1.Pärnu Maakohus kuulutas 19. veebruari 2009. a määrusega välja Bonnard Kinnisvara OÜ (võlgnik) pankroti. Haldur Kauri Rattus (pankrotihaldur) esitas 25. novembril 2013 lõpparuande ja taotluse 81 798 euro 37 sendi suuruse tasu saamiseks, millele lisandub käibemaks. 17. aprilli 2014 muudetud taotluse kohaselt palus pankrotihaldur kinnitada töötasuks 74 648 eurot 98 senti, millele lisandub käibemaks. Taotluse kohaselt on tasu arvutamise aluseks pankrotivarasse laekunud 1 659 795 eurot 29 senti. Tasu suurus on põhjendatud seetõttu, et haldur pidi suhtlema Tallinnas asuva kinnistu haldajaga ventilatsiooniseadmete filtrite vahetamiseks, täitma lao- ja kontoriruumide üürilepingud ja need
hiljem lõpetama, vähemalt korra kuus käima tutvumas Pärnus asuva elamu seisukorraga. Samuti sõlmis ja lõpetas haldur kindlustuslepinguid. Pankrotimenetluse ajal oli ühes korteris veeavarii ja pärast kohtuväliseid vaidlusi hüvitas kindlustusandja kogu kahju. Ühel pankrotivarasse kuulunud kinnistul oli elamurajooni pumbamaja, mis varustas veega rohkem kui 30 majapidamist. Tehtud said kõige vajalikumad tööd õnnetuste ärahoidmiseks. Kinnistute müügiks korraldas haldur kokku 59 enampakkumist. Kõik pandiga koormatud kinnistud müüdi enampakkumistel. Kinnistud müüdi ajal, mil kinnisvaraga tehti tehinguid vähe ja turg oli madalseisus. Pankrotimenetluse ajal toimus üks kohtuvaidlus, milles hageja taotles pankrotivara enampakkumise tühistamist. Kohtumenetlus lõppes hagi läbi vaatamata jätmisega. Kuna oli alus arvata vaidluse jõudmist Riigikohtusse, kasutas haldur pankrotitoimkonna nõusolekul vandeadvokaadi abi. Selliseid eriteadmisi ei saa haldurilt eeldada.
2.Võlausaldaja esitas lõpparuandele ja pankrotihalduri tasu taotlusele vastuväite. Võlausaldaja leidis, et alammäärast, s.o 1%-st, suurema tasu määramine ei ole põhjendatud. Tasu sisaldab ka käibemaksu. Haldur ei ole teinud ühtegi toimingut, mis ei kuuluks halduri miinimumkohustuste hulka. Haldur tegi kinnistute haldamiseks kulutusi. Teadmata on viidatud kindlustusvaidluse sisu. Jääb arusaamatuks, mida on haldur konkreetselt teinud pumbamaja korrashoiuks. Haldur on seisukohal, et tema tegevus on toonud pankrotivarasse kokku 50 301 eurot 37 senti, kuid haldur soovib tasu saada seaduses sätestatust rohkem 81 560 euro 9 sendi võrra. Haldur ei ole suurendanud pankrotivara väärtust nii palju, kui ta alammäärast rohkem tasu soovib. Haldur jätkas võlgniku sõlmitud lepingute täitmist ja ei saa väita, et pankrotivara halduri tegevuse tulemusena suurenes. Ülejäänud pankrotivaraga ei ole haldur peale enampakkumiste muid toiminguid teinud. Halduri nimetatud kohtuvaidlust sisuliselt ei toimunud, sest hagi jäi läbi vaatamata. Samuti kasutas haldur 4620 euro eest õigusabi. Halduri taotletav tasu on koos käibemaksuga 98 158 eurot 4 senti, ületades seega tasu maksimummäära.
3.Pärnu Maakohus kinnitas 21. mai 2014. a määrusega pankrotimenetluse lõpparuande. Kohus kinnitas pankrotihalduri lõplikuks tasuks 81 798 eurot 37 senti, millele tuleb lisada käibemaks ja millest lugeda välja makstuks 7149 eurot 39 senti.
