Korrakaitse › Vanglad

Kaebuse kohaselt keeldus I. Ginzburg tööst 26. jaanuaril 2016, kuna tal oli tugev seljavalu. Välja kutsutud meditsiiniõde kaebajat läbi ei vaadanud, kuid tegi otsuse, et kaebaja on terve. Seejuures kaebaja selgitas meditsiiniõele, et ta on registreeritud närviarsti vastuvõtule. Kaebaja arvates ei ole meditsiiniõel õigust tema tervise kohta diagnoosi panna, kuna ta ei ole spetsialist. Samuti osutas I. Ginzburg sellele, et käskkirjas on tema nime asemel kohati kasutatud S. Borissovi nime.

Viru Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata

Vastustaja selgitas, et kaebaja määrati tööle Viru Vangla 19. jaanuari 2016. a käskkirjaga nr 62/73T. See käskkiri oli vaidlusalusel ajal kehtiv. Kaebaja esitas tööle määramisel vastuväite, et pakutav töö ei vasta tema erialale. Sellega tunnistas ta ise, et on töövõimeline. Vangla meditsiinitöötajad on kaebajat korduvalt läbi vaadanud ning on hinnanud kaebaja töövõimeliseks. Puudub põhjus kahelda vangla meditsiinitöötaja kutsealases pädevuses. Vangla eluosakonna koristamine niiske lapiga ei nõua erilist füüsilist pingutust ning kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et tema seljaprobleemid oleksid sellised, mis tekitaksid kahtluse kaebaja võimes teha määratud tööd. Tervishoiutöötajal oli pädevus 26. jaanuaril 2016 otsustada, milliseid protseduure läbi viia, et kaebaja tervisele erialast hinnangut anda. Vaidlustatud käskkirja põhjendustes olev ebatäpsus kinnipeetava nime osas ei muuda käskkirja õiguspärasust. Vastusena kohtu sellekohasele ettepanekule selgitas vastustaja, et vaidlus ei puuduta tööle määramise käskkirja õiguspärasust. Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-st 3 ei tulene, et alati enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja väljaandmist peab arst kinnipeetava läbi vaatama ning igakordselt uuesti hindama isiku töövõimelisust. Tervishoiutöötaja andis käskkirja väljaandmise eel vanglaametnikele infot, et kaebaja tervisekaardi andmetest tulenevalt on kaebaja hinnatud töövõimeliseks.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidlusta kaebaja, et ta ei täitnud ametniku korraldust tööle asuda. Kaebaja tugines sellele, et tal oli õigus keelduda tööst oma tervisliku seisundi tõttu. Kui kinnipeetav kasutab õigust keelduda tööst, mis seab ohtu tema tervise, siis ei riku ta VangS § 67 p 1, mis kohustab kinnipeetavat vanglateenistuse ametnike korraldustele alluma.

Kaebaja esitas tööle määramise menetluses vastuväite, et ta ei saa töötada koristajana, kuna tal on tugevad seljavalud. Õige ei ole vastustaja väide, et kaebaja tugines ainult sellele, et töö koristajana ei vasta tema erialale. Vastustaja küsis kaebaja tööle määramiseks kooskõlastust meditsiiniosakonnalt ja selle andis meditsiiniõde. Tööle määramise käskkirjas ei ole vastustaja käsitlenud kaebaja tervislikku seisundit või sellele antud hinnangut, kaebaja ärakuulamise osas on märgitud üksnes, et kaebaja ei ole nõus töötama. Seega kaebaja tööle määramisel arst kaebaja töövõimelisust ei hinnanud. Ka vastustaja ei väida, et arst oleks seda teinud.

Nõustuda ei saa aga vastustaja seisukohaga, et kinnipeetava töövõimelisuse võib tööle määramisel kindlaks teha meditsiiniõde. VangS § 37 lg 3 sätestab selgelt, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst.

Arst R. Aadamsoo hindas kaebaja töövõimeliseks 13. aprillil 2015. Kaebaja tööle määramise dokumentidest ei nähtu, et sellele hinnangule oleks tuginetud. Isegi kui vastustaja oleks sellele hinnangule tuginenud, on kaheldav, kas ligikaudu 9 kuud varem antud hinnangule sai kaebaja tööle määramisel tugineda, eriti arvestades seda, et kaebaja viimane visiit neuroloogi juurde toimus pärast eelnimetatud hinnangu andmist ja see tähendab, et kaebaja olukord võis olla muutunud. Puuduvad ülekaalukad tõendid, et kaebaja tervislik seisund võimaldas tal töötada koristajana. Arsti hinnang kaebaja töövõimele puudub. Meditsiiniõde ei olnud pädev iseseisvalt kaebaja

töövõimelisust hindama. Kaebaja tervisekaardi andmete põhjal võis kaebajal olla tervisest tulenev põhjus tööst keeldumiseks. Seega ei ole kaebaja toime pannud distsiplinaarsüütegu. Kaebaja karistamise aluseks ei saa olla ka vastustaja seisukoht, et isegi kui vanglaametniku korraldus kaebajale oli ebaseaduslik, oleks kaebajal siiski tulnud see täita. Vastupidisel juhul puuduks kinnipeetaval reeglina üldse võimalus kasutada TTOS § 14 lg 5 p 4 tulenevat õigust keelduda tööst, mis seab ohtu tema tervise. TTOS laienemist kinnipeetavatele on aga kohtupraktikas läbivalt tunnustatud.

