Keskkonnaõigus › Vesi

3-13-1597 (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-13-1597 3) 2011.-2012. a seisuga ajakohastatud põhikaartidel oli võimalik tuvastada Võerdla peakraavi kui kalda kitsenduste objekti asukoht nii rasterkujul kui joonobjektina; 4) 2012 ajakohastati topograafilisel kaardil 1:10 000, mis sisu poolest vastab põhikaardile, Võerdla peakraavi alam- ja keskjooksu voolusängi tegelik asukoht vastavalt Maa-ameti, Keskkonnateabe Keskuse ja Keskkonnaameti ühiselt tehtud paikvaatluse tulemustele. Eeltoodud andmetest tulenevalt: 1) ei olnud enne 2009 VeeS § 29 rakendamine Võerdla peakraavi suhtes võimalik, kuna peakaardilt ei olnud võimalik Võerdla peakraavi asukohta kindlaks määrata; 2) alates 2009 oli VeeS § 29 rakendamine võimalik Võerdla peakraavi ülem- ja keskjooksul lähtest kuni praeguse Astoni teeni, kuna Võerdla peakraav selles piirkonnas oli kantud ajakohastatud põhikaardile; 3) alates 2011 on VeeS § 29 rakendamine Võerdla peakraavi suhtes võimalik kogu ulatuses, kuna Võerdla peakraav on kogu ulatuses kantud ajakohastatud põhikaardile nii rasterkujul kui joonobjektina. VeeS §-s 29 sätestatud veekaitsevööndist tulenevate kitsenduste rakendamisel seoses peakraavi asukoha ajakohastamisega ajas on võimalikud teatud erandid – peakraavi alamjooksule ei kehti VeeS § 29 lg 4 p-s 2 sätestatud puu- ja põõsarinde raiekeeld ega VeeS § 29 lg 4 p-s 3 sätestatud majandustegevuse keeld ning enne 2011. aastat kehtestatud planeeringud ning väljaantud ehitus- ja kasutusload, mis puudutavad territooriumi Võerdla peakraavi alamjooksust kuni suubumiseni Soome lahte, on kehtestatud parima kättesaadava avaliku info põhjal ning nende kehtetuks tunnistamiseks puudub ülekaalukas avalik huvi. Alates 2011. a Võerdla peakraavi kaitsevööndis kehtestatud planeeringud ja seni realiseerimata ehitusload tuleb mõistliku aja jooksul viia vastavusse olukorraga, mida kajastab 2012. a ajakohastatud ja sisu poolest põhikaardile vastav topograafiline kaart 1:10 000.

3-13-1597 tulenevat majandustegevuse piirangut kaebaja kinnisasjadel. Kaebaja soovib kõrvaldada ebaseaduslikult tekkinud omandiõiguse kitsenduse. 2) Keskkonnaregistri andmed tuleb parandada ja Võerdla peakraav keskkonnaregistrist kustutada, kuna selle kandmiseks keskkonnaregistri veekogude nimistusse puudus õiguslik alus. Vastustaja 21.06.2013 kirjast ega ka varasema haldusmenetluse käigus esitatud seisukohtadest ei selgu, milline haldusorgan, millal ja millisel õiguslikul alusel on tuvastanud, et kõnealuse objekti näol on tegemist peakraaviga VeeS § 29 tähenduses, millele laieneb veekaitsevöönd 10 m ulatuses. VeeS ega ükski teine õigusakt ei anna peakraavi mõistet. 3) Keskkonnaregistri seaduse (KeRS) § 20 lg 1 kohaselt kantakse veekaitsevöönd inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju vähendamise alade nimistusse. KeRS § 38 lg 2 p-st 5 tulenevalt kantakse inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju vähendamiseks määratud ala keskkonnaregistrisse õigusakti ettevalmistanud valitsusasutuse poolt esitatud andmete alusel. Eeltoodust järeldub, et veekogu ja sellest tuleneva veekaitsevööndi kandmine keskkonnaregistrisse peaks toimuma sellekohase õigusakti alusel. Praegusel juhul ei ole ühtegi asjakohast õigusakti objekti peakraaviks lugemise ja sellisena keskkonnaregistrisse kandmise kohta. Ehkki vastustaja sõnul on Võerdla peakraav kantud keskkonnaregistri veekogude nimistusse Vabariigi Valitsuse 18.06.1993 määruse nr 184 „Riigi veekatastri põhimäärus“ (määrus nr 184) alusel, mis omakorda viitab Eesti NSV Ministrite Nõukogu Presiidiumi Keskkonnakaitse ja Loodusvarade Ratsionaalse Kasutamise Komisjoni poolt 30.03.1982 kinnitatud „Eesti jõgede, ojade ja kraavide nimestikule“ (1982. a vooluveekogude nimestik), siis määruse nr 184 § 16 p 3 kohaselt oli 1982. a vooluveekogude nimestik alusdokumendiks veekatastris andmete registreerimisel üksnes jõgede osas. Samuti ei ole välja selgitatud, mis ulatuses oli peakraav 1982. a vooluveekogude nimestikku kantud. Kuivõrd nn peakraavi suudmeosa on rajatud alles 1980-ndate teises pooles Muuga sadama raudteejaama kuivenduskraavina, on tõenäoline, et Võerdla peakraavi suudmeosa ei olnud kantud 1982. a vooluveekogude nimestikku. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et nn Võerdla peakraav oleks olnud kantud riigi veekatastrisse. Kui Võerdla peakraavi keskkonnaregistrisse kandmise aluseks oleks olnud 1982. a vooluveekogude nimestik, oleks vastav registrikanne tehtud oluliselt varem, mitte alles 2012. a alguses. Nimetatud tõendid kinnitavad üksnes, et 1982. a eksisteeris veekogu nimetusega Võerdla peakraav. Nendest tõenditest ei nähtu kraavi asukoht ega ka asjaolu, et 1982. a Võerdla peakraaviks nimetatud veekogu oleks hõlmanud selle praegust alamjooksu Nuudi teest kuni suubumiseni Soome lahte. 1982. a vooluveekogude nimestik ei saanud olla veekogu peakraaviks liigitamise aluseks ka seetõttu, et vastustaja seisukohtade järgi sõltub veekogu liigitamine peakraaviks või tavaliseks kraaviks faktilisest olukorrast looduses ehk peakraav on selline kraav, kuhu suubuvad harukraavid. Faktiline olukord looduses võib aga olla 30 aasta jooksul oluliselt muutunud. 4) Võerdla peakraavi keskkonnaregistrisse kandmise ja sellest tulenevate kitsenduste tekkimise aluseks ei saanud olla keskkonnaministri 28.07.2009 määrus nr 44 „Pinnaveekogumite moodustamise kord ja nende pinnaveekogumite nimestik, mille seisundiklass tuleb määrata, pinnaveekogumite seisundiklassid ja seisundiklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning seisundiklasside määramise kord" (määrus nr 44), mille alusel on Võerdla peakraav nimetatud tugevasti muudetud veekogumiks. Määruse nr 44 lisades 1-3 on antud üksnes nende pinnaveekogumite loetelu, mille seisundiklass tuleb selle määruse alusel kindlaks määrata. Kuigi määruse nr 44 lisa 2 p-s 1.2 toodud loetelus „Tugevasti muudetud vooluveekogude ja tehisvooluveekogude pinnaveekogumid Harju alamvesikonnas“ on märgitud veekogu nimega Võerdla, ei ole selles täpsemalt selgitatud, mis liiki veekoguga on tegu ja millised on selle veekogu piirid. Seega ei tulene määrusest nr 44 ega selle lisadest, et kõnealust objekti tuleb käsitleda peakraavina, millele laieneb VeeS §-s 29 sätestatud veekaitsevöönd. 4(18)

