Novus OIL OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti vastu varalise kahju hüvitamiseks summas 1 586 950,19 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Novus OIL OÜ, esindajad vandeadvokaat Klen Laus ja advokaat Sandor Elias Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Jaanus Jõgi
Asja läbivaatamise vorm
17. aprill 2018, avalikul kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt ning
1.1.kohustada Maksu- ja Tolliametit tasuma kaebajale kaebaja poolt Maksu- ja Tolliameti 15.05.2014 otsuse nr 12.1-9/2723 alusel alusetult tasutud tekkida võiva aktsiisimaksu tagatiselt intressi summas 71,88 eurot, ajavahemiku 05.06.2014– 30.07.2014 (56 päeva) eest;
1.2.kohustada Maksu- ja Tolliametit tasuma kaebajale kaebaja poolt Maksu- ja Tolliameti 27.06.2014 otsuse nr 12.1-9/4151 alusel alusetult tasutud tekkida võiva aktsiisimaksu tagatiselt intressi summas 182,36 eurot, ajavahemiku 31.07.2014– 04.03.2015 (217 päeva) eest.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 18.06.2018. Kui apellant ei märgi apellatsioonkaebuses, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliameti (edaspidi ka maksuhaldur) 08.05.2014 otsusega nr 12.1-9/2608 (edaspidi 08.05.2014 otsus) peeti kinni Novus OIL OÜ lähetatud vedel põlevaine Ziežella, kuna maksuhalduril on kahtlus, et seda käideldakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi ning selle mitte-eesmärgipärane kasutamine toob kaasa aktsiisimaksukohustuse tekkimise või suurenemise. Kaubast võeti proovid ning selgitati, et sõltuvalt proovide tulemusest võib maksuhaldur enne kauba vabastamist nõuda tagatist aktsiisi maksmise tagamiseks.
1.1.Novus OIL OÜ vaidlustas maksuhalduri 08.05.2014 otsuse Tartu Halduskohtus (haldusasi nr 3-14-50760). Riigikohtu 16.12.2016 otsusega nr 3-3-1-60-15 leiti, et kauba kinnipidamine oli maksuhalduri tavapärane järelevalvetegevus ning kauba kinnipidamine oli õiguspärane. Novus OIL OÜ kaebus jäeti rahuldamata.
1.2.Maksuhalduri 15.05.2014 otsusega nr 12.1-9/2723 (edaspidi 15.05.2014 otsus) otsustas maksuhaldur määrata alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (edaspidi ATKEAS) § 31 lg 16 alusel 08.05.2014 kinni peetud kaubalt tekkida võiva aktsiisimaksukohustuse tagatiseks 7808,45 eurot ning pidada kaupa kuni tagatissumma esitamiseni kinni. Maksuhaldur leidis, et kaup on omadustelt sarnane mootorikütusega ja on kasutatav mootorikütusena puhtal kujul või segatuna diislikütusele ning sellelt tekkiv aktsiisi maksmise kohustus võib jääda täitmata. Novus OIL OÜ 15.05.2014 otsust ei vaidlustanud ning tasus tagatise 05.06.2014.
2.Maksu- ja Tolliameti 17.06.2014 otsusega nr 12.1-9/4066 (edaspidi 17.06.2014 otsus) pidas maksuhaldur kinni emulsioonõli EM-5, kuna tegemist on vedela põlevainega ning on kahtlus, et seda käideldakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi ning selle mitteeesmärgipärane kasutamine toob kaasa aktsiisimaksukohustuse tekkimise või suurenemise. Kaubast võeti proovid ning selgitati, et sõltuvalt proovide tulemusest võib maksuhaldur enne kauba vabastamist nõuda tagatist aktsiisi maksmise tagamiseks.
2.1.Novus OIL OÜ vaidlustas maksuhalduri 17.06.2014 otsuse Tartu Halduskohtus ning Tartu Ringkonnakohtu 29.12.2016 otsusega asjas 3-14-51199 jäeti Novus OIL OÜ kaebus rahuldamata.
2.2.Maksuhalduri 27.06.2014 otsusega nr 12.1-9/4151 (edaspidi 27.06.2014 otsus) otsustas maksuhaldur määrata ATKEAS § 31 lg 16 alusel 17.06.2014 kinni peetud kaubalt tekkida võiva aktsiisimaksukohustuse tagatiseks 5112,12 eurot ning pidada kauba kuni tagatissumma esitamiseni kinni. Maksuhaldur leidis, et kaup on omadustelt sarnane mootorikütusega ja on kasutatav mootorikütusena puhtal kujul või segatuna diislikütusele ning sellelt tekkiv aktsiisi maksmise kohustus võib jääda täitmata. Novus OIL OÜ tasus tagatise 31.07.2014, kui 05.06.2014 tasutud tagatis arvestati ümber 27.06.2014 otsuse alusel määratud tagatiseks.
2.3.Novus OIL OÜ vaidlustas 27.06.2014 otsuse Tartu Halduskohtus (haldusasi nr 3-14-51595). Tartu Ringkonnakohtu 25.02.2016 otsusega rahuldati Novus OIL OÜ kaebus ja tuvastati maksuhalduri 27.06.2014 otsuse õigusvastasus. Kohus leidis, et maksuhaldur on rikkunud põhjendamisreegleid, kuna otsusest ei ole arusaadav, mida käsitab maksuhaldur kemikaalina, mis omadustelt on sarnane mootorikütusega ning mis puhtal kujul või segatuna pliivabale bensiinile, pliibensiinile või diislikütusele on kasutatav mootorikütusena. Samuti ei nähtu sellest, miks Novus OIL OÜ kemikaal vastab selle sätte tingimustele, ega samuti, millistel kaalutlustel võrdsustab maksuhaldur kaebaja kemikaali kütusega. Lisaks ei ole maksuhaldur suutnud tõendada, et kinni peetud kemikaal oli omadustelt sarnane mootorikütusega ning puhtal kujul või segatuna pliivabale bensiinile, pliibensiinile või diislikütusele kasutatav mootorikütusena. Ka ei 2 (13)
nähtu otsusest, et maksuhaldur oleks olnud üldse teadlik, et ta kohaldab kaalutlusnormi, kuna otsuses puudub igasugune kaalumine. Seega on tegemist olulise kaalutlusveaga – kaalumise puudumisega.
