Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. aprill 2016.a, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-35696
Tsiviilasi
Mürin OÜ hagi B.S. vastu kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
2 022,88 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 22. mai 2015.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
B.S.i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): B.S. (isikukood: lepinguline esindaja Mihhail Tuštšenko
XXXXXXXXXX),
Vastustaja (hageja): Mürin OÜ (registrikood: 10054422), seaduslik esindaja juhatuse liige Vitali Burak, lepinguline esindaja Deniss Netšajev
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 22. mai 2015.a otsus osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt B.S.’ilt hageja OÜ Mürin kasuks välja hüvitis tekitatud materiaalse kahju eest kogusummas 1622,88 eurot (üks tuhat kuussada kakskümmend kaks eurot ja kaheksakümmend kaheksa senti).
5.Lugeda OÜ Mürin vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks maakohtus ja ringkonnakohtus kokku 353 eurot.
6.Lugeda Boriss Shubin’i vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks maakohtus ja ringkonnakohtus kokku 650 eurot.
7.Tasaarvestada poolte vastastikused nõuded menetluskulude hüvitamiseks ja mõista B.S.’ilt välja 152,40 eurot OÜ Mürin kasuks tsiviilasjas kantud menetluskulude katteks. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Edasikaebamise kord
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tööinspektsiooni Ida Inspektsioon rahuldas 01.07.2013 otsusega töövaidlusasjas nr 4.11/1286 OÜ Mürin avalduse B.S. vastu ning mõistis B.S.ilt OÜ Mürin kasuks välja hüvitise tekitatud materiaalse kahju eest summas 2022,88 (1200 eurot + 822,88) eurot ning kohustati B.S.i esitama Salva Kindlustusele seletus 27.10.2012.a toimunud liiklusõnnetuse kohta. B.S. esitas Viru vaidlustamiseks.
Maakohtule
avalduse
töövaidluskomisjoni
01.07.2013.a
otsuse
2.OÜ Mürin esitas Viru Maakohtule 07.10.2014.a täpsustatud hagiavalduse, milles palub mõista B.S.ilt välja hüvitis tekitatud materiaalse kahju eest 1200 eurot ja kütuse ülekuluga tekitatud kahju eest 822,88 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga 01.10.2012.a töölepingu nr 127/2012, mille alusel asus kostja hageja juurde tööle veoauto juhina. Kostja kasutusse anti tööülesannete täitmiseks auto Mercedes-Benz Actros 1844LS registreerimisnumbriga 472MEE, haagis Schmitz SPR24 registreerimisnumbriga 025GP ja tankimiskaart PORT 472MEE. Kostja põhjustas Venemaal töölähetuses olles 27.10.2012.a liiklusõnnetuse, mille tulemusena sai kannatada hageja auto ja haagis. Remonttööde kalkulatsiooni kohaselt on kahju suuruseks 7144,04 eurot. Ajavahemikul 25.10.2012.a kuni 02.11.2012.a oli kostja töölähetuses marsruudil NarvaTallinn-Moskva-Narva-Tallinn, mille käigus läbis 2285,60 km ja kulutas 1935 liitrit kütust. Kostjale oli määratud kütuse kululimiit 36 liitrit 100 km kohta (töölepingu p 7.1). Seega võis
kostja kulutada 822,81 liitrit kütust (2285,6 km÷100 km×36 liitrit). Kütuse ülekulu on 1112,19 liitrit, summas 822,88 eurot (1112,19 liitrit × 0,74 eurot). Kütuse liitri hinna arvestamisel lähtus hageja kõige madalamast kütuse hinnast. Kütusekulu arvestatakse lähtuvalt majandustegevusest ja kõik autojuhid töötavad sellise arvestuse alusel. Kostja viimase lähetuse andmetest nähtub, et keskmine kütuse kulu oli 85 liitrit läbitud 2285,6 km kohta (töövaidluskomisjoni toimiku lk 11). 02.11.2012 läbis sõiduk vaid 3 km ning kütusekulu sel päeval oli 1171 liitrit (töövaidluskomisjoni toimiku lk 12), mis ei vasta tegelikkusele. Kostja peab hüvitama kütuse ülekulu vastavalt töölepingu p 7.1 ja TLS § 74 lg-le 1. Liiklusõnnetuse kohta koostatud dokumentidest nähtub, et kostja ei valinud õiget kiirust, millega rikkus kostja endale töölepinguga võetud ning TLS § 15 lg 2 p 5 ja § 16 lg 1 tulenevaid kohustusi. Seda kinnitab haldusõigusrikkumise menetluse algatamisest keeldumise teatis (töövaidluskomisjoni toimiku lk 13). Auto ja haagis olid kindlustatud AS-s Salva Kindlustus. Kindlustuslepingu tingimuste kohaselt on kindlustuse omavastutus 600 eurot auto ja 600 eurot haagise puhul, mida kindlustus ei hüvita. Kostja on hagejale tekitanud materiaalse kahju 1200 eurot. Hageja loobus nõudest kohustada kostjat kindlustusfirmale seletuse andmiseks. Hageja ei tugine oma nõuete esitamisel varalise vastutuse kokkuleppele ning nõuete aluseks on TLS § 74.