3-13-1597 5) Kuigi vastustaja on keskkonnaregistris kraavi peakraavina registrisse kandmise õigusliku alusena viidanud ka KeRS § 39 lg-le 3, jääb ebaselgeks, millise tunnustatud või akrediteeritud asutuse poolt on Võerdla peakraavi kohta keskkonnaregistrisse kantud andmeid eelnevalt kontrollitud. Sõltumata andmete kontrollimisest ei saanud ka ükski tunnustatud või akrediteeritud asutus asuda seisukohale, et tegemist on VeeS § 29 tähenduses peakraaviga olukorras, kus peakraavi mõistet üheski õigusaktis ei ole sätestatud. Registrikande õiguslikuks aluseks ei saa olla ka Eesti põhikaart, kuna tegemist ei ole õigusaktiga. 6) Võerdla peakraavi keskkonnaregistrisse kandmine ei kanna VeeS § 29 lg-s 1 sätestatud eesmärki kaitsta vett hajureostuse eest ja vältida veekogu kallaste uhtumist. Vaidlusalune kraav asub tootmismaal ning enne tootmismaalt vee kraavi juhtimist puhastatakse vesi lokaalsetes puhastusseadmetes, mistõttu on hajureostuse sattumine kraavi välistatud. Kuna kraavi kaldad on kindlustatud, ei ole veekaitsevöönd vajalik ka kraavi kallaste uhtumise vältimiseks ja veekaitsevööndi järele puudub sisuline vajadus. 7) Keskkonnaregistrisse kantud andmed Võerdla peakraavi ja selle veekaitsevööndi kohta on ebaõiged mh põhjusel, et peakraav paikneb osaliselt kollektoris, mille puhul ei saa veekaitsevööndit eksisteerida. Eeldada tuleb, et keskkonnaregistrisse kantud peakraavi asukoht määrab ära ka selle juurde moodustatud veekaitsevööndi asukoha ja ulatuse. Seega peab registrist nähtuma ka asjaolu, et kollektorisse suunatud osas veekogul ei eksisteeri veekaitsevööndit. Vastasel korral on registrikanne ebaõige. Tulenevalt KeRS § 6 lg-st 1 ei saa kaebaja keskkonnalubade ja keskkonnakasutuse registreerimise taotluste menetlemisel ega planeeringute ja arengukavade koostamisel väita registrikande järgi eksisteeriva veekaitsevööndi puudumist. 8) Veekaitsevööndist tulenevad omandiõiguse kitsendused on võrreldavad muu loodusobjekti kaitse alla võtmisest tulenevate omandiõiguse kitsendustega. Omandiõiguse kitsendused on küll sätestatud seadusega, kuid nende tekkimiseks on vajalik täiendavalt haldustoimingute tegemine või haldusaktide andmine (vastavalt veekogu kandmine keskkonnaregistrisse või loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse tegemine). Looduskaitseseaduse kohaselt toimub loodusobjekti kaitse alla võtmine avatud menetluses, kuhu kaasatakse ka puudutatud kinnisasja omanik, kellel on õigus esitada oma vastuväited ja kellele tuleb kätte toimetada loodusobjekti kaitse alla võtmise otsus. Praegusel juhul on omandiõiguse kitsendused kaebaja kinnisasjadel tekkinud haldusesisese menetluse tulemusena, ilma et kaebajat oleks vastavasse menetlusse kaasatud või antud talle võimalust oma seisukohtade esitamiseks. Sõltumata sellest, millise menetluse raames vastavad andmed keskkonnaregistrisse kanti, tulnuks kaebaja vastavasse menetlusse kaasata ja kaebaja ära kuulata. Kaebaja kaasamine oleks tõenäoliselt taganud vähemalt selle, et keskkonnaregistrisse ei oleks kantud veekaitsevööndit peakraavi selles osas, mis asub tegelikult kollektoris. Tähtsust ei oma asjaolu, et minevikus võis tegemist olla teist liiki veekoguga (ka teistsuguse voolusängiga). 9) Kaebaja möönab, et KeRS § 12 lg 4 järgi tuleb kõik vooluveekogud kanda KeRS veekogude nimistu registrikaardile. See aga ei tähenda seda, et looduses tegelikult eksisteeriva veekogu kohta tehtud kannet ei ole võimalik registrist kustutada. Registrist saab ja tuleb kustutada õigusliku aluseta tehtud või faktiliselt ebaõige kanne. Näiteks võivad andmed olla ebaõiged veekogu liigi või veekogu ja selle veekaitsevööndi asukoha kohta. Vaidlusalune vooluveekogu paikneb küll kaebaja kinnistul, kuid see on kantud registrisse ilma õigusliku aluseta ning vähemalt kaebaja kinnisasjadele jäävas osas on veekogu kantud ebaõigesti registrisse peakraavina. Peakraavi registrisse kandmine toob kinnisasja omanikule kaasa omandikitsendused.

