Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiina Pappel, Maili Lokk 29.12.2016, Tartu 3-14-51199 Novus OIL OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 17.06.2014. a otsuse ja korralduse nr 12.1-9/4066 õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 02.12.2014. a otsus Novus OIL OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Novus OIL OÜ Esindajad advokaadid T. Ruus ja K. Laus Vastustaja Maksu- ja Tolliamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Novus OIL OÜ taotlus apellatsioonkaebuse lisadena esitatud materjalide asja juurde võtmiseks ning tagastada need kaebajale.
2.Jätta rahuldamata Maksu- ja Tolliameti taotlus apellatsioonkaebuse vastuse lisana esitatud dokumendi asja juurde võtmiseks ning tagastada see vastustajale.
3.Jätta Novus OIL OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 02.12.2014. a otsus muutmata.
4.Jätta rahuldamata Novus OIL OÜ taotlus asjas üksnes kohtuotsuse resolutsiooni avalikult teatavaks tegemiseks.
5.Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 29.12.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.17.06.2014 koostas Maksu- ja Tolliameti Tollikorralduse osakonna Lõuna liikuvkontrollitalituse vaneminspektor OK Kuller OÜ-le ja Novus OIL OÜ-le (edaspidi kaebaja) vedela põlevaine kinnipidamise kohta otsuse ja korralduse nr 12.1-9/4066 (tl 7-8). Sellega tehti korralduse saajatele trahvi hoiatusel kohustuseks toimetada transpordivahendiga VOLVO registreerimisnumbriga
XXXXXX
veetav emulsioonõli EM-5 selle kinnipidamise eesmärgil aadressile
XXXXXXXXXXXXXX
Valga linnas ning selgitati, et kaupa peetakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud süsteemis käitlemise kahtluse tõttu kinni kuni sellest võetud proovide analüüsitulemuste selgumiseni. Veel märgiti, et kauba mitte-eesmärgipärane kasutamine toob kaasa aktsiisimaksukohustuse tekkimise või suurenemise.
2.19.06.2014 esitas Maksu- ja Tolliamet (MTA) OÜ-le Eesti Keskkonnauuringute Keskus tellimuse prooviks võetud vedeliku kaubakoodi, keemilis-füüsikaliste omaduste ja mootorikütusena kasutamise võimalikkuse määramiseks (tl 44). 26.06.2014 koostati sellele vastus nr 1-9/306 (tl 45-46), milles märgiti, et soovituslik kaubakood on 2710 19 99 ja aine omadused on sarnased mootorikütusele, kuid ei vastatud küsimusele selle kasutamise võimaluste kohta. 27.06.2014 vormistas MTA vedelalt põlevainelt tagatise määramise kohta otsuse nr 12.1-9/4151.
3.18.06.2014 esitas kaebaja kaebuse (tl 2-5), milles palus MTA 17.06.2014 otsus ja korraldus nr 12.1-9/4066 õigusvastaseks tunnistada. Oma huvi sellise taotluse suhtes põhjendas kaebaja sooviga esitada hiljem kahju hüvitamise nõue. Ta leidis, et vastustaja tegevus ületab seaduse rakendamisel MTA-le antud volitusi, rikub isiku ärakuulamise ja põhjendamise põhimõtteid ning on kaebaja ettevõtluse ebaseaduslik süstemaatiline takistamine. Kaebaja väitis, et kuna seadus lubab toota vedelat põlevainet väljaspool aktsiisiladu, on seaduslik ka selle käitlemine väljaspool aktsiisikaupadele kehtestatud käitlussüsteemi ning lisas, et seadus ei andnud õigust põlevainet kinni pidada, sest ta on tasunud kauba eest tagatise ja ettemaksuna tulevikus tekkida võiva aktsiisimaksu. Veel märkis kaebaja, et otsus ei ole proportsionaalne alkoholi- tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduses (ATKEAS) ja selle seletuskirjas kirjeldatud eesmärkidega, tugineb olematule sättele ja on vastustajale esitatud tõendite eiramise tõttu kaalutlusvigane. 10.11.2014 koostatud täienduses (tl 96-101) selgitas kaebaja oma tootmisega seonduvat ja arusaamu seadustes sätestatust. Muuhulgas väitis ta, et tema poolt toodetavat emulsioonõli ei saa pidada diislikütusena kasutatavaks ja maksuhalduril ei saanud 17.06.2014 seisuga vastavat põhjendatud kahtlust olla, mistõttu polnud selle kinnipidamine vedelkütuse seaduse (VKS) § 24 lg 1 p 5 alusel võimalik ning lisas, et eelmise kauba Eestist lahkumise tõttu vabanenud tagatis välistas maksukohustuse täitmata jätmise.
4.Tartu Halduskohus jättis vaidlusaluse otsusega kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Otsuse põhjendused olid järgnevad: -Vedelkütuse käitlemise aluseid ja korda ning riikliku järelevalve teostamise korraldust reguleerib VKS. Selle § 2 lg-s 1 kehtestatu kohaselt loetakse vedelkütuseks vedel põlevaine, mida saab kasutada energiaallikana soojusjõumasinates ja muudes selleks sobivates energiamuundamisseadmetes. Sama paragrahvi kolmas lõige peab kütuse käitlemiseks muuhulgas selle müüki, müügiks pakkumist ja vedu. Kaebuses on selle esitaja ise tunnistanud, et vaidlusaluse haldusakti põhjustanud kaup on vedel põlevaine, mida ta kavatses müüa. -Maksuhalduri õigus teostada VKS-s sätestatud nõuete täitmise üle järelevalvet on kehtestatud sama seaduse § 20 p-s 2, §-s 22, § 24 lg-s 1 ja § 27 lg-s 1 ning sisaldab muuhulgas kütuse nõuetele vastavuse kontrollimist, kütuseproovide võtmist ja kütuse asjaolude selgitamise eesmärgil kinnipidamist. Viimasena nimetatud õigus tuleneb VKS § 24 lg 1 p-st 5 ning sisaldab järelevalvet teostava ametiisiku õigust pidada asjaolude selgitamiseni või ATKEAS § 31 lg-s 16 nimetatud tagatise esitamiseni kinni kütust, milleks loetakse ka vedelat põlevainet, mille puhul on alust arvata, et see ei vasta kehtestatud
