Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.04.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-5871
Tsiviilasi
AS-i East-West Consulting ja V. K-u hagi OÜ Connexion ja OÜ Näkimõisa vastu järgmiste nõuetega: 1) kohustada kostjaid lõpetama igasugune tegevus ja/või tegevusetus, mis segab või takistab hagejaid valdamast Tallinnas XXX ja XXX asuvate kinnistute piiril asuvat ehitist (trepp, kelder, piirdeaiad, madalhaljastus, maavalgustus, aiamaja ja kõvakattega alad) ja tagastama selle otsene valdus hagejale II; 2) tuvastada, et osaliselt XXX Tallinnas asuval kinnistul ja osaliselt XXX Tallinnas asuval kinnistul paiknev ehitis (trepp, kelder, piirdeaiad, madalhaljastus, maavalgustus, aiamaja ja kõvakattega alad) on üle naaberkinnisasja piiri ning XXX Tallinnas asuva kinnisasja osa; 3) tuvastada, et XXX Tallinnas asuva kinnisasja piiridesse ulatuva ja XXX Tallinnas asuva kinnisasja osaks oleva ehitise osa alla jääva maatüki suuruseks on 394m2; 4) tunnustada V. K-u omandiõigust 109/3301 osas ning AS-i East-West Consulting omandiõigust 3192/3301 osas ülepiiriehitise osale, mis paikneb XXX Tallinnas kinnistul; 5) kohustada kostjaid taastama endisel kujul XXX ja XXX Tallinnas kinnistuid eraldanud piirdeaed.
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.06.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i East-West Consulting ja V. K-u apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
17 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I/apellant I AS East-West Consulting (registrikood 10493819), seaduslik esindaja juhatuse liige Fred Kaasik, lepinguline esindaja Viktor Kaasik. Hageja II/apellant
Kostja I/vastustaja I OÜ Connexion (registrikood 10825397), seaduslik esindaja juhatuse liige Meelis Niinepuu Kostja II/vastustaja II OÜ Näkimõisa (registrikood 12069882), seaduslikud esindajad juhatuse liikmed Priit Alamäe ja Piret Roos Kostjate I ja II/vastustajate I ja II lepingulised esindajad v/adv-d Veikko Puolakainen ja Carri Ginter Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 30.06.2015 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagejate nõuded tuvastada, et osaliselt XXX Tallinnas asuval kinnistul ja osaliselt XXX Tallinnas asuval kinnistul paiknev ehitis (trepp, kelder, piirdeaiad, madalhaljastus, maavalgustus, aiamaja ja kõvakattega alad) on üle naaberkinnisasja piiri ning XXX Tallinnas asuva kinnisasja osa, ja et XXX Tallinnas asuva kinnisasja piiridesse ulatuva ja XXX Tallinnas kinnistul asuva ehitise osa alla jääva maatüki suuruseks on 394m2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta nimetatud nõuded läbi vaatamata.
2.Ülejäänud nõuete osas jätta maakohtu 30.06.2015 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
3.Otsuse resolutsiooni terviktekst kehtib järgmises sõnastuses: 1) Jätta läbi vaatamata AS-i East-West Consulting ja V. K-u nõue OÜ Connexion ja OÜ Näkimõisa vastu tuvastada, et osaliselt XXX Tallinnas kinnistul ja osaliselt XXX Tallinnas kinnistul paiknev ehitis (trepp, kelder, piirdeaiad, madalhaljastus, maavalgustus, aiamaja ja kõvakattega alad) on ehitis üle naaberkinnisasja piiri ning XXX asuva kinnisasja osa. 2) Jätta läbi vaatamata AS-i East-West Consulting ja V. K-u nõue OÜ Connexion ja OÜ Näkimõisa vastu tuvastada, et XXX Tallinnas kinnisasja piiridesse ulatuva ja XXX Tallinnas asuva kinnisasja osaks oleva ehitise osa alla jääva maatüki suurus on 394 m2. 3) Jätta rahuldamata AS-i East-West Consulting ja V. K-u nõue OÜ Connexion ja OÜ Näkimõisa vastu tunnistada V. K-u omandiõigust 109/3301 osas ning AS-i East-West Consulting omandiõigust 3192/3301 osas ülepiiriehitise osale, mis paikneb XXX Tallinnas kinnistul. 4) Jätta rahuldamata AS-i East-West Consulting ja V. K-u nõue OÜ Connexion ja OÜ Näkimõisa vastu kostjate kohustamiseks lõpetada igasugune tegevus ja/või tegevusetus, mis segab või takistab hagejaid valdamast XXX ja XXX Tallinnas asuvate kinnistute piiril asuvat ehitist (trepp, kelder, piirdeaiad,
madalhaljastus, maavalgustus, aiamaja ja kõvakattega alad) ja tagastada selle otsene valdus hagejale II. 5) Jätta rahuldamata AS-i East-West Consulting ja V. K-u nõue OÜ Connexion ja OÜ Näkimõisa vastu kohustada kostjaid taastama endisel kujul XXX ja XXX Tallinnas kinnistuid eraldanud piirdeaed. 6) Jätta hagejate menetluskulud nende endi kanda. 7) Jätta kostjate menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
4.Jätta AS-i East-West Consulting ja V. K-u apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Apellatsioonimenetluse kulud jätta võrdsetes osades apellantide kanda.
6.Keelduda täiendavate tõenditena vastu võtmast apellatsioonkaebuse lisasid nr 1 ja 2 (apellantide 06.02.2015 avaldus maakohtule, mille alusel on algatatud tsiviilasi nr 2-15-2171 juurdepääsu määramiseks hagejate kinnisasjale; V. K. 16.01.2013 kiri Välisministeeriumile). Kuna lisad on esitatud elektrooniliselt, nende tagastamist esitajale ei toimu.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hagejate nõuded
1.06.02.2013 esitas hageja I maakohtule hagi kostja I vastu. 17.03.2014 määrusega kaasas kohus menetlusse kostja II. 15.07.2014 esitas hageja II kostjate vastu hagi. Kohus võttis 07.08.2014 määrusega ka nimetatud hagi menetlusse, liites selle käesoleva asjaga.
2.Hagiavalduse tervikteksti kohaselt ostis hageja II XXX (varasema aadressiga XXX) Tallinnas asuva kinnistu Eesti Näituste AS-ilt 04.06.1998 ning ehitas sinna järgneva 2 aasta jooksul eramu, mis on alates 19.08.2004 antud üürile XXXXXXXle. 1999.a oktoobris-novembris leppis hageja II Eesti Näituste AS-i esindaja I. P-ga kokku, et ehitab kinnistule keldri ning trepi, mis laskub naaberkinnistule XXX. Samuti lepiti kokku, et hageja II korrastab oma kulul kinnistu ja tiigi vahelise ala suurusega 394m2. Kokkuleppe kohaselt pidi vaidlusalune maa hiljem piiride muutmise teel minema üle hageja II kinnistu koosseisu.
28.01.2013 esitatud hagiavalduses väitsid hagejad, et ilmselt leppisid U. P. (XXX endine omanik) ja Eesti Näituste AS 2000.a kevadel kokku, et U. P. korrastab ja hiljem ka omandab XXX asuva kinnistu, mis määravas osas koosnes tiigist ning seda
ümbritsevast haljasalast. Eesti Näituste AS-i esindaja I. P. aktsepteeris ka U. P-u ja hageja II vahelist kokkulepet, mille kohaselt pidi viimane korrastama teatud osa XXX kinnistust.
Hageja II rajas naaberkinnisasja omaniku loal ja teadmisel aastatel 1999-2000 (hagejate 27.01.2015 seisukoha kohaselt 2000-2002, 04.06.2015.a teeside kohaselt 2000-2001) vaidlusalusele maale ehitusliku kompleksi, kuhu kuuluvad kelder, trepp, madal- ja kõrghaljastus, trepi- ja maavalgustus, kõvapinnasega teed, lehtla, piirdeaiad naaberkinnistu ja tiigiga ning võrkaia alune kivimüür taimedele, mis on funktsionaalselt koostoimiv ühtne rajatis ja mille erinevate osade eraldi kasutamiseks mõistlikud viisid puuduvad. Rajatise koosseisus olev lehtla on projekteeritud ja ehitatud püsivaks kasutamiseks kuni 50a, ei ole teisaldatav kande-karkassi demonteerimata ega vundamente kraanaga välja tõstmata. Ka ei ole keldri uste ümberpaigutamine mõistlik ning sellise töö maksumus oleks võrreldav uue keldri ehitusmaksumusega. 02.02.2015 seisukohas märkisid hagejad, et kostjate poolt kohtule esitatud keldri ümberehitustööde hinnapakkumine ei ole vastavuses standarditega, ei vasta heale ehitustavale ega sisalda kõiki teostatavaid ehitustöid. Samuti ei ole mõeldav, et suursaadikule üürile antud objekt muudetakse ehitustandriks. Rajatise ehitustööd olid kallid, kuna teostada tuli ulatuslikke kaeve- ja mullatöid, samuti kasutati kõrge hinnaga materjale (paekivi ja graniit), millele lisandus töövõtjate tasu. Ehitamise kogumaksumus oli üle 1 miljoni krooni, millele lisandus piiride muutmise tasu 500 000 krooni.
Hagejate hinnangul on ehitatud rajatise näol tegemist ehitisega üle naaberkinnisaja piiri AÕS § 148 lõike 1 mõttes. Rajatis on XXX kinnisasja osa ning ehitaja, kes ehitas üle piiri naaberkinnisasja omaniku loal, loetakse heauskseks. Kostjatel on rajatise talumiskohustus, milleks ei ole vaja kanda kinnistusraamatusse piiratud asjaõigust. Kostjad on kohustatud taluma rajatist, samuti selle kasutamist ning sellega hädavajalikult seotud maakasutust. Vaidlusalune maa on kostjatele mittevajalik väike osa kinnistust, mis ei mõjuta mingilgi moel kinnistu ülejäänud osa kasutamist ning mida kostjad ei saa muul otstarbel kasutada.
Vastuväiteks kostjate seisukohale märkisid hagejad, et nende hinnangul ei saa kostjad oma eraõiguslikke väiteid põhistada üksnes avaliku õiguse normide rikkumisega, kuivõrd sellega peaks kaasnema kostjate tsiviilõiguste rikkumine. Ehitusluba ei ole talumiskohustuse tekkimise aluseks. Antud juhul tuleks kasutada mõistet õigusliku aluseta püstitatud ehitis, mis on ehitatud heauskselt ning on seadustamise staadiumis. Kõik töövõtjad kinnitasid, et keldri, trepi, teede, piirete, haljastuse ega muu rajamine ei eelda ehitusloa olemasolu. Ka ei pidanud hageja II vajalikuks 15a tagasi eraldi kontrollida, milline oli sel ajal vastav õiguslik regulatsioon ning usaldas töövõtjaid. Linnakivi Ehituse OÜ teostas kõik ehitustööd ning L.L. ja KO teostas kõik mulla-, haljastus- ja kaldakindlustustööd. Haljastustöid teostas Lennuk Haljastus OÜ ja elektritööd teostas hageja II tellimusel Elvem Elekter OÜ. Ühegi töövõtjaga kirjalikku lepingut ei sõlmitud. 04.06.2015 teesides märkisid hagejad, et ilmselt lähtusid ka töövõtjad kuni 30.06.2003 kehtinud Tallinna ajutise ehitusmääruse (edaspidi ehitusmäärus) punktist 128, mille kohaselt võis hageja II ehitada aiamaja ning paigutada valgustuse ja elektrivarustuse, samuti teostada haljastustöid ilma loata. Kelder on õigusliku aluseta püstitatud ehitis, mida saab legaliseerida ja hagejad on teinud kõik mõistlikult võimaliku ja vajaliku, et kasutusluba saada.
Tuues alljärgnevalt hagiavaldustes välja XXX ja XXX kinnistutega seotud tehingute ja toimingute jada, soovisid hagejad tõendada, et ehitasid vaidlusalusele maale heauskselt ning et kostjad teadsid XXX omandamisel, et nimetatud kinnistust osa pidi piiride muutmise teel minema hagejatele kuuluva kinnistu koosseisu. Hagejad kostjatelt võlaõiguslike kokkulepete täitmist ei nõua. 17.01.2003 võõrandas hageja II kinnistu oma tütrele S. K-le. 26.04.2006 vormistati vastavalt kokkuleppele vaidlusaluse maa piiride muutmise notariaalne avaldus, mis esitati Maa-ametile ja Tallinna Linnakohtu kinnistusametile. Avalduse näol oli tegemist võlaõigusliku kokkuleppega. Asjaõiguslepingu sõlmimist ei võimaldanud kehtinud seadus. Eesti Näituste AS-le tasuti kinnistu piiride muutmise eest 500 000 krooni. Eesti Näituste AS võõrandas 30.05.2006 XXX kinnistu OÜ-le PP Int Grupp ja pooltevahelise lepingu punktis 2.1.3 kinnitas müüja piiride muutmise kokkuleppe olemasolu. Samuti viidati maakorralduslikele toimingutele 23.04.2007 OÜ PP Int Grupp ja AS-i SBM Pank vahel sõlmitud lepingus. 17.04.2008 võõrandati XXX kinnistu hagejale I ja alates 09.05.2014 on kinnisasja omanikuks 109/3301 osas taas hageja II, kes hagejate vahel 28.04.2014 sõlmitud kinnistu mõttelise osa tasuta võõrandamise lepingu, kaasomandis oleva kinnistu valdamise ja kasutamise korra kokkuleppe ning asjaõiguslepingu alusel sai oma ainuvaldusse ja -kasutusse maa suurusega 109m2. Seejuures läheks hagejate kokkuleppe kohaselt hageja II kasutusse ka hagetav maatükk suurusega 394m2. 04.06.2015 esitatud teesides rõhutasid hagejad, et vahetegemine hagejatel ei oma õiguslikku tähendust, sest hageja I aktsiad kuuluvad 100% hageja II alaealisele tütrele, keda esindab hageja II, ning ka vaidlusalust maad ja sellel paiknevat rajatist hooldasid koos hageja II ja tema poeg K, kes on hageja I juhatuse liige.
Kinnistute piiride muutmine 2008.a kehtinud seaduse alusel ei olnud võimalik detailplaneeringut kehtestamata. Seetõttu telliti maa-ala dendroloogiline inventeerimine ja esitati 22.09.2008 Tallinna Linnaplaneerimise Ametile (TLPA) vastav taotlus, mis võeti menetlusse.
22.09.2008 pöörduti kohtutäituri poole, kuna XXX kinnistu omaniku OÜ PP Int Grupp suhtes oli algatatud täitemenetlus ning hagejad soovisid vältida kinnistuga seonduvat õiguslikku segadust. Hageja I arvati täitemenetluse osaliseks. Tartu Maakohtu 05.01.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-78381 kuulutati välja OÜ PP Int Grupp pankrot. 30.03.2010 müüs pankrotihaldur OÜ-le PP Int Grupp kuulunud XXX kinnistu AS-ile Hert-Transport. Vara enampakkumise aktis oli viide maakorralduslikele toimingutele.