3.Kostja hagiga ei nõustunud ja leidis, et hagi materiaalse kahju hüvitise 1200 eurot ja kütuse ülekuluga tekitatud kahju 822,88 eurot hüvitise nõudes tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et kostja rikkus töölepingu tingimusi tahtlikult või esineks kostja tegevuses hooletuse tunnused (TLS § 72, § 74 lg-d 1, 2). Liiklusõnnetuses osalemise risk ja tööandja ülesande täitmisel sõiduki kütuse ülekulu risk on tüüpiline, arvestades hageja tegevuse iseloomu – autoveod Eestis ja välismaal. Tuleb arvestada, et Vene Föderatsiooni pädev asutus otsustas mitte võtta kostjat haldusvastutusele, kuna tema teos puuduvad õigusrikkumise tunnused. Kokkulepe kütusekulu kohta ei ole piiritletud esemeliselt, ruumiliselt ega ajaliselt, arvestades kostja töö iseloomu. Kohaldamisele ei kuulu TLS § 75 lg 1. Hageja esitatud kirjalik kokkuleppe materiaalse vastutuse kohta ei vasta TLS § 75 lg 2 p 2 nõuetele. Kokkuleppega ei ole piiritletud, et töötajale usaldatud varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate ringil, et on kokku lepitud vastutuse rahalises ülempiiris ning et tööandja maksab töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist. Seega hagejal ei ole alust nõuda kostjalt tekitatud materiaalse kahju hüvitamist (TLS § 75 lg 2 p-dele 3, 4 ja 5).
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 22.05.2015.a otsusega OÜ Mürin hagi B.S.i vastu ja mõistis B.S.ilt OÜ Mürin kasuks välja hüvitise tekitatud materiaalse kahju eest kogusummas 2022,88 eurot. Menetluskulud jäeti kostja kanda, kohustades B.S.it tasuma OÜ-le Mürin menetluskulude katteks 225 eurot.
4.1.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) ajavahemikul 25.10.2012.a kuni 02.11.2012.a olid pooled töösuhetes nende vahel sõlmitud töölepingu nr 127/2012 (töövaidluskomisjoni toimiku lk 5, tõlge tl 177) alusel ning antud ajavahemikus viibis kostja hageja käskkirja alusel (töövaidluskomisjoni toimik lk 10, tõlge tl 181) töölähetuses Venemaal; 2) kostja on professionaalne kaugsõiduautojuht ning töölepingu kehtivuse ajal oli tal vastav „E“ kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus; 3) töölähetuses kasutas kostja hagejale kuuluvat veokit Mercedes-Benz Actros registreerimismärgiga 472MEE ja haagist Schmitz SPR24
registreerimismärgiga 025GP; 4) töölähetuses olles, s.o 27.10.2012.a kell 13.00 Venemaal Vologda-Medvežegorsk maantee 123. km-l sõitis kostja hagejale kuuluva veokiga ja haagisega teelt välja, hageja veok ja haagis said kahjustada; 5) tööülesannete täitmiseks andis hageja kostjale kasutamiseks tankimiskaardi PORT ning töölähetuses olles tankis kostja veokit, kokku 1962 liitri kütuse ulatuses.
4.2.Pooled vaidlevad selle üle, kas: 1) kostja tekitas hagejale kahju kehtestatud kütuse kulunormi ületamisega; 2) kostja tekitas hagejale kahju veoki ja haagise teelt välja sõitmisega; 3) kostja vastutab selle eest ja peab hüvitama hagejale tekitatud kahju. Maakohus märkis, et kostja ei vaielnud oma kirjalikes seisukohtades ega kohtuistungil vastu esitatud kahjusummade arvestusele, kalkulatsioonis toodud mootorsõidukite vigastuste iseloomule ega remonditööde maksumusele või põhjendatusele, samuti nende kulude kandmisele hageja poolt. Kostja ei esitanud sisulisi vastuväiteid kütuse ülekuluga tekitatud kahju arvestusele, selle põhjendatusele või kütuse ühe liitri hinnale. Tuvastamist ei leidnud, et kostja oleks rikkunud oma kohustusi vääramatu jõu mõjul (VÕS 103 lg-d 1 ja 2).
5.Maakohus leidis, et kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tööandja (hageja) vara säilitamiseks ja kütuse ülekulu vältimiseks.
5.1.Maakohus luges tõendatuks, et kostja ei valinud 27.10.2012.a kell 13.00 Venemaal Vologda-Medvežjegorsk maantee 123. km-l ebasoodsates ilmaolude tingimustes ohutuks liiklemiseks optimaalset sõidukiirust ja sõitis teelt välja kraavi, mille tulemusena sai kahjustusi hagejale kuuluv veok ja haagis (töövaidluskomisjoni toimiku lk 13, tõlge tl 183, tl 6, tõlge tl 173). Kostja kui professionaalne kaugsõiduautojuht oleks pidanud valima väiksema sõidukiiruse mootorsõiduki teelt välja sõitmise ennetamiseks. Kostja seda ei teinud, millega rikkus töölepingust tulenevat kohustust tööandja vara säilimise tagamiseks.
