Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

lg-s 2 nimetatud juhtudel. Koondamise korral on TLS § 89 lg 5 järgi tööle jäämise eelisõigus töötajate esindajal. Hageja leidis, et koondamissituatsiooni ei esinenud, s.t töö ei vähenenud, seda ei korraldatud ümber. Kostja väitis, et ta korraldas töö ümber, sõlmides 2014.a suvel lepingu õigusabi saamiseks Venemaa Föderatsioonis ja sama aasta oktoobris ka Eestis. Lisaks märkis hageja, et ta oli töötajate esindaja – sellele vaidles kostja vastu. Kohus leidis kostja ja ettevõtte U vahelise 17.06.2014 lepingu ning kostja ja P OÜ vahelise 01.10.2014 lepingu põhjal, et kostja tegi 2014. aasta teisel poolel muudatusi oma tegevuse korraldamisel juriidiliste teenuste hankimise osas. Kuigi 01.10.2014 leping on sõlmitud pärast hagejale koondamisteate edastamist, siis toimus see enne hagejaga töösuhte lõpetamist. Tuleb mõistlikult eeldada, et ettevõtja planeerib oma tegevust vähemalt teataval määral ette, s.t 18.09.2014 hageja koondamisel oli juriidilise teenuse hankimise ümberkorraldus vähemalt osaliselt alanud ja ülejäänud osas ettenähtav. Kostja nimel peetud hageja 10.07.2014 e-kirjavahetusest nähtub, et kõnealusel ajal tegeles kostja õigusabiteenuse ostmise ettevalmistamisega. Kohus leidis, et töölepingu ülesütlemise ajal osaliselt juba esines ja oli lisaks piisava selgusega ette nähtav töölepingu alusel juristi ametikohal töötava isiku töö vähenemine ja kostja töö ümberkorraldamine. Kohus leidis, et hageja nõude lahendamiseks tuleb vastata põhimõttelisele küsimusele, kas tööandja võib õiguspäraselt toimida sel viisil, et sõlmib töötaja tööülesannete valdkonnas teenuse osutamise lepingud kolmandate isikutega ja seejärel koondab oma senise töötaja. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-81-06, et seni töötaja täidetud ülesannetele vastava teenuse osutamise lepingu sõlmimine oli varasema tööõiguse järgi kohane koondamise alus. Kohus ei tähelda selles osas olulist erinevust varem kehtinud õiguse ja TLS koondamist reguleerivate normide vahel. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja ei võinud tööd ümber korraldada olukorras, kus hageja oma tööülesandeid hagis kirjeldatud viisil ja tingimustel täitis. Siinjuures ei oma tähtsust, kas uus korraldus juriidiliste teenuste hankimisel on kostjale varasemast majanduslikult soodsam või mitte, samuti see, kas hageja täitis oma tööülesandeid kohaselt. Kostja ei ole töölepingu ülesütlemisel teinud hagejale etteheidet töökohustuste rikkumise kohta. Võttes arvesse eelnevaid põhjendusi ja eelmises punktis kirjeldatud olukorda, leidis kohus, et tööandja võis muude eelduste täidetuse korral töölepingu TLS § 89 lg 1 alusel erakorraliselt üles öelda. Tõendamist ei leidnud hageja väide, et ta oli valitud töötajate usaldusisikuks. Kuigi SN on 18.10.2014 kirjalikult kinnitanud hageja valimist ja sellest kostja teavitamist, siis sama isik on 10.12.2014 TVK-le esitatud kirjas kinnitanud vastupidist. Töötajate esindaja mõiste võib olla laiem, aga tulenevalt töötajate usaldusisiku seaduse (TUIS) § 2 lg-st 2 on usaldusisik kindlasti töötajate esindaja TLS, s.t ka TLS § 89 lg 5 tähenduses. TUIS §-dest 5–7 tuleneb, et usaldusisik valitakse töötajate üldkoosolekul ja vastavalt TUIS § 7 lg-le 6 teatab üldkoosolek tööandjale viivitamatult kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis usaldusisiku valimisest ja tema volituste kestusest. Neil kaalutlustel ei ole hageja kõnealuse väite tõendamiseks piisav ühe kaastöötaja kirjalik ütlus. Vaatamata kohtu sellekohasele ettepanekule ei esitanud hageja täiendavaid tõendeid. Kohus tuvastas, et kostjal ei olnud võimalik hagejale teist tööd pakkuda. Võimaluse korral teise töö pakkumise kohustus tuleneb TLS § 89 lg-st 3 ja pooled ei ole väitnud, et esineks TLS § 89 lg-s 2 kirjeldatud erandlik olukord. Riigikohtu praktika kohaselt on teise töö pakkumise kohustuse eesmärgiks anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. See eesmärk on täidetud, kui töötajale pakutakse sobivat tööd. Tööandja kohustus pakkuda töötajale teist tööd ei saa piirduda erialase töö pakkumisega. Vältimaks töölepingu lõpetamist, tuleb tööandjal kaaluda võimalust pakkuda töötajale muud tööd, mida töötaja on võimeline tegema