5(18)

3-13-1597

3-13-1597 rannikuveekogumi (Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe rannikuvesi) seisundit. Keskkonnaministeerium ei ole teinud peakraavi Keskkonnaregistrisse kandmisel selliseid vigu, mis tingiksid registrikande kehtetuks tunnistamise. Arvestades Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi nõudeid, ei saa Võerdla peakraav registrist välja jääda. Küll aga on võimalik näidata nii registris kui põhikaardil veekogu maa alla suunatud osad, millele veekaitsevöönd ei kohaldu. 7) Keskkonnaregister on oluline veekogu liigi määramisel, kuna sellest sõltub veekaitsevööndi ulatus. Keskkonnaregistri kandest ei sõltu aga veekogu olemasolu ning veekaitsevöönd kehtib hoolimata veekogu olemasolust keskkonnaregistris. Kuigi KeRS § 20 kohaselt tuleb keskkonnaregistrisse kanda mh ka veekaitsevöönd, siis selle vööndi ulatuse arvestamine käib VeeS § 29 lg 2 ja 3 kohaselt Maa-ameti põhikaardi, mitte keskkonnaregistri kaardi järgi. Seega ei anna veekogu keskkonnaregistrist väljajätmine kaebajale soovitud tulemust, sest veekogu jääb endiselt põhikaardile. Eesti põhikaart on suuremõõtkavaline topograafiline kaart, mis koostatakse Eesti topograafilise andmekogu (ETAK) andmete põhjal. Põhikaardi digitaalversioon luuakse igal aastal terve Eestimaa ulatuses uuesti, võttes aluseks jaanuarikuus tehtava väljavõtte Eesti topograafia andmekogust. Nõnda kajastuvad kaardil aasta jooksul andmekogus toimunud muudatused. 8) Veekaitsevööndi ulatust saab määrata ja sellest tulenevaid piiranguid rakendada üksnes siis, kui on teada veekogu täpne asukoht ehk selle tavaline veepiir ja see on märgitud põhikaardile. Kui veekogu asukoht ei ole täpselt teada ja see ei kajastu põhikaardil, siis ei saa määrata ka veekaitsevööndit ja ei saa kohaldada sellest tulenevaid piiranguid. Võerdla peakraavi selle lõigu, mis paikneb Astoni teest Soome laheni, täpne ja terviklik asukoht avaldati põhikaardil 2012. a. Arvestades, et põhikaart koostatakse jaanuari väljavõtte alusel, on kindel, et alates 01.02.2012 on põhikaart avaldatud. Põhikaardil on Võerdla peakraavi asukoht katkendlik seetõttu, et osaliselt jookseb kraav torus. Seega ei ole maainfo kaardirakenduses põhikaardi andmed ebatäpsed, kuid need on väga raskesti loetavad. Keskkonnaregistri kaart võib olla küll ebatäpne, kuid sellel on veekogu peamise voolusängi määramisel Maa-ameti põhikaardi kõrval üksnes abistav funktsioon. Selliseid ebatäpseid andmeid võib olla ka teiste veekogude osas, kuid Keskkonnaministeeriumil ei ole võimalik kõiki neid ebatäpsusi kohe parandada. Tegemist on mahuka tööga, kuna põhikaart tugineb vanadele nõukogude aegsetele andmetele, mida uuendatakse ja täpsustatakse rutiinse töö käigus. Vastustaja palub kaebajal esitada Keskkonnaministeeriumile taotlus põhikaardi ja keskkonnaregistri andmete täpsustamiseks koos kaardimaterjaliga, et vastustaja saaks veel kord kontrollida, kas see kaardimaterjal vastab tegelikkusele. Kuna AS Tallinna Sadam on tõstatanud Keskkonnaministeeriumi jaoks esmakordselt küsimuse sellest, kuidas näidata kaardil maa alla suunatud veekogul veekaitsevööndi puudumist, on võimalik juhtumipõhiselt AS Tallinna Sadam jaoks koostada kaart, milles märgitakse suletud osa eristatuna avatud voolusängist. Selliseid kaarte ei saa praegu avalikult keskkonnaregistris teha, kuna see eeldab õigusaktide muutmist ehk kokkulepet, kas, mille alusel ja kuidas peab selliseid olukordi keskkonnaregistri ja Maa-ameti kitsenduste kaardil kajastama. Vastava metoodika koostamine on Eestis alles pooleli. 9) Kõik haldusaktid, sh planeeringud ja ehitusload, mis on antud enne seda, kui põhikaardil avaldati Võerdla peakraavi see lõik, mis paikneb Astoni teest Soome laheni ja mis ei arvesta veekaitsevööndist tulenevate piirangutega, on õiguspärased. Seega ei ole kaebaja tegevus enne 01.02.2012 kehtestatud planeeringute ja antud ehituslubade osas takistatud, kui ta järgib keskkonnanõudeid ning väldib Võerdla peakraavi saastamist. 10) Kuna kaebaja kinnistule kohalduvad vaidlusalused piirangud kehtestati VeeS-ga ning kaardi ja registri andmete täpsustamisel kannete ülekandmisel veekatastrist, oli puudutatud isikuid määramatu hulk ehk üle 50 inimese. Vastavalt haldusmenetluse seaduse 7(18)