5.2.Maakohus leidis, et kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust kütuse ülekulu ärahoidmiseks. Töölepingu p-s 7.1 kehtestatud kütuse kulunorm on 36 liitrit 100 km kohta. Töölähetuse (23.10.2012 kuni 02.11.2012 Narva-Tallinn-Moskva-Narva-Tallinn) käigus läbis kostja 2285,6 km kulutades selleks 1935 liitrit kütust (töövaidluskomisjoni toimiku lk 11-12, tõlge tl 182). Töölepinguga määratud kulunormi järgi pidi kostja kulutama mitte rohkem kui 822,80 liitrit kütust (2285,6 km÷100 km×36). Seega ületas kostja kütuse kulunormi 1112,2 liitri võrra (1935 – 822,8). Kusjuures ülalmainitud kütuse kulu ja läbisõidu aruandest nähtuvalt kulutati 02.11.2012.a kütust kokku 1171 liitrit 3 km läbimiseks, sõiduk liikus 13 minutit ja seisis 23 tundi ja 46 minutit. 02.11.2012.a kütusekulu maht erineb oluliselt lähetuse varasemate päevade kütusekulust, mis varieerub 5 liitrist päevast kuni 255 liitrini päevas. Kostja ei osanud esitada mõjuvaid põhjendusi 02.11.2012 kulutatud kütuse ebamõistlikult suure koguse kohta või kütuse ülekulu kohta üldiselt.
5.3.Maakohus leidis, et hagejal on tekkinud materiaalne kahju, s.o otsene varaline kahju, mis hõlmab hageja poolt kantud kulusid seoses 27.10.2012.a toimunud liiklusõnnetuses viga saanud veoki ja haagise remontimisega (omavastutuse osas) ning kütuse ülekuluga tekitatud kahju. Liiklusõnnetuse teate kohaselt oli liiklusõnnetuse tulemusena vigastatud kabiini parempoolne spoiler, deformeeritud vasak külg, stange vigastatud, haagise vasakpoolne põrkeraud deformeerunud (tl 6, tõlge tl 173). Liiklusõnnetuse õiendist nähtuvalt oli teelt väljasõitmise tulemusena vigastatud mootorsõiduki eesmine põrkeraud, vasakpoolne kütusepaak, vasakpoolne põrkeraud, kabiini parempoolne spoiler (töövaidluskomisjoni toimiku lk 14, tõlge tl 184). Tekitatud vigastuste täpne iseloom ja taastamismaksumus on toodud Salva Kahjukäsitluse OÜ remonditööde kalkulatsioonis (töövaidluskomisjoni toimiku lk 9), mille kogusumma moodustab 7 144,04 eurot. Selles osas hagejal kahju tekkimist tõendab ka AS
Autotrans Narva 30.04.2013.a arve nr 00018 summas 7 144,04 eurot (tl 175) ning kulude kandmist tõendab AS Autotrans Narva kassa sissetulekuorder nr 00011 (tl 176). Tõendatud on hagejale kahju tekkimine 7 144,04 euro ulatuses. Hageja nõuab kahju hüvitamist omavastutuse osas ning Salva Kindlustuse poliisid (töövaidluskomisjoni toimiku lk 15, 16) tõendavad, et nii veoki kui haagise puhul moodustas omavastutus 600 eurot, kokku 1200 eurot, mis jäi hagejale hüvitamata ning mille ulatuses on hagejal tekkinud kahju.
5.4.Maakohus leidis, et tõendatud on hagejal kahju tekkimine summas 822,88 eurot seoses kostja poolt kütuse ülekulu põhjustamisega. Läbitud vahemaa ja kulutatud kütuse aruandega (töövaidluskomisjoni toimiku lk 11-12, tõlge tl 182) ja Port One OÜ 9.11.2012 arvega (töövaidluskomisjoni toimiku lk 19) on tõendatud, et kostja tankis vaidlusaluse töölähetuse ajal sõidukit viiel korral: 1) 24.10.2012 – 575 liitrit; 2) 25.10.2012 – 209 liitrit; 3) 27.10.2012 – 192 liitrit, 4) 30.10.2012 – 626 liitrit; 5) 31.10.2012 – 360 liitrit. Maakohus tuvastas, et kostja ületas kulunormi 1112,20 liitri võrra. Hageja lähtus kütuse ülekulu osas kahjusumma arvutamisel Port One OÜ arves (töövaidluskomisjoni toimiku lk 19-20) toodud kütuse madalaimast hinnamäärast, milleks on 0,74 eurot liitri kohta. Hagejal on tekkinud kahju 822,88 eurot.
