Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Agu Timmi, Madis Ernits 08.12.2016, Tartu 3-15-1615 Joel Sepa kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a otsus Joel Sepa ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Joel Sepp Vastustaja/apellant Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused rahuldamata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Täiendada halduskohtu Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a otsuse resolutsiooni ps 3 toodud kohtukulude jaotust ja jätta ülejäänud kaebaja menetluskulust riigilõiv 15 eurot kaebaja enda kanda ning riigilõiv 720 eurot Eesti Vabariigi kanda.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulu (riigilõiv) summas 750 eurot Eesti Vabariigi kanda.
4.Tallinna Vanglal kanda kaebajale väljamõistetud hüvitis 487,50 eurot ja esimese astme menetluskulu (riigilõiv) 15 eurot, kaebaja vanglasisesele arvelduskontole.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 09.01.2017 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 28.09.2012–24.09.2013, 03.04.2014– 22.10.2014 ja 26.11.2014–03.12.2014 (tl 79-86). Perioodidel 28.09.2012–03.12.2012, 04.06.2013–24.09.2013 ja 03.04.2014–03.12.2014 oli kaebaja vahistatu staatuses. Tallinna Vangla paigutas 03.12.2012 jõustunud kohtuotsusest teada saades kaebaja alates 12.12.2012 vastuvõturežiimile ning perioodil 10.01.2013–04.06.2013 viibis kaebaja avatud osakonnas (tl 69p).
2.Tallinna Vangla andmetel paiknes kaebaja Tallinna Vanglas viibitud ajal järgmiselt (tl 8085): - kamber 452 perioodil 28.09.2012–08.10.2012; - kamber 340 perioodil 09.10.2012–25.10.2012; - kamber 124 perioodil 26.10.2012–04.11.2012; - kamber 340 perioodil 05.11.2012–11.12.2012; - kamber 415 perioodil 12.12.2012; - kamber 145 perioodil 13.12.2012–06.01.2013; - kamber 126 perioodil 07.01.2013–09.01.2013; - kamber 520 perioodil 10.01.2013–14.02.2013; - kamber 518 perioodil 15.02.2013–18.03.2013; - kamber 526 perioodil 19.03.2013–22.03.2013; - kamber 518 perioodil 23.03.2013–02.05.2013; - kamber 618 perioodil 03.05.2013–09.05.2013; - kamber 520 perioodil 10.05.2013–03.06.2013; - kamber 121 perioodil 04.06.2013; - kamber 417 perioodil 05.06.2013–04.07.2013; - kamber 75 perioodil 05.07.2013–12.07.2013; - kamber 417 perioodil 13.07.2013–31.07.2013; - kamber 419 perioodil 01.08.2013; - kamber 437 perioodil 02.08.2013–24.08.2013; - kamber 83 perioodil 25.08.2013–29.08.2013; - kamber 89 perioodil 30.08.2013–31.08.2013; - kamber 437 perioodil 01.09.2013-08.09.2013; - kamber 441 perioodil 09.09.2013–18.09.2013; - kamber 437 perioodil 19.09.2013–24.09.2013; - kamber 412 perioodil 03.04.2014–12.06.2014; - kamber 77 perioodil 13.06.2014–22.06.2014; - kamber 412 perioodil 23.06.2014–01.07.2014; - kamber 338 perioodil 02.07.2014–06.08.2014; - kamber 454 perioodil 07.08.2014–28.09.2014; - kamber 356 perioodil 29.08.2014–22.10.2014; - kamber 359 perioodil 26.11.2014–03.12.2014.
