud hemorroidi, seljavalude, liigeste valu ja nõrkusega füüsilise koormuse puudumisest, ajavahemikku 07.01.2010 kuni 26.02.2011 puudutavas osas ning ülejäänud osas rahuldamata. Kaebaja menetluskulu (riigilõiv) jäeti Eesti Vabariigi kanda ja muus osas jäeti menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. HKMS § 47 lg 1 ja VangS § 11 lg 8 näevad ette kinnipeetavale kohustusliku vaidemenetluse enne halduskohtusse kaebuse esitamist. Kaebaja on kaebuses märkinud kumulatiivsete teguritena kahju tekkimisel kartseri hoones mängiva muusika ja tervisekahjuna keskkõrvapõletiku, omandatud hemorroidi, seljavalud, liigesevalu ja füüsilise koormuse puudumisest nõrkuse tekkimise, mida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei ole märgitud. Selles osas tuleb kaebus jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Ringkonnakohus selgitas 16.12.2015 määruses, et kahju hüvitamise taotlus oli perioodi 07.01.2010–26.02.2011 osas tähtaegne. Riigikohus on 27.04.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-68-15 selgitanud oma varasemat praktikat, et kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Kahjunõude esitamise tähtaja hindamisel tuleb Riigikohtu seisukohtadest lähtudes lugeda kahju hüvitamise taotlus esitatuks selle perioodi osas pärast kolmeaastase tähtaja möödumist, sest kaebaja kinnipidamistingimused muutusid perioodil 07.01.2010–26.02.2011 oluliselt. Kaebaja oli paigutatud Tallinna Vanglas ajavahemikus 07.01.–28.01.2010 lukustatud kambritesse (kambrid 337 ja 440), kus talle oli tagatud igapäevaselt vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Ajavahemikus 29.01.2010– 21.08.2010 (v.a 11.03.–14.03.2010, mil kaebaja viibis Tallinna Vangla Maardu üksuses statsionaarsel ravil) oli kaebaja paigutatud Tallinna Vangla 5. vangistussektsiooni (kambrid 232, 233), kus päevakava järgselt oli tal igapäevaselt lisaks jalutuskäigule vähemalt neli tundi vaba aega oma eluosakonna piires liikumiseks, samuti vastustaja vastusest nähtuvalt iganädalane spordisaali kasutamise võimalus ja igapäevane jalutuskäik värskes õhus. Ajavahemikus 22.08.2010–30.08.2010 oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse (kamber 122), kus tal täiendavat liikumisvõimalust, v.a igapäevane jalutuskäik, ei olnud. Samas oli kaebajal üksinda kasutada 15,8 m2 kambripinda. Alates 31.08.2010 (v.a 23.10.2010– 28.10.2010, 18.12.2010–21.12.2010 ja 20.02.2011, mil kaebaja oli kartserikaristuse kandmiseks paigutatud kartserikambritesse) oli kaebaja paigutatud Tallinna Vanglas avatud eluosakonda kambrisse nr 9, kus kambrite uksed on lukustatud üksnes öörahu ajaks (ajavahemikul 22.00–06.00) ja kaebaja sai kogu päeva oma eluosakonna piires liikuda. Kambrite täituvus oli erinev. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja mõistis sellel ajavahemikul põrandapinna vähesusest tulenenud negatiivseid mõjutusi ja kahju tekkimist alles veebruaris 2011. Kaebus tuleb seetõttu jätta ajavahemiku 07.01.2010–26.02.2011 osas kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise tõttu HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Vastustaja poolt kohtule esitatud tabelitest nähtuvalt oli ajavahemikul 27.02.2011–27.02.2014 kambrites, kus kaebaja viibis, kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta erinev. Selliseid perioode või päevi, millal põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 2,5 m 2, ei ole olnud. Kõigis kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, oli kogu aeg kambripinda ühe kinnipeetava kohta rohkem kui 3 m2. 3(11)