6.Maakohus leidis, et esineb põhjuslik seos kostjapoolse töölepingu rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel ning hagejal tekkinud kahju on kostjapoolse töölepingu rikkumiste tagajärg VÕS § 127 lg 4 mõistes. Kui kostja oleks valinud teeoludele vastava optimaalse sõidukiiruse, poleks ta teelt välja sõitnud ning veok ja haagis poleks viga saanud. Samuti kui kostja oleks pidanud töölepinguga kehtestatud kulunormist kinni ei tekiks kütuse ülekulu.
7.Maakohus ei tuvastanud, et kostja oleks tahtlikult tekitanud hagejale kahju ehk soovinud õigusvastaseid tagajärge poolte vahel eksisteerinud võlasuhte (töösuhte) täitmisel (VÕS § 104 lg 5). Maakohus sedastas raske hooletuse tunnuseid kostja käitumises (VÕS § 104 lg 3). Maakohus asus seisukohale, et kostja ei järginud töölähetuse kestel vajalikku hoolt ega täitnud TLS §-st 16 tulenevat hoolsuse määra ei temale usaldatud hageja mootorsõiduki juhtimisel ega töölepinguga kehtestatud kulunormist kinni pidamisel. Kostja ei esitanud mõjuvaid põhjendusi ebamõistlikult suure kütusekulu osas, mis ületab töölepinguga kehtestatud kulunormi rohkem kui 2-kordselt. Seetõttu pidas maakohus kostja põhjustatud kütuse ülekulu süüliseks, mis on põhjustatud kostja raske hooletuse tõttu. Maakohus leidis, et nii liiklusõnnetuse toimumine kui kütuse ülekulu tekkimine oli kostjale objektiivselt ettenähtav ja välditav. Kostjale kui professionaalsele autojuhile pidi olema ettenähtav, et libeda teekatte tingimustes ebaõige sõidukiiruse valimise korral võib mootorsõiduk sõita teelt välja ning tal oli võimalus valida teeoludele vastav optimaalne sõidukiirus. Samuti oli kostjale ettenähtav, et kütuse ülekuluga tekib hagejal kahju ning tal oli võimalus pidada kinni hageja kehtestatud kütuse kulunormist. Maakohus arvestas töösuhtega seonduvaid TLS § 74 lg-s 2 toodud asjaolusid ning ei tuvastanud alust kostja vastutuse ulatuse kindlaksmääramise piiramiseks. Kostja täitis töölähetuse käigus oma tavapärased töölepingust tulenevad kohustusi (töölepingu p-s 2.1). Kostja ei tuginenud menetluse kestel sellele, et antud töölähetuse ehk reisi puhul esineksid mingisugused erilised asjaolud, mis tegid tööülesande täitmist tavapärasest keerulisemaks, kulukamaks, aeganõudvamaks vms. Liiklusõnnetusega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise osas arvestas kohus, et hageja tegi endast kõik oleneva, et ennetada kahju tekkimist, sh kindlustas töötajale (kostjale) usaldatud vara (mootorsõiduki ja haagise) ning nõuab kahju hüvitamist vaid temale hüvitamata jäänud omavastutuse osas, s.o 600 eurot veoki ja haagise suhtes, kokku 1200 eurot.
8.Maakohus jättis seoses hagi rahuldamisega menetluskulud täies ulatuses kostja B.S.i kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kogusummas 225 eurot. Kostja menetluskulud jäid kostja enda kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.B.S. esitas apellatsioonkaebuse Viru Maakohtu 22.05.2015.a otsusele, millega rahuldati Mürin OÜ hagi B.S.i vastu ja taotleb uue otsuse tegemist, millega saata tsiviilasi uueks arutamiseks tagasi maakohtule tõendite uueks hindamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on hageja poolt õiguslike põhjenduste muutmine ning faktiliste asjaolude loeteltust individuaalse materiaalse vastutuse lepingu välja jätmine käsitletav hagi muutmisena TsMS § 376 lg 1 tähenduses; 2) andis maakohus ebaõige hinnangu esitatud tõenditele, mis tõi kaasa kostja süü ebaõige kvalifitseerimise. Teatest liiklusjuhtumi kohta järeldub, et kostjal puudub süü liiklusjuhtumi põhjustamises, puuduvad väärteotunnused; 3) ei esitanud hageja tõendeid, et kütuse ülekulu on tahtlik tööandjale kahju tekitav tegu; 4) ei ole maakohus andnud hinnangut TLS § 74 lg-s 2 loetletud asjaolule. Maakohus oleks pidanud andma hinnangu igale loetletud asjaolule ja võtma arvesse, et: 1) kostja täitis rasket tööülesannet, mis oli seotud välislähetusega talvisel ajal rasketes liiklusoludes; 2) marsruudi pikkust; 3) teise juhi puudumist; 4) kostja töötamist hageja juures lühikest aega; 5) töötasu miinimumsuurust, vaatamata töö keerukusele; 6) kogu aega sõidus olemine; 7) töötajale esitatavaid nõudeid ja hindama töö iseloomuga seotud riske; 5) loobus hageja kohtuistungil oma nõuete põhistamisest TLS §-ga 75 kui ka asjaolust, et hageja nõuded on tingitud kostjaga sõlmitud täieliku individuaalse materiaalse vastutuse lepingust ning töölepingu p-ga 7.1; 6) tõlgendas maakohus vääralt töölepinguseaduse ja võlaõigusseaduse norme, mis reguleerivad kahju tekkimisest tekkivaid suhteid. Käesoleval juhul kohalduvad erinormid TLS § 73 ja TLS § 74 lg-d 1 ja 2.
