********i kaebus Viru Vangla 25.02.2016.a käskkirja nr 6-3/218 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja ******** Vastustaja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
Resolutsioon
1.Rahuldada kaebus. Tühistada 25.02.2016.a käskkiri nr 6-3/218.
Viru
Vangla
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.10.2016.a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kaebus ja poolte seisukohad
1.Viru Vangla 25.02.2016.a käskkirjaga nr 6-3/218 (tl 3-4, edaspidi vaidlustatud käskkiri) määrati ********ile distsiplinaarkaristus, kartserisse paigutamine 7 ööpäevaks. Kaebajat süüdistati selles, et ta ei allunud 26.01.2016.a vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle K4 osakonna koristajana.
2.******** esitas 29.02.2016.a punktis 1 nimetatud käskkirjale vaide (tl 5-6, tõlge tl 16 pöördel). Viru Vangla jättis 25.04.2016.a vaideotsusega nr 6-12/44-4 (tl 7) vaide rahuldamata.
3.******** esitas 01.05.2016.a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1, tõlge tl 10), milles ta palus punktis 1 nimetatud käskkirja tühistada. Kaebaja keeldus tööst, kuna tal oli tugev seljavalu. Välja kutsutud meditsiiniõde tegi otsuse, et kaebaja on terve, kambrisse sisenemata ja läbivaatust tegemata. Kaebaja selgitas
meditsiiniõele, et ta on registreeritud närviarsti vastuvõtule. Kaebaja arvates ei ole meditsiiniõel õigust tema tervise kohta diagnoosi panna, kuna ta ei ole spetsialist. Kaebaja lisas kaebusele vaidlustatud käskkirja ning märkis selles ära lõigu, kus kaebaja nime asemel on S. Borissovi nimi.
4.Viru Vangla palus oma 26.05.2016.a vastuses (tl 25-26) jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja keeldus õigusvastaselt vanglaametniku korraldust täitmast ning tema karistamine distsiplinaarkorras oli põhjendatud. Kaebaja määrati tööle 19.01.2016.a käskkirjaga nr 6-2/73-T (tl 39). Antud käskkiri on kehtiv, vastustaja andmetel ei ole seda vaidlustatud. Kaebaja esitas tööle määramisel vastuväite, et pakutav töö ei vasta tema erialale. Sellega tunnistab kaebaja ise, et ta on töövõimeline, kuid vangla majandustööst, mis iseloomult on füüsiliselt kerge ning lühiajaline abitöö, keeldub kaebaja põhimõtteliselt. Vangla meditsiinitöötajad on kaebajat korduvalt läbi vaadanud ning on hinnanud kaebaja töövõimeliseks (kaebaja tervisekaardi 13.04.2015.a ravilugu nr 97). Tervishoiutöötajad on pidanud vajalikuks mõõdukat ravi – valuvaigistid, tugiortoos. Vastustajal puudub põhjus kahelda vangla meditsiinitöötaja kutsealases pädevuses. Vangla eluosakonna koristamine niiske lapiga ei nõua erilist füüsilist pingutust ning kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et tema seljaprobleemid oleksid sellised, mis tekitaksid kahtluse kaebaja võimes teha määratud tööd. Kaebaja heidab ette vangla meditsiiniõe tegevust 26.01.2016.a läbivaatusel. Vastustaja on seisukohal, et tervishoiutöötajal on pädevus otsustada, milliseid protseduure läbi viia, et erialast hinnangut anda. Meditsiiniõel on konkreetsel tööst keeldumise juhul pädevus hinnata kinnipeetava tööst keeldumise põhjendatust. Vaidlustatud käskkirja põhjendustes olev ebatäpsus kinnipeetava nime osas ei muuda käskkirja õiguspärasust. 16.08.2016.a määruses juhtis kohus vastustaja tähelepanu sellele, et vastustaja ei ole väitnud ega tõendanud, et tööle määramise menetluse ehk 19.01.2016.a käskkirja nr 6-2/73-T andmise menetluse käigus hindas kaebaja töövõimelisust arst. Vastuseks sellele selgitas kaebaja, et praegust vaidlust ei saa laiendada tööle määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisele. Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 3 regulatsioonist ei tulene, et alati enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja väljaandmist peab arst kinnipeetava läbi vaatama ning igakordselt uuesti hindama isiku töövõimelisust. Tervishoiutöötaja andis käskkirja väljaandmise eel vanglaametnikele infot, et kaebaja tervisekaardi andmetest tulenevalt on kaebaja hinnatud töövõimeliseks. Kohtu seisukoht
5.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vaidlustatud käskkirjaga määrati kaebajale distsiplinaarkaristus selle eest, et kaebaja ei allunud 26.01.2016.a vanglaametniku korraldusele asuda tööle koristajana. Kaebaja kinnitas fakti, et ta ametniku korraldust ei täitnud. Kaebaja tugines sellele, et tal oli õigus keelduda
tööst oma tervisliku seisundi tõttu. Nii kaebuse kui ka valvuri ettekande (tl 29) kohaselt väitis kaebaja, et tal valutab selg. Kõik kaebuses toodud etteheited on seotud kaebaja tervisliku seisundi või selle hindamisega, muid etteheiteid kaebajal vaidlustatud käskkirjale või läbi viidud distsiplinaarmenetlusele ei ole.