3-14-51528 Kaebaja oli ajavahemikul 27.02.2011–27.02.2014 paigutatud kambritesse numbritega 9, 34, 35, 71, 72, 74, 75, 78, 79, 84, 86, 89, 125, 129, 133, 135, 144, 325, 402, 410, millest kambrid numbritega 9, 34 ja 35 olid avatud osakonnas, kus kambri uks oli lukustatud üksnes öörahu ajaks, kambrid numbritega 125, 129, 133 ja 325 olid lukustatud kambrid ning kambrid numbritega 71, 72, 74, 78, 75, 79, 84, 86, 89, 135, 144, 402 ja 410 olid kartserikambrid. Seega on asjakohatud kõik kaebuse väited seonduvalt kambritega numbritega 73, 77, 83, 87, 221, 143, 331, 415, 140, 433, 437, 419, 432, 333, 357, 215, 217, 228, 341, 353, 136, 446, 337, 440, 233, 232 ja 227, kuna kaebaja vaidlusalusel perioodil nendesse paigutatud ei olnud. Avatud eluosakonnas viibimise ajal oli kaebajale igapäevaselt tagatud jalutuskäik värskes õhus. Avatud eluosakonna 4-2 (kus asuvad kambrid nr 34 ja nr 35) jalutushoovi suurus on 169,8 m2 ja sektsiooni 3-2 (kus asub kamber nr 9) jalutushoovi suurus on 168,3 m2. Lisaks oli kaebaja hõivatud taasühiskonnastava tegevusega, osaledes ajavahemikul 01.06.2011 õppetöös. Kambris asuva laua suurusele ei ole kehtestatud nõudeid. Kõik kinnipeetavad mahtusid korraga laua taha sööma. Avatud osakonnas on koridoris pesuruum, kus kinnipeetavad saavad ennast pesta, lukustatud kambrites ja kartserikambrites asub kraanikauss koos voolava veega. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et vangla peab võimaldama kinnipeetavatele igapäevaselt sooja vett. Seega ei ole õigusvastane ka olukord, et kraanist voolab vaid külm vesi. WC-kabiinidel on uksed ja seega tagatud nende privaatne kasutamine. Kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, oli aken, mida sai akna küljes oleva õhutusava kaudu osaliselt avada ja sellega ruume ventileerida. Julgeolekukaalutlusel akende ees olevad piirded õhu liikumist ei takista. Seega saab järeldada, et kambrites oli tagatud elutegevuseks vajalik piisav õhuringlus. Vangla kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning põhjendatud ei ole kaebaja väide, et kunstvalgustus kambrites on alla kehtestatud normide. Vastustaja vastuses kaebusele on välja toodud, et Tallinna Vangla kambrites, mis on suurema järjekorranumbriga kui 100, on kaks laepirni võimsusega 74 W, tualetis üks lamp võimsusega 60 W ning ukse kohal öövalgusti võimsusega 40 W. Avatud eluosakondade kambrites on valgustite arv erinev, sest lisaks laelambile on kambrites ka seinavalgusteid ja osades kambrites on ka laudade kohal seintel laelambid. Kaebuses esitatud ajavahemikul teostati kaebaja kambrites või nende vahetus läheduses asuvates kambrites mõõtmisi järgmiste tulemustega: kambris 34 valgustihedus 110 luksi (21.12.2011), kambris 35 valgustihedus 156 luksi (27.09.2012), kambris 410 valgustihedus 151 luksi (04.10.2012), kambris 34 valgustihedus 248 luksi (04.10.2012), kambris 133 valgustihedus 108 luksi (22.10.2012), kambris 34 valgustihedus 330 luksi (16.11.2012). Kambris nr 34, kus kaebaja on veetnud valdava enamuse ajast, on valgustihedus mõõtmisel olnud 248–330 luksi. 2012. a suvel mõõdeti kartseris järgmisi temperatuure: kamber 89 – 20°C (27.04.2012), kamber 79 – 19°C (13.07.2012), kamber 86 – 21°C (31.08.2012). 2013. a saadi mõõtmistel järgmisi tulemusi: kamber 89 – 20,5°C (15.04.2013), kamber 79 – 20,5°C (21.04.2013), kamber 72 – 20,8°C (22.04.2013), kamber 79 – 21°C (23.04.2013), kamber 89 – 21,1°C (27.04.2013). Mõõtmise tulemused ei näita kartserikambrites suvisel ajal ülemäärast kuumust. Vastustaja vastusest nähtuvalt on Tallinna Vangla kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Tallinna Vanglas on kaebuses esitatud ajavahemikul teostatud kaebaja kambrites või nende vahetus läheduses asuvates kambrites mõõtmisi, millest nähtuvalt on õhuniiskus jäänud vahemikku 40–46,6%, v.a 27.02.2013, kui mõõtmised näitasid kambris nr 89 õhuniiskuse taset 36,1%. Seega ei olnud õhuniiskus lubatust kõrgem. 4(11)