3-13-1597 (HMS) § 40 lg 3 p-le 6 ei teavitatud neid seetõttu piirangutest eraldi kirjaga. Algne veekatastri kanne tehti enne HMS jõustumist. Piirangutest teadasaamine on kinnistu omaniku või valdaja kohustus eelkõige planeerimismenetluses, mille kõik osalised peavad tagama selle, et piirangud konkreetsel kinnistul menetluse käigus välja selgitatakse. 11) Selliseid kinnistuid, kuhu kaebaja saaks reaalselt midagi ehitada, on ainult neli: Klaukse tee 14 ja 14a ning Piilupardi 16 ja Muuga sadam 3a. Ülejäänud kinnistutel on rajatised, millele pole võimalik midagi juurde ehitada. Kaebaja kohtuistungil esitatud väidetest võib mõista, et tema tegelik eesmärk on kraavi ümbersuunamine või maa alla viimine, mis ei puutu aga kehtivasse keskkonnaregistri kandesse. 12) Euroopa Kohus on 01.07.2015 lahendis nr C-461/13 tõlgendanud raamdirektiivi nõudeid rangelt, leides, et art 4 lg 1 p a alapunkt i kohaldub imperatiivselt, st liikmesriik peab keelduma sellise projekti, mis võib halvendada pinnaveekogumi seisundit, heakskiitmisest ja pädevad asutused peavad võtma meetmeid, vältimaks pinnaveekogude seisundi halvenemist. Seetõttu ei ole ühelgi juhul võimalik määrata Võerdla peakraavi kraavina, millel puudub veekaitsevöönd või seda registrist üldse välja jätta.

