Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits ja Tanel Saar 24. august 2016, Tartu 3-14-52610 I.K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29. septembri 2014. a käskkirja nr 1.9-2/1574p punkti 3 ja käskkirja lisa 3 p 18 õigusvastaseks tunnistamise, kaebaja teenistusest vabastatuks koondamise tõttu lugemise ning seadusega ette nähtud hüvitise väljamaksmiseks kohustamise nõudes Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus I.K apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja I.K esindaja v.adv vanemabi Kalju Kutsar Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
Jätta I.K apellatsioonkaebus rahuldamata. Tühistada Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus osas, milles halduskohus lahendas I.K kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 29. septembri 2014. a käskkirja nr 1.9-2/1574p punkti 3 ja käskkirja lisa 3 p 18 õigusvastaseks tunnistamise, kaebaja koondamise tõttu teenistusest vabastatuks lugemise ning seadusega ette nähtud hüvitise väljamaksmiseks kohustamise nõudes. Jätta I.K kaebus nimetatud osas läbi vaatamata ning Politsei- ja Piirivalveameti 29. septembri 2014. a käskkirja tühistamise nõudes rahuldamata. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 23. september 2016.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.I.K töötas Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo Viljandi politseijaoskonnas piirkonnavanemana.
22. augustil 2014 edastas PPA I.K teatise nr 1.9-3/2002-1 teenistuse huvides nõusolekuta üleviimise kohta Viljandi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse piirkonnapolitsei ametikohale politsei- ja piirivalve seaduse (PPVS) § 57 lg-te 1, 2, 4 ja 5 alusel. Teatises märgiti, et PPA juhtimise ja struktuuride korrastamise projektiga toimuvad ümberkorraldused prefektuuride töös. Alates 1. oktoobrist 2014 korraldatakse ümber PPA Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo Viljandi politseijaoskonna töö. Teatise kohaselt vähendati ümberkorralduste käigus märkimisväärselt piirkonnapolitseinike (sh piirkonnavanemate) arvu ja korraldati ümber piirkonnakonstaablite tegevus. PPA selgitas teatises, et Lõuna prefektuur vajab I.K.pikaajalist korrakaitselist kogemust Viljandimaa elanike teenindamisel. Teatises märgiti, et I.K säilitatakse senine palk, kui palk uuel ametikohal on väiksem praegusest palgast.
3.PPA peadirektor otsustas 29. septembri 2014. a käskkirjaga nr 1.9-2/1574p viia PPVS § 57 alusel nõusolekuta üle ja nimetada käskkirja lisas 3 politseiametnikud uuele ametikohale vastavalt lisale 3, vabastades nad senistelt ametikohtadelt. Nõusolekuta üleviimisel säilitatakse politseiametnikele senine palk, kui palk uuel ametikohal on väiksem senisest palgast ning palgatingimused kehtestatakse eraldi käskkirjaga (p 3). Käskkirja lisa 3 p 18 kohaselt viidi kaebaja PPVS § 57 alusel nõusolekuta üle piirkonnapolitseiniku ametikohale.
4.I.K .esitas 24. oktoobril 2014 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles ta palus tuvastada PPA peadirektori 29. septembri 2014. a käskkirja nr 1.9-2/1574p p 3 ja käskkirja lisa 3 p 18 õigusvastasus, lugeda kaebaja teenistusest vabastatuks alates kohtulahendi jõustumisest avaliku teenistuse seaduse alusel koondamise tõttu ning mõista välja PPA-lt tema kasuks hüvitisena kaebaja 10 kuu keskmine palk. I.K. leiab, et PPVS § 1 lg-st 6 tuleneb, et ka politseiteenistuses tuleb järgida avaliku teenistuse korraldamise põhimõtteid ning PPVS reguleerib nimetatud teenistuste eripärast ja vajadustest tingitud küsimusi. Kaebaja hinnangul ei saa PPVS §-st 57 tulenev üleviimise õigus olla absoluutne, s.t üleviimine peab toimuma lähtudes ATS-i üldistest põhimõtetest. I.K. leiab, et tema teisele ametikohale viimise puhul ei ole tegemist üleviimisega