3-14-51528 Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis tõendaksid tema tervisekahju. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Isiku lukustatud kambrisse ja kartserisse paigutamisest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada lukustatud kambris ja kartseris viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Kaebaja viibis lukustatud kambrites ajavahemikel 04.–12.09.2011 (kamber nr 125), 13.– 18.09.2011 (kamber nr 325), 19.09.–07.10.2011 (kamber nr 129) ja 12.–17.10.2012 (kamber nr 133) kokku 40 päeva. Neist esimesel perioodil viibis kaebaja jalutusboksis üksinda, hiljem oli kinnipeetava kohta jalutusboksis ruumi enamasti vähemalt 3,6 m2 ja vaid seitsmel päeval 2,9 m2. Kaebajale oli seega tagatud piisav ruum jalutamiseks värskes õhus. Lukustatud kambrites asub tualett eraldi ruumis, mis on muust kambrist uksega eraldatud. Seega on tagatud tualettruumi privaatne kasutamine. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks lukustatud kambrites nr 125, 325, 129 ja 133 raskendanud muud ebakohased olmetingimused. Kaebaja viibis kartserikambrites kokku 262 päeva. Nendest viibis kaebaja üksinda kambris 141 päeva järgmiselt: kambris nr 84 viibis kaebaja ajavahemikel 21.–27.03.2011, 06.–17.06.2013; kambris nr 75 ajavahemikul 24.12.2011– 01.01.2012; kambris nr 71 ajavahemikul 01.–06.05.2012; kambris nr 86 ajavahemikul 24.05.– 11.06.2012; kambris nr 79 ajavahemikel 10.–24.11.2012 ja 19.–21.04.2013; kambris nr 72 ajavahemikul 26.04.–07.05.2013; kambris nr 74 ajavahemikul 14.07.–01.08.2013; kambris nr 78 ajavahemikul 19.11.–15.12.2013; kambris nr 89 ajavahemikul 05.02.–06.02.2013 ja 17.04.2013. Kõigis neis kambrites oli põrandapinda üle 7 m2. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud ebakohased olmetingimused neis kambrites. Üksinda kambris olles oli kaebajal ka WC kasutamine privaatne. Samuti on jalutusboksis suurusega 4,4 m2 võimalik üksinda värskes õhus jalutada. Seega ei saa nende 141 päeva osas pidada kinnipidamistingimusi õigusvastaseks. Kaebaja viibis koos teiste kinnipeetavatega kartserikambris nr 89 ajavahemikel 01.– 04.02.2013, 27.03.–16.04.2013, 22.–25.04.2013, 08.05.–05.06.2013 ja 02.–07.08.2013, kokku 64 päeva. Asja materjalidest nähtuvalt oli kambris nr 89 põrandapinda ühe kinnipeetava kohta kogu aeg üle 3 m2. Tualett asus eraldi ruumis ning jalutusboksi suurusega 4,4 m2 kasutas kaebaja üksinda. Kartserikambrites nr 402 perioodil 01.–20.03.2012; nr 144 perioodidel 18.–27.04.2012 ja 07.– 17.05.2012; nr 410 perioodil 28.–30.04.2012 ning nr 135 perioodil 18.10.–09.11.2012 viibis kaebaja koos teiste kinnipeetavatega, kokku 66 päeva. Kõigis neis kambrites oli kõigil päevadel põrandapinda ühe kinnipeetava kohta üle 3 m2. Halduskohtu hinnangul halvendas kaebaja tingimusi nendes kartserikambrites see, et neis asus tualett, mis ei ole uksega eraldatud. Kinnipeetavaid oli neis kambrites 2–5. Seega ei olnud tagatud tualeti privaatne kasutamine. Kambrite olmetingimustes muid minetusi ei esinenud. Arvestades, et mitme kinnipeetavaga kambrites puudus võimalus kasutada privaatselt tualettruumi ning 4,4 m2 suuruses jalutusboksis tuli jalutamas käia 4–5 kinnipeetaval, võis see olenemata kambripinna suurusest iga kinnipeetava kohta üle 3 m2 ja asjaolust, et kambrite olmetingimustes muid minetusi ei esinenud, põhjustada kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Need kinnipidamistingimused olid õigusvastased. Kaebaja ei ole selliseid kinnipidamistingimusi aga vaidlustanud viisil, et neis viibimist ära hoida. Kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu 5(11)
3-14-51528 jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. Kahjunõue tuleb ka nende perioodide osas jätta seetõttu rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 16.06.2016 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Kinnipidamistingimuste õigusvastasust tõendab Euroopa piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise komitee (CPT) 09.11.2012 raport Eesti Valitsusele Eesti visiidi kohta 30.05.–06.06.2012, kus leiti, et kinnipidamistingimused olid ebainimlikud ja õõvastavad. CPT kutsus riiki üles kõrvaldama viivitamatult ekspluatatsioonist Tallinna Vangla blokk K1. EIK arvestas asjas nr 41653/05 Kochetkov vs Eesti ühe asjaoluna rikkumise tuvastamisel, et WC-nurk ei olnud eraldatud ülejäänud kambrist. Bloki K1 hoones kambrites 71, 72, 73, 74, 75, 77, 78, 79, 80, 81, 82, 83, 84, 86, 87, 88 ei ole WC eraldatud. Kambris 402 E2 blokis puudub samuti privaatsus, kuna seal ei ole WC-l ust. Jalutusboksid olid liiga väikesed. Võimalus käia duši all vaid üks kord nädalas on vastuolus õiguskantsleri 16.07.2012 soovitusega ja 04.07.2014 kontrollkülastuse aruandega. Ruumid olid liiga kitsad, halvasti ventileeritud ja liiga niisked. Jalutusboksid olid kaetud katusega ning kaebajal ei võimaldatud viibida värskes õhus. Paljudes kambrites puudus normaalne kunstlik valgus.