(RK nr 3-2-1-152-11). Kostja väidab, et tal puudusid hageja koondamise ajal vabad töökohad, mida oleks saanud hagejale pakkuda. Kohus leidis, et kostja 05.11.2014 e-kirjast ei saaks järeldada teise töö pakkumise võimalust hagejale kui töötajale. Kui kostja ka pidas võimalikuks hagejaga muude kokkulepete sõlmimist pärast töölepingu lõpetamist, siis ei tähenda see töö pakkumise võimalust TLS § 89 lg 3 tähenduses. Nimelt tuleneb TLS §-dest 1 ja 28 muu hulgas, et tööandja võtab endale töölepingut sõlmides kohustuse kindlustada töötaja tööga ning TLS § 35 tõttu tuleb tal maksta töötasu ka töö puudumise korral. Võttes arvesse juriidilise teenuse hankimise ümberkorraldust, ei saa mõistlikult eeldada, et kostja oleks soovinud hagejat uuesti juristina või muus ametis tööle palgata. Samuti ei nähtu tegelikult teise töö pakkumise võimalus hageja esitatud töökuulutustest. Väljatrükkide kuupäevad 03.11.2014 ja 20.02.2015 viitavad üksnes kuulutuse sel ajal muutmisele, mitte aga viidatud ajal tegelikult töö pakkumisele. Kostja esitatud maksudeklaratsioonide väljatrükkidest 2014. aasta augusti kuni detsembri kohta nähtub, et kostja töötajate arv vähenes sel perioodil 50-lt 47-ni. Kuna TLS § 89 lg 3 näeb tööandjale ette teise töö pakkumise üksnes võimaluse korral, siis ei pidanud kostja ka hagejale teist tööd pakkuma ja töölepingu ülesütlemine TLS § 89 lg 1 alusel oli õiguspärane. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus leidis, et kostja menetluskulude nimekiri on kooskõlas tsiviilasja käiguga. Kostja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Kohus vähendas ajakulu järgmiselt: hageja 07.04.2015 arvamuse analüüs ja vastuse koostamine hageja 20.03.2015 arvamusele on põhjendatud 1 h 30 minuti ulatuses; 04.05.2015 kostja vastuse koostamise põhjendatud ajakulu on 45 min ja 14.05.2015 vastuse koostamise põhjendatud ajakulu 1 h. Ülejäänud osas on kostja lepingulise esindaja kulud põhjendatud. Kokku on kostja taotlus lepingulise esindaja kulude väljamõistmiseks põhjendatud 5 h ulatuses, millele lisanduvad tõlkekulud 55,01 eurot tuleb hagejalt välja mõista. Kokku on kostja kulud põhjendatud 455,01 eurot (80 × 5 + 55,01). Kostja nõudis kulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Rahuldamata jääb kostja taotlus 133,33 euro saamiseks (588,34 – 455,01). Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega hagi rahuldada või saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Kohus on ebaõigesti ja ühekülgselt hinnanud tsiviilasjas kogutud tõendeid, kohaldanud vääralt materiaal- ja menetlusõiguse norme. Vastavalt kostja poolt komisjonile ja kohtule esitatud dokumentidele sõlmis tööandja mitu õigusabi osutamise lepingut: 17.06.2014 konsultatsioonileping OOO «ЮРВЕСТ»; 17.09.2014 õigusabi osutamise leping (tasumistingimused peidetud); 01.10.2014 õiguskonsultatsioonileping OÜ-ga P; leping OÜ-ga Dorida. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega selles, et nelja õigusabi osutamise lepingu sõlmimine on soodsam, kui tööleping osalise tööajaga. Ülalmainitu viitab sellele, et kostjal puudus ja puudub koondamisolukord, kuna ühe töölepingu asendamine mitme lepinguga ei hoia kokku tööandja finantsressursse. Riigikohus märkis otsuses nr 3-2-1-7-11, et töötajat saab koondada üksnes töö lõppemise korral. Kui töö ei lõpe, kuid tööandja soovib, et töötaja teeks sama töö ära väiksema palga eest, ei ole tegemist koondamissituatsiooniga ning töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik. 05.11.2014 e-kirjas kinnitab tööandja seaduslik esindaja ST, et tööd on, ning pakub „muuta õigussuhete formaati“. Seega lükatakse ümber tööandja vastuses toodud asjaolu töö vähenemise kohta.