10.Tallinna Linnavalitsuse (LV) 20.06.2012 korraldusega nr 915 algatati hageja II avalduse alusel detailplaneering, mille peaeesmärgiks oli lõpule viia 1999.a kokkulepitud ja 2006.a vormistatud kinnistute piiride muutmise kokkulepe. Detailplaneeringu menetlemise käigus asus TLPA seisukohale, et 1999-2000.a ehitatud ühtse rajatise seadustamiseks on vajalik koostada ehitusprojekt, mis tuleb kooskõlastada vastavate ametitega. Hagejate sõnul on praeguseks ajaks see töö tehtud ning projekt on ehitus- ja kasutusloa saamiseks esitatud TLPA-le. Nõude esitamisel lähtus ka TLPA seisukohast, et vaadeldavate hoonete ja rajatiste näol on tegemist funktsionaalselt koostoimiva ehitusliku kompleksiga, mida võib käsitleda ühe rajatisena. Kuna märgitud rajatise ehitusalune pind kokku ületab 60m2, tulevat selle seadustamiseks koostada nõuetekohane ehitusprojekt. Hagejad leidsid, et TLPA nõue ehitusprojekti koostamiseks, et saada ligi 15a tagasi valminud rajatisele ehitus- ja kasutusluba, ei tuginenud seadusel ega tervel mõistusel. XXX kinnistu omanik AS Hert-Transport kooskõlastas 18.06.2010 detailplaneeringu. Sama oli 16.06.2010
teinud ka XXX asuva kinnistu omanik OÜ INC Partner. 12.07.2011 toimus pankrotistunud OÜ INC Partner vara enampakkumisel müük ning selle omandas kostja II juhatuse liige PA, kes omandas ka XXX kinnistust 3464/4864 mõttelist osa 12.12.2013. PA helistas hagejale II 2011.a augustis ja avaldades soovi kohtuda, kuna ta oli omandanud XXX kinnistu mis kuulus detailplaneeringuga hõlmatud maa-alasse. Seejärel kohtuti hageja II büroos ning kostjale II edastati kogu informatsioon, mis seondus detailplaneeringuga.
11.06.06.2012 sai XXX kinnistu omanikuks kostja I. 30.05.2012 lepingu punktide 1.6 ja 1.7 ning 1.6.3 kohaselt on lepingu esemeks olev kinnistu hoonestamata. Lepingu punkti 1.6.8 kohaselt ei oma lepingu esemel asuvad hoone ja rajatis kasutusluba, kuid vastav taotlus on menetluses. Seejuures ei ole valdust vaidlusalusele maale ega sellel asuvale rajatisele kostjale I kunagi üle antud. See ei olnud ka võimalik, sest vaidlusalune maa oli XXX kinnistust võrkaiaga füüsiliselt eraldatud. 05.06.2012 saatsid kostjad TLPA-le avalduse, milles paluti detailplaneeringut mitte algatada. 29.08.2012 nõudis kostja I planeeringusse muudatuse sisseviimist. TLPA kinnitas 20.09.2012 kirjaga nr 3-2/1481-1, et kostja I vastuväitega arvestatakse. Pärast nimetatut toimusid poolte vahel mitmed kohtumised ning kirjavahetus, kus küsimust arutati tulemusteta. Kostja I ootas hagejatelt vaidlusaluse maa ostuettepanekut ning hageja II oli nõus edasise kohtuvaidluse vältimiseks tasuma 5000 eurot, kuid kostja I keeldus.
12.Hagejate kinnistul asuv eramu on antud alates 19.08.2004 üürile XXXXXXXXXXle. Vaidlusalune maa ei kuulu üürilepingu esemesse, kuid kokkuleppel hagejatega kasutati keldrit veinikeldrina ja selle kõrvalruumi aiatöömasinate ja -tarvete hoiustamiseks. Seega oli vaidlusaluse maa otsene valdus XXXXXXXil. Vaidlusaluse maa kaudne valdus jäi hagejatele, kes hooldasid seda regulaarselt kuni 2012.a talveni, mil see muutus kostja I tegevuse tulemusena võimatuks. Hagejatel on praegusel ajal takistatud asja üle tegeliku võimu teostamine, kuna kostja I on tõkestanud läbipääsu majatagusele trepile. Seega on vaidlusalune maa kostjate omavolilises pahauskses valduses ja XXXXXXXXXX oli sunnitud loobuma keldri kasutamisest. XXXXXXXXXX soovib oma otsest valdust taastada, kuid XXXXXXXXXX ei saa antud menetluses menetlusosalisena osaleda. Lisaks on kostjad hävitanud seni eksisteerinud võrkaia koos tugipostidega ning purustatud on võrkaia alune paekivimüür ning hävitatud on osa enam kui 10-aastasest hekist, samuti demonteeriti kohtumenetluse ajal lehtla. Kostjatel puudus igasugune õiguslik alus lehtla demonteerimiseks ja selle osade väidetavaks paigutamiseks hagejatele kuuluvasse keldrisse.
13.Hagejate eesmärgiks on taastada valdus ja endine olukord XXX ja XXX kinnistute piiril asuval maal ja sellel paikneval ülepiiriehitisel ning viimase kuuluvuse (omandiõiguse) tuvastamine. Hagejatel kui rajatise kaasomanikel ja endistel heausksetel valdajatel on tulenevalt AÕS § 40 lõigetest 1-3, § 44 lõikest 1, § 45 lõikest 1, § 47 lõigetest 1 ja 2 ning § 80 lõigetest 1 ja 2, õigus valduse kaitsele ja selle taastamisele. Kostjate vastuväited
14.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Hagejad on oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks esitanud ebasobiva hagi ega ei saa üheaegselt kahe samasisulise hagiga nõuda samu asju ega esitada korraga samu nõudeid. Hageja I hagi
on muutunud sisuliselt ainetuks ja tuleks jätta rahuldamata ainuüksi seetõttu, et hageja I ei oma vaidlusega mingit õiguslikku puutumust. Kuivõrd kostja I võõrandas osa kinnistust kostjale II ja sellele on seatud kaasomanike vaheline kasutuskord, mille kohaselt on vaidlusalune maa kostja II kasutuses, ei saa hagejate nõuded puudutada enam ka kostjat I. Kui aga hagejad kostja I vastu esitatud hagist ei loobu, tuleks jätta kostja I vastu esitatud hagi rahuldamata.
15.Vaidlusalusel maal asuvad ehitised ei moodusta funktsionaalselt koostoimivat rajatist, kuna objektid paiknevad ruumiliselt teineteisest eemal. Nt on hagejate ja kostjate kinnistu piiril paikneva keldri sein eraldatud lehtlast ligi 15m pikkuse tühja kostjate kinnistu koosseisu kuuluva maa-alaga. Ehitised ei moodusta funktsionaalselt koostoimivat rajatist ka põhjusel, et kõiki ehitisi saab kasutada iseseisvalt. Funktsionaalselt koos toimiva rajatise all tuleks mõista sellist rajatist, mille kõik osad on teineteisega seotud viisil, et need teenivad teineteise eesmärki üksteisest eraldamatult. Antud juhul omavad kõik objektid elulist otstarvet teineteisest sõltumata. Kuivõrd funktsionaalselt koos toimiv tervik peaks moodustuma rajatistest, on kaheldav ka haljastuse lugemine rajatiseks, kuna ehitiseks loetakse aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikku asja, kuid haljastuse näol ei ole eelnimetatuga tegemist, samuti ei ole haljastuse rajamine võimalik vaid detailplaneeringuga kehtestatud ehitusalale. Juhul, kui pidada haljastust rajatiseks, saaks lugeda ka kogu kahel krundil paiknevat haljastust üheks tervikuks.
16.Kinnistule paigutatud asju (haljastus, valgustus, kõvapinnasega teed, piirdeaiad, kivimüür, osa trepist) tuleb lugeda kostjate kinnistu olulisteks osadeks nende paigaldamise hetkest ning seetõttu kuuluvad need kostjatele. Kuivõrd rajatiste iseseisev tsiviilkäive vallasasjadena ei ole pärast 01.03.2006 üldjuhul võimalik, ei ole põhimõtteliselt võimalik ka tunnustada isiku omandiõigust rajatistele, mis on kinnistuga püsivalt ühendatud. Ehitis ja selle alune maa ei saa olla tsiviilkäibes ega samaaegselt erinevate isikute omandis (v.a hoonestusõiguse puhul).
17.Hagetavaid rajatisi on hagejatel võimalik ümber paigutada XXX kinnistule. Põõsad on võimalik ümber istutada, valgustid eemaldada, kõnniteeplaadid teisaldada ning lehtla demonteerida ja püstitada muus sobivas kohas. Samuti ei ole keldrisse uue sissepääsu rajamine ülemäära mahukas ega kulukas. Kostjatele teadaolevalt jääks uue trepi ning keldri uste ümberpaigutamise maksumus koos vajalike ehitustöödega suurusjärku 10 000 eurot ning on tehniliselt teostatav. Hagejate tellitud umbmääraseid ekspertarvamused, mille kohaselt ei ole ümberehitustööd mõeldavad, ei ole usaldusväärsed.
18.Asjas ei ole tõendatud, et hagejad oleks ehitiste rajajad või omanikud. Kuivõrd hagejad ei ole alati olnud kinnistu omanikeks ja täpset perioodi, millal ehitised vaidlusalasele maale rajati, ei ole tõendatud, ei ole ka AÕS § 148 kohaldamise eeldus täidetud. Kuigi hagejad väidavad, et ehitised olid püstitatud aastatel 1999-2000, nähtub ekspertarvamusest, milles sisalduvatelt joonistelt on lõigatud välja tellija andmed, et joonised valgustusele ja jõuseadmetele on tehtud alles 2008a. Ehitamist ei tõenda ka hinnapakkumised, kuna osad nendest viitavad L.L.ile kui adressaadile ja nendest ei nähtu ehitaja nime. Samuti ei ole tööde eest tasutud nii palju kui hagejad on väitnud ja makseid ei ole teostatud isikutele, kellelt väidetavalt töid telliti. Kostjate hinnangul võib, juhul kui hagejad keelduvad ehitustööde aluseks olevaid lepinguid
avaldamast, teha järelduse, et nad varjavad teavet ehitisi ehitanud isiku(te) kohta sihilikult.
19.Kuna üle piiri ehitamisega ei ole tegemist, kui ehitis asub tervenisti võõral kinnisasjal, ei saa vaidlusalusel maal paiknevate ehitiste näol olla tegemist ehitistega üle kinnisasja piiri. Kostjad nõustusid vaid, et XXX kinnistul paikneb osaliselt trepp, mis saaks olla ainukeseks ehitiseks üle naaberkinnisasja piiri AÕS § 148 mõttes.
20.Heausksust põhjendavad hagejad nende ja kinnistute eelnevate omanike võlaõiguslike kokkulepetega. Hageja II ja kinnistu eelmiste omanike võlaõigusliku sisuga kokkulepped ei ole kostjatele siduvad ega oma kostjate suhtes õiguslikku tähendust, kuna võlasuhted on relatiivsed. Seega ei saa hagejad nõuda kostjatelt võlaõiguslike kokkulepete täitmist, vaid kasutada lepingulise suhte rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid teise lepingupoole vastu. Kuivõrd võlaõiguslikke kokkuleppeid tuleks tõlgendada eellepinguna, mis peaksid antud juhul olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, on need vorminõude eiramise tõttu ka tühised. Notariaalselt kinnitatud avalduse näol Maa-ametile, millega sooviti muuta kinnisasjade piire, on tegemist vaid allkirjade õigsuse kinnitamisega. Tühistele kokkulepetele tuginemine ei muuda hagejaid heauskseteks. Ka XXX kinnistu eelmine omanik AS Hert-Transport eitab mistahes kokkulepete olemasolu. Lisaks kinnitab võlaõiguslike kokkulepete puudumist 09.04.2010 kinnistamisavaldus, mille alusel omandas AS Hert Transport XXX kinnistu. Kinnistusraamatusse ei olnud 30.05.2013, kui kinnistu omandas kostja I, kantud mingeid nähtavaid kitsendusi, millega kostja I oleks pidanud kinnistu omandamisel arvestama. Vaidlust ei ole, et ka praegusel ajal puudub kinnistusraamatus piiriülest ehitamist lubav asjaõigus.
21.Vaidlusalusele maale väidetavalt hageja II poolt püstitatud ehitised on võõrale kinnisasjale ehitatud teadlikult. Kinnistusraamatust, maakatastrist, kinnistu müügilepingust ja teistest hagejale II kättesaadavatest andmetest nähtus selgelt, kust jookseb kinnistute piir. Hageja II ei eita, et ehitiste püstitamisel oli teada, et ehitatakse võõrale kinnisasjale. Olukorras, kus hageja II kinnitas, et teadis, et rajab vaidlusalused ehitised võõrale kinnisasjale ilma eksisteeriva asjaõiguseta või muu kehtiva kinnistusraamatusse kantud kokkuleppeta, ei saa pidada tema poolt ehitamist heauskseks. Ebaseadusliku ehitise omanik ei saa väita, et tegemist oli heauskse ehitamisega. Heausksuse eelduseks on, et hagejad arvavad objektiivselt põhjendatult, et ehitamine toimub seaduslikult. Ehitiste ehitamiseks puudus ja puudub senini ehitusluba, samuti ei ole ehitistel kasutusluba ega kehtestatud detailplaneeringut, mis õigustaks ehitiste püstitamist. Kuivõrd maatüki sihtotstarve on 100% sotsiaalmaa, ei ole sinna lubatud ehitisi püstitada. Lubade puudumise kui faktilise asjaolu suhtes vaidlus puudub.
22.Paljasõnaline ja tõendamata on hageja II väide, et ta tugines ehitiste rajamisel töövõtjate seisukohtadele, mille kohaselt ei pidanud nende püstitamiseks ehitusluba taotlema. Isegi, kui see asjaolu leiaks tõendamist, ei õigusta see hageja II käitumist. Vastavalt õiguse üldpõhimõttele ignorantia juris non excusat ei vabasta seaduse mittetundmine seaduse rikkujat vastutusest, eriti arvestades asjaolu, et hageja II kui endise vandeadvokaadi näol on eelduslikult tegemist tavakodanikust paremate õigusteadmistega isikuga. Hageja II võttis endale teadlikult riski, kui alustas ehitustegevust ootamata ära vastavate menetluste tulemusi ning ehitusloa väljastamist avaliku võimu poolt. Kui hageja II arvab, et töövõtjad oleksid pidanud talle
ehituslubade taotlemise kohustuslikkusest teatama, tuleks selles osas esitada nõue töövõtjate vastu.
23.Kuna ehitatud ei ole heauskselt, puudub kostjatel talumiskohustus. Kuivõrd ehitiste ehitamiseks ei täidetud eraõiguslikke ega avalik-õiguslikke nõudeid, tuleb need vastavalt seadusele lammutada. Samuti on kostjatel ehitaja pahausksuse korral õigus nõuda nende kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa kõrvaldamist.
24.Asjaolust, et isik on kunagi ebaseaduslikult ehitanud keldri ukse avanema võõrale maale, ei saa tuleneda naaberkinnistu omaniku kohustust võimaldada talle läbipääs. Ka ei ole võimaliku juurdepääsu tagamise küsimus käesoleva menetluse esemeks.
25.Seoses valduse kaitse nõudega märkisid kostjad, et kuivõrd valduse kaitse hagiga on võimalik reguleerida vaid faktilist olukorda ning kaitsta vahetu valdaja õigust asja vallata, ja üürnik ega hagejad ise ei kasuta vaidlusalust maad, sh praegusel ajal ka keldrit, ei ole võimalik hagejate valdust rajatistele rikkuda. Hagejate poolt vaidlusaluse maa valdamine ei ole usutav, kuna hagejatel ei ole sellele otsest valdust. Kostjate andmetel ei ole hagejatel eluliselt võimalik vaidlusalusele maale pääseda, kuna selleks peaksid nad saama eelneva loa XXXXXXXXXXult, kuid vaidlusalune maatükk ei kuulu üürilepingu esemesse. Kostjad on vaidlusaluse maa otsesteks valdajateks alates selle vabastamisest XXXXXXXXXXu poolt, kes 01.02.2013 kirjas teatas ebaseaduslikult vallatud asja vabastamisest. Kostjad kinnitasid, et hetkel valdab vaidlusalust maad kostja II. Kuivõrd veinikelder ning osa trepist kuulusid varem XXXXXXXXXXu, mitte hagejate valdusesse, ei saa hagejad tugineda väitele, et nende valdust rikuti. Kostjad ei ole teinud hagejatele takistusi nende enda kinnistul paikneva vara kasutamiseks. Küll aga ei nõustu kostjad, et hagejad peaksid saama teostada valdust võõral kinnisasjal. Kostjate kinnistud moodustavad tiigi kaldal ühtse kompleksi ning kostjad ei soovi sinna kolmandaid isikuid. Toimingute näol, mida hagejad nimetavad omavolitsemiseks on tegemist omandiõiguse teostamisega. Seejuures oli ka tõkke paigaldamise näol tegemist kostja I omandi- ja valdusõiguse teostamisega. Ka prokuratuur, tuvastades, et kostjad ei ole omavoli rakendanud, jättis nende suhtes kriminaalmenetluse algatamata.