3.15.05.2017 esitas Novus OIL OÜ halduskohtule kaebuse, milles lisaks 15.05.2014 otsuse õigusvastasuse tuvastamisele taotletakse ka 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustega tekitatud 1 586 950,19 euro suuruse kahju hüvitamist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
4.1.Riigivastutusõiguses kehtib kahju täieliku hüvitamise põhimõte, s.t eesmärgiks on kannatanu asetamine sellisesse olukorda, milles kannatanu oleks tõenäoliselt siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 128 lg 2 eristab kaht liiki varalist kahju: otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Maksuhalduri õigusvastane tegevus 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsuste andmisel ja tagatise määramisel tekitas kaebajale kahju 1 586 950,19 eurot, kuna kaebaja ei saanud täita tema ja Läti äriühingu Emulsiteks SIA vahel 07.05.2014 sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi. Kahju suuruse tuvastas ekspert Laurits Randmann 15.05.2017 ekspertarvamuses.
4.2.15.05.2014 otsus on õigusvastane, kuna see on samane 27.06.2014 otsusele, mille õigusvastasus tuvastati Tartu Ringkonnakohtu 25.02.2016 otsusega nr 3-14-51595. Ka 15.05.2014 otsus on põhjendamis- ja kaalutlusvigadega ning 08.05.2014 kinni peetud emulsioonõli ei ole diislikütusele omadustelt sarnane ja sellena kasutatav. Kaebajal tuli maksuhalduri 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsuste alusel tasuda kaubalt aktsiisimaksu tagatis, kuna see on sarnane diislikütusele ja sellena kasutatav. Tagatise tasumine oli ka kauba vabastamise tingimuseks. Kuna tagatiste määramine oli õigusvastane, siis oli õigusvastane ka kaebaja omandi kinnipidamine tagatise esitamiseni.
4.3.Kahju tekkis maksuhalduri 15.05.2014 ja 26.07.2014 otsustest, mitte kauba algsest kinnipidamisest 08.05.2014 ja 17.06.2014, kuna nende otsustega asus maksuhaldur õigusvastaselt ja süstemaatiliselt kaebaja äriplaani elluviimist takistama. 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsuseid saab sisuliselt samastada maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) §-s 911 sätestatud eelotsusega ning maksuhaldur ei avaldanud kaebajale, mida ta saaks teha, et maksuhalduri järeldusi muuta. Maksuhaldur ei selgitanud, millistele kriteeriumitele vastav emulsioonõli kuulub maksustamisele diislikütuse määras, leides, et maksumäär määratakse kindlaks tagantjärgi üksikjuhtumi põhiselt, kord omadusi, siis jälle varasemat kütust arvestades – see aga muutis aktsiisimäära 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsuste põhjenduste valguses ettearvamatuks.
4.4.Kaebaja sõlmis 07.05.2014 müügi/tarnelepingu nr 0705141 (edaspidi ka leping) Emulsiteks SIA-ga, millega võttis kohustuse tarnida ostjale vähemalt 500 tonni emulsioonõli kuus ning ostja plaanis vähemalt selle koguse ka osta. Et kaebaja lepingule 18.07.2014 kohtumisel ei viidanud, ei anna alust järeldusele, et tegemist on tagantjärele sõlmitud või ebausaldusväärse lepinguga, kuna kohtumisel ei arutatud maksuhalduri tegevusest kaebajale tekkivat kahju. Leping sõlmiti pikendamise võimalusega üheks aastaks. Samuti lepiti kokku leppetrahvid ning võimalus esitada nõue kahju hüvitamiseks. Maksuhalduri otsustest tulenev väärhinnang tekitas arusaama, et emulsioonõli maksustatakse igakordselt oluliselt kõrgema aktsiisimääraga ning peetakse eelnevalt ka kinni. Seetõttu muutus kaebajal emulsioonõli edasine tarnimine Emulsiteks SIA-le ja teistele klientidele äriliselt võimatuks, kuna sellega kaasnes äriliselt vastuvõetamatult suur 3 (13)
maksurisk, mida kaebajal polnud maksumaksjana võimalik maandada. Kaebajal ei olnud võimalik ette näha emulsioonõlilt tekkivat lõplikku maksukohustust, enne kui 15.09.2016 jõustus kohtulahend haldusasjas 3-14-51595, mis maksuhalduri 27.06.2014 (ja 15.05.2014) põhjendused ümber lükkas.
4.5.Maksuhalduri 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustest tekkis kaebajale otsene varaline kahju (672 809,18 eurot), mis koosneb õigusabikuludest (801,67 eurot), tagatise maksmisega saamata jäänud intressidest (927,96 eurot) ning Emulsiteks SIA kahjunõudest (671 079,55 eurot), millest viimane koosneb omakorda 08.05.2014 ja 17.06.2014 tarnete teostamata jätmise leppetrahvidest (20 000 eurot), lepingu mittetäitmisel saamata jäänud tulust (650 000 eurot) ning transpordikuludest (1079,55 eurot). Kaebaja saamata jäänud tulu on aga 914 141,01 eurot. Tegemist ei ole kogu kaebajale tekitatud kahjuga, kuna tegelik kahju on oluliselt suurem, kuna äriplaaniks oli emulsioonõli müümine paljudele edasimüüjatele ja lõpptarbijatele. Samas kuna juba esimese kliendi Emulsiteks SIA-ga sõlmitud lepingu täitmisel asus maksuhaldur seadma õigusvastaseid takistusi, siis ei asunud kaebaja uute klientidega lepinguid sõlmima, kuna nende lepingute täitmine oleks olnud takistatud ja ebaproportsionaalselt riskantne. Seega asus kaebaja koheselt vähendama tekkivat kahju ning kahju tekkimist ei välista ka see, et 08.05.2014 ja 17.06.2014 kinni peetud kaup tagatise esitamise järgselt vabastati.
4.6.Maksuhalduri tegevus rikkus ka kaebaja toote mainet klientide silmis, kuna maksuhaldur avaldas kliente eksitava ja ATKEAS § 24 lg 5 nõuetega vastuolus oleva info, justkui oleks vedela põlevaine ostmisel selle lõppkasutajal aktsiisimaksukohustus. Sel põhjusel maksustas ja ähvardas maksuhaldur ka AS-i Eesti Pagar (haldusasi 3-15-3149). Selles asjas jõudsid kohtud aga järeldusele, et emulsioonõli kasutamisel on aktsiisimaksukohustus ATKEAS § 24 lg 5 punkti 1 kohaselt isikul, kes selle võõrandas ning kliendil maksukohustust ei teki.
