E. H. ja M. O. M. kaebused Rae Vallavalitsuse 16.06.2015 korralduse nr 911 tühistamiseks kaebuse esitajaid puudutavas osas ning vastavalt 18.08.2015 vaideotsuse nr 1163 ja 20.10.2015 vaideotsuse nr 1559 tühistamiseks, samuti vaidlusaluse küsimuse uuesti otsustamise kohustamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitajad – E. H. ja M. O. M. (esindja E. H.);
RESOLUTSIOON
Vastustaja – Rae vald, volitatud esindaja Maiga Liiv
1.Jätta rahuldamata M. O. M. taotlused Rae valla ja kohtutäituri Risto Sepa vahelise kirjavahetuse väljanõudmiseks seonduvalt maa ostueesõigusega erastamise avalduse läbivaatamise kohustusega ning Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud korra punktides 8 ja 9 nimetatud tõendite väljanõudmiseks;
2.Jätta rahuldamata E. H.e taotlus Rae Vallavalitsuse vastava õiendi koopia väljanõudmiseks, mille vald pidi edastama notar Evi Paberitile seonduvalt maa tagastamise nõudeõiguse loovutamisega U. M. le 1998. aastal;
3.Jätta kaebused rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 18.01.2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
1.Rae Vallavalitsuse 16.06.2015 korraldusega nr 911 „Pajupea külas Sillaotsa maaüksusel asuvate ehitiste juurde ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramine“ määrati Harjumaal Rae vallas Pajupea külas Sillaotsa maaüksusel asuvate E. H.e ja M. O. M. kaasomandis olevate ehitiste: elamu (ehitisregistri kood 116042056), laut (ehitisregistri kood 116042057) ja kaev (ehitisregistri kood 220413709) juurde ostueesõigusega erastatava maa suuruseks ligikaudu 39,47 ha ning selle piirid vastavalt korralduse lisaks olevatele piiriettepaneku plaanidele.
2.E. H. esitas 15.07.2015 Rae Vallavalitsuse 16.06.2015 korralduse nr 911 peale vaide. Nimetatud vaie korralduse osaliselt kehtetuks tunnistamiseks jäeti 18.08.2015 vaideotsusega nr 1163 rahuldamata.
3.M. O. M. esitas eelnevalt nimetatud korralduse nr 911 peale vaide 25.09.2015. Korralduse osaliselt kehtetuks tunnistamiseks ja osaliselt uue otsuse tegemiseks esitatud vaie jäeti 20.10.2015 vaideotsusega nr 1559 rahuldamata.
4.E. H. esitas 23.09.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-15-2413) Rae Vallavalitsuse 18.08.2015 vaideotsuse nr 1163 tühistamiseks ja 15.07.2015 vaide uuesti läbivaatamise kohustamiseks. Tallinna Halduskohtu 09.11.2015 määrusega jäeti kaebus käiguta. Kaebajal tuli tasuda riigilõiv ja täpsustada nõuet. E. H. vastas kohtumäärusele 11.12.2015. Kaebaja vastust võis mõista nii, et sooviti vaidlustada nimelt 18.08.2015 vaideotsust nr 1163, aga mitte vaidemenetluse esemeks olnud Rae Vallavalitsuse 16.06.2015 korraldust nr 911. Seega jäeti kaebus Tallinna Halduskohtu 12.04.2016 määrusega selguse huvides veelkord käiguta. E. H. vastas 02.05.2016 ja täiendas kaebust Rae Vallavalitsuse 16.06.2015 korralduse nr 911 tühistamise nõudega kaebajat puudutavas osas. Samuti ilmnes, et kaebaja soovib küsimuse uut otsustamist seonduvalt 10 ha vaba maa välja jätmisega.