PPVS § 57 mõistes, vaid olukorraga, kus PPA on läbi viimas ulatuslikke ümberkorraldusi ning püüab vältida sellega kaasnevaid võimalikke koondamisi. I.K. ei nõustu, et PPVS § 57 lg-s 1 sätestatud nõusolekuta üleviimise tingimusteks on vaid uue teenistuskoha teenistusastme vastavus üleviidava politseiametniku teenistusastmele ja elukoha vahetuse vajaduse mittetekkimine. Kaebaja üleviimisel piirkonnavanema ametikohalt piirkonnapolitseiniku ametikohale muutus oluliselt tema ametijuhend, sh suurenes kaebaja teenistuseülesannete maht ja muutus kaebaja tööaja korraldus. I.K. eiab, et ATS § 52 lg 3 pdest 2-4 tulenevalt saaks sellises olukorras ametijuhendi muutmine toimuda vaid politseiametniku nõusolekul. Kaebaja asus seisukohale, et kuivõrd tema ametijuhend muutus oluliselt, siis pidanuks PPA vabastama ta koondamise tõttu ametist, arvestades ATS § 90 lg 1 ps 3 sätestatut. Kaebaja märgib, et ATS § 90 lg 2 annab ametnikule õiguse nõuda teenistusest vabastamist koondamise tõttu, kui muudetakse ametijuhendit ulatuses, milles see eeldab ametniku nõusolekut ja ametnik ei ole seda andnud. Lisaks eelnevale märkis kaebaja, et alates 24. veebruarist 2012 on tema teenistusastmeks vanemkomissar. Piirkonnapolitseiniku ametijuhendi kohaselt on sellise ametniku ametikoha põhigrupiks vanemspetsialist ja PPVS § 49 lg 2 p 5 kohaselt on vanemspetsialisti ametikoha kõrgemaks teenistusastmeks vanemkomissar. Eeltoodust tulenevalt välistab kaebaja hinnangul teenistus piirkonnapolitseiniku ametikohal tema teenistusastme ülendamise ning sellega kaasneva tasu suurenemise. I.K. leiab, et tema
senise teenistuskäigu põhjal on ilmne, et üleviimine piirkonnapolitseiniku ametikohale on tema karjääris tagasiminek. I.K. leidis, et kuivõrd tema politseiteenistuse staaž oli 22 aastat, siis tulnuks talle vastavalt PPVS § 97 lg 1 p-le 4 maksta hüvitisena 10 kuu ametipalk. I.K. hinnangul ei ole tema suhtes järgitud ATS §-s 13 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebajale teadaolevalt koondati isikud, kes ei olnud nõus ametijuhendi olulise muutmisega. Kaebaja väitel teatati ka talle korduvalt, et juhul kui ta üleviimist ei soovi, siis vabastatakse ta teenistusest koondamise tõttu.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus jättis 2. oktoobri 2015. a otsusega I.K. kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et PPVS § 57 lg 1 võimaldab politseiametniku tema nõusolekuta üle viia teisele ametikohale kahel tingimusel: uue ametikoha vähemalt üks teenistusastmetest peab vastama tema senisele politseiametniku teenistusastmele ning üleviimine ei tohi kaasa tuua elukoha vahetust. Muid üldisi kriteeriume politseiametniku üleviimiseks teisele ametikohale ilma tema nõusolekuta PPVS §-s 57 sätestatud ei ole. Halduskohus leidis, et kuna kaebaja ei ole märkinud, et vaidlustatud üleviimine oleks tinginud või tingiks tema elukoha vahetuse, siis selles osas vaidlust ei ole. Samuti pole kaebaja ega ka vastustaja välja toonud, et ametikoha, kuhu kaebaja üle viidi, teenistusaste ei vastanud tema politseiametniku teenistusastmele. Kaebaja senine politseiametniku teenistusaste käskkirja järgi oli vanemkomissar ning vanemkomissari teenistusaste säilib ka kaebaja üleviimisel juhtivspetsialisti ametikohalt vanemspetsialistiks, mis oli halduskohtu hinnangul kooskõlas ka PPVS §-dega 48 ja 49. Halduskohus märkis, et PPVS § 49 kohaselt on vanemkomissari teenistusaste võimalik nii juhtivspetsialisti (lg 3 p 2) kui ka vanemspetsialisti (lg 2 p 5) puhul. Eeltoodust tulenevalt asus halduskohus seisukohale, et vastustaja on kaebaja üleviimisel teisele ametkohale ilma tema nõusolekuta järginud PPVS § 57 lg-s 1 ettenähtud tingimusi. Samuti on täidetud PPVS § 57 lgs 2 sätestatud tingimus, et spetsialisti võib § 57 lg 1 alusel üle