26.Kostjad kinnitasid, et ei lõhkunud kinnistuid eraldanud piirdeaeda. Kui kostja I võttis XXX kinnistu otsese valduse 25.06.2012 üle, oli piirdeaed juba lõhutud. Piirdeaed asus kostjale I kuuluva kinnistu sees ja jaotas selle osadeks. Kostjatel puudub seadusest või lepingust tulenev kohustus taluda oma kinnisasjal võõraid rajatisi. Samuti puudub õigusnorm, mille alusel võiks hagejad naaberkinnistu omanikuna nõuda, et kostjad rajaks piirdeaia keset enda kinnistut.
27.Kostjad ei nõustu väitega, et vaidlusaluse pinna suurus moodustab 394m2. Maa-ameti kaardiserveri väljavõtte andmetel moodustab trepp hinnanguliselt 7,7m2. Järelikult moodustab vaidlusalune pind veel väiksema suuruse. Seega puudub hagejatel igasugune alus nõuda u 400m2 suuruse kostjatele kuuluva maatüki lugemist hagejate kinnistu koosseisu kuuluvaks. Seejuures ei ole nimetatud tuvastushagi nõue põhjendatud ka seetõttu, et hagejad ei esitanud hüvitisenõuet ja kohus ei või teha otsust nõude kohta, mida ei ole kohtule esitatud.
28.Omandiõiguse tunnustamise nõuded ei ole põhjendatud, kuna hagejad ei ole kostjatele kuuluval kinnisasjal paikneva trepi omanikud (kuna trepp paikneb XXX kinnistul ning
on selle oluline osa, siis on trepi omanikeks kostjad). Hagejad ei ole vaidlusaluseid rajatisi püstitanud ega tõendanud, et need paiknevad kostjate valduses ja et kostjatel puudub rajatiste valdamiseks õiguslik alus.
29.Hagejate poolt dokumentaalse tõendina esitatud P. P. arvamus on õigusteadlase arvamus, mis ei ole tsiviilasja õigusliku olemuse kohta menetluslikult lubatavaks tõendiks. Arvamus tuleb jätta vaidluse lahendamisel tähelepanuta. P. P. arvamus on ka sisuliselt ebaõige, kuna heausksuse tõlgendamisel toetub subjektiivsele arvamusele, mis on vastuolus seadusega ja vastupidine AÕS-i kommenteeritud väljaandes esitatule. Mh jääb sellest meelevaldne mulje justkui saaks taimede istutamist ning vilja külvamist naaberkinnisasjale lugeda piiriüleseks ehitamiseks AÕS § 148 mõttes. Selle seisukohaga nõustumine viiks absurdse järelduseni, et kui maa omanik näeb naabrit enda maale vilja külvamas ja teda ei takista, tekib tal sellest talumiskohustus ja keeld maad ise kasutada. Esimese astme kohtu otsus
30.Harju Maakohus jättis 30.06.2015 otsusega hagi rahuldamata ja kostjate menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määranud.
31.Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevate asjaolude üle: • hageja I omandas XXX Tallinnas (varasema aadressiga XXX) kinnistu 17.04.2008 S. K.ult; • hageja II omandas sama kinnistu esialgu 04.06.1998 Eesti Näituste AS-ilt ja uuesti 109/3301 mõttelises osas kohtumenetluse ajal 28.04.2014 hagejalt I; • kostja I omandas hagejate naaberkinnistu XXX AS Hert-Transport pankrotihaldurilt 30.05.2012; • kostja II omandas XXX kinnistust 3464/4864 mõttelist osa kohtumenetluse ajal 12.12.2013 kostjalt I; • alates 19.08.2004 on hagejatele kuuluval kinnistul asuv eramu antud üürile
XXXXXXXXXX;
• vaidlusalune maa paikneb XXX kinnistul, kusjuures XXX ja XXX kinnistute vahelise piiri kulgemise üle pooltel vaidlus puudub; • hageja II teadis vaidlusalusele maale ehitades, et hooned ja rajatised ehitatakse XXX kinnistule; • praegusel ajal valdab vaidlusalust maad, mis on 12.02.2014 toimunud vaatlusel Maaameti kaardiserveri väljavõttele märgitud oranžiga (t II kd lk 186), kostja II.
32.Pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlusalusel maal paiknevate hoonete ja rajatiste näol on tegemist ehitistega, kas nimetatud hoonete ja rajatiste näol on tegemist funktsionaalselt koos toimiva ehitusliku kompleksiga, mida võib käsitleda ühe rajatisena, ning kas ehitis või mõni vaidlusalusel maal asuvatest ehitistest ulatub üle kinnisasja piiri, samuti kas hagejaid saab pidada ehitajateks ning kas ehitised on püstitatud heauskselt. Lisaks vaidlevad pooled selle üle, kes ja millal vaidlusalust maad valdas, kuidas valdus on lõppenud ning kas kostjad on vaidlusaluse maa omavolilised valdajad.
33.Kostjad on seisukohal, et hagi kostja I vastu tuleks jätta tervikuna rahuldamata, kuna kostja I võõrandas vaidlusaluse osa kinnistust kostjale II ja sellele on seatud kaasomanike vaheline kasutuskord, mille kohaselt on vaidlusalune maa kostja II kasutuses. Kohus selgitas, et hagejate kui kaasomanike poolt hagi esitamine kostjate
kui kõigi naaberkinnisasja kaasomanike vastu on põhjendatud. Kuigi mõne kohustuse (nt kohustuse taastada aed) osas võib kohtuotsus puudutada üksnes ühte kaasomanikest, saab kaasomandis oleva asja omandiõiguse ulatust kohtuvaidluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lõikest 1 tulenevalt tunnustada kõigile kaasomanikele siduvalt üksnes juhul, kui menetluses osalevad kõik kaasomanikud kaashagejatena ja -kostjatena TsMS § 207 lõike 3 mõttes. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendi nr 3-2-1-67-12 punktis 34. Kohus analüüsis hagejate nõudeõigust kostjate vastu alljärgnevalt iga esitatud nõude osas eraldi.
34.Pooled ei vaidle, et enamus vaidlusalustest hoonetest ja rajatistest asuvad kostjate kinnistul. Samuti on hagejad seisukohal, et vaidlusalused hooned ja rajatised on maaga püsivalt ühendatud. Seega on nimetatud hooned ja rajatised vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lõikele 1 XXX asuva kinnistu olulisteks osadeks ning kuuluvad selle kinnistu igakordsele omanikule. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei ole kinnisasja oluliseks osaks üksnes võõrale maale asjaõiguse alusel püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis, samuti maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asi ja kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis. Seejuures muutub sama sätte lõike 3 kohaselt ka asjaõiguse lõppemisel maatükile jäänud ehitis selle maatüki oluliseks osaks. Samuti on asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕS RakS) § 14 lõike 1 kohaselt maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis, mis on maaga püsivas ühenduses, maatüki oluline osa. Ehitiste väidetava ehitamise ajal kehtinud AÕS § 137 kohaselt oli maatükiga püsivalt ühendatud ehitis teise isiku omandis ainult siis, kui see oli ehitatud hoonestusõiguse alusel. Ka vastavalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-67-02 punktile 9 ja lahendi nr 3-2-1-33-05 punktile 13 saavad maatükiga püsivalt ühendatud rajatised kuuluda teisele isikule vaid siis, kui need rajatised on asjaõiguse olulised osad. AÕS § 60 lõike 2 järgi võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Kinnisomandi kitsendused võivad AÕS § 140 järgi olla seadusjärgsed või seatud kohtuotsuse või tehinguga. AÕS § 141 lõike 1 kohaselt kehtib seadusjärgne kitsendus kinnistusraamatusse kandmata. Sama sätte lõike 3 kohaselt kehtib kohtulahendi või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine, kolmandate isikute suhtes üksnes juhul, kui see on kantud kinnistusraamatusse.
35.Eeltoodust tulenevalt võiks hagejate omandiõiguse aluseks olla esmajoones kinnisasjade omanike vaheline kokkulepe, mida aga antud juhul ei ole. Asjas ei ole tuvastatud ka, et kinnistute kohta avatud kinnistusregistri osadesse oleks kantud asju koormavaid asjaõigusi. Seega saavad praegusel juhul tulla kõne alla üksnes seadusjärgsed kitsendused. Tartu Ringkonnakohtu 17.11.2014 otsuse asjas nr 2-1112581 punktis 8 märgitakse, et olukorda, kus maaga püsivalt ühendatud ehitis ulatub üheaegselt mitmele kinnisasjale, reguleerib kehtivas õiguses sisuliselt üksnes AÕS § 148, milline on käsitatav TsÜS § 54 lõike 1 ja TsÜS § 55 lõike 1 suhtes erinormina. AÕS §-ga 148 seatakse esikohale hoone terviklikkus, lugedes ehitise tervikuna selle kinnisasja osaks, mille piiridest ta väljub ja kaldudes seega kõrvale TsÜS § 54 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõttest.
36.Tulenevalt eeltoodust analüüsis maakohus järgnevalt AÕS §-s 148 sätestatud eriregulatsiooni. Kohus juhindus, arvestades Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-141-04 punktiga 14, hagejate nõuete lahendamisel 01.07.2003 jõustunud ja otsuse tegemise ajal kehtivast AÕS § 148 regulatsioonist ja leidis, et vaidluse lahendamiseks tuleb teha selgeks, kas vaidlusalusele maale ehitatud hoonete ja rajatiste näol on tegemist
ehitisega AÕS § 148 lõike 1 mõttes, kas nimetatud ehitis ulatub üle kinnisasja piiri ning kas ehitis on püstitatud heauskselt.
37.Juhindudes mh AÕS kommenteeritud väljaandest (AÕS I, komm vlj, koostajad P. V., I. Kull, V. K., M. K., T. P., Juura, Tallinna Raamatutrükikoda, 2014, lk 576, edaspidi AÕS I), lähtus kohus ehitise termini sisustamisel alates 01.01.2003 kehtiva ehitusseaduse (EhS) § 2 lõigetest 1-3 ja ehitiste väidetava ehitamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 38 lõigetest 1-3. Samuti tõi võrdluseks alates 01.07.2015 jõustuva ehitusseadustiku (edaspidi EhS I) § 3 lõigetes 1-3 sätestatu. Kohus asus seisukohale, et hagetavatest objektidest saab lugeda EhS-i tähenduses eraldivõetuna hooneteks keldrit ja lehtlat ning rajatisteks treppi, trepi- ja maavalgustust, kõvapinnasega teed, piirdeaedu ja võrkaia alust kivimüüri taimedele. Madal- ja kõrghaljastust, mis on küll vastavalt TsÜS § 54 lõikele 1 kinnisasja olulisteks osadeks, ei saa pidada ehitiseks EhS-i mõttes, kuivõrd taimede istutamist ei saa pidada ehitamiseks, samuti ei kohaldu haljastamisele EhS-i nõuded.
38.Järgnevalt võttis kohus seisukoha, kas vaidlusalusel maal asuvate hoonete ja rajatiste näol on tegemist funktsionaalselt koos toimiva ehitusliku kompleksiga, mida tuleb käsitleda ühe rajatisena. Kohus leidis, et antud juhul ei ole nimetatu näol tegemist funktsionaalselt koos toimiva ehitusliku kompleksiga. Ekspertarvamustest TR 1655/2013 (t I kd lk 28-44) ja TR 1655-2/2014 (t IV kd lk 114-139) ei nähtu, kuidas ekspert järeldusteni jõudis. Arvamustes ei ole välja toonud põhjuseid, miks eksperdi hinnangul on tegemist funktsionaalselt koos toimiva ehitusliku kompleksiga ja miks ei saa objekte eraldi kasutada. Samuti ei tõenda vaidlusalust asjaolu TLPA 23.08.2013 kiri (t II kd lk 68 ja IV kd lk 64-65), kuna tegemist ei ole analoogse olukorraga, sest vaidlusalustel objektidel ei ole ühtset funktsiooni. Ehitised paiknevad ruumiliselt teineteisest eemal, nt hagejate ja kostjate kinnistu piiril paikneva keldri sein on lehtlast ligi 15m kaugusel, ega toimi funktsionaalselt koos, kõiki ehitisi saab kasutada iseseisvalt ja omavad iseseisvat otstarvet teineteisest sõltumata. Funktsionaalselt koos toimiva rajatise all tuleks mõista rajatist, mille kõik osad on teineteisega seotud viisil, et need teenivad teineteise eesmärki üksteisest eraldamatult. Määravaks ei saa pidada eksperdi välja toodud asjaolu, et ehitised on planeeritud ja ehitatud proportsioonis ning lähtuvad lehtla asukohast, kuna sellisel juhul oleks võimalik vaadelda ühtse rajatisena kõikvõimalikke hooneid ja rajatisi, mis on ehitatud kindlas suunas ja proportsioonis. Nimetatud põhjusel ei saa ka taimestikku vaadelda rajatisena.
39.Sõltumata aga asjaolust, kas tegemist on funktsionaalselt koostoimiva ehitusliku kompleksiga EhS-i tähenduses või mitte, asus kohus seisukohale, et antud juhul ei ole ehitatud hoonete ja rajatiste näol tegemist ühelgi juhul ehitisega AÕS § 148 lõike 1 mõttes. AÕS §-s 148 sätestatud ehitise terminit tuleb sisustada sätte eesmärgist tulenevalt kitsamalt kui seda näeb ette EhS. EhS-is kui avaliku õiguse valdkonda kuuluvas seaduses sätestatud põhimõtteid saab arvesse võtta, kuid kuna nendel ei ole eraõigusega otsest seost.
40.AÕS § 148 lõigete 1-3 kohaselt peab ehitis ulatuma üle kinnisasja piiri, samuti kasutatakse AÕS § 148 lõikes 1 ja 4 väljendit piiridest väljuma. Erialakirjanduses kasutatakse lisaks sõnastust, et ehitise mitteoluline osa peaks lähtuma kinnisasjalt naaberkinnisasjale ja AÕS § 148 kohaldamiseks ei ole alust siis, kui ehitis asub tervenisti võõral kinnisasjal (AÕS I, lk 577). Kuivõrd AÕS § 148 eesmärk on kaitsta isikut, kes heauskselt on ehitanud oma ehitise üle kinnisasja piiri osaliselt
naaberkinnisasjale, kaitstes teda olukorras kui piiril olev ehitis laguneks tervenisti, saab ehitiseks AÕS § 148 mõttes olla reeglina üksnes üks hoone või rajatis, mitte hoonete ega rajatiste kogum, mis on seejuures kinnisasja omanikule vajalik või kasulik ja mis vajab seetõttu seadusandja kaitset. Antud juhul taotlevad hagejad, et kohus tuvastaks, et ülepiiriehitiseks on hooned ja rajatised, mis asuvad maa-alal pindalaga 394m2 ja paiknevad hagejatele kuuluva kinnistu kõrval. Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et vaidlusalusel maal asuvad hooned ja rajatised oleksid mitteoluline osa ehitisest, ulatuks üle piiri, väljuks piirist või lähtuks sellelt. Üle piiri olevaks ehitiseks saab lugeda üksnes ühte hoonet, mis peab piiridest väljuma. Antud juhul tuleb arvestada ka asjaoluga, et koostoimiv rajatis ei ole vajalik ega kasulik, vaid pigem toreduslik, kuna rajatisega taotletakse meeldivust ja ilu. Siinkohal ei ole Riigikohus lahendi nr 3-2-1-89-11 punktis 12 pidanud õigustatuks ehitamist üle kinnisasja piiri isegi muinsuskaitselistel eesmärkidel.