3-13-1597 3) Peakraavi ei ole võimalik keskkonnaregistrist välja arvata põhjusel, et kaebaja kinnistul puudub Võerdla peakraav. Asja materjalidega on Võerdla peakraavi olemasolu kaebaja kinnistutel tõendatud. Vastustaja on tõendanud, et veekogu tekkimise ajalugu, selle nime muutmine ja selle asukoht põhistavad selgelt, et kaebaja kinnistutel asuv kraav on Võerdla peakraav ning algselt kandis see paralleelselt nime Kallavere oja. VeeS § 29 lg-s 2 sätestatud veekaitsevöönd kehtiks ka siis, kui endiselt oleks veekogu nimetus Kallavere oja. 4) Vastustaja ei ole rikkunud ärakuulamise kohustust. Algne veekatastri kanne tehti enne HMS jõustumist ning registrikannete ülekandmisel ei ole eraldi regulatsiooni, mis oleks võimaldanud või ette näinud, et puudutatud isikud tuleks ära kuulata. Kuna registrikanded ja nende ülekanded ühest registrist teise tehakse kogutud ja töödeldud alusmaterjalide alusel, siis mingi objekti fikseerimine registris ei eelda eraldiseisvat menetlust isikute ärakuulamiseks. Keskkonnaregistri alusmaterjalide kogumine ja töötlemine ei sõltu otseselt puudutatud isikute seisukohtadest ja arvamustest, vaid koguda tuleb seadusega või muu õigusaktiga ettenähtud objektiivseid teiste pädevate isikute kogutud andmeid. Kaebaja on esitanud Keskkonnaministeeriumile taotluse ning selle lahendamise menetluses on ta ära kuulatud. 5) Puuduvad tõendid, millest nähtuks, et vaidlustatud kannet ei tuleks keskkonnaregistrisse teha. Kaebaja on saanud ilma piiranguteta teostada Võerdla peakraavi juures ehitustöid, sh suunata peakraavi vee torustikku. Kraavidega tehtud tööd kinnitavad, et kaebaja pidi olema teadlik, et tema kinnistuid läbib vooluveekoguna justnimelt Võerdla peakraav ehk endise nimetusega Kallavere oja, mitte nn suvaline kraav. Kaebaja on möönnud, et veevool on suunatud osaliselt torustikku. Seega ei lakanud Võerdla peakraav olemast vooluveekogu. Vaidlus puudub selles, et vesi voolab jätkuvalt merre ja veekogu pole registrist kustutatud. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja või vald oleks pidanud mingit kraavi osa nn omaette üksuseks, mille suhtes peaks kehtima eriregulatsioon. 6) Kuna ühe ja sama veekogu kohta olid kasutusel erinevad nimed, moodustati ENSV Riikliku Maaparandus- ja Veemajanduskomitee 22.10.1980 käskkirjaga nr 109 veejuhtmetele ametliku nime määramiseks komisjon. ENSV veejuhtmete nimestikuga on Kallavere oja muudetud Võerdla peakraaviks. Samas tehti ühtlasi kontroll, et veejuhe oleks vastavuses selle asukohaga. Kui kraav kannab sellist nime ning nime võib senimaani kasutada, ei ole peakraavi mõiste defineerimine vajalik ning peakraaviga seotud asjaolud selle asukohas ei sõltu sellest, kas definitsioon on olemas. KeRS alusel keskkonnaregistri elektroonilisse andmebaasi kantud nimistu sisaldab objekti õigesti ja ka nimistusse kantud objektide kohta kogutud andmestik ei ole vale. Erinevate planeeringute käigus ei saanud kaebajale olla mitte teada või äratuntav, et tööd kraavide ja kollektortorustiku rajamisel olid seotud justnimelt ojaga või Võerdla peakraaviga ning milline on kraavi asukoht. 7) Sellest, kuidas sai alguse Kallavere oja, mis on looduses endiselt olemas ja voolab kaebaja kinnistul, kuigi on suunatud osaliselt kraavi ja torusse, annab ülevaate Maa-ameti pädevate ametnike 29.05.2012 kiri (II kd, tl 45-46). Kirja kohaselt oli Võerdla peakraav ehk Kallavere oja algselt looduslik veekogu, mille algus oli Võerdla soos ja suudmekoht Muuga lahes. 196070ndatel aastatel kadus kaevandamistööde tulemusel veekogu ülemjooks kuni Maardu linna Kallavere linnaosani ning Muuga sadama ja seda teenindava Muuga raudtee ja kaubajaama rajamisega lõigati 1980ndate aastate keskel läbi Võerdla peakraavi looduslik ajalooline säng. Erinevatel aegadel on suubumiskoht asunud 4 erinevas kohas ning praegune suubumiskoht on kunagisest looduslikust suudmest 120 m edela pool. Nimetatud kirjas esitatud kirjeldus kattuvad nii kaebajal endal kui vallal olevate andmetega. Kahtlust ei ole selles, kus peakraav asub, ning selles, et peakraav viib veevoolu endiselt merre. Seda kraavi ei ole peakraavina ehk vooluveekoguna hävitatud ja see toimib edasi. Kaebaja ei ole märkinud, et tema kinnistutel asub mingi muu merega ühendatud veekogu. Seega saab kaebaja kinnistutel asuda Võerdla peakraav 9(18)