4.7.Kaebajale tekitatud kahju ja maksuhalduri 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsuste vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Nimelt kui maksuhaldur ei oleks 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustega tagatist määranud ja kaebaja kaupa tagatise esitamiseni kinni pidanud, oleks kaebaja saanud emulsioonõli müügitegevusega jätkata. Kauba tarnimine ja tellimuste regulaarne täitmine oleks olnud võimalik ka siis, kui maksuhaldur oleks veose igakordselt 10 päevaks kinni pidanud, sellest proovid võtnud, järelevalve algatanud ja teekonda jätkata lubanud. Ehkki 10-tööpäevane kinnipidamine oleks küll oluliselt suurendanud veokulusid, poleks see kaebaja tegevust täiesti kahjumlikuks muutnud, kuna emulsioonõli oleks olnud jätkuvalt stabiiline ja see oleks olnud kliendile müüdav. Maksuhalduri õigusvastased haldusaktid tekitasid aga õiguskindlusetuse aktsiisimaksumäära osas, mille tõttu polnud kuni 15.09.2016 võimalik emulsioonõli tarnida. Maksuhalduri seisukoht, et kaebaja maksaks käideldava emulgeeritud õli iga partii eest tagatise diislikütuse määras, ei olnud kaebajale võimetekohane. Võttes aluseks, et kaebaja pidi tarnima minimaalselt 500 tonni emulsioonõli, on selle mahuks 588 235 liitrit (tihedusel ca 0,85 kg/l). Sellisel juhul oleks diislikütuse määras tagatiseks olnud 588 235 x 0,3928 = 230 588 eurot. Maksuhaldur tagastas kaebajale vedela põlevaine eest makstud tagatised keskmiselt rohkem kui 2 kuud pärast tasumist. Seega tuleks tagatiseks vajalik summa korrutada vähemalt kahega ning lepinguliste kohustuste täitmiseks oleks kaebaja pidanud tagatiseks tasuma 461 176 eurot.
4.8.Tekkinud kahju ei olnud võimalik vältida riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) §-des 3, 4 ja 6 toodud õiguskaitsevahenditega ning muude õiguskaitsevahendite kasutamist ei pidanud kaebaja õiguskirjanduses valitseva praktika kohaselt kasutama. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tähendab seda, et kannatanu peab aktiivselt tegutsema ning mitte laskma endale õigusvastaselt kahju tekitada, samuti peab ta püüdma kahju muude õiguskaitsevahenditega kõrvaldada ning vältima kahju suurendamist. Kaebaja esitas kaebused haldusasjades 3-14-50760 ja 3-14-51595 ning tasus mõlemal juhul esimesel võimalusel ka tagatise kütuse vabastamiseks. 4 (13)
Seega on kaebaja kasutanud kõikvõimalikke õiguskaitsevahendeid enda õiguste kaitseks ja meetodeid kahju vähendamiseks. Lisaks asus kaebaja maksuhalduriga läbirääkimistesse, et leida sobilik järelevalvemeetod, mis annaks maksuhaldurile piisava informatsiooni kaebaja toodetava emulsioonõli tarnete ja klientide kohta. Maksuhaldur lükkas kõik kaebaja ettepanekud tagasi.
5.Vastustaja seisukoht
5.1.Tartu Ringkonnakohtu otsusega nr 3-14-51595 tuvastati 27.06.2014 otsuse õigusvastasus ning kuna 15.05.2014 otsuse asjaolud on sarnased, siis on võimalik järeldada, et ka 15.05.2014 otsus on õigusvastane. Küll aga ei saa nõustuda, et 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsuste ja kaebaja väidetava kahju vahel oleks põhjuslik seos, kuna kaebaja väidetav kahju on kaebaja enda tekitatud. Kaebaja on ise kinnitanud, et emulsioonõli on piiratud kasutusajaga kaup. Selle stabiilsusaeg on 14 päeva, misjärel see kihistub ning see tuleb ümber töödelda. Haldusasjas 3-14-51199 märkis ka ringkonnakohus, et kaebajal on võimalik kahjulike tagajärgede saabumist ära hoida, tasudes ATKEAS § 31 lg-s 16 ette nähtud tagatise. Lisaks ei ole vaidlust selle üle, et tagatise maksmise järgselt kaebajale kaubad tagastati, misjärel osa kaubast töödeldi Lätis ümber.
5.2.Vaidlust ei ole selles, et 08.05.2014 ja 17.06.2014 kauba kinnipidamine asjaolude selgitamiseks oli õiguspärane, kuna kaebaja väited ja dokumendid kauba kohta olid vastuolulised. Nt maksuhaldurile 17.06.2014 esitatud saatelehtede kohaselt oli 17.06.2014 kinni peetud kaup küll emulsioonõli EM-5, kuid selle juurde lisatud analüüsiakt kirjeldas emulsioonkütust, mis viitas kauba kütusena tarvitamise eesmärgile. 2014. a mais kinni peetud sarnase kauba osas kinnitas kaebaja maksuhaldurile kauba kütteainena edasimüümise ja kasutamise soovi, mis vaieldamatult toob kaasa aktsiisi maksmise kohustuse. 05.12.2013 sai kaebaja innovatsioonimeetmena EAS-ilt toetust vaidlusaluse toote testimiseks laevakütusena. Laevamootorid on aga valdavalt diiselmootorid. Vaidlusalune toode on 95% osas diiselkütus, mis on segatud veega. 10.05.2013 maksuhaldurile esitatud energia aktsiisivabastuse loa taotluses väitis kaebaja aga vaidlusaluse emulsioonõli kohta, et selle kasutamisotstarve on hoopis vormiõli ja metallitöödel kasutatav õli ega viidanud kordagi sama emulsioonõli laevamootorites vms kütteainena võõrandamise ja kasutamise otstarbele. Seega on kaebaja esitanud maksuhaldurile ja kolmandatele isikutele analoogse kauba osas eelnevalt vastuolulist informatsiooni, s.h kauba tegeliku kasutamise eesmärkide ning tegelike omaduste osas, mistõttu on kaebaja väited maksuhalduril põhjendatud kahtluste puudumisest 17.06.2014 seisuga ekslikud.
5.3.Kaebaja ei ole tõendanud kahju olemasolu ning väidetav leping kaebaja ja Emulsiteks SIA vahel on sõlmitud tõenäoliselt tagantjärgi ning seda tuleb pidada ebausaldusväärseks. Nimelt ei ole kaebaja väidetavat lepingut maininud üheski halduskohtumenetlustes esitatud dokumendis ega maksuhalduri ja kaebaja vahel toimunud kokkusaamisel. Lepingut mainiti alles 15.05.2017. a kahju hüvitamise taotluses, kuigi väidetav leping oli sõlmitud enne kaebuse halduskohtusse esitamist, siis see leping pidi olema kaebaja valduses ning kaebaja pidi sellest tulenevalt lepinguga seotud asjaoludest teadlik olema. Sarnastel põhjustel on ka kohtupraktikas lepingut ebausaldusväärseks peetud ning arvestamata jäetud (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-122-08).
