Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
8. detsember 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-14-52137
Haldusasi
OÜ Argore kaebus Maksu- ja Tolliameti 15.08.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/23317-6 ning Maksu- ja Tolliameti 13.10.2014 intressinõude nr 13-3/141709 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Argore, volitatud esindajad v.adv Vahur Kivistik ja v.adv Monika Nõlv Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Andreas Aas Kolmas isik – CF&S Estonia AS, volitatud esindaja v.adv Taimar Ehrlich
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 2. novembri 2015. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Argore apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Argore apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 2. novembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-52137 muutmata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.01.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-14-52137 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.CF&S Estonia AS nimel ja OÜ Argore eest esitati ajavahemikul 02.04.2012‒09.01.2014 kümme tollideklaratsiooni seoses terasest kinnitusdetailide importimisega. Kauba saatjaks oli märgitud PT Rajawali Indah Nugrah ning kaupade lähte- ja päritoluriigiks Indoneesia. Ühel tollideklaratsioonil oli kauba lähteriigiks märgitud Singapur. OÜ Argore esitas tollideklaratsioonide lisadokumentidena kaupade sooduspäritolu tõendavad päritolusertifikaadid GSP vorm A, et kaupadele kohalduks tollimaks määras 0%.
2.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis Euroopa Nõukogu 12.10.1992 määrusega nr 2913/92 kehtestatud ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 78 lg 2 ja maksukorralduse seaduse (MKS) § 10 lg 2 alusel ning vastavalt MTA 07.05.2014 korraldusele nr 12.2-3/23317-1 CF&S Estonia AS nimel ja OÜ Argore eest esitatud tollideklaratsioonidega 12EE1210EE90701549 02.04.2012, 12EE1210EE91307974 13.06.2012, 12EE1210EE91672858 25.07.2012, 12EE1219EE91909156 22.08.2012, 12EE1210EE92029291 04.09.2012, 12EE1210EE92419280 17.10.2012, 13EE1210EE90664303 20.03.2013, 13EE1210EE91226806 23.05.2013, 13EE1210EE92014630 19.08.2013 ja 14EE1210EE90052829 09.01.2014 imporditud kaupade deklareerimise, tollivormistuse, impordimaksude tasumise ning impordi käibemaksu deklareerimise õigsust.
3.Seoses kahtlusega kaupade päritolu õigsuses, esitas MTA Indoneesia ametivõimudele päringud kuue päritolusertifikaadi osas (0016967/JKT/2012, 0053552/JKT/2012, 0006010/JKT/2012, 0012527/JKT/2012, 0057925/JKT/2012, 0051452/JKT/2013). Indoneesia ametivõimud vastasid päringutele 29.04.2014 kirjaga nr 13/Verification-JKT74/2014, et sertifikaadid ei ole autentsed ja need on registreeritud teiste ettevõtete nimele.
4.MTA kajastas kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud 25.06.2014 kontrollaktis nr 12.2-3/23317-5.
5.MTA kohustas 15.08.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/23317-6 OÜ-d Argore ja CF&S Estonia AS-i solidaarselt tasuma tollimaksu summas 12 319,18 eurot ning käibemaksu summas 5425,04 eurot. MTA märkis, et tollideklaratsioonidel 12EE1210EE90701549, 12EE1210EE91307974, 12EE1210EE91672858, 12EE1210EE91909156, 12EE1210EE92029291 ja 12EE1210EE92419280 ei ole vahendustasu tolliväärtusse lisatud, mistõttu oli deklareeritud tegelikust väiksem kauba maksumus. Tollideklaratsioonil 13EE1210EE91226806 oli deklareeritud vale kauba maksumus, õige kauba maksumus oli 86 659,66 USD. Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) viis Indoneesias 10.12.2012‒13.12.2012 ja 11.02.2013‒22.02.2013 läbi missioonid Euroopa Liitu eksporditud terasest kinnitusdetailide Indoneesia sooduspäritolu nõuetele vastavuse ja kauba tegeliku päritolu tuvastamise osas. MTA tugines maksuotsuses OLAF-i 22.02.2013 kooskõlastatud ühisele protokollile, missiooniaruandele OF/2011/1019 Thor(2013) 22840–11/09/2013 ning Indoneesia ametivõimudelt 29.04.2014 saadud vastusele. MTA oli seisukohal, et PT Rajawali Indah Nugrah nimelist ettevõtet ei ole Indoneesia päritolusertifikaatide elektroonilises andmesüsteemis alates 2005. a-st registreeritud ning 2012. a seisuga ettevõtet ei eksisteerinud. Ettevõte ei ole kunagi tooteid Indoneesiasse importinud ega sealt eksportinud. Küsimuse all 2(11)
3-14-52137 olevaid kinnitusdetaile pole seega transporditud Indoneesiasse ega Indoneesia kaudu. GSP päritolusertifikaadid, mis kannavad PT Rajawali Indah Nugrah nime, on tegelikult väljastatud teistele ettevõtetele. Seega on kõik PT Rajawali Indah Nugrah nimel esitatud päritolusertifikaadid võltsitud ning imporditud kaupadele pole võimalik kohaldada tariifisoodustusi. Kaupade importimisel Euroopa Liitu vastutab importija kaupade päritolu tõendamise ja deklareerimise eest. Kuna GSP sooduspäritolu sertifikaadi A vormid on võltsitud ja ei ole Indoneesia ametivõimude poolt väljastatud, siis ainuüksi seetõttu ei saa seda käsitada ametivõimude veana ÜTS art 220 lg 2 p b mõistes ning importija ei saa ametivõimude veale toetuda, taotlemaks arvestuskande tegemata jätmist. Kuna kinnitusdetailid ei omanud tariifisoodustust, maksustati need tollimaksuga määras 3,7%. Kauba impordile kohaldati käibemaksumäära 20%.
