nende Määruskaebuse esitaja: OÜ GMPP Disain (rg-kood 10347549), lepinguline esindaja: vandeadvokaat Indrek Lillo Võlgnik: Osaühing Amelbah (pankrotis) (rg-kood 11130131), seaduslikud esindajad: Viktoriya Melkova ja Dmitri Melkov Pankrotihaldur: Tarmo Villman
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 21. aprilli 2025 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.
Jätta OÜ GMPP Disain määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse
lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.OÜ GMPP Disain (võlausaldaja) esitas 27. juulil 2009 Viru Maakohtule Osaühingu Amelbah (pankrotis) (võlgnik) pankrotiavalduse.
2.Maakohus võttis 30. juuli 2009 määrusega pankrotiavalduse menetlusse, nimetas 1. veebruari 2010 määrusega võlgnikule ajutise halduri ning kuulutas 16. märtsi 2010 määrusega välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Tarmo Villmani (haldur). Ajutise halduri aruandest nähtus mh, et võlgniku olulisim vara oli Telliskivi 49 kinnisasjale 2005. a seatud tasuta hoonestusõigus tähtajaga 2030. a (hoonestusõigus), mille omanikuks sai 9. jaanuaril 2009 Vene Föderatsiooni kodanik Sergey Krivonosov.
3.Maakohus kinnitas 15. novembri 2011 määrusega jaotusettepaneku, mille kohaselt tunnustati II järgus Maksu- ja Tolliameti (MTA) nõue 223,63 eurot (0,17%), võlausaldaja nõue 125 418,11 eurot (93,85%) ja OÜ Narva Ehitusprojekt nõue 7988,96 eurot (5,98%) ning III järgus võlausaldaja nõue 527 798,40 eurot.
4.Maakohus jättis 26. juuni 2024 määrusega halduri 21. aprillil 2023 esitatud lõpparuande kinnitamata ja tagastas selle haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks, sest lõpparuandes toodud võlausaldaja rahuldamata nõuete suurus ei vastanud tegelikkusele. Võlgnik tasus müügilepingu alusel võlausaldajale 269 404,16 eurot. Haldur esitas võlausaldajale 15. septembril 2011 pankrotiseaduse (PankrS) § 46 lg 1 alusel avalduse müügilepingust tulenevate võlgniku lepinguliste kohustuste täitmisest loobumiseks ning 11. juunil 2015 müügilepingust tuleneva nõude 267 150,69 eurot ja tasaarvestuse avalduse. Maakohus leidis, et halduril ei olnud õigust tasaarvestada võlgniku nõuet võlausaldaja nõudega.
5.Haldur avaldas 15. juuli 2024 Ametlikes Teadaannetes teate uue lõpparuandega tutvumise kohta ning esitas lõpparuande 26. juulil 2024 maakohtule kinnitamiseks. Haldur palus kinnitada lõpparuande ja lõpetada pankrotimenetluse, vabastada ennast halduri kohustustest ning määrata oma tasuks 17 836,80 eurot, koos sotsiaalmaksuga 23 723 eurot. Pankrotivara on müüdud, teistelt isikutelt saada olev vara puudub. Halduri tegevuse tulemusena laekus pankrotivarasse 213 637,79 eurot – Telliskivi 49 hoonestusõiguse enampakkumisel müügist 200 000 eurot (ostjaks võlausaldaja), tsiviilasjas nr 2-15-6601 tehtud lahendist tuleneva nõudeõiguse enampakkumisel müügist 9 eurot, Telliskivi 49 äripindade üürimisest 9971,19 eurot, kohtumenetlustest 3594,66 eurot, intressidest 67,37 eurot. PankrS § 146 lg 1 kulud on kokku 27 861,56 eurot, v.a halduri tasu koos maksudega. Pärast jaotusettepaneku kinnitamist täitis kolmas isik MTA nõude ning nõudeõigus võlgniku vastu lõppes. Võlausaldaja omandas OÜ Narva Ehitusprojekt nõude ja muutus alates 8. maist 2015 ainsaks pankrotivõlausaldajaks. Pärast jaotusettepaneku kinnitamist esitasid nõude ka Alla Aleksandrova, Kirill Krivonosov ja Olga Nevežina, nende hagi halduri vastu jäeti tsiviilasjas nr 2-15-6601 rahuldamata. Selgus jaotise saamiseks õigustatud isikute kohta saabus 2. aprilli 2018 ja võlausaldajale tehti väljamakse 164 180 eurot (II järgus 133 407,07 eurot, III järgus 30 772,93 eurot). Võlausaldaja III järgu nõudest jäi rahuldamata 497 026,10 eurot. Haldur osales 14 tsiviilasja menetluses, sh hoonestusõiguse tagasivõitmiseks ja kahju hüvitamiseks. Haldur ei kavatse rohkem hagisid esitada. Lisaks esitasid võlgnik kaks ning võlausaldaja ja/või pankrotitoimkond (toimkond) üheksa kaebust halduri tegevuse peale, maaja ringkonnakohus ei tuvastanud halduri tegevuses minetusi. Haldur osales ka kohtueelsetes menetlustes – kriminaalmenetluses nr 10240101367, väärteomenetluses, vaidemenetlus 2