viia ametikohale, mis ei ole politseiametniku senisest ametikohast sama seaduse § 48 lg-s 2 loetelus rohkem kui ühe ametikoha võrra madalam. Kaebaja on üle viidud juhtivspetsialisti ametikohalt ühe astme võrra madalamale vanemspetsialisti ametikohale. Halduskohus leidis, et vaidlust ei ole ka selles, et kaebajat teavitati tema nõusolekuta üleviimisest vähemalt üks kuu ette ning et üleviimisel palk ei vähenenud, mida näevad ette PPVS § 57 lõiked 4 ja 5. Halduskohus asus seisukohale, et teatavas osas töömahu ja tööülesannete ning tööaja arvestuse muutumine ei takista PPVS § 57 järgi politseiametniku ilma tema nõusolekuta üleviimist. Halduskohus selgitas, et ka varasemalt (kuni 1. oktoobrini 2012) kehtinud PPVS § 62 lg 1 p 3 võimaldas politseiametnikku tema nõusolekuta üle viia ühe teenistusastme võrra madalamale ametikohale, kui see ei toonud kaasa elukohavahetust ning kui uue ametikoha teenistusaste ei olnud madalam üleviidava politseiametniku teenistusastmest. Seega oli varem kehtinud ja kehtivas PPVS redaktsioonis sätestatud eriregulatsioon politseiametniku nõusolekuta üleviimiseks, mida vaidlusalusel juhul kaebaja suhtes kohaldati. Halduskohus nõustus vastustajaga, et tegemist ei olnud ametijuhendi muutmisega ATS § 90 lg 1 p 3 mõistes, vaid kaebaja üleviimisega PPVS § 57 alusel, mis on erinevad olukorrad. Halduskohus leidis, et kaebaja nõudest ja põhjendustest tulenevalt tuleks antud juhul kohaldamisele ATS § 90 lg 2, mitte § 90 lg 1 punktid 2 ja 3. Nimelt ei ole tegemist olukorraga, kus kaebaja oleks vabastatud koondamise tõttu. ATS § 90 lg 1 annab ametiasutusele õiguse selles toodud alustel isikut koondada. Antud juhul ei ole kaebajat koondatud, vaid kaebaja ise taotleb enda koondamist. Sellist olukorda reguleerib ATS § 90 lg 2, mis sätestab, et ametnik võib nõuda teenistusest vabastamist koondamise tõttu, kui muudetakse ametijuhendit ulatuses, milles see eeldab ametniku nõusolekut, ja ametnik ei ole seda andnud. Halduskohus leidis, et ei
ole tõendatud, et kaebaja puhul oleks oluliselt muutunud ametijuhendist tulenevad senised teenistusülesanded ja et selle alusel saaks lugeda kaebaja ametijuhendi oluliseks muutmiseks, mis tooks kaasa aluse nõuda enda vabastamist koondamise tõttu. Samuti puuduvad halduskohtu hinnangul tõendid töömahu olulise suurenemise kohta. Halduskohus arvestas ka asjaoluga, et puuduvad igasugused tõendid, et kaebaja oleks vaidlustanud kohtueelselt enda üleviimist teisele ametikohale või taotlenud tööajaarvestuse muutmist põhjusel, et ametijuhendit muudeti ilma tema nõusolekuta. ATS § 90 lg-st 2 tuleneb, et enda vabastamist koondamise tõttu tuleks esmalt nõuda ametiasutusse taotluse esitamisega. Halduskohtu hinnangul ei olnud välistatud, et poolte kokkuleppel oleks ka kaebaja jaoks soodsamaid lahendusi leitud. Keeldumise korral saaks seda vaidlustada kohtus. Kaebaja väide, et teda lubati koondada, kui ta ei ole üleviimisega nõus, oli halduskohtu hinnangul liialt üldsõnaline ning ühtki konkreetset tõendit ei ole selle kohta esitatud. Halduskohus leidis, et peale üleviimisest etteteatamist oli kaebajal võimalus kuu aja jooksul esitada kirjalik mittenõustumine üleviimise kohta ja taotleda enda vabastamist koondamise tõttu. Samuti taotleda selgitusi üleviimisega kaasneda võivate muudatuste osas ning töökorralduse muutumise kohta, kuid ühtki tõendit selles osas ei ole kohtule esitatud. Nii kaebaja põhjendustest kui vastustaja selgitustest sai halduskohtu hinnangul järeldada, et kaebaja ei esitanud vastustajale ühtki pretensiooni enne kaebuse esitamist halduskohtule. Eeltoodust saab omakorda järeldada, et kaebaja oli nõus üleviimisega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.I.K. esitas 30. oktoobril 2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus.