nõuetele või selle kohta esitatud dokumentidele või mille puhul on kahtlus, et seda käideldakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud süsteemi või mille mitte-eesmärgipärane kasutamine toob kaasa aktsiisimaksukohustuse tekkimise või suurenemise. -Vaidlusaluse otsuse ja korraldusena vormistatud dokumendi kohaselt tingis selle koostamise maksuhalduri kahtlus, et veetava kauba puhul on tegemist vedela põlevainega, mida käideldakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi. Lisaks märgiti ära, et kauba mitte-eesmärgipärane kasutamine toob kaasa aktsiisimaksukohustuse tekkimise või suurenemise. Seega on maksuhaldur tegutsenud talle eelnimetatud sätetega antud volituse piirides. -VKS-s sätestatuga pole seaduseandja pannud järelevalve teostajale kohustust üksikasjalikult põhjendada oma kahtluse aluseid ega ole kehtestanud ka seda, millisel viisil täpselt peab kütuse kinnipidamise vormistatama. Seega pidi järelevalve teostaja lähtuma maksuhalduri üldisi kohustusi reguleeriva maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 lg-test 1-3 ning vormistama kirjaliku haldusakti, mis sisaldaks muuhulgas ka selle andmise faktilise ja õigusliku aluse. -Vaidlusalune otsus ja korraldus vastab MKS-i nõudele, sest sisaldab nii asjaolude kirjeldust kui viiteid asjakohastele õigusaktidele. Asjaolu, et haldusaktis on eksitud VKS § 24 täpsele sättele viitamisega, s. o märgiti lõike üks punkti viis asemel selles paragrahvis puuduv lõige viis, on küll vormiviga, kuid ei ole veel alus kaebuse rahuldamiseks. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 ei võimalda nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist niisuguste menetlus- või vorminõuete rikkumise tõttu, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist. Antud juhul on vaidlusaluse haldusakti kirjeldava osa alusel võimalik üheselt aru saada, millistel põhjustel ja tingimustel ning missuguseid vahendeid maksuhaldur selle adressaatide suhtes rakendab. Seetõttu ei saanud ebatäpne viide mõjutada otsustuse sisu ja selle mõistmist, pole takistanud põhiseaduse §-st 15 tuleneva kaebeõiguse reguleerimist ega takista ka kohtuliku kontrolli teostamist. -Kaebusele antud vastuses on maksuhaldur oma kahtluse aluseid täiendavalt selgitanud ning lisanud vastavad dokumentaalsed tõendid. Seda, et kahtluste tekkimiseks oli põhjust, tõendab selgelt maksuhalduri poolt võetud proovide analüüsi tulemus, milles leiti, et analüüsitud aine omadused on sarnased mootorikütusele. Kahtlusi pidi tekitama juba kauba kohta erinevate nimetuste kasutamine selle saatedokumentidena esitatud saatelehes ja analüüsiaktis. Nende õigsust kinnitab lisaks ka kaebaja vastuoluline käitumine. Kaebuse punktis 2.1.1 väidab ta ATKEAS § 21 lg-le 4 tuginedes, et omab õigust toota ja käidelda vedelat põlevainet väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi. Punktis 2.1.2 teatab aga VKS § 24 lg 1 p 5 ja ATKEAS § 31 lg 16 tuginedes, et on tasunud tagatise ja ettemaksuna ka aktsiisimaksu. Esimesena viidatud säte näeb küll ette õiguse toota vedelat põlevainet väljaspool aktsiisiladu, kuid ei anna õigust seda vedada ja müüa väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi. Teine reguleerib tagatise nõudmise aluseid ja korda ega ole asjakohane, sest vedela põlevaine kinnipidamine on ette nähtud üksnes sellega seotud asjaolude selgitamiseks ega määratle veel täpset maksukohustust. Arusaamatud on aktsiisi ettetasumist käsitlevad väited. Osundatud sätte kohaselt otsustab maksuhaldur tagatise määramise kümne päeva jooksul alates kauba kinnipidamisest. Enne selle määramist pole võimalik tagatist ära tasuda ning vastavat korda pole seaduseandja ka ette näinud. Lisaks ei nähtu ühestki kohtule esitatud dokumendist, et kaebaja üldse oleks selle ära tasunud. Tema poolt esitatud maksekorraldus käsitleb 15.05.2014. a otsusega nr 12.1-9/2723 määratud 7808,45 euro suuruse tagatise maksmist ega saa tõendada käesoleva asjaga seotud tagatise tasumist. Kaebusele lisatud dokumendid, millised peaksid kinnitama aktsiisi deklareerimist ja vastava maksu tasumist, lähtuvad madalaimast maksumäärast ega saanud seetõttu kuidagi välistada kauba kinnipidamist selle maksustamisega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Kuna vastav meede on ette nähtud just asjaolude selgitamiseks ning sellega ei määrata maksukohustust, ei saanud kauba kinnipidamist välistada ka asjaolu, et kaebaja väidetel vabanes varasemalt kinni peetud kauba Eestist lahkumise tõttu selle eest tasutud tagatis. Taotluse, milles ta palus kanda osa sellest tagatisest ümber käesoleva asjaga seotud tagatise katteks, tegi ta alles 21.07.2014.
-Mis puudutab etteheidet ärakuulamispõhimõtte rikkumise kohta MTA poolt, siis kaebuse lisana esitatud helisalvestisest nähtub selgelt, et kaebaja on saanud edastada oma seisukohti ja vastuväiteid haldusorgani ametnikule enam kui kolmteist minutit kestnud telefonivestluse käigus. -Põhiseaduse §-st 31 tulenev õigus ettevõtlusvabadusele ei ole absoluutne ning seda võib seadusega vastavate tingimuste ja korra kehtestamise läbi piirata. VKS § 24 lg 1 p-ga 5 järelevalvet teostavale ametiisikule antud õigus pidada kuni asjaolude selgitamise või tagatise esitamiseni kinni kahtlusi äratanud vedel põlevaine ongi üks vastavat liiki kauba käitlejale seadusega ettenähtud piirangutest. ATKEAS ja VKS muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on selle sättega maksuhaldurile antud kütuse kinnipidamise õigus vajalik, et vältida sellise kütuse turule sattumist, mille suhtes pole kindel, kas kütus vastab nõuetele ja maksud on tasutud. Sellega ei koormata ettevõtjat ülemääraselt ega rikuta õigust võrdsele kohtlemisele, sest meede on lühiajalise toimega, kahtlusi on võimalik vastavate dokumentaalsete tõendite abil reeglina kas ennetada või siis tagantjärele kõrvaldada ning vastav järelevalve laieneb võrdselt kõigile samas olukorras olevatele ettevõtjatele.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5.Novus OIL OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 02.12.2014. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega Novus OIL OÜ kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgnevad: -Halduskohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja oluliselt rikkunud menetlusnormi ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme, jättes kõrvale kaebaja poolt esitatud tõendid emulsiooniõli diislikütusena mittekasutatavuse kohta ning tagastades põhjendamatult kaebuse täienduse lisad. Kuna 10.11.2014. a kaebuse täiendus ega selle lisad ei sisaldanud ühtegi uut asjaolu ega taotlust, siis ei olnud tegemist hilinemisega esitatud tõenditega. Samuti ei ole kaebuse täienduse lisad 4,8,9,11,12,13 ja 14 tõendid HKMS § 56 lg 1 tähenduses, vaid selgitavad, kuidas kohaldada õigust ja kirjeldavad diislikütuse välimust ning parameetreid. Sellega rikkus halduskohus ka HKMS § 165 lg 1 p 4 ja 5. -Halduskohus jättis sisuliselt hindamata ka tõendid, mille ta asja juurde võttis, rikkudes sellega HKMS § 61 lg 1 ja 2 ning 165 lg 1 p 1 ja 2. -Halduskohus leidis vääralt, et MTA tegutses volituste piires. Kaebaja arvates rikkus vastustaja VKS § 24 lg 1 p-s 5 antud kinnipidamise volituste piire. Kinnipidamise otsuses märgitud motiivide kohaselt oleks otsus õiguspärane, kui on õigustatud kahtlus, et kaupa käideldakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi ja/või kauba mitte-eesmärgipärane kasutamine toob kaasa aktsiisimaksukohustuse tekkimise või suurenemise. Vastustaja ei ole otsuses märkinud, et tal esines kahtlus, et kütus ei vasta kehtestatud nõuetele või dokumentidele. Seega tulnuks VKS § 24 lg 1 p 5 kohaldamise lisaeeldusena uurida, kas tegu on ATKEAS § 19 lg 1 kolmanda lause tähenduses kemikaaliga, mis omadustelt on sarnane mootorikütusega ning mis puhtal kujul või segatuna on kasutatav mootorikütusena. MTA seda teinud ei ole. -Kaebaja arvates ei ole tegu mootorikütusena kasutatava kemikaaliga, sest ATKEAS § 19 lg 1 lause kolm sisustamisel tuleb eelkõige lähtuda sellest, et sätte koosseisutunnustele vastab selline aine, mis on mootorikütusena (diislikütusena) efektiivselt kasutatav ehk millega saaks diislikütust mootorikütusena asendada. Diislikütuse määra järgi ei saa maksustada ainet, mis pole diislikütusena kasutatav. Sisuliselt ei ole ka EKUK-1 määratud kahest näitajast ühe järgi võimalik kinnipeetud vedelikku diislikütusena kasutatavaks pidada ning EKUK leidis ka ise, et 17.06.2014 kinni peetud emulsioonõli rikub veesisalduse tõttu diiselmootori ning diislikütusena on see kasutatav vaid väga väikeses koguses lisatuna diislikütusele. Seega poleks kaebajal isegi vastava soovi olemasolul võimalik emulsioonõli diislikütusena müüa. -MTA-l ei saanud 17.06.2014 esineda põhjendatud kahtlust, et kinni peetud emulsioonõli on kasutatav mootorikütusena, sest MTA pole kuidagi selgitanud, millel sellise kahtluse olemasolu põhines. Kahtlust, et kemikaal on diislikütusena kasutatav, tulnuks faktide ja tõenditega kohe põhistada. Kuna
seda tehtud ei ole, siis on vaidlusalune haldusakt motiveerimata ning selle andmisel on rikutud kaalutlusreegleid. -Kaebaja teavitas MTA-d, et plaanib oma kaupa tulevikus müüa ahjukütusena. Seda kaebaja poolt selgitatud eesmärki pole vastustaja vaidlustanud, tuginedes üksnes oma tõendamata arvamusele, et kaebajal on plaanis kasutada kaupa mitte-eesmärgipäraselt. -Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud ATKEAS § 21 lg 4. See, et tegu võib olla kaubaga, mille kütteainena kasutamisel tekib aktsiisikohustus, ei tähenda automaatselt, et kaup kuuluks järelvalvatavasse käitlemissüsteemi. -Kauba kinnipidamine ei ole õiguspärane ka seetõttu, et selle kinnipidamise lühiajalisus on hinnanguline väide. Arvestades emulsioonõli kihistumist ning tarnelepinguid tekitab selle kinnipidamine iga päev kaebajale otsest varalist kahju, riivates sellisena kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust. -09.06.2014 lahkus esimene kinnipeetud kaup Eestist Lätti, s. o vabanes selle eest tasutud tagatis. Järelikult puudus 17.06.2014. a seisuga võimalus, et maksukohustus jääb täitmata. Kaebaja tasus seega maksukohustuse suuremas, kui vajalik määr, ette ning kauba kinnipidamine MTA vaidlustatud otsuses märgitud lakoonilisel motiivil on õigusvastane ka seetõttu, et kinnipidamise ainus mõte ongi tagada maksukohustuse täitmine, samas 17.06.2014 selline risk kinnipeetud kauba osas puudus. Apellatsioonkaebuses taotles kaebaja veel asjas istungi korraldamist, menetluse kinniseks kuulutamist ja otsuse tegemisel üksnes selle resolutiivosa avalikult kättesaadavaks tegemist ning samade tõendite ja dokumentide asja juurde võtmist apellatsioonimenetluses, mille vastuvõtmisest halduskohus vaidlusaluse otsusega keeldus.
6.MTA esitas vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid asja juurde võtmata ning kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata. Vastuse põhjendused on järgmised: -Apellatsioonkaebuse p-des 3.15 - 3.81 kordab kaebaja sisuliselt juba 10.11.2014 esitatud kaebuse täienduste p-des 3.3 – 3.52 märgitut, mistõttu jääb vastustaja nende väidete osas varasemalt kaebusele ja selle täiendusele esitatud vastuse juurde. -Olenemata kaebaja väidetest 17.06.2014 kinni peetud ja täiendavatele toimingutele suunatud vedela põlevaine kasutusotstarbe kahtluse väidetavast põhjendamatusest, tuli MTA-l selles osas järelevalvet teostada, mitte aga jätta see teostamata üksnes kaebaja paljasõnalistele väidetele tuginevalt (ainet ei saavat väidetavalt mootorkütusena kasutada jne). Kaebaja kodulehel (vt http://www.novusoil.ee/diesel.php) reklaamitakse potentsiaalsetele klientidele sedasama ainet kui universaalset, s. h nii kõrge, keskmise kui väikese kiirusega diiselmootorites kasutatavat ainet. Analoogseid asjaolusid on halduskohus vaidlustatud kohtuotsuse p-des 9 ja 12 hinnanud ning märkinud õigesti, et vaidlustatud haldusaktiga ei koormata ettevõtjat ülemääraselt ega rikuta õigust võrdsele kohtlemisele, sest korralduse meede on lühiajalise toimega, kahtlusi on võimalik vastavate dokumentaalsete tõendite abil reeglina kas ennetada või siis tagantjärele kõrvaldada ning vastav järelevalve laieneb võrdselt kõigile samas olukorras olevatele ettevõtjatele. Maksuhaldurile antud kütuse kinnipidamise õigus on vajalik, et vältida sellise kütuse turule sattumist, mille suhtes pole kindel, kas kütus vastab nõuetele ja maksud on nõuetekohaselt tasutud. -Kuna alles 10.11.2014 esitatud dokumente ei pidanud halduskohus menetluses arvestama, on asjassepuutumatud halduskohtu poolt tagastatud tõenditele tuginevad apellatsioonkaebuse p-s 3.9 ja p-des 3.15 - 3.81 esitatud ning 10.11.2014. a kaebuse täiendust kordavad seisukohad, kuna tagastatud tõenditele ei saa kaebaja MTA korralduse väidetava õigusvastasuse väite püstitamisel tugineda. -Vastustaja nõustub halduskohtu otsuse p-s 7 ja 9 esitatud VKS ja ATKEAS tõlgendusega ja leiab, et apellatsioonkaebuse p-des 3.19, 3.28, 3.45 ja 3.51 esitatud püüded tõlgendada ja sisustada viidatud materiaalõigust halduskohtust erinevalt, on vastuolulised ning ka eksitavad.