7.Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus hüvitise mittemõistmist puudutavas osas ja halduskohtu otsuse resolutsiooni punkte 1 ja 2 puudutavas osas rahuldamata. Kaebuse läbi vaatamata jätmine perioodi osas kuni 26.02.2011 oli õige. Kaebaja kinnipidamistingimused muutusid perioodil 07.01.2010–26.02.2011 oluliselt – kuni 28.01.2010 oli kaebaja paigutatud lukustatud kambritesse, kus talle oli igapäevaselt tagatud vähemalt ühe tunni pikkune jalutuskäik, kuid alates 29.01.2010 paigutati ta avatud eluosakonna kambritesse, kus talle oli lisaks igapäevasele jalutuskäigule tagatud ka vähemalt neli tundi vaba aega oma eluosakonna piires liikumiseks ning iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Seega pidi kaebaja väidetavast kahju tekkimisest kohe aru saama. Riigikohus on 17.03.2017 otsuses 3-3-1-89-16 jäänud oma varasemates lahendites antud seisukohtade juurde, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Kuna kaebaja ei ole kohustuslikus kohtueelses menetluses välja toonud, et talle tekitati kahju seoses kartserihoones mängiva muusikaga või tervisekahju (kõrvapõletik, hemorroidid, seljavalud, liigeste valu ja nõrkus füüsilise koormuse puudumisest), siis ei ole kaebaja selles osas VangS § 11 lg-st 8 tulenevat kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud. Ülejäänud vaidlusalusel perioodil 27.02.2011–27.02.2014 oli kaebajale tagatud põrandapinda kambris, võttes arvesse ka WC alust pinda, alla 3 m2 41 päeval ja üle 3 m2 1053 päeval. Neil 41 päeval viibis kaebaja lukustatud kambris ja tal oli võimalik viibida väljaspool kambrit vaid ühe tunni päevas jalutuskäigul. Vangla tegevus sel ajal oli õigusvastane. Viibimine sellistes tingimustes kestis järjestikku 20, 7, 7 ja 7 päeva. Tingimuste lühiajalisuse tõttu ei ole kaebajale tekkinud rahaliselt hüvitamisele kuuluvat kahju. Kinnipidamise ajal ei andnud kaebaja märku,
6(11)
3-14-51528 et need tingimused teda häirivad. Kitsikus oli vähene. Piisavaks hüvitiseks on kohtuotsusega kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine. Kambrites oli avatav aken, mis tagas piisava valgustatuse ja loomuliku ventilatsiooni, ning sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kaebajale on olnud tagatud pesuruumi kasutamise võimalus, lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vanglas viibival isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Kaebajal oli võimalik lugeda ajalehti, teha sisseoste ja laenutada raamatuid, tagatud oli toitlustus ning võimalik oli suhelda lähedastega. CPT raportides tehtud etteheited on ei ole põhjendatud. CPT ei ole raportis tuvastanud, et kartserikambri temperatuur ja niiskustase ei ole nõuetekohased. Raportis on kajastatud üksnes kinnipeetavate ütlused, et kambrid on talvel äärmiselt külmad. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 19.01.2017 otsuses nr 3-14-51608, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused olid talutavad. Tallinna Ringkonnakohus leidis 27.02.2017 otsuses haldusasjas 3-14-50770, et kaebaja kinnipidamistingimusi kartserikambris nr 84 ajavahemikus 13.03.2014–14.04.2014 ei ole alust pidada õigusvastaseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohus on õigesti põhjendanud, miks kaebus tuleb jätta läbi vaatamata väidete osas, mis puudutavad kartserihoones mänginud muusikat ja tervisekahju tekkimist. Selles osas ei ole kaebaja ka apellatsioonkaebuses näidanud, miks halduskohtu otsus on ebaõige.