3-13-1597 ehk Kallavere oja. Kuna oja nimetust asendab peakraav, siis loogiliselt puudus ka vajadus peakraavile eraldi definitsiooni anda, sest oja ja peakraavi veekaitsevöönd kattuvad. Rajatud ei ole eraldiseisvat objekti nn peakraavi, vaid Kallavere ojaga on toimunud muutused. 8) Võerdla peakraav kanti keskkonnaregistri veekogude nimistusse Vabariigi Valitsuse 18.06.1993 määrusega nr 184 kinnitatud Riigi veekatastri põhimääruse § 16 p 3 alusel, mis omakorda viitab 1982. a Eesti jõgede, ojade ja kraavide nimestikule. Infot Võerdla peakraavi kohta on hoitud keskkonnaregistris elektrooniliste tabelitena, võttes arvesse Eesti NSV jõgede, ojade ja kraavide ametlikku nimestikku ja asjakohaseid kaardimaterjale (NL topokaart, EV topokaart, Eesti baaskaart, Eesti NSV jõgede, ojade kraavide nimestikule lisatud skeem jt). Võerdla peakraavi andmeid on täpsustatud 14.01.2002 valminud tööga "Eesti vooluveekogude ruumiandmete korrastustööd". Ühtsesse elektroonilisse ruumiandmetel põhinevasse registrisse EELIS (Eesti Looduse Infosüsteem) kanti Võerdla peakraav 2008. aastal, pärast töö "Eesti vooluveekogude ruumiandmete korrastustööd" valmimist. 2011. a toimus veekogude andmiku veelkordne ülevaatamine, Võerdla peakraavi olemasolu leidis olemasolevate materjalide alusel kinnitust. KKM on kirjaga 10.05.2011 nr 12-15/3640-1 palunud Keskkonnateabe Keskusel keskkonnaregistris veekogude nimistut täiendada (KeRS § 9 lg 3 alusel) nimekirja alusel, milles on märgitud ära ka veekogu nimega Võerdla peakraav, mille tüüp on peakraav. 2012. a korraldati Võerdla peakraavi alamjooksu voolusängi asukoha määramiseks paikvaatlus, voolusängi korrigeeriti. Seega on tehtud KeRS § 5 tähenduses uuringuid ja saadud on inventeerimisandmeid, aruandeid jms alusandmeid, et teha kandeid keskkonnaregistrisse. 9) Võerdla peakraav on kaebaja kinnistul olemas ning seda saaks kustutada keskkonnaregistrist juhul, kui ta likvideeritakse looduses või see kaebaja kinnistul puuduks. Ka asjaolu, et teostatud on detaiplaneeringuid ja varem ei ole Võerdla peakraaviga seotult ehitustöödel takistusi tehtud, ei kinnita, et Võerdla peakraavi osas esineks faktiline või õiguslik alus selle registrist kustutamiseks. Isegi kui planeeringutes või ostu-müügilepingutes ei ole märgitud, et Võerdla peakraavist tulenevad piirangud, ei vii see järeldusele, et looduses puudub Võerdla peakraav, mis on olnud ja on jätkuvalt vooluveekoguna kaebaja kinnistutel. Olemasolevat olukorda ei muuda asjaolud, et osa kraavist on suunatud torusse või see asub tootmismaal. Veekaitse ja avalikkuse informeerimise seisukohalt on oluline keskkonnaregistris kuvada veekogu tervikuna ja vooluveekogu puhul selle voolusäng, eristamata selle maa-aluseid osasid. Puuduvad kahtlused Võerdla peakraavi / Kallavere oja olemasolus, selle asukoht on teada ning ajalooliselt kujunenud nimemuudatus ei saa kaebajat eksitada. 10) Võerdla peakraavi kustutamine keskkonnaregistri veekogude nimistust seaks ohtu VeeS §-des 1, 32 ja 35 sätestatud ülesannete ja eesmärkide saavutamise ning Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi täitmise. Ka veekogude mõisteid tuleb sisustada kooskõlas nende eesmärkidega. 11) Keskkonnaregistri veekogude nimestikule eelnev andmekogu, milles hoiti andmeid Eesti veekogude kohta, oli riigi veekataster. Võerdla peakraavi asukoht on olnud teada ja tuvastatav ka enne keskkonnaregistrisse kande tegemist. Kuna registrikandeid on seaduse kohaselt lubatud ajakohastada ja üle vaadata, ei saa isikute õigusi rikkuda asjaolu, kui kanded aja jooksul muutuvad ja täpsustatud andmed astuvad jõusse siis, kui need esitatakse. Registrikannete muutmine ajas ei riku isikute õigusi, kui need vastavad tegelikkusele ja nendest tulenevalt võib saabuda ka piiranguid. Kaebaja senine tegevus ei ole olnud takistatud ja oluline on, et ajakohastatud kanded vastavad tegelikule olukorrale. Võerdla peakraavi olemasolu ja asukoht on seega eelnevalt kinnitatud ja veekaitsevööndit arvestatakse selle veekogu tüübi järgi, millena on veekogu keskkonnaregistrisse kantud. Piirangud veekogule tulenevad vältimatult VeeS § 29 lg-st 4, mitte keskkonnaregistri kandest. Tulevikus võib kaebaja küll vajada veekaitsevööndi olemasolust tulenevalt täiendavaid lubasid ja ressursse, kuid see on seotud 10(18)