5.M. O. M. esitas 23.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Rae Vallavalitsuse 20.10.2015 korralduse nr 1559 (vaideotsus) tühistamist ja vastustaja kohustamist asja uuesti läbivaatamiseks ja otsustamiseks. Tallinna Halduskohtu 28.12.2015 määrusega jäeti kaebus käiguta. M. O. M.l tuli tasuda riigilõiv ja täpsustada oma nõuet ning selgitada kuidas rikub 20.10.2015 korraldus nr 1559, millega lahendati kaebaja vaiet, kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. M. O. M. vastas kohtumäärusele 28.01.2016 ja täiendas nõuet Rae Vallavalitsuse 16.06.2015 korralduse nr 911 tühistamise nõudega kaebuse esitajat puudutavas osas.
6.Tallinna Halduskohtu 06.05.2016 määrusega võeti haldusasjades nr 3-15-2413 ja 3-15-2946 esitatud kaebused menetlusse ning liideti. Haldusasjade ühiseks numbriks loeti 3-15-2413. Rae vald vastas kaebusele 10.06.2016.
7.Tallinna Halduskohtu 25.11.2016 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
8.Tallinna Halduskohtu 12.01.2017 määrusega muudeti kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega.
KAEBUSTE SISU JA TAOTLUSED
9.Kaebajad leiavad, et ainus põhjus ostueesõigusega maa erastamisest keeldumiseks saaks olla vaba maa puudumine. Samas on aga Sillaotsa taluga piirnevat vaba maad rohkem kui 70 ha. Vastustaja üritab kaebajatele, kui Sillaotsa ehitiste kaasomanikele, erastada 10 ha lubatust vähem maad.
10.Vaideotsus on ebaseaduslik kuna Rae vallal puudus seaduslik õigus jätta vaie rahuldamata. Vaie oleks tulnud 7 päeva jooksul edastada lahendamiseks Harju maavanemale, kes teostab maa erastamise suhtes riiklikku järelevalvet. Rae vald on jätnud täitmata 2010. aastal jõustunud kohtuotsuse 3-08-2282 M. O. M. erastamisavalduse suhtes. Kohtuotsuse tekstist tulenevalt oli Rae vald juba 2008. aastal teadlik, et U. M. tagastamisavaldus on nõuetele mittevastav ja aegunud. Samas venitas Rae Vallavalitsus 06.02.2015 jõustunud kohtuotsuse täitmisega 4 kuud ja lõpuks ei esitanudki sellist piiriettepanekut, mille üle 4 kuud kohtumistel vaieldi ja läbirääkimisi peeti. Selle asemel tegeleb vald kodanike õiguste varjamise ja hämamise ja mingite kolmandate isikute huvides töötamise ja otsuste tegemisega. Maade tagastamise kehtiva korra järgi on erastamise segamise eesmärgil kasutatavad nii Sillaotsa A-34 kui ka Rätsepa Hansu I tagastamistoimikud ammu aegunud ja kõik nende maade tagastamistähtajad möödunud juba 2002. aastaks ja on enam mitte kehtivad, aga millele viidates üritab vald talu omanikele erastada 10 ha lubatust vähem maad. Rae vald ei ole vastu võtnud mingit otsust U. M. tagastamisavalduste suhtes, et ei oleks kohtus midagi vaidlustada, sest dokumenti lihtsalt pole. 2015. aasta veebruaris kokkulepitud maade piirid olid majaga samale teepoolele jäävad ja ühtse terviku moodustavad tükid, millest vald omal äranägemisel kaotas ligi 10 ha. Üle tee olevad tükid olid mõeldud kaebajate maade sisse jääva Hännapera maatüki vastu vahetamise jaoks, et vabaneda vaidlusest servituudide üle ja et nemad saaksid oma maatüki tee äärde ja meie maa sisse ei jääks ligipääsuta krunti. Esialgse kaebuse lisas 4 on need pakutud vabad maad näha. Tiheda liiklusega maanteelt ei võimaldata eraldi teeühendusi talust paremale ja vasakule jäävatele maatükkidele, seega hakkaksid nende tükkide omanikud kasutama meie juurdepääsuteed, taotlema servituude oma tükkidele meie maa arvelt ja seeläbi tekitaksid jälle vaidlusi ning vähendaksid omakorda veelgi seda valla pakutud 40 ha. Lisaks jääb maade sisse ilma ligipääsuta Hännapera kinnistu, mille juurde tee rajamise on peetud vallaga läbirääkimisi, et saaks selle tüki vahetada teisel pool teed olevate kinnistutega, nõnda vabanedes järjekordsest servituudist.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