6.MTA kohustas 13.10.2014 intressinõudega nr 13-3/141709 OÜ-d Argore ja CF&S Estonia AS-i solidaarselt tasuma intressivõlga summas 6529,92 eurot.
7.OÜ Argore esitas 18.09.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 15.08.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/23317-6 tühistamiseks (haldusasi nr 3-14-52137). OLAF-i raportid ei ole maksumenetluses lubatud tõendid. Maksuhaldur ei ole iseseisvalt tõendeid kogunud. Maksukohustus ei saa lähtuda tõendist, mille saamise asjaolusid ei ole võimalik kontrollida. Näiteks pole raportitest näha nende koostajaid ega allkirju. Euroopa Kohus on lahendites C-521/04, F 5/05 ja F 7/05 käsitlenud siseriiklike ametiasutuste vabadust hinnata OLAF-ilt saadud teavet ning otsustada ise, millised meetmed tuleks vajaduse korral võtta. Maksuhaldur on ebaõigesti hinnanud tõendeid ning jätnud olulised asjaolud välja selgitamata. Isegi, kui lugeda tõendatuks, et PT Rajawali Indah Nugrah nimel ei ole sertifikaate perioodil 2005‒2012 registreeritud, puuduvad tõendid 2013. a sertifikaatide kohta. Kõikide sertifikaatide kohta ei ole tõendeid kogutud. MTA on esitanud järelepärimised Indoneesia ametivõimudele kuue päritolusertifikaadi osas, kuid maksuotsuses on järeldused tehtud 10 sertifikaadi kohta. Kuna maksuotsus ei ole nõuetekohaselt motiveeritud, siis ei läinud tõendamiskoormus üle kaebajale. Rikutud on ärakuulamisõigust, kuna kaebaja pole saanud tutvuda OLAF-i raporti aluseks olnud algdokumentidega ega esitada nende kohta oma arvamust. Ärakuulamisõiguse rikkumine toob sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust kaasa akti kehtetuks tunnistamise. Kaebaja on käitunud heas usus ning tal ei olnud võimalik teada päritolusertifikaadiga seonduvaid asjaolusid. Välistatud ei ole tolli viga, mida üritatakse aegumistähtaja lõppedes konstrueerida kaebaja veaks. Praegusel juhul esineb ÜTS art 220 lg 2 p-s b sätestatud alus tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskande tegemata jätmiseks (Riigikohtu 10.05.2006 otsus nr 3-3-1-66-05, p 16).
8.OÜ Argore esitas 22.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 13.10.2014 intressinõude nr 13-3/141709 tühistamiseks (haldusasi nr 3-14-52550), mille halduskohus liitis 30.10.2014 määrusega haldusasja nr 3-14-52137 juurde. Kaebuse kohaselt ei ole selge, kas intressinõudes on järgitud MKS § 105 lg-s 6 sätestatud maksude tasumise järjekorda. Intressinõudest ei tulene, millal ja millistes suurustes on toimunud põhimaksude tasumised (iga maksu lõikes ja üldiselt). Kuna kaebaja ja CF&S Estonia AS on olnud pidevalt tegutsevad ning makse pidevalt maksnud, peaksid olema 15.08.2014 maksuotsusega määratud maksusummad loetud juba varem tasutuks ning intressivõlg saab tekkida hilisemate tasumata maksude eest. 3(11)
3-14-52137
9.MTA palus jätta kaebus rahuldamata. OLAF-i raporteid tunnustatakse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 883/2013 art 11 lg 2 kohaselt võrdväärselt siseriiklike aruannetega. Väär on arusaam, et OLAF-i raportid peaksid olema haldusaktid haldusmenetluse seaduse (HMS) tähenduses. Uurija nime, allkirja vms puudumine ei mõjuta raporti tõendusväärtust. Oluline on raporti sisu ehk milliseid asjaolusid see käsitleb ja millised järeldused on selles tehtud. Euroopa Kohus on pidanud OLAF-i raporteid eraldiseisvat tõendusjõudu omavateks dokumentideks, mille alusel saab asjaolusid lugeda tuvastatuks (C153/94, p 35). Liikmesriigi haldusorgan ei pea läbi viima teistkordset OLAF-i uurimismenetlust ning koguma juba kogutud tõendeid uuesti. OLAF-i poolt kogutud ja MTA-le edastatud informatsioon ja tõendid on päritolusertifikaatide võltsituse tõendamiseks piisavad ning puuduvad asjaolud, mis seavad kahtluse alla raportis toodud järelduste õigsuse. Olukorras, kus on tõendatud päritolusertifikaatide võltsimine, liigub tõendamiskoormus isikule, kes soovib OLAF-i ja MTA poolt tuvastatut seada vaidluse alla. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber maksuotsuses toodud põhjendatud järeldused päritolusertifikaatide võltsimise kohta. Kaebaja ärakuulamisõigus on olnud tagatud. Kõik maksustamise aluseks olnud materjalid edastas maksuhaldur koos kontrollaktiga kaebajale ning andis võimaluse eriarvamuse esitamiseks, mida kaebaja ei kasutanud. Lisaks sellele oli kaebajal võimalus tutvuda maksumenetluse toimikuga maksuhalduri ametiruumides, mida kaebaja ei kasutanud. ÜTS art 220 lg 2 p b eesmärk on kaitsta isikute õiguspärast ootust ainult olukorras, kus pädevad organid ise on loonud baasi õiguspärase ootuse tekkimiseks. Ainult pädevatele organitele omistatav tegevus võib välistada tollimaksude kohaldamise pärast kauba vabastamist. Sellise olukorraga ei ole praegusel juhul tegemist, kuna Indoneesia ametivõimud ei ole vaidlusaluseid päritolusertifikaate üldse väljastanud. Heas usus käitumine ei vabasta importijat maksude maksmise kohustusest (Euroopa Kohtu lahend C-97/95). Intressinõue on piisaval määral motiveeritud ning selle lisas toodud intressi arvestuskäik on selge ja kontrollitav. Intressinõude arvestamisel on lähtutud MKS § 119 lg-s 2 sätestatud summeeritud intressi arvestuse põhimõttest.