7.Kaebaja hinnangul on halduskohus vääralt kohaldanud materiaalõigust ning kohtuotsus ei vasta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-s 1 sätestatud nõuetele.
8.Kaebajale jääb arusaamatuks halduskohtu seisukoht nagu oleks ta nõustunud enda üleviimisega. PPVS § 57 näeb ette politseiametniku üleviimise teisele ametikohale ilma tema nõusolekuta. Seega ei pidanud PPA I.K. tema teisele ametikohale üleviimiseks küsima nõusolekut ning I.K ei saa ette heita seda, et ta ei avaldanud vastustajale arvamust üleviimise kohta. Kaebaja märgib, et ATS ega PPVS ei näe antud juhul ette kohustuslikku kohtueelse menetluse läbimist, mistõttu on alusetu halduskohtu seisukoht nagu pidanuks I.K. kirjalikult teatama üleviimisega mittenõustumisest ning sellise teate esitamata jätmine on vaadeldav üleviimisega nõustumisena.
9.I.K. leiab, et vaidlust ei ole selle üle, et piirkonnapolitseiniku ametikohale üleviimisega kaasnes kaebaja ametijuhendi muutmine. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et teenistusülesanded oluliselt ei muutunud ning nende maht ei kasvanud. Lisaks muutus kaebaja tööaja korraldus. I.K .hinnangul saab taoline ametijuhendi muutmine toimuda vaid ametniku nõusolekul. Kaebaja märgib, et kuni PPA peadirektori 29. septembri 2014. a käskkirjaga tutvumiseni ei pidanud ta eeldama, et vastustaja valib temaga teenistussuhte jätkamiseks ebaseadusliku võimaluse ning ta viiakse PPVS § 57 alusel üle piirkonnapolitseiniku ametikohale, muutes samal ajal tema ametijuhendit määral, milleks pidanuks olema ametniku nõusolek. Kaebaja leiab, et tal oli õigustatud ootus, et temaga toimitakse seaduslikult ning tema teenistussuhe lõpetatakse seoses koondamisega.
10.Vastuses apellatsioonkaebusele palub PPA jätta I.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus muutmata.
11.Vastustaja märgib, et kaebaja apellatsioonkaebusest ei selgu, millist materiaalõiguse normi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud ja milles see väär kohaldamine seisnes.
12.Vastustaja selgitab, et PPVS §-s 57 sätestatud politseiametniku nõusolekuta üleviimise tingimuste mittejärgimisel on üleviidaval politseiametnikul võimalik juba enne üleviimist see vaidlustada ning sellisel juhul oleks kahtlemata tegemist võimaliku koondamissituatsiooniga. Kuivõrd selles osas oli vastustaja hinnangul tema tegevus seadusega kooskõlas, siis polnudki kaebajal põhjust üleviimisele eelnevalt mingeid pretensioone esitada.
13.Vastustaja nõustub halduskohtu otsuse p-s 27 väljendatud arvamusega, et poolte kokkuleppel oleks olnud võimalik kohtueelselt I.K .jaoks soodsam lahendus leida. Seega saab vastustaja hinnangul pidada põhjendatuks halduskohtu otsuses väljendatud seisukohta, et apellant oli nõus enamiku tema üleviimise tingimustega.
14.Vastustaja on nõus Tartu Halduskohtu otsuse seisukohtadega selles osas, et kohaldamisele kuulus PPVS § 57 ja vastustaja on kaebaja nõusolekuta üleviimisel järginud kõiki PPVS §-s 57 sätestatud nõudeid. Vastustaja märgib, et tulenevalt politseiteenistuse spetsiifikast sätestab PPVS § 57 politseiametniku suhtes teisele ametikohale üleviimise erikorra – nõusolekuta üleviimise teisele ametikohale samas asutuses – ning sätestab sellise üleviimise tingimused. Kaebaja seisukoha loogikat järgides, s.o üleviidava nõusolekuta on keelatud muuta tööülesandeid, nende mahtu ja tööaja korraldust muutuks nimetatud PPVS-i säte praktiliselt sisutuks ja ebavajalikuks ning tegemist oleks üleviimisega ametniku nõusolekul, mida saaks korraldada ka ATS-is sätestatu alusel.