11.Vastustaja peab kaebajate kaebuseid põhjendamatuks ning leiab, et korraldus ja vaideotsused on õiguspärased. Korraldust nr 911 andes täitis Rae Vallavalitsus varem kohtute poolt tehtud ettekirjutusi, mis kohustasid vallavalitsust Sillaotsa ehitiste kaasomanike avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks läbi vaatama ja otsust tegema. Samuti oli vallavalitsus pädev lahendama korralduse nr 911 peale esitatud vaideid. Kõiki Sillaotsa ehitiste ümbruses asuvaid reformimata maid ei saa lugeda vabadeks maadeks MaaRS § 9 lõike 2 ning § 221 lõigete 2 ja 22 mõttes. Antud juhul ei ole õigusvastaselt võõrandatud Sillaotsa A-34 (endine Aruküla mõis, kinnistu nr 6389, pindala 24,43 ha; toimik nr 2564) ja Rätsepa Hans I (endine Mõigu mõis, kinnistu nr 9472, pindala 9,81 ha; toimik nr 30548) maaüksuste koosseisu kuulunud ja hetkel reformimata maad käsitatavad vabade maadena, sest nende maade osas on maa tagastamise avaldused lahendamata. Sellest tulenevalt on Sillaotsa ehitiste ümbruses hetkel reformimata ja ilma taotlusteta endisi kinnistuid või nende osi ~35,42 ha ulatuses. Sillaotsa ehitised, s.h elamu, asuvad õigusvastaselt võõrandatud Sillaotsa A-34 maaüksusel, mis kuulub tagastamisele. Õigusvastaselt võõrandatud Sillaotsa A-34 maaüksuse maa tagastamise/kompenseerimise avalduste lahendamiseks avatud toimik nr 2564 on jätkuvalt Rae Vallavalitsuse menetluses, kuna õigustatud subjekt soovib maa tagastamist. See menetlus on hetkel peatunud, kuna MaaRS § 23 lõike 2 mõtte kohaselt tuleb maa ostueesõigusega erastamise avaldused lahendada enne maa tagastamise otsustamist, et oleks üheselt selge millises ulatuses on võimalik maad tagastada. Seega enne Sillaotsa ehitiste juurde ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kinnitamist ei ole võimalik õigusvastaselt võõrandatud Sillaotsa A-34 maaüksusest tagastamisele kuuluva maa suurust ja piire määrata. Sillaotsa ehitiste ümbruses on hetkel reformimata ja ilma taotlusteta endisi kinnistuid või nende osi ~35,42 ha ulatuses. Sillaotsa ehitiste juurde õigusvastaselt võõrandatud Sillaotsa A-34 maaüksuse maast ei ole võimalik ostueesõigusega erastada rohkem, kui korralduse nr 911 lisas 1 näidatud ehitisi ümbritsev 7-kujuline ala. Kuna ehitised asuvad ühtse
kompleksina ainult õigusvastaselt võõrandatud Sillaotsa A-34 maaüksuse maal, ei ole lubatud nende juurde ostueesõigusega erastada õigusvastaselt võõrandatud Rätsepa Hans I maaüksuse maad, mille osas on tagastamise avaldused lahendamata. Õigusvastaselt võõrandatud Sillaotsa A-34 maaüksuse maast suurema osa, kui on korraldusega nr 911 määratud, erastamine Sillaotsa ehitiste juurde oleks võimalik ainult juhul, kui vabu maid ei oleks üldse või kui vabade maade arvel oleks võimalik erastada vähem kui 20 ha. Antud juhul sellist olukorda ei ole. Korralduse nr 911 andmine tõendab, et Rae Vallavalitsus on läbi vaadanud nii E. H.’e kui ka M. O. M. avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks ning andnud eelhaldusakti mõlema avalduse lahendamiseks. M. O. M. avalduse menetlusse võtmiseks eraldi haldusakti andmine ei ole vajalik. Olukorras, kus avaldajad ei ole esitanud ostueesõigusega erastatava maa erastajate vahel jagamise kokkulepet, määras