maksuhalduriga, Päästeameti ettekirjutuse menetluses. Haldur valitses pankrotivara, olulisim tegevus seondus tagasivõidetud hoonestusõigusega, mh tegeles haldur üürilepingutega. Võlgniku makseraskused tulenesid negatiivsetest turumuudatustes Eestis ja maailmas 2008.– 2009. a. Tekkis olukord, kus võlgnik ei olnud võimeline kaasama kohustuste täitmiseks täiendavaid võõrvahendeid või omakapitali sissemakset ja tekkis likviidsuskriis. Pankrotiavalduse esitamise asemel tegi võlgniku juhatus toiminguid võlgniku varalise seisu halvendamiseks ehk võlgniku maksevõime kahjustamiseks. Haldur esitas seoses sellega nii hagid, mille menetlused lõppesid kompromissiga, kui ka kuriteoteate, mille menetlus lõppes aegumise tõttu. Maksejõuetuse põhjuseks ei olnud kuriteo tunnustega tegu ega raske juhtimisviga, kuid tuvastatud on see, et võlgniku juhtorgan kahjustas teadvalt võlgniku varalist seisundit, samuti juhtimisviga, millega põhjustati võlgniku maksevõime oluline vähenemine.
6.Võlausaldaja esitas 23. juulil 2024 lõpparuandele vastuväited, palus jätta lõpparuande kinnitamata ja tagastada selle haldurile menetluse jätkamiseks, samuti kohustada haldurit esitama andmeid ja dokumente.
Haldur esitas 16. septembril 2024 seisukoha võlausaldaja vastuväite kohta ning tõendid.
MAAKOHTU MÄÄRUS
8.Maakohus rahuldas 21. aprilli 2025 määrusega võlausaldaja vastuväite lõpparuandele osaliselt (p 1), kinnitas lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse (p 2) ning märkis, et pankrotimenetluses jäi rahuldamata võlausaldaja nõue 497 026,10 eurot ja võlgnik nõuetele vastuväiteid ei esitanud (p 3). Maakohus kinnitas pankrotihalduri tasu 15 331,29 eurot, millele lisandub sotsiaalmaks 33%, kokku 20 390,61 eurot, mõistis tasu välja pankrotivarast halduri kontole ja määras, et tasumisele ja/või kinnipidamisele kuuluvad maksud tuleb tasuda MTA kontole (p 4). Maakohus kinnitas võlgniku seni kinnitamata pankrotimenetluse kulud ja väljamaksed pankrotivarast 24 121,20 eurot (p 6), vabastas halduri tema kohustustest (p 6), määras võlgniku dokumentide hoidjaks Bilansiekspert OÜ (p 7) ja avaldas Ametlikes Teadaannetes teate pankrotimenetluse lõpetamise kohta (p 8). Lõpparuanne vastab PankrS § 162 lg-te 2 ja 3 nõuetele. Maksejõuetuse põhjuseks ei ole kuriteo tunnustega tegu või raske juhtimisviga, vaid muu asjaolu PankrS § 162 lg 3 tähenduses. Haldur käsitles lõpparuandes põhjalikult põhjuseid, mis viisid lõppkokkuvõttes võlgniku maksejõuetuseni. Lõpparuandest ei nähtu, et pankrotimenetluses oleks rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi. Haldur taotles tasu peaaegu ülemmääras, põhjendades seda pankrotimenetluse pikkusega ja vajadusega osaleda kohtumenetlustes. Maakohus nõustus, et pankrotimenetluse pikkuse põhjustasid mh võlgniku ja toimkonna kaebused ja taotlused halduri vabastamiseks, mille menetlemisel oli halduril kohustus osaleda. Samas kasutas haldur abi raamatupidamise korraldamisel, bürooteenuseid ning õigusabi kriminaalasjas ja õigusliku hinnangu andmisel, samuti osaliselt kohtumenetlustes. Pankrotimenetluses esitati vähe nõudeavaldusi, nende kontrollimine ei olnud töömahukas. Tunnustati kolme võlausaldaja II järgu nõuded kokku 133 630,70 eurot ja ühe võlausaldaja III järgu nõue 527 798,40 eurot. Alates 8. maist 2015 jäi ainukeseks võlausaldajaks GMPP Disain OÜ. Haldur tegeles hoonestusõiguse tagasinõude ja müügiga ning esitas kahju hüvitamise nõuded võlgniku juhatuse liikmete vastu. Halduri töö maht ja keerukus ei olnud nii suur, et määrata alammäärast suurem tasu. Seega rahuldab kohus võlausaldaja vastuväite halduri tasu osas; sotsiaalmaksu lisamise osas on vastuväide põhjendamatu.
