Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
21. november 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1931
Haldusasi
AD kaebus Maksu- ja Tolliameti 18. novembri 2015. a korralduste nr 13-11/85644, nr 13-11/85645 ja nr 1311/85646 sundtäitmise keelamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2016. a määrus ja
21.oktoobri 2016. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – AD, esindaja v.adv Elmer Muna ja adv Edgar-Kaj Velbri Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Margo Karu
Menetluse alus ringkonnakohtus
AD ning Maksu- ja Tolliameti määruskaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta AD määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2016. a määruse haldusasjas nr 3-16-1931 resolutsiooni punkt 1 muutmata.
Võtta menetlusse Maksu- ja Tolliameti määruskaebus Tallinna Halduskohtu
21.oktoobri 2016. a määruse haldusasjas nr 3-16-1931 resolutsiooni punkti 3 peale.
Jätta Maksu- ja Tolliameti määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21. oktoobri 2016. a määruse haldusasjas nr 3-16-1931 resolutsiooni punkt 3 muutmata.
Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3, § 252 lg 7). Määruse resolutsiooni punkti 2 peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-16-1931
1.Rootsi Kuningriigi pädev täiteasutus Kronofogdemyndigheten esitas 18.11.2015 Maksu- ja Tolliametile (MTA) pöördumise ja nõuete täitmisele pööramist lubavad ühtsed juriidilised dokumendid ning palus maksukohustuslaselt AD-lt nõuda sisse tasumata maksukohustused.
2.Maksu- ja Tolliamet kohustas 18.11.2015 korraldusega nr 13-11/85644 AD tasuma 68 891,88 eurot, korraldusega nr 13-11/85645 tasuma 188 846,75 eurot ja korraldusega nr 13-11/85646 tasuma 15 304,83 eurot. Kõigis korraldustes on märgitud, et need on antud rahvusvahelise ametiabi osutamise korras ning juhindudes Euroopa Liidu Nõukogu 16.03.2010 direktiivist 2010/24/EL (vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel) ning maksukorralduse seaduse (MKS) §-st 46, §st 514, § 128 lg-st 1 ning § 129 lg-test 1 ja 3.
3.AD esitas 28.09.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega keelata MTA 18.11.2015 korralduste nr 13-11/85644, nr 13-11/85645 ja nr 13-11/85646 sundtäitmine. Ühtlasi esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse 18.11.2015 korralduste sundtäitmise peatamiseks ja täitetoimingute tegemise keelamiseks kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Kaebajale Rootsis määratud palgamaksud on vastuolus Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu art-ga 15, mistõttu ei ole Rootsi maksunõue Eestis sissenõutav. MKS ei sätesta spetsiifilisi kriteeriume sissenõutavatele maksudele ning MKS reguleerib vaid sissenõudmise menetlusliku korra. Ulatuses, milles MKS ei piira lepinguga vastuolus olevate nõuete sissenõudmist, on MKS § 511 jj vastuolus lepinguga ning kohaldamisele kuuluvad välislepingu sätted. Sissenõutav nõue on lisamaksu osas (summas 639 597 Rootsi krooni ehk 66 925,20 eurot) vastuolus põhiseaduse ja avaliku korraga, sest lisamaks kujutab endast materiaalselt kriminaalkaristust, kuid selle määramisel ei järgitud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Kaebaja põhiõiguste rikkumise tõttu ei ole lisamaks Eestis sissenõutav. Põhiseaduse §-s 11 sätestatud riigivõimu omavoli keeld peab olemuslikult ulatuma ka kolmandatele riikidele osutatavale rahvusvahelisele abile.