-Apellatsioonkaebuse p-des 3.14 – 3.81 esitatud argumendid seonduvad pigem 27.06.2014. a tagatise otsuse vaidlustamisega (asi nr 3-14-51595), s. h viitab kaebaja apellatsioonkaebuse p-s 3.15 hoopis 08.05.2014. a korraldusele, mis on haldusasja nr 3-1450760 esemeks. Seetõttu ei oma 27.06.2014 tagatise otsuse vaidluses kajastatud normide kasutamisega seonduvad etteheited ega ka 08.05.2014. a korralduse vaidlustamisega seonduvad faktilised asjaolud ega kaebajapoolsed hinnangud puutumust 17.06.2014. a korralduse üle peetava vaidlusega, mistõttu nende kaebaja esitatud argumentide alusel ei saa aine kinnipidamine 17.06.2014 olla kuidagi õigusvastane. -Apellatsioonkaebuse p-s 3.41 esitatud veendumus, et kuna autode mootoritootjad ei ole andnud luba emulsioonõli kasutamiseks sõiduautode diiselmootorites ja sellest tehtud üldistav järeldus, et seega ei ole ka kaebaja poolt toodetud ja 17.06.2014 kinnipeetud emulsioonõli diiselmootorites kasutatav, on eksitavad. Autotootjate poolt loa andmine või mitteandmine ei takista kaebajal aine faktilist kasutamist muul otstarbel, kui MTA-le 17.06.2014 väideti, s. h seda mootorkütusena müügiks pakkuda, võõrandada või mootorikütusena ise kasutusele võtta. EKUK andmetel oli aine kasutatavus mootorikütuse lisandina täiesti võimalik aine mootorikütusele sarnaste omaduste tõttu. -Kuna PS §-st 31 tulenev õigus ettevõtlusvabadusele ei ole absoluutne ning seda võib seadusega vastavate tingimuste ja korra kehtestamise läbi piirata, on põhjendamatud ka apellatsioonkaebuse p-des 3.71 – 3.79 tehtud järeldused VKS §-s 24 lg-s 1 p-s 5 sätestatu väidetavast õigusselgusetusest või kui ettevõtlusvabadust üleliia piiravast normist. VKS § 24 lg 1 p-ga 5 on järelevalvet teostavale ametiisikule antud õigus kahtlusi äratanud vedel põlevaine kuni tagatise esitamiseni kinni pidada, mis on üks seadusega sellist liiki kauba käitlejale ettenähtud piirangutest. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et sellega ei kehtestata riiklikke makse, koormisi, lõive ega muud sarnast, ega ei rikuta ka õigust võrdsele kohtlemisele, sest vastav järelevalve laieneb võrdselt kõigile samas olukorras olevatele ettevõtjatele. -Ekslikud on ka apellatsioonkaebuse p-s 3.81 esitatud väited tagatise ette tasumisest 17.06.2014. a korralduse alusel kinni peetud kauba eest. Nimetatud kauba eest määrati tagatise nõue alles 10 päeva hiljem s. o 27.06.2014 ning kaebajal puudus võimalus seda 17.06.2014 n. ö ette tasuda. 05.06.2014 dateeritud panga maksekorralduses on viide otsusega nr 12.1-9/2723 määratud tagatise tasumise kohta, mis tasuti kaebaja poolt mais 2014 toodud koorma eest. Asjakohatud on ka apellatsioonkaebuse järeldused mai 2014 otsuse alusel tasutud tagatise n. ö automaatsest vabanemisest ja ettemaksust. Kauba mootorkütusest erineval otstarbel kasutamise tõendamiskoormus lasub kaebajal, mitte maksuhalduril, mistõttu ei ole käesolevasse vaidlusse puutuv ka apellatsioonkaebuse p-s 3.81 esitatud argumentatsioon mais 2014 kinni peetud kauba osas. -Vastustaja ei nõustu apellatsioonkaebuse p-des 3.4, 3.8 ja 3.12-2.13 esitatud väitega, et halduskohtus on vääralt lähtunud VKS § 24 lg 1 p 5 ja ATKEAS § 19 lg 1 sisust. Vaidlust ei saa olla selles, et 17.06.2014 kehtinud VKS § 24 lg 1 p 5 kohaselt oli järelevalvet teostaval ametiisikul õigus pidada asjaolude selgitamiseni või ATKEAS § 31 lg-s 16 nimetatud tagatise esitamiseni kinni kütust, milleks loetakse ka ATKEAS-es nimetatud vedelat põlevainet, mille puhul on alust arvata, et see ei vasta kehtestatud nõuetele või selle kütuse kohta esitatud dokumentidele või mille puhul on kahtlus, et seda käideldakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi või mille mitte-eesmärgipärane kasutamine toob kaasa aktsiisimaksukohustuse tekkimise või suurenemise. Seega erinevalt apellatsioonkaebuse p-s 3.58 esitatud tõlgendusest põhjendatus kahtluse osas võib ükskõik milline VKS §-s 24 lg-s 1 p-s 5 loetletud asjaolu olla VKS § 24 lg 1 p 5 kohase järelevalve tegemise aluseks, sest vastasel juhul kaotaks VKS §-s 24 lg-s 1 p-s 5 oma regulatiivse eesmärgi. Vaidlustatud korralduses välja toodud kahtlus ja võimalus, et aine mitte-eesmärgipärane kasutamine toob endaga kaasa aktsiisimaksukohustuse tekkimise või suurenemise, leidis ka juba eelviidatult laboratoorse kinnituse. Vaidlustatud 17.06.2014. a kinnipidamise korralduses on VKS §-s 24 lg-s 1 p-s 5 loetletud kasutusvõimalusele viidatud, mistõttu ei saa sellisel juhul olla vaidlust MTA-l ajendi puudumisest aine kinnipidamisel. Kaebaja arvamus, et maksuhaldur pidanuks sisuliselt kõik VKS §-s 24 lg-s 1 p-s 5 loetletud kahtlused koos kahtluste allikate ja põhistustega üksipulgi lahti kirjutama, on seadusandja mõtet eirav VKS §-s 24 lg-s 1 p-s 5 loetletu väärtõlgendus.
-ATKEAS § 19 lg 1 mõistes võib MTA vedela põlevainena käsitada kemikaale, mis omadustelt on sarnased mootorikütusega ning mis puhtal kujul või segatuna pliivabale bensiinile, pliibensiinile või diislikütusele on kasutatavad mootorikütusena. Antud juhul on kinni peetud kemikaali sarnasus mootorikütusega ja kasutatavus mootorkütuse lisandina vastavalt 26.06.2014 ja 02.09.2014 laboris kinnitust leidnud. -18.06.2014 esitatud kaebuse p-s 2.1 nimetab kaebaja, et toodab oma kaupa kütteainena müümiseks, et tegu on vedela põlevainega ja enne kauba kinni pidamist deklareeris ta kauba vedela põlevainena. MTA-le 17.06.2014 kauba kinnipidamisel esitatud paberite sisu kohaselt olevat tegu olnud aga hoopis „emulsioonõliga“, kuid selle saatelehega koos esitatud analüüsiaktil oli ainet kirjeldatud kui emulsioonkütust. Kaebaja poolt varasemalt MTA-le esitatud versiooni kohaselt ei olevat tegu aga üldse aktsiisikaubaga, mida ta ka kaebuse p-s 2.1.1 rõhutas, kuid millest ta on oma väidete ilmse vastuolulisuse tõttu apellatsioonkaebuses loobunud. Seega on alusetud ka apellatsioonkaebuses tehtud etteheited MTA-l kahtluste puudumisest. -Vastustaja ei nõustu ka apellatsioonkaebuse p-des 3.38 ja 3.41 esitatud subjektiivsete arvamustega, et kemikaal ei olevat diiselmootorites kasutatav, s. h ka segatuna diiselkütusega. Maksuhaldur on lähtunud akrediteeritud labori vastustest, mida kaebaja subjektiivsed arvamused ei kummuta. Diislikütusesse segatud 5% vee määr ei muuda loogiliselt võttes ülejäänud ca 95% osas olemasoleva diiselkütuse omadusi sedavõrd drastiliselt, et EKUK 26.06.2014 ja 02.09.2014. a vastust MTA-le saaks pidada elementaarsete keemia- ja füüsikareeglitega vastuolus olevaks. -Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse p-s 3.71 esitatud ATKEAS § 21 lg 4 tõlgendusega ja p-s 3.69 tehtud etteheitega, et MTA pole välja selgitanud kauba kasutamise eesmärki. -Eeltoodust tulenevalt on vastustaja veendunud, et VKS § 24 lg 1 p-s 5 sätestatud eeldused kauba kinnipidamiseks 17.06.2014 olid olemas ja asjaolude väljaselgitamiseks oli kauba kinnipidamine antud juhul proportsionaalne, proovide võtmiseks vajalik ning korralduses põhjendatud. Kuigi kaebaja leiab, et MTA kahtlused kauba kinnipidamisel ei andnud alust kauba kinnipidamiseks, leiab vastustaja, et VKS § 24 lg 1 p 5 kohaselt ei pidanudki maksuhaldur põhjalikumalt selgitama tekkinud kahtlusi ja põhjuseid kauba kinnipidamiseks, kui MTA seda vaidlustatud korralduses tegi. VKS ei näe ette kohustust kahtluste sisulisemaks põhjendamiseks kaebajale, s. h miks tema väiteid ei peeta usaldusväärseteks või miks peetakse vajalikuks kaebaja väidete kontrollimist. VKS § 24 lg 1 p 5 kohaselt teostatakse ja rakendatakse kauba kinnipidamist kuni asjaolude selgumiseni, mistõttu apellatsioonkaebuse esitatud etteheited on väärad. -Eeltoodut arvestades on vastustaja veendunud, et maksuhaldur on õigustatult pidanud vaidlustatud korralduse alusel kahtlusaluse kauba kinni kuni asjaolude selgumiseni. Vastuses apellatsioonkaebusele taotles ka maksuhaldur täiendava tõendi, s. o 18.07.2014. a kokkusaamise protokolli asja materjalide juurde võtmist, tõendamaks kaebaja varasemat väidet selle kohta, et vaidlusalust kaupa siiski kasutatakse aktsiisiga maksustatavatel eesmärkidel ja seda on kaebaja enda kinnitusel võimalik mootorikütusena kasutada, olenemata sellest, et apellatsioonkaebuses on kaebaja asunud väitma vastupidist.