3-13-1597 peakraavi / oja olemasoluga kaebaja kinnistutel ning asjaolust, et faktiline ja õiguslik alus ei luba seda lugeda tavaliseks veekraaviks, mis ei vajaks seaduses märgitud kaitset. Võerdla peakraav on VeeS § 2 p 17 kohaselt veekogu ja tema sängi muutust saab kajastada pärast muutuste tegemist. Võerdla peakraavi registreerimine kraavina tähendaks raamdirektiivi rikkumist ja sellega kaasneks ebavõrdne kohtlemine teiste kinnistu omanike suhtes, kelle kinnistud on sarnastele tunnustele vastavate peakraavide ääres. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-13-1597 juhul ei ole tegemist jõega, mistõttu ei saanud 1982. a vooluveekogude nimestik olla nn peakraavi kohta registrisse tehtud kande õiguslikuks aluseks. Andmete ülekandmisel veekatastrist kanti nn peakraav keskkonnaregistrisse selliselt, et see ei hõlmanud peakraavi alamjooksu. See nähtub ka vastustaja 21.06.2013 kirjast. Seega oleks halduskohus pidanud andna hinnangu sellele, kas peakraavi alamjooksu puudutavas osas on keskkonnaregistri kanne tehtud õiguslikul alusel. Keskkonnaregistri kanne rikub kaebaja õigusi eelkõige just selles osas. Seega ei hõlmanud veekatastrisse tehtud kanne nn peakraavi alamjooksu ja selle kohta tehti kanne keskkonnaregistrisse alles 2012. a. Sel ajal kehtis HMS ning asjakohatu on vastustaja väide, et puudutatud isikuid ei tulnud ära kuulata. Veekaitsevööndist tulenevad omandiõiguse kitsendused on võrreldavad muu loodusobjekti kaitse alla võtmisest tulenevate kitsendustega. Loodusobjekti kaitse alla võtmine toimub avatud menetluses, kuhu kaasatakse ka puudutatud kinnisasja omanik. Praegusel juhul tekkisid omandiõiguse kitsendused kaebaja kinnisasjadel haldusesisese menetluse tulemusena, ilma et kaebajat oleks vastavasse menetlusse kaasatud ja ära kuulatud. 7) Seadusest tuleneb, et registrist peab nähtuma veekaitsevööndi olemasolu, selle asukoht ja pindala. Seega peab registrist nähtuma ka asjaolu, et kollektorisse suunatud osas kraavil veekaitsevööndit ei eksisteeri. Vastasel korral on registrikanne ebaõige. Kande ebaõigsus puudutab selgelt kaebaja kui kinnisasja omaniku õigusi, kuna tulenevalt KeRS § 6 lg-st 1 ei saa kaebaja keskkonnalubade ja keskkonnakasutuse registreerimise taotluste menetlemisel ega planeeringute ja arengukavade koostamisel väita registrikande järgi eksisteeriva veekaitsevööndi puudumist. 8) Vaidlusaluse kraavi alamjooksu (Astoni teest kuni suubumiseni Soome lahte) kandmine keskkonnaregistrisse 2011. a tõi kaasa HMS § 51 lg 1 järgi haldusaktile iseloomulikud tagajärjed – tegemist oli üksikjuhtumi reguleerimiseks tehtud õiguslikult siduva tahteavaldusega, mis tõi kaebajale kaasa kohustuste tekkimise, sh veekaitsevööndist tulenevad omandikitsendused. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt peab nagu mistahes muu haldusakt olema põhjendatud. Kohus saab kontrollida kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust just haldusakti põhjendustest lähtudes. Praegusel juhul ei ole vaidlusaluse kraavi ega selle alamjooksu peakraavina keskkonnaregistrisse kandmise kohta antud ühtegi haldusakti, millest nähtuksid asjaolud ja põhjendused, mille kaalumise tulemusena jõudis vastustaja otsusele, et tegemist on peakraaviga VeeS tähenduses. Haldusmenetlus, mille tulemusena muudeti Võerdla peakraavi kohta keskkonnaregistrisse tehtud kandeid (peakraavi alamjooksu kandmine peakraavi osana registrisse) puudutas üksnes neid isikuid, kellele kuuluvaid kinnisasju see veekogu osa läbib. Selliseid isikuid oli vaid neli, mistõttu ei saanud vastustaja jätta neid HMS § 40 lg 3 p 6 alusel menetlusse kaasamata. 9) See, et veekaitsevööndi ulatus määratakse kindlaks põhikaardil märgitud veekogu piirist lähtudes, ei muuda olematuks asjaolu, et KeRS § 6 lg 1 järgi on keskkonnaregistri andmetel õiguslik tähendus, vähemalt keskkonnalubade ja keskkonnakasutuse registreerimise taotluste menetlemisel ning planeeringute ja arengukavade koostamisel. KeRS § 20 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi kantakse keskkonnaregistrisse ka veekaitsevööndi asukoht ja pindala, mistõttu on ka selles osas õiguslik tähendus just keskkonnaregistri andmetel, mitte Maa-ameti põhikaardil. Meelevaldne ja otseses vastuolus KeRS § 6 lg-ga 1 on vastustaja väide, et keskkonnaregistri kaardil on Maaameti põhikaardi lugemisel üksnes abistav funktsioon. Vastustaja kui keskkonnaregistri vastutav töötleja peab KeRS § 20 lg-st 1 ja lg 2 p-dest 4 ja 5 tulenevalt tagama, et veekaitsevööndi puudumine kraavi maa-alusel osal oleks keskkonnaregistrist nähtav. Vastasel korral ei ole võimalik väita, et tegelikult veekaitsevööndit sellistes osades ei eksisteeri. 10) Kraavi alamjooksu kandmine keskkonnaregistrisse peakraavi osana ja sellest tuleneva veekaitsevööndi tekkimine takistab kaebajal enne 2012. a kehtestatud planeeringutega 12(18)

3-13-1597 ettenähtud nende ehitusõiguste realiseerimist, milleks ei olnud väljastatud ehitusluba enne 2012. a.