Halduskohtu hinnangul ei ole kaebaja muud väited, s.o 26. jaanuaril 2016 meditsiiniõe poolt kaebaja läbivaatuse teostamata jätmine ja käskkirjas esinev ebatäpsus kaebaja nimetamisel, aluseks käskkirja tühistamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

Viru Vangla esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 21. septembri 2016. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldamata jätta.

Viru Vangla on seisukohal, et halduskohus andis ebaõige hinnangu tervishoiutöötaja kooskõlastusele kaebaja tööle määramisel ja sellest tulenevalt kohaldas otsust tehes ebaõigesti VangS § 37 lg-t 3. Vaidlust ei ole selles, et 13. aprillil 2015 on arst R. Aadamsoo hinnanud kaebaja töövõimeliseks, samuti, et 5. oktoobril 2015 on kaebajale antud arsti poolt ajutine kümnepäevane töövabastus. Sellest järeldub, et kaebajat ei ole püsivalt töövõimetuks hinnatud.

VangS § 37 lg-st 3 ei tulene, et arst peab kinnipeetava töövõimet üle hindama iga uue mõnekuise kehtivusega käskkirja andmisel. Vähem kui aasta eest antud arsti hinnang on käesoleval juhul oli igati piisav, et pidada kaebajat töövõimeliseks VangS § 37 lg 3 tähenduses. Halduskohus on omistanud liigsuure tähenduse asjaolule, et 8. detsembril 2015 andis kooskõlastusringil hinnangu „Töövõimeline“ vangla õde. Õiguspärane on, et vangla tervishoiutöötaja, kelleks antud juhul oli õde, teavitab kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmise kooskõlastusringil, et kinnipeetav on arsti poolt tunnistatud töövõimeliseks. Õde lähtub seejuures kinnipeetava tervisekaardi andmetest, st tervisekaardis kajastuvast arsti hinnangust kinnipeetava töövõimelisuse kohta. Halduskohtu uuritud tõenditest, eeskätt kaebaja tervisekaardi kannetest nr 97 ning nr 106, saab teha VangS § 37 lg-ga 3 kooskõlas oleva järelduse, et kaebaja võime teha tööd on kindlaks teinud arst. Sellest tulenevalt saab ümber hinnata ka halduskohtu järelduse, nagu oleks kaebajal 26. jaanuaril 2016 esinenud seaduslik alus keelduda täitmast korraldust tööle asumiseks.

Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb I. apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Ginzburg

Viru

Vangla

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna Viru Vangla apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid, tuvastanud asja lahendamisel olulised faktilised asjaolud ning kohaldanud õigust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. Pooled ei vaidle asjas tuvastatud faktiliste asjaolude üle. Seetõttu lähtub ringkonnakohus halduskohtu tuvastatud asjaoludest.

I. Ginzburg määrati tööle Viru Vangla 19. jaanuari 2016. a käskkirjaga nr 6-2/73-T, mida kaebaja ei vaidlustanud ning mis oli kehtiv vaidlusaluse intsidendi toimumise ajal 26. jaanuaril 2016. Käskkirja andmisele eelnevalt andis kooskõlastuse Viru Vangla meditsiiniosakonna meditsiiniõde, kinnitades sellega, et kaebaja tervislik seisund ei takista tal vangla eluosakonnas koristustöö tegemist. Arst tuvastas kaebaja töövõimelisuse 13. aprillil 2015. I. Ginzburg on vanglas viibimise ajal järjepidevalt kaevanud seljavalu ning arsti 5. oktoobri 2015. a otsusega anti kaebajale töövabastus kümneks päevaks. 26. jaanuaril 2016 seljavalule viidates jättis I. Ginzburg täitmata Viru Vangla ametniku korralduse tööle asumiseks. Pisut enam kui tund hiljem otsustas Viru Vangla meditsiiniosakonna meditsiiniõde, et kaebajal puudus tervisest tulenev takistus tööle asumise korralduse täitmiseks. Kuna kaebaja ka seejärel tööle asumise korraldust ei täitnud, viidi tema suhtes läbi distsiplinaarmenetlus vangla ametniku seadusliku korralduse täitmata jätmise kohta ning käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjaga määrati karistuseks seitsmeks ööpäevaks kartserikambrisse paigutamine. Viru Vangla apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus eeltoodud asjaoludel ebaõigesti kohaldanud VangS § 37 lg-t 3. Nimelt on arsti poolt kinnipeetava terviseseisundi tuvastamise nõude täitmiseks käesoleval juhul piisav arsti 13. aprillil 2015. a kooskõlastus. Puudub vajadus, et arst igakordselt kaebaja tööle määramisel hindaks tema terviseseisundit. Kuna I. Ginzburgile 2015. aasta oktoobris määratud töövabastuse periood oli lõppenud, siis oli ta järelikult töövõimeline ning hilisem I. Ginzburgi terviseseisundi hindamine meditsiiniõe poolt ei ole seaduse nõudega vastuolus.