41.Vastavalt AÕS kommenteeritud väljaandele (AÕS, komm vlj, P. P. ja V. K., Õigusteabe AS Juura, Tallinna Raamatutrükikoda, 1996, lk 249, edaspidi AÕS 1996) kaitseb AÕS § 148 ehitist kui suurema majandusliku väärtuse ja kasuteguriga asja, kuna naaberkinnisasja omanik kaotab tavaliselt tühise osa maatükist, samas kui üle piiri olev ehitis võib laguneda tervenisti. Nimetatut rõhutasid ka hagejad 15.07.2014 hagis, tuues välja, et vaidlusalune maa on kostjatele absoluutselt mittevajalik väike osa kinnistust, mis ei mõjuta mingilgi moel kinnistu ülejäänud osa kasutamist ning mida kostjad ei saa kasutada muul otstarbel. Kohus märkis, et antud juhul ei saa tingimata rääkida asjaolust, et ehitistel oleks, arvestades vaidlusaluse maa asukohta, suurem majanduslik väärtus, samuti ei saa rääkida suuremast kasutegurist, kuivõrd ehitisi ei saa kasutada elamiseks ega neid ei soovita kasutada ka muuks tegevuseks, mis õigustaks kostjate omandiõiguse piiramist. 394m2 maa-ala näol ei ole tegemist tühise osaga kostjate maatükist ning ükski hagejatele kuuluvale kinnistule ehitatud ehitis ei hävine ka hagi rahuldamata jätmise korral. Kuivõrd kehtivas õiguses puuduvad sätted, mis võimaldaks ühel kinnisasja omanikul nõuda naaberkinnisasja omanikult talle kinnistu üleandmist põhjusel, et kinnistu osa on naabrile mittevajalik, on kõigil kinnisasjadel prioriteetsed just tema omaniku huvid. Kui omanik peaks esmajärjekorras lähtuma naaberkinnisasjade omanike soovidest, oleks omandiõigus suuresti näiv. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendi nr 3-2-1-33-05 punktis 13.
42.Kohus võttis järgnevalt seisukoha, kas mõni vaidlusalusele maale ehitatud ehitistest ulatub üle hagejatele kuuluva kinnisasja piiri. 12.02.2014 toimunud vaatlusel kinnitasid pooled, et ei vaidle asjaolu üle, kus paikneb XXX kinnistu ja XXX kinnistu vaheline piir (t II kd lk 182). Vaatlusel kohus tuvastas, et igal juhul ei ole ehitiseks üle kinnisasja piiri lehtla, mis asub kostjate poolt esitatud 25.08.2014 Maa-ameti kaardiserveri väljavõttest (t IV kd lk 190) nähtuvalt selgelt kostjatele kuuluval kinnistul. Samuti tuvastas kohus, et ehitiseks üle kinnisasja piiri ei ole kõvapinnasega teed, piirdeaiad naaberkinnistu ja tiigiga ning võrkaia alune kivimüür taimedele. Vaidlusalune haljastus asub samuti kostjatele kuuluval kinnistul. Ainuke üle kinnisasja piiri olevaks ehitiseks on trepp ning trepi- ja maavalgustust (t II kd lk 182, 192). Hagejatele kuuluval kinnistul asub osa trepimademest ja 6 astet (t II kd lk 188, 189), kostjatele kuuluval kinnistul osa trepimademest ja 12 astet (t II kd lk 190). Ekspertarvamuse TR 1655/2013 (t I kd lk 28-44) kohaselt asub elektrikilp ja valgustuse lülitid XXX kinnistul (t I kd lk 31-32). See asjaolu on tuvastatud ka 12.02.2014 vaatlusel (t II kd lk 182).
43.Pooled ei vaidle, et kelder asub kinnisasja piiril, so mitte üle hagejate kinnisasja piiri. Seejuures ei ole kostjad hagejatele keldri asukoha kohta etteheiteid teinud. Hagejad, nõustudes, et juhul, kui keldri uksed on kinni, asub kelder kinnistu piiril, märkisid, et kui keldri uksed avada, on kelder üle piiri. Tõendamaks, et keldri uksed peavadki asuma üle kinnisasja piiri, kuna keldrit ei ole võimalik ümber ehitada, esitasid hagejad ekspertarvamuse TR 1655-1/2014 (t III kd lk 35-40), mille kohaselt oleks keldri, mis asub XXX kinnistul (t III kd lk 37), ümberehitustööde maksumus võrreldav uue keldri ehitusmaksumusega (t III kd lk 38). Hagejate ekspertarvamustes ei ole välja toodud, kui suured keldri ümberehitamise kulud tegelikult oleksid. Ka ei ole välistatud, et ümberehitamine on tehniliselt võimalik. Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et kelder tuleks antud juhul lugeda üle kinnisasja piiri olevaks ehitiseks. Kuivõrd keldri uksed on ehituslikult võimalik ümber ehitada ja hagejate poolt keldri ehitamine nii, et ehitise uksed avanevad naaberkinnisasjale, ei ole põhjendatud, ei lugenud kohus keldrit üle kinnisasja piiri olevaks ehitiseks.
44.Järgnevalt võttis kohus seisukoha, kas hagejaid saab pidada ehitiste ehitajateks. AÕS §-st 148 tulenevate nõuete üheks eelduseks on asjaolu, et hagejad on ehitised ehitanud, so oleksid ehitajad, mille all tuleks mõista ka kinnisasja omanikku, kes ehitab või laseb ehitada (AÕS I, lk 577). Kohus luges tõendite kogumi alusel tõendatuks, et hageja II on vaidlusaluste objektide ehitajaks AÕS § 148 mõttes. Samuti ka hagejat I kui kinnistu omanikku praegusel ajal, kelle osanikuks on hageja II alaealine tütar, keda hageja II esindab.
45.Järgnevalt võttis kohus seisukoha, kas vaidlusalused ehitised on püstitatud heauskselt. AÕS § 148 kuulub kohaldamisele vaid juhul, kui ehitamise näol oli tegemist eksitusega, so juhul, kui ehitis sattus võõrale maale kogemata, kuna AÕS § 148 peamiseks eesmärgiks on kaitsta isikut, kes on ehitanud heauskselt, piirates kahju tekitamist seeläbi, et valmis ehitis tuleks maha lõhkuda eksituse tõttu, mille eest ehitise omanik ei vastuta. Heausksus AÕS § 148 mõttes tähendab, et isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et ta ehitab võõrale kinnisasjale (AÕS I, lk 576-577). Olukorraga, kus omanik pidi teadma, et ehitab võõrale kinnisasjale või ei teadnud raske hooletuse tõttu, on tegemist nt siis, kui ehitamise ajal olid segased piirimärgid või alguses kuulusid kinnistud samale omanikule, kuid hiljem müüdi üks neist maha või kui kinnistu jagati ebaõigesti (AÕS 1996, lk 250). Praegusel juhul selliseid asjaolusid ei esine. Samuti puudub vaidlus selle üle, et vaidlusaluseid objekte ehitades hageja II teadis, et ehitab võõrale kinnisasjale. Ka hageja II ise kinnitas 10.02.2015 kohtuistungil, et loomulikult ta teadis, et ehitab võõrale maale. Samuti kinnitasid hagejad 04.06.2015 teesides, et hageja II oli teadlik, et ehitis hakkab paiknema üheaegselt kahel kinnisasjal. Vastavalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-143-12 punktile 16 saab pahausksuse hindamisel mh arvestada asjaoluga, kui suures ulatuses on üle piiri ehitatud. Kuna heauskselt ei tegutse isik, kes ei kontrolli piirialal ehitades, kas ehitisealune maa kuulub täielikult tema omandisse, asus kohus seisukohale, et heauskselt ei tegutse ka isik, kes alustab ehitamist enne, kui ta saab kinnisasja omanikuks, kuivõrd sellisel juhul ei ole välistatud, et ehitaja ei saagi mistahes põhjusel omanikuks. Piisav ei ole lootus, et asjaõigus tulevikus seatakse. Nimetatud riski kannab ehitaja. Seega kandis kohtu hinnangul hageja II, kes oma ametist tulenevalt teadis või vähemalt pidi teadma vorminõuete täitmata jätmise õiguslikke tagajärgi, riske ise, alustades ehitamist enne ehitisaluse maa omandamist. Kokkuleppe
nõuetekohaselt vormistama jätmisel ehitatakse ikkagi võõrale maale ja tegemist ei ole eksitusega, mistõttu ei ole eelnimetatud tegevus AÕS § 148 kaitse-eesmärgiga kaetud.
46.Vastavalt Riigikohtu lahendi 3-2-1-33-05 mõttest tulenevalt leidis kohus, et asja lahendamisel võib omada tähtsust, kas vaidlusalused ehitised on rajatud õiguslikul alusel. Kohus analüüsis AÕS RakS § 14 lõikeid 1-2, PES §-e 70, 2 ja 40 ning Tallinna ajutist ehitusmäärust. Samuti leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalustel objektidel puudub kasutus- ja ehitusluba ega ole kinnitatud detailplaneeringut. Detailplaneeringu algatamine ei näita, et algatamise aluseks olevat taotlust toetatakse ja et see kuulub rahuldamisele. Ka Riigikohtu lahendi haldusasjas nr 3-3-1-8-02 punkti 8 kohaselt ei tekitata, muudeta ega lõpetata planeeringu algatamisega õigussuhteid. Kohus asus seisukohale, et tulenevalt hagejate endi poolt esitatud dokumentidest saab teha järelduse, et suurem osa käesoleva asjaga seotud kinnistutele ehitatud ehitistest on ehitatud ebaseaduslikult ja hagejad on ehitanud järjekindlalt ka oma kinnistu piiridest väljapoole.
47.Kohus leidis, et ei saa lugeda tuvastatuks, et kostja I teadis enne XXX kinnistu omandamist hagejate valdusest ning hageja II kokkuleppest XXX kinnistu esimese omanikuga. Praeguse asja lahendamiseks ei ole ka nimetatu tuvastamine määrava tähtsusega, kuna AÕS § 148 lõike 1 kohaldamiseks on oluline tuvastada hagejate heausksus ehitamise ajal, aga mitte kostjate pahausksus lepingute sõlmimisel.
48.Järgnevalt võttis kohus seisukoha, kas lisaks AÕS §-le 148 tuleneb kehtivatest õigusaktidest veel sätteid, mis võivad õigustada teise isiku kinnisasja kasutamist, kohustades teist isikut seda taluma, ning nõudmaks teise isiku kinnisasjal asuvate ehitiste omandiõiguse tunnustamist. Esmajoones saab eelnimetatu aluseks olla kinnisasja omanike vaheline kokkulepe, mida käesoleval juhul hagejate ja kostjate vahel ei ole. Ei ole tuvastatud ka, et kinnistute kohta avatud kinnistusregistri osadesse oleks kantud asja koormavaid asjaõigusi. Seega saavad kõne alla tulla üksnes seadusjärgsed kitsendused. Antud juhul ei ole alust kohaldada AÕS § 151, mis reguleerib olemasoleva piirirajatise kasutamist. Samuti ei kuulu kohaldamisele AÕS § 146, mis reguleerib maa süvendamist ja millega ei saa õigustada üle piiri ehitamist. Kõne alla ei tule ka AÕS § 158 kohaldamine, kuna antud juhul ei ole vaidlusalusel maal paiknevate ehitiste näol tegemist tehnorajatistega. Kõne alla võiks tulla AÕS § 156 kohaldamine. Ka vastavalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-172-13 punktile 15 peab juhul, kui pahauskse piiriülese ehitamise korral jäetakse nõuded AÕS § 148 lõike 2 alusel rahuldamata, hindama nõudeid AÕS § 156 alusel kui juurdepääsu nõudeid avalikult kasutatavale teele. Arvestades käesoleva hagi esitamise eesmärki ja ka 10.02.2015 toimunud istungil seoses juurdepääsuga arutatut, ei saa pidada juurdepääsu küsimust käesoleva hagi esemeks.
49.Vastavalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-89-11 punktile 15 on AÕS § 148 erisätteks ka VÕS § 1055 suhtes, seega võiks kõne alla tulla ka VÕS § 1045 lõike 1 punkti 5 kohaldamine omandit rikkuva käitumise korral, kuid antud juhul ei saa vaadelda kostjate käitumist hagejate omandit rikkuva käitumisena. Ka saab VÕS § 1055 lõike 1 järgne hoidumisnõue olla suunatud üksnes isiklikult rikkuja vastu. Antud juhul ei ole tõendatud, et kostjad oleksid rikkujad.
50.Kuna ei ole täidetud AÕS § 148 alusel ehitise talumiskohustuse eeldused, so vaidlusaluste ehitiste näol ei ole kas tegemist ehitistega üle naaberkinnisasja piiri või
ei olnud üle naaberkinnisasja piiri ehitatud ehitised (trepp ja valgustus) ehitatud heauskselt, jättis kohus rahuldamata hagejate nõude tuvastada, et osaliselt XXX kinnistul ja osaliselt XXX kinnistul paiknevad objektid on ehitiseks üle naaberkinnisasja piiri ning XXX kinnisasja osa, rahuldamata. Kuna kohus ei tuvastanud, et rajatis oleks hagejatele kuuluva kinnistu osa, kuuluvad vaidlusalusel maal paiknevad ehitised kostjatele vastavalt TsÜS § 54 lõikele 1 ja AÕS RakS § 14 lõikele 1.
51.Kuna kostjatel puudub soov ehitised enda omandisse jätta ja nad on nõus, et hagejad need kostjate kinnistult eemaldavad, jättis kohus rahuldamata ka hagejate nõude tunnistada hageja II omandiõigust 109/3301 osas ning hageja I omandiõigust 3192/3301 osas ülepiiriehitise osale, mis paikneb XXX kinnistul.
52.Nõude kohta tuvastada, et XXX kinnisasja piiridesse ulatuva ja XXX kinnisasja osaks oleva ehitise osa alla jääva maatüki suuruseks on 394m2, märkis Riigikohus käesolevas asjas 11.12.2013 tehtud kohtumääruse punktis 19, et hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks võivad hagejad TsMS § 368 lõike 1 järgi esitada juhul, kui neil on selle vastu õiguslik huvi. Käesoleval juhul kohus leiab, et kui vaidlusalune ehitis on hagejate kinnisasja osaks, on selle osa suuruse kindlakstegemine oluline hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Kuivõrd lisaks sellele, et antud juhul ei ole üle kinnisasja piiri ehitatud ehitiste (trepp ja valgustus) alune pind ühelgi juhul 394m2, ja kohus leidis eelpool, et praegusel juhul ei ole vaidlusalused hooned ja rajatised hagejatele kuuluva kinnisasja osa, puudub hagejatel ka tuvastushuvi vaidlusaluse maa suuruse kindlakstegemiseks ning kohus jätab nõude rahuldamata.
53.Järgnevalt võttis kohus seisukoha hagejate nõude osas kohustada kostjaid lõpetama igasugune tegevus ja/või tegevusetus, mis segab või takistab hagejaid valdamast XXX ja XXX kinnistute piiril asuvat ehitist ning tagastama selle otsese valduse hagejale II. Nimetatud nõuete näol võib Riigikohtu 11.12.2013 määruse punkti 17 kohaselt olla tegemist kas omandi või valduse kaitse nõudega.
54.Valdajale on antud nõudeõigused ja muud õiguskaitse võimalused olukorras, kus valdust rikutakse, sätestades valduse rikkumise lõpetamise nõude AÕS §-s 44, ja ka juhul, kui valdus võetakse ära, sätestades valduse taastamise nõude AÕS §-s 45. Seejuures tuleb valduse kaitseks pakutavate õiguskaitsevahendite rakendamisel tõendada valdajaks olemist ja mitte seda, kas valdaja on omanik või on tal valdamiseks muu õiguslik alus. Seega saab valdust tagasi nõuda ka isik, kes on asja valduse saanud mingi relatiivse õigussuhte alusel või ka isik, kellel asja valdamise õigust iseenesest ei olegi (AÕS I, lk 49). AÕS § 36 lõike 1 kohaselt omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu teostada. Sama paragrahvi lõike 2 järgi piisab valduse omandamiseks senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab asja üle tegelikku võimu teostada. AÕS § 39 lõike 1 kohaselt lõpeb valdus, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil.