4.Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. mai 2015. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja uueks lahendamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu määruse kohaselt rikkus maakohus pankrotihalduri tasu kinnitamisel pankrotiseaduse (PankrS) § 65 lg-t 5, kohaldas ebaõigesti PankrS § 651 lg-t 3 ning rikkus põhjendamiskohustust. Maakohus on ekslikult märkinud, et halduri tasule tuleb lisada käibemaks, ja seega määranud ülemmäära ületava tasu. Tasu ei võinud ületada 82 989 eurot 76 senti. Maakohtu määruse tegemise ajal kehtinud PankrS-ist ei tulenenud, et halduri tasu võiks suurendada käibemaksu võrra. Sel ajal puudus hiljem jõustunud PankrS § 65 lg 11, mille kohaselt lisandub halduri tasule käibemaks. Maakohus ei ole jälgitavalt põhjendanud, miks maakohus ei tuvastanud kohaldamisele kuuluvat tasu alammäära. Kohus ei ole ammendavalt kontrollinud ja analüüsinud alammäärast suurema tasu määramist õigustavaid asjaolusid, muu hulgas halduri töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskusi ning muid võimalikke põhjusi. Kohus ei hinnanud võlausaldaja
esitatud asjaolu, et osa rahast on saadud halduri tegevusest sõltumata.
5.Pärnu Maakohus kinnitas 3. juuli 2015. a määrusega pankrotimenetluse lõpparuande. Maakohus kinnitas pankrotihalduri lõplikuks tasuks 81 798 eurot 37 senti (lisandub käibemaks), millest lugeda välja makstuks 7149 eurot 39 senti. Menetluskulud jättis kohus võlausaldaja kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt jääb halduri taotletav tasu PankrS § 651 lg-s 3 sätestatud 5% piiresse pankrotivara väärtusest. Seaduse tekstist ei tulene, et 640 000 eurot ületava pankrotivara väärtuse korral on halduri tasu alammäär vaid 1% vara väärtusest ja et seda ületava tasu saab määrata ainult PankrS § 65 lg-s 51 sätestatud tingimustel. PankrS § 65 lg 5 ja lg 51 viitavad ainult PankrS § 651 lg-le 1, mis näeb ette tasu alammäärad pankrotivaralt väärtusega kuni 640 000 eurot. Seaduses puuduvad PankrS § 651 lg-s 4 märgitud 1% ületamise tingimused. Seaduse mõttega ei saa olla kooskõlas haldurile madalama tasu (PankrS § 651 lg-s 4 ette nähtud 1% ulatuses) määramine 640 000 eurot ületava pankrotivara väärtuse korral võrreldes madalama pankrotivara väärtuse puhul ette nähtud tasuga (PankrS § 651 lg 1). Pankrotimenetlus kestis viimaste kinnistute müümiseni neli aastat. Kokku tuli kahekümne nelja kinnistu müügiks teha 59 enampakkumist. Pankrotivara väärtus oli suur. Haldur pidi tagama vara säilimise ja vältima vara seisukorra halvenemist, jätkama võlgniku kohustuste täitmist üürileandjana, kommunaalteenuste vahendajana ning vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutajana. Teenuste jätkamisest laekus pankrotivarasse 50 301 eurot 37 senti, mida ei saa lugeda toimunuks halduri tegevusest sõltumatult. Alusetu oleks väita, et halduri kontrolli ja muu panuseta oleksid üürnikud ja teenuste tarbijad oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Haldur pidi tellima töid kinnistute korrashoiuks. Kõik tööd ja summad on lõpparuandes nimetatud ja väljamaksed kuuluvad PankrS § 148 lg 1 p-s 1 nimetatud massikohustuste hulka. Suheldes hoonete korrashoiuks teenust pakkuvate isikutega ja kontrollides olukorda, ongi haldur taganud pankrotivara säilimise ja korrasoleku, s.o täitnud kohustusi pankrotivara valitsemisel. Haldurile ei saa ette heita, et ta ei ole kinnistutega ise midagi tehniliselt teinud. Asjassepuutuv ei ole võlausaldaja viide, et tasu alammäära ületav osa on suurem teenuste osutamisest ja ruumide üürimisest pankrotivarasse laekunud summast. Menetluses ei ole ilmnenud ühtegi asjaolu, mis annaks põhjuse kahelda halduri kutseoskustes. Kinnistute müük langes majanduslanguse perioodi ja enampakkumiste hulka arvestades ei saa kuidagi väita, et tegemist oli lihtsa pankrotimenetlusega. Tasu arvestamise aluseks ei ole lõpparuandes nimetatud ühtegi niisugust laekumist, mis oleks toimunud halduri tööst sõltumatult. Halduri taotletava tasuga on nõustunud pankrotitoimkond ja võlgnik. Taotletava summa korral jääb tasuks halduri büroole ühe kuu kohta 1704 eurot, mis ei ole ebamõistlikult kõrge. Taotletust väiksema halduri tasu kinnitamiseks ei ole alust. Asja lahendamisel ei oma tähtsust pankrotimenetluse ajal toimunud kohtuvaidlusel ja selleks õigusabi kasutamisel. Arvestades halduri muid kohustusi, ei saa õigusabi eest tasutud 4620 eurot pidada põhjendamatuks kuluks. Kohtumenetlus kestis peaaegu kaks aastat ja õigusabilepingu sõlmimisel ei saanud haldur teada, et sisuline kohtuvaidlus jääb tulemata. PankrS § 65 lg 11 kohaselt tuleb halduri tasule lisada käibemaks.