3
Põhjendatud ei ole etteheited menetluse venimise ja selle kohta, et haldur ei andnud piisavat teavet ega vastanud päringutele. Kohus ei tuvastanud menetluse käigus ja halduri tegevuses midagi ebaharilikku või ebaseaduslikku. Kirjavahetusest nähtuvalt arutati mh lahendi täitmist Vene Föderatsioonis, teavitati võlausaldajat ja toimkonda täitmise takistustest ja küsiti seisukohti. Haldur oli sunnitud taotlema kohtu luba toiminguteks ja kulude kandmiseks seoses tsiviilasja nr 2-15-6601 lahendi Vene Föderatsioonis täitmisega, kohus andis loa 7. mail 2020. Toimkonna ja halduri vaheliste lahkhelide põhjuseks oli toimkonna ja üldkoosoleku korduv ettekirjutus kalduda pankrotivara realiseerimisel kõrvale PankrS § 136 lg-s 1 sätestatust. Haldur keeldus täitmast võlausaldaja korraldust müüa talle hoonestusõigus hinnaga 60 000 eurot. Vaidlus lahendati Viru Maakohtu 6. mai 2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-1654, kohus tühistas üldkoosoleku otsuse. Samuti jättis maakohus 7. juuli 2015 määrusega rahuldamata võlausaldaja taotluse vabastada haldur, selgitas toimkonnale ja üldkoosolekule pankrotivara müügi sätteid ning hoiatas toimkonna liikmeid kohustuste rikkumise tagajärgede eest. Haldur müüs hoonestusõiguse avalikul enampakkumisel hinnaga 200 000 eurot. Võlausaldaja väited seoses hoonestusõiguse müügi ja kahjuga on asjakohatud ning maakohus neid ei analüüsi. Maakohus pidas põhjendatuks ja mõistlikuks lõpparuandes toodud kulu 15. juuli 2024 seisuga PankrS § 148 alusel 12 408,64 eurot ja PankrS § 150 alusel 15 452,92 eurot (v.a halduri tasu koos sotsiaalmaksuga). Sellest on kinnitamata 24 121,20 eurot, mis oli vajalik ja põhjendatud ning tuleb kinnitada. Koos halduri tasu ja sellele lisanduva sotsiaalmaksuga on PankrS § 146 lg 1 kulud kokku 48 252,17 eurot. Ainuüksi halduri tasu vähendamiseks ei ole põhjust tagastada lõpparuannet PankrS 163 lg 6 järgi haldurile (RKTKm 2. märts 2016, 3-2-1-183-15). Järele jääva summa saab maksta võlausaldajale välja vastavalt jaotisele.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.Võlausaldaja esitas 6. mail 2025 määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada, saata asja uueks lahendamiseks tagasi maakohtule ja jätta määruskaebusega seotud menetluskulud võlgniku kanda. Võlausaldaja vaidlustab määrust aruande kinnitamise ja pankrotimenetluse lõpetamise ning halduri tasu osas. Nii haldur kui ka maakohus leidsid menetlusnorme oluliselt rikkudes ja tõendeid ebaõigesti hinnates ekslikult, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks ei ole kuriteo tunnustega tegu või raske juhtimisviga. Seeläbi leidis maakohus ka ekslikult, et halduri tasuks tuleb kinnitada 20 390,61 eurot. Samuti asus maakohus ekslikule seisukohale, et pankrotimenetluses ei rikutud võlgniku ja võlausaldajate õigusi. Maakohus pidi jätma PankrS § 163 lg 6 alusel lõpparuande kinnitamata ja tagastama selle haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks. Maksejõuetuse põhjustasid ilmselgelt juhatuse liikmete Dmitri Melkovi ja Viktoriya Melkova kuriteo tunnustele vastav tegu ja rasked juhtimisvead. Juhatuse liikmed ei esitanud aegsasti pankrotiavaldust, mis on raske juhtimisviga. Samuti on raske juhtimisviga äririskidega arvestamata jätmine ja riskantsete kohustuste võtmine; võlaõigusliku lepingu sõlmimine ja lootus teenindada seda pangalaenude abil oli suur äririsk, mis realiseerus panganduskriisi näol. Juhatuse liikmed võõrandasid hoonestusõiguse 22. detsembril (määruskaebuses ekslikult novembril) 2008 S, Krivonosovile hinnaga 5 250 000 krooni, mille ostja tasus väidetavalt 2005.–2008. a kassasse. Raamatupidamine ei kajasta S. Krivonosovi makseid võlgnikule, tegemist on juhatuse liikmete raamatupidamise hoolsuskohustuse raske rikkumisega. Harju Maakohus tunnistas 30. septembri 2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-12856 hoonestusõiguse müügi S. Krivonosovile ebaseaduslikuks ja mõistis hoonestusõiguse võlgniku valdusesse. Maakohus tuvastas, et leping kahjustas võlausaldajate huve, sest võlgniku ainuke vara, mille 4