vallavalitsus suuruse ja piirid maale, mida on võimalik Sillaotsa ehitiste kaasomanikel kaasomandisse erastada. Korraldusega nr 911 määratud ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid on ligikaudsed ning need täpsustuvad katastrimõõdistamise käigus. Rae Vallavalitsus on vaided õigesti rahuldamata jätnud ning on vaiete rahuldamata jätmist põhjalikult põhjendanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Rae Vallavalitsuse 16.06.2015 korraldust nr 911, millega määrati Harjumaal Rae valla Pajupea küla Sillaotsa maaüksusel asuvate E. H.e ja M. O. M. kaasomandis olevate ehitiste (elamu, laut ja kaev) juurde ostueesõigusega erastatava maa suuruseks ligikaudu 39,47 ha ning selle piirid vastavalt haldusakti lisaks olevatele piiriettepaneku plaanidele. Kaebajate arvates kavatsetakse aga erastada maad ettenähtust 10 ha võrra vähem, sest Sillaotsa taluga piirnevat vaba maad peaks olema enam kui 70 hektarit ning seetõttu taotletakse nimetatud korralduse tühistamist ja vaidlusaluse küsimuse uut läbivaatamist ning otsustamist. Täiendavalt vaidlustavad kaebajad veel ka vaideotsuseid nr 1163 ja 1559, millega jäeti korralduse nr 911 osaliselt (konkreetset kaebajat puudutavas osas) kehtetuks tunnistamisele suunatud vaided rahuldamata. Siinkohal peab kohus vajalikuks selgitada, et põhivaidlus väljendub siiski korraldusega nr 911 kindlaks määratud ostueesõigusega erastatava maa ligikaudse suuruse õiguspärasuse küsimuses ning vaideotsused võib õigusselguse huvides tühistada sel juhul kui korraldus nr 911 osutub õigusvastaseks. Olukorras, kus tegemist on õiguspärase haldusaktiga, vastupidisel eeldusel baseeruvaid vaideotsuse tühistamise nõudeid rahuldada ei saa.
13.Vaidlustatud korralduse nr 911 andmise õigusliku alusena on vastustaja viidanud maakorraldusseaduse § 5, maareformi seaduse § 6 lõike 2 punktile 3, § 9 lõigetele 2 ja 9, § 20 lõikele 1, § 21 lõikele 1, § 22 lõikele 1, § 221 lõigetele 1, 4 ja 6, § 223 lõikele 1, § 23 lõigetele 1, 11 ja 2 ning § 31 lõike 1 punktile 8, aga samuti Rae valla üldplaneeringule ja Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kehtestatud maa ostueesõigusega erastamise korra punktile 13.2 ning punktidele 131 ja 132. Maakorraldusseaduse § 5 sätestab maakorraldusele esitatavad põhinõuded. Maareformi seaduse § 6 lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna kui sellel asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised. Antud juhul see kaebajate õigustega otseses puutumuses ei ole, sest kaebajad taotlevad maa ostueesõigusega erastamist. MaaRS § 9 lg 9 seostub aga kohaliku omavalitsuse pädevusega, kuid mis puudutab maa erastamise ulatust, siis olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib osta maad rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele, erastatakse vastavalt eelnimetatud seaduse § 9 lõikele 2 elamu omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha, aga olukorras, kus elamu omanik saab piirnevate maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 hektarist puudujäävas osas, kuid mitte rohkem kui jääb maad õigustatud subjektile. Antud juhul sellist situatsiooni ei esine, sest kaebajatele erastatakse üle 20 hektari, ligikaudu 39,47 ha. Maareformi seaduse § 20 lg 1 esimese lausega on sätestatud, et erastamisele kuulub maa,