3.Kaebaja esitas 10.03.2015 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 19-20) seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega (isikliku ruumi vähesus) Tallinna Vanglas perioodidel 09.10.2012–24.10.2012, 26.10.2012, 04.11.2012–12.12.2012, 18.12.2012–09.01.2013, 24.01.2013, 31.01.2013–14.02.2013, 03.05.2013–03.06.2013, 05.06.2013–03.07.2013, 13.07.2013–15.07.2013, 17.07.2013–23.07.2013, 28.07.2013–21.08.2013, 23.08.2013– 24.08.2013, 01.09.2013–18.09.2013 ning 20.09.2013–23.09.2013. Tallinna Vangla jättis 05.06.2015. a vastusega nr 5-37/15/80-2 (tl 810p) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 24.06.2015 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 2-7, 52-53, 55), milles palus kohtul välja mõista mittevaralise kahju eest hüvitisena 50 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest perioodidel 28.09.2012–24.09.2013 ja 03.04.2014–03.12.2014, kokku 27 500 eurot. Kaebaja väitel oli ta nimetatud perioodidel paigutatud kambritesse, kus puudus liikumiseks seadusega ettenähtud vaba pind. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt otsustanud, et kambrites peab olema vaba pinda inimese kohta vähemalt 3 m 2. Pinnanorm kambris peab olema vabaks liikumisega ega saa seega hõlmata mööblialust pinda ja WC-d. Pinna sisse saab arvata üksnes sellise vaba põrandapinna, kus inimene saab jalutama. Kaebaja arvates ei
muutnud olukorda ka tingimused kogumis – võimalus päevas 1 tund jalutada ja avatud eluosakonnas viibida. Jalutusboksi suurus oli 15 m 2 ning sinna paigutati kuus isikut. Ka avatud eluosakonna kitsas koridor ei taganud arvestatavat jalutusruumi 50-le kinnipeetavale. Seoses Tallinna Vanglas viibimise ajal vanglale pöördumiste esitamata jätmisega leidis kaebaja, et seaduse täitmine ei ole privileeg, mida ta peaks taotlema eraldi avaldusega.
5.Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastustes (tl 37-41, 69-70, 79) jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja oli seisukohal, et on täitnud kõiki siseriikliku õiguse norme, st kehtivat õigust ja toiminud sellega kooskõlas. Mööbliesemete ja muu inventari alla jääv pind tuleb kambripinna arvutamisel jätta üldpinna sisse. Perioodil 23.10.2014–25.11.2014 viibis kaebaja Tartu Vanglas, mitte Tallinna Vanglas. 28.09.2012–03.12.2012, 04.06.2013–24.09.2013 ja 03.04.2014–03.12.2014 oli kaebaja vahistatu staatuses. 03.12.2012 jõustunud kohtuotsusest teada saades paigutati kaebaja 12.12.2012 vastuvõturežiimile ning perioodil 10.01.2013-04.06.2013 viibis kaebaja avatud osakonnas. Kogu Tallinna Vanglas viibimise perioodil oli kaebajale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda jalutuskäigu ajal värskes õhus väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tund päevas. Ajavahemikul 10.01.2013–04.06.2013 oli kaebajale lisaks jalutuskäigule värskes õhus tagatud päevakavas sätestatud ajal oma osakonnas liikumiseks vaba aega vähemalt neli tundi ning võimalus külastada kord nädalas graafiku alusel spordisaali. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Tallinna Vangla märkis, et kaebaja ei ole vaidlusalustel perioodidel esitanud vanglale ühtegi pöördumist, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või muud kambri tingimused kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Seega, kui vangla tegevus vastas siseriiklikule õigusele ja oli seeläbi õiguspärane, kuna ühtegi vangla tegevuse aluseks olevat õigusnormi ei ole tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, siis ei saanud vangla tegevus isiku kinnipidamisel antud vangistustingimustes ja kambri põrandapinnal olla ka kogumis õigusvastane. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 30.11.2015. a otsusega (tl 88-91) kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 487,50 eurot. Halduskohus ei arvestanud kambri põrandapinnast maha kambri inventari (mööbli) alla jäävat põrandapinda, aga leidis, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Halduskohus selgitas, et Tallinna Vangla poolt esitatud tabelist lähtuvalt oli kambrites, kus kaebaja viibis, põrandapinda ühe isiku kohta 71 päeva vältel 2,37–2,46 m 2. Seega oli kaebaja viibimine 71 päeva vältel kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2, juba VSkE § 6 lg 6 kohaselt õigusvastane. 