3-13-1597 diskretsiooni alusel. 30.03.1982 vooluveekogude nimed ja alaliigid kinnitanud komisjon lähtus 1980. a Eesti jõgede valglate kataloogist ning leidis, et vooluveekogude alaliikide nimetamisel pole õige muuta veejuhtme liiki pikkuse või valgala suuruse alusel. Komisjon põhjendas seda otsust sellega, et nimestikus on ojasid, mis oma pikkuselt ja suuruselt ületavad tunduvalt väiksemaid jõgesid, ning kraave, mis on pikkuselt ja valgalalt suuremad mõnest peakraavist. 7) Võerdla peakraav kui vooluveekogu on looduses olemas ja on ajalooliselt olnud looduslik veekogu – Kallavere oja. Keskkonnaregister peab lähtuma tegelikust olukorrast ja seetõttu ei ole võimalik looduses eksisteerivat vooluveekogu keskkonnaregistrist välja jätta. Veeseaduses sätestatud ülesanded ja eesmärgid käsitlevad eeskätt vooluveekogusid alates valgala pindalaga 10 km2 ja rohkem. Võerdla peakraavi valgala pindala on üle 10 km2 ja seega on tegemist vooluveekoguga, millel moodustatakse vooluveekogum ja millele seatakse veemajanduskavaga kaitse eesmärgid. 8) Kuni 01.02.2012 ei saanud Võerdla peakraavi alamjooksu osas veekaitsevööndi täpset asukohta määrata, kuivõrd alles 2011.–2012. aasta seisuga ajakohastatud põhikaartidel oli võimalik tuvastada Võerdla peakraavi kui kalda kitsenduste objekti asukoht nii rasterkujul kui joonobjektina ka selles lõigus (Astoni teest Soome laheni). Maa-ameti põhikaardile tehti kanne Võerdla peakraavi vaidlusaluse lõigu osas terviklikult alles 2012. a. Samal ajal tehti kanne ka keskkonnaregistrisse, kuid see ei olnud esmane kanne, vaid Võerdla peakraavi ruumikuju täpsustamine. Keskkonnaregistrist nähtub, et esmane kanne on tehtud 30.03.1982 ning seda on täpsustatud 2001., 2011. ja 2012. aastatel. Võerdla peakraavi alamjooksu täpse asukoha määramiseks puudus keskkonnaregistril korralik kaardimaterjal, kuna see ala oli nõukogude perioodil sellise staatusega ala, mille kohta andmeid ei avaldatud ning nõukogude spetsialistide lahkumisel ei jäetud Eesti Vabariigile mingit kaardimaterjali. Pärast seda, kui kaebaja esitas 2011. a taotluse, korraldati 2012. a paikvaatlus alamjooksu voolusängi tegeliku asukoha väljaselgitamiseks. Arvestades, et kaardi ja registri andmete täpsustamisel 2011. a puudutasid muudatused 1083 veekogu, oli puudutatud isikute ring üle 50. Sellisel juhul vabastab HMS § 40 lg 3 p 6 haldusorgani puudutatud isikute ärakuulamisest. Piirangutest teadasaamine on sellisel juhul kinnistu omaniku või valdaja huvides eelkõige planeerimismenetluses, mille kõik osalised peavad tagama selle, et piirangud konkreetsel kinnistul menetluse käigus välja selgitatakse. See osa Võerdla peakraavist, mis jääb Astoni teest kuni vooluveekogu lätteni, võeti üle veekatastrist ja see toimus tõesti enne HMS jõustumist ning kohus ei ole selles osas eksinud. 9) Veekaitse ja avalikkuse informeerimise seisukohalt on oluline kuvada keskkonnaregistris veekogu tervikuna (vooluveekogu puhul voolusäng), eristamata selle maa-aluseid osasid. Vooluveekogu maa-aluste ja avatud osade eristamine on oluline eeskätt veekogule avalduva hüdromorfoloogilise koormuse ja hüdromorfoloogilise seisundi määramiseks. Eestis on veekogumite hüdromorfoloogilise seisundi indikaatorite arendamine pooleli ja seetõttu ei pööranud 17.04.2012 Maa-ameti ja Keskkonnateabe Keskuse spetsialistid paikvaatlusel inimese poolt maa alla suunatud veekogu lõikudele eraldi tähelepanu. Maa-ameti põhikaardil, mille järgi veekaitsevööndi ulatust arvestatakse, on Võerdla peakraavi maa-alused osad näha, st need on kohad, kus veekogu ei ole märgitud. Seejuures tuleb vaadata maainfo kaardirakenduse põhikaarti, mitte kitsenduste kaarti. Kitsenduste kaardil maa-alused osad ei kajastu. 10) Asjaolu, et keskkonnaregistris ei ole märgitud Võerdla peakraavi maa alla viidud osasid, ei saa lugeda õigusaktide rikkumiseks, sest kehtiv õigus ei nõua sellise olukorra tähistamist. See, et Keskkonnaministeerium on nõus tegema väljavõtte maa alla viidud osadega Võerdla peakraavist, on juhtumipõhine kaebajale vastutulek. Keskkonnaministeerium on nõus sellises olukorras kaebajat aitama, et juhtumipõhiselt välja selgitada, kus täpselt sellised lõigud asuvad. Kaebaja ei ole esitanud taotlust näidata veekogu maa-aluseid osasid kaardil, vaid on piirdunud 14(18)

3-13-1597 üksnes veekogu registrist kustutamise taotlusega. Seetõttu ei saanud Keskkonnaministeerium varem sellist juhtumipõhist kaarti koostada. Nõudes kohtu kaudu Võerdla peakraavi jagamist kaheks osaks või Võerdla peakraavi kustutamist keskkonnaregistri veekogude nimistust, käitub kaebaja pahatahtlikult.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-13-1597

3-13-1597 peakraavi osa kantud põhikaardile alles alates 2012. aastast. Kaebaja avaldustest nähtuvalt ei olegi ta rahul eelkõige sellega, et peakraavi alamjooks ehk Nuudi tee ja lahe vahel asuv veekogu osa on kantud keskkonnaregistrisse peakraavina. Kaebaja sõnul on peakraavi suudmeosa alates Nuudi teest rajatud alles 1980ndate teises pooles Muuga sadama raudteejaama kuivenduskraavina ning tegemist ei ole Võerdla peakraavi / Kallavere oja osaga. Eeltoodud väide ei anna siiski alust arvata, et kaebaja kinnistutel voolava vee näol poleks tegemist Võerdla peakraavist pärit veega, mis moodustab peakraavi alamjooksu ehk osa ühtsest vooluveekogust, hoolimata selle voolusängi vahepealsest tehislikust muutmisest.

3-13-1597

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets

18(18)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.