10.CF&S Estonia AS esitas Tallinna Halduskohtule 18.09.2014 kaebuse MTA kohustamiseks vabastada tagatis summas 26 759, 63 eurot (haldusasi nr 3-14-52142), mille halduskohus liitis 21.10.2014 määrusega OÜ Argore kaebusega ühte menetlusse haldusasja numbriga 3-14-52137. Tallinna Halduskohus lõpetas 15.01.2015 määrusega HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel CF&S Estonia AS kaebuse menetluse ja kaasas CF&S Estonia AS menetlusse kolmanda isikuna. CF&S Estonia AS palus OÜ Argore kaebuse rahuldada. OLAF-i raportite lähim analoog Eesti maksumenetluse kontekstis on kontrollakt ning seetõttu peaksid need vastama kontrollaktile esitatavatele nõuetele. Antud juhul puuduvad tõendid ning raporteid ei saa Eesti kehtivatele motiveerimisnõuetele vastavateks pidada. Tõendamist ei ole leidnud, et kaubad oleksid dokumentidel avaldatust erineva riigi päritoluga. Kaebajale ei ole seetõttu läinud üle tõendamiskoormus. Kolmas isik ei ole vaidlusaluse kauba importija ning pole kauba osas müügilepinguid sõlminud. Seega poleks kolmas isik saanud kaubaga seotud riske maandada. Praegusel juhul on üks ja sama intressinõue koostatud ja esitatud nii kolmandale isikule kui kaebajale. Seetõttu jääb ebaselgeks, kelle ettemaksukontol olnud summade võrra on intressinõuet vähendatud.
11.Tallinna Halduskohus lõpetas 02.11.2015 otsusega haldusasja menetluse osaliselt MTA 13.10.2014 intressinõude nr 13-3/141709 tühistamise nõudes, s.o osas, milles MTA tunnistas 4(11)
3-14-52137 intressinõude 22.09.2015 otsusega nr 13-1/3380 kehtetuks ehk summas 5545,62 eurot (resolutsiooni p 1), ning jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kohus mõistis MTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 345 eurot (resolutsiooni p 3), tagastas OÜle Argore intressinõudelt tasutud riigilõivu 166,37 eurot (resolutsiooni p 4) ja jättis menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 5). Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11.09.2013 määruse nr 883/2013 art 11 lg 2 sätestab, et OLAF-i aruandeid tunnustatakse riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõttega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõendina selle liikmesriigi haldusvõi kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad tõendite hindamise eeskirjad kui riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtete kohta ja neil on viimati nimetatutega samaväärne tõendusjõud. Samasugune regulatsioon kehtis varasema määruse nr 1073/1999 art 9 lg 2 alusel. OLAF-i raportid ei ole siseriiklikult käsitatavad samaväärselt (eel)haldusaktidega, sest neil puudub regulatiivne toime. Sisuliselt on tegemist haldusorgani analüüsiga asjas kogutud tõenditele. Maksuhalduril on OLAF-i raportit maksuotsuse alusena kasutades kohustus hinnata, kas OLAF-i põhjendused ja järeldused on loogilised ja veenvad ning vajadusel tuleb hinnata ka algseid tõendeid ja kaaluda OLAF-i põhjenduste ebapiisavuse korral, kas esineb siiski alust maksusumma määramiseks. Vastustaja ei ole OLAF-i raportite ega nende järeldustega seotud, kuid raportites käsitletuga nõustumise korral võib MTA raportitele tugineda ilma OLAF-i tehtud uurimistoiminguid kordamata. Kahtluse või järelduste ebaveenvuse korral tuleb vastustajal teha täiendavaid uurimistoiminguid ning kontrollida algseid tõendeid ja nende alusel tehtud järelduste veenvust. Kohus nõudis kohtumenetluses välja ka vaidlusaluse raporti aluseks olevad dokumendid. Vastustaja on kohtule 30.01.2015 seisukohas kinnitanud, et talle on lisaks raportitele olnud kättesaadavad ka raportite lisad. Kohus ei pidanud 26.03.2015 määruses pärast missiooniraporti ja lõppraporti lisade loetelude tutvumist vajalikuks nõuda välja muid OLAF-i raportites loetletud tõendeid, millele oleks küll tuginetud, kuid mida vastustaja ei ole kohtule ega kaebajale esitanud. Nii missiooni- kui ka lõppraporti lisade loeteludes on kaebaja eest varjatud üksnes lisad, mis seonduvad teiste ettevõtete ja nende suhtes läbi viidud menetlustega. Teiste, kaebaja maksustamisega mitteseotud ettevõtetega seotud andmete tutvustamata jätmist ei saa pidada õigusvastaseks. Kaebaja ja kolmanda isiku advokaatidest esindajatel on olnud võimalik tutvuda PT Rajawali Indah Nugrah puudutavate OLAF-i raportite lisadega täies mahus. Kohus ei nõudnud vastustajalt välja dokumente, mis ei ole praeguse vaidlusküsimusega seotud ja mille täiendav väljanõudmine oli ilmselgelt põhjendamata (vt kohtu 