6.VangS § 37 sätestab kinnipeetava töökohustuse järgmiselt: - kinnipeetav on kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti (§ 37 lg 1); - töötama ei ole muuhulgas kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (§ 37 lg 2 p 3); - kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (§ 37 lg 3). Ka töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Kui kinnipeetav kasutab õigust keelduda tööst, mis seab ohtu tema tervise, siis ei riku ta VangS § 67 p 1, mis kohustab kinnipeetavat vanglateenistuse ametnike korraldustele alluma.
7.Riigikohus leidis oma lahendi 3-3-1-53-14 punktides 15-16, et arstil on VangS § 37 lg 2 p 3 nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus ning seadusesätted ei võimalda tõlgendust, et kinnipeetava töövõimelisuse võib kindlaks teha ka vastava erialase kvalifikatsiooniga õde. Tervishoiuteenust osutav õde saab kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest. Kaebaja esitas tööle määramise menetluses, 07.01.2016.a vastuväite, et ta ei saa töötada koristajana, kuna tal on tugevad seljavalud (tl 39 pöördel). Õige ei ole vastustaja väide, et kaebaja tugines ainult sellele, et töö koristajana ei vasta tema erialale. Vastustaja küsis 07.12.2015.a kaebaja tööle määramiseks kooskõlastust meditsiiniosakonnalt ja sai 08.12.2015.a järgmise vastuse: „Töövõimeline. / M. Grigorjeva“ (tl 65). Terviseameti avalikult kättesaadavate andmete kohaselt on Marika Grigorjeva meditsiiniõde. Tööle määramise käskkirjas ei ole vastustaja käsitlenud kaebaja tervislikku seisundit või sellele antud hinnangut, kaebaja ärakuulamise osas on ainult märgitud, et kaebaja ei ole nõus töötama.
8.Vastustaja tugines oma vastuväidetes sellele, et 26.01.2016.a, pärast tööst keeldumist hindas kaebaja tervislikku seisundit meditsiiniõde Irina Pavlova, kes leidis, et kaebajal puudub takistus tööle minemiseks (vastustaja esitatud tõend tl 30, tervisekaardil ravilugu nr 117). Kuna meditsiiniõe pädevus hinnata kaebaja tervislikku seisundit sõltub sellest, kas tööle määramisel kontrollis kaebaja töövõimet arst, siis tuleb kohtul seda asjaolu kontrollida. Otsuse punktis 7 nimetatud tõenditest tuleneb, et kaebaja tööle määramisel arst kaebaja töövõimelisust ei hinnanud. Ka vastustaja ei väida, et arst oleks seda teinud. Kohus nõustub sellega, et kinnipeetava tööle määramise menetluses ei pruugi alati olla vajalik kinnipeetava läbivaatamine või eriarstide juurde saatmine. Arsti pädevuses on otsustada, kuidas ta kinnipeetava töövõime kindlaks teeb, sh kas see on võimalik näiteks olemasolevate tervisekaardi andmete alusel. Nõustuda ei saa aga sellega, et kinnipeetava töövõimelisuse võib tööle määramisel kindlaks teha meditsiiniõde. VangS § 37 lg 3 sätestab selge sõnaga, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst. Kohus nõustub otsuse punktis 7 viidatud Riigikohtu lahendi põhjenduste ja järeldustega.
9.Ka kaebaja tervisekaardilt (tl 40-54) ei nähtu, et kaebaja töövõimelisust oleks praeguses kohtuasjas vaadeldavas tööle määramise menetluses hinnanud arst. Arst Reet Aadamsoo
hindas kaebaja töövõimeliseks 13.04.2015.a (ravilugu nr 97), sellele kandele viitab vastustaja ka vastuses kaebusele. Siiski ei nähtu kaebaja tööle määramise dokumentidest, et sellele hinnangule oleks kaebaja tööle määramisel tuginetud. Isegi kui vastustaja oleks sellele hinnangule tuginenud, on kaheldav, kas ligikaudu 9 kuud varem antud hinnangule sai kaebaja tööle määramisel tugineda, eriti arvestades seda, et kaebaja viimane visiit neuroloogi juurde toimus pärast eelnimetatud hinnangu andmist ja see tähendab, et kaebaja olukord võis olla muutunud.