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 08.12.2016. a määrusega rahuldamata kaebaja taotlused asjas istungi korraldamiseks ja menetluse kinniseks kuulutamiseks ning kõrvaldas menetlusest kolmanda isiku OK Kuller OÜ, kuna asjas tehtav kohtulahend kolmanda isiku kui vaidlusalust kaupa vedanud äriühingu õigusi mõjutada ei saa.
8.Kaebaja jäi 16.12.2016 esitatud täiendavas seisukohas kõigi senises kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde, kuid palus HKMS § 158 lg 4 alusel jätta kohaldamata VKS § 24 lg 1 p 5 (praegune VKS § 242 lg 1), kuna see on kaebaja arvates vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Põhiseaduse § 13 lg 2 järgi kaitseb seadus igaüht riigivõimu omavoli eest. Sellest sättest tuleneb ka õigusselguse põhimõte. Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist
reguleerida. Kodanik peab saama asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mida teatud tegevus võib kaasa tuua. Õigusselguse põhimõte tuleneb nõudest, et isikul peab olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua – isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi. Kinnipidamine on ühtlasi ka ettevõtlusvabaduse (PS § 31 lg 1) ja omandiõiguse (PS § 32 lg 1) piirang, mille võimalus peaks olema seaduses piisava täpsusega piiritletud, st isikul peab olema võimalus aru saada, millal ja miks tema omandis olevat kütust kinni peetakse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses ega selle täienduses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ega ka asja materjalidest, et halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt, hinnanud ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkunud asja lahendades kohtumenetluse norme selliselt, et see tõi kaasa sisuliselt ebaõige lahendi tegemise. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega ja kaebaja kordab apellatsioonkaebuses suures osas juba 10.11.2014 halduskohtule esitatud kaebuse täiendustes toodud väiteid, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses sama vaidlusküsimuse osas halduskohtu põhjendusi korrata.
10.Ringkonnakohus otsustab esmalt täiendavate materjalide apellatsioonimenetluses asja juurde võtmise taotluste põhjendatuse üle ja sellega seonduvalt hindab kõigepealt kaebaja väiteid halduskohtu poolt menetlusnormi rikkumise kohta seonduvalt sellega, et halduskohus keeldus kaebuse täienduse lisadena kaebaja poolt esitatud täiendavaid materjale asja juurde võtmast ja otsustas need kaebajale tagastada pärast kohtuotsuse jõustumist. Halduskohus on otsuse p-s 13 jätnud kaebuse täiendusega koos esitatud tõendid arvesse võtmata, kuna need olid esitatud hilinenult ja halduskohtu hinnangul polnud ka asjakohased. HKMS § 51 lg 3 ls 1 ja 2 sätestavad: „Uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus tuleb esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne kohtuistungit. Kui asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, tuleb uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu.“ Kaebaja esitas täiendavad tõendid menetlusdokumentide esitamise viimasel päeval. Kaebaja on väitnud, et tegu on vastaspoolele teada olevate ja paralleelmenetlustes samuti esitatud asjaoludega. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 51 lg 3 üheks eesmärgiks on ühelt poolt tagada teise poole ärakuulamine, kuid teiselt poolt ka menetluse tõhusus. Kui lubada täiendavate tõendite esitamist kohtule vastamise viimasel päeval, siis tuleks menetlus uuendada ja anda vastaspoolele täiendav tähtaeg sellisel viisil esitatud tõendite osas oma seisukoha kujundamiseks. Seega kaitseb HKMS § 51 lg 3 ka kohut. Olgugi, et hilinenult esitatud tõend võib olla vastaspoolele ja kohtule teistest menetlustest tuttav, peab vastaspoolel olema ka konkreetses menetluses reaalne võimalus selle kohta oma seisukoht esitada. Seega ei rikkunud halduskohus kaebaja poolt 10.11.2014 esitatud materjale asja juurde mitte võttes HKMS § 61 lg-t 1, vaid kaebaja ise rikkus tõendeid selliselt esitades HKMS § 51 lg-t 3. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et kaebuse täienduse lisad nr 4,8,9,11,12,13 ja 14 ei olegi tõendid HKMS § 56 lg 1 tähenduses, vaid lihtsalt selgitavad, kuidas kohaldada õigust ja kirjeldavad diislikütuse välimust ning parameetreid. Ka see argument ei muuda halduskohtu keeldumist õigusvastaseks, sest seda enam puudus halduskohtul sisuline vajadus esitatud materjalide asja juurde võtmiseks. Oma väiteid saavad menetlusosalised eelkõige tõendada siiski seaduses sätestatud menetlusvormis olevate tõenditega ning HKMS § 62 lg 2 järgi võtab kohus vastu ja arvestab asja lahendamisel ainult sellise tõendiga, millel on asjas tähtsust. Vaidlusaluse otsuse p-s 13
on halduskohus keeldunud kaebaja poolt 10.11.2014 esitatud materjale asja juurde võtmast ka seetõttu, et need ei ole oma sisult asjakohased, arvestades vaidluse alust ja eset, s. o seda, et käesolevas asjas käib vaidlus üksnes MTA otsus-korralduse üle, millega rakendati kaebaja kauba (emulsioonõli) kinnipidamist selleks, et kontrollida maksuhalduri põhjendatud kahtlusi nimetatud kauba suhtes, mistõttu ei muuda MTA otsus-korraldust automaatselt õigusvastaseks isegi see, kui hilisemad analüüsid või muud andmed maksuhalduri algset põhjendatud kahtlust ei kinnita. Lisaks eelnevale nähtub asja materjalidest, et 10.11.2014 kaebuse täienduse lisadena nr 1-5 esitatud uued tõendid ja nendele toetuvad kaebaja argumendid puudutavad 2014. a mais kinni peetud vedela põlevaine vaidlust asjas nr 3-14-50760, mitte aga käesolevat, 17.06.2014 toimunud vedela põlevaine kinnipidamist. Täienduse lisadena nr 6-7 esitatud tõendid puudutavad aga haldusasja nr 3-14-51595, milles vaidlus toimus MTA poolt hiljem väljastatud tagatise määramise otsuse üle. Täienduse lisana nr 8 esitatud Hollandi Standardiameti seisukoht on võõrkeelne dokument ja HKMS § 81 lg 1 alusel ei ole põhjust seda sellisena asja materjalide juurde võtta. Täienduse lisana nr 9 esitatud Euroopa Komisjoni otsuse oleks selle kuupäeva arvestades saanud kaebaja esitada juba koos kaebusega, mistõttu on kaebaja ka selle esitanud hilinemisega. Kaebuse täienduse lisadena nr 10-11 esitatud fotod on tehtud 07.11.2014 (faili loomise kuupäev), mistõttu ei ole need samuti käesolevas vaidluses asjakohased, sest ei puuduta juunis 2014 kinni peetud vaidlusalust kaupa. Analoogne olukord on ka 10.11.2014. a täienduse lisadena nr 12-13 esitatud uute tõendite osas, kuna ka need ei puuduta käesolevat vaidlust, vaid haldusasja nr 3-14-50760. Lisana nr 14 esitatud MTA kodulehe väljavõte on samuti asjassepuutumatu, kuna see ei puuduta 01.04.2014 jõustunud ATKEAS regulatsiooni. Seega keeldus halduskohus põhjendatult kaebaja poolt 10.11.2014 esitatud materjale asja juurde võtmast ka seetõttu, et need ei ole oma sisult asjakohased. Samal põhjusel (esitatud materjal ei ole oma sisult asjakohane, HKMS § 62 lg 2), jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotluse võtta needsamad tõendid ja dokumendid, mille asja juurde võtmisest halduskohus keeldus, apellatsioonimenetluses siiski asja materjalide juurde. Lähtudes poolte võrdsuse põhimõttest ja vaidluse sisust, ei näe ringkonnakohus vajadust võtta asja materjalide juurde ka MTA poolt koos vastusega esitatud 18.07.2014. a kokkusaamise protokolli.