02.10.2015 määrus). Eeltoodust tulenevalt on põhimõtteliselt OLAF-i raportitele tuginemine lubatav. Missiooniraporti nr Thor(2013)22840 kohaselt kohtuti ettevalmistava missiooni käigus Indoneesia ametivõimudega ning Indoneesia toll teavitas, et neil puuduvad impordi/ekspordi andmed muu hulgas PT Rajawali Indah Nugrah kohta. Ekspordi ja Impordi Vahendamise Direktoraat (kaubandusministeerium) tuvastas, et PT Rajawali Indah Nugrah ei eksisteeri ja sertifikaadid, mis nende nimesid kannavad, on tegelikult väljastatud teistele ettevõtetele. Sama seisukoht on missiooniraporti punktis 1.5. OLAF-i raporti järeldust tõendab missiooniraporti lisa nr 12 (I kd tl 62, vt viide missiooniraporti lk 20 ja allviide nr 11), mille kohaselt on sertifikaat nr 0006010/JKT/2012 väljastatud hoopis PT ASIA PACIFIC FIBERS TBK-le. Tegemist on sertifikaadiga, mille kaebaja esitas tollideklaratsiooniga nr 12EE1210EE90701549. Indoneesia ametivõimude ja OLAF-i esindajate poolt 22.02.2013 allkirjastatud ühisprotokolli kohaselt kinnitas Indoneesia kaubandusministeerium, et PT Rajawali Indah Nugrah ei 5(11)
3-14-52137 eksisteeri. Kontrollitud sertifikaatide loetelust nähtub, et PT Rajawali Indah Nugrah nimel esitatud sertifikaat on vale või võltsitud. Samuti kinnitati, et PT Rajawali Indah Nugrah ei ole registreeritud sertifikaatide elektroonses andmesüsteemis 2005-2012 ning ettevõtet enam ei eksisteeri. Indoneesia toll ei ole leidnud andmeid PT Rajawali Indah Nugrah impordi või ekspordi kohta. Sama seisukoht on missiooniraporti punktis 3.2. OLAF-i raporti järeldust tõendab kooskõlastatud ühine protokoll (I kd tl 53-58, juurdepääsupiiranguga toimiku tl 121123 ja 143-145). Protokolli varjamata versioon on allkirjastatud ja sisaldab maksuotsuses kirjeldatud andmeid. Sama järeldust tõendab kaubandusministeeriumi 21.02.2013 kiri nr 88/DAGLU.5.3/SD/II 2013 (III kd, tl 65 ja 67), mille kohaselt ei ole PT Rajawali Indah Nugrah registreeritud elektroonilises andmebaasis; ettevõtet ei eksisteeri ning sertifikaadid ettevõtte nimele on kehtetud ja väljastatud teise ettevõte nimele. Kirja lisatabeli kohaselt ei ole ettevõttele aastatel 2007-2012 väljastatud ühtegi sertifikaati. Sama kiri on missiooniraporti lisaks nr 1 ja ühisprotokolli lisaks nr 2. OLAF-i uurimise all olnud sertifikaadid on ühisprotokolli lisaks nr 3 (I kd, tl 60-61). Sama seisukohta on korratud OLAF-i uurimise lõppraporti nr Thor(2013)27346 p-s 2.3.6, mida on refereeritud maksuotsuse p-s 2.2.1. OLAF-i raportitest tulenevad järeldused, mida on samal viisil korratud maksuotsuses, on tõenditele tuginevad ja veenvad, ning koos maksuhalduri täiendavate toimingutega kinnitavad need üheselt, et PT Rajawali Indah Nugrah nimele väljastatud sertifikaadid ei ole ehtsad ega tõenda seega kauba Indoneesia päritolu. Maksuhalduri kogutud tõendid, sh raportid koos lisadega on piisavad selleks, et tõendamiskoormus läheks MKS § 150 lg 1 alusel üle kaebajale. Kui ei ole tõendatud, et kaup on toodetud päritolusertifikaadil näidatud ettevõtte poolt Indoneesias, ei saa eeldada, et kaup on siiski toodetud Indoneesias või mõnes muus riigis, millele laieneb päritolust tulenev soodustariif. MTA ei ole pöördunud kaebaja esitatud nelja sertifikaadi õigsuse kontrollimiseks Indoneesia võimude poole. Neid sertifikaate ei ole käsitletud ka OLAF-i juurdluses. Kuid olukorras, kus Indoneesia võimud on kinnitanud, et aastatel 2005-2012 ei ole PT Rajawali Indah Nugrah nimele ühtegi sertifikaati väljastatud ning ettevõtet 2013. a seisuga ei eksisteeri, ei saa ka need neli sertifikaati olla PT Rajawali Indah Nugrah nimele väljastatud. Maksuhalduri põhjendus on loogiline ja usutav ning tugineb OLAF-i raportite aluseks olevatele Indoneesia võimude kinnitustele, s.o 21.02.2013 kirjale nr 88/DAGLU.5.3/SD/II 2013 ning ühisprotokollile, mille on samuti allkirjastanud kaubandusministeeriumi esindaja. OÜ Argore poolt kohtule esitatud kaebuse lisadest nähtub, et kaebajale oli enne kohtule kaebuse esitamist kättesaadavad vähemalt järgmised dokumendid: ühisprotokoll; Indoneesia kaubandusministeeriumi 21.02.2013 kiri nr 88/DAGLU.5.3/SD/II 2013; ühisprotokolli lisa nr 3 ehk sertifikaatide loetelu kaebajat puudutavas osas; missiooniraporti nr Thor(2013)22840 lisa nr 12 ehk sertifikaatide nimekiri, mis on tegelikult väljastatud teistele ettevõtetele; missiooniraport nr Thor(2013)22840; lõppraport nr Thor(2013)27346; Indoneesia ametivõimude 29.04.2014 kiri