15.Vastustaja leiab muuhulgas, et kaebaja puhul ei ole oluliselt ja sisuliselt muutunud ametijuhendist tulenevad teenistusülesanded.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Esmalt kontrollib ringkonnakohus, kas halduskohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud (I) ja seejärel lahendab I.K .apellatsioonkaebuse (II). I
17.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Kohtupraktikas on selgitatud, et ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus nr 3317112, p 13.3; 13. novembri 2008. a otsus nr 33126-08, p 11; 11. märtsi 2004. a otsus nr 3-31-8-04, p 24; 16. oktoobri 2002. a otsus nr 3314102, p 15). Seega on ringkonnakohtul käesolevas asjas õigus kontrollida, kas halduskohus on I.K .kaebuse õigesti menetlusse võtnud.
18.Asja materjalidest nähtuvalt on halduskohus suunanud kaebajat nõuet ümber formuleerima arvestades ATS §-s 105 sätestatud võimalusi (Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2015. a määrus). Kaebaja on halduskohtu suuniseid arvesse võttes täiendanud oma kaebust selliselt, et ta nõuab PPA 29. septembri 2014. a käskkirja nr 1.9-2/1574p punkti 3 ja käskkirja lisa 3 punkti 18 õigusvastaseks tunnistamist, kaebaja teenistusest vabastatuks koondamise tõttu lugemist ning seadusega ette nähtud hüvitise väljamaksmiseks kohustamist ATS § 105 lg 1 alusel. Halduskohus on kaebuse ka eelnimetatud nõudega menetlusse võtnud (Tallinna Halduskohtu 13. veebruari 2015. a määrus). ATS § 105 lg 1 järgi on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et ATS § 105 lg 1 sätestab sõnaselgelt nõudeõiguse teenistusest, mitte ametikohalt vabastamise korral ning vaidlus puudub selle üle, et I.K. viidi nõusolekuta üle teisele ametikohale ning ta jätkas teenistust PPA-s. Seega on halduskohus ebaõigesti suunanud kaebajat oma nõuet ümber formuleerima. Kuivõrd
halduskohus on võtnud menetlusse kaebuse nõudega, mida kaebajal ei olnud õigus esitada, siis tuleb halduskohtu otsus selles osas tühistada ning kaebus jätta läbi vaatamata HKMS § 121 lg 2 p 1 ja HKMS § 152 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.
19.Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja seisukohal, et ta on õigusvastaselt nõusolekuta üle viidud teisele ametikohale ning PPA pidanuks ta nõusolekuta üleviimise asemel koondama. Selleks, et saavutada kaebaja eesmärk, on ringkonnakohtu hinnangul esmaseks õiguskaitsevahendiks sellisel juhul 29. septembri 2014. a käskkirja nr 1.9-2/1574p punkti 3 ja käskkirja lisa 3 punkti 18 tühistamise nõude esitamine, mida kaebaja on esialgses kaebuses ka teinud. Kuna kaebaja on selle nõude halduskohtule juba esitanud ning kaebuse eesmärki ei ole kaebaja muutnud, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda kaebuse muutmise avalduse esitamist.
20.Kuivõrd ametniku koondamine on diskretsiooniotsus, siis ei ole kaebajal võimalik esitada nõuet, mille sisuks oleks kohustada PPA - d teda koondama. Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalutlemisel asjassepuutuvaid asjaolusid. Kohtu tehtav definitiivne ettekirjutus on halduse kaalutlusõiguse korral erandlik meede (Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus haldusasjas nr 3311415). Ringkonnakohus leiab, et kohtul ei ole võimalik käesoleval juhul definitiivset ettekirjutust teha, kuna haldusorganil on käesoleva haldusasja asjaolusid arvesse võttes kaalutlemisruum koondamisotsuse tegemisel kaebaja suhtes. Kaebaja õiguste kaitseks oleks ringkonnakohtu hinnangul olnud kohane taotleda koondamist esmalt PPA-lt ning seejärel vaidlustada keelduvat otsust halduskohtus ning sellisel juhul saanuks kohus kontrollida kaalutlusõiguse teostamist haldusorgani poolt. Ringkonnakohus ei pea käesoleva haldusasja menetlemise raames ka kohustamisnõude osas vajalikuks nõuda kaebuse muutmise avalduse esitamist, kuna nõusolekuta üleviimise käskkirja õigusliku kehtivuse lõpetamine on otseses seoses koondamisotsuse tegemisega ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega nõusolekuta üleviimise käskkirja õiguspärasuse osas. Seetõttu ei saa kohustamisnõude esitamine käesoleval juhul tuua kaasa teistsugust lõpptulemust.