9.Ringkonnakohus hindas kohtueelses menetluses kahju hüvitamise nõude tähtaegsust 16.12.2015 määruses ja leidis, et kahju hüvitamise nõue seonduvalt kinnipidamistingimustega perioodil 07.01.2010–26.02.2011 oli esitatud tähtaegselt ja kohustuslik kohtueelne menetlus seetõttu läbitud. Halduskohus asus seisukohale, et kinnipidamistingimused selle perioodi kestel muutusid oluliselt, mistõttu on kahjunõue vanglale esitatud pärast kolmeaastase tähtaja möödumist.
10.Selle veidi rohkem kui 13-kuulise perioodi jooksul viibis kaebaja 68 päeva tingimustes, kus põrandapinda kambris oli kinnipeetava kohta ilma WC alust pinda arvestamata üle 3 m2 ning kaebaja viibis erinevates kambrites nii vastuvõtuosakonnas, avatud eluosakonnas, kartseris kui haiglas ravil. Kuigi ruumide temperatuuri ja õhuniiskuse erinevust, samuti muude olmetingimuste olulist erinevust asja materjalid ei kinnita, võib neist ümberpaiknemistest järeldada, et kinnipidamistingimused muutusid selle perioodi kestel oluliselt ning kaebaja pidi kahju tekkimisest ja selle suurusest aru saama ja kahjunõude esitama enne kolmeaastase tähtaja möödumist. Halduskohtu otsusega kaebuse läbi vaatamata jätmine selle perioodi osas oli õiguspärane.
11.Perioodil alates 27.02.2011 viibis kaebaja nii avatud eluosakonnas kui lukustatud kambris ja kartseris.
12.EIK suurkoja 20.10.2016 otsuses asjas Muršić vs Horvaatia (nr 7334/13) on p-s 114 märgitud, et kambris paikneva tualetinurga alune pind tuleb isikliku ruumi hindamisel arvestada kambri üldpinnast välja. Samas märkis EIK, et mööblialune pind tuleb arvata üldpinna sisse. Seejuures on oluline arvestada sellega, kas kinnipeetavatel jäi kambris piisavalt ruumi vabalt liikumiseks. Kambri pindala ühe kinnipeetava kohta jäi perioodil alates 27.02.2011 alla 3 m2 22.09.2011–28.09.2011, 18.04.2012–24.04.2012, 11.05.2012–17.05.2012 ja 19.10.2012– 08.11.2012. Muudel ajavahemikel oli kambris rohkem ruumi. 7(11)
3-14-51528
13.Eelviidatud lahendis on EIK toonitanud, et kambris peab inimese kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3 m2, siis esineb tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt (viidatud lahendi pdes 132 ja 138): - ruumikitsikust, s.o 3 m2-st väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja harva; - tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (p 133), kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; - kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).
14.Kui põrandapinda kinnipeetava kohta on 3–4 m2, jääb ruumiaspekt kaalukaks, kuid kinnipidamistingimuste inimväärikuse põhimõttele vastavuse hindamisel tuleb seda arvestada koos teiste kinnipidamistingimustega nagu võimalus viibida värskes õhus, loomulik valgus, õhk ja ventilatsioon kambris, kambri temperatuur, privaatne tualetikasutamise võimalus, kohased hügieenitingimused (eelviidatud lahendi p-d 106 ja 139). Kui aga ruumi ühe kinnipeetava kohta on mitmekohalises kambris üle 4 m2, siis tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art-le 3 vastavust kontrollida lähtuvalt teistest kinnipidamistingimustest kogumis (p 140 ja seal toodud viited).