5.4.Kaebaja kahjunõue on põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt suur ning spekulatiivse iseloomuga. Mis puudutab õigusabikulusid, siis leidis Riigikohus lahendi nr 3-3-1-76-15 punktis 13, et kahjunõude kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks ei ole avalikõiguslikes suhetes alust. Ka võimalike intresside osas tuleb arvestada, et maksuintressi saamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et maksukohustuslasele on tehtud õigusvastane haldusakt (Riigikohtu lahend 3-3-1-45-10, punkt 12) ning praegusel juhul ei ole MKS § 116 lg 1 eeldused täidetud. Intressi saamise vältimatuks eelduseks on alati rahaline sooritus, s.t vaidlustatud maksuotsus või
5 (13)
muu rahalist nõuet sisaldav haldusakt tuleb täita. Maksuhalduri otsustega ei kohustatud kaebajat tasuma maksusummat.
5.5.Mis puudutab aga Kvaliteetinkasso OÜ nõudekirja, siis ei ole kaebaja tõendanud, et ta oleks nõudekirjas märgitud summad tasunud. Ka saamata jäänud tulu osas tuleb tähele panna, et kehtivast õigusest ei tulene vastustaja kohustust hüvitada kaebajale majandustegevuses saadava kasumi vähenemine (3-3-1-53-11) ning saamata jäänud tulu suuruse tõendamise kohustus on kannatanul (3-3-1-84-12). Ka ei ole ATKEAS § 19 lg 1 ls 3 kaitse-eesmärgiks kaebaja kaitsmine puhtmajandusliku kahju eest. Vastustaja ei teinud kaebajale tagatise maksmise järgselt takistusi emulsioonõli müümisel.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebaja nõuab maksuhaldurilt kahju hüvitamist summas 1 586 950,19 eurot, sh otsene varaline kahju 672 809,18 eurot ning saamata jäänud tulu 914 141,01 eurot.
7.Võttes aluseks RVastS § 7 lg 4, mille kohaselt kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, on kaebaja esitatud kahjunõude lahendamisel olulised ja keskse tähendusega järgmised normid ja põhimõtted:
7.1.RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalikõiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Lisaks sätestab RVastS § 13 vastutuse piiramise alused, sh lg 2 sätestab, et saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi.
7.2.Varalise kahjuna on RVastS § 7 lg 1 alusel võimalik taotleda nii otsese varalise kahju kui saamata jäänud tulu hüvitamist (RVastS § 7 lg 3). Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (VÕS § 128 lg 3). Saamata jäänud tulu on aga kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises (VÕS § 128 lg 4).
7.3.Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg-st 4, mille kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Normi kaitse6 (13)
eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (vt Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, punkt 12).
8.Kaebaja peab oma subjektiivseid õigusi rikkuvaks ja õigusvastaseks maksuhalduri avalikõiguslikus suhtes 15.05.2014 ja 27.06.2014 tehtud otsuseid, millega maksuhaldur leidis, et 08.05.2014 ja 17.06.2014 kinni peetud Emulsiteks SIA-le lähetatud kaup on sarnane mootorikütusele, mistõttu tuleb kauba vabastamiseks ja maksuriski vältimiseks tasuda kaebajal ATKEAS § 31 lg 16 alusel tagatis (kd I, lk 14–15 ja 17–18).
8.1.Maksuhalduri 27.06.2014 otsuse õigusvastasus tuvastati haldusasjas 3-14-51595 ning poolte vahel ei ole vaidlust, et sarnastel põhjusel on õigusvastane ka maksuhalduri 15.05.2014 otsus, s.t maksuhaldur rikkus kaalutlusõigust, mis võis viia ebaõige otsuse tegemiseni (vt maksuhalduri 19.03.2018 seisukoht; kd II, lk 2 pöördel). Selles osas vastustaja kaebusele vastu vaielnud ei ole.
8.2.Kohus nõustub menetlusosalistega, et maksuhalduri 15.05.2014 otsus on õigusvastane 27.06.2014 otsusega samadel põhjustel. Vaidlust ei ole, et sarnaselt 27.06.2014 otsusele ei ole ka 15.05.2014 otsuses maksuhaldur ära näidanud, miks 17.06.2014 kinni peetud põlevainet saab pidada mootorikütusele sarnaseks ja et esinevad ATKEAS-es sätestatud alused tagatise määramiseks ja kauba jätkuvaks kinnipidamiseks. Kohus nõustub haldusasjas 3-14-51595 Tartu Ringkonnakohtu väljendatud seisukohaga, et otsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks olnud üldse teadlik, et ta kohaldab kaalutlusnormi. MKS § 12 sätestab, et kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Otsuses nr 12.1-9/4151 puudub igasugune kaalumine. Seega on tegemist olulise kaalutlusveaga – kaalumise puudumisega.
9.Kuna maksuhalduri 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsused on õigusvastased, siis võib lugeda tuvastatuks kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise. Seega võib asuda seisukohale, et täidetud on kahjunõude esimesed kaks tingimust, s.o avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalikõiguslikus suhtes ning isiku subjektiivsete õiguste rikkumine.
10.Kohus on aga seisukohal, et praegusel juhul ei ole kaebaja tõendanud (v.a intressinõudega seonduv), et talle on kaebuses märgitud ulatuses kahju tekkinud ning et temale väidetavalt tekkinud kahju on põhjuslikus seoses maksuhalduri 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustega.
10.1.Esmalt märgib kohus, et ei nõustu kaebaja käsitusega, et 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsused on käsitatavad maksuhalduri eelotsusena. Nimelt näeb MKS eelotsuse küsimisele ja eelotsuse andmisele ette selge regulatsiooni ning maksuhalduri eelviidatud otsused sellele ei vasta. Asjaolu, et otsused andis maksuhaldur, kellel on pädevus ka MKS §-s 911 sätestatud siduva eelotsuse andmiseks, ei anna alust asuda vastupidisele järeldusele. Seega ei ole 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustega tehtud siduvalt kindlaks maksustamise asjaolusid. Maksuhalduri 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsused reguleerivad üksikjuhtumit, s.t 08.05.2014 ja 17.06.2014 kinni peetud kauba käitlemist.