nr 13/verification-JKT74/2014 6 sertifikaadi võltsituse kohta. Seega oli kaebajal võimalik esitada vastuväiteid kõigi asjas asjakohaste dokumentide kohta. Kaebaja soov tutvuda kõikvõimaliku muu ettevalmistava kirjavahetuse ja teiste ettevõtete kohta kogutud teabega ei ole põhjendatud. Menetlusosalised ei ole pärast andmete avaldamist põhjendanud, et raportite koostajad või missioonil osalenud tulnuks taandada või taandamata jätmine on toonud kaasa kallutatud järeldusteni jõudmise. ÜTS art 220 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma kohta ei tehta järelarvestuskannet. ÜTS art 220 lg 2 p-s b märgitud aluse rakendamisel tuleb kaaluda, kas on täidetud kõik selles sättes nimetatud kumuleeruvad tingimused: toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud tal võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-6-09, p 6(11)
3-14-52137 12). Praegusel juhul ei ole täidetud tingimus, et tegemist oleks olnud tolli veaga. Kauba päritolu kajastav ning 0%-lise tollimaksumääraga maksustamist õigustav sertifikaat oli kaebajal deklaratsiooni esitamisel olemas. Sel hetkel polnud maksuhalduril mistahes andmeid, mis oleksid andnud aluse sertifikaati mitte usaldada või andnud võimaluse määrata tasumisele kuuluv maksusumma teisiti kui deklaratsioonis esitatud andmete alusel. ÜTS art 201 lg 3 sätestab, et võlgnik on deklarant ning kaudse esindamise korral on isik, kelle eest tollideklaratsioon esitatakse, samuti võlgnik; ning et Euroopa Liit ei pea kandma ettevõtjate äririske. Seega on tegemist mõlema isiku, deklarandi ja importija majandustegevusest tuleneva riskiga, millega nad pidid oma toimingutes arvestama. Intressinõudes on viidatud selle esitamise õiguslikele alustele (MKS § 10 lg 2 p 3, § 46, § 115 lg-d 1 ja 3), selles sisalduvad kõik seadusega nõutud andmed. Intressiarvestusest ei nähtu vigu, mis võinuks mõjutada intressikohustuse suurust. Selliseid vigu ei ole välja toonud ka kaebaja. Kaebaja väited, et põhinõuete tasumised ei nähtu intressiarvestusest, on paljasõnalised ja põhjendamata. Intressi arvestamise kohustus on eelkõige kaebajal endal, kuid kaebaja ei ole kohtule esitanud alternatiivset intressiarvestust ega näidanud, milles seisnevad vead vastustaja arvestuses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
12.OÜ Argore palub 02.12.2015 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 02.11.2015 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Kohus on ebaõigesti jätnud kaebaja taotluse tõendite kogumiseks ja väljanõudmiseks rahuldamata ning ebaõigesti järeldanud, et kogu dokumentatsioon, sh kirjavahetus OLAF-i ja Indoneesia vahel ei oma maksustamise seisukohast tähendust. Kuna sellega pole saadud tutvuda, ei saa ka väita, et seal ei ole selliseid tõendeid, millele kaebaja saaks tugineda. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud ärakuulamisõigust. Ärakuulamisõigus sisaldab õigust tutvuda eelnevalt OLAF-i poolt kogutud ja kaebajat puudutavate andmetega. Ärakuulamisõiguse tagamiseks ei saa pidada pelgalt formaalset võimalust esitada MTA kontrollaktile eriarvamus. OLAF-i raportid ei ole Eesti halduskohtumenetluses tõenditeks. Maksuhaldur on jätnud kontrolli käigus kogutud tõendid nõuetekohaselt analüüsimata, ei ole nõudnud välja raporti aluseks olevaid algdokumente. Seetõttu ei ole haldusakt kontrollitav ja on sisuliselt motiveerimata. OLAF-i raporteid ja teavet tuleb hinnata liikmesriigi menetlusõiguse alusel. Eesti haldusmenetluse põhimõtete kohaselt ei ole OLAF-i uurimistulemuste põhjal tehtud soovitused tõenditeks. OLAF-i enese poolt nendele tõenditele antud hinnangud või nende põhjal tehtud järeldused ei ole käsitatavad algsete tõenditena. Kuna maksuotsus ei ole nõuetekohaselt motiveeritud, siis ei läinud tõendamiskoormus üle kaebajale. Maksuhaldur on rikkunud uurimispõhimõtet ja kogunud tõendeid valikuliselt. MTA on teinud päringu kuue päritolusertifikaadi kohta, maksuotsuses on aga kahtluse alla pandud kõik kümme sertifikaati. Lubamatu on üksikute sertifikaatide osas tehtud järeldusi laiendada kõikidele sertifikaatidele. Kaebaja on teinud järelepärimise vahendajale Maxtool Industrial Co Ltd ning saanud vastuse nende sertifikaatide kohta. Kaebaja esitas 09.12.2014 kinnitused sertifikaatide kohta kohtule, kuid kohus ei ole võtnud nende osas seisukohta. Ühestki raportist ei leia kinnitust maksuotsuse väide, et kõik vaidluse all olevad päritolusertifikaadid oleks olnud võltsitud. OLAF-i raportid ei käsitle konkreetseid vaidlusaluseid sertifikaate. OLAF-i uurimine on toimunud perioodi suhtes, mis jääb väljapoole päritolusertifikaatide väljaandmise perioodi. Missioonide käigus on tehtud üldised järeldused Indoneesia ettevõtte kohta perioodil 7(11)