10.Mürin OÜ esitatud apellatsioonkaebusega ei nõustu ja palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. 1) on hageja nõue tõendatud menetluses kogutud ja kohtu poolt analüüsitud tõenditega. Otsuse tegemisel ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme ja hindas kõiki tõendeid õigesti kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1; 2) ei tugine kaebus TsMS § 631 lg-le 1 ning esitatud kaebus tuleb jätta menetlusse võtmata; 3) ei ole kohus otsuse tegemises seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 439 lg 7, § 438 lg 1). Põhjendatud on maakohtu poolt võlaõigusseaduse üldosa sätete kohaldamine; 4) teatas hageja juba töövaidluskomisjonile esitatud avalduses, et tugineb oma nõudes TLS § 74 sätetele. Materiaalse vastutuse leping oli esitatud tõendina, et kostjale on üle antud lepinguga kindlaksmääratud tööandja vara. Hageja ei tuginenud oma nõudes TLS § 75 sätetele ja ei muutnud oma nõude õiguslikke aluseid ega haginõuet; 5) on maakohus teadet liiklusjuhtumi kohta õigesti hinnanud. Haldusõigusrikkumise koosseisu olemasolu või puudumise kostja tegevuses määrab kindlaks haldusmenetluse algatamisest keeldumise määrus. Teade liiklusjuhtumi kohta on kostja selgitus avarii fakti kohta, milles
kostja väidab, et avarii toimumise momendil oli “väga libe”, oli kiilasjää. Haldusmenetluse algatamisest keeldumise määruses on öeldud, et teelt väljasõitmine toimus ebaõigesti valitud liikluskiiruse tõttu (ilmastikuolusid arvestamata). Kostja, E-kategooriaga staažiga juht, pidi eeldama, et liikumine “väga libedal” teel kiirusega 90,4 km/h võib lõppeda teelt välja sõitmise ja hageja varale kahju tekitamisega; 6) põhjendas maakohus piisavalt nii kostja süü olemasolu kahju tekitamises (otsuse punktid 21-27), kui ka kostja süü piiramise võimalust (otsuse punktid 28-31). Maakohus juhindus TLS § 74 sätetest ja võttis arvesse kõik TLS § 74 lg 2 toodud asjaolusid; 7) juhtis maakohus 14.04.2015.a kohtuistungil kostja tähelepanu asjaolule, et kostjal on kohustus tõendada rikkumise vabandatavust. Kostja arvas, et on esitanud kõik võimalikud tõendid. Kostja ei tõendanud esitatud tõenditega, et oma kohustuste rikkumine tema poolt oli andestatav ja temapoolne kohustuste rikkumine oli seotud hagejaga; 8) võttis hageja kasutusele kõik võimalikud meetmed, et minimaliseerida kostja poolt tekitatud kahju. Transpordivahend ja haagis olid kindlustatud, töölepingu punktiga 7.1 kindlaksmääratud keskmine kütuse limiit oli suurem kui tegelik keskmine kulu. Liiklusavarii toimus 27.10.2012.a, kostja andis oma seletused (ilma milleta kindlustusfirma ei saanud kindlustusjuhtumit lahendada) alles 03.07.2013.a, st rohkem kui seitse kuud hiljem; 9) on vastustaja õigusabi kuludeks apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 3,2 tundi, tunnitasuga 40 eurot, kokku 1287 eurot.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu tühistada osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uus otsus tsiviilasja maakohtule uueks arutamiseks saatmata, rahuldades hagi osaliselt ja mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 1622,88 eurot. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
12.Käesoleval juhul on tööandja kahjunõue esitatud tuginedes asjaolule, et töötaja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi, tekitades sellega tööandjale varalist kahju. Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hõlmab nii lepinguliste põhikohustuste mittenõuetekohast täitmist (s.o eelkõige otseselt töölepingus sätetatud töötaja ülesanded), kui ka lepinguliste kõrvalkohustuste rikkumist, sh hoolsuskohustus, lojaalsus- ja kaitsekohustused vastavalt TLS §-dele 15 ja 16. Hagis esiletoodu kohaselt koosneb tööandja kahju 1200 eurost seoses veokil ja haagisel kraavisõidu tagajärjel tekkinud kahjustustega ja 822,88 eurost kütuse ülekulu tõttu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt on tööandjal eelmärgitud ulatuses kahju tekkimine töötaja tegevuse tõttu käesoleva asja materjalidega tõendatud ning esinevad alused töötajalt kahju väljamõistmiseks.