arvel oleks saanud rahuldada võlausaldajate nõudeid ja teenida tulu, võõrandati tasuta; juhatuse liikmed tegutsesid koostöös S. Krivonosovi ja tema abikaasa ning õigusjärglase Alla Aleksandrovaga. Seega kahjustasid juhatuse liikmed teadlikult ja tahtlikult võlgnikku ning muutsid ta varatuks ja maksevõimetuks, mis on raske juhtimisviga. Sellega muutsid juhatuse liikmed võlausaldajate nõuete täitmise ja hoonestusõiguse lepinguga seotud eesmärkide saavutamise võimatuks, mis on pankrotikuritegu. S. Krivonosovi ja tema abikaasa antud üldvolituse alusel valitsesid maaüksust ja hoonestusõigust endiselt võlgniku juhatuse liikmed, kes olid ka Vidkam OÜ juhatuse liikmed. OÜ-l Vidkam ei olnud võlausaldaja ees kohustusi, lepingujärgsete maksete lõpetamine tõi kaasa tagajärjed võlgnikule. Haldur ei nõustunud välja selgitama, kes tegelikult valitses hoonestusõigust, võlausaldajal kulus iseseisvalt selle tuvastamiseks ca 1,5 aastat. Haldur rikkus oluliselt hoolsuskohustust. Kui hoonestusõiguse valitseja sai teatavaks, esitasid võlausaldaja ja haldur kuriteoteated. Menetlus lõppes aegumisega, kuid see ei tähenda, et juhatuse liikmed ei pannud toime pankrotikuritegu. Nad tegutsesid teadlikult ja tahtlikult eesmärgiga vabaneda võlausaldaja nõuetest ja teenida hoonestusõiguselt tulu ilma kohustusteta võlausaldaja ees. Haldur rikkus PankrS § 163 lg 5 viimases lauses nimetatud kohustust, sest ei esitanud juhatuse liikmete vastu mistahes nõudeid seoses raskete juhtimisvigade ja seeläbi võlgniku maksejõuetuse tekitamisega. Samuti ei esitanud haldur juhatuse liikmete vastu hagi hoonestusõiguse ebaseadusliku valdusega saadud kasutuseeliste hüvitamiseks ega nõudnud neilt ka hoonestusõiguse oluliseks osaks olevatele ehitistele pankrotimenetluse ajal õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Simus Kinnisvara OÜ tuvastas 18. detsembri 2014 eksperthinnangus, et Telliskivi 49 kinnisasjal asuvad hooned on kahjustunud ja nende kasutuselevõtuks on vaja teha kulutusi ca 70 000 – 80 000 eurot; selle kahju eest vastutavad juhatuse liikmed, kes hoonestusõigust tegelikult valdasid. Haldur teatas 15. septembril 2011 võlausaldajale, et lõpetab müügilepingu täitmise, ning küsis nõusolekut kinnisasja müümiseks võlgnikule 1 euro eest tasumisega 99 aasta pärast. Samas ei kustutanud haldur kinnistusraamatust eelmärget. Seega kehtis müügileping pankroti väljakuulutamisest kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseni 23. novembril 2012 ning võlgnik oli kohustatud tasuma võlausaldajale 70 000 krooni kuus, kokku 143 589,74 eurot. Haldur ei või loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kui kohustuse täitmise tagamiseks on kinnistusraamatusse kantud eelmärge (PankrS § 46). Asjaõiguslepingu tähtaja saabumisel oli võlausaldajal võimalus muuta hoonestusõigus tasuliseks. Haldur ei olnud sellega nõus ja võlausaldajal puudus raha kohtusse pöördumiseks. Haldur müüs hoonestusõiguse 2015. a sügisel oksjoni korras sunniviisiliselt võlausaldajale hinnaga 200 000 eurot. Võlausaldaja ei saanud kasutada hoonestusõiguse lepingust tulenevalt eelisostuõigust ja oli sunnitud võtma väljaostmiseks kiirlaenu kulukusega üle 40 000 euro. Haldur tegi võlausaldajale väljamakse 2. aprillil 2018, viivitades 2,5 aastat. Halduri rikkumisi ja tegematajätmisi arvestades tuleb tema tasu vähendada alla alammäära, isegi nullini. Haldur ei suutnud või tahtnud teha kõike vajalikku ja kohustuslikku, sh esitada nõudeid kahju hüvitamiseks ja pankrotivara suurendamiseks. Sellega rikkus haldur oluliselt nii võlgniku kui ka võlausaldajate huve ja tekitas olukorra, kus võlausaldajate nõuded rahuldati oluliselt väiksemas ulatuses. Võlausaldaja nõuded võlgniku ja halduri vastu on aegunud.