mida maareformi seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Sama seaduse § 21 puudutab maa erastamise ja maa kasutusvaldusesse saamise õigustatud subjektide ringi ning seonduvalt eelnimetatuga ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust olnud. Maareformi seaduse § 22 lõikes 1 tuuakse aga välja nende isikute ring, kes ostueesõigusega maad erastada saavad. MaaRS § 221 lg 1 kohaselt võib ostueesõigusega maad erastada sama seaduse paragrahvides 7, 8, 9, 10, paragrahvi 20 lõigetes 11 ja 12 ning paragrahvis 21 sätestatud ulatuses, kui paragrahvist 221 ei tulene teisiti. MaaRS § 221 lg 4 reguleerib maa ostueesõigusega erastamise ulatust kaasomandis oleva ehitise puhul ning sama paragrahvi kuuenda lõike kohaselt määrab erastatava maa suuruse ja piirid kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Seonduvalt eelnimetatuga vallavalitsuse tegevuses mingisugust vastuolu täheldada ei saa. Maareformi seaduse § 23 lõigetega 1 ja 11 reguleeritakse maa erastamist, katastriüksuse moodustamise tööde tellimist, vastavate tähtaegade arvestamist ja sellekohase tegevusetuse tagajärgedega seonduvaid küsimusi ning käesoleva vaidluse kontekstis see otseselt asjassepuutuv ei ole. Pigem tuleb selles tähenduses oluliseks pidada MaaRS § 23 lõikes 2 sätestatut, millele on vaidlustatud korralduses ka viidatud ja mille kohaselt otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Eelnimetatu võib olla tähenduslik hinnangu andmisel vabade piirnevate maade olemasolu või puudumise suhtes. MaaRS § 223 lg 1 puudutab ostueesõigusega erastatava maa müügihinda, kuid selles ei ole praeguses menetlusjärgus vaidlust olnud. Maareformi seaduse § 31 lg 1 punktile 8 on samuti viidatud, mis sätestab, et riigi maareserv jäetakse riigi omandisse. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kehtestatud maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 13.2 kohaselt määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks sama korra punktides 131 ja 132 sätestatud korras. Eelnimetatud punktid omakorda seostuvad ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisega ning sellega, mida ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramisel veel täiendavalt tuleb arvestada.
14.Vastustaja on osundanud Sillaotsa maaüksusel asuvate ehitiste juurde ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisel paljudele maareformi seaduse ja teiste õigusaktide sätetele, kuid osade viidete puhul jääb nende seos käesoleva vaidluse kontekstis suhteliselt kaugeks. Samas on teatav puutumus olemas ning kokkuvõttes seda siiski etteheidetavaks pidada ei saa. Antud juhul nähtub vaidlustatud haldusaktist, et Sillaotsa maaüksusel asuvate ehitiste kaasomanikud ei ole sama maaüksuse tagastamise õigustatud subjektiga maa jagamise osas kokkuleppele jõudnud, milles mingisugust sisulist vaidlust ka olla ei saa. Haldusasja materjalide juurde ei ole taolist dokumenti esitatud. Tallinna Halduskohtu 29.09.2009 otsuse punktis 24 haldusasjas nr 3-08-2282, millele on kaebaja 28.01.2016 vastuses ühtlasi ka viidatud ja millega kohustati vastustajat kaebajate ostueesõigusega erastamise avaldusi kolme kuuga lahendama, on samuti tõdetud nõuetekohase kokkuleppe puudumist erastatava ja tagastamisele kuuluva maa piiride kulgemise osas. Seetõttu on määranud vald vastavalt MaaRS § 9 lg 9 ja § 221 lg 6 erastatava maa ligikaudse suuruse ja piirid ise kindlaks. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kohtul kontrollida ja hinnata kas ostueesõigusega erastatava maa ligikaudse suuruse ja piiride määramisel on lähtutud asjakohastest õigusnormidest ja kas seejuures ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu.