15.Neil 41 päeval, mil ruumi oli kambris kinnipeetava kohta alla 3 m2, viibis kaebaja lukustatud kambris ja tal oli võimalik viibida väljaspool kambrit vaid ühe tunni päevas jalutuskäigul. Vastustaja möönis apellatsioonimenetluses, et kaebaja kinnipidamine neil perioodidel oli õigusvastane.
16.Muudel perioodidel, kui kaebaja ei pidanud taluma ülemäärast kitsikust, ei saa kinnipidamistingimusi pidada alati õiguspäraseks.
17.Tallinna Vangla selgitas haldusasjas nr 3-14-50770, et 2013. aastal paigaldati kartserihoone jalutusboksidele läbipaistvast plastist katus. Katuse paigaldamise eesmärgiks oli pakkuda jalutusboksis jalutuskäigu ajal viibivale isikule kaitset sademete eest. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-55-16 (p 19) järgmist: „VangS § 651 lg 3 näeb ette, et kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. VangS § 651 lg 3 ja ka § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume. Vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5 m kõrgused avad. Kolleegium möönab, et Eesti kliimat arvestades (üldiselt on aasta ringi rohkesti sademeid) võib esineda vajadus jalutushoovis või -boksis varjualuse kasutamiseks, kuid vangla jalutushoovi või -boksi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Nimetatud asjaoludest ei ole aga õige teha järeldust, et kaebaja oli täielikult ilma jäetud võimalusest vabas õhus jalutada. Kolleegiumi hinnangul tagati kaebajale vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte VangS § 651 lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt.“ Seetõttu tuvastati, et Tallinna Vangla jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks (perioodil 13.03.2014–14.04.2014 kartserikambris nr 84 8(11)
3-14-51528 viibimise ajal, seega pärast praeguses asjas vaidlusalust perioodi). Ringkonnakohus selgitas haldusasjas nr 3-16-611, et vabas õhus nõuetekohastes tingimustes jalutamise eesmärk on kaitsta nii kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja puhtale õhule (nende olulisus on üldiselt teadaolev, vt nt http://enesetunne.ee/spetsialist/kuidas-vaimset-tervisthoida/varskes-ohus-viibimine/) kui ka võimaldada liikumist väljaspool tavapäraselt kitsaid kambritingimusi (Euroopa vanglareeglistiku p-d 25.2 ja 27.1). Seda eesmärki ei ole võimalik katusega kaetud jalutusboksis saavutada vähemalt täiel määral. Sellist kohtlemist tuleb pidada vastuolus olevaks inimväärikuse põhimõttega ning kaebajale tekitatud mittevaraline kahju rahaliselt hüvitada. Kaebajale võimaldati jalutuskäigud üksnes sellistes tingimustes ajavahemikel, mil ta viibis kartseris alates 06.06.2013 (kokku 63 päeval). Avatud eluosakonnas viibimise ajal seda probleemi ei olnud.