4.Maksu- ja Tolliamet leiab kirjalikus seisukohas, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus on üldsõnaline ja põhjendamata. Kaebajal puudub registervara. Tema arestitud pangakontolt on väljamaksete tegemine võimalik maksuhalduri loal, millest tulenevalt on tagatud ka kaebaja kohustuste täitmine. Kaebus on perspektiivitu, sest MTA on järginud MKS §-de 513 ja 514 nõudeid. Samuti tuleneb Riigikohtu 08.11.2011 otsusest nr 3-2-1-118-11 (p-d 9 ja 11), et ametiabi andva riigi kohus ei kontrolli täitedokumendi õiguspärasust. Sundtäitmise jätkamise aluseks 2016. a septembris oli välisriigi pädeva ametiasutuse 23.08.2016 sissenõudmise jätkamise taotlus.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 05.10.2016 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel läbivaatamatult (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2). Kaebaja eesmärk on sisuliselt vabaneda Rootsis määratud ja seal kohtumenetluse läbinud maksuvõla tasumise kohustusest. Sellise eesmärgi saavutamine kaebusega ei ole võimalik. Rootsi Kuningriigi maksunõude suuruse ja kehtivuse üle ei saa kaebaja vaielda Eesti Vabariigiga. Seda kinnitavad ka MKS § 514 lg 7 ja direktiivi art 14 (lisaks art 12 lg 1 ja art 13 lg 1), samuti Riigikohtu 08.12.2011 otsus nr 3-2-1-118-11 ja Euroopa Kohtu 14.01.2010 otsus nr C-233/08. Seega on ilmne, et ametiabi andva riigi pädev asutus ei saa sissenõudmismenetluse algatamisel ja läbiviimisel hinnata täitedokumendi õiguspärasust ega seda, kas nõue on kehtiv ja täitmisele pööratav. Selles osas on pädevaks asutuseks taotluse esitanud liikmesriigi pädev asutus või kohus.
2(7)
3-16-1931 Halduskohus saab kontrollida üksnes üksnes rahvusvahelise ametiabi andmisest keeldumist võimaldavate aluste esinemist ning sundtäitmise menetluslike eelduste täidetust. MKS §-s 514 sätestatud tingimused Rootsi maksunõude sundtäitmise algatamiseks ja läbiviimiseks (sh jätkamiseks) on olnud täidetud ning ametiabi andmisest keeldumise alust ei esinenud. Kohtule ei nähtu maksuhalduri poolseid rikkumisi, mis võiksid välistada maksuvõla sundtäitmise rahvusvahelise ametiabi korras. MTA esitatud dokumentidest nähtuvalt pöördus Rootsi pädev asutus MTA poole ning palus 2016. a septembris jätkata täitemenetlust, sest kaebaja edasikaebevõimalused olid ammendunud. Maksunõude sundtäitmist ei välista ka väide topeltmaksustamise lepingu rikkumisest kaebaja suhtes. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud MTA poole ning vaidlustanud lepingu kohaldamata jätmise või palunud lepingu art-s 25 ettenähtud vastastikuse kokkuleppe protseduuri läbiviimist. Seega on kaebajal lepingust tulenev õiguskaitsevahend topeltmaksustamise vältimiseks, kuid ta ei ole seda kasutanud. Õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise korral ei saa isik pöörduda hiljem keelamisnõudega kohtusse ning tugineda asjaoludele, mille tuvastamise ja lahendamise kord on reguleeritud eraldiseisvalt. Rahvusvahelist ametiabi osutav liikmesriik ei saa otsustada, kas ja millises ulatuses taotluse esitanud liikmesriigi nõuet täita. Kohtule ei nähtu, et Rootsi maksunõue ning selle sundtäitmine Eestis võiks olla vastuolus avaliku korraga. Kõnealusele tingimusele tuginemine on lubatud üksnes juhul, kui teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamine või täitmisele pööramine kahjustaks lubamatult tunnustamise ja täitmise taotluse saanud riigi õiguskorda, riivates mõnda aluspõhimõtet. Et pidada kinni välisriigi kohtuotsuste sisu kontrollimise keelust, peaks riive seisnema kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise taotluse saanud liikmesriigi õiguskorras ülioluliseks peetava õigusnormi või selles õiguskorras tunnustatud põhiõiguse ilmses rikkumises (nt Euroopa Kohtu 25.05.2016 otsus nr C-559/14: Meroni, p-d 42 ja 46). Euroopa Liidu liikmesriikide vahelistes suhetes on direktiiv ülimuslik riigi õigusaktide ja kahepoolsete maksustamist puudutavate lepingute suhtes. Rootsi maksunõude täitmist lisamaksu osas ei saa käsitada põhiseaduse §-de 11 ja 22 rikkumisena. Ühtse juriidilise dokumendi vaidlustamine toimub taotluse esitanud liikmesriigis (MKS § 514 lg 7).