15.Käesoleva vaidluse puhul ning vallavalitsuse 16.06.2015 korralduse nr 911 andmise aluseks olevatest õigusnormidest on eelkõige asjassepuutuvad MaaRS § 9 lg 2 ja MaaRS § 221 lõikes 1 sisalduv regulatsioon, mille kohaselt võib erastada ostueesõigusega maad sama seaduse paragrahvides 7, 8, 9, 10, paragrahvi 20 lõigetes 11 ja 12 ning paragrahvis 21 sätestatud ulatuses, kui MaaRS § 211 ei tulene teisiti. Maareformi seaduse § 7 reguleerib maa tagastamist linna piirides, § 8 ENSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa tagastamist (jagamist) ning § 10 väljaspool linna piire asuva maa tagastamist, millel asuvad riigi, kohaliku omavalitsuse või juriidilise isiku hooned (rajatised). Seega on antud juhul olulise tähendusega maareformi seaduse paragrahv 9, mis reguleerib sellise väljaspool
linna piire asuva maa tagastamisega seonduvaid küsimusi, millel asuvad füüsilise isiku hooned. MaaRS § 9 lõike 2 esimese lause kohaselt ja olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib osta maad rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, erastatakse elamu omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha. MaaRS § 9 lg 2 teise ja kolmanda lausega sätestatakse, et kui elamu omanik saab piirnevate maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 ha-st puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb õigustatud subjektile ja et vabade piirnevate maade puudumisel jagatakse maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda rohkem kui 20 ha maad. Antud juhul sellist situatsiooni tekkinud ei ole, kus kaebajad saaksid erastada vähem kui 20 hektarit. Kaebajatele on peetud võimalikuks erastada ligikaudu 39,47 hektarit maad. Kaebajate põhiväide väljendub aga selles, et erastada peaks saama 50 hektarit ja et neile erastatakse lubatavast või võimalikult saadaolevast 10 hektari võrra vähem.
16.Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega, mille kohaselt peaks saama neile 10 hektari võrra rohkem maad erastada. Vastustajaga tuleb nõustuda selles, et maareformi seaduse § 9 lõikest 2 ei saa järeldada seda, et ostueesõigusega erastatava maa suurus peab olema ilmtingimata 50 hektarit. See võib olla ka väiksem, kusjuures erastatava maa suurus sõltub veel ka vabade piirnevate maade olemasolust. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kehtestatud maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 132 alapunkti 7 kohaselt loetakse maareformi seaduse § 9 lg 2 ja § 221 lõigete 2 ja 22 mõttes piirnevateks vabadeks maadeks maaüksusi (endisi kinnistuid või nende osi), mis külgnevad selle maaga, millel asub maa ostueesõigusega erastamist taotlevale isikule kuuluv elamu ja mille suhtes ei ole esitatud tagastamise või kompenseerimise või asendamise avaldusi, või mille kohta oli küll esitatud asendamise või kompenseerimise avaldus, kuid nimetatud avalduses väljendatud soovi muutmise tähtaeg on möödas, või mis ei kuulu täies ulatuses tagastamisele. Õigusvastaselt võõrandatud maad, mille osas on tagastamise taotlused lõpuni lahendamata, ei ole vaadeldavad vabade maadena. Vastustaja on kaebuse kohta antud kirjalikus vastuses üsna veenvalt selgitanud ja põhjendanud miks ei saanud kaebajatele rohkem maad erastada. Küsimus on selles, et vastavad menetlused ei olnud lõppenud. Pooleliolevaid menetlusi on vastustaja kajastanud Harju Maavalitsusele saadetud 2016. aasta I kvartali aruandes, mis on ühtlasi ka haldusasja materjali juurde esitatud. Vastavalt maareformi seaduse § 23 lõikele 2 saab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine realiseeruda alles pärast seda kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Kaebajate väited 50 hektari suuruse maa erastamise võimalikkusest jäävad vastustaja põhjendatud seisukoha taustal paljasõnalisteks. Tallinna Halduskohtu 09.11.2015 ja 28.12.2015 määrustega jäeti kaebused käiguta ning selgitati muuhulgas, et kui kaebajate arvates peaks olema erastamine 50 ha suuruses mahus võimalik, siis tuleks tuua täpselt välja ja nimetada, milliste maade arvelt seda teha saaks. E. H.e 11.12.2015 ja M. O. M. 28.01.2016 vastustes on küll tehtud vallavalitsusele erinevaid etteheiteid seonduvalt vaide väidetavalt ebapädeva lahendamisega ja U. M. tagastusnõude väidetava aegumisega ning asutud seisukohale, et 10 hektarit vaba maad on alusetult välja jäetud, kuid selgelt arusaadavat kirjeldust või siis mingisugust lihtsakoelist joonist, millest ilmneksid taolise 10 hektari suuruse maatüki ligikaudsed piirjooned ning võimalik asukoht, ei ole haldusasja materjalide juurde esitatud. Asendiplaanilt (tl 52 ja 85), mille kaebajad vastusena kaebuse käiguta jätmise määrusele saadetud vastuse raames esitasid ja millel on teatud maa-alad roheliseks värvitud, ei selgu nende maa-alade pindala ega järeldu ka seda, et tegemist oleks ilmtingimata vabade maadega. Kaebajad on viidanud veel ka väidetavalt kokkulepitud piiridele (haldusasi 3-15-2413, tl 6567), kuid see ei ole kooskõlas haldusasjas nr 3-08-2282 tehtud lahendi punktiga 24 ega vaidlustatud korralduses nr 911 märgituga, millest nähtuvalt ei ole kaebajad maa jagamise kokkulepet esitanud. Seda ei ole esitatud ka käesoleva haldusasja menetlemise raames. Vastuolu väljendub veel ka selles, et kaebajate väitel tuleks erastada maad 50 ha ulatuses, kuid väidetavalt kokkulepitud piire kajastavatelt ja kolmel leheküljel esitatud plaanidelt (haldusasi 3-15-2413, tl 65-67) järeldub, et
vastava maa-ala pindala oleks olnud kokku 43,71 ha, aga mitte 50 hektarit. Nendel plaanidel ei ole praeguse vaidluse juures enam otsest tähendust, sest olukorras, kus õigustatud subjektidega ei ole maa jagamise osas kokkulepet saavutatud, määrab erastatava maa suuruse ja piirid kindlaks vald ning sellele eelnenud arutelusid, jooniseid või erinevaid ligikaudseid variante, mida võidi kaaluda, ei saa käsitada kokkulepitud piiridena.
17.Mis puutub sellesse, et F. M. loovutas 1998. aastal talle kuuluva Sillaotsa A-34 maa tagastamise nõudeõiguse U. M. le ja kaebajate vastavatesse etteheidetesse seonduvalt notarile esitatud õiendite väidetava ebaõigsusega või notari tegevusega, siis ei ole need praeguse vaidluse kontekstis enam asjakohased. Haldusasjas 3-12-2551 lahendati E. H.e ja M. O. M. kaebust Rae Vallavalitsuse 24.07.2012 korralduse nr 723 peale, millega jäeti maa ostueesõigusega erastamise avaldused rahuldamata, sest valla arvates ei olnud maa ostueesõigusega erastamiseks üldse õiguslikku alust. Nimetatud seisukoht osutus kohtuvaidluse käigus ekslikuks ning korraldus nr 723 tühistati. Samas ei järeldu sellest seda, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine U. M. le oleks olnud õigusvastane. Vastupidi, eelnimetatud haldusasjas tehtud Tallinna Halduskohtu 07.05.2013 lahendi punktis 20 on muuhulgas tõdetud, et olukorras, kus F. M. loovutas U. M. le maa tagastamise nõudeõiguse, ent ei võõrandanud talle nõudeõiguse esemeks oleval maal paiknevat ehitist (kaasomandiosa), tekkis U. M. l maa tagastamise nõudeõigus maale, millel asus teisele isikule kuuluv ehitis ning F. M. lt omandatud maa tagastamise nõudeõiguse realiseerimine on igal juhul võimalik, arvestades MaaRS § 6 lg 2 punktis 3 ning §-st 9 tulenevaid piiranguid. Seetõttu jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus Rae Vallavalitsuse 2008. aasta õiendi koopia väljanõudmiseks, mille vald pidi edastama notarile seonduvalt maa tagastamise nõudeõiguse loovutamisega U. M. le. Nimetatud taotlus ei ole asjakohane. Arvestades asjaolu, et haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel antud tähtaegade raames ei ole menetlusosalised täiendavaid selgitusi või täpsustusi esitanud, võib olla tegemist ka olukorraga, kus kaebaja ei pea eelnimetatud taotlust enam oluliseks, kuid samas ei ole ka vastupidist väidetud ning formaalselt vaadatuna oli taotlus lahendamata. Formaalselt vaadatuna oli lahendamata ka M. O. M. esialgses kaebuses nimetatud valla kirjavahetuse väljanõudmise taotlus kohtutäiturilt seonduvalt ühe Tallinna Halduskohtu 2007. aasta lahendiga, mis puudutas M. O. M. ostueesõigusega erastamise avalduse läbivaatamist ning maa erastamise korda sätestava Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud korra punktides 8 ja 9 nimetatud tõendite väljanõudmist. Eelnimetatud taotlused ei ole samuti põhjendatud, sest praeguses menetlusjärgus on küsimus ostueesõigusega erastatava maa ligikaudse suuruse ja piiride kindlaksmääramise õiguspärasuse küsimuses, mitte aga ostueesõigusega erastamise avalduse läbivaatamises või vastavate avalduste olemasolus. Seega jäävad need taotlused rahuldamata. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lõikele 1 tuleb praeguses menetlusjärgus seda ka otsuse resolutsioonis kajastada.
18.Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et kaebuste rahuldamiseks ei ole alust. Kaebajad on paljuski viidanud haldusmenetluse varasemale käigule ning nähtuvalt haldusasja materjalist oli valla vahepealne tegevus õigusvastane või osaliselt õigusvastane ning seisukoht maa ostueesõigusega erastamise õiguse puudumisest ekslik, kuid see ei ole enam tähenduslik küsimuse lahendamise praeguses faasis. Arvestades asjaolu, et maa tagastamise õigustatud subjekt ei ole kaebajatega nõuetekohast maa jagamise kokkulepet esitanud, milles ei saa olla ka vaidlust, siis määras vald kaebajate kaasomandis olevate ehitiste juurde ostueesõigusega erastatava maa suuruse piirid ise kindlaks. Haldusasja materjali pinnalt ei nähtu, et see otsustus oleks olnud õigusvastane. Kaebajate etteheited seonduvalt sellega, mis puudutab võimalikke juurdepääsuteid või teeühendusi ja mis on vaadeldavad pigem tulevikku suunatud küsimustena või et vald ei ole lahendanud avaldusi täpselt 3 kuu raames või muud valla varasemat tegevust puudutavad etteheited ei ole erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramise õiguspärasuse kontekstis enam asjassepuutuvad. Olukorras kus põhivaidlusena vaadeldav korraldus nr 911 osutus õiguspäraseks haldusaktiks, ei saa rahuldada ka vastupidisel eeldusel baseeruvaid vaideotsuste tühistamise nõudeid. Kaebajad leidsid muuhulgas, et
vaide oleks pidanud lahendama maavanem, kuid siinkohal tuleb nõustuda vastustajaga, et vastavalt haldusmenetluse seaduse § 73 lg 2 võis selle lahendada siiski haldusorgan. Maareformi seaduse § 38 lg 5 kohaselt võidakse kohaliku omavalitsuse vastava haldusakti üle järelevalvemenetlus küll algatada, kuid otseselt vaidealluvusega see ei seostu ja see ei tähenda ka seda, et maavanem teostaks valla tegevuse suhtes teenistuslikku järelevalvet. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud korralduse nr 911 tühistamiseks ei olnud alust, jääb rahuldamata ka vaidlusaluse küsimuse uuele otsustamisele suunatud kohustamisnõue.
19.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuste esitajate kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.