18.Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2016 otsuses haldusasjas nr 3-14-52898 selgitati viidetega varasematele kohtulahenditele, et selleks, et elukambri valgustatus ei kahjustaks seal viibivate kinnipeetavate tervist, peaks seal olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx. Kuivõrd kamber on koht, kus kinnipeetavad sooritavad mitmeid erinevaid toiminguid, sh loevad ja kirjutavad, saab erialakirjanduse pinnalt pidada seda miinimumnõuet põhjendatuks. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et valgustatus laelambi rikke tõttu nõuetele ei vastanud, ja selgitas, et perioodi lühidust ja riive vähest intensiivsust arvestades ei ole alust pidada hilisemat kahju hüvitamise nõuet perspektiivikaks, kuid samas ei saa asuda seisukohale, et hilisem kahju hüvitamise nõue mingil muul alusel kui väärikuse süüline alandamine oleks igal juhul täielikult välistatud. Nagu halduskohus õigesti selgitas, teostati vaatlusalusel ajavahemikul kaebaja kambrites või nende vahetus läheduses asuvates kambrites mõõtmisi järgmiste tulemustega: kambris 34 valgustihedus 110 luksi (21.12.2011), kambris 35 valgustihedus 156 luksi (27.09.2012), kambris 410 valgustihedus 151 luksi (04.10.2012), kambris 34 valgustihedus 248 luksi (04.10.2012), kambris 133 valgustihedus 108 luksi (22.10.2012), kambris 34 valgustihedus 330 luksi (16.11.2012). Kambris nr 34, kus kaebaja on veetnud valdava enamuse ajast, on valgustihedus mõõtmisel olnud 248–330 luksi. Eelnevast järeldub, et vähemalt osaliselt ei ole valgustustingimused kambrites olnud nõuetekohased. Täpset päevade arvu, mil kaebaja kinnipidamistingimused valgustatuse osas nõuetele ei vastanud, ei ole võimalik siiski kindlaks teha, arvestades seda, et kambrite valgustatus kogu perioodi kestel võis muutuda ning kõigis kambrites ei ole valgustatust mõõdetud. Sellist rikkumist tuleb arvesse võtta koosmõjus kambrite muude olmetingimustega.
19.Haldusasjas nr 3-14-50770 jättis ringkonnakohus rahuldamata kaebaja nõude tunnistada õigusvastaseks kinnipidamistingimused kartserikambris nr 84 ajavahemikus 13.03.2014– 14.04.2014 (seega pärast praeguses asjas vaidlusalust perioodi). Riigikohtu halduskolleegiumi 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-55-16 selgitati, et kinnipidamistingimuste õiguspärasust peab tõendama vastustaja, sest CPT tuvastatud minetused ja õiguskantsleri kontrollkäikude aruanded tõstatavad kahtluse kinnipidamistingimuste vastavusest kehtestatud reeglitele ja standarditele; kinnipidamistingimused on õigusvastased üksnes siis, kui kartseritingimused ei vasta mõnes osas õigusaktidega kehtestatud nõuetele; vastustaja tehtud mõõtmised ei pea vastama mõõteseaduse nõuetele ning tõendit ei muuda automaatselt ebausutavaks sellel allkirjade ja mõõtmisi teostanud isikute nimetamata jätmine; mõõtmiste aja ja koha vastavust protokollis kajastatule on võimalik teiste tõenditega (vangla administratsiooni korraldused mõõtmiste tegemiseks, vangla ametnike ütlused jms) tõendada; kaebaja etteheidet kartseri ventilatsioonile analüüsides tuleb kohtul mh hinnata, kas ventilatsiooni toimimist võivad takistada 9(11)
3-14-51528 ehitustehnilised lahendused. Need seisukohad on asjakohased ka praegusel juhul kartseritingimuste õiguspärasuse hindamisel. Ringkonnakohus selgitas viidatud asjas, et kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18 °C (Vabariigi Valitsuse määrusega „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ kinnitatud nõuete p 7). Eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab olema tagatud vastavalt Eestis kasutatavatele normidele. Õhu niiskus eluruumis peab olema piires, mis ei kahjusta inimeste tervist, väldib veeauru kondenseerumist ning ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40–60 protsenti (Vabariigi Valitsuse määrusega „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ kinnitatud nõuete p-d 6 ja 8).
20.Halduskohus on õigesti tuvastanud, et erineval ajal ja erinevates kambrites tehtud mõõtmised lükkavad ümber kahtluse, et temperatuur ja suhteline õhuniiskus kambrites ei vastanud nõuetele. Vaid minimaalsed kõrvalekalded õhuniiskuse osas nõuetest ei kinnita, et rikkumised olid püsivad ning neile ei reageeritud piisavalt. Ka ventilatsiooni olemasolu on halduskohus õigesti selgitanud. Ringkonnakohus jääb selles osas haldusasjas nr 3-14-50770 võetud seisukohtade juurde ja märgib, et ventilatsioon on erinevates kambrites välja ehitatud ühetaoliselt. Puuduvad andmed, et kambrite tingimused selles osas märgatavalt erineksid.