10.Haldur palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata ning määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Võlausaldaja esitab vastuväites ja määruskaebuses erinevaid etteheiteid ega põhjenda seda; uued asjaolud ja väited tuleb jätta tähelepanuta.
5
Määruskaebusest ei nähtu PankrS § 163 lg-s 6 sätestatud asjaolusid, mis tingiksid lõpparuande kinnitamata jätmise. Võlausaldaja ei väida, et peaks saama jaotise alusel rohkem raha seetõttu, et halduri tasu on liiga suur või kinnitatud kulu põhjendamatu või et pankrotimenetlust tuleks jätkata ning esitada kuriteoteade ja kahju hüvitamise nõuded. Võlausaldaja keskne etteheide on see, et maksejõuetuse põhjuseks ei ole märgitud seda, mida tema arvates tulnuks märkida, kuid ta ei seosta oma etteheidet PankrS § 163 lg-ga 6. Sisuliselt vaidlustab võlausaldaja määruse põhjendusi, mis on lubamatu ja tuleb jätta tähelepanuta. Haldur märgib siiski, et karistusõiguses kehtib süütuse presumptsioon. Kriminaalasju menetleti, kuid kedagi ei mõistetud süüdi, mistõttu kuritegu ei ole. Kuna kohus ei tuvastanud hagimenetluses juhtimisviga ega mõistnud seoses juhtimisveaga välja kahjuhüvitist, ei saa väita ka raske juhtimisvea olemasolu. Erinevate kahjunõuetega seotud tsiviilasjad lõppesid kompromissiga, mis tähendab sisult seda, et etteheidetud teo olemasolu ei saa väita. Määruskaebusest ei nähtu seoses halduri tasuga etteheiteid diskretsiooni piiride ületamise kohta. PankrS § 65 lg 5 teine lause seostab tasu tehtud töö mahu ja vastutusega, see ei ole instrument halduri karistamiseks. Võlausaldajal on haldurile etteheiteid juba alates 2011. a, mh seoses menetluse kestusega. Kohus ei tuvastanud halduri tegevuses rikkumisi ei jooksvalt ega eraldi järelevalvemenetluses. Võlausaldaja ei too esile ühtegi ajavahemikku, mil haldur oli tegevusetu, ning jätab tähelepanuta objektiivsed tegurid. Haldur ei oleks saanud menetluse pikkust mõjutada muul viisil kui nõustudes võlausaldaja seisukohtadega, sh sellega, et pankrotimenetluse kulu on 0 eurot ja haldur peab maksma võlausaldajale tema soovitud summa.
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning saatis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
12.Võlgnik ei esitanud ringkonnakohtu antud tähtpäevaks vastust määruskaebusele.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid määruse põhjendusi tuleb osaliselt muuta ja täiendada (TsMS § 657 lg 1 p 2 1, § 659). Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda.