5.AD esitas halduskohtu 05.10.2016 määruse resolutsiooni p 1 peale 18.10.2016 määruskaebuse, paludes ühtlasi esialgse õiguskaitse korras peatada MTA 18.11.2015 korralduste alusel AD suhtes algatatud sundtäitmine ja keelata täitetoimingute tegemine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
6.Tallinna Halduskohus võttis 21.10.2016 määrusega AD määruskaebuse menetlusse ning rahuldas HKMS § 252 lg 4 alusel määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotluse (resolutsiooni p 3), peatades MTA 18.11.2015 korralduste alusel algatatud sundtäitmise ja keelates MKS § 130 lg 1 p-s 3 sätestatud täitetoimingute tegemise 30-ks päevaks (s.o kuni 19.11.2016), kohustades maksuhaldurit korraldama kaebaja pangakonto ja töötasu vabastamise aresti alt.
7.Tallinna Halduskohus ei pidanud 28.10.2016 põhjendatuks AD määruskaebust ise rahuldada ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
8.MTA esitas halduskohtu 21.10.2016 määruse resolutsiooni p 3 peale 04.11.2016 määruskaebuse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3(7)
3-16-1931
9.AD palub 18.10.2016 määruskaebuses halduskohtu 05.10.2016 määruse resolutsiooni p 1 tühistada ning saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kaebaja on taotlenud tema suhtes Eestis direktiivi nr 2010/24/EL ja MKS § 514 alusel läbiviidava täitemenetluse keelamist. Kaebus põhineb asjaolul, et täitemenetluse aluseks oleva Rootsi Kuningriigi maksunõude menetlemisel rikuti kaebaja põhiõigusi, mistõttu oleks nõude täitmine vastuolus Eesti rahvusvaheliste kohustuste, avaliku korra ja põhiseadusega. Halduskohus leidis, et kaebuse eesmärgi saavutamine ei ole võimalik, sest Eesti kohus ei saa otsustada Rootsi maksunõude suuruse ja kehtivuse üle. Samas ei ole kaebaja eesmärk muuta Rootsi maksunõude ega selle alusel koostatud ühtse juriidilise dokumendi suurust ega kehtivust, vaid kaebuse eesmärk on välistada viidatud nõude täidetavus Eestis. Kaebaja põhiväiteks on, et maksunõue ei ole Eestis sissenõutav. Maksunõude Eestis sissenõutavuse puudumise tuvastamine ei omaks mistahes mõju Rootsi maksunõude suurusele, kehtivusele ega täidetavusele kolmandates riikides. Kaebajal on võimalik seada Eesti kohtus kahtluse alla üksnes Eestis toimuva täitemenetluse lubatavus, mida on möönnud ka halduskohus. Euroopa Kohtu 30.05.2008 otsus nr C-233/08 ei ole asjakohane, sest see põhineb varasemal direktiivil ning seisukoht oli antud enne Euroopa Liidu põhiõiguste harta jõustumist, mille kaudu on EL õiguse tõlgendamisel menetlusliku tagatisena kohaldatav ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6. Olukorras, kus kohus möönab kaebaja eesmärkide saavutamise võimaluste esinemist (viitega lahendile C-559/14), puudub alus kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Eesti kohtu pädevus maksunõude täitmisest keeldumisel on tegelikult halduskohtu määruses kirjeldatust veelgi laiem, sest kuivõrd direktiiv ei ole otsekohalduv õigusakt, siis ei saa see olla ülimuslik siseriikliku õiguse ega Eesti välislepingute suhtes (vt ka lahend nr 3-2-1-11811, p 10). Kriminaalasjades, milleks on materiaalselt ka karistusliku lisamaksu nõue, on isikul õigus süütuse presumptsioonile, mida kaebajale ei tagatud. Seega võib Eesti keelduda Rootsi maksunõude täitmisest nii avalikust korrast, põhiseadusest kui ka EIÕK-st tulenevatel alustel. Kui halduskohus möönis, et esineb vähemalt üks õiguslik alus, millele tuginedes saab kaebaja isegi teoreetiliselt sundtäitmist Eesti kohtus vaidlustada ja kaebaja on sellisele alusele ka tuginenud, pidanuks kohus asja menetlust jätkama. Selle asemel asus kohus sisuliselt hindama kaebaja materiaalõiguslikku positsiooni, märkides, et ei jaga seisukohta sundtäitmise vastuolust Eesti avaliku korra ja põhiseadusega. Euroopa Kohtu praktikast ja kohalduvast õigusest tulenevalt on kaebus perspektiivikas, sest kaebajale lisamaksu (karistuslik 40% maksumäär) määrates ei järgitud süütuse presumptsiooni põhimõtet, vaid lisamaks määrati haldusmenetluses, kus isikul on kaasaaitamiskohustus. Eesti avaliku korra ja põhiseadusega on vastuolus karistusliku lisamaksu sissenõudmine, mille määramisel ei ole lähtutud süütuse presumptsiooni põhimõttest ega tagatud isikule muid kriminaalmenetlusele omaseid garantiisid. Kaebaja õiguste rikkumised on ilmsed. Kriminaalmenetluslikud tagatised on Eesti põhiõiguste raamistikus üliolulised põhimõtted, mille rikkumine annab alust nõude sissenõudmisest keeldumiseks. Vaidlusaluse maksunõude täitmine tooks lisaks kaasa vastuolu topeltmaksustamise vältimise lepinguga. Kaebaja on toonud esile piisavalt asjaolusid, mis seavad vähemalt kahtluse alla Rootsi maksunõude sissenõutavuse Eestis, mistõttu oli kaebuse tagastamine põhjendamatu.