3-14-52137 2005‒2012. Tõendid puuduvad 2013. a sertifikaatide kohta. Kuigi maksuhaldur on ka ise pöördunud Indoneesia ametivõimude poole, ei ole need kogutud tõendid piisavad maksu määramiseks. Indoneesia ametivõimude vastusest ei selgu, et sertifikaatidel märgitud kaubad pole Indoneesia päritolu. Ilmselt on sertifikaadid siiski väljastatud, kuid teistele ettevõtetele. Samas ei võimaldatud kaebajal tutvuda, kes on need teised ettevõtted. Välistada ei saa ka võimalust, et sertifikaatidel on mõni trükiviga. Asja materjalide hulgas olevatele tabelitele ei saa tugineda, sest pole esitatud algdokumente. Arusaamatuks jääb, mille kohta on Indoneesia ametivõimud tegelikult vastanud, milliseid sertifikaate kontrollinud ja kuidas ning mille alusel on koostatud OLAF-i tabel. Seega ei saa tabel olla maksu määramisel tõendiks. Kohus on ebaõigesti leidnud, et tegemist ei ole tolliveaga. Kaebaja on olnud heauskne ja tal ei olnud kuidagi võimalik tolli viga avastada. Kaebajal ei pidanud tekkima kahtlust sertifikaatide õigsuse osas. Kaebajat ei teavitatud impordideklaratsioonide aktsepteerimisel, et tegemist on kõrge riskiga ettevõtjaga ja kaebaja deklaratsioonid aktsepteeriti. See kinnitab, et tegemist on tolli veaga, mis on iseseisvaks maksuotsuse tühistamise aluseks. Kuigi maksuhaldur tühistas õigesti intressinõude solidaarvõlgniku enammakse tõttu, siis ei ole siiani selge, kas jõusse jäänud intressinõude osas on arvestatud õigesti maksude tasumise järjekorda. Intressinõudest ei tulene, millal ja millistes suurustes on toimunud põhimaksude tasumised.
13.MTA vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Ebaõige on kaebaja väide, et maksuhaldur ei ole sisuliselt hinnanud või kontrollinud aruannetes kajastatu õigust. Maksuhaldur on maksuotsuses läbivalt analüüsinud raportites ja raporti lisaks olevates tõendites toodut. Raportites käsitletuga nõustumise korral võib maksuhaldur raportitele tugineda ilma OLAF-i tehtud uurimistoiminguid kordamata. Isegi kui maksuotsuses oleks viidatud üksnes OLAF-i raportis toodule ilma sisulist analüüsi välja toomata, oleks maksuotsus õiguspärane, sest haldusakti põhjendused oleksid kaebajale kättesaadavad teda puudutavas osas OLAF-i raportis ja lisades, mis on talle edastatud maksumenetluse käigus. Kaebaja viidatud Euroopa Kohtu lahend asjades F-5/05 ja F-7/05 ei kohaldu. Tegemist on OLAF-i sisejuurdlust puudutava küsimuse kohta tehtud lahendiga. Praegusel juhul on vaidlus OLAF-i välisjuurdluses. Tegemist on kahe erineva asjaga. Maksuküsimusi puudutavate välisjuurdluste korral ei ole MTA-l otsustusõigust. Maksusumma tuleb arvutada kohe, kui tollivõlgnik on tuvastatav ja maksusumma arvutamiseks vajalikud elemendid on teada (ÜTS art 217 lg 1). Kaebaja ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Kaebajal on kogu maksu- ja kohtumenetluse vältel olnud võimalus tutvuda tõenditega, millel otseselt põhineb maksuhalduri seisukoht kaebaja maksukohustuse kujunemise kohta. Kaebaja eest on varjatud isikute andmeid, mis ei puudutanud kaebajat ennast. Kohtutoimikusse on kohtu jaoks OLAF-i raportid esitatud varjamata kujul ja kohus saab veenduda, et maksuhaldur ei ole kaebajat puudutavaid materjale varjanud. Kõik OLAF-i kogutud tõendid näitavad, et kaup pärineb Hiinast. Õigeks kauba päritolu selgitamiseks tuleb hinnata tõendeid kogumis, nagu seda on teinud maksuhaldur ja kohus. Tõendamiskoormus on üle läinud kaebajale ja kaebaja peab omalt poolt esitama vastavad tõendid, kui ta soovib maksuhalduri ja OLAF-i järeldusi ümber lükata.
8(11)
3-14-52137 Halduskohus on tõendeid kogunud piisavas ulatuses. Ei ole mõeldav, et kohus kogub iga tõendi, mida menetlusosaline taotleb. Kaebaja ei põhjendanud tõendite kogumise taotlust, kuigi kohus seda nõudis. Maksuhaldur on tõendeid kogunud piisavas ulatuses. Kuna kauba päritolu oli maksuotsuse tegemise aja seisuga selge, ei olnud vajalik täiendavaid tõendeid koguda.
14.CF&S Estonia AS toetab kirjalikus vastuses kaebaja seisukohti ja palub rahuldada apellatsioonkaebus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid HKMS § 201 lg 4 alusel. Ringkonnakohus märgib kaebaja väidetele vastuseks järgmist.
