Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Tanel Saar 24. oktoober 2016, Tartu 3-15-2376
Haldusasi
Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 15. veebruari 2016 otsus Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Juri Kolesnikov Vastustaja – Tartu Vangla
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 23. november 2016.
29 septembri 2015 määrusega tagastas halduskohus kaebuse kohustamisenõude osas. Halduskohtu määrus jõustus edasikaebamata.
Pärast kaebuse korduvat käiguta jätmist ja J. Kolesnikovi selgitust, et tuvastamisnõude esitamise eesmärgiks tulevaste õigusrikkumiste ärahoidmine ja kahju hüvitamine, võttis halduskohus tuvastamisnõude menetlusse 4. novembril 2015.
Kaebuse kohaselt Tartu Vangla S-hoone kinnipeetavad viiakse jalutuskäigule õue, kus ei ole katust või mingitki varjualust kaitseks vihma, lume või tuule eest. Kui sajab vihma või lund, on kinnipeetavad sunnitud jalutuskäigu katkestama või üldse mitte õue minema. Kinnipeetavad, kes siiski jalutamas käivad, saavad aga märjaks. Terve eluosakonna märgade riiete kuivatamiseks pole kuivatuskapis ruumi, samuti jäävad kinnipeetavad haigeks. Kui kinnipeetavad halva ilma tõttu
jalutama ei lähe või tulevad sealt varem ära, siis ei võimalda vangla jalutama minna hiljem, kui ilm seda lubab. Seevastu juhul, kui oleks varjualune, ei oleks vanglal vaja kinnipeetavaid viia täiendavale jalutuskäigule, panna eluosakondades täiendavaid kuivatuskappe ega kulutada ravile. Kaebaja õigusi rikuti sellega, et ta jäeti ilma jalutuskäigu võimalusest. Riided said märjaks, neid ei olnud kuskil kuivatada ja kaebaja jäi haigeks. Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla nõudele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja märkis, et on 23. novembri 2015 vastuskirjas õiguskantslerile selgitanud, et 2015. aasta arendusplaanis oli juba kavandatud jalutushoovidesse pinkidega varjualuste ehitamine. Varjualused peaksid valmima 2015. aasta lõpuks. Samas leidis vastustaja, et üksnes varjualuste puudumine ei saa iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi. Õiguste rikkumisest on võimalik rääkida üksnes siis, kui see on kaebajale kaasa toonud mõne negatiivse tagajärje. Kaebuses toodud üldsõnaliste etteheidete pinnalt on vastustajal keeruline kontrollida, kas ja kuna on varjualuste puudumine toonud endaga kaasa kahjulikke tagajärgi kaebajale ja kas seeläbi on rikutud kaebaja õigusi. Kui kaebaja ei too välja õiguste rikkumisega seonduvaid asjaolusid, ei ole võimalik ka kohtul kujundada seisukohta, kas kaebaja õigusi on rikutud või mitte.
Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et 22. juulil 2015 paigutati J. Kolesnikov Tartu Vangla S-hoonesse, kus tal oli võimalus viibida värskes õhus kord päevas ettemääratud ajal ning samas puudus võimalus sademete või tuule eest varjuda. Kohtu hinnangul oli kaebajale seega tagatud võimalus viibida värskes õhus nagu seda nõuab vangistusseaduse § 55 lg 2. Jalutusaias varjualuste puudumine üldiselt ei moonuta võimalust värskes õhus viibimise õiguse teostamist, kuna õigusaktidest ei tulene, et värskes õhus viibimine peaks kinnipeetava jaoks olema märkimisväärselt mugavam kui vabaduses viibivale isikule. Aastaajale vastavate välitingimuste kogemine on sisuliselt üks kinnipeetava värskes õhus viibimise õiguse oluline osa. Kui ilmastikutingimused on kinnipeetava hinnangul liiga ebasoodsad, on tal võimalik jalutuskäigul mitte käia, täpselt niisamuti nagu vabaduses viibivad isikud eelistavad sageli halbade ilmastikutingimustega vältida õues liikumist. Kaebaja ei ole väitnud talle varjualuse puudumisest konkreetse kahjuliku tagajärje saabumist. Varjualuse puudumine ei põhjusta isikule ka rohkem kannatusi kui need, mis vanglas viibimisega paratamatult kaasnevad. Kinnipeetava õiguste tagamiseks on küllaldane võimaldada tal jalutamas käia kord päevas selleks ettenähtud ajal. Teisisõnu tuleneb niisugune korraldus juba vangistuse olemusest. Seetõttu ei saa ka VangS § 41 lõikest 1 tuletada õiguslikku kohustust varjualuse olemasoluks.
J. Kolesnikov esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 15. veebruari 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
J. Kolesnikov selgitab, et oma pöördumistes Tartu Vangla poole 31. juulil, 26. augustil ja
Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Vastustaja osutab, et halduskohus on seoses kaebaja pöördumistega vangla poole üksnes sedastanud, et kaebaja ei ole esile toonud varjualuste puudumise tõttu talle isiklikult saabunud kahjulikku tagajärge. Ka kohtumenetluses on J. Kolesnikov osutanud üldsõnaliselt üksnes jalutamisvõimalusest ilmajäämisele ja kaaskinnipeetavate terviseriketele. Seejuures ei ole kaebaja nimetanud millistel päevadel ei olnud tal võimalik jalutamas käia. 22. juulist kaebuse esitamiseni ilmselgelt ei saanud ilm olla sedavõrd halb, et kaebaja üldse jalutama minna ei oleks saanud. Täiesti asjakohatud on kaebaja viited lumele, kuna suveperioodil lund ei sadanud. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kehtivas õiguses puudub norm, mis imperatiivselt nõuaks varjualuste võimaldamist.
Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et J. Kolesnikovi 27. augusti 2015 pöördumine ei ole sõltumata selle pealkirjast vaie, kuna kaebaja ei olnud varasemalt sellesisulise nõudega vangla poole pöördunud.
Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsusega põhjendatult J. Kolesnikovi kaebus rahuldamata jäetud. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kinnipeetava värskes õhus viibimise õiguse olemust ning selgitanud, miks kaebajal puudub sellega kaasuv subjektiivne õigus varjualusele. Samuti on halduskohus ammendavalt selgitanud miks ta peab õiguspäraseks Tartu Vangla tegevust kaebajale värskes õhus viibimise võimaldamisel kindlal ajal, mitte kaebaja valikul. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjenduste ja järeldusega, et kehtivast õigusest ei tulene vastustajale kohustust tagada värskes õhus viibimisel kaebajale varjualune kaitseks ilmastikutingimuste eest või võimaldada värskes õhus viibimist kaebaja valitud ajal. Vastavalt HKMS § 201 lgle 4 ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi siinkohal ei korda.
Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. Halduskohus on 4. novembri 2015 määrusega menetlusse võtnud J. Kolesnikovi nõude tuvastada Tartu Vangla tegevuse õigusvastasus seoses kaebaja värskes õhus viibimise õiguse rikkumisega seetõttu, et vangla S-hoone jalutusaias puudub varjualune ja kaebajal puudub võimalus halva ilma eest varjuda või valida värskes õhus viibimise aega.
tuvastamisnõude esitamise eesmärgiks on vältida edaspidi õigusrikkumisi ning esitada hiljem kahju hüvitamise nõue. Ringkonnakohus märgib esmalt, et käesolevas asjas saab kohus hinnata vastustaja tegevust halduskohtule kaebuse esitamisele eelnenud perioodil. Kuna kaebaja paigutati Tartu Vangla Shoonesse 22. juulil 2015, siis hõlmab kaebus ajavahemikku 22. juulist kuni
Eeltoodule vaatamata ei ole kaebaja suutnud nimetada millistel päevadel on ta ilma jäänud võimalusest värskes õhus viibimiseks ilmastikutingimuste ja varjualuse puudumise koosmõjul. Arvestades, et kaebus puudutab selle esitamisele vahetult eelnenud kahekuulist ajavahemikku pidi kaebajal olema võimalik nimetada vähemalt mõni päev, millal ta ei saanud jalutama minna, ja kirjeldada värskes õhus viibimist takistanud asjaolusid. Samuti ei ole J. Kolesnikov suutnud välja tuua ühtegi halva ilmaga väljas viibimisest põhjustatud terviseriket. Kaebaja ei ole suutnud osutada ka konkreetsetele juhtumitele, mis oleks aset leidnud kaebuse esitamisele järgnenud ajal. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul ilmne, et kaebajal ei ole saanud tekkida mittevaralist kahju tema inimväärikuse alandamise või tervise kahjustamise tõttu. Vastavalt tuleb hinnata ilmselgelt perspektiivituks J. Kolesnikovi võimalik nõue Tartu Vangla vastu värskes õhus viibimise õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Teiseks on ringkonnakohus jätkuvalt 29. märtsi 2016 määruses väljendatud seisukohal, et olukorras, kus vastustaja on 22. märtsi 2016 vastuses ringkonnakohtu teabenõudele kinnitanud, et süüdimõistetute eluhoone jalutushoovidesse on ehitatud varjualused detsembris 2015, ei saa kaebus enam teenida tulevikus vastustaja õigusvastase tegevuse ärahoidmise eesmärki. Seega käesolevaks ajaks kujunenud olukorras ei õigusta tuvastamiskaebuse lahendamist enam ka kaebaja nimetatud preventiivne toime.
Toodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et tuvastamiskaebuse esitamisel põhjendatud huvina esile toodud preventiivne huvi ega soov tulevikus hüvitamiskaebus esitada ei anna käesoleval ajal J. Kolesnikovile kaebeõigust Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks kaebaja värskes õhus viibimise õiguse rikkumisel varjualuste puudumise ja üksnes kindlal ajal jalutamise võimaldamise tõttu. Seetõttu tuleks kaebus jätta rahuldamata juba ainuüksi põhjusel, et J. Kolesnikovil puudub kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks.
J. Kolesnikovi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 11. mai ja 1. septembri 2015 määrustes on ringkonnakohus vastanud J. Kolesnikovi
HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ning apellatsioonimenetluse kulud jäävad poolte endi kanda.
Maili Lokk
Agu Timmi
Tanel Saar
allkirjastatud digitaalselt
allkirjastatud digitaalselt
allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.