10.2.Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et haldusasjas 3-14-51595 jõustunud kohtulahendiga lahendati emulsioonõli aktsiisimaksuga maksustamise küsimus. Haldusasjas 3-14-51595 ei olnud vaidluse all emulsioonõli aktsiisimaksuga maksustamise küsimus. Küsimus oli selles, et millisel juhul ja millistel tingimustel on maksuhalduril õigus nõuda vedela põlevaine käitlejalt tagatist kogu tema valduses oleva vedela põlevaine koguselt aktsiisi maksmise tagamiseks (ATKEAS § 31 lg 16) ning millisel juhul tekib põleva vedelaine käitlejal aktsiisi tasumise kohustus diislikütuse aktsiisimäära alusel (ATKEAS § 24 lg 51). Kohus ei tuvastanud, et mitte ühelgi juhul 7 (13)
ei ole maksuhalduril vedela põlevaine ja kaebaja kauba osas õigust tagatise regulatsiooni kohaldada, vaid et konkreetsel üksikjuhtumil ei saanud maksuhaldur aru temale antud kaalutlusõigusest ja ATKEAS-ega pandud nõuetest tagatise otsustamisel, mistõttu oli 27.06.2014 otsus õigusvastane.
11.Maksuhalduri 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustest ei tulene kaebajale piirangut emulsioonõli müüa ning seda kinnitab ka asjaolu, et pärast tagatise tasumist vabastas maksuhaldur kauba ja kaebaja selle ka võõrandas. Samuti ei ole nende otsustega määratud kindlaks kaebaja käideldava põlevaine aktsiisi diisliaktsiisi määras, vaid maksuhaldur kohaldas üksnes temale antud tagatise määramise õigust, et kui vedelat põlevainet kasutatakse mootorikütusena, et siis oleks tagatud ka aktsiiside laekumine. Et 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsused ei välistanud kaebajal emulsioonõli toota ja võõrandada, nentis ka kaebaja kohtuistungil. Asjaolu, et kaebaja oleks võib-olla pidanud igakordselt tasuma ATKEAS regulatsiooni järgides tagatise, ning et kaebaja sellega äriplaani koostamisel ei arvestanud, on kaebaja enda äririsk. Tegutsedes sedavõrd spetsiifilises valdkonnas, peab äriühing arvestama erinevate riskidega ning nende asetamine praegusel juhul vastustajale ei ole põhjendatud.
12.Kohus nõustub maksuhalduriga, et kohtule esitatud 07.05.2014 leping Emulsiteks SIA-ga (kd I, lk 8–10) ei ole teisi tõendeid arvesse võttes usaldusväärne. Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et oli lepingu koostajaks. Samas on aga lepingus kaebaja äriregistri kood vale, esinevad ka teised ebatäpsused (vt mh lepingu punkt 5.4). Ehkki tegemist võib olla lepingu koostamisel tehtud hooletusvigadega, siis tõendeid koos hinnates saab asuda seisukohale, et leping on kas sõlmitud tagantjärgi või ei ole lepinguosalised ise pidanud lepingut ja sellest tulenevaid kohustusi endale kuigivõrd siduvaks, et nendest majandustegevuses reaalselt lähtuda. Nimelt nähtub lepingu punktist 7.1, et ostja plaanib osta vähemalt 500 tonni emulsioonõli kuus ning müüja kinnitab lepingu punktis 7.2, et on valmis sellise koguse tootma ja müüma. Samas 18.07.2014 toimunud kohtumisel maksuhalduri juures märkis kaebaja, et aastane tootmismaht võiks olla 5–10 000 tonni aastas (kd I, lk 43 pöördel). Ei ole eluliselt usutav, et kui kaebaja võttis endale ca 2 kuud enne kohtumist maksuhalduriga väidetavalt lepingulise kohustuse toota minimaalselt 500 tonni emulsioonõli kuus, et ta pärast seda hindab oma aastast tootmismahtu sedavõrd väikeseks või et ta väga pikaaegse suhtluse vältel maksuhalduriga lepinguga võetud kohustusi kordagi ei maini. Ehkki kaebaja tõi välja, et lepingut ei mainitud sel põhjusel, et arutuse all ei olnud kaebajale tekitatud kahju, siis pigem näitavad tõendid kogumis, et sellist lepingut ei olnud üldse sõlmitud või ei pidanud lepinguosalised lepingut siduvaks viisil, nagu seda praegu üritatakse näidata. Ka Aktsiaselts Maardu Terminal 03.03.2014 e-kirjas on märgitud (kd I, lk 119), et kaebaja plaanib kuu keskmiseks tootmismahuks 100 000 kg kuus (s.o 100 tonni). Võttes seejuures aluseks kaebaja väite, et Emulsiteks SIA-ga kavandati koostööd 2014. aasta algusest, mida kinnitab ka Emulsiteks SIA juhatuse liige (kd I, lk 58), siis ei ole eluliselt usutav, et kaebaja kavandab tootmist mahus, mis teda ja tema väidetavaid koostööpartnereid ei rahulda. Kohtu hinnangul ei muuda lepingut usaldusväärseks ka Emulsiteks SIA juhatuse liikme kirjas sisalduv kinnitus (kd I, lk 134), et sooviti igakuiselt tellida vähemalt 500 tonni, kuna see ei lükka ümber muudes tõendites sisalduvat teavet. Kohtu hinnangul kahandab lepingu usaldusväärust ning reaalsete lepinguliste kohustuste olemasolu ka asjaolu, et kui leping sõlmiti tähtajaga 1 aasta (automaatse pikenemise võimalusega; lepingu punkt 9.1), siis kaebaja ei astu samme temale sedavõrd suuri kohustusi ja kahju toova 8 (13)
lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks või lepingu kehtivuse automaatse pikenemise vältimiseks. See ei ole majanduslikult loogiline. Et lepinguosalised ei ole tegelikult lepingu täitmisest huvitatud, kinnitab kohtu hinnangul ka asjaolu, et pärast 15.09.2016, kui jõustus kohtulahend haldusasjas 3-14-51595, ei asunud lepingu pooled lepingut täitma. Kuigi kohtuistungil märkis kaebaja, et lepingu täitmist takistas keskkonnaministri 20.12.2016 määrus nr 73 „Vedelkütuste kohta esitatavad keskkonnanõuded, biokütuste säästlikkuse kriteeriumid, vedelkütuste keskkonnanõuetele vastavuse seire ja aruandmise kord ning biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamisest tuleneva kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise määramise metoodika“, milles leiti, et raske kütteõli veesisaldus tohib olla 1%, mis aga asus takistama kütteõli tootmist, siis vaatamata sellele ei olnud kohtuistungi toimumise ajaks kaebaja Emulsiteks SIA-ga lepingut lõpetanud (vt kohtuistungi protokoll ja kohtuistungi helisalvestis kell 11:18:16 ja 11:42:53). See aga kinnitab kohtu järeldust, et tegelikult ei toonud leping kaebajale reaalseid lepingulisi kohustusi, millele võiks kahjunõude esitamisel tugineda. Lisaks on tähelepanuväärne, et Emulsiteks SIA kahjunõue põhineb vaid ajavahemikul 2014. aasta mai kuni haldusasjas nr 3-14-51595 kohtulahendi jõustumine, kuid sealt edasi kahjunõuet esitatud ei ole, ehkki kaebaja väidetud analoogsed alused selleks ju esinevad.