16.Kaebaja on apellatsiooniastmes jätkuvalt seisukohal, et OLAF-i raportid ei ole Eesti halduskohtumenetluses tõenditeks. Halduskohus on vaidlustatud otsuses õigesti viidanud, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11.09.2013 määruse nr 883/2013 art 11 lg 2 kohaselt tuleb OLAF-i juurdlusaruandeid liikmesriikides tunnustada riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena haldus- ja kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad hindamisreeglid kui riigi inspektorite koostatud haldusaruannete kohta ja nad on viimati nimetatutega võrdväärsed. Seega on määruse nr 883/2013 art 11 lg-st 2 tulenevalt OLAF-i aruannetel tõenduslik jõud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2015 otsus nr 3-13-100, p 15; 11.02.2016 otsus nr 3-1451779, p 10). Samas ei tulene EL õigusest ega kohtupraktikast (sh Euroopa Kohtu 14.05.1996 otsusest C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt), et OLAF-i uurimisaruannetel oleks sedavõrd suur tõendusväärtus, et liikmesriigi maksuhaldur ei peaks neis sisalduvat üldse enam sisuliselt hindama ega võrdlema OLAF-i järeldusi temale kättesaadavate tõenditega. OLAF-i näol on tegemist sisuliselt uurimisorganiga ning põhimõtteliselt tuleb OLAF-i raportites esitatud väiteid hinnata samamoodi, nagu need oleksid mõne siseriikliku analoogse uurimispädevusega organi aruannetes sisalduvad väited. Maksuhalduril tuleb OLAF-i raportitele tuginemisel hinnata, kas OLAF-i põhjendused ja järeldused on veenvad ning vajaduse korral tuleb hinnata ka algseid tõendeid.
17.OLAF-i seisukohtade kahtluse alla seadmiseks peaksid esinema selged viited, et tõendeid on kajastatud ebaõigesti või ebapiisavalt (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2015 otsus nr 3-13-100, p 15). Praegusel juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Halduskohus on uurinud esitatud tõendeid kogumis ja leidnud, et OLAF-i raportist tulenevad järeldused, millele maksuotsus on rajatud, tuginevad tõenditele ja on veenvad. Halduskohus on nõudnud maksuhaldurilt välja OLAF-i raportite alusdokumendid ka varjamata kujul ning MTA on halduskohtule 30.01.2015 esitatud seisukohas kinnitanud, et vastustajale on olnud kättesaadavad raportite lisad. Seega on alusetu kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei ole nõudnud välja raporti aluseks olevaid dokumente. Kaebajal on olnud võimalik tutvuda PT Rajawali Indah Nugrah’i puudutavate OLAF-i raportite ja nende lisadega täies mahus. Asja materjalidest nähtuvalt on maksuhaldur teinud maksumenetluses ka täiendavaid toiminguid. Maksuotsuse p 2.2 kohaselt on maksuhaldur teinud Indoneesia ametivõimudele päringud kuue päritolusertifikaadi A vormi (0016967/JKT/2012, 0053552/JKT/2012, 0006010/JKT/2012, 0012527/JKT/2012, 0057925/JKT/2012, 00521452/JKT/2013) õigsuse kontrollimiseks. Koos OLAF-i raportites tehtud järeldustega kinnitab MTA päringutele vastuseks esitatud Indoneesia ametivõimude kiri (I kd tl 110) piisavalt konkreetselt, et PT Rajawali Indah Nugrah nimele väljastatud päritolusertifikaatide A vormid olid võltsitud. Vaidlust ei ole selle üle, et OLAF-i 9(11)
3-14-52137 juurdlus ei käsitle ülejäänud nelja sertifikaati (nr 0054172/JKT/2012, nr 0002839/JKT/2013, nr 0013110/JKT/2013, nr 0031512/JKT/2013) ja maksuhaldur ei ole teinud nende õigsuse kontrollimiseks Indoneesia ametivõimudele päringut. Samas on OLAF-i uurimise raames Indoneesia ametivõimud 21.02.2013 kinnitanud (I kd tl 59 ja terviklik dokument juurdepääsupiiranguga toimikus), et PT Rajawali Indah Nugrah ei ole registreeritud päritolusertifikaatide elektroonses registris aastatel 2005-2012 ning Indoneesia ametivõimude ja OLAF-i esindajate poolt 22.02.2013 allkirjastatud ühisprotokolli (tõlge I kd tl 53-55 ja terviklik dokument juurdepääsupiiranguga toimikus) kohaselt kinnitas Indoneesia kaubandusministeerium, et 2013. a seisuga ettevõtet enam ei eksisteeri. Seega on ilmne, et ka ülalnimetatud nelja sertifikaati ei saa olla PT Rajawali Indah Nugrah nimele väljastatud, kuna 2012. ega 2013. a-l, mil vaidlusalused sertifikaadid väidetavalt väljastati, ei olnud neil kajastatud ettevõtet registreeritud päritolusertifikaatide elektroonses registris ning alates 2013. a-st ei eksisteerinud neil kajastatud ettevõtet enam üldse. Olukorras, kus on tõendatud päritolusertifikaatide võltsimine, on tõendamiskoormus kaebajal OLAF-i ja MTA poolt tuvastatu ümberlükkamiseks. Kaebaja ei ole suutnud tõendada, et vaidlusalune kaup oleks pärit Indoneesiast. Seda ei tõenda ka kaebaja poolt halduskohtus esitatud Luhutma Parulian Hutabarati kinnitused, et vaidlusalusel kuuel sertifikaadil on tema allkiri (IV kd tl 13-16). Indoneesia ametivõimude 29.04.2014 kirjast MTA-le (I kd tl 110) nähtub, et vaidlusalused 6 sertifikaati võidi väljastada hoopis teistele ettevõtetele, kuid mitte PT Rajawali Indah Nugrah ́ile, mistõttu ei ole välistatud, et allkiri sertifikaatidel võibki olla antud seal näidatud isiku poolt, kuid sertifikaate on võltsitud ettevõtja nime osas, millisele see on väljastatud. Olukorras, kus kaupade järelkontroll ei kinnita nende päriotolu, tuleb järeldada, et tegemist on tundmatu päritolu kaubaga (Euroopa Kohtu 08.11.2012 otsus nr C-438/11, p 18).
