A AS apellatsioonkaebuse hind 164 441,54 eurot ja HWS ́i vastuapellatsioonkaebuse hind 273 442,59 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A AS apellatsioonkaebus ja HWS ́i vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja ja vastuapellant): HWS (isikukood XXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu Kostja (apellatsioonimenetluses apellant ja vastuvastustaja): A AS (registrikood XXXXXXXX), tehingulised esindajad vandeadvokaat Allar Jõks ja vandeadvokaadi abi Kaija Riismaa
Kohtuistungi toimumise aeg
04.12.2015.a
Istungil osalenud isikud
Kostja tehingulised esindajad vandeadvokaadi abi Kaija Riismaa ja vandeadvokaat Allar Jõks ning hageja tehinguline esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 17.07.2014.a otsus tühistada osas, milles maakohus jättis töölepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tuleneva hüvitise nõude rahuldamata väiksemas ulatuses kui 230598,61 eurot, samuti sellelt nõudelt arvestatud viivise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja hüvitis summas 230598,61 eurot ning viivis nimetatud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest perioodi 01.07.2013.a-13.01.2016.a eest summas
48011,67 eurot ja viivis põhinõudelt (230598,61 eurot) alates 14.01.2016.a kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras. Jätta kogu menetluse kuludest 70% hageja kanda ja 30% kostja kanda. Jätta rahuldamata kostja esindaja poolt esitatud 04.12.2015.a kohtuistungi protokolli parandamise taotlus. A AS apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. HWS ́i vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Esitada peale Riigikohtu 21.09.2015.a otsust tehtud kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmises sõnastuses: „6.1. Hagi rahuldada osaliselt.
6.2.Välja mõista A AS-lt HWS ́i kasuks hüvitis 230598,61 eurot.
6.3.Välja mõista A AS-lt HWS ́i kasuks viivis eelmises punktis sätestatud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu perioodi eest 01.07.2013.a-13.01.2016.a summas 48011,67 eurot ja viivis põhivõlalt (230598,61 eurot) alates 14.01.2016.a kuni rahalise kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.
6.4.Jätta kõikidest menetluskuludest 70% hageja kanda ja 30% kostja kanda.“ Lisaks eespool toodule on kohtuotsus jõustunud Riigikohtu 21.09.2015.a otsusega osaliselt, järgmises sõnastuses: „7.1. Tuvastada, et A AS ja HWS ́i vahel 17.10.2011.a sõlmitud töölepingu kostjapoolne 31.05.2013.a ülesütlemine on tühine.
7.2.Lõpetada resolutsiooni p-s 1 viidatud tööleping A AS-i taotlusel alates 01.07.2013.a.
7.3.Mõista A AS-lt HWS ́i kasuks välja 1785 eurot ja 60 senti otsese varalise kahju hüvitamiseks.
7.4.Jätta rahuldamata HWS ́i nõue hüvitise saamiseks töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest ja mittevaralise kahju hüvitamiseks.“ Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 01.07.2013.a kostja vastu hagi. Hagi ja selle hilisemate täienduste järgi palus hageja: 1) tuvastada poolte vahel 17.10.2011.a sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus; 2) kohustada kostjat töölepingut täitma ja mõista temalt hageja kasuks välja töötasu 13 100,53 eurot kuus alates 01.07.2013.a kuni töölepingu ülesütlemist tuvastava kohtulahendi jõustumiseni, kuid mitte kauem kui 31.10.2015.a; 3) mõista kostjalt välja otsese varalise kahju hüvitamiseks 3692,51 eurot; 4) mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglase äranägemise järgi. Alternatiivselt töölepingu täitmise ja töötasu väljamõistmise nõudele palus hageja, juhul kui töölepingu lõpetab kohus, mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu lõpetamise tõttu hüvitis 366 814,84 eurot ja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest hüvitis 10 000 eurot. Samasuguse hüvitise palus hageja kostjalt välja nõuda ka juhul, kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on kehtiv. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 19.03.2014.a esitas hageja Harju Maakohtule kostja vastu ka haginõude viivise saamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kostjalt hageja kasuks väljamõistetavalt töötasult ja/või hüvitistelt 01.07.2013.a kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest kuni sellekohase täitmiseni. Maakohus võttis hagi eraldi menetlusse, kuid liitis selle 31.03.2014.a määrusega käesoleva asjaga. Hageja väitel on hageja ja Saksamaa äriühing A (edaspidi A) sõlminud tähtajatu töölepingu, mille alusel on hageja töötanud 01.10.1981.a erinevatel ametikohtadel. Alates 2007.a töötab hageja ehituse objektijuhina. A kuulub kontserni, mille reeglite järgi töötab ehituse objektijuht välisriigis kontserni kohaliku ettevõtjaga sõlmitava tähtajalise töölepingu alusel (mitte töölähetuses) ja välisriigis töötamise ajaks peatub n-ö koduüksusega sõlmitud tööleping. Hageja, kostja ja A leppisid 07.09.2011.a kokku, et hageja asub Auvere elektrijaama ehitamise ajaks 31.10.2015.a objektijuhina tööle Eestisse, leppides kokku ka töötamise peamised tingimused (Payroll Transfer Letter (PTL)). Hageja ja kostja sõlmisid 17.10.2011.a töölepingu tähtajaga 17.10.2011.a kuni 31.10.2015.a ja töötasuga 13 100,53 eurot kuus, millele lisanduvad PTL-is märgitud lisatasud. 15.01.2013.a teatas A-i esindaja hagejale telefoni teel, et temaga Eestis sõlmitud tööleping kavatsetakse üles öelda ja hageja peab ehituselt veebruari lõpuks lahkuma. Alates 18.02.2013.a asus hageja tööülesandeid täitma uus töötaja. Töölepingu kokkuleppel lõpetamisega hageja ei nõustunud. Kostja palus 26.04.2013.a hagejal viibida ajavahemikul 02.–17.05.2013.a Saksamaal töölähetuses. Hageja pöördus 14.05.2013.a töövaidluskomisjoni kostja vastu nõudega lõpetada töölepingu rikkumine, anda hagejale töölepingus kokkulepitud tööd ja hüvitada kahju, kuid loobus avaldusest, kui esitas kohtusse hagi. 15.05.2013.a teavitas hageja kostjat, et ta on tagasi Narvas ja valmis täitma oma töökohustusi. Kostja palus 16.05.2013.a jääda hagejal koju ootele. 31.05.2013.a ütles kostja töölepingu üles alates 09.06.2013.a. Sama avaldusega teatas A hagejale, et loeb alates 10.06.2013.a uuesti kehtivaks hageja ja A-i vahelise töölepingu, ning andis hagejale korralduse asuda täitma tööülesandeid Saksamaal. Edasise vaidluse vältimiseks teatas hageja, et asub 17.06.2013.a tööle Saksamaale, kus tema põhipalk on 7700,43 eurot kuus. Pooled olid sõlminud tähtajalise töölepingu, mille ajaks oli hageja ja A-i tööleping peatunud. Ei ole oluline, kes arvestas ja maksis hagejale töötasu, sest tasu maksmine oli kostja kohustus. Ülesütlemine on tühine, kuna selle eeldused ei olnud täidetud. Kui kohus ei rahulda kostja töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel esitatud taotlust tööleping lõpetada, võib hageja nõuda lepingu täitmist. Kui kohus lõpetab töölepingu, võib hageja nõuda hüvitist ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest 10 000 eurot ja ebaseadusliku ülesütlemise eest 366 814,84 eurot (28 kuu eest). Samasugust hüvitist tuleb maksta ka töölepingu seadusliku ülesütlemise korral. Hüvitiste arvutamisel tuleb lähtuda hagejale töölepingu alusel Eestis töötamisel makstud kuutasudest, sh põhitöötasu 13 100,53 eurot, fikseeritud lisatasu 4754,72 eurot, päevaraha ca 1080 eurot ja elukvaliteedi languse lisatasu ca 545,93 eurot. Kui sellest arvata maha Saksamaal makstav põhitöötasu 7700,43 eurot ja fikseeritud lisatasu 2014.a septembrini 2387,13 eurot, kaotas hageja töölepingu ülesütlemise tõttu kokku 294 054,33 eurot. Kuna hagejale teatati töölepingu lõpetamise kavatsusest, kuid ülesütlemisavaldus ja põhjused esitati alles ca kolme kuu pärast, pani kostja hageja ebakindlasse olukorda, tekitades talle pöördumatut emotsionaalset kahju ja hingelisi kannatusi. Hageja palus kohtul mõista kostjalt välja mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitis kohtu äranägemisel. Kuna hageja oli sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma advokaadi poole ja kasutama tõlketeenust, tekkis tal ka varaline kahju 3692,51 eurot. VÕS § 113 lg 1 alusel võib hageja nõuda väljamõistetavatelt summadelt ka viivist. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja arvates ei olnud pooled töösuhtes, sest nad ei täitnud teineteise suhtes töösuhtest tulenevaid peamisi kohustusi. Kostja ei maksnud hagejale töötasu ega juhtinud ja kontrollinud