14.Võlausaldaja palub tühistada maakohtu määruse ja saata asja lahendamiseks tagasi maakohtule. Selline taotlus ei vasta TsMS § 662 lg 1 p 3 nõuetele – puudub selge taotlus, millist lahendit määruskaebuse esitaja tühistatud osas taotleb. Taotlus saata asi tagasi maakohtule ei ole ringkonnakohtule siduv, määruskaebuse esindajal tuleb väljendada selgelt eelkõige seda, mida tuleks tema hinnangul sisuliselt teha. Määruskaebuse põhjendustest on siiski võimalik järeldada, mida võlausaldaja soovib saavutada. Võlausaldaja märgib mitmes kohas (nt kaebuse p-des 2.4.6 ja 2.10), et maakohus oleks pidanud jätma lõpparuande kinnitamata ja tagastama selle haldurile menetluse jätkamiseks. Sealjuures tugineb võlausaldaja sellele, et maksejõuetuse põhjuseks ei ole mitte maakohtu märgitud muu asjaolu, vaid kuriteo tunnustega tegu ja rasked juhtimisvead, ning haldur on jätnud esitamata nõuded juhatuse liikmete vastu. Määruskaebuse põhjendusest selgub seegi, et võlausaldaja arvates tuleks halduri tasu vähendada nullini. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse põhjendatust ja seaduslikkust vaid vaidlustatud osas (TsMS § 651 lg 1, § 659). Ehkki võlausaldaja palub tühistada kogu maakohtu määruse, ei nähtu määruskaebusest ülejäänud osas sellele ühtegi eraldi vastuväidet, sh maakohtu kinnitatud pankrotimenetluse kulude ja pankrotivarast tehtud väljamaksete osas. 6
15.Haldur märgib õigesti, et võlausaldaja ei esita määruskaebuses samu etteheiteid mis lõpparuandele esitatud vastuväites. See ei anna aga alust jätta määruskaebuses esitatud uusi asjaolusid ja väited tähelepanuta. PankrS § 164 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja esitada pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale määruskaebuse, kui ta esitas menetluse lõpetamise avalduse vastu vastavalt PankrS § 161 lg-le 2 või § 163 lg-le 2 vastuväite. Võlausaldaja esitas PankrS § 163 lg 2 järgi lõpparuandele vastuväite. Erinevalt nt PankrS § 1001 lg-s 3 sätestatud nõudele esitatavast vastuväitest ei näe PankrS § 163 lg 2 sõnaselgelt ette, et vastuväide peab olema põhistatud. Ringkonnakohtu arvates on lõpparuandele esitatud vastuväitel mh kaebeõiguse reserveerimise tähendus. Kohus peab lõpparuannet täies ulatuses kontrollima olenemata vastuväidetest (RKTKm 4. november 2015, 3-2-1-34-15, p 34). Eeltoodut arvestades ei ole vastuväite esitanud võlausaldaja määruskaebuse väited piiratud vaid sellega, millele ta tugines juba vastuväites. Võlausaldaja ei toonud määruskaebuses siiski välja asjaolusid, mis lõppkokkuvõttes annaks alust jätta lõpparuanne kinnitamata ja tagastada see haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks või vähendada halduri tasu.
15.1.Kohus jätab vastavalt PankrS § 163 lg-le 6 lõpparuande kinnitamata ja tagastab selle määrusega haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks, kui lõpparuandest ilmneb, et pankrotimenetluses on rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi. Õiguskirjanduses on selgitatud, et rikkumine peab esinema objektiivselt ning võlgniku ja võlausaldaja õiguslikku positsiooni reaalselt mõjutama (Pankrotiseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt. Tartu 2024, § 163 komm. 7.2; PankrS II).
15.1.1.Pankrotimenetluse lõpetamise määruses märgib kohus PankrS § 163 lg 5 esimese lause alusel, kas võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu. Ringkonnakohus nõustub iseenesest võlausaldajaga, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei põhjustanud võlgniku maksejõuetust kuriteo tunnustega tegu ega raske juhtimisviga, on ekslik. Lisaks leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis maksejõuetuse põhjused nõuetekohaselt analüüsimata ega toonud ka selgelt välja, millist muud asjaolu ta maksejõuetuse põhjuseks peab. Maakohus viitas sellele, et haldur käsitles lõpparuandes põhjalikult võlgniku maksejõuetuseni viinud asjaolusid, ning märkis maksejõuetuse põhjuseks üldsõnaliselt muu asjaolu. Kohus saab sisendi maksejõuetuse tekkimise põhjuste üle otsustamiseks haldurilt. Samas ei saa kohtu roll lõpparuande kinnitamisel olla üksnes konstateeriv; kohus saab toetuda arvamuse kujundamisel dokumentidele ja halduri seisukohtadele, kuid lahendisse peab kohus märkima enda seisukoha, tuvastatud asjaolud ja põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis (vt ka RKTKm 11. mai 2016, 3-2-1-27-16, p 12). Sealjuures ei saa maksejõuetuse põhjuseks olemuslikult olla „muu asjaolu“, vaid maksejõuetuse põhjustas ikkagi mingi konkreetne asjaolu või tegur või nende koosmõju (vt PankrS II, 163 komm. 6.2.3). Eeltoodu ei anna siiski alust maakohtu määrust tühistada ning saata asja tagasi maakohtule, vaid ringkonnakohus peab võimalikuks ise muuta ja täiendada määrust maksejõuetuse põhjuste osas.