18.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega tema ärakuulamisõiguse rikkumisest. MKS § 13 lg 1 kohaselt on maksukohustuslasel õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Asja materjalidest nähtuvalt on MTA kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud kajastanud 25.06.2014 kontrollaktis nr 12.2-3/23317-5. OÜ Argore ei esitanud omapoolseid arvamusi ega vastuväiteid kontrollaktile. MKS § 14 lg-st 3 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus tutvuda maksuhalduri poolt tema kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid või väljavõtteid maksuhalduri ametiruumides. Kaebaja ei ole väitnud, et talle seda ei võimaldatud. Halduskohtule esitatud kaebuse lisadest nähtuvalt on kaebajal olnud võimalik maksumenetluse vältel tutvuda tõenditega, millel põhineb maksuhalduri seisukoht kaebaja maksukohustuse kujunemise osas ning esitada kõigi dokumentide kohta vastuväiteid. Halduskohus on lahendanud kaebaja taotluse vastustajalt tõendite väljanõudmiseks 02.10.2015 määrusega ning ringkonnakohtu seisukoht ühtib selles küsimuses halduskohtu põhjendustega. OLAF-i menetluses uuriti samaaegselt mitmeid äriühinguid, mitte üksnes kaebajaga seonduvat. Teiste äriühingute osas kogutud ja maksusaladust sisaldavate materjalidega tutvumiseks ei ole kaebajal õigust (vt MKS § 14 lg 3, § 26; EL määrus nr 883/2013 art 10). Maksuhaldur on varjanud raportites eelkõige ametnike ja riikide nimesid ning allkirju. Samas on maksuhaldur esitanud kõik vajalikud dokumendid kohtule varjamata kujul ning kohus on saanud neid hinnata. Kuivõrd menetlusosalised ei ole pärast nimetatud andmete avaldamist leidnud, et OLAF-i ametnike poolt on asja menetlemine olnud kallutatud, siis ei saa maksuhalduri poolt ülemäärane andmete varjamine olla maksu tasumisest vabastamise aluseks ega too kaasa maksuotsuse tühistamist. Seega on kaebajal olnud võimalik tutvuda teda puudutava materjaliga ning maksuhaldur on järginud kaebaja viidatud Euroopa Kohtu 11.06.2002 kohtuasjas T-205/99: Hyper Srl vs komisjon (p-d 63 ja 64) toodud seisukohti dokumentidega tutvumise ja ärakuulamisõiguse tagamise kohta.
10(11)
3-14-52137
19.Kaebaja leiab, et ta on olnud heauskne ja halduskohus on ebaõigesti leidnud, et tegemist ei ole tolli veaga. ÜTS art 220 lg 2 p b kohaselt ei tehta järelarvestuskannet, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Tolli veaga nimetatud normi tähenduses on tegemist siis, kui tollil on enne kauba vabastamist olemas piisav teave selle kohta, et tollideklaratsiooni kantud andmed on valed, ent toll on vähemalt hooletusest jätnud selle teabe tähelepanuta (vt Riigikohtu 10.05.2006 otsus nr 3-3-1-66-05, p 14; 15.04.2009 otsus nr 3-3-16-09, p 12). Halduskohus on õigesti leidnud, et praegusel juhul ei olnud tegemist tolli veaga. Tollil puudusid deklaratsioone aktsepteerides igasugused andmed, mis oleksid andnud põhjuse päritolusertifikaate mitte usaldada ning toll ei saanud teada, et kaup ei ole pärit Indoneesiast.
20.Halduskohus lõpetas vaidlustatud otsusega menetluse MTA 13.10.2014 intressinõude nr 13-3/141709 tühistamise nõudes osas, milles MTA tunnistas intressinõude 22.09.2015 otsusega nr 13-1/3380 kehtetuks summas 5545,62 eurot. Menetlusse jäänud osas märgib kaebaja, et talle jääb endiselt arusaamatuks maksude tasumise järjekord ja see, millal ning millistes suurustes on toimunud põhimaksude tasumised. MKS § 115 lg-st 1 tulenevalt on maksukohustuslane kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressinõue on kaebajale esitatud põhjusel, et ta ei ole õigeaegselt täitnud MKS § 105 lg-st 1 ja § 115 lg-st 1 tulenevat kohustust tasuda tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressinõude põhitekstis on esitatud metoodika, mille alusel intressi arvestatakse (tähtpäevaks tasumata maksusumma korrutatuna viivitatud päevade arvuga korrutatuna intressimääraga) koos õigusliku alusega. Intressinõude osaks olevas lisas on toodud selle valemi sisustamiseks vajalikud andmed (tasumisega viivitatud päevade arv, tähtpäevaks tasumata maksusumma suurus ja intressimäär) ning nende põhjal välja arvestatud intressisumma. Näidatud on ka maksuvõla tekkimise alus ja vastava maksu liik. Intressinõue ei ole kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt, mistõttu ei pea selles sisalduma ka kaalutlustega seotud põhjendusi. Juhul, kui maksukohustuslane ei tule intresside arvestamisega iseseisvalt toime või talle jääb intressinõue arusaamatuks, on tal MKS § 14 lgst 1 tulenevalt õigus pöörduda maksuhalduri poole taotlusega teabe ja selgituste saamiseks tasumisele kuuluvate maksude, intressi, summa arvutamise korra ja aluste kohta. Kaebaja ei ole esitanud kohtumenetluses selliseid asjaolusid või tõendeid, mis annaks alust intressinõude muutmiseks. Samuti ei ole kaebaja esitanud alternatiivset intressiarvestust, milles oleks ära näidatud vastustaja arvestuses tehtud vead. Intressinõudest nähtub selle õiguslik ja faktiline alus. Nii on apellatsioonkaebus põhjendamatu ka menetlusse jäänud intressinõude tühistamise osas.
21.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
22.Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja ja kolmanda isiku menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 alusel nende endi kanda. Vastustaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 kohaselt tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.