21.Halduskohus selgitas õigesti, et perioodidel, mil kaebaja viibis kambrites koos teiste kinnipeetavatega, oli WC kasutamine võimalik enamasti privaatselt, sest WC oli kambrist uksega eraldatud. Üksinda kambris viibimise ajal ei olnud privaatsus tagatud täiel määral, sest kambrite jälgitavuse tõttu oli vanglateenistujatel jälgida kaebajat ka WC kasutamise ajal. Selline privaatsuse rikkumine oli siiski minimaalne, sest kaebajat ei jälgitud pidevalt. Kartserikambrites nr 402 perioodil 01.–20.03.2012; nr 144 perioodidel 18.–27.04.2012 ja 07.– 17.05.2012; nr 410 perioodil 28.–30.04.2012 ning nr 135 perioodil 18.10.–09.11.2012 viibis kaebaja koos teiste kinnipeetavatega, kokku 66 päeva, ning sel ajal ei olnud WC kasutamine privaatselt võimalik, sest WC ei olnud ülejäänud kambrist uksega eraldatud.
22.Pesemisvõimaluste tagamise osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Sooja vee puudumist ja duši kasutamise võimalust vaid kord nädalas tuleb siiski arvesse võtta neil perioodidel, kui kinnipidamistingimused ei olnud muus osas õiguspärased, kahju hüvitamise ja hüvitise suuruse üle otsustamisel.
23.Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et kaebaja kinnipidamistingimused olid perioodil 27.02.2011–27.02.2014 osaliselt õigusvastased, sest kambrid olid 41 päeval liiga kitsad ning 61 päeval ei võimaldatud kaebajale nõuetekohast jalutuskäiku värskes õhus, samuti ei vastanud kambrite valgustatus täies ulatuses nõuetele ning kinnipidamistingimusi halvendasid ajavahemikus, kui kambrite suurus oli 3–4 m2 kinnipeetava kohta, ka sooja vee puudumine ja duši kasutamise võimalus vaid üks kord nädalas. Samuti tuli kaebajal 66 päeval kasutada tualetti nii, et see ei olnud teistest kinnipeetavatest eraldatud, ja kartseris viibimise ajal muul perioodil nii, et WC kasutamine oli vanglateenistujate poolt jälgitav. Sellised rikkumised kogumis on sellised, et tõid kaasa kaebaja inimväärikuse rikkumise selle perioodi jooksul enam kui 100 päeval.
24.Kahju hüvitamist ei välista see, et kaebaja ei ole vangla poole pöördunud taotlusega kinnipidamistingimuste parandamiseks, et vältida kahju tekkimist või vähendada seda. Esmaste 10(11)
3-14-51528 õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale ette heidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtupraktikas on selgitatud, et arvestades Tallinna Vangla üldist ruumikitsikust ning valdavat kohtupraktikat, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine 2012. aastal aidanud kahju ära hoida ega vähendada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-121-16, p 10.2, ja asjas nr 3-3-1-42-15, p 24). Miski ei viita, et enne kahju hüvitamise taotluse esitamist oleks Tallinna Vanglal olnud kaebaja ümberpaigutamine avaramatesse tingimustesse. Seetõttu ei oleks varasem pöördumine väga suure tõenäosusega võimaldanud kahju vähendada ega vältida.
25.RVastS § 9 lg 1 sätestab muu hulgas, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada ja et hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 24). RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (haldusasi nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal toodud viited).
26.Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaks määramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt.
27.Rikkumiste kestust ja iseloomu ning kinnipidamise muid tingimusi arvestades tuleb ringkonnakohtu hinnangul kaebaja kasuks välja mõista 290 eurot. Hüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus seda, et üks perioodidest, mil kaebaja pidi taluma ruumikitsikust, oli üsna pikaajaline (20 päeva) ning kuigi teised perioodid olid lühikesed, olid kinnipidamistingimused õigusvastased ka mitmes muus osas.
28.Eeltoodud põhjustel tuleb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, halduskohtu otsus tühistada osas, millega kaebus jäeti rahuldamata, ja selles osas kaebus osaliselt rahuldada.
29.Kaebaja on kohtuasjas kandnud menetluskulusid 15 eurot kaebuse esitamisel halduskohtule. Ülejäänud osas (seda summat ületavas osas, määruskaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel) oli kaebaja riigilõivu tasumisest vabastatud. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmist kohtule väitnud. Arvestades, et kaebus rahuldatakse ca 0,5% ulatuses ning HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega, ei ole alust kaebaja menetluskulude vastustajalt väljamõistmiseks. Halduskohtu otsus menetluskulude jaotuse osas tuleb seetõttu jätta muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.