21.Seega kontrollib ringkonnakohus apellatsiooniastmes 29. septembri 2014. a käskkirja õiguspärasust tühistamisnõude raames. Kuigi halduskohus on kaebuse ebaõigesti menetlusse võtmisel rikkunud oluliselt menetlusnormi, siis ei pea ringkonnakohus menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt õigeks saata asja tagasi uueks lahendamiseks halduskohtule, kuna käesoleva vaidluse võtmeküsimuseks on nõusolekuta üleviimise käskkirja õiguspärasus ning selles osas on pooled oma seisukohad esitanud ja halduskohus otsuses hinnangu andnud. II
22.Ringkonnakohus on seisukohal, et I.K. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
23.Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga vastuses apellatsioonkaebusele, et kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses selgesõnaliselt märkinud, millist materiaalõiguse normi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud. Arvestades et kaebaja viidi nõusolekuta üle PPVS § 57 alusel ning pooled vaidlevad eelkõige nimetatud sätte tõlgendamise üle, siis eeldab ringkonnakohus, et kaebaja hinnangul on halduskohus ebaõigesti kohaldanud just PPVS §-i 57.
24.Kaebaja põhiline väide kohtumenetluse ajal on olnud see, et nõusolekuta üleviimine ei ole võimalik olukorras, kus muudetakse oluliselt ametijuhendit. Kaebaja leiab, et teda ei olnud võimalik nõusolekuta üle viia, kuna tema teenistusülesanded muutusid, nende maht kasvas ja samuti muutus tööajakorraldus. Eeltoodust tulenevalt muudeti kaebaja hinnangul tema ametijuhendit ulatuses ja viisil, mis eeldab ATS § 52 lg 3 p-de 2-4 järgi ametniku nõusolekut. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu, et praegusel juhul ei muudetud kaebaja senise ametikoha ametijuhendit, vaid kaebaja viidi PPVS § 57 alusel nõusolekuta üle teisele
ametikohale, kus oli kehtestatud oma ametijuhend. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga otsuse p-s 24, et tegemist on erinevate olukordadega. Kuivõrd ei muudetud olemasoleva ametikoha ametijuhendit, siis ei esine ka koondamissituatsiooni ATS § 90 lg 1 p 3 tähenduses. Seejuures on halduskohtu otsuse p-s 26 toodud käsitlus erinevate ametikohtade teenistusülesannete ja nende mahu võrdluse kohta ebaoluline ning ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse sellekohased väited tähelepanuta.
25.Halduskohus on otsuse p-s 24 õigesti märkinud, et nii varasemalt kehtinud PPVS § 62 lg 1 p 3 kui ka kehtiva PPVS § 57 alusel nõusolekuta üleviimist ei takistanud tööaja arvestuse ning töömahu ja tööülesannete teatavas osas muutumine. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus piisava põhjalikkusega otsuse p-des 22-24 käsitlenud politseiametniku nõusolekuta üleviimise tingimusi ning asunud õigele seisukohale, et vastustaja on järginud PPVS-st tulenevaid nõudeid kaebaja nõusolekuta üleviimisel.
26.Asjaolu, et kaebaja nõusolekuta üleviimise teatele esialgu vastu ei vaielnud, ei mõjuta kuidagi nõusolekuta üleviimise käskkirjale antavat hinnangut. Nõusolekuta üleviidaval ei ole kohustust asuda kohtueelses menetluses üleviimise teadet vaidlustama ega haldusorganilt nõudma paremat pakkumist või erinevat infot. Sellisel isikul on õigus ettepandud viisil nõusolekuta üleviimist aktsepteerida, kuid hiljem see kohtus vaidlustada. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et alusetu on halduskohtu seisukoht nagu pidanuks I.K .kirjalikult teatama nõusolekuta üleviimisega mittenõustumisest ning sellise teate esitamata jätmine on vaadeldav nõusolekuta üleviimise aktsepteerimisena.
27.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus I.K .apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus osas, milles halduskohus lahendas I.K kaebuse PPA 29. septembri 2014. a käskkirja nr 1.9-2/1574p punkti 3 ja käskkirja lisa 3 p 18 õigusvastaseks tunnistamise, kaebaja teenistusest vabastatuks koondamise tõttu lugemise ning seadusega ette nähtud hüvitise väljamaksmiseks kohustamise nõudes, siis teeb ringkonnakohus vastavas osas uue otsuse, millega jätab kaebuse eelnimetatud nõude osas läbi vaatamata ning I. K. kaebuse PPA 29. septembri 2014. a käskkirja tühistamise nõudes rahuldamata.
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastaspoolel menetluskulusid ei tekkinud, siis jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt
Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.