149 päeva vältel oli põrandapinda ühe isiku kohta 2,57–2,88 m2. Seega oli põrandapinda kokku alla 3 m2 isiku kohta 220 päeva vältel. Halduskohus selgitas, et käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kui kaebaja viibis Tallinna Vanglas suletud eluosakonnas, siis ta sai väljaspool kambrit viibida eeskätt igapäevase tunniajase jalutuskäigu ajal (v.a 47 päeva, kus pind oli alla 3m2, kui kaebaja asus avatud sektsioonis) ning 220 päeva viibimise kestel põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 3 m 2 ja selle suurust ei saa pidada õiguspäraseks. Halduskohus märkis, et lähtuda tuleb EIK praktikast ning eeldada, et alla 3 m2 suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega ühe tunni vältel leevendada. Halduskohus leidis, et kuna Tallinna Vangla oli läbivalt seisukohal, et ei ole kaebaja õigusi rikkunud, siis ei ole kohtul põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa
tuua mõne tegelikkuses kaebaja olukorda parandava tagajärje. Seetõttu oli kohus seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega on käesoleval juhul täidetud. Halduskohus luges Tallinna Vangla süü vormiks raske hooletuse, kuna kohtu hinnangul jättis Tallinna Vangla vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Halduskohus leidis, et vastustaja ei rakendanud ka meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, milleks võinuks olla täiendava värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse jne. Samuti soovib halduskohus rõhutada, et pärast 01.01.2014, mil hakkas kehtima VSkE § 6 lg 6 uues redaktsioonis, mis kohustas tagama 2,5 m2 asemel 3 m2 põrandapinda, ei ole kaebaja põrandapind Tallinna Vanglas alla 3 m2 langenud. Seetõttu ei olnud halduskohtule usutav, et rohkem isiklikku ruumi poleks olnud võimalik tagada ka varem. Samas ei ole kaebaja asjas tõstatanud küsimust mõne muu kinnipidamistingimuse nõuetele mittevastavusest. Eeltoodu alusel mõistis halduskohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 3 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 2,5 m2 ehk kokku 71 päeva eest 213 eurot ning 2 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 3 m 2 ja kui kaebajal oli võimalus jalutamiseks 1 tund päevas – s.o 102 päeva eest 204 eurot. 47 päeva vältel oli kaebaja põrandapind ühe isiku kohta alla 3 m2, kuid kaebaja asus avatud sektsioonis ja sai jalutada väljas poolt kambrit 4 tunni jooksul, selle perioodi eest kohus mõistab välja hüvitise 1,5 eurot iga päeva eest ja seega kokku 70,50 eurot. Kokku mõistis halduskohus välja kaebaja kasuks 487,50 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja ja Tallinna Vangla esitasid Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a otsuse peale apellatsioonkaebused. Kaebaja apellatsioonkaebus
8.Kaebaja palus 13.12.2015 esitatud apellatsioonkaebuses (tl 97-99) tühistada halduskohtu otsus osaliselt ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Kaebaja nõustub otsusega osas, millega mõisteti Tallinna Vangla süüdi raskes hooletuses, aga ei nõustu õigeksmõistmisega 330 päeva osas ja hüvitise suurusega. Kaebaja leiab, et 550 päeval oli ta paigutatud kambrisse, kus puudus seadusega ettenähtud minimaalne põrandapind. Halduskohus ei põhjendanud, milliste kaalutluste alusel pidas sobivaks hüvitiseks 1,5–3 eurot päevas. Halduskohus jättis käsitlemata, mida tähendab põrandapind. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes on kirjas, et kambris peab olema iga kinnipeetava kohta vabaks liikumiseks 2,5 m2 põrandapinda. Vabalt saab liikuda ainult sellisel pinnal, kus ei ole mööblit. Ruumi kitsikust ei saanud kompenseerida avatud sektsiooni koridoris liikumine, sest sektsiooni koridor oli umbes 70 m2 ja seal liikus umbes 56 vangi.