10.Maksu- ja Tolliamet vaidleb 26.10.2016 kirjalikus vastuses AD määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. MTA-l on õigus rahvusvahelise ametiabi korras ja välisriigi pädeva asutuse taotluse alusel nõuda Eestis sisse välisriigi maksuvõlga ning MTA on järginud MKS §-des 513 ja 514 sätestatut. Välisriigi nõude vaidlustamiseks peab võlgnik pöörduma selle välisriigi pädeva asutuse poole. Vastustaja peatas vahepeal välisriigi ametiabi nõude täitmise ning jätkas seda välisriigi 4(7)
3-16-1931 pädeva asutuse 16.03.2016 ja 23.08.2016 taotluste alusel. Ametiabi andva riigi kohus ei kontrolli esitatud täitedokumendi õiguspärasust, mistõttu on kaebus perspektiivitu. Vastustaja nõustub halduskohtu määruse põhjendustega. Kaebusele lisatud Rootsi kohtuotsuste tõlgete kohaselt tegi kaebaja Rootsis tööd ning viibis Rootsis sellise ulatuse ja regulaarsusega, et tema Rootsis viibimist saab lugeda alaliseks. Seega ei ole asjakohased väited topeltmaksustamisest. Kaebaja ei ole sisuliselt rahul Rootsis kehtivate maksumääradega. Kuna MKS § 56 kohaselt kehtib kaasaaitamiskohustus maksumenetluses ka Eestis, siis ei saa see rikkuda Eesti avalikku korda ja põhiseaduslikke tagatisi (vt ka lahend nr 3-1-1-57-07). Igasugune õiguste või vabaduste kitsendamine ei kujuta endast karistust ning seda ka juhul, kui kitsenduse põhjuseks on olnud õiguserikkumine.
11.Maksu- ja Tolliamet palub 04.11.2016 määruskaebuses halduskohtu 21.10.2016 määruse resolutsiooni p 3 tühistada ning jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Esialgse õiguskaitse kohaldamine isegi ajutiselt ei ole põhjendatud, sest kaebajale kohtumenetluse ajal võimalikult kaasnevad negatiivsed tagajärjed on kõrvaldatavad ning kaebus on sisuliselt perspektiivitu. Määruskaebuse esitamisest tulenevalt ei peaks ajutine õiguskaitse HKMS § 252 lg-st 4 tulenevalt pikenema kuni HKMS § 249 lg-s 4 sätestatud tähtpäevani.