6.Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada, jätta lõpparuanne ja halduri tasu taotlus kinnitamata ning tagastada need haldurile, samuti jätta menetluskulud pankrotihalduri kanda. Pankrotihaldur vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. oktoobri 2015 määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud. Kuigi ringkonnakohus leidis asja maakohtule tagasi saates, et maakohus on alusetult lisanud halduri tasule käibemaksu, on maakohtu esimese määruse tegemise ajaga võrreldes muutunud õiguslik olukord.
1.juulil 2014 jõustus pankrotiseaduse muudatus, millega täiendati PankrS § 65 lg-ga 11, millest tulenevalt halduri tasu ei sisalda käibemaksu ja tasule lisatakse käibemaks. Alates 1. juulist 2014 kehtivate tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 31 ja PankrS § 193 lg 4 järgi tuli halduri tasule lisada seega käibemaks. Taotletav halduri tasu suurus jääb tasu ülemmäära piiresse. Iseenesest on õige, et maakohus ei saanud asuda teistsugusele seisukohale PankrS § 65 lg 5 kohalduvuse osas, kuna ringkonnakohtu seisukohad olid maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Maakohtu määruse tühistamiseks ei ole siiski alust, kuna maakohus on halduri tasu põhjendatust hinnanud ja sisuliselt põhjendanud alammäärast suurema tasu määramist. Maakohtu järelduse kujunemine on määruse põhjenduses jälgitav ja arusaadav ning maakohus ei ole ületanud diskretsiooni piire. Arvestades pankrotimenetluse asjaolusid, ei saa järeldada, et haldurile oleks määratud ebamõistlikult suur tasu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Võlausaldaja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse, jätta pankrotimenetluses esitatud lõpparuanne ja tasu taotlus kinnitamata ning tagastada need haldurile. Menetluskulud palub võlausaldaja jätta pankrotihalduri kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei järginud maakohus ringkonnakohtu juhiseid ja jõudis seetõttu ebaõigele järeldusele. Täidetud ei ole eeldused alammäärast suurema tasu määramiseks. Arvestades halduri toiminguid, õigusabi kasutamist, kulutusi ja sellega võlausaldajate kahjustamist, oleks põhjendamatu määrata pankrotihaldurile alammäärast kõrgem tasu. Tasu suurendatakse siis, kui pankrotihaldur on menetluses teinud midagi, mis väljub tema põhitegevuse raamidest. Maakohus ei põhjendanud, mis olid konkreetsed halduri tegevused, et üürnikud ja teenuste tarbijad oma kohustusi täidaksid. Jääb arusaamatuks, kuidas on enampakkumiste hulk seotud pankrotimenetluse keerukusega. Lisaks on pankrotihaldur nii paljude enampakkumiste korraldamisega pigem rikkunud oma kohustusi. Pankrotivara suurenemine ei olnud pankrotihalduri tegevuse, vaid võlgniku sõlmitud lepingute jätkamise tulem. Haldur soovib väidetavalt 50 301 euro 37 sendi võrra pankrotivara
suurendamise tõttu saada brutotasu 98 158 eurot 4 senti. Seega haldur hoopis kahjustab võlausaldajate huve, kuna vähendab väljamaksmisele kuluvat vara. Kinnistute haldusele ja pumbamaja korrashoiule tehtud kulutused on massikohustused. Võlausaldajate huve kahjustaks ka see, kui massikohustuste tõttu suurendatakse ka pankrotihalduri tasu. Isegi juhul, kui pankrotihaldurile 1%-st suurema tasu määramine oleks põhjendatud, ei saaks tasu koos maksudega ületada 5% pankrotivarast. Pankrotihalduri nõutud brutotasu on aga 98 158 eurot 4 senti ehk pankrotivarast 5,91%, mis ületab maksimummäära. Ka ringkonnakohus andis maakohtule juhised, et pankrotihaldurile määratud tasu koos maksudega ei tohi ületada 5% pankrotivarast. Maakohus ei selgitanud, miks ta ringkonnakohtu juhiseid ei täitnud. Nendele toimingutele, mis tehti enne PankrS-i jõustumist, kohaldatakse varem kehtinud seadust. Seega tuli kohaldada 21. mail 2014 (maakohtus lõpparuande kinnitamise aeg) kehtinud seadust. Käesolevas asjas ei kohaldu PankrS § 193 lg 4 ja TsMSRS § 31, mis tuleneb koostoimest PankrS § 193 lg-ga 1. Eelnimetatud sätted kohalduvad juhul, kui pankrotiavaldus on küll menetlusse võetud enne 1. juulit 2014 kehtinud PankrS § 65 redaktsiooni kehtivuse ajal, kuid lõpparuande kinnitamise määrus on maakohtus tehtud pärast 1. juulit 2014, kui hakkas kehtima PankrS § 65 praegu kehtiv redaktsioon. Seega pidi halduri tasu sisaldama kõiki seaduses sätestatud makse.