9.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 167-167p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuivõrd kehtivast õigusest ei tulene, et kambris peaks kinnipeetava kohta olema vähemalt 3 m2 põrandapinda ilma mööblit ja WC-d arvestamata, tuleb asja lahendamisel lähtuda Tallinna Vangla esitatud põrandapinna andmetest, mis hõlmavad WC-d ja mööblialust pinda. Kuna halduskohus lähtus valedest andmetest,st arvutas WC kambripinnast välja, mõistis halduskohus kaebajale põhjendamatult suure hüvitise. Tallinna Vangla märkis täiendavalt, et perioodidel 03.06.2013–01.09.2013 ja 02.06.2013–31.08.2014 võimaldati kaebajale kord nädalas täiendav tunniajane viibimine värskes õhus. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
10.Tallinna Vangla palub esitatud apellatsioonkaebuses (tl 107-109) tühistada halduskohtu otsus osas, millega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti kaebaja kasuks välja hüvitis summas 487,50 eurot, ning teha asjas uus otsus, millega jäetakse kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla leiab, et halduskohus lähtus valedest andmetest, sest arvestas kambri üldpinnast WC aluse pinna välja. Kaebajat ei ole inimväärikust alandavasse olukorda seatud. Kuna kaebaja liikumispiirang tulenes õigusaktidest, siis tulnuks halduskohtul nimetatud asjaoludega arvestada ka liikumisvõimaluste hindamisel. Halduskohtu arvestus on ebatäpne päevade osas, mil kaebaja viibis avatud sektsioonis. Isikute arv kambris pidevalt muutus ja seega muutus ka põrandapind isiku kohta. Kaebaja õiguste rikkumist saab pidada ilmselgelt väheintensiivseks. Seda toetab ka asjaolu, et kaebaja ei ole varasemat põrandapinna väiksusest tingitud kaebustega vangla poole pöördunud. Juhul kui kaebajale ka oleks tagatud vaidlusalusel perioodil 3 m2 suurune pindala, ei oleks kambris olnud inimestel võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambritest. Olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal õigus nõuda kahju hüvitamist.
11.Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 119-120) jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja jääb varem öeldud seisukohtade juurde ja leiab, et kuna hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada tegelikke üleelamisi, siis sellest lähtuvalt on halduskohtu määratud hüvitis liiga väike.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
13.Esmalt hindab ringkonnakohus, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (I); seejärel hindab kahjuhüvitise suurust (II) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (III). I
14.Ringkonnakohus hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid perioodidel 28.09.2012–24.09.2013 ja 03.04.2014–22.10.2014 ja 26.11.2014–03.12.2014 kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad.
15.Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (...). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (...) Riigisiseselt kehtis kuni 31.12.2013 VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. (...) Lisaks VSkE-le pidid
vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (...). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3314215, pd 1011). Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m 2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 (sh v.r) kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
16.EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada. (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m 2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, pd 151153). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 – Belyayev vs. Venemaa, p-d 3336; 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138139). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema aga kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m 2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 331-21-16, p 9). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m 2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa,
p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 139).
17.Riigikohus on hiljutistes lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo 06.10.2016, 3-3-1-43-16, p 10; 15.06.2016, 3-3-1-16-16, p 10; 27.05.2016, 3312116, p 8). EIK aga on viimases kambripinda puudutavas suurkoja otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus lähtub EIK lahendist ja jätab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvestamata kambris oleva WC aluse pinna.