10.Kaebaja tervisekaardilt nähtub, et kaebaja on alates 2008. aastast regulaarselt kurtnud seljavalu üle, sh 27.05.2014.a Viru Vanglasse saabudes (ravilugu nr 76). 18.08.2014.a, 02.03.2015.a ja 05.10.2015.a viibis kaebaja arst Niina Neglasoni vastuvõtul (ravilood nr 83, 96, 106). Terviseameti avalikult kättesaadavate andmete kohaselt on dr Neglason neuroloog. 05.10.2015.a pani dr Neglason kaebajale diagnoosi „M51.1 - Nimme ja muude lülivaheketaste haigusseisundid radikulopaatiaga“ ning andis kaebajale töövabastuse 10 päevaks. Seega esinesid kaebajal seljaga seotud terviseprobleemid ja vähemalt ühel korral vabastati kaebaja seetõttu tööst. Vastustaja väitel näitab kaebaja töövõimelisust see, et tervisekaardi põhjal on arstid määranud kaebaja seljaprobleemidele raviks valuvaigistid, ortoosi ja ravivõimlemise. Kohus leiab, et meditsiinitöötaja kvalifikatsioonita isikud ei saa selliste kaudsete andmete põhjal hinnata isiku töövõimet. Isiku tervislikku seisundit ja töövõimet on pädev hindama arst.
11.Kokkuvõttes leiab kohus, et puuduvad ülekaalukad tõendid, et kaebaja tervislik seisund võimaldas tal 26.01.2016.a töötada koristajana. Arsti hinnang kaebaja töövõimele puudub. Meditsiiniõde ei olnud pädev iseseisvalt kaebaja töövõimelisust hindama. Kaebaja tervisekaardi andmete põhjal võis kaebajal olla tervisest tulenev põhjus tööst keeldumiseks. Seega ei ole kaebaja toime pannud distsiplinaarsüütegu ja kohus tühistab vaidlustatud käskkirja.
12.Vastustaja leidis vaidlustatud käskkirjas, et isegi kui vanglaametniku korraldus kaebajale oli ebaseaduslik, oleks kaebajal siiski tulnud see täita, kuna kohtupraktika põhjal saab korralduse täitmata jätmine kinnipeetava poolt olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Kohtu hinnangul ei ole eelviidatud kohtupraktika kohaldatav, kui kinnipeetav keeldub tööle asumast TTOS § 14 lg 5 p 4 alusel ehk põhjusel, et töötamine seaks ohtu tema tervise. Vanglaametniku tööle asumise korraldus kinnipeetavale ei vasta reeglina tühise haldusakti tunnustele - selle annab ilmselgelt vangla nimel tegutsev ametnik haldusorgani pädevuse piires konkreetsele kinnipeetavale, korraldus on tavaliselt selge ja täidetav ning ei nõua õigusrikkumise toimepanemist. See tähendab, et kinnipeetaval puuduks reeglina üldse võimalus kasutada TTOS § 14 lg 5 p 4 tulenevat õigust keelduda tööst, mis seab ohtu tema tervise. TTOS laienemist kinnipeetavatele on aga kohtupraktikas läbivalt tunnustatud.
13.Kohus selgitab kaebajale, et tema muud väited ei oleks olnud aluseks vaidlustatud käskkirja tühistamisel. Praeguse kohtuasja asjaoludel ei saa meditsiiniõele ette heita, et ta kaebaja töövõimelisuse määramiseks kaebajat läbi ei vaadanud. Valu esinemist ei saa objektiivselt kindlaks teha. Kaebaja tugines kroonilisele tervisehäirele, mille hindamiseks ei pruukinud läbivaatus vajalik olla. Kaebaja viidatud ebatäpsus vaidlustatud käskkirjas - see, et ühes kohas on kaebaja nime asemel S. Borissovi nimi - on kohtu hinnangul ilmne viga, mis ei too kaasa käskkirja
õigusvastasust. Käskkirjast tervikuna on selge, et see on antud kaebaja suhtes. Käskkirja resolutsioonis viga ei ole. Menetluskulud
14.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kohus määras 16.08.2016.a määruses menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamise tähtajaks 30.08.2016.a. Pooled kuludokumente ja menetluskulude nimekirja kohtule ei esitanud. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja vabastatud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.