9.Pankrotihaldur palub jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. Alternatiivselt palub pankrotihaldur rahuldada määruskaebus osaliselt, tühistada ringkonnakohtu määrus osas, milles ringkonnakohus jättis jõusse maakohtu määruse pankrotihalduri tasu kinnitamise kohta. Pankrotihaldur palub teha uus määrus, millega kinnitada pankrotihalduri tasu 81 798 eurot 37 senti, milles sisaldub käibemaks ja millest tuleb lugeda välja makstuks 7149 eurot 39 senti. Pankrotihaldur palub jätta menetluskulud võlausaldaja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud, ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 järgi tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Riigikohtus vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas kohtud on kinnitanud pankrotihalduri tasu põhjendatud suuruses ning kas kohtud on põhjendatult lisanud kinnitatud tasule käibemaksu.
12.Ringkonnakohus on tuvastanud, et pankrotivara suurus oli 1 659 795 eurot 29 senti (ringkonnakohtu määruse p 10). Seega ei kohaldunud PankrS § 651 lg-tes 1 ja 2 sätestatud halduri tasu alam- ja ülemmäärad. PankrS § 651 lg 4 kohaselt ei või tasu suurus olla aga väiksem kui 1% pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Seega pidi halduri tasu olema vähemalt 16 597 eurot 95 senti. Eeltoodud alammäära suurust ei mõjuta ka asjaolu, et halduri tasu alammäär on väiksem kui kuni 640 000 euro suuruse pankrotivara puhul (PankrS § 651 lg 1). Üle 640 000 euro suuruse pankrotivara puhul ei näe seadus ette halduri tasu minimaalset summat ega protsendimäära, mis tuleks juurde arvestada 640 000 eurot ületavalt osalt. Halduri tasu suuruse
määramisel tuleb lähtuda konkreetse pankrotimenetluse asjaoludest, lähtudes PankrS § 65 lg-st 51 (vt allpool p-d 13-14). Kuna pankrotivara suurus ületas 640 000 eurot, siis PankrS § 651 lg 3 kohaselt oli halduri tasu ülemmäär 5% pankrotivarast, s.o 82 989 eurot 76 senti. Käesoleval juhul on kohtud halduri lõpliku tasuna kinnitanud lõpparuande kohaselt halduri nõutud 81 798 eurot 37 senti, mis moodustab pankrotivarast 4,93%.
13.PankrS § 65 lg 2 kohaselt arvestatakse halduri tasu pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast lähtudes. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. Halduri tasu arvestamisel ei võeta arvesse raha, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal või mis on saadud halduri tegevusest sõltumata. PankrS § 65 lg 5 kohaselt määrab kohus haldurile tasu PankrS § 651 lg-s 1 nimetatud alammääras. Alammäärast suurema tasu võib kohus määrata põhjendatud juhul. Kohus võib määrata alammäärast väiksema tasu, kui tasu suurus ei vasta halduri tehtud töö mahule ja vastutusele. Kolleegiumi arvates kohalduvad PankrS § 65 lg 5 teine ja kolmas lause sõltumata sellest, kas halduri tasu alammäär tuleneb konkreetsel juhul PankrS § 651 lg-st 1 või 4, st kohus võib haldurile alammäärast suurema tasu määrata üksnes põhjendatud juhul (vt Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p-d 28-29). Haldurile alammäärast suurema tasu määramise põhjendatuse hindamisel tuleb kohtul lähtuda PankrS § 65 lg-test 2 ja 51 (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p-d 16-17; Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 28). PankrS § 65 lg-test 2 ja 5 tuleneb kohtu kohustus kontrollida taotletava tasu vastavust seadusele ja halduri tööpanusele (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-11, p 13). PankrS § 65 lg 51 sätestab tingimused, mille esinemisel võib kohus määrata haldurile PankrS §-s 651 nimetatud alammäärast suurema tasu, mis ei ületa PankrS §-s 651 nimetatud ülemmäära.
