Tallinna Halduskohus
Kohtunik
Kristina Maimann
Määruse tegemise aeg ja koht
16. august 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1354
Haldusasi
Seltsingu Paljassaare Kaitseks kaebus: 1) Tallinna linna otsuse, rajada aadressile Paljassaare tee 85 lemmikloomade varjupaik, tühistamiseks; 2) Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 30.06.2016 väljastatud ehitusloa nr 1612271/07385 tühistamiseks; 3) Paljassaare tee 85 kinnistule lemmikloomade hoiupaigateenuse osutamise kasutusloa väljastamise keelamiseks või alternatiivselt väljastatud kasutusloa tühistamiseks; 4) tuvastada, et loomade varjupaiga rajamine Paljassaare teele 85 on vastuolus kehtestatud üldplaneeringuga ning tuvastada, et 30.06.2016 ehitusloaga nr 1612217/07385 lubatud ehitustegevus nõuab detailplaneeringu kehtestamist.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Seltsing Paljassaare Kaitseks, volitatud esindaja vandeadvokaat Janar Urres; Vastustaja – Tallinna linn.
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
Tagastada kaebus.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
kompleksne rekonstrueerimine ja laiendamine ning 03.08.2016 väljastati lemmikloomade varjupaiga suurele majale kasutusluba nr 1612371/04221 (vt avalik lubade register www.ehr.ee). Kasutusluba on väljastatud tingimusel, et lemmikloomade varjupaika ei kasutata koerte majutamiseks, kuni on kindlaks tehtud koerte majutamisega kaasnevate negatiivsete mõjude puudumine ja ajutiselt peatatud ehitusluba nr 1612271/07385 kehtivus täies ulatuses on taastatud. Need on varjupaiga konkreetsesse asukohta rajamist puudutavad haldusaktid. Seega ei ole võimalik vaidlustada otsust (haldusakti), mida olemas ei ole ning kaebusega ei ole seega võimalik kaebaja soovitavat eesmärki saavutada (HKMS § 121 lg 2 p 2). Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 30.06.2016 väljastatud ehitusloa nr 1612271/07385 ning 03.08.2016 kasutusloa nr 1612371/04221 tühistamise taotlus.
Käesoleval juhul on kaebajaks seltsing, mis on käsitatav juriidiliseks isikuks mitteoleva ühendusena KeÜS § 31 lg 1 p-i 2 mõttes. Seltsinguleping on sõlmitud kirjalikult ja kehtiv alates 16.06.2016 (lepingu p 1.5). Seltsingul on kolm liiget ja see on avatud liitumiseks Tallinna elanikele (lepingu p 1.4). Seltsingu eesmärgiks on edendada linnu- ja hoiuala ning puhkeala kaitset (lepingu p 1.1). Kuna seltsing on vahetult enne kaebuse esitamist loodud puudub neil tegevus, mida hinnata. Samuti ei ole kaebuses näidatud asjaolusid, millest võiks järeldada seltsi võimekust tegeleda liigikaitsega või looduse ja kultuuripärani kaitsega (liikmete erialane pädevus vms). Tegemist on selgelt kohtule kaebuse esitamiseks loodud ühendusega. Kaebusest, kõnealusest lepingust ja kaebusele lisatud protestikirjast võib järeldada, et seltsingu eesmärgiks on ilmselt puhkealal ja/või sinna suunduval tänaval koertest tingitud häiringute vältimine ja sellelaadse asutuse avamise ärahoidmine antud asukohas. Kohtule esitatud seltsingulepingu kohaselt ühendavad seltsinglased „oma jõupingutused Paljassaare poolsaarel asuva Pikakari ranna ja Natura 2000 linnuala ja hoiuala puhkealana säilimise eest ning eeltoodud eesmärgiga vastuolus oleva loomade varjupaiga rajamise tõkestamise[ks]“. Kuigi keskkonnakaitse võib KeÜS-i kohaselt seisneda ka keskkonnaelementide kaitses inimese tervise ja heaolu tagamise eesmärgil, ei anna see arvestades käesolevast kaebusest nähtuvaid asjaolusid, alust pidada kaebajat valitsusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks, kes on esitanud kaebuse keskkonna kaitseks. Pelgalt see, et seltsingulepingust nähtuvalt peavad Paljassaare poolsaare tippu suunduvad puhkajad (juhuslikud tallinlased või turistid) liikuma mööda hoiupaigaga külgnevat tänavat ja taluma koerte haukumisest tekkivat müra ning väidetavat loomapidamisega kaasnevat haisu, ei tähenda, et inimeste tervis ja heaolu puhkealal oleksid ohus ning seltsing tegutseks sellest tulenevalt keskkonnakaitselistel eesmärkidel. Loomade varjupaik rajatakse munitsipaalomandis Paljassaare tee 85 kinnistule, mitte supluskohana kasutatavale rannaalale või lindude hoiualale. Võimalik, erinevate meetmetega reguleeritav müra ja hais, jäävad meeldimise või mittemeeldimise kategooriasse, samuti nagu varjupaiga asukoha valik. Piirkonna atraktiivsus kinnisvara arendamise seisukohast ei saa olla kaebeõiguse aluseks. Kaebeõiguse tekkimiseks peaks esinema inimeste tervisele ja heaolule oluline reaalselt tajutav oht, mitte üksnes võimalik vähene ebameeldivus varjupaigast juhuslikult möödumisel. Kohtu arvates ei ole KeÜS § 30 lg-st 2 ja § 31 lg 1 p-st 2 tulenev kaebeõigus mõeldud vähese subjektiivselt mittemeeldiva mõju tõrjumiseks, vaid oluliselt ja reaalselt keskkonnatingimusi muutvate ning sellega inimese tervist ja heaolu mõjutavate häiringute eest kaitsmiseks. KeÜS § 30 lg 2 kohaselt, kui keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti või sooritatud toimingu halduskohtumenetluse seadustikus või haldusmenetluse seaduses sätestatud korras, eeldatakse, et tema huvi on põhjendatud või et tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Kohtu arvates ei ole käesoleval juhul kaebajal kaebeõigust ning kaebus tuleb tagastada (HKMS § 121 lg 2 p 1). Tuvastamiskaebus
Juhul, kui kohus saaks menetleda lubade tühistamise kaebusi, oleks tegemist nende menetlemisel kaebuse alusena tuvastatavate õiguslike asjaoludega. Selliste asjaolude eraldiseisvat tuvastamist HKMS ette ei näe. Seega puudub kaebaja ka selliste taotluste esitamiseks kaebeõigus (HKMS § 121 lg 2 p 1).
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.