55.Kuivõrd kostjad on mh väitnud, et hagejate poolt vaidlusaluse maa valdamine ei ole usutav, samuti, et hagejate valdusõigusi rikutud ei ole (t V kd lk 70) (mh põhjusel, et hagejad ise ega XXXXXXXXXX ei kasuta vaidlusalust maad), võttis kohus seisukoha, kas hageja(te) näol on tegemist valdajatega, kellele kuuluvad valdusega
seotud nõudeõigused. Lisaks eeltoodule võttis kohus seisukoha kes ja mis ajast ning mis ajani oli vaidlusaluse maa otseseks ja kaudseks valdajaks.
56.Praegusel juhul anti 30.05.2012 kirjaliku kokkuleppe (t IV kd lk 75) kohaselt XXX kinnistu valdus üle kostjale I. Vaidlusaluse maa seniseks otseseks valdajaks oli U. P.. Ka 30.05.2012 AS-i Hert-Transport, kostja I ja U. P-u vahel sõlmitud lepingu (t I kd lk 96-106) punktis 1.6.1 kinnitati, et kinnistute otseseks valdajaks oli U. P.. Pooled ei vaidle, et hagejate kinnistul asuv eramu on antud alates 19.08.2004 üürile ja üürnik kasutas vaidlusalust maad. Kohus luges tuvastatuks, et vähemalt enne kostja I poolt XXX asuva kinnistu omandamist oli vaidlusaluse maa otseseks valdajaks alates hagejate üürnik. Hagejate sõnul jäi vaidlusalune maa nende kaudsesse valdusesse ja nad hooldasid seda kuni 2012.a talveni, mil see muutus kostjate tegevuse tulemusena võimatuks. Kohus tuvastas, et hagejad olid vaidlusaluse maa kaudseteks valdajateks alates hageja II poolt väidetava suulise kokkuleppe sõlmimisest 1999.a ja hageja I poolt kinnistu omandamist 2008.a vähemalt kuni kostja I poolt XXX kinnistu omandamiseni. Samuti luges kohus tuvastatuks, et
57.Alljärgnevalt võttis kohus seisukoha asjaolu kohta, millal hagejad ja üürnik valduse kaotasid. Kohus tuvastas, et hiljemalt 26.06.2012 oli valdust rikutud, kuid veel 10.08.2012 ei olnud valdust täielikult ära võetud ja et kostjate valduses oli maatükk hiljemalt alates 28.01.2013.
58.Kuivõrd pooled vaidlevad, kuidas üürniku valdus lõppes, võttis kohus nimetatu osas seisukoha, arvestades, et vastavalt AÕS § 39 lõikele 1 lõpeb valdus, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil. Kohus tuvastas, et üürnik lõpetas vaidlusaluse maa üle tegeliku võimu teostamise selgesti äratuntaval viisil, tagastades võtmed hagejale I ja viies keldrist veinid välja. Seega talus üürnik seda, et kostja I võttis vaidlusaluse maa enda valdusesse. Üürniku kirjadest ei saa teha järeldust, et teda sunniti valdusest loobuma, kuigi need olid saadetud eelduslikult samal päeval pärast takistuse paigaldamist trepile. Kohus on seisukohal, et üürnik eelduslikult ei teadnud, et hagejatel puudub õiguslik alus vaidlusalust maad vallata ning sellest teadasaamisel otsustas loobuda valdusest vabatahtlikult. Seejuures esines nõusolek omavolina seostatava teo toimepanemise päeval, mida kohus pidas piisavaks.
59.Hagejate valdus lõppenud ka AÕS § 39 lõike 1 teise alternatiivi järgi, mille kohaselt lõpeb valdus siis, kui valdaja kaotab tegeliku võimu asja üle muul viisil kui loobumisega. Hagejate puhul ei saa rääkida valdajate nõusolekul toimunud valduse äravõtmisest ega hagejate tahtest valdusest loobuda. Kuigi vastavalt AÕS § 39 lõikele 2 ei lõpeta valdust mööduv takistus või katkestus tegeliku võimu teostamisel, ei saa antud juhul pidada valduse kaotust mööduvaks takistuse põhjuste ja kestuse tõttu. Lisaks oli hagejate valdus vastavalt AÕS § 35 lõikele 2 pahauskne, kuna nad teadsid või vähemalt pidid teadma, et nende valdusel puudub õiguslik alus ja et XXX asuva kinnistu omanikul on suurem õigus asja vallata.
60.Hagis viitasid hagejad valduse kaitse sätetele (AÕS §-d 44 ja 45). Pooled ei vaidle asjaolu üle, et praegusel ajal ei valda vaidlusalust maad hagejad ega üürnik (kostjate kinnituse kohaselt on valdajaks kostja II). AÕS § 44 kohaldamisele ei kuulu, kuna ei reguleeri olukordi, kus valdus on ära võetud,. Kohaldamisele kuulub AÕS § 45. Kohus kontrollib nimetatud sätte lõike 1 kohaldamise eeldusi: a) nõude esitaja peab olema valdaja; b) aset peab leidma valduse äravõtmine; c) nõue esitatakse isiku suhtes, kes
valduse ära võttis või isiku vastu, kes vastutab äravõtja omavolilise valduse tagajärgede eest; d) vastav isik peab olema omavoliline valdaja. Seejuures võib eelduste esinemise korral isik, kelle suhtes nõue esitatakse, esitada AÕS § 45 lõikest 2 või §-st 46 tuleneva vastuväite.
61.Kohus on tuvastanud, et hagejad olid vaidlusaluse maa kaudseteks kaasvaldajateks. Samuti, et toimus hagejate valduse äravõtmine. Kuivõrd aga nõude rahuldamise eelduseks on ka asjaolu, et nõue esitatakse asja otsese valdaja suhtes, kes peab olema omavoliliseks valdajaks AÕS § 40 lõike 2 mõttes või vastutama omavolilise valduse eest vastavalt AÕS § 40 lõikele 4, tuleb juhul, kui asi on mitme isiku valduses, esitada nõue kõikide kaasvaldajate vastu, kes asja väljaandmisega nõus ei ole. Nõudeid saab maksma panna üksnes isiku suhtes, kes omavoli toime pani ja seeläbi asja valduse valdajalt ära võttis. Juhul, kui omavoli toimepanija annab valdajalt äravõetud asja kolmandale isikule üle, ei saa kolmandat isikut omavoli toimepanijana käsitleda ja omavoli toimepanija käest ei saa asja välja nõuda, v.a kui ta omavolist teadis. Tõendatud ei ole, et kostjatest kumbki või mõlemad oleksid omavoli toime pannud. 26.06.2012 e-kirjas avaldas kostja I, et 22.06.2012 lõhkus tunnistajate juuresolekul aia ära U. P. (t IV kd lk 73). Mõlemad kostjad kinnitasid eraldi kirjades, et nemad aeda ei ole puutunud (t V kd lk 51). Kohus tuvastas, et kostjad isiklikult omavoli toime ei pannud ja asja valdust valdajatelt ära ei võtnud. Kuivõrd aga kostja I on avaldanud, et omavolist osa pani toime U. P. ja kohtule esitatud seisukohas selgitati, et tõkke paigaldamise näol oli tegemist kostja I omandi- ja valdusõiguse teostamisega, asus kohus seisukohale, et antud juhul teadsid kostjad valduse omandamise hetkedel omavoli toimepanemisest, mistõttu on hagejate nõue valduse taastamiseks kostjate vastu õigustatud. Kuna aga praegusel juhul valdab kostjate sõnul vaidlusalust maad nende vahel sõlmitud kasutuskorra alusel üksnes kostja II, saab nimetatud nõude maksma panna üksnes kostja II suhtes.
62.Vastavalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-85-07 punktile 13 eeldavad nii valduse kaitse kui valduse taastamise hagid valduse rikkumise või äravõtmise omavolilisust, mis AÕS § 49 lõike 2 järgi tähendab valdaja nõusolekuta ja seadusvastaselt valdamise takistamist või valduse äravõtmist. Seejuures loetakse omavoliliseks ka omaniku poolt oma asja äravõtmist ebaseadusliku valdaja valdusest, st valduse äravõtmist ei muuda õiguspäraseks see, kui kellelgi on asja suhtes õigus selle väljaandmiseks. Omavoliga ei ole tegemist aga siis, kui valduse äravõtmine või valduse rikkumine ei toimu seadusvastaselt. Seejuures tuleb seadusvastaseks pidada ka sellist jõu kasutamist, mis ei toimu konkreetse jõu kasutamist lubava normi alusel. Valduse rikkumise ja valduse äravõtmise muudab seaduslikuks üksnes see, kui õiguslik alus esineb konkreetse rikkumise jaoks (AÕS §-des 41 ja 149, TsÜS §-des 140 ja 141 ning VÕS §-s 307). Kuna seadusest tuleneb, et omavoli on õigusvastane, peab kontrollima õigusvastasust välistavaid asjaolusid (AÕS I, lk 40).
63.Kuigi käesoleval juhul ei olnud valduse äravõtmiseks seniste kaudsete valdajate nõusolekut ning tegemist oli seadusvastase valduse äravõtmisega, on määrava tähtsusega asjaolu, et omavoli saab toime panna üksnes otsese valdaja suhtes. Juhul, kui valdus võetakse ära kaudse valdaja tahte vastaselt, kuid otsene valdaja oli valduse äravõtmisega nõus, omavolist rääkida ei saa (AÕS I, lk 38). Juhul, kui lisaks otsesele valdusele esineb ka kaudne valdus, on määravaks otsese valdaja tahe ja omavoli toimepanemine peaks toimuma otsese valdaja nõusolekuta. Antud juhul leidis tuvastamist, et otsene valdaja loobus vaidlusaluse maa valdusest vabatahtlikult, seega
ei ole AÕS §-s 45 sätestatud eeldused täidetud ning hagejate nõue valduse taastamiseks tuleb jätta rahuldamata.
64.Hagejate nõue valduse taastamise tuleks jätta rahuldamata ka vastavalt AÕS §-le 48, mis sätestab nõude välistused ja kaudse valdaja piirangud oma õiguste realiseerimiseks. Hagejate nõude maksmapanek on välistatud AÕS § 48 lõike 2 alusel, mille kohaselt lõppevad AÕS §-des 44 ja 45 nimetatud nõuded ka siis, kui pärast omavoli toimepanemist tuvastatakse jõustunud kohtulahendiga, et omavoli toimepanijal on asja suhtes selline õigus, mille alusel ta võib nõuda valdust asjale. Vastav kohtulahend võib tekkida ka samas menetluses, milles pannakse maksma AÕS §-s 44 või 45 tulenev nõue. Käesolevas asjas kinnistusraamatu väljavõtetega (t I kd lk 13 ning II kd lk 165) tõendatud, et XXX kogu kinnistu kaasomanikeks on kostjad. Seega on kostjatel absoluutne õigus vaidlusalust maad kasutada ja käsutada. Samuti on tuvastatud, et hagejatel ei ole õigust vaidlusalust maad vallata ka vastavalt AÕS §-le
148.Tulenevalt eeltoodust peaks kohus igal juhul, ka siis kui valduse äravõtmine võis iseenesest olla lubamatu ja õigusvastane, jätma hagejate nõude rahuldamata, kuna rikkuja, kes valdajalt keelatud omavoliga asja tagasi võttis, omab senise valdaja suhtes õigust asja vallata. AÕS § 44 eesmärgiks on välistada olukorra endiseks muutmine juhul, kus valduse rikkuja või äravõtja peaks küll asja tagasi andma, kuid seda olukorras, kus ta saaks asja omandiõigusest tulenevalt kohe jälle oma valdusesse tagasi nõuda. See aga ei muuda võimalikku ebaseaduslikku valduse rikkumist ega valduse äravõtmist seaduslikuks ega olematuks, vaid välistab üksnes AÕS §-des 44 ja 45 tulenevad nõuded, jättes muude õiguskaitsevahendite rakendamise võimalused muutmata (AÕS I, lk 53-54).
65.Tulenevalt eeltoodust jättis kohus nõude kohustada kostjaid lõpetama igasugune tegevus ja/või tegevusetus, mis segab või takistab hagejaid valdamast XXX ja XXX asuvate kinnistute piiril asuvat rajatist ning tagastama selle otsene valdus viivitamatult hagejale II rahuldamata.
66.Hagejad esitasid ka nõude kohustada kostjaid taastama endisel kujul kinnistuid eraldanud piirdeaed. Kohus leidis, et ka selle nõude rahuldamiseks alused puuduvad. Nimetatud nõude saab kvalifitseerida VÕS § 1043 järgseks kahju hüvitamise nõudeks, milles nõutakse kahju hüvitamist nö natuuras ja mille lubatavust on kinnitanud ka Riigikohus lahendi nr 3-2-1-48-10 punktis 35. Nimetatud nõude saaks rahuldada üksnes juhul, kui hagejatel oleks erandlikult põhjendatud huvi nõuda kahju hüvitamist just natuuras, nimetatud nõue oleks esitatud kahju tekitanud isiku(te) vastu ning vastavalt viidatud Riigikohtu otsuse punktile 38 oleks hagejatel ka ehitise taastamise õigus ja võimalus. Käesolevas asjas hagejad ei põhjendanud, miks nad ei nõua kahju hüvitamist rahas, kuigi esitasid kohtule ekspertarvamuse TR 1655-3/2015 (t V kd lk 134-144), milles ekspert hindas kahjustuste likvideerimise ehitusmaksumust. Samuti ei ole asjas tuvastatud, et kahju tekitasid just kostja(d) ja kohus on tuvastanud, et hagejatel ei ole õigust vaidlusalusele maale hooneid ja rajatisi ehitada ning et kostjatel puudub seadusest või lepingust tulenev kohustus taluda oma kinnisasja piires võõraid rajatisi. Samuti puudub õigusnorm, mille alusel võiks hagejad naaberkinnistu omanikuna nõuda, et viimane rajaks piirdeaia keset enda kinnistut.
67.Juhindudes TsMS § 238 lõikest 5 jättis kohus otsuse tegemisel arvestamata vastavalt TsMS § 238 lõike 1 punktile 1: 1) hagejate esitatud ehitise vastuvõtukomisjoni akti, sest nimetatud tõend ei tõenda hagejate väidete aluseks olevaid asjaolusid ega ole
seega asjassepuutuv, mida hagejad ka ise 21.06.2015 toimunud istungil nentisid; 2) hagejate esitatud P. P. arvamuse, kuivõrd vastavalt TsMS § 293 lõikele 1 võib kohus õigusküsimuses küsida eksperdi arvamust vaid väljaspool Eesti Vabariiki kehtiva õiguse, rahvusvahelise õiguse või tavaõiguse väljaselgitamiseks. Apellatsioonkaebus
68.28.07.2015 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad hagejad maakohtu otsuse tühistada ja rahuldada uue otsusega hagi.
69.Kohus on jätnud vaidluse all mitteolevate asjaolude loetelust välja asjaolu, et vaidlusalune trepp ning avatud ustega kelder asuvad mõlemad naaberkinnistu maal.
70.Hagejad ei nõustu kohtu seisukohaga, et vaidlusalused hooned ja rajatised, mis asuvad XXX maal, kuuluvad TsÜS § 54 lõike 1 alusel nimetatud kinnistu omanikele. Hagejad jäävad oma varasemale seisukohale, et hoone püstitamisel oli hageja I teadlik, et ehitised hakkavad paiknema üheaegselt kahel kinnisasjal ning tal oli selleks naaberkinnisasja nõusolek. See asjaolu on tõendatud tunnistaja I. P.a ütluste ning sellega seostatavate dokumentaalsete tõenditega.