12.AD vaidleb 15.11.2016 kirjalikus vastuses MTA määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Vastustaja ei ole viidanud ühelegi menetlusnormile, mida halduskohus oleks ajutise õiguskaitse kohaldamisel rikkunud ning määruskaebus on ka sisuliselt põhjendamatu. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine on võimalik üksnes kaebuse ilmselge perspektiivituse korral (nt kaebaja subjektiivse õiguse rikkumise puudumine), mida käesoleval juhul ei esine. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid erandjuhul. Kui esialgset õiguskaitset ei kohaldata ja maksunõue osaliselt või täielikult täidetakse, on MTA-l kohustus edastada sisse nõutud raha Rootsi pädevale asutusele. Kui AD kaebus osutub edukaks, on tal sisuliselt võimatu sisse nõutud raha Rootsi Kuningriigilt välja nõuda, sest sundtäidetud maksunõue oleks endiselt kehtiv.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus lahendab praeguses määruses korraga nii AD määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 05.10.2016 määruse resolutsiooni p 1 peale (I) kui ka MTA määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 21.10.2016 määruse resolutsiooni p 3 peale (II). Kaebuse tagastamist puudutavas osas (05.10.2016 määruse resolutsiooni p 1) on AD määruskaebus võetud menetlusse Tallinna Halduskohtu 21.10.2016 määrusega (resolutsiooni p 1). Ringkonnakohus võtab HKMS § 206 lg 1 ja § 252 lg 7 alusel täiendavalt menetlusse MTA määruskaebuse ajutist õiguskaitset puudutavas osas (21.10.2016 määruse resolutsiooni p 3). Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 2) ning vastab HKMS §-des 52-54 ja 205 toodud nõuetele. MTA kui riigiasutus on HKMS § 104 lg-st 10 tulenevalt vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. I
14.Ringkonnakohus leiab, et AD määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes vajalikuks neid üle korrata.
5(7)
3-16-1931
15.HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Nimetatud alusel saab kaebuse tagastada ka siis, kui see on ilmselgelt põhjendamatu (nt Riigikohtu 16.12.2015 määrus nr 33-1-55-15, p 12).
16.Kuigi kaebaja on rõhutanud, et tema eesmärk on üksnes keelata Rootsi maksunõude sundtäitmine Eestis ning ta ei vaidlusta Rootsi maksunõude suurust ega kehtivust (samuti MKS § 514 lg-tes 4 ja 5 sätestatud ühtset juriidilist dokumenti), tuginevad kõik tema kaebuse väited sellele vaatamata hinnangule, et Rootsi maksunõude menetlemisel on rikutud tema põhiõigusi (sh süütuse presumptsiooni). Seejuures ei ole vaidlust, et AD-l oli võimalik Rootsi maksunõuet vaidlustada ja kaebusele lisatud kohtuotsustest (Karlstadi halduskohtu (Förvaltningsrätten i Karlstad) 17.06.2015 otsus – tl 9-26; Göteborgi apellatsioonikohtu (Kammarrätten i Göteborg) 08.02.2016 otsus – tl 37-42p) nähtuvalt on ta seda õigust ka kasutanud. Nimetatud menetluses sai kaebaja tuua esile kõik oma vastuväited maksusummade määramisele ning tugineda muu hulgas lisamaksu väidetavalt karistuslikule iseloomule ja tema põhiõiguste rikkumisele maksumenetluses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus kehtiva ja kohtuliku kontrolli läbinud Rootsi maksunõude sundtäitmist saaks pidada Euroopa Liidu või Eesti avaliku korraga vastuolus olevaks. Kaebaja väited topeltmaksustamisest on Rootsi kohtud ümber lükanud. Kaebaja ei ole väitnud, et MTA oleks rikkunud MKS §-des 513 ja 514 sätestatud menetluskorda.
17.Vastustaja ja halduskohtu viidatud Euroopa Kohtu praktika (lahendid C-559/14 ja C233/08) ei seondu küll otseselt direktiivi 2010/24/EL tõlgendamisega, kuid need on siiski asjakohased hindamaks, kas praegusel juhul võib esineda alust keelata välisriigi täitedokumendi alusel sissenõudmismenetluse läbiviimine. Viidatud kohtupraktika oluliseks ühisjooneks on see, et kõigis lahendites analüüsiti EL õiguse kohaselt teistes liikmesriikides sisulisele kontrollimisele mittekuuluvate ja eraldi tunnustamist mittevajavate dokumentide (sh kohtulahendite) teises liikmesriigis täitmise lubatavust. Sarnase iseloomuga on ka vaidlusaluse maksunõude Eestis täitmisele pööramise aluseks olev direktiivi 2010/24/EL art-s 12 ning MKS § 514 lg-tes 4 ja 5 reguleeritud ühtne juriidiline dokument.