14.Kolleegium leiab, et maakohus on PankrS § 65 lg-tes 2 ja 51 sätestatut arvestades kinnitanud halduri tasu ligilähedaselt maksimaalses määras põhjendamatult. Ringkonnakohus ei ole maakohtu eksimust kõrvaldanud. Seaduse järgi on pankrotivara suurus tasu määramisel küll orientiiriks, kuid eelkõige tuleb lähtuda halduri töö mahust ja keerukusest (Riigikohtu 26. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p 17; Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29). Seega tuleb kohtul halduri tasu kinnitamisel hinnata, milline konkreetne halduri tegevus vara suurendamisel ja tagasivõitmisel õigustab haldurile tema soovitud tasu määramist (Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29). Sealjuures tuleb kohtul hinnata kõiki PankrS § 65 lg 51 pdes 1-3 nimetatud tingimusi. Vastavad kaalutlused tuleb esitada jälgitavalt ka kohtumääruses. Kuigi kohtul on halduri tasu põhjendatuse hindamisel kaalutlusõigus, siis PankrS § 651 lg-te 3 ja 4
koostoimes on seadusandja ette näinud kohtu diskretsiooni piirid. Kui pankrotivara ületab 640 000 eurot, siis tuleb kohtul kaaluda haldurile tasu määramist 1-5% vahemikus pankrotivarasse laekunud vara maksumusest (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-11, p 12). Arvestades eeltoodut ning lähtudes PankrS § 65 lg 5 teisest lausest, leiab kolleegium, et maksimaalse tasu määramine võib olla põhjendatud vaid erandlikel juhtudel.
15.Asja esimesel läbivaatamisel leidis ringkonnakohus, et maakohus ei kontrollinud ega analüüsinud PankrS § 65 lg 2 teises lauses ja § 65 lg-s 51 nimetatud asjaolusid, muu hulgas halduri töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskusi ja muid võimalikke alammäärast suurema tasu määramist õigustavaid põhjusi, samuti võlausaldaja väidet, et osa rahast on saadud halduri tegevusest sõltumata. Ringkonnakohus on kaevatavas lahendis põhjendamatult pidanud maakohtu põhjendusi jälgitavaks, kui sisuliselt põhjendas maakohus halduri tasu väljamõistmist samamoodi, kui esimese määruse tegemisel (vrd II kd, tl-d 73-74; tl-d 140-141). Maakohus ei järginud asja uuel läbivaatamisel TsMS § 658 lg 1 teist lauset ja lg-t 2, rikkudes ringkonnakohtu juhiseid. Ringkonnakohus jättis kaevatavas määruses maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tähelepanuta. Maakohus leidis üldsõnaliselt, et teenuste jätkamisest raha laekumist ei saanud kuidagi lugeda toimunuks halduri tegevusest sõltumatult. Samuti märkis maakohus, et alusetu oleks väita, et üürnikud ja teenuste tarbijad oleksid oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud halduri kontrolli ja muu panuseta, ning menetluses ei ole ilmnenud ühtegi asjaolu, mis annaks põhjuse kahelda halduri kutseoskustes. Kolleegiumi arvates ei selgu eeltoodud põhjendustest, millised konkreetsed halduri tegevused, töö maht või keerukus põhjendaksid haldurile nõutud tasu maksmist. Lisaks märgib kolleegium, et nii lepingute jätkamisest kui ka vara realiseerimisest kogunenud pankrotivara väärtus on iseenesest aluseks halduri tasu arvestamisele (PankrS § 65 lg 2, lg 51 p 1 ja § 651). Seega ei saa ainuüksi lepingute jätkamisega põhjendada suurema halduri tasu määramist. Maakohus on alusetult pidanud asjassepuutumatuks täika, et haldur kasutas õigusabi. Kohtuvaidlustes õigusabi kasutamise kontrollimine on põhjendatud, sest PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulu muu hulgas ka menetluskulu (Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29). Asjaolu, et halduri taotletava tasu suurusega on nõustunud võlgnik ja pankrotitoimkond, ei vabasta kohut halduri tasu põhjendatuse kontrollimisest (Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 28). Seega ka see maakohtu väide ei ole tasu suuruse põhjendamiseks asjakohane.