13.Põhjendatud ei ole apellandi seisukohad, nagu oleks tööandja poolt hagi õiguslike põhjenduste muutmise ja individuaalse materiaalse vastutuse kokkuleppele tuginemisest loobumise näol tegemist hagi muutmisena TsMS § 376 lg 1 alusel. TsMS § 376 lg 4 p 1 kohaselt ei loeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Tööandja on juba oma 01.10.2014.a täpsustatud hagiavalduses viidanud nõude esitamise peamise õigusliku
alusena TLS §-le 74. Hageja nõude aluseks olevate normide kohaldamist on maakohus pooltega arutanud 14.04.2015.a kohtuistungil. Tööandja on menetluses vähemalt kaudselt möönnud, et töötajaga sõlmitud varalise vastutuse kokkulepe (tõlge I kd tl 180) ei vastanud TLS §-s 75 sätestatule ning tööandja sellele kokkuleppele oma nõudes ei tuginenud. Kehtiva varalise vastutuse kokkuleppe olemasolu korral võtab töötaja endale TLS § 75 lg 1 kohaselt süüst sõltumatu vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. Seevastu TLS § 74 kohaldamisel tuleb kindlaks teha ka töötajal süü olemasolu tööandjale kahju tekitamises. Hageja on esile toonud kostja süüle viitavad asjaolud ning esitanud selle kohta tõendeid.
14.VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Maakohus on oma otsuse p-des 21-27 analüüsinud kostja süü küsimust leides, et kinnitust ei ole leidnud kostja poolt tahtlikult kahju tekitamine. Küll aga on kostja maakohtu hinnangul tegutsenud raskelt hooletult. TLS § 74 lg 2 järgi on vastutab töötaja hooletuse tõttu tööandjale tekitatud varalise kahju eest nii hooletuse kui raske hooletuse korral, kuid hüvitise ulatuse määramisel tuleb muuhulgas siiski arvestada ka süü astet. Sellele lisaks tuleb arvestada töötaja tööülesandeid, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra.
15.Maakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et kostjale on põhjust ette heita hooletust rasketes liiklusoludes veoki juhtimisel. VÕS § 104 lg 3 järgi on hooletusena käsitatav käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Kaugsõiduautojuhi puhul tuleb eeldada, et isikul on olemas raskeveokiga maanteeliikluses osalemiseks vajalikud oskused ja kogemused, mis võimaldavad minimeerida sellele tegevusalale iseloomulikke ohtusid. Käesoleval juhul ei ole esile toodud niisuguseid asjaolusid, mis viiksid järeldusele, et sõidukijuhil ei olnud mingil mõistlikul viisil võimalik veoki üle kontrolli säilitada ning et kraavisõiduga lõppenud ohuolukorda ei olnud tal võimalik mõistlikult ette näha. Seega on alust arvata, et kostja ei järginud piisaval määral hoolsusnõudeid. Ringkonnakohus nõustub aga osaliselt apellandiga, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et kostja tegevus nii sõidukikahju tekkimisel (libedaga kraavisõit) kui ka kütusenormi ületamisel olid ühtviisi kvalifitseeritavad raske hooletusena. Samuti nõustub ringkonnakohus, et maakohus ei ole piisavalt arvestanud TLS § 74 lõikes 2 sätestatud vastutuse piiranguid. Kohus ei ole sisuliselt analüüsinud kahjuhüvitise ulatuse määramise aluseks olevaid asjaolusid (kohtuotsuse p 29). Ringkonnakohtu hinnangul on see toonud kaasa osaliselt ebaõige kohtulahendi tegemise.
16.Ringkonnakohus leiab, et kostja käitumine 27.10.2012.a veokiga kraavisõidul on asjas esitatud tõendite alusel kvalifitseeritav hooletusena, mitte raske hooletusena. Kostja koostatud liiklusõnnetuse teate kohaselt (I kd tl 173) sõitis sõiduk kiirusega 60 km/h, teelõigul oli väga libe „kiilasjää“. Kirjelduse kohaselt sattus vastassuunavööndis liikunud sõiduauto VAZ külglibisemisse, kostja võttis gaasi maha, mille tulemusena sattus omakorda tema juhitud sõiduk külglibisemisse ja sõitis kraavi. Libedate ja ohtlike teeolude korral on sõidukijuhil kohustus valida sobiv sõidukiirus ning see tähendab reeglina, et sõita tuleb alla lubatud piirkiiruse.
Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, millise kiirusega oli õnnetuspaigas üldjuhul lubatud sõita ja kui kiiresti kostja tegelikult sõitis. Kostja enda poolt kahjuteatises märgitu kohaselt sõitis ta kiirusega 60 km/h.
17.Hageja on tuginenud sellele, et teekonnalehest (tõlge I kd tl 182) tulenevalt moodustas 27.10.2012 kostja maksimaalne kiirus 90 km/h. Samuti viitas hageja sellele, et haldusmenetluse (väärteomenetluse) algatamisest keeldumise teatises (tõlge I kd tl 183) märgitu kohaselt ei valinud kostja optimaalset sõidukiirust. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et ainuüksi teekonnalehes esitatud arvestuslike andmete põhjal ei ole võimalik lugeda tuvastatuks, et kostja sõitis õnnetuse hetkel kiirusega 90 km/h. Teekonnalehest nähtuvalt oli 90,4 km/h kõnealuse kuupäeva maksimaalne kiirus. Nimetatud päeval läbis kostja veokiga 128 km ja sõiduaeg oli 1 tund ja 56 minutit, seega keskmiseks kiiruseks oli ligikaudu 64 km/h. Seega ei ole teekonnalehega ümber lükatud kostja väidetu, mille kohaselt sõitis ta kiirusega 60 km/h.