11.Mis puudutab vaidlusaluse kohtuotsuse resolutsiooni p 3 seda osa, millega halduskohus otsustas 10.11.2014 esitatud täiendavad dokumendid kaebajale tagastada alles pärast sellesama kohtuotsuse jõustumist, siis peab ringkonnakohus eeltooduga seoses vajalikuks viidata esmalt HKMS § 87 lg-le 1, mille järgi kohaldatakse haldusasja toimiku kohta TsMS §-des 56–58 ja 60–61 sätestatut. TsMS § 56 lg 1 ls 1 järgi peab kohus iga asja kohta toimikut, kuhu võetakse ajalises järgnevuses kõikide menetlusastmete menetlusdokumendid ja muud asjaga seotud dokumendid, kaasa arvatud protokollid ja kohtulahendid. Keeldudes täiendavaid dokumente ja tõendeid asja juurde võtmast, kuid lisades, et need tagastatakse esitajale alles pärast halduskohtu otsuse jõustumist, on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul läinud vastuollu HKMS § 87 lg 1 ja TsMS § 56 lg 1 eesmärgiga ning tekitanud ka õiguslikult ebaselge olukorra, sest need dokumendid on faktiliselt ikkagi toimikus (tl 102-151) olemas ja seda enne halduskohtu otsust (tl 159-161). Selline olukord võib tekitada küsimuse, kas siiski toimikusse alles jäetud materjale tuleb lugeda asjaga endiselt seotud dokumentideks või mitte, kas nendega tuleb edasises menetluses sisuliselt arvestada või ei, kas samade dokumentide asja juurde võtmiseks tuleb edasises menetluses esitada kohtule uus taotlus koos samade dokumentidega või mitte jne. Ringkonnakohtu hinnangul tuleks olukorras, kus halduskohus keeldub esitatud tõendeid asja juurde võtmast ja otsustab need tagastada, need kohe ka esitajale reaalselt otsuse tegemisel tagastada, et oleks selge, et tegemist on sellise materjaliga, mille kogumist ja asja juurde võtmist kohus vajalikuks ega põhjendatuks ei pidanud ning lahendi tegemisel ka arvesse ei võtnud ning mida ei saa seetõttu asjaga seotud dokumentide ja tõenditena arvesse võtta ka ringkonnakohus. Menetlusosaline, kelle esitatud täiendavaid tõendeid asja juurde ei võetud ja kes leiab, et halduskohus tagastas need tõendid talle alusetult, saab tõendite väidetavalt alusetule tagastamisele viidata apellatsioonkaebuses ning taotleda sellisel juhul samade tõendite asja juurde
võtmist uuesti ringkonnakohtult. Selleks, et menetlusosaline saaks soovi korral samade tõendite asja juurde võtmist uuesti kõrgema astme kohtult taotleda ja selleks, et kõrgem kohus saaks halduskohtu poolt varasema tõendite tagastamise õiguspärasust hinnata, ei pea tagastada otsustatud tõendeid jätma siiski asja materjalide juurde kogu edasiseks menetluseks, s. o kuni halduskohtu otsuse jõustumiseni, sest nagu juba varem märgitud, ei aita see kuidagi edasisele menetlusele kaasa, vaid tekitab pigem uusi menetluslikke probleeme. Vaatamata eeltoodule ei pea ringkonnakohus siiski antud juhul vajalikuks halduskohtu vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p 3 kasvõi osaliselt tühistada, sest on selge, et halduskohtupoolne keeldumine täiendavate tõendite ja dokumentide vastuvõtmisest oli õiguspärane ning ringkonnakohus jätab ka muus osas halduskohtu otsuse muutmata ja kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. See, kuidas halduskohus viib toimiku sisu, mille leheküljed on muuhulgas nummerdatud ja ka vajadusel viidatud vastavalt käesoleval hetkel toimikus olevatele materjalidele, hiljem, s. o näiteks halduskohtu vaidlusaluse otsuse jõustumisel, kooskõlla HKMS § 87 lg 1 ja TsMS § 56 lg 1 eesmärgi ning nõuetega, jääb halduskohtu enda lahendada.
12.Mis puudutab asja sisulist külge, siis MTA tegi OÜ-le Novus Oil 17.06.2014 otsuse vedela põlevaine (emulsioonõli) kinnipidamise kohta ja andis samas korralduse nr 12.1-9/4066 toimetada kaup aadressile XXXXXXXXXXXXXX , Valga. Kauba kinnipidamine oli tingitud asjaolust, et kauba näol oli tegemist vedela põlevainega ning vedela põlevaine puhul oli maksuhalduril tekkinud põhjendatud kahtlus, et seda käideldakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi. Samuti märkis MTA kauba kinnipidamisel, et selle mitte-eesmärgipärane kasutamine toob kaasa aktsiisimaksu kohustuse tekkimise või suurenemise. 19.06.2014 võeti EKUK poolt kinni peetud kaubast proov, mis saadeti 19.06.2014 tellimiskirjaga nr 11.3-2/26049 analüüsimiseks EKUK laborisse. 26.06.2014 saabus maksuhaldurile laborist vastus, mille kohaselt olid analüüsitud vedeliku omadused sarnased mootorikütusele. Vaidlusalune kaup peeti kinni kuni 01.07.2014 kehtinud VKS § 24 lg 1 p 5 alusel. Selle sätte kohaselt on järelevalvet teostaval ametnikul õigus pidada asjaolude selgitamiseni või tagatise esitamiseni kinni kütust, mille puhul on kahtlus, et seda käideldakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi, või mille mitte-eesmärgipärane kasutamine toob kaasa aktsiisimaksukohustuse tekkimise või suurenemise. VKS § 24 lg 1 p 5 sõnastus ei toeta ringkonnakohtu hinnangul kaebaja seisukohta, et maksuhalduril peavad juba kauba kinnipidamiseks olemas olema tõendid selle omaduste ja deklareeritust erineva kasutusotstarbe kohta. Ka Riigikohtu halduskolleegium on 16.12.2015 analoogses asjas tehtud lahendis nr 3-3-1-60-15 märkinud, et nende arvates tuleb nimetatud sätet mõista, lähtudes samas sättes kinnipidamise eesmärgile osutavatest sõnadest "asjaolude selgitamiseni", kusjuures asjaolude ebaselgusele viitab ka samas kontekstis kasutatud sõna "kahtlus" ning seega on kauba kinnipidamise ajal asjaolud veel ebaselged ja maksuhaldur ei pea koheselt kauba kinnipidamisel tõendama kauba deklareeritust erinevat olemust ega tõenäolist kasutusotstarvet. Riigikohus märkis viidatud lahendis samuti, et kauba kinnipidamise puhul tähendab asjaolude väljaselgitamine sarnastes asjades enamasti kolmele põhiküsimusele vastuse leidmist: a) millise kaubaga on täpsemalt tegemist, b) kas esitatud dokumendid vastavad kauba omadustele ja c) kas on põhjendatud kahtlus, et seda kaupa käideldakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi või tooks kauba olemusest lähtuv võimalik ja eluliselt usutav deklareeritust erinev kasutus kaasa maksukohustuse tekkimise või suurenemise. Kasutusotstarbe selgitamisel piisab tõendamise madalamast tasemest – põhjendatud kahtlusest. Kasutusotstarbe selgitamise ajaks pole kaupa veel kasutama hakatud, mistõttu oleks kõrgem tõendamisstandard ka alusetu. Kahtluse põhjendatus tähendab, et kahtlus on mõistlik ja eluliselt usutav. Kahtluse aluseks on asjaolud, mis vähendavad vastava teabe usaldusväärsust. Alles siis, kui kaup on kinni peetud sellise kahtluseta, on tegemist maksuhalduri õigusvastase toiminguga.