71.Kohus on valesti viidanud ehitiste väidetava ehitamise (so aastatel 2000-2002) ajal kehtinud AÕS §-le 137, milline säte kehtis kuni 17.02.1999 ning seda asjaolu ei ole menetluses kunagi arutatud.
72.Kohus rakendas ekslikult AÕS § 141 lõiget 1, jättes tähelepanuta, et TsÜS § 54 lõige 4, millest tulenevalt on ka üle piiri ehitamise talumist ettenägev õigus kinnisasjaga seotud asjaõigus, mis on kinnisasja oluliseks osaks.
73.Kohus rakendas ekslikult AÕS § 148 lõikeid 1-4. Ekslikud on ka kohtu korduvad viited 01.07.2015 jõustunud EhS-le ja selle seletuskirjale. Neid asjaolusid ei ole kunagi uuritud ja hagejatel ei olnud võimalust selles osas oma arvamust avaldada.
74.Kohus asus ekslikule seisukohale, et vaidlusalusel maal asuvate hoonete ja rajatiste näol ei ole tegemist funktsionaalselt koos toimiva ehitusliku kompleksiga. Seejuures lähtus kohus ekspertarvamusest nr TR 1655/2013, millest ei nähtuvat, kuidas ekspert vastavale seisukohale jõudis. Kui kohtule jäi selgusetuks, miks ja kuidas jõudis ekspert järeldusteni, tulnuks teda õigeaegselt ja piisava põhjalikkusega küsitleda, vajadusel on võimalik eksperti küsitleda ka ringkonnakohtus. Samuti leidis kohus vääralt, et TLPA 23.08.2013 e-kiri ei ole asjakohane. Kirjast nähtub, et TLPA nõustus eksperdiga, et vaidlusalusel maal asuvate hoonete ja rajatiste näol on tegemist funktsionaalselt koos toimiva ehitusliku kompleksiga, mida võib käsitleda ühe rajatisena. Hagejad ei ole väljendanud seisukohta, et vaadeldavate hoonete-rajatiste näol ei ole tegemist ühtse funktsionaalselt koos toimiva rajatisega ega seadnud seda asjaolu kahtluse alla. Kohtu vastav tõlgendus 16.07.2013 kirjast on väär. Kohus leidis, et kompleksiga ei ole tegemist ka seetõttu, et ehitised paiknevad ruumiliselt teineteisest eemal (keldri seinast lehtlani on 15m). Vaidlusaluse maa piirid on paika pannud loodus. XXX kinnistu piirist tiigini võib tõepoolest olla 15m, kuid see ei olnud kellegi suvaline valik, vaid tegelik olukord. Maakohus ignoreerib ekspertarvamusi, neile kaalukaid ja arusaadavaid vastuargumente esitamata. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et EhS-i regulatsioon funktsionaalselt koos toimivate rajatiste käsitlemise kohta ühtse rajatisena ei kuulu asja lahendamisel kohaldamisele. Samuti puudub põhjendus seisukohale, et
vaidlusalused hooned ja rajatised omavad iseseisvaid otstarbeid ning neil puudub ühtne funktsioon.
75.Ekslik on kohtu seisukoht, et sõltumata sellest, kas EhS-i mõttes on või ei ole tegemist kompleksiga, ei ole vaadeldavate hoonete ja rajatiste näol tegemist ehitisega AÕS § 148 lõike 1 mõttes. Lisaks materiaalõiguse ebaõigele rakendamisele puudub kohtu seisukohas ka tavaloogika. Kui tegemist on funktsionaalselt koos toimiva ehitusliku kompleksiga, mis on käsitletav ühe rajatisena, siis see rajatis asub kaheldamatult tervikuna kahe naaberkinnisasja maal. Hoonete ja rajatiste eraldiseisev kasutus ei ole põhimõtteliselt funktsionaalse koos toimivuse eeltingimuseks. Vaidlusalusel maa-alal paiknevad hooned ja rajatised on tehniliselt koostoimivad. Majandusliku (funktsionaalse) ja tehnilise koos toimivuse tuvastamine on alternatiivne, st ei ole vajalik tuvastada nende toimivuse üheaegsust. Rajatiste määratlemisel funktsionaalselt koos toimivaks rajatiseks ei oma nende ruumiline kaugus ja eraldatus tähtsust.
76.Ekslik on kohtu seisukoht, et ehitiseks AÕS § 148 mõttes saab reeglina olla üksnes üks hoone või rajatis, mis on kinnisasja omanikule vajalik või kasulik, kompleks ei olevat vajalik ega kasulik, vaid toreduslik, kuna sellega taotletakse ilu ja meeldivust ning üle piiri ehitamist ei saa õigustada ilu taotlemisega. Rajatis nägi tõepoolest ilus välja, kuid toreduslikkusega ei ole siin tegemist. Arusaamatuks jääb, miks kohus leiab, et hagejatele kuuluv kelder koos trepi ja muu osaga rajatisest ei vaja seaduse kaitset. Kelder on hagejatele vaieldamatult vajalik ja kasulik elamut teenindav ehitis.
77.Ekslik on kohtu seisukoht, et 394m2 suurune ala ei ole tühine osa maatükist ning ükski hagejatele kuuluvale kinnistule ehitatud ehitis ei hävine ka hagi rahuldamata jätmise korral. Hagi rahuldamata jätmise korral hävineb kogu vaidlusalune ehitis. Käesoleva asja arutamise ajal on lisaks täielikult hävitatud võrkaiale sama saatus tabanud ka lehtlat, osaliselt on lõhutud võrkaia alune paekivimüür ja hekk. Hagejad ei tea, millises olukorras on kelder, madalhaljastus ning sise- ja välisvalgustid, sest alates jaanuarist 2013 on neile juurdepääs keldrile ja teistele rajatistele takistatud.
78.Kohus asus seisukohale, et ainsaks üle kinnisasja piiri olevaks ehitiseks on trepp, hiljem leidis, et selleks on ka trepi- ja maavalgustus. Kelder ja selle külge ehitatud trepp on üks ehitis ning viimane ehitati selleks, et keldrisse ja teistele rajatistele pääseda. Kohtu viidatud valgustused ehitati eesmärgil, et trepp ning haljastatud ala ja kõnniteed oleks pimedal ajal valgustatud. Neil valgustustel ei ole iseseivat vajadust ega otstarvet.
79.Otsuse punktis 83 väljendatud seisukohad keldri osas ei ole õiged ega asjakohaselt põhjendatud. Eksperdile ei ole esitatud küsimust uue keldri ehitamise maksumuse kohta, sest see ei ole antud asjas oluline. Määravaks oli välja selgitada, kas keldri uste ümberpaigutamine on põhimõtteliselt mõistlike kulutustega võimalik. Ekspert asus seisukohale, et see ei ole võimalik, kuna oleks võrreldav uue keldri ehitusmaksumusega. Kohus on vääralt ja kallutatult tõlgendanud ekspertarvamust TR 1655-4/2015, leides, et ekspert ei olevat välistanud, et ümberehitamine on tehniliselt võimalik. Kui ekspert oleks sellise välistuse esitanud, oleks see olnud väär. Mõttetult suurte ja ebamõistlike kulutustega on tehniliselt võimalik mistahes teha. Ekspertiisi ülesandeks ei olnud alternatiivse ehitusmaksumuse tuvastamine. Iseenesest eksitav on kohtu poolt väljendi „keldri uksed on võimalik ümber ehitada“ kasutamine. Keldri uste kui ukseavade mõõtude järgi käsitööna valmistatud ja originaalsete sepistega
varustatud esemete separaatne käsitlemine keldrist kui tervikust ei ole õige sisuliselt ega tehniliselt. Kohus on eelnevalt viidatud ekspertarvamuse jätnud sisulise analüüsita, ka kostjad ei ole esitanud sellele ühtegi mõistlikult arusaadavat vastuväidet. Tresco Ehitus OÜ hinnapakkumine ja EK Projekt OÜ projekt olid kostjate poolt esitatud kohtu eksitamiseks. Väär on kohtu seisukoht, et keldri ehitamine nii, et selle uksed avanevad naaberkinnisasjale, ei ole ühelgi juhul põhjendatud. Kohtul ei ole seadusest tulenevat alust vältida ehituspraktikat, kus piiriülene ehitamine toimub naaberkinnisasjade omanike kokkuleppel ja nõusolekul. Selline seisukoht on ka vastuolus põhiseaduse (PS) § 32 sisu ja mõttega. Seetõttu on väär ka kohtu seisukoht, et keldri näol ei ole tegemist üle kinnisasja piiri oleva ehitisega. Alates 01.07.2015 jõustunud EhS-i kohaselt piisaks keldri ehitamiseks ehitusteatisest. Eelnev näitab ilmekalt, et vastav seadusandlus liigub lihtsustamise ja deformaliseerimise suunas, millist asjaolu tuleks ka praeguse asja lahendamisel arvestada.
80.Kohus leidis, et asjas ei kuulu kohaldamisele AÕS § 156 ning selle välistavat mh asjaolu, et hagejatele kuuluvale keldrile on juurdepääs kinnisasja eraldiseisvalt osalt ning et asjas olevat tuvastatud, et keldri uksed on võimalik tehniliselt ümber ehitada. Seisukoht, et keldrile on juurdepääs kinnisasja eraldiseisvalt osalt, on ekslik ja vastuolus lisaks muudele tõenditele ka 12.02.2014 toimunud vaatlusel tuvastatud asjaoludega. Juba siis tuvastas kohus, et kostjad on paigaldanud trepile takistuse. Kostjad seda ei eita ning selle asjaolu üle vaidlus puudub. Olemuselt ekslik on ka seisukoht, et keldri uksed on võimalik tehniliselt ümber ehitada. Hagejatel puudub igasugune sisuline ja õiguslik kohustus lammutada ligi 15a tagasi ehitatud kelder ja trepp. Ekslik on ka kohtu väide, et hagejate juurdepääs keldrile on katkenud nende tahtel. Juurdepääs keldrile on takistatud kostjate poolt 2013.a talvel paigaldatud takistuste tõttu.
81.Analüüsides ehitiste püstitamise heausksust asus kohus väärale seisukohale, et heauskselt ei tegutse isik, kes alustab ehitamist enne, kui ta saab kinnisasja omanikuks. Hagejate hinnangul on heauskne ehitaja, keda ei saa süüdistada tahtluses ehitada üle piiri naaberkinnisasja omaniku nõusolekuta või raskes hooletuses. Heauskseks loetakse alati ehitajat, kes ehitas üle piiri naaberkinnisasja omaniku loal, kuid asjaõigust seadmata. Otsuse punktis 92 asus kohus seisukohale, et hagejate väited vastavate suuliste kokkulepete kohta on lahknevad ja osaliselt ka vasturääkivad, kuid arusaamatuks jääb, milles need lahknevused ja vasturääkivused seisnevad ning milline oli nende seos kohtuotsusega.
82.Kohtu oletus otsuse punktis 93, mille kohaselt ei ole välistatud, et hageja II lepingupartneri plaanid olid juba muutunud 2000.a kevadel või võisid nimetatud toimingute tõttu muutuda hilisemate toimingute ajendiks, on väljamõeldis ega seostu asjaoludega. See oletus on vastuolus nii I. P.a ütlustega nii 10.02.2015 istungil kui kirjalike dokumentidega. Sellist oletust ei ole asjas kunagi arutatud. Ebaloogilise väljamõeldisega on tegemist ka otsuse punktis 95 esitatud oletuse puhul, mille kohaselt ei ole antud juhul välistatud, et lepingupool(ed) teadsid, et Maa-ameti Tallinna Katastribüroole ja Tallinna Linnakohtu kinnistusametile esitatud avaldust ei rahuldata.
83.Väärad on kohtu järeldused, et hiljemalt 22.09.2008 said hagejad aru, et piiride muutmise plaani teostumine on välistatud ning vaidlusaluse maa omandamiseks oleks pidanud hagejad omandama terve XXX kinnistu (otsuse punkt 97) ning et tõendatud ei
ole, et kostja I teadis XXX omandamisel kinnistu suhtes kehtivast kitsendusest AÕS § 148 näol (otsuse punkt 99). Kõnealuse kinnistu omandamisel 30.05.2012 pidi M.N aru saama ja mõistma keldri, rajatise ja selle aluse maa õiguslikku staatust.
84.Ekslik on kohtu seisukoht, et hagejatel ei ole nõudeõigust VÕS § 1042 alusel ning viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-67-02 punktile 12. AÕS RakS § 14 lõige 1 ei puutu asjasse, sest erinevalt Riigikohtu menetluses olnud asjast on antud juhul tegemist piiriülese ehitamisega ning rakendub AÕS § 148.
85.Otsuse punktis 105 väidetakse, et ehitiste ehitamise täpne aeg ei ole teada. Kui selline probleem oleks tekkinud menetluses ning hagejatel oleks olnud võimalus seda asjaolu arutada ning vajadusel täiendavalt tõendada, oleks seda ka tehtud. Kostjatel ei ole seda probleemi kunagi tekkinud ning see asjaolu ei olnud vaidluse all. Õige on väide, et lehtla kui väikehoone paigaldamiseks oli 2001.a vajalik omavalitsuse kirjalik nõusolek, mida ilmselt ei ole. Samas ei ole ühtki mõistlikku põhjust arvata, et seda nõusolekut ei oleks tookord saadud ning see ei ole ka õiguslik alus väita, et lehtla on pahatahtlikult ja õigusliku aluseta paigaldatud ehitis. Viidetega PES § 40 lõikele 2, kuni 30.06.2003 kehtinud Tallinna ajutise ehitusmääruse punktidele 128 (alapunktid 23) ja 159, 01.01.2003 jõustunud EhS § 15 lõikele 1 ja §-le 72 ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 28 lõikele 1 leiavad hagejad, et praegu kehtiva EhS kohaselt on kõik hageja I poolt 2000-2002.a püstitatud ehitised, mis asuvad vaidlusalusel maal, seaduslikud või takistusteta seadustatavad.
86.Otsuse punktis 107 viidatakse I. P.a ütlustele, kuid ebaõigesti. Maapealset maakivist keldrit sealkandis ei eksisteeri. Maa-alune kelder asub XXX maal, mille sihtotstarbeks on ärimaa.
87.Otsuse punkti 109 kohaselt ei näitavat detailplaneeringu algatamine (Tallinna LV 26.06.2012 korraldus nr 915-K), et vastav taotlus kuuluks igal juhul rahuldamisele. Samuti näitavat vastava avalduse esitamine TLPA-le 18.04.2013, so 14a peale ehitamist, et hagejad ei käitunud ehitiste legaliseerimisel heas usus. Kohtu seisukoht on hämmastav, sest hagejad on teinud kõik endast sõltuva kõigi ehitiste legaliseerimiseks juba alates 22.09.2008, mil esitati avaldus detailplaneeringu algatamiseks TLPA-le. Selle menetlemise käigus pidi toimuma ka kõigi varem ehitatud ehitiste legaliseerimine.
88.Kohus leidis, et hagejatel puudus seaduslik alus vaidlusaluse maa valdamiseks. Asjaolust, et hagejad pakkusid kostjale I 5000 eurot, järeldas kohus, et hagejad pidid aru saama, et vaidlusalune maa tuleks neil kasutamiseks või üürile andmiseks omandada. Arusaamatuks jääb, kuidas need asjaolud on omavahel seostatavad.
89.Kohus on kallutatult leidnud, et U. P-u ütlused on ebausaldusväärsed ning seetõttu ei ole tõendatud kostja I teadmine hageja II valdusest ja plaanist muuta kinnistute piiri, kuna ühtegi sellekohast dokumentaalset tõendit ei ole. Kohus viitas videosalvestisele, mille kohta ei ole teada, millal ja miks salvestis toimikusse sattus, kuna vastav määrus puudub. Hagejad jäävad salvestise kohta esitatud varasemate seisukohtade juurde. Asjaolu, et U. P-u sõnades ja tegudes ilmneb teatud vastuolu, ei anna veel alust jätta kõrvale kõik tema ütlused, sh need, mis on kooskõlas muude tõenditega, nt seonduvalt XXX kinnistu otsese valduse üleandmisega M.Nile 30.05.2012. 21.05.2015 istungi protokollis sisalduv kanne, et „kohus asub vaatlema videosalvestist“, on eksitav. Kus
ja millistel asjaoludel kohus salvestist vaatles, ei ole hagejatele teada. Küll ei toimunud see kohtuistungil tehniliste probleemide tõttu.