13.Isegi kui eeldada, et leping sõlmiti selles toodud tingimustel, siis ei ole kaebaja otsese varalise kahju hüvitamise nõue, mis puudutab Emulsiteks SIA nõuet, põhjendatud, kuna see ei ole põhjuslikus seoses maksuhalduri 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustega.
13.1.Kolmandate isikute kahjuhüvitised ja leppetrahvid võivad otsese varalise kahju alla kuuluda alles siis, kui need on kolmandale makstud (vt P.Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, lk 676). Vaidlust ei ole, et kaebaja ei ole tasunud Kvaliteetinkasso OÜ-le loovutatud Emulsiteks SIA nõuet (kd I, lk 127), samuti ei ole kaebaja nõuet vaidlustanud. Seega ei saa väita, et kaebajale oleks tegelikult väidetud Emulsiteks SIA kahjunõudest kahju tekkinud. Kohtu hinnangul eeldab ka riigivastutusõigus, et osas, milles kahjunõue tugineb kolmanda isiku kahjunõudele või leppetrahvidele, on kahju hüvitamise kaebuse esitanud isik need kulud kandnud. Üksnes asjaolu, et kaebajale on nõudekiri esitatud, ei tähenda nõude olemasolu, kui faktilised asjaolud nõuet ei toeta. Riigivastutusõiguse eesmärgiks ei ole isikute alusetu rikastumine, kui tsiviilõiguslikult nõudel alust ei ole. Tegemist ei saa olla abstraktse kahjuga või kahjuga, mida tegelikult sisse ei nõuta. Kuigi ühestki õigusaktist ei tulene isikule kohustust tema vastu suunatud tsiviilõiguslikele nõuetele vastu vaielda, siis vastandub riigivastutusõiguses kehtivale kahju täieliku hüvitamise põhimõttele kannatanupoolne kahju vältimise ja vähendamise kohustus. Ehk teisisõnu on kannatanud isik kohustatud astuma mõistlikke samme väidetava kahju vältimiseks ja vähendamiseks. See tähendab ka seda, et isik vaidlustab selgelt alusetud nõuded, mitte ei esita neid riigivastutusõiguse alusel riigi vastu. Riigivastutusõiguse eesmärgiks ei ole vältida või vähendada kaebaja kohustust oma õiguste eest seista ning asetada tsiviilõiguslike vaidluste koormat haldusorganile riigivastutusõiguse kaudu. Ent isegi kui jaatada, et riigivastutusõiguses piisab varalise kahju hüvitamise nõude esitamiseks üksnes kaebajale esitatud kahjunõudest ning vajalik ei ole selle eelnev täitmine, siis ei kuuluks Emulsiteks SIA kahjunõude osas kaebus ikkagi rahuldamisele.
13.2.Esmalt peab kohus põhjendatuks peatuda OK Kuller OÜ arvetel nr 37/A ja 40/A (kd I, lk 130–131). Arve nr 37/A puudutab 08.05.2014 transporditeenust Valka-Tallinn ning arve 40/A 17.06.2014 transporditeenust Valka-Tallinn. Kohtule jääb selgusetuks, kuidas need arved on põhjuslikus seoses 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustega. Maksuhalduri 08.05.2014 ja 17.06.2014 9 (13)
otsustega (kd I, lk 11 ja 16) peeti kaup õiguspäraselt kinni ning 08.05.2014 kinnipeetud kaup tuli toimetada Tallinnasse ning 17.06.2014 kaup Valka. Võttes aluseks arvetele märgitud transpordi aja, siis puudub nimetatud arvete ja maksuhalduri 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsuste vahel põhjuslik seos, kuna need on seotud maksuhalduri õiguspäraste toimingutega (vt Riigikohtu 16.12.2015 otsus nr 3-3-1-60-15 ja Tartu Ringkonnakohtu 29.12.2016 otsus nr 3-14-51199).
13.3.Kaebaja kahjunõude on põhjendamatu ning maksuhalduri 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustega põhjuslikus seoses mitteolev ka Emulsiteks SIA saamata jäänud tulu nõudes. Kaebaja kinnitas, et pärast maksuhalduri 27.06.2014 otsust Emulsiteks SIA kaebajale tellimusi kauba tarneteks ei teinud ja kaebaja ka kaupa ei tootnud (kohtuistungi protokoll ja helisalvestis kell 11:36:55). Võttes aluseks 07.05.2014 lepingu, siis nähtub sellest, et tegemist on müügilepingu raamlepinguga, milles on küll määratletud poolte õigused ja kohustused, kuid lahtiseks on jäetud nii ostetavad kogused, hind kui ka muud müügilepingu olulised tingimused. Lepingust ei tulenenud, et kaebaja peab tingimusteta ja Emulsiteks SIA tellimuseta tarnima viimasele 500 tonni emulsioonõli kuus. Lepingu punkti 7.1 kohaselt avaldas Emulsiteks SIA valmisolekut osta 500 tonni emulsioonõli kuus ning müüja kinnitas lepingu punktis 7.2 valmisolekut sellist kogust müüa. Ehkki kaebaja väide on, et Emulsiteks SIA loobus emulsioonõli tellimisest põhjusel, et hind ei olnud sobilik, siis ei ole kaebaja seda väidet kuidagi tõendanud. HKMS § 59 lg 1 paneb menetlusosalisele kohustuse tõendada enda väidete aluseks olevaid asjaolusid. Et leppetrahvi nõudes (kd I, lk 124) on Emulsiteks SIA märkinud, et ootab igakuist tarnimist, ei ole samastatav lepingus kokkulepitud tellimuste esitamisena ja hinna alusel tellimusest loobumisena. Nimelt näeb lepingu punkt 4 ja selle alapunktid ette, et Emulsiteks SIA-l on kaebaja pakutud hinnaga mittenõustumisel õigus sanktsioonivabalt tellimusest taganeda. Seega olukorras, kus Emulsiteks SIA kaebajale tellimusi ei esitanud, ehk lepingu täitmist ei soovinud, siis ei saa ka kuidagi nõustuda, et Emulsiteks SIA-l võiks üldse olla saamata jäänud tulu nõue kaebaja vastu. Ka lepingu punktis 12.1.1. on sätestatud, et saamata jäänud tulu on lepinguosalisel õigus nõuda, kui ilmneb, et lepinguosaline ei täida lepingust tulenevaid kohustusi (eeskätt kauba tähtaegne üleandmine ning tasumine). Olukorras, kus Emulsiteks SIA ei ole kaebajale tellimust esitanud, ei ole kaebaja ka lepingut rikkunud. Seega kui kaebaja vaikimisi aktsepteerib Emulsiteks SIA saamata jäänud tulu nõuet, siis on see kaebaja enda majanduslik otsus, kuid see ei too kaasa nõude rahuldamist riigivastutusõiguse alusel.