13.Ka käesolevas asjas asuti pärast kauba kinnipidamist välja selgitama vaidlusaluse vedela põlevaine omadusi ja tõenäolist kasutusotstarvet (viidatud MTA tellimiskiri OÜ-le Eesti Keskkonnauuringute Keskus). Oluliste asjaolude väljaselgitamiseks kauba kinnipidamisel maksuhaldur seega veel ei tea, kuidas tuleks vedel põlevaine õigesti deklareerida ja maksustada. Õigeks võib osutuda nii kaebaja poolt väidetu kui ka maksuhalduri kahtlus, et vedela põlevaine omadused ja tegelik kasutusotstarve on erinev deklareeritust. Selge on ka see, et kauba tegelik kasutusotstarve või selle kasutamine deklareeritust erineval otstarbel ja kaubakoodi muutumine võib kaasa tuua suurema maksukohustuse kaebajale. Selles asjas selgus EKUK-i labori analüüside tulemustest, et "analüüsitud vedeliku omadused on sarnased mootorikütusele" (tl 45-46).
14.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud ka kaebaja väide, et vaidlusalusest haldusaktist ja maksuhalduri põhjendustest ei selgu, miks maksuhaldur 17.06.2014 kahtlustas, et vaidlusalust kaupa võidakse käidelda väljaspool järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi või kasutada mitte-eesmärgipäraselt. Lisaks sellele, et VKS § 24 lg 1 p 5 sõnastus ei näe iseenesest ette, et maksuhalduril peavad juba kauba kinnipidamisel olema tõendid selle omaduste ja deklareeritust erineva kasutusotstarbe kohta, selgitas vastustaja halduskohtumenetluses, et tal tekkis selline kahtlus kütuseaktsiisi varem kehtinud õigusliku regulatsiooni ja selle alusel kujunenud olukorra põhjal. Nimelt tuli ATKEAS § 19 lg 1 alusel kütusena käsitada ka sellist vedelat põlevainet, mida kasutatakse, pakutakse müügiks või müüakse mootorikütuse või kütteainena või selle lisandina. MTA võis seega vedela põlevainena käsitada ka kemikaale, mis on omadustelt sarnased mootorikütusele. ATKEAS §-st 66 nähtub, et aktsiisimäär sõltus muu hulgas ka sellest, milline oli vedela põlevaine kasutusotstarve või millisel otstarbel vedelat põlevainet kasutati. ATKEAS § 66 lg 18 järgi oli vedela põlevaine aktsiisimäär sama, mis bensiini, diislikütuse või kütteõli aktsiisimäär, kui põlevainet kasutatakse sellisel otstarbel. Selles haldusasjas deklareeris kaebaja maksuhalduri selgituste kohaselt 16.06.2014 ise MTA poolt kinni peetud aine vedela põlevainena ja esitas selle deklaratsiooni 17.06.2014 MTA-le koos veose dokumentidega. Seega ei olnud 17.06.2014 tegu MTA põhjendamatu kahtlusega ning asjaolude selgitamise vajadus oli 17.06.2014 veose kinnipidamisel maksuhalduri selgituste kohaselt ilmne ka arvestades kaebaja vastuolulisi väiteid ja MTA-le 17.06.2014 esitatud dokumente. MTA viitas näiteks sellele, et MTA-le 17.06.2014 esitatud saatelehe nr 11 kohaselt oli vaidlusaluse kauba näol tegu emulsioonõliga EM-5, kuid sellele juurde lisatud analüüsiakt nr 1-4/KE14000381-1 kirjeldas emulsioonkütust, mis viitas omakorda sama aine kütusena tarvitamise eesmärgile. Kuna kaebaja kaup peeti kinni selle veol, ei anna kaebaja viide ATKEAS §-s 21 lg-s 4 sätestatule (aktsiisikaupa on lubatud toota aktsiisilaos) talle siiski õigust seda kaupa vedada ja müüa väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi. Maksuhaldur selgitas, et põhjendatud kahtluse tekkimise aluseks oli ka see, et 2014. a mais kinni peetud sarnase kauba osas kinnitas kaebaja MTA-le kauba kütteainena edasi müümise ja kasutamise soovi, mis vaieldamatult toob kaasa aktsiisimaksmise kohustuse. Sellise olukorra kordumine polnud maksuhalduri hinnangul ka käesoleval juhul välistatud. Samuti oli kaebaja MTA andmetel varasemalt andnud analoogse kauba kasutamisotstarbe ja tegelike kasutamise kavatsuste kohta vastuolulist informatsiooni nii MTA-le, kui ka kolmandatele osapooltele. MTA viitas sellele, et 05.12.2013 sai kaebaja innovatsioonimeetmena EAS-lt toetust vaidlusaluse toote testimiseks laevakütusena (tl 50-51). Laevamootorid on aga valdavalt diiselmootorid. Vaidlusalune toode on 95% osas diiselkütus, mis on segatud veega (tl 45-46). 10.05.2013 MTA-le esitatud energia aktsiisivabastuse loa taotluses (tl 52-59) väitis kaebaja aga vaidlusaluse emulsioonõli kohta, et selle kasutamisotstarve on hoopis vormiõli ja metallitöödel kasutatav õli ega viidanud kordagi sama emulsioonõli laevamootorites vms. kütteainena võõrandamise ja kasutamise otstarbele. Seega on kaebaja esitanud MTA-le ja kolmandatele isikutele analoogse kauba osas eelnevalt vastuolulist informatsiooni, s. h kauba tegeliku kasutamise eesmärkide ning tegelike omaduste osas, mistõttu on kaebaja väited MTA-l põhjendatud kahtluste puudumisest 17.06.2014 seisuga ekslikud.
Asja materjalidest nähtuvalt moodustavadki eelkõige need asjaolud MTA-l tekkinud põhjendatud kahtluse aluse ja ringkonnakohtu hinnangul saab maksuhalduri kahtlust, et tegemist võib olla märksa kõrgema aktsiisimääraga maksustatava vedela põlevainega, sellises olukorras ka igati mõistlikuks ja eluliselt usutavaks pidada. Vaidlusaluse põlevaine mitte-eesmärgipärase kasutamise kahtlus tulenes seega emulsioonõlina deklareeritud põlevaine oletatavatest omadustest ning õli ja diislikütuse aktsiisimäära suurest erinevusest. Kahtlust ei pidanud kõrvaldama asjaolu, et vaidlusalune vedel põlevaine erines värvuselt ja läbipaistvuselt diislikütusest. ATKEAS § 19 lg-st 1 nähtub, et ka sellist vedelat põlevainet, mis pole mootorikütus või kütteõli ega pole ka kütusesarnane toode, võidakse käsitada kütusena, kusjuures vedela põlevainena võib MTA käsitada ka kemikaale, mis on oma omadustelt sarnased mootorikütusega, kusjuures kemikaali sarnasust mootorikütusega tuleb Riigikohtu seisukoha järgi mõista lähtudes selle kasutusvõimalusest ehk sellest, kas kemikaal on kasutatav mootorikütusena.