Apellant on pidanud läbirääkimisi VF õigusbüroodega omal algatusel ning kooskõlastatult kostja juhtkonnaga, kuna töömaht oluliselt suurenes ning hagejal tuli tegeleda töökohustustega teise kostjaga seotud ettevõtja (L OÜ) huvides. Maakohus apellandi nimetatud väidet ei analüüsinud. Vastustaja pole väidet ümber lükanud. Koondatavale töötajale teise töö pakkumine on tööandja kohustus. Apellant on seisukohal, et õiguskindluse ja -selguse seisukohast on oluline selgitada, kas koondamine on võimalik olukorras, kui töötaja koondamise tulemusena sõlmitakse mitu lepingut vastavasisuliste teenuste osutamiseks, ning lepingute üldsumma (eelarve) on töölepingus ettenähtud töötasust oluliselt suurem. Hageja kinnitas oma väidet usaldusisikuna valimise kohta dokumentaalselt ja SN 18.10.2014 digitaalselt allkirjastatud kinnitusega. Kostja poolt esitatud tõendil puudub nii kuupäev kui SN allkiri. Seega on tegemist ebausaldusväärse dokumendiga. Seejuures pole hageja kunagi väitnud, et kostja juures oli/on ametiühing moodustatud. Hageja valiti usaldusisikuks kooskõlas TUS sätestatuga. Kehtiv seadusandlus ei näe ette kohustust usaldusisiku valimise protokolli ja otsuse säilimise osas. Tööandja kinnitas töövaidluskomisjonis, et tema juures töötab rohkem kui 30 töötajat. Töötajate usaldusisiku seaduse § 17 lg 1 kohaselt tööandja, kelle juures töötab vähemalt 30 töötajat, on kohustatud rakendama käesolevas peatükis sätestatud informeerimist ja konsulteerimist. TUIS § 20 lg 1 kohaselt informeerib tööandja ja konsulteerib vähemalt järgmistest töötajaid puudutavatest asjaoludest: 1) tööandja struktuur, töötajate, sealhulgas tööülesandeid renditööna täitvate töötajate koosseis, nende muudatused ja kavandatavad otsused, mis avaldavad olulist mõju tööandja struktuurile ja töötajate koosseisule; 2) kavandatavad otsused, millega tõenäoliselt kaasnevad olulised muudatused töökorralduses; 3) kavandatavad otsused, millega tõenäoliselt kaasnevad olulised muudatused töötajate töölepingulistes suhetes, sealhulgas töösuhete lõpetamine. Kostja rõhutas, et tema juures on aset leidnud töö ümberkorraldus. Seejuures puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kostja on sellest töötajale teatanud. Maakohus jättis rahuldamata apellandi taotlused dokumentide kostjalt väljanõudmiseks ja kehtiva töötajate nimekirja esitamiseks. Seejuures tuleb kindlaks teha, kas kostjal oli vakantseid töö- või ametikohti, mida oli võimalik hagejale pakkuda, arvestades tema teadmisi, oskusi, tervisliku seisundit ja muid omadusi. Kostja esitatud MTA deklaratsioonidest ei nähtu töötajate ametid. Töö või tootmise ümberkorraldamisega ei pea alati kaasnema töömahu vähenemine ja selle tagajärjel koondamine. 05.11.2014 e-kiri lükkab ümber tööandja vastuses toodud asjaolu töö vähenemise kohta. Kostja ei lükanud ümber hageja väidet sellest, et avaldas töökuulutused eesmärgiga võtta tööle ekspediitori/logistiku. Maakohus jättis kaalumata TsMS § 162 lg-s 4 sätestatu. Tegemist on töövaidlusega, milles esineb hagejana töötaja. On üldtuntud asjaolu, et töösuhtes on pooled ebavõrdsed ja töötaja on nn nõrgem pool. Menetluskulude hageja kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane hageja suhtes. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhjendused Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus käsitles otsuses kõiki hageja seisukohti ja selgitas piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. TLS § 89 reguleerib erakorralist ülesütlemist, kus mõjuv põhjus on seotud tööandja ettevõttega ehk teisiti öeldes on tegemist majanduslike põhjustega, mille esinemisel on tööandjal õigus tööleping üles öelda. Nimetatud sätte puhul tuleb kõne alla muuhulgas koondamine töö ümberkorraldamise tõttu. Tulenevalt asjaolust, et kostja korraldas asutuses juriidilise nõustamise osas töö ümber, lõppes hageja töö varem kokkulepitud tingimustel ning tööandjal esines mõjuv põhjus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Maakohus leidis õigesti, et töö ümberkorraldamise puhul ei omanud tähtsust, kas uus korraldus juriidiliste teenuste hankimisel on kostjale varasemast majanduslikult soodsam või mitte, samuti mitte see, kas hageja täitis oma tööülesandeid kohaselt. Töö ümberkorraldamisel ei pidanud tööandja arvestama hageja arvamusega ümberkorralduse kasumlikkuse osas. Kolleegium märgib, et see, milline tööde ümberkorraldus on tööandjale vajalik või kas see on kasumlik, on tööandja enda otsustada. Menetluskulude jaotuse osas märgib kolleegium, et apellant ei ole välja toonud, miks menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ainuüksi asjaolu, et praegusel juhul on tegemist töövaidlusega, ei anna alust menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. AS T palus AN-lt välja mõista kostja lepingulise esindaja tasu 200 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus, tutvunud vastustaja menetluskulude nimekirjas toodud töö sisulise kirjeldusega, leiab, et apellatsioonkaebuse analüüsile ning vastuse koostamisele kulunud aeg, kokku 2,5 tundi, on kogu ulatuses põhjendatud ja vajalik kulu. Vastustaja esindaja ühe töötunni maksumus 80 eurot ei ületa tavapärast esindajatasu määra. Seega tuleb vastustaja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldada kogu ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.