90.Väär on kohtu seisukoht otsuse punktis 116, milles leitakse, et antud juhul ei saa pidada ehitamist heauskseks. Ehitaja ei peagi saama naaberkinnisaja, millele ta naabri loal ja nõusolekul on püstitanud piiriülese osa hoonest, omanikuks. Kui ehitaja oleks enne ehitamise alustamist omandanud võõra maa, siis oleks see temale kuuluv maa ja naabri nõusolek ei oleks enam päevakorras. Teada ei ole, mida peab maakohus silmas nõuetekohase nõusoleku all. Samuti ei ole teada, milliseid minimaalseid avalikõiguslikke nõudeid kohus silmas peab. Seetõttu ei saa hagejad esitada ka vastavaid põhistatud vastuväiteid.
91.Seisukoht, et mitte kostjad ei ole käitunud hagejate omandit rikkuvana, vaid vastupidi, hagejate käitumist saab lugeda kostjate omandiõigust rikkuvaks ning et tõendatud ei ole, et kostjad oleksid rikkujad, on ekslik. Hagejad on asjas läbivalt väitnud, et kostja I hävitas ilmselt 2012/2013.a talvel vaidlusalust maatükki ja XXX muud osa eraldanud võrkaia koos postidega ning paigaldas trepile läbipääsu takistava tõkke; tõkke paigaldamist kostjad ei eita, pidades seda õigustatuks; kostjad koos või eraldi on osaliselt hävitanud ülalmärgitud võrkaia aluse paekivimüüri ning heki; kostja II lammutas lehtla ning väidetavalt paigutas selle tükid hagejatele kuuluvasse keldrisse, millele juurdepääs puudub hagejatel senini; lammutamist PA ei eita, kuid peab seda õigustatuks; milline on madalhaljastuse ja elektrivarustuse olukord vaidlusalusel maatükil, ei ole hagejatele teada, sest neil puudub sinna juurdepääs.
92.Hagi terviktekstis esitasid hagejad taotluse kostjate seaduslike esindajate MN ja PA vande all ülekuulamiseks, soovides tõendada võrkaia (koos seda toetanud metallpostidega) ja selle aluse paekivimüüri osalist hävitamist, takistuste paigaldamist trepile ning maatüki ja rajatise omavolilist valdust. Kohus jättis taotluse rahuldamata. TsMS § 267 lõike 1 viimase lause ja § 270 lõike 1 kohaselt võib kohus lugeda kirjeldatud asjaolud tõendatuks. Ei ole eluliselt usutav, et keegi kolmas hävitas kõnealuse võrkaia koos tugipostidega selleks, et kostja I saaks paigaldada takistuse trepile. Kohus ei saa sellises olukorras asuda seisukohale, et hagejate püstitatud ehitiste rikkumine kostjate poolt ei ole tõendatud.
93.Kohus eksib, leides, et hageja II poolt 2000-2002.a ehitatud ehitised kuuluvad TsÜS § 54 lõike 1 ja AÕS RakS § 14 lõike 1 alusel kostjatele, kuivõrd märgitud sätted ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Edasi leidis kohus, et hagejatel puudub tuvastushuvi vaidlusaluse maa suuruse kindlakstegemiseks. See ebaõige järeldus tuleneb eelnevast ekslikust seisukohast, et vaidlusalusel maal paiknevad ehitised kuuluvad kostjatele.
94.Kohus eksib, leides, et hagejad olid vaidlusaluse maa kaudseteks kaasvaldajateks kuni XXX omandamiseni kostja I poolt 30.05.2012. Asjas on tõendatud, et vaidlusalune maa jäi hagejate valdusesse ka peale 30.05.2012. Hagejad ei nõustu, et üürnikku ei sunnitud valdusest keldrile jm loobuma. Kohus on andnud tõenditele vale hinnangu. Kohus lähtub mh enda valest eeldusest, et hagejatel ei olnud õigust vaidlusalust maad vallata. Hagejate hinnangul ei loobunud üürnik veinikeldri valdusest vabatahtlikult. Seda ei oleks juhtunud, kui ei oleks hävitatud vaidlusalust maatükki eraldanud võrkaeda ega paigaldatud füüsilist takistust trepile, mis on ainsaks juurdepääsuteeks keldrile. Seetõttu oli üürniku loobumine valdusest ilmselgelt sunnitud.
95.Otsuse punktis 134 järeldas kohus, et hagejate valdus oli ära võetud ja seega ka lõppenud AÕS § 39 lõike 1 teise alternatiivi järgi. Seejuures märkis kohus, et hagejate valdus oli AÕS § 35 lõike 2 järgi pahauskne, kuna hagejad teadsid või vähemalt pidid teadma, et nende valdusel puudub õiguslik alus ja XXX omanikul on suurem õigus asja vallata. Kohus eksib ning hagejad on eelnevalt oma seisukohta juba põhistanud, kuid märgivad täiendavalt. Kui üks isik tahab teise isiku valdusest mõnda asja kätte saada ning valdaja ei ole sellega nõus, tuleb isikul, kes teise käest midagi saada tahab, pöörduda kohtusse. Naaberkinnisasjade omanike õiguste hindamisel ei saa eelistada üht omanikku teisele. Hageja I on teinud kostjatele korduvaid ettepanekuid hoiduda omavolitsemisest vaidlusalusel maatükil ja ehitistel ning lahendada vaidlus kohtus. Kostjad valisid omavolitsemise tee. Hagejate valduse kaitse nõue ei ole lõppenud ka AÕS § 48 lõike 2 mõttes, sest kostjatel ei ole vaidlusalusel maatükil asuvate hoonete ja rajatiste suhtes sellist õigust, mille alusel nad võivad valdust endale nõuda.
96.Kohtu järeldus otsuse punktis 135, et üürnik ei soovi oma otsese valduse taastamist veinikeldrile, on oletuslik ja vastuolus tema 01.02.2013 kirjaga, milles ta väljendab selget soovi kasutada veinikeldrit ka tulevikus.
97.Otsuse punktis 142 leidis kohus, et tegemist oli valduse seadusevastase äravõtmisega, kuid tegemist ei olevat kostjate omavolitsemisega, sest valdus võeti ära kaudsete valdajate, mitte otsese valdaja tahte vastaselt ning et viimane olevat olnud valduse äravõtmisega nõus. Tegelikult ei loobunud üürnik valdusest vabatahtlikult ning soovib seda tulevikus taastada.
98.Ekslikud on kohtu seisukohad otsuse punktides 143 ja 144, mille kohaselt on kostjad tõendanud, et nendepoolne hagejate valduse rikkumine või äravõtmine ei olnud omavoliline ja neil olevat selleks olnud õigus, mistõttu tuleb hagejate nõue jätta igal juhul rahuldamata ka AÕS § 48 lõike 2 alusel ning et ka valduse lubamatu ja õigusvastase äravõtmise korral tuleb hagejate nõue rahuldamata jätta kui rikkuja, kes valdajalt keelatud omavoliga asja tagasi võttis, omab senise valdaja suhtes õigust asja vallata. Isik, kes saab valduse, kasutades selleks lubamatut ja õigusvastast omavoli, on alati pahauskne valdaja ning kohus ei saa sellist valdust õigustada ega tunnustada ühelgi põhjusel.
99.Arusaamatuks jääb, millistele muude õiguskaitsevahendite rakendamise võimalustele viitab kohus otsus punktis 145. 100.Kohus, jättes rahuldamata hagejate nõue taastada hävitatud võrkaed, lehtla ja piirdeaia alune paekivimüür, oli kallutatud ja erapoolik. Kohus võttis hagejatelt võimaluse võrkaia hävitamisega seotud asjaolusid tõendada. Kostjad ei eitanud takistuste paigaldamist trepile, pidades seda õigustatuks. 29.01.2015, so kohtumenetluse ajal, avastasid hagejad, et vaidlusalusel maal asunud lehtla on samuti hävitatud. Kohtumenetluses oli hagejate nõue hävitatud võrkaia taastamiseks endisel kujul. 10.02.2015 istungil soovis hageja I esialgsel kujul taastamise nõuet laiendada ka vahepealsel ajal hävitatud lehtlale ja paekivimüürile. Kohus määras seda mitte lubada, leides, et tegemist on hagi muutmisega. Otsuses võttis kohus siiski sisulise seisukoha ka viimati nimetatud nõuete osas. Kohus rikkus sellega TsMS § 374 lõike 4 punkti 2 ja lõiget 6.
101.Kohus on erapoolikult tõlgendanud ekspertarvamust TR 1655-3/2015 ning andnud sellele väära tähenduse. Ei ole usutav kohtu väide, et ekspert hindas kahjustuste likvideerimise maksumuseks 2261 eurot. Ekspertarvamusest nähtub, et märgitud summa on seostatav üksnes hüvitatud võrkaia, selle postide ja paekivimüüriga, mis moodustab hagejate kahjust vaid osa. 102.Kohus, jättes otsuse punktis 150 arvestamata kaks dokumentaalset tõendit, mh P. P. õigusliku arvamuse, on kohaldanud ebaõigesti menetlusnorme. TsMS § 293 lõige 1 ei puutu asjasse. Vastavalt sama sätte lõikele 2 esitasid hagejad kohtule (tulenevalt kohtu vastavast soovitusest 25.02.2014 määruses) eriteadmistega isiku kirjaliku arvamuse, mida hinnatakse dokumentaalse tõendina. 103.Kohus, leides, et hagejad ei saa tugineda sellele, et vaatluse protokoll ei vastanud tegelikele asjaoludele, rikkus TsMS § 243 lõike 6 sisu ja mõtet. Vaatluse protokolli avaldamise eelselt ei saanud hagejad mingeid seletusi anda. Vastustajate seisukoht 104.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 105.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on asja lahendamisel osaliselt rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, mille tõttu tuleb otsus tühistada kahe nõude rahuldamata jätmise osas. Ülejäänud nõuete ja menetluskulude jaotuse osas tuleb muuta osaliselt otsuse põhjendusi, kuid otsuse resolutsiooni muutmiseks apellatsioonkaebus alust ei anna (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse ja jätab kaks tuvastusnõuet hagejatel õigusliku huvi puudumise alusel läbi vaatamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2, § 423 lõige 2 punkt 1). Muutmata osas järgib kolleegium maakohtu põhjendusi, mida tulenevalt TsMS § 654 lõikest 6 käesolevas lahendis ei korda. Menetlusõiguse normide rikkumise alusel tehtavad muudatused maakohtu otsuses ei ole oma sisult sellised, mis annaksid aluse järeldada apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist. 106.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonkaebuse lisadena nr 1 ja 2 apellantide poolt esitatud täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmise taotluse kohta. Selgesõnalist vastavat taotlust apellatsioonkaebus ei sisalda, kuid asjaolust, et kaks dokumenti on lisatud kaebusele, loeb kolleegium apellantide poolt taotluse esitatuks ning lähtub asjaolust, et apellandid soovivad esitada täiendavate tõenditena koopiad nende poolt maakohtule 06.02.2015 esitatud avaldusest (t VI kd lk 171-172; selle alusel on maakohtus algatatud tsiviilasi nr 2-15-2171 juurdepääsu määramiseks hagejate kinnisasjale) ja V. K. 16.01.2013 kirjast Välisministeeriumile (samas lk 173). Taotluse põhjenduse kohaselt ilmnes lisade esitamise vajadus vaidlustatud maakohtu otsusest. Samas ei sisalda taotluse põhjendused TsMS § 238 lõikes 1 ja § 652 lõigetes 3 ja 4 ettenähtud asjaolusid. Taotlusest ei nähtu, millist tähtsust kumbki dokumentaalne tõend käesoleva asja lahendamisel omab, samuti miks ei olnud neid võimalik maakohtus esitada. Eeltoodu alusel keeldub kolleegium kaebuse lisade nr 1 ja 2 täiendavate tõendite vastuvõtmisest ja jätab need TsMS § 652 lõike 4 teise lause alusel tähelepanuta. Kuna lisad on esitatud elektrooniliselt, siis nende tagastamist esitajale ei toimu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14, punkt 19).