15.1.2.Ehkki haldur leidis lõpparuandes, et võlgniku makseraskused tulenesid negatiivsetest turumuudatustest Eestis ja maailmas 2008.–2009. a, mille tulemusena tekkis võlgnikul likviidsuskriis, ning maksejõuetuse põhjuseks ei olnud kuriteo tunnustega tegu ega raske juhtimisviga, annavad nii halduri ülejäänud seisukohad kui ka toimiku materjalid aluse järeldada vastupidist. 7
Lõpparuande järgi asus võlgniku juhatus pankrotiavalduse esitamise asemel võlgniku varalist seisundit teadvalt kahjustama ning põhjustas juhtimisveaga võlgniku maksevõime olulise vähenemise. Toimiku materjalidest ilmneb, et haldur esitas juhatuse liikmete kohta 18. märtsil 2010 kuriteoteate ja 26. novembril 2011 lisa kuriteoteatele (dtl 566–570). Haldur märkis viimases mh, et võlgniku ainus märkimisväärset väärtust omav vara oli hoonestusõigus ning selle võõrandamisega 22. detsembril 2008 muutus võlgnik maksejõuetuks; müügitehingus osales võlgniku juhatuse liige Dmitri Melkov, kelle tegevuses võivad olla karistusseadustiku (KarS) §-s 384 sätestatud süüteo – maksejõuetuse tahtlik põhjustamine – tunnused. Samuti leidis haldur, tuginedes mh Raamatupidamisbüroo Camelod OÜ 25. oktoobri 2010 hinnangule (dtl 766–769), et mõlemad juhatuse liikmed võivad olla toime pannud KarS §-s 385, §-s 381 1 ja §-s 344 nimetatud kuriteod – nad üritasid luua ettekujutust, et S. Krivonosov tasus 5,25 miljonit krooni; rikkusid teadvalt raamatupidamise korraldamise nõudeid; võltsisid võlgniku raamatupidamisdokumente, mille tulemusena tekitati S. Krivonosovile olematu võlanõue, mille tasaarveldamisega vabanes ta müügihinna tasumise kohustusest. Haldur esitas oma ettekandest nähtuvalt kriminaalmenetluses nr 10240101367 juhatuse liikmete vastu ka tsiviilhagid 335 536,15 eurot ja 3128,74 eurot (dtl 601). Lõpparuande kohaselt lõpetati kriminaalasi aegumise tõttu. Lõpparuande ja halduri 16. septembri 2024 seisukoha järgi esitas ta juhatuse liikmete vastu ka tsiviilmenetluses hagid kahju hüvitamiseks, menetlused lõppesid kompromissiga (dtl 3441). Asjaolud, et kedagi ei ole süüdi mõistetud või ei ole kohtud tsiviilasjas tehtud lahendis tuvastanud raskeid juhtimisvigu, ei välista iseenesest seda, et maksejõuetuse tekkimise põhjuseks oli kuriteo tunnustega tegu ja/või raske juhtimisviga. Ka Harju Maakohus tuvastas 30. septembri 2014 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-12856 (dtl 1235– 1260), et võlgnik andis hoonestusõiguse S. Krivonosovile üle ilma vastusoorituseta, mis raskendas olemasolevate võlausaldajate nõuete rahuldamist, ning kahjustas sellega teadlikult võlausaldajate huve. PankrS 28 lg 2 teise lause järgi loetakse raskeks juhtimisveaks juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Ringkonnakohus nõustub võlausaldajaga, et hoonestusõiguse võõrandamisega muutus võlgnik varatuks ning seega tuleb maksejõuetuse põhjuseks pidada lõppkokkuvõttes lisaks üldistele turumuudatustele siiski ka rasket juhtimisviga ja kuriteo tunnusega tegu.
15.2.Võlausaldaja väited, nagu ei oleks haldur esitanud juhatuse liikmete vastu nõudeid, on eksitavad. Toimiku materjalidest, sh lõpparuandest ja halduri 16. septembri 2024 seisukohast nähtuvalt esitas haldur juhatuse liikmete Dmitri Melkovi ja Viktoriya Melkova vastu hagid, mida menetleti tsiviilasjades nr 2-13-13715, 2-13-24910, 2-13-61081. Tsiviilasjad lõppesid kompromissiga, sealjuures arutas kompromissi sõlmimist toimkond, kuhu kuulus ka võlausaldaja seaduslik esindaja Tiit Muller (dtl 3678), kes muude isikute hulgas kompromissi
31.oktoobril 2014 samuti allkirjastas (dtl 3701, 3706–3711, 3715–3716). Seega ei saa haldurile ette heita, et ta oleks rikkunud PankrS § 163 lg 5 neljandat lauset, mille järgi on haldur kohustatud esitama raskes juhtimisveas süüdi oleva isiku vastu kahju hüvitamise nõude.