13.4.Ka kaebaja leppetrahvi nõuet (kd I, lk 124) ei saa pidada maksuhalduri 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustega põhjuslikus seoses olevaks. Nimelt näeb lepingu punkt 12.1.3. ette leppetrahvi nõude igakordse rikkumise korral. Võttes aluseks lepingus kokkulepitud kauba üleandmise ja vastuvõtmise sätted, siis nähtub nendest, et kaebaja pidi kauba Emulsiteks SIA-le üle andma hiljemalt 2 või 3 tööpäeva (võttes aluseks siis kas numbrites või sõnades väljendatud päevade arvu) jooksul tellimuse esitamisest. Kuna kaebaja ei ole esitanud kohtule kirjalikke tõendeid 2014. aasta mais ja juunis esitatud tellimuste kohta, vaid kinnitas nende saamist suuliselt, siis isegi kui eeldada, et need esitati kauba kinnipidamisega samal päeval (s.o 08.05.2014 ja 17.06.2014), siis tekkis Emulsiteks SIA-l leppetrahvi nõudeõigus juba enne 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsuseid, mistõttu ei saa pidada leppetrahve 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustega põhjuslikus seoses olevaks. Kuigi kaebaja tõi välja, et leppis Emulsiteks SIA-ga kokku uue tarnetähtaja, siis ei muuda see kuidagi leppetrahvi nõudmist, kuna koos leppetrahvi nõudega on võlausaldajal õigus nõuda ka põhikohustuse täitmist (VÕS § 159).
13.5.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja nõue, mis on seotud Emulsiteks SIA kahjunõudega, tuleb jätta koguulatuses rahuldamata. 10 (13)
14.Mis puudutab aga kaebaja saamata jäänud tulu nõuet summas 914 141 eurot, siis ka selles osas on kaebus põhjendamata ning tõendamata on kaebajale väidetava kahju tekkimise põhjuslik seos maksuhalduri 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustega.
14.1.RVastS § 7 lg 1 alusel saamata jäänud tulu nõude esitamine eeldab, et kannatanud isikul tuleb mh tõendada, et kahju tekitanud isiku käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga (RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 4) ning tõendada tuleb, et isikul oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 14.04.2014 otsus nr 3-2-1-26-14, punkt 14 ja seal viidatud varasem praktika). Võttes aluseks, et Emulsiteks SIA kaebajale alates 2014. aasta juulist tellimusi ei esitanud, siis on tõendamata, et kaebajal oleks üldse olnud võimalus kaebuses märgitud tulu teenida. Vaidlust selle üle, et 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustes märgitud tagatise maksmise järgselt kaubad vabastati ja et kaebaja need võõrandas, ei ole. Kauba ümbertöötlemisega seotud kulusid kaebaja aga ei nõua. Seega ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et Emulsiteks SIA oleks kaebaja pakutud hinna tõttu tellimustest taganenud (lepingu punkt 4.7) ning kaebajal sel põhjusel tulu teenimata jäänud.
14.2.Lisaks ei ole kaebaja ka tõendanud, et tal üldse oleks olnud võimekus lepingut täita. Kuigi kaebaja toob välja, et tema seadmete võimekus oli toota 30 m3 emulsioonõli tunnis, siis ei ole kaebaja tõendanud, et see tegelikult nii ka oli. Nimelt selgitas kaebaja 18.07.2014 kohtumisel (s.t pärast Emulsiteks SIA-ga lepingu sõlmimist), et tema aastane tootmismaht võiks olla 5–10 000 tonni aastas (kd I, lk 43 pöördel). Seega ei pidanud ka kaebaja ise 2014. aasta juulis võimalikuks, et tema toomismaht võiks küündida lepingus väidetavalt kokku lepitud kogusteni. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud reaalselt võimalus kahjunõudes märgitud ulatuses üldse tulu saada.
14.3.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et ka kaebaja enda saamata jäänud tulu nõue ei ole põhjendatud ning sellel puudub põhjuslik seos maksuhalduri 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustega. Praegusel juhul on kaebaja väidetav saamata jäänud tulu seotud lepinguosaliste enda käitumisega ning ühestki maksuhalduri haldusaktist ei tulene keeldu kaebaja äriplaani realiseerimiseks. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Normi kaitseeesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (vt Riigikohtu 26.04.2012 otsus nr 3-3-1-17-12, punkt 8).
15.Kaebaja taotleb ka õiguskulude hüvitamist summas 801,67 eurot, mille osas on ekspert märkinud, et temale esitatud dokumentide alusel ei ole õiguskulusid varasemalt, protsessi käigus, hüvitatud (kd I, lk 29). Ka kohtule ei ole kaebaja esitanud tõendeid, et tegemist oleks kantud kuludega. Kohus möönab, et võttes arvesse VÕS § 128 lg-d 1 ja 3, siis teatud juhtudel võivad riigivastutusõiguse alusel olla hüvitatavad ka enne kohtumenetlust kantud õigusabi kulud (vt mh Riigikohtu 05.11.2008 otsus nr 3-2-1-79-08), kuid seda vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud normi kaitse-eesmärgiga, kulu peab olema põhjuslikus seoses maksuhalduri õigusvastase tegevusega. Seejuures tuleb aga arvestada ka asjakohast Riigikohtu praktikat, mille kohaselt kahjunõude kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks ei ole avalikõiguslikes suhetes alust, just nagu ka vaidemenetluses kantud õigusabikulusid ei ole võimalik vastustajalt välja mõista ei HKMS ega RVastS alusel (vt Riigikohtu 01.06.2011 otsus nr 3-3-120-11 ja 05.12.2013 otsus nr 3-3-1-60-13).