Ringkonnakohus Viru Vangla seisukohaga ei nõustu. Vastavalt VangS § 37 lg 2 p-le 3 ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Sama praragrahvi kolmanda lõike kohaselt kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst.

Seega juhul, kui kinnipeetava tööle määramisel ei ole arst kindlaks teinud kinnipeetava töövõimelisust, ei saa seda asendada meditsiiniõe vastav hinnang. Selles olukorras ei ole meditsiiniõe hinnang piisav kinnipeetava töövõimelisuse hindamiseks ka ootamatu terviserikke kui tööle asumise takistuse väite esitamise korral. Tööle asumise korralduse tervislikul põhjusel täitmata jätmise väite saab vangla ümber lükata üksnes VangS § 37 lg-s 3 nimetatud liiki tõendile, s.o arsti seisukohale, tuginedes. Sellist liiki tõendi puudumisel ei saa kinnipeetavat tööle asumise korralduse täitmata jätmise eest distsiplinaarkorras karistada sõltumata sellest, et kinnipeetava tööle määramise käskkiri on kehtiv. Tegemist on erandiga kohtupraktikas tunnustatud üldreeglist, et kinnipeetava keeldumine vanglaametniku korralduse täitmisest tähendab VangS § 67 lg-s 1 nimetatud kohustuse rikkumist, välja arvatud juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge1.

Käesoleval juhul tuvastas arst I. Ginzburgi töövõimelisuse ca üheksa kuud enne kaebaja tööle määramise käskkirja andmist. Vahepealsel ajal, 2015. aasta oktoobris, leidis arst, et kaebaja ei ole võimeline ajutiselt töötama. Töövabastuse põhjuseks oli seljavalu, mida I. Ginzburg oli korduvalt varem kurtnud ning mille esinemisele viitas ta ka 26.

1 vt RKHK 29. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15 (p 18).

jaanuaril 2016 tööle asumise korralduse täitmisest keeldumisel. Erinevalt Viru Vanglast on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ajutise töövõimetuse tuvastamine 2015. aasta oktoobris ning arsti otsusega määratud kümnepäevase töövabastuse perioodi lõppemine ei loonud eeldust, et I. Ginzburg on edaspidi püsivalt töövõimeline. Vastupidi, kroonilise tervisprobleemi tõttu ajutise töövõimetuse tuvastamine kinnitab, et kaebaja tervislik seisund võib ka suhteliselt kerge töö tegemist takistada. Selles olukorras ei ole võimalik kaebaja töövõimelisuse hindamisel tugineda arsti varasemale seisukohale, kuna on ilmne, et isiku tervislik seisund on aja jooksul muutunud. Ka ei saa töövabastuse perioodi lõppemisest järeldada, et arst on tuvastanud, et isiku tervislik seisund vastab varasema hinnangu andmisel tuvastatule või, et töövabastuse tinginud asjaolud ei võiks korduda. Seetõttu pidi I. Ginzburgi töövõimelisuse tema tööle määramisel kindlaks tegema arst. Seega on halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebaja tööle määramise menetluses

Vastavalt ei saanud meditsiiniõde tuvastada I. Ginzburgi töövõimelisust 26. jaanuaril 2016 tööle asumise korralduse täitmisest keeldumisel ning distsiplinaarkaristuse määramisel on ebaõigesti tuvastatud VangS § 67 lg-s 1 nimetatud kohustuse rikkumine. Seega on I. Ginzburgi karistatud rikkumise eest, mille toimepanemine ei ole nõuetekohaselt tuvastatud, käskkiri on materiaalselt õigusvastane ja halduskohus on põhjendatult otsustanud selle tühistada. Eeltoodud põhjustelt jääb Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. I. Ginzburg ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

Madis Ernits

Maili Lokk

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt

allkirjastatud digitaalselt

allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.