18.Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis: arvestusl ik pind kambri alguskuupäe päevade kambri kambri lõppkuupäev isiku nr v arv pindala (m2) täituvus kohta WC-ta
19.Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ta. Kaebaja oli perioodidel 28.09.2012–11.12.2012 ja 04.06.2013–24.09.2013 ja 03.04.2014–03.12.2014 vahistatu staatuses. Perioodil 23.10.2014– 25.11.2014 ei viibinud kaebaja Tallinna Vanglas (tl 79). Tallinna Vangla selgitas, et 03.12.2012 jõustunud kohtuotsusest teade saades paigutati kaebaja 12.12.2012 vastuvõturežiimile. Seega oli kaebaja eelnimetatud perioodidel lukustatud kambris, alguses vahistatuna ja seejärel vastuvõturežiimil kinnipeetavana (tl 167p). Kaebajale tagati Tallinna Vanglas viibimise ajal ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Perioodil 10.01.2013–04.06.2013 viibis kaebaja avatud osakonnas ja sel ajal oli kaebajale tagatud, lisaks jalutuskäigule värskes õhus, päevakavas sätestatud ajal oma osakonnas liikumiseks vaba aega vähemalt neli tundi ning võimalus külastada nädalas graafiku alus spordisaali (tl 38p). Tallinna Vangla esitatud tabelitest nähtub, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas eelnimetatud perioodidel kokku 573 kalendripäeva, millest alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta oli kokku 72 päeval, 2,55–2,99 m2 kokku 148 päeval ja 3–3,99 m2 kokku 273 päeval ning üle 4 m2 kokku 80 päeval. Seega viibis kaebaja kambris, kus oli 3 m2 või rohkem põrandapinda isiku kohta, kokku 353 päeva. Ringkonnakohus leiab, et 72 päeva, mil kaebaja veetis kambrites, kus kinni peetava isiku kohta oli alla 2,5 m2 põrandapinda, olid õigusvastased juba vastuolu tõttu siseriikliku VSkE § 6 lgga 6 v.r. Ringkonnakohus märgib, et halduskohtu arvutuste kohaselt oli päevade arvuks 71.
20.Halduskohus lähtus ekslikult Tallinna Vangla esitatud tabelis olevast ebatäpsusest 11.12.2012 (tl 80) osas. Tabelis on märgitud, et 11.12.2012 viibis kaebaja kambris 340 ja kambri suuruseks WC-ta oli 15,4 m2. Selle kohaselt tuleks isiku kohta 2,57 m2 põrandapinda. Samas aga nähtub tabeli teistelt ridadelt, et kambri 340 suurus WC-ta oli tegelikult 14,4. Paiknemist kambris 340 kinnitab ka Tallinna Vangla vastus kaebaja selgitustaotlusele (tl 11), kust nähtub, et 11.12.2012 viibis kaebaja kambris 340. Seega viibis kaebaja 11.12.2012 kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,40, mitte 2,57.
21.Ülejäänud osas märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks riigivastutusseaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 33193 09, p 11). Ringkonnakohus leiab, et nende päevade osas, mil kaebajat hoiti 23 tundi päevas kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta, ületati kaebaja kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase. Perioodil 10.01.2013–04.06.2013 viibis kaebaja paigutatud avatud osakonda ja kaebajal oli võimalus viibida päevas neli tundi väljaspool kambrit ja võimalus külastada kord nädalas graafiku alusel spordisaali (tl 38p). Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks sel ajal pakutud võimalusi mõtestatud kambriväliseks tegevuseks (nt töötamine, õppimine). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seega Tallinna Vangla pakutud liikumis- ja tegutsemisvõimalused piisavalt tasandada ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi nende päevade osas, mil kambris oli 2,5– 2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea
seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus väärikust alandavaks kokku 72 päeva kambris, kus oli alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta ja 148 päeval kambris, kus oli 2,5– 2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta.