18.Euroopa Kohus on muu hulgas rõhutanud, et tunnustamise ja täitmise kord põhineb liikmesriikide vastastikusel usaldusel, et igas liikmesriigis kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteem koos eelotsusemenetlusega annab õigussubjektidele juba piisavad garantiid, mistõttu tuleb dokumendi tunnustamise põhimõttest kõrvalekaldumist võimaldavaid erandeid tõlgendada kitsalt. Taotluse saanud liikmesriigi pädev ametiasutus ega kohus ei või keelduda tunnustamast teise liikmesriigi täitedokumenti vaid põhjusel, et ta leiab, et selles on kohaldatud vääralt liikmesriigi või EL õigust (nt Euroopa Kohtu 19.11.2015 otsus C-455/15 PPU, p-d 35-36 ja 46). Seejuures on õigussubjekt kohustatud kasutama ära kõik vastavas liikmesriigis tema käsutuses olevad õiguskaitsevahendid, et takistada avaliku korra rikkumist juba algetapis (nt C-559/14, p-d 47-48; samuti Euroopa Kohtu 16.07.2015 otsus C-681/13: Diageo Brands, p-d 63-64). Praegusel juhul seonduvad kõik kaebaja sisulised argumendid MTA-le rahvusvahelise ametiabi korras esitatud sissenõudmistaotluses ja ühtses juriidilises dokumendis kajastatud maksunõude õiguspärasusega, mitte MTA 18.11.2015 korralduste ega rakendatud täitemeetmete õiguspärasusega. Kaebaja väited tema suhtes Rootsis läbiviidud maksumenetluse õigusvastasusest ei anna alust keelduda vastava maksunõude täitmisest Eestis.
19.Eelneva põhjal jääb AD määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 05.10.2016 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.
6(7)
3-16-1931 II
20.Ringkonnakohus leiab, et MTA määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
21.HKMS § 252 lg 4 alusel tehtud määruse kontrollimisel saab ringkonnakohus hinnata üksnes seda, kas n-ö ajutise esialgse õiguskaitse kohaldamist on alust pidada põhjendamatuks. Halduskohtu määrust oleks põhjust pidada õigusvastaseks siis, kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei saaks kohtumenetluse ajal mingil juhul kaasa tuua neid tagajärgi, mida kaebaja on soovinud ära hoida, kaebuse perspektiivitus oleks ilmselge põhjalikuma süvenemisetagi või esineks ülekaalukas vastanduv huvi, mis saaks ebaproportsionaalselt riivatud juba 30 päeva jooksul. Praegusel juhul ei ole MTA väitnud, et avalikud huvid saaksid pöördumatult kahjustatud juba 30-päevase perioodi jooksul ning sellise olukorra esinemine ei ole ka ringkonnakohtule äratuntav (pidades mh silmas, et sundtäitmine oli enne 2016. a septembrit pikka aega peatatud). Ehkki halduskohus tagastas kaebuse põhjusel, et kohtu hinnangul ei ole kaebusega võimalik saavutada selle eesmärki, ei saa ajutise õiguskaitse kohaldamist määruskaebemenetluse ajaks pidada põhjendamatuks, sest kaebuse perspektiivitus ei ole sedavõrd ilmselge.
22.Esialgse õiguskaitse abinõu üle 30 päeva pikenemise vältimiseks ei pea vastustaja tingimata esitama määruskaebust ringkonnakohtule, vaid piisab ka halduskohtule vastuväidete esitamisest, millisel juhul tuleb halduskohtul enne 30-päevase n-ö ajutise esialgse õiguskaitse lõppemist lahendada esialgse õiguskaitse taotlus uuesti, analüüsides ka vastustaja esitatud vastuväiteid (nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.08.2016 määrus nr 3-16-1447). Kuigi halduskohtu 21.10.2016 määrusest nähtuvalt võis resolutsiooni p 3 peale esitada määruskaebuse otse ringkonnakohtule ja muus osas ei olnud määrus edasikaevatav, saanuks MTA oma vastuväited ajutise õiguskaitse rakendamisele (vältimaks esialgse õiguskaitse abinõu automaatset pikenemist HKMS § 249 lg-s 4 sätestatud tähtpäevani) esitada ka näiteks 26.10.2016 vastuses AD määruskaebusele.
23.Eelneva põhjal jääb MTA määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.10.2016 määruse resolutsiooni p 3 muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.