15.3.Eelmistes alapunktides toodut arvestades märkisid haldur ja maakohus küll maksejõuetuse põhjuseks ebaõigesti muu asjaolu, kuid see ei riku võlgniku ja võlausaldaja õigusi ega anna alust pankrotimenetluse jätkamiseks. Haldur on esitanud hagid juhatuse liikmete vastu, samuti kuriteoteate, ning määruskaebusest ei selgu, et lõpparuande kinnitamata jätmine ja selle pankrotimenetluse jätkamiseks haldurile tagastamine tooks kaasa muudatusi võlgniku või võlausaldaja olukorras.
16.Halduri tasu osas jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata, nõustub selles osas maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6, § 659). Võlausaldaja väited ei anna alust halduri tasu vähendada. 8
Kuna pankrotiavaldus võeti menetlusse enne 1. veebruari 2021, kohaldatakse PankrS § 193 lg 5 alusel halduri tasu arvestamisele PankrS § 55 lg 3 p 5 2, §-de 65, 651, 66 ja 661 ja § 127 lg 1 redaktsiooni, mis kehtis 31. jaanuarini 2021. Vastavalt PankrS § 65 lg 2 (redaktsioon kuni 31. jaanuar 2021) esimesele lausele arvestatakse halduri tasu pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast lähtudes, ning teise lause kohaselt arvestab kohus tasu suuruse määramisel töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. PankrS § 65 lg 5 (redaktsioon kuni 31. jaanuar 2021) järgi määrab kohus haldurile tasu PankrS § 651 lg-s 1 nimetatud alammääras. Alammäärast suurema tasu võib kohus määrata põhjendatud juhul. Kohus võib määrata alammäärast väiksema tasu, kui tasu suurus ei vasta halduri tehtud töö mahule ja vastutusele. Maakohus põhjendas tasu asjakohaselt ja piisavalt ning määras tasu õigesti alammääras, mis vastab halduri töö mahule, keerukusele, kutseoskustele ja vastutusele. Ehkki haldur ei pidanud lõpparuandes ekslikult maksejõuetuse põhjuseks kuriteo tunnustega tegu või rasket juhtimisviga, esitas ta pankrotimenetluse ajal siiski kuriteoteate ja tsiviilhagi, samuti hagid juhatuse liikmete vastu kahju hüvitamiseks. Halduri tegevuse tulemusena suurenes pankrotivara, sh võideti tagasi hoonestusõigus, mis hiljem võõrandati enampakkumisel 200 000 euro eest, kuigi võlausaldaja oli nõudnud seda endale mh 60 000 euro eest. Võlgniku, võlausaldaja ja toimkonna korduvate kaebuste tõttu tuli halduril osaleda ka menetlustes, mis otseselt pankrotivara ei suurendanud; maa- ja ringkonnakohus ei pidanud kaebusi halduri tegevuse peale põhjendatuks (dtl 1632–1633, 2945–2946).
17.Võlausaldaja ülejäänud väidete kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Etteheidetest seoses pankroti väljakuulutamisest kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseks ettenähtud tähtaja saabumiseni müügilepingu alusel 143 589,74 euro maksmata jätmisega ning sellega, et haldur ei nõustunud muutma hoonestusõigust tasuliseks, ei saa järeldada negatiivset mõju pankrotivarale ega võlgniku ja pankrotivõlausaldajate õiguste rikkumist. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikus neid väited ka täpsemalt analüüsida. Halduri keeldumine müüa hoonestusõigus võlausaldajale tema soovitud viisil ja hinnaga oli kooskõlas pankrotiseadusega; seda kinnitasid ka Viru Maakohtu 6. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-151654 (dtl 3618–3632) ja 20. juuli 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9283 (dtl 3655–3668) ning maakohtu 7. juuli ja ringkonnakohtu 9. septembri 2015 määrused tsiviilasjas nr 2-09-36205 (dtl 1569–1572, 1632–1633). Asjaolu, et haldur tegi võlausaldajale jaotise alusel väljamakse alles 2018. a, tulenes tsiviilasjast nr 2-15-6601, milles menetleti Alla Aleksandrovna ja S. Krivonosovi õigusjärglaste tagasivõitmise tagajärgedest tulenevat 200 000 euro suurust nõuet (dtl 1470–1477, 1635–1636, 1782–1789, 2887).
18.Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et haldur on kohustatud maksma halduri tasu vähendamise tulemusel järele jääva summa vastavalt jaotisele võlausaldajale välja viivitamata pärast määruse jõustumist ning esitama selle kohta andmed ja tõendi ka maakohtule. Maakohtul tuleb kohustuse täitmist PankrS § 69 lg 1 alusel kontrollida.
19.Määruskaebuse rahuldamata jätmist ning menetluse iseloomu arvestades tuleb määruskaebusega seotud menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.