16.Kolleegium leiab, et ainuüksi halduri tasu vähendamiseks ei ole põhjust tagastada lõpparuannet PankrS § 163 lg 6 järgi pankrotihaldurile. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu vähendada (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-11, p 13). Kuna maakohus kohaldas ebaõigesti PankrS §-e 65 ning 651, rikkus kohtumääruse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 463 lg 2,
samuti § 658 lg 2) ning ringkonnakohus jättis halduri tegevust sisuliselt hindamata maakohtu lahendi jõusse, siis peab Riigikohus vajalikuks saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul Riigikohtu määruses toodud seisukohti arvestades hinnata halduri tasu põhjendatust.
17.Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus on õigesti leidnud, et käibemaks tuleb halduri tasule lisada 1. juulil 2014 jõustunud PankrS § 193 lg 4 järgi.
1.juulil 2014 jõustunud PankrS § 193 lg 4 kohaselt, kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne 2015. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse ajutise halduri ja pankrotihalduri tasu maksustamisele kuni 2014. aasta 30. juunini kehtinud pankrotiseaduse § 23 lg-te 3 ja 4 ning § 65 redaktsiooni ning ajutise halduri või pankrotihalduri tasule lisatakse kas käibemaks või sotsiaalmaks. TsMSRS § 31 kohaselt, kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne 2015. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse pankrotihalduri tasu maksustamisele kuni 2014. aasta 30. juunini kehtinud TsMS § 183 lg 2 redaktsiooni ning ajutise halduri või pankrotihalduri tasule lisatakse kas käibemaks või sotsiaalmaks. PankrS § 65 lg 11 rakendussätted ei seo kohalduva redaktsiooni kindlaksmääramist maakohtu lahendi tegemisega, vaid pankrotiavalduse menetlusse võtmisega. Pooled ei vaidle selle üle, et pankrotiavaldus võeti menetlusse enne 1. jaanuari 2015. Sellest tulenevalt on maakohus ja ringkonnakohus õigesti leidnud, et pankrotihalduri tasule tuleb lisada käibemaks.
18.Eeltoodud järeldust ei muuda ka asjaolu, et ringkonnakohus andis asja esimesel läbivaatamisel maakohtule juhise, mille kohaselt halduri tasule käibemaksu lisamine ei olnud lubatud. TsMS § 658 lg 2 kohaselt ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Sama kohaldub TsMS § 659 järgi määruskaebuse menetlemisel. Kui maakohtus asja uuel läbivaatamisel on õiguslik olukord võrreldes varasemaga muutunud ning seda on reguleeritud ka rakendussätetega, siis tuleb maakohtul vaatamata ringkonnakohtu juhistele lähtuda kehtivast õigusest ja rakendussätetest. Seega lisas maakohus asja uuel läbivaatamisel põhjendatult halduri tasule käibemaksu. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu juhised asja esmakordsel läbivaatamisel olid eksitavad, kuivõrd asjakohaste PankrS-i sätete muudatused olid jõustunud juba esimese ringkonnakohtu määruse tegemise ajal.
19.Käibemaksu lisamist ei takista ka PankrS § 651 lg-s 3 sätestatud halduri tasu ülemmäär. Nii PankrS § 65 lg-st 11 kui ka PankrS § 193 lg-st 4 tuleneb üheselt, et halduri tasule tuleb käibemaks lisada. Samas on PankrS § 651 lg-s 3 sõnaselgelt määratletud üksnes halduri tasu ülemmäär. Kolleegium leiab, et eeltoodud sätted ei anna alust piirata halduri tasu suurust koos käibemaksuga 5%-ga pankrotivarast. Vastupidist väites on võlausaldaja tuginenud Riigikohtu seisukohale, mille järgi PankrS-iga on määratud halduri tasu piirmäärad ja piirmäärajärgne halduri tasu sisaldab ka makse (Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 30). Kolleegium selgitab, et erinevalt käesolevast asjast ei käsitlenud eelviidatud lahend käibemaksu lisamist halduri
tasule.
20.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
21.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.