18.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa töötajale omistada ainuvastutust kraavisõidu eest ainuüksi 27.10.2012.a haldusõigusrikkumise menetluse algatamisest keeldumise määruse (tõlge I kd tl 183) alusel, kus märgitakse, et veoki juht (kostja) ei valinud ohutuks liiklemiseks sobivat optimaalset kiirust. Nimetatud asjaolu saab pidada hinnanguliseks ja üldistavaks, kuna menetlust kraavisõidu täpsete põhjuste väljaselgitamiseks läbi ei viidud. Kolleegium möönab, et erakordselt raskete ja libedate teeolude korral võib ka 60 km/h olla ülemäära suur kiirus, mis ei pruugi tagada liiklusohutust. Sellega seotud riski ei ole aga põhjendatud asetada üksnes töötaja (vahetu autojuhi) kanda. Sõidukijuhil on küll võimalik valida liiklemiseks sobiv kiirus, kuid ta ei saa mõjutada teeolusid (nt seda, kas maanteed on nõuetekohaselt hooldatud) ega teistest liiklejatest tulenevaid võimalikke riske. Liiklusõnnetuse (teelt väljasõidu) tagajärjel sõidukile kahju tekkimist saab ringkonnakohtu arvates pidada autotranspordi valdkonnas esinevaks tüüpiliseks riskiks. Seda riski tuleb kanda nii autovedusid korraldaval tööandjal kui ka vedusid vahetult teostaval töötajal (autojuhil). Arvestades asjaolu, et tegemist on tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riskiga, tuleb ringkonnakohtu arvates vähendada töötajalt tema hooletu tegevuse tagajärjel tekkinud ja tööandja kasuks väljamõistetava kahju hüvitise suurust.
19.Peale tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski ning töötaja süü astme (hooletus) ei anna muud TLS § 74 lõikes 2 nimetatud asjaolud alust väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse vähendamiseks. Pooltevaheline töösuhe oli vahejuhtumi toimumise aja seisuga kestnud vaid lühikest aega (tööleping sõlmiti 01.10.2012.a, liiklusõnnetus toimus 27.10.2012.a) ning seega tekitas töötaja tööandjale kahju katseaja kestel (töölepingu p 1.3 ja 1.4). Katseaja olemuseks on anda töösuhte pooltele võimalus veenduda asjaomase töökoha töötajale sobivuses, sh tuleb töötajal näidata, et ta on võimeline tööülesandeid kõigiti nõuetekohaselt täitma. Kahjuhüvitise vähendamise aluseks ei ole asjaolu, et töölepingu p 4.1 kohaselt oli töötaja töötasuks palga alammäär (290 eurot). Ehkki suurem palk on üldjuhul töötaja jaoks motiveeriv, ei õigusta palga väiksus hooletust tööülesannete täitmisel, sh eriti suurema ohu allikaga ümberkäimisel. Hageja (tööandja) on asja materjalidest nähtuvalt kasutanud mõistlikke võimalusi kahju vältimiseks, s.o nii veoki kui haagise osas oli sõlmitud kindlustusleping; mõlema eseme puhul oli kindlustusvõtja omavastutuse määraks 600 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodut arvestades põhjendatud vähendada töötajalt tööandja kasuks väljamõistetava hüvitise suurust 1/3 võrra, lähtudes sellest, et liikluskahju näol on tegemist tööandja tegevusega seonduva tüüpilise riskiga ning asjaoludest lähtudes ei ole põhjendatud jätta kogu tekkinud kahju täies ulatuses töötaja kanda.
Seega tuleb sõidukile ja haagisele tekitatud kahju eest mõista kostjalt hageja kasuks välja 800 eurot.
20.Ringkonnakohus on seisukohal, et ülejäänud osas, s.o kütuse ülekuluga seonduvalt, ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Selles osas tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Pooltevahelise töölepingu punktis 7 (pealkirjastatud kui „Materiaalne vastutus“) sätestati, et töötaja kannab täielikku materiaalset vastutust töötajale oma töökohustuste täitmiseks antud tööandja vara säilimise eest. Töötaja kannab täielikku materiaalset vastutust kütuse ülekulu eest (OÜ-s Mürin kehtestatud norm moodustab 36 l/100 km soojal perioodil ja 38 l/100 km talveperioodil). Talveperioodiks loetakse ajavahemikku, mil maas on lumi ja õhutemperatuur alla – 5 °C. Vaidluse all ei ole asjaolud, missugused vahemaad läbis kostja tööandjale kuuluva veokiga 24.10.2012 – 03.11.2012 ning kui suurel hulgal tankis ta sellel ajavahemikul kütust (vt maakohtu otsuse p 16 koos viidetega asjaomastele tõenditele).