22.Vastustaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et kaebaja ei kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks. RVastS § 7 lg 1 järgi on kahju hüvitamise nõude eelduseks ka RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite eelnev tulutu kasutamiskatse. Riigikohus on öelnud, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale ette heidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (RKHKo 15.05.2016, 3-3-1-1616, p 14). Arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Riigikohus on ka öelnud, et vangla oli teadlik EIK pikaajalisest praktikast põrandapinna kohta. Kui vanglal olid reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, siis tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada (RKHKo 27.05.2016, 33-1-21-16, p 10.2). Seega leiab ringkonnakohus, et kaebaja poolt vanglale pöördumiste esitamata jätmine iseenesest ei saa tingida kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist. II
23.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust.
24.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on märkinud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31).
25.Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist 50 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. Halduskohus leidis asjaolusid kogumis hinnates, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista hüvitis summas 487,50 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 2,5 m2 kokku 72 päeval ja 2,5–2,99 m2 kokku 148 päeval.
26.Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 21). Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta, järgis vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks. Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus arvestab Tallinna Vangla tingimusi kogumis: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ventilatsiooni ja loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, keskküttesüsteem, kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus, kaebajale tagati infovajaduse rahuldamist, võimaldati ajalehtede lugemist, raamatute laenutamist, loa alusel väljastati raadioid ja televiisoreid. Kaebajale oli tagatud üks tund värskes õhus viibimist. Perioodil 10.01.2013–04.06.2013 lisaks neli tundi vaba aega oma osakonnas liikumiseks ning võimalus kord nädalas spordisaali külastamiseks. Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtu hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Ringkonnakohus arvestab rikkumise kestust ja ulatust ning leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambris, kus oli põrandapinda alla 2,5 m2 isiku kohta, on põhjendatud määrata kõrgem hüvitis, kui nende päevade osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 kinni peetava isiku kohta.
27.Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust, kestusest ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei ole asjas tuvastatud, nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuses välja mõistetud hüvitise suurusega.
28.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). III
29.Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused rahuldamata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
30.Kaebaja on taotlenud 26.06.2016 (tl 154) kahjuhüvitise kandmist kaebaja enda vanglasisesele isikuarvele. Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (s.h menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (RKHKo 08.01.2009, 33186-06, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (RKHKo 10.10.2013, 3313813, p 24). Eelnevast juhinduvalt kohustab ringkonnakohus vastustajat väljamõistetava kahjuhüvitise summa kandma kaebaja soovitud arvelduskontole.
31.Kaebaja nõudis halduskohtule esitatud kaebuses Tallinna Vanglalt hüvitist 50 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest, kokku 27 500 eurot (tl 1). Halduskohus vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest 720 euro ulatuses ja jättis vabastamata summas 30 eurot (tl 23). Kaebaja tasus kaebuselt riigilõivu 30 eurot (tl 27). Halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot (tl 90p), kuid ei võtnud seisukohta ülejäänud menetluskulude jaotuse osas. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Halduskohus mõistis otsuse resolutsiooni p-ga 3 Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 15 eurot. Ringkonnakohus ei muuda halduskohtu poolt kaebajale väljamõistetud hüvitise suurust ja seega ei pea ringkonnakohus vajalikuks muuta esimese astme poolt kaebaja kasuks väljamõistetud menetluskulu summas 15 eurot. Halduskohus oleks pidanud otsuse resolutsioonis välja tooma ka ülejäänud kohtukulude jaotuse. Seega tuleb halduskohtu otsuses toodud kohtukulude jaotust täiendada, jättes menetluskulu (riigilõiv) 15 eurot kaebaja enda kanda ning menetluskulu (riigilõiv) summas 720 Eesti Vabariigi kanda.
32.Kaebaja esitas apellatsioonkaebusega ka menetlusabi taotluse (tl 12), mille ringkonnakohus rahuldas (tl 160-161p). Seega vabastati kaebaja riigilõivu 750 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebused rahuldamata, jääb apellatsiooniastme menetluskulu (riigilõiv) summas 750 eurot Eesti Vabariigi kanda.
33.Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.