107.TsMS § 368 lõike 1 kohaselt võib hageja esitada tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Tuvastushagi esitamisel peab kohus kontrollima hageja tuvastushuvi omal algatusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-97-13, punkt 11). Käesolevas asjas selgitas Riigikohus hagejate nõuete menetlusse võtmist kaaludes, et õiguslik huvi ehitiste alla jääva maatüki suuruse tuvastamiseks võib hagejatel olla juhul, kui kohus leiab, et vaidlusalune ehitis on hagejate kinnisasja osa AÕS § 148 lõike 1 mõttes, kuna osa suuruse määramine on oluline sama sätte lõikes 4 reguleeritud hüvitise suuruse kindlaksmääramiseks (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-139-13, punkt 19). Kolleegium nõustub maakohtuga (maakohtu otsuse punkt 122), et kuna käesolevas asjas ei leidnud tuvastamist, et vaidlusalune ehitis on hagejate kinnisasja osa, siis puudub hagejatel õiguslik huvi tuvastada kostjate kinnistu osa suurust. Küll aga jõudis maakohus ebaõigele järeldusele, et sellisel juhul tuleb tuvastushagi jätta rahuldamata. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tuvastushuvi puudumisel tuleb menetlusse võetud nõue jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lõike 2 punkti 1 alusel. 108.Tsiviilasja materjalidest ei saa järeldada ka hagejatel tuvastushuvi olemasolu tuvastada iseseisva tsiviilõigusliku nõudega, et vaidlusalune ehitis (trepp, kelder, piirdeaiad, madalhaljastus, maavalgustus, aiamaja ja kõvakattega alad) on üle naaberkinnisasja piiri ning on hagejate kinnisasja osaks. Asjaolud, kas hagejate poolt esiletoodud ehitis (rajatised) asuvad üle kostjate kinnisasja piiri AÕS § 148 mõttes ja on muutunud hagejate kinnisasja osaks, kuulusid tuvastamisele hagejate kohustusnõuete ja omandiõiguse tuvastamise nõude lahendamise eeldustena. Seega ka see nõue tuleb jätta TsMS § 423 lõike 2 punkti 1 alusel läbi vaatamata. 109.Hagejate kahe tuvastusnõude läbi vaatamata jätmine menetluskulude jaotust TsMS § 168 lõikest 2 tulenevalt ei muuda. 110.Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele. Kolleegium nõustub osaliselt apellantide etteheidetega maakohtu otsuse raskestijälgitavuse kohta. TsMS § 442 lõike 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Samuti peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, ning kõiki tõendeid analüüsima. Kohtupraktika kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas võtta küll põhjendatud seisukoht kõigi esitatud faktiliste väidete kohta, kuid neid asjaolusid, millel ei ole asja lahendamisel tähtsust, tuleb käsitleda lühidalt (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-91-14, punkt 17; nr 3-2-1-84-14, punkt 20). Kui menetlusosalise väide ja/või tõend asja lahendamisel õiguslikku tähtsust ei oma, puudub kohtul vajadus neid igakülgselt käsitleda ja hinnata, vaid piisab lühidast selgitusest, miks tähtsust ei ole. Asja õige lahendamise seisukohalt mittevajalike põhjenduste olulises ulatuses otsuses kajastamine muudab lahendi äärmiselt raskesti jälgitavaks. 111.Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas sisaldavad vaidlustatud lahendi põhjendused olulises osas maakohtu selliseid seisukohti, mis asja õigeks lahendamiseks tähtsust ei oma ja muudavad kohtu mõttekäigu laialivalguvaks. Näiteks otsuse punktides 92-100 ja 102-114 analüüsis maakohus hagejate väiteid ja tõendeid nende heausksuse kohta ja kostjate väiteid vaidlusaluste ehitiste õigusliku aluseta rajamise kohta, samuti seda, kas kostja I teadis XXX kinnistu omandamisel hagejate valdusest osale kinnistust ning kinnistu esimese omaniku ja hageja II võlaõiguslikest
kokkulepetest. Samas tuvastas maakohus ise otsuses asjakohaselt, et hageja II ehitajana teadis, et ehitab võõrale kinnisasjale. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et selles osas poolte vahel menetluses algusest peale vaidlust ei olnudki. Samuti asus maakohus asjakohaselt seisukohale, et sellisel juhul ei ole hagejate näol tegemist heausksete üle piiri ehitajatega AÕS § 148 mõttes. Järelikult puudus maakohtul vajadus ulatuslikult analüüsida kõiki hagejate muid väiteid ja nende tõendamiseks esitatud tõendeid, millega nad püüdsid tõendada oma heausksust, kuna need ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Samuti ei oma ehitajate heausksuse tuvastamisel AÕS § 148 mõttes tähtsust, kas ehitatud hooned olid rajatud kõiki avalik-õiguslikke norme järgides või mitte. Lisaks ei vaielnud pooled selle üle, et vaidlusalusel maal asuvatel ehitistel puudub nii ehitus- kui kasutusluba. Seetõttu puudus maakohtul vajadus analüüsida kohaliku omavalitsuse ehitamist, detailplaneerimist jmt reguleerivaid akte, samuti hageja I taotluse alusel detailplaneeringu algatamisega seotud asjaolusid. Otsuse punktis 115 asus maakohus ka ise seisukohale, et kostja I teadmine või mitteteadmine valdusest ja/või kokkulepetest samuti hagejate heausksuse tuvastamisel tähtsust ei oma. Samuti saab teha maakohtule etteheiteid hagejate valduse kaitse nõude rahuldamata jätmisel otsuse punktides 124-143 kohtu ette toodud asjaolude tuvastamist määras, mis oluliselt ületab asja õigeks lahendamiseks vajaliku ulatuse. Otsuse punktides 144 ja 145 asus kohus asjakohaselt seisukohale, et hagejate valduse kaitse nõude maksmapanek on välistatud AÕS § 48 lõikes 2 sätestatud alusel, seega oleks selle nõude lahendamiseks piisanud kostjate omavoli ja neil asja suhtes sellise õiguse olemasolu, mille alusel ta võib nõuda valdust asjale, tuvastamiseks. 112.Kolleegium nõustub apellantidega selles, et maakohtu käsitlus otsuse punktis 119 hagejate nõudest AÕS § 156 alusel väljub käesolevas asjas menetlusest olevatest nõuetest ja tuleb jätta otsuse põhjendustest välja. Maakohus rikkus sellise nõude analüüsiga TsMS § 439, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et juurdepääsu küsimuses on poolte vahel menetluses tsiviilasi nr 2-15-2171. Samuti nõustub kolleegium apellantidega selles, et maakohus on põhjendavas osas andnud korduvalt (punktides 65, 66, 67, 69, 79) emotsionaalseid hinnanguid hagejate tegevusele, mille kohta ei ole kohtumenetluses antud võimalust hagejatel seisukohta öelda. Samuti on hinnangud oletuslikud ega oma käesoleva asja õige lahendamise seisukohalt tähtsust. Viidatud hinnangud tuleb samuti jätta TsMS § 439 alusel maakohtu otsuse põhjendustest välja. Lisaks tuleb jätta maakohtu otsuse punktidest 148 ja 149 välja hagejate viienda nõudega (kohustada kostjaid taastama endisel kujul kinnistuid eraldanud piirdeaed) viited müürile ja lehtlale (aiamajale). Tsiviilasja materjalidega on kooskõlas apellantide väide, et 10.02.2015 kohtuistungil avaldasid hagejad suuliselt tahet täiendada nõuet selliselt, et lisaks piirdeaia taastamisele kohustataks kostjaid taastama ka müüri ja aiamaja, kuid kohus keeldus TsMS § 376 lõike 1 alusel hagi muutmisest (protokoll t V kd lk 185). Ringkonnakohus ei kontrolli, kas maakohtu keeldumine oli kooskõlas TsMS-si sätetega, sest sama seadustiku § 333 kohast vastuväidet hagejad ei esitanud. TsMS § 333 lõike 2 kohaselt kui menetlusosaline ei esita vastuväidet kohtu tegevusele hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi, et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. Eeltoodust tulenevalt väljus maakohus hagi piiridest, kui käsitles otsuse põhjendustes seonduvalt taastamise nõudega lisaks piirdeaiale ka müüri ja aiamaja (lehtlat).
113.Hagejad on apellatsiooniastmes endiselt seisukohal, et vaidlusaluse ehitise kui funktsionaalselt koostoimiva ehitusliku kompleksi näol on tegemist ehitistega, mida kostjad naaberkinnisasja kaasomanikena peavad AÕS § 148 alusel taluma. Ringkonnakohus apellantidega ei nõustu ja leiab, et maakohtu järeldused AÕS § 148 rakendamise eelduste puudumise kohta vastavad tuvastatud faktilistele asjaoludele. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolset tõendite ebaõiget hindamist ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. TsMS § 232 lõike 1 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumise kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Samuti kohaldas maakohus asjakohast materiaalõigust. Kolleegiumi veendumust ei mõjuta asjaolu, et maakohus tõi otsuse põhjendustes mh välja ka selle tegemise ajal veel mitte kehtinud ehitusseadustik. Maakohtu seisukohtadest nähtub selgelt, et seda tehti vaid seadusandja tahte ajas kujunemise selgitamiseks. Samal eesmärgil tõi maakohus otsuses välja ka mõne kehtetu seadusandliku akti. Lõppjärelduste kujunemisel maakohus juba kehtetutele ega veel mittekehtivatele õigusaktidele ei tuginenud. Maakohtu järelduste vaidlustamisel tuginevad hagejad samadele väidetele, mille osas on kohus juba seisukohad kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub. Tõendite hindamisel ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lõige 2). Käesolevas asjas vastavasisulisi poolte kokkuleppeid kohtu ette ei toodud ja seega ei olnud kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ühelgi poolte esitatud tõendil. Poolte esitatud ekspertarvamuste näol on tõenditena tegemist dokumentaalsete tõenditega TsMS § 272 lõike 2 kohaselt, kuna maakohus ekspertiisi TsMS § 293 mõttes käesolevas asjas ei korraldanud. Hagejad leiavad ka, et maakohus, pidades nende esitatud ekspertarvamust TR 1655/2013 ebapiisavaks tõendamaks ehitiste ühtset funktsiooni, oleks pidanud eksperti täiendavalt küsitlema. Kolleegium apellantidega ei nõustu. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lõiked 1 ja 2, § 7, § 230 lõige 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma väidete/vastuväidete tõendamiseks. Kohus, asudes seisukohale, et menetlusosalise esitatud tõend on ebapiisav või ebausaldusväärne, annab esitatud tõendile hinnangu. Vastavalt TsMS § 438 lõikele 1 hindab kohus tõendeid sisulise lahendi (kohtuotsuse) tegemisel. TsMS § 232 lõike 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. 114.Ringkonnakohus soovib tuua vastuseks kaebusele esile Riigikohtu lahendi nr 3-2-1136-15, milles lahend kuulutati peale käesolevas asjas maakohtu otsuse tegemist ja hagejate poolt apellatsioonkaebuse esitamist. Nimetatud lahendis kinnitas Riigikohus maakohtu käsitlust, mille kohaselt üle piiri ehitamisel reguleerib selle ehitise talumise või kõrvaldamise nõuet AÕS § 148. AÕS § 148 lõikest 2 tulenevalt peab naaberkinnisasja omanik taluma piiriülest ehitust, kui ehitis on püstitatud heauskselt või asjaõiguse alusel. Heausksuse küsimust nimetatud sätte kontekstis analüüsis Riigikohus lahendi punktis 16, millest nähtub, et maakohtu tõlgendus käesolevas asjas ühtib kehtiva kohtupraktikaga. Riigikohus rõhutas, et AÕS § 148 lõike 2 mõttes tähendab heausksus seda, et ehitaja (kinnisasja omanik) ei teadnud ega pidanudki teadma, et ehitab võõrale kinnisasjale. Samamoodi tähendab AÕS § 148 lõike 3 mõttes pahausksus (vastandub lõikes 2 nimetatud heausksusele), et ehitaja (kinnisasja omanik) teadis või pidi teadma, et ta ehitab võõrale kinnisasjale. Käesolevas asjas puudub vaidlus nii naaberkinnistute vahelise piiri asukoha kui selle üle, et hagejad ehitasid teadlikult üle kinnistu piiri. Käesolevas asjas puudub samuti vaidlus, et
hagejad ehitasid asjaõiguseta. Seega ei saa neid lugeda AÕS § 148 lõike 2 tähenduses heauskseteks. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et hagejatel oli üle oma kinnisasja piiri naaberkinnisasjale ehitamiseks naaberkinnisasja endise omaniku nõusolek. Võlaõiguslik kokkulepe üle kinnisasja piiri ehitamise kohta ei lähe uuele omanikule üle ega ole seega naaberkinnistu uute omanike (kostjate) suhtes siduv. 115.Seonduvalt hagejate valduse kaitse nõudega nõustub kolleegium maakohtuga selles, et kostjatel oleks õigus nõuda valdust vaidlusalusele oma kinnistu osale ja sellest tulenevalt on hagejate valduse taastamise nõude õigus lõppenud. Maakohus tuvastas kostjate kaasomandiõiguse naaberkinnistule ja sellest tuleneva absoluutse valdus-, kasutus- ja käsutusõiguse. Samuti selle, et hagejatel puudub seadusest või tehingust tulenev õigus kostjate kinnistu osa vallata. Kolleegium nõustub maakohtuga. Tsiviilasjas tuvastamist leidnud asjaolude alusel saab asuda seisukohale, et hagejal II oli vaidlusaluse naaberkinnistu osa suhtes selle esmase omanikuga võlaõiguslik tasuta kasutamise leping. Puudub vaidlus, et praegu kostjatele kuuluv kinnistu kuulus esmaselt Eesti Näituste AS-ile, mille seadusjärgseks esindajaks on I. P.. I. P.i ütlustega (t V kd lk 188-190) on tõendatud hagejate väide, et ta andis vaidlusaluse osa naaberkinnistust 1995.a hageja II valdusesse eesmärgiga, et tiigiala eest hoolitsetaks ja ümbrust korras hoitaks. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu kasutamise lepingu tasulisus. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et hageja II valdas ja kasutas vaidlusalust kinnistu osa Eesti Näituste AS-iga sõlmitud tähtajatu tasuta kasutamise lepingu alusel (võlaõigusseaduse (VÕS) § 389). Küll ei saa tsiviilasja materjalide alusel lugeda tuvastatuks, et nimetatud lepingu järgsed kasutusse andja õigused ja kohustused oleksid kas tehinguliselt või seaduse alusel läinud üle kinnistu järgmistele omanikele, sh kostjatele. 116.Apellandid on mh esitanud vastuväite maakohtu tegevusele seoses videosalvestise tõendina kasutamisega. Kaebuse kohaselt ei ole apellantidele teada, millistel asjaoludel salvestis toimikusse sattus ja 21.05.2015 kohtuistungil salvestise uurimist ei toimunud. Samas jäävad nad maakohtus (t VI kd lk 52) salvestise kohta esitatud vastuväidete juurde. Tsiviilasja pabertoimiku materjalid ei toeta apellantide väiteid. Toimikust nähtub, et vastava tõendi (koos videosalvestise stenogrammiga) soovisid kostjad esitada 27.02.2015 (t VI kd lk 5-12). 31.03.2015 teatas istungisekretär, et taotluses lisades märgitud videosalvestist kohtule ei saabunud (samas lk 35). Järgmisel kuupäeval edastati kostjate esindajate poolt videosalvestis CD-plaadil (2tk; samas lk 36; CD-plaat toimiku VI kd nummerdamata lehekülgede 40 ja 41 vahel). 02.04.2015 kirjavahetuses teatas hageja II vastuseks kohtu päringule, et ei ole saanud salvestist AET-is avada (samas lk 37) ja maakohus saatis talle CD-plaadi, mille kättesaamine 07.04.2015 V. K. poolt nähtub allkirja-lehelt (samas lk 38, 39). 21.05.2015 kohtuistungi protokolli kohaselt uuris kohus mh videosalvestist, samuti nähtub protokollist, et pooled said salvestise kohta esitada oma seisukohad ja hagejad esitasid seisukohad ka kirjalikult (samas lk 49pöördel-50, 52). 27.05.2015 istungi protokolli parandamise taotluses (samas lk 54) ei toonud hagejad esile salvestisega seonduva ebaõiget kajastamist protokollis. Ka ei nähtu vastuväite esitamine kohtu tegevusele 04.06.2015 toimunud kohtuistungil (protokoll samas lk 57-58, hagejate kohtukõne teesid lk 59-74). Eeltoodust tulenevalt saab kolleegium asuda seisukohale, et kuigi toimikust ei nähtu maakohtu selgesõnalist määrust (kirjalikus ega istungil suulises vormis) salvestise tõendina vastuvõtmise kohta, käsitles maakohus seda tõendina (pooled said esitada seisukohti, uuriti istungil) ja selliselt said maakohtu tegevusest aru ka menetlusosalised, kes kohtu tegevusele TsMS § 333 kohaseid vastuväiteid ei
esitanud. TsMS § 333 lõike 2 kohaselt kui menetlusosaline ei esita vastuväidet kohtu tegevusele hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi, et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. 117.Lisaks eelnevale on apellandid esitanud kaebuses väited asja maakohtus menetlemise väidetava erakordse erapoolikuse kohta, mis väljendus kohtuniku tegevuses väidetavalt alates hagi menetlusse võtmise toimingute tegemisest (kaebuse lk-l 2, 9). Samas ei sisalda kaebus avaldust kohtuniku taandamiseks, millise õiguse annab menetlusosalisele TsMS §-s 23 sätestatud aluste olemasolul seadustiku § 24. Ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et hagejad oleksid maakohtus kasutanud õigust esitada kohtuniku taandamise avaldus. Vastavalt TsMS § 25 lõikele 1 on nad seega ka kaotanud õiguse vastavat avaldust esitada. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium apellantide väited kohtuniku väidetava erapoolikuse kohta TsMS § 652 lõike 4 alusel tähelepanuta. 118.Lisaks juhib ringkonnakohus seoses menetluskulude jaotamisega maakohtu tähelepanu TsMS §-le 165, milline ei anna võimalust täiendava põhjenduseta jätta kostjate menetluskulud hagi rahuldamata jätmise korral hagejate kanda solidaarselt. Nimetatud sätte lõikest 1 tuleneb, et kui otsus on tehtud kaashagejate kahjuks, vastutavad kaashagejad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Seega eeldab teistsuguse jaotuse kohaldamine TsMS § 442 lõike 8 kohast põhjendust. Käesolevas asjas jättis maakohus hagi rahuldamata ja kostjate menetluskulud solidaarselt hagejate kanda vastavat otsustust põhjendamata. Seega rikkus maakohus selles osas menetlusõiguse norme, kuid kuna kolleegium on TsMS § 651 lõikest 1 tulenevalt seotud apellatsioonkaebuse piiridega ja kostjad kaebust ei esitanud, puudub ringkonnakohtul alus menetluskulude jaotuse osas maakohtu otsust muuta. 119.Käesolevas lahendis käsitlemata apellatsioonimenetluse osaliste väited asja õigeks lahendamiseks õiguslikku tähtsust ei oma, mistõttu kolleegium neid menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades üksikasjalikult ei käsitle. 120.TsMS § 171 lõike 1 ja § 165 lõike 1 alusel jäävad apellatsioonimenetlusega seotud kulud võrdsetes osades apellantide kanda. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, kuuluvad need TsMS § 174 lõike 4 teise lause kohaselt kindlaksmääramisele TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.