21.Tööandja ei ole tuginenud töölepingu lisana eraldi sõlmitud täieliku individuaalse materiaalse vastutuse lepingule (tõlge I kd tl 180). Eelduslikult ei ole kõnealune täieliku materiaalse vastutuse kokkulepe tulenevalt TLS § 75 lõikest 2 kehtiv, kuna selles ei ole sätestatud töötaja vastutuse rahalist ülempiiri ning samuti ei ole kokku lepitud selles, et tööandja oleks maksnud töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist. See aga ei välista tööandja õigust nõuda töötaja poolt süüliselt tekitatud kahju hüvitamist TLS § 74 alusel. Ringkonnakohus märgib, et TLS § 74 lg 2 alusel kahjuhüvitise väljamõistmine ei eelda vältimatult töötaja tahtlikku tegu, vaid piisab ka kahju tekitamisest hooletuse tõttu. Samas ei ole apellant millegagi põhjendanud, kuidas sai olla võimalik kütuse ülekulu tekkimine ilma tema tahtluseta. Kütusekaardiga tanklas tankimine on võimalik siiski vaid eesmärgipärase tegevuse kaudu ja see ei saa juhtuda n-ö kogemata. Maakohus on asunud seisukohale, et kütuse ülekulu põhjustamine on kvalifitseeritav kostja raske hooletusena ning ringkonnakohus ei näe alust seda kvalifikatsiooni muuta.
22.Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud lähtuda töölepingu punktis 7 sätestatud kütusekulu normidest. Isegi kui ülejäänud osas oli täieliku materiaalse vastutuse kokkulepe tühine, on kütuse kulunormid vaadeldavad sisult eraldi kokkulepetena, mida töötaja kohustus järgima. Kui kütust kulus tegelikkuses rohkem kui kulunorm ette nägi, siis oleks töötaja pidanud tööandjat sellest õigeaegselt informeerima ja põhjendama, miks ei ole võimalik jääda kokkulepitud kulunormide piiresse. Muuhulgas tuleneb ka TLS § 15 lg 2 punktist 8 töötaja kohustus teavitada tööandjat töösuhtega seonduvatest olulistest asjaoludest. Käesoleval juhul ei ole töötaja kütuse ülekulu millegagi selgitanud. Asja materjalidest nähtuvalt läbis kostja töölähetuse käigus 2285,6 km ning selleks kulus 1935 l kütust, mis on ilmselge ülekulu ja ei ole usutav, et niisugune oleks olnud tegelik kütusevajadus. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu seisukoha ja põhjendustega (kohtuotsuse p 13) ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Kütuse ülekulu põhjustamise näol on töötaja rikkunud TLS §-dest 15 ja 16 tulenevaid kohustusi olla tööandjale lojaalne, kasutada säästlikult varalisi ressursse, hoiduda tegudest, mis kahjustavad tööandja vara ning täita tööülesandeid tööandja kasu silmas pidades. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti rahuldanud hageja nõude kostjalt kütuse ülekulu näol põhjustatud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks summas 822,88 eurot. Ringkonnakohus jätab selles osas maakohtu muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
Menetluskulud
23.Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi 80 % ulatuses, tuleb asjas kantud menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 80 % ulatuses kostja kanda ja 20 % ulatuses hageja kanda. Maakohtu menetluses kandis hageja menetluskulusid summas 225 eurot. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja maakohtus kulusid kokku summas 400 eurot, millest 200 eurot moodustas riigilõiv ja ülejäänu kulutused õigusabile. Ringkonnakohtu hinnangul saab mõlema poole kulusid maakohtus lugeda vajalikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohtu menetluses on apellant tasunud riigilõivu summas 250 eurot (makse teostatud OÜ Froling kontolt), kuid ülejäänud osas apellant menetluskulude nimekirja ei esitanud. Vastustaja poolt esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustaja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulu summas 128 eurot, mis väljendub õigusabiteenuses (apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ajakuluga 3,2 tundi, tunni hinnaga 40 eurot). Nimetatud kulu on ringkonnakohtu hinnangul vajalik ja põhjendatud.
24.Kokku loeb ringkonnakohus hageja poolt menetluses kantud vajalikuks ja põhjendatud kuluks (225 + 128) 353 eurot ning kostja poolt kantud vajalikuks ja põhjendatud kuluks 650 eurot (sh riigilõiv kahes kohtuastmes kokku 450 eurot). Kostjal tuleks hagejale hüvitada 80 % (vastavalt hagi rahuldatud osale), s.o 282,40 eurot. Hagejal tuleks kostjale hüvitada 20 % (vastavalt hagi rahuldamata jäetud osale), s.o 130 eurot. Ringkonnakohus leiab, et poolte vastastikused menetluskulude nõuded tuleb tasaarvestada ning lõpptulemusena mõista kostjalt hageja kasuks välja (282,40 – 130 =) 152,40 eurot asjas kantud menetluskulude katteks.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.