11 (13)
Vaidlust ei ole, et memorandumi kulud on tekkinud haldusmenetlusega seonduvalt ning osaliselt Eesti Pagar AS vaidlusega, mis aga ei ole seotud 15.05.2014 või 27.06.2014 otsustega. Käeoleva vaidlusega seotud menetlustes (08.05.2014 ja 17.06.2014 kauba kinnipidamine ning samuti maksuhalduri 27.06.2014 otsuse andmine) on toimunud erinevaid kohtuvaidlusi ning kohtule ei nähtu, miks oleks kaebajal vajalik tellida täiendavaid memorandumeid vms. Sel põhjusel ei saa pidada ka memorandumiga seotud kulusid kuidagi ettenähtavateks, mõistlikeks või vajalikeks. Seega ei esine sellised erandlikke asjaolusid, mis tooksid kaasa endaga haldusmenetluses kasutatud õigusabikulude täiendava hüvitamise riigivastutuse korras.
16.Mis puudutab aga kaebaja nõuet seoses 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustest tuleneva tagatise maksmisega, siis selles osas tuleb kaebaja nõue rahuldada ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja intressid summas 254,24 eurot. Kohus ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, mille kohaselt puudus kaebajal kohustus tagatist tasuda. Kohtu hinnangul ei saa kaebajale ette heita, et ta kauba vabastamiseks tagatise tasus, kuna vastupidisel juhul ei olnud kaebajal võimalik temale kuuluvat ja maksuhalduri kinni peetud kaupa käsutada. Kaebaja tugineb intressinõude esitamisel MKS §-s 117 sätestatud intressimäärale ning kohtuistungil täpsustas kaebaja, et ei tugine kahjunõude esitamisel MKS §-le 116, vaid üldisele kahju hüvitamise regulatsioonile (kohtuistungi helisalvestis 12:28:30). Intressi tasumine on lihtsustatud korras kahju hüvitamine (vt Riigikohtu 24.11.2016 otsuse nr 3-3-1-35-16, punkt 17) ning intressinõude esitamise aluste esinemisel puudub isikul vajadus taotleda kahju hüvitamist ning tõendada kõiki kahju hüvitamise eelduste esinemist. Intressi tasumine ei välista aga kahjunõude esitamist juhul, kui maksukohustuslase kantud kahju suurus ületab intressi (Riigikohtu 15.09.2010 otsus nr 3-3-1-45-10). Kaebaja ei ole praegusel juhul väitnud, et seoses tagatise maksmisega oleks talle täiendavat kahju tekkinud. Seega saab kohus aru, et kaebaja nõue tugineb RVastS § 23 punktil 1, mille kohaselt võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas. Seoses kaebaja intressinõudega ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: Kaebaja tasus ATKEAS § 31 lg-s 16 alusel 15.05.2014 määratud tagatise 05.06.2014 ning see arvutati ümber 27.06.2014 otsuse alusel määratud tagatiseks 31.07.2014; 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsused on õigusvastased; Maksuhaldur tagastas kaebajale 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsuste alusel tasutud tagatise 05.03.2015; Kaebaja ei ole taotlenud ja maksuhaldur ei ole ka maksnud 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsuste alusel tasutud tagatiselt intressi. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, mille kohaselt kaebaja intressinõudele MKS § 116 ei kohaldu. ATKEAS § 31 lg-s 16 sätestab maksuhalduri õiguse nõuda vedela põlevaine käitlejalt /.../ tagatist kogu tema valduses oleva vedela põlevaine /.../ koguselt aktsiisi maksmise tagamiseks, kui on alust arvata, et maksukohustus võib jääda täitmata /.../. Maksu- ja Tolliamet otsustab /.../ tagatise määramise kümne tööpäeva jooksul alates kuupäevast, millal vedelkütuse seaduse alusel peeti kinni /.../ kütus. Nimelt reguleerib MKS § 116 maksuhalduri haldusakti alusel ebaõige maksusumma tasumisega seonduvaid intresse. ATKEAS § 31 lg 16 reguleerib aga tagatise maksmist, mis ei ole samastatav maksuseaduse alusel määratud maksusummaga. Nimetatud tagatise eesmärgiks ei ole asendada maksuseadusest tulenevat aktsiisi, vaid tegemist on ennetava meetmega, et vältida käitlemisest tingitud maksuriski. Seega ei ole tegemist maksusumma määramisega, millele kohaldub MKS § 116, ning praegusel juhul kuulub intresside arvestamisel kohaldamisele RVastS § 23. 12 (13)
Riigivastutuse eesmärk on tagada efektiivne kaitse riigipoolsete rikkumiste korral avalikõiguslikes suhetes. RVastS § 23 p-s 1 sätestatud intress on tasu aja eest, mil avaliku võimu valduses on olnud alusetult saadud raha, mida kaebaja ei ole samal perioodil saanud ise kasutada/käsutada. Kohtu hinnangul tuleb kaebaja intressinõue RVastS § 23 punkti 1 alusel rahuldada, kuid seda mitte MKS § 117 lg-s 1 sätestatud määras, vaid RVastS § 23 punktis 1 sätestatud määras, s.t 6% aastas. Sellisel juhul on kaebajale hüvitatava intressi suurus perioodi 05.06.2014–30.07.2014 (k.a) eest 71,88 eurot ning perioodi 31.07.2014–04.03.2015 (k.a) eest 182,36 eurot.
17.Jättes välja kaebaja intressinõude, mille kohus rahuldab osaliselt, siis eelnevat kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kaebaja kahjunõude ja selle aluseks oleva Laurits Randmanni 15.05.2017 eksperthinnangu alusel ei saa küll asuda seisukohale, et maksuhalduri 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustel lepingu täitmisele mõju täielikult puudus, kuid kaebaja kahjunõue ei ole sellisel määral tõendatud ja kontrollitav, et see annaks aluse riigivastutuse tekkimiseks ning jaatada võiks tekkinud kahju põhjuslikku seost 15.05.2014 ja 27.06.2014 otsustega. Seega ei ole kahju hüvitamise eeldused, eelkõige kahju tekkimine kaebajale ning põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, täidetud. Kasvõi ühe eelduse puudumine välistab kahjunõude rahuldamise, mis tähendab ühtlasi, et mõne eelduse mittetäidetuse tuvastamisel puudub vajadus analüüsida täiendavalt muid eeldusi. Menetluskulud
18.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg-d 1 ja 2). Kohus ei pea praegusel juhul põhjendatuks vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista viimase menetluskulusid 0,016% ulatuses, kuna just sellises ulatuses kohus kaebuse rahuldab. Kaebaja intressinõue on vaidlust arvestades sedavõrd marginaalne, et selles osas menetluskulude jagamist ja väljamõistmist vastustajalt saab pidada ebamõistlikuks (HKMS § 108 lg 11). Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud ega menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.
19.Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda
13 (13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.