15.Kaebaja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt viidanud HMS §-de 54 ja 56 nõuete rikkumisele seoses vaidlustatud haldusakti õiguspärasusega ja vormiga. HMS § 54 järgi on haldusakti õiguspärasuse eeldusteks ka kaalutlusvigade puudumine ja vastavus vorminõuetele. Haldusakti põhjendustes peab haldusorgan märkima akti andmise faktilise ja õigusliku aluse (HMS § 56 lg 2), samuti kaalutlused, millest ta akti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Maksuhalduri 17.06.2014. a otsuses ja korralduses on selle andmist põhjendatud järgmiselt (tl 7-8): "Kauba kinnipidamine on tingitud asjaolust, et kauba näol on MTA hinnangul tegemist vedela põlevainega ning kauba puhul on kahtlus, et seda käideldakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi. Kauba mitte-eesmärgipärane kasutamine toob kaasa aktsiisimaksukohustuse tekkimise või suurenemise. MTA peab kütust kinni kuni asjaolude selgitamiseni ehk kaubast võetud proovide analüüsitulemuste saabumiseni." Otsuses ja korralduses on nimetatud ka selle andmise õiguslikud alused, sh VKS § 24 lg 5, mille all ilmselt on mõeldud VKS § 24 lg 1 p 5. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et selline viitamisviga ei muuda vaidlusalust haldusakti veel kontrollimatuks ja õigusvastaseks. Ringkonnakohtu arvates on maksuhaldur 17.06.2014. a haldusakti märkinud õigesti ja piisavalt akti andmise faktilised ja õiguslikud alused, s. o selle, et maksuhaldur pidas vajalikuks kauba kinnipidamist, et selgitada välja deklareeritud emulsioonõli omadused ja selle aine kasutamise võimaluse mootorikütusena, sest pidas kaebajapoolset aktsiisimaksust kõrvalehoidmise riski piisavalt suureks. Kaalutlusi kohaldada võimalikest järelevalvevahenditest just kauba kinnipidamist ei pidanud maksuhaldur esitama, sest tal puudusid teised seadusega ette nähtud asjakohased vahendid järelevalve eesmärgi saavutamiseks. Seega polnud vahendi valiku mõttes kaalumine võimalik ja alusetu on maksuhaldurile ette heita vastavate kaalutluste haldusaktis esitamata jätmist. Ka MKS § 46 lg 3 p-st 5 nähtub, et maksuhalduri haldusaktides tuleb märkida akti andmise faktiline ja õiguslik alus, lõikest 2 aga, et maksuhalduri haldusaktid peavad olema põhjendatud. Kaalutluste esitamise kohustuse märkimata jätmisest maksukorralduse seaduses ei saa teha järeldust, et tegemist on maksumenetluse erisusega ning maksuhalduri haldusaktis ei tulegi kaalutlusi esitada. Ka kaalutlused on akti põhjendused. Kui tegemist on kaalumissituatsiooniga, tuleb ka maksuhalduri haldusaktides kaalutlused esitada. Nagu juba eelnevalt märgitud, selles asjas kauba kinnipidamisel kui järelevalvevahendi kohaldamisel kaalumissituatsiooni polnud, sest maksuhalduril puudus võimalus valida erinevate vahendite vahel. Halduskohtu vaidlusaluses otsuses on samuti õigesti märgitud, et vedela põlevaine kinnipidamine oli maksuhalduri tavapärane järelevalvetegevus ja et kinnipidamise aluseks olnud kahtluse tekkimist ja sisu on maksuhaldur piisavalt selgitanud. Ringkonnakohus nõustub eeltoodust tulenevalt ka halduskohtu järeldusega, et vaidlusaluse kauba kinnipidamine oli õiguspärane.
16.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kauba kinnipidamine MTA poolt 17.06.2014 järelevalvefunktsiooni teostamiseks tähendas tema kui ettevõtja põhiõiguste olulist riivet ja et VKS § 24 lg 1 p 5 (kehtiv VKS § 242 lg 1) on seetõttu vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Ka Riigikohus on viidatud 16.12.2015. a lahendis asunud seisukohale, et kauba kinnipidamist tuli
mõista kui MTA järelevalvepädevusest lähtuvat õiguslikult reguleeritud järelevalvetoimingut aktsiisikaupade käitlemise üle, mis ei eeldanud maksukohustuslase poolt toime pandud rikkumist, vaid üksnes maksuhalduri kahtlust kaebaja poolt deklareeritu õigsuses. Kaupa võis ka VKS-i järgi kinni pidada üksnes ajutiselt, s. o kuni asjaolude selgitamiseni. VKS § 24 lg-te 1 (p 5) ja 2 ning ATKEAS § 31 lg 16 alusel pidi MTA otsustama 10 tööpäeva jooksul alates kauba kinnipidamisest tagatise määramise võimaliku aktsiisi tasumiseks, kusjuures aktsiisi tasumine või tagatise esitamine toonuks kaasa kauba kohese vabastamise. Riigikohtu hinnangul oli taoline aktsiisikauba kinnipidamine MTA järelevalvetegevuses samuti igati vajalik ja tavapärane ning ka käesoleval juhul puuduvad asjaolud, mis kinnitaksid, et 17.06.2014 polnud tegemist vajaliku ja tavapärase järelevalvega. VKS § 24 lg 1 p 5 ei ole seega alust pidada PS-ga vastuolus olevaks ja MTA poolt selle sätte alusel teostatud järelevalvet ei saa pidada ettevõtja põhiõiguste oluliseks riiveks ning vastupidine seisukoht seaks üldse kahtluse alla MTA, kui VKS-is sätestatud nõuete täitmise üle järelevalve teostamise pädevust omava asutuse võimaluse teha aktsiisikaupade käitlemise üle VKS-is ette nähtud pädevuse piires järelevalvet.
17.Lähtudes käesoleva vaidluse sisust (kas maksuhalduril oli 17.06.2014. a seisuga olemas põhjendatud kahtlus kaebajale kuuluva kauba -emulsioonõli- kinnipidamiseks põhjusel, et tegemist võib olla vedela põlevainega, mille puhul oli maksuhalduril alust arvata, et seda käideldakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi või toob sellise kauba mitteeesmärgipärane kasutamine kaasa aktsiisimaksukohustuse tekkimise või suurenemise) ja sellest, et ringkonnakohus ei võta asja materjalide juurde kaebaja poolt apellatsioonkaebuse lisana esitatud materjale, ei käsitle ringkonnakohus käesolevas otsuses eelviidatud tõenditega seonduvaid kaebaja väiteid ega ka neid väiteid, mis puudutavad emulsioonõli tegelikku kasutatavust diislikütusena ja sellega seonduvaid hilisemaid analüüse.
18.Kaebaja soovib apellatsioonkaebuses, et ringkonnakohus teeks avalikuks üksnes kohtuotsuse resolutsiooni väites, et vastasel juhul võib teatavaks saada tema ärisaladuseks olev emulsioonõli koostis. Ringkonnakohtul hinnangul pole põhjust seda taotlust ka apellatsioonimenetluses rahuldada, sest ka ringkonnakohtu otsus ei sisalda andmeid, mida peaks kaitsma kui kaebaja ärisaladust, samuti tagastab ringkonnakohus kaebajale apellatsioonkaebuse lisadena esitatud materjalid.
19.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv, õigusabikulud) kaebaja enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1.
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.