3(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 tema tööd, seda tegi A. Hageja oli Eestis pikaajalises töölähetuses. Töötasu ei makstud hagejale kostja eest, kuna kostja ei ole A-ile seda hüvitanud. Eestis töötamise ja selle lõpetamise üle pidasid läbirääkimisi üksnes hageja ja A. Alternatiivselt leidis kostja, et pooled lõpetasid töölepingu kokkuleppel alates 09.06.2013.a. Kostja tegi selleks ettepaneku 31.05.2013.a kirjas ja hageja andis sellele nõustumuse teoga, asudes tööle Saksamaale. Hageja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue on aegunud ja põhjendamata. Kostjal oli ülesütlemiseks mõjuv põhjus, kuna A teatas hageja tagasikutsumisest Saksamaale. Kui ülesütlemine ei ole kehtiv, tuleb tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada ja vähendada hageja kasuks väljamõistetavaid hüvitisi nullini, sest hageja asus kohe tööle A-is ja viimane maksis talle ka töötasu. Töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest ei ole vaja hüvitist välja mõista, sest hagejale maksti töötasu kogu 2013.a juunikuu eest. Kahju hüvitamise nõuded ei ole samuti põhjendatud, sest kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Varalise kahju tekitas hageja endale ise, sest õigusabitoimingud ei olnud vajalikud. Kostja ei kohelnud hagejat ebaväärikalt ega survestanud teda, ka ei ole väidetavalt rikutud kostja kohustused suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Viivise nõue on aegunud ja viivist tuleb vähendada, lähtudes hüvitise suurusest, mis hageja kasuks välja mõistetakse. Kui poolte vahel oli töösuhe, ei pidanud kostja hagejale päevaraha maksma ning hageja rahalised nõuded tuleb talle makstud 14 503 euro suuruse päevarahaga tasaarvestada. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 17.07.2014.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Maakohus tuvastas, et töölepingu ülesütlemine 31.05.2013.a on tühine, lõpetas töölepingu kostja taotlusel alates 01.07.2013.a ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja töölepingu lõpetamise hüvitise 151 202,80 eurot, viivise 13 238,74 eurot ja alates 18.07.2014.a viivise väljamõistetud hüvitise tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Otsuse kohaselt tuleb pooltevahelisele õigussuhtele hageja Eestis töötamise tõttu kohaldada Eesti õigust. Eesti ega Saksa õiguse kohaselt ei ole välistatud kahe kehtiva töölepingu olemasolu. Pooled sõlmisid 17.10.2011.a töölepingu, mille alusel asus hageja samast päevast kostja juurde tööle konsortsiumi objektijuhina. Leping sõlmiti tähtajalisena 31.10.2015.a. 17.10.2011.a lepingu dokument on pealkirjastatud töölepinguna, pooled on selles nimetatud kui tööandja ja töötaja, selles on märgitud töötaja ametikoht ja töökohustused ning määratud tööandja nimel korraldusi andev ja nende täitmist kontrolliv isik. Poolte ja A-i kolmepoolseid suhteid reguleerib PTL, mille p-s 3 leppisid pooled ja A kokku, et hageja sõlmib töölepingu kostjaga. Kostja lähtus ka töölepingu kokkuleppel lõpetamise dokumendi ettevalmistamisel ja 31.05.2013.a avalduses sellest, et 17.10.2011.a leping oli tööleping. Kostja korraldas hageja majutamise Eestis ja väljastas talle volikirja, millest nähtus, et hageja tegutses Eestis tööülesandeid täites kostja nimel. Samuti andis kostja hagejale korralduse olla 02-17.05.2013.a töölähetuses Saksamaal ja mitte tulla tööle alates 16.05.2013.a. Kostja allkirjastas 07.09.2011.a PTL-i, st hiljemalt 2011.a septembris olid läbirääkimistesse töölepingu sõlmimiseks astunud omavahel ka hageja ja kostja. Samuti tegi kostja 16.04.2013.a hagejale ettepaneku pikendada tasulist puhkust probleemi lahendamiseni. Kontserni töökorraldusliku dokumendi „Saatmise mudel projektide kohta Eestis" järgi ei kohaldata hageja ametikohale töölähetust. Sellest, et töötasu maksab kolmas isik, ei saa järeldada, et ta on tööandja (VÕS § 78 lg 1). Pooled ei leppinud 17.10.2011.a lepingus ega PTL-is kokku, et töötasu maksmise kohustuse peab täitma kostja isiklikult. Küll aga oli 17.10.2011.a lepingu p 5.1 ja PTL p 2 järgi töötasu maksmine kostja kohustus. Kostja deklareeris hagejale makstud töötasu, ei ole oluline, kas kostja hüvitas hageja töötasu A-ile. Seega oli hagejale Eestis töötasu maksma kohustatud kostja. Seadusest ei tulene, et tööandja nimel töötajale tööülesandeid andev ja nende täitmist kontrolliv isik peab
4(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 olema tööandja töötaja. TJ-le andis volituse hagejale tööülesannete andmiseks ja täitmise kontrollimiseks kostja. Lisaks andis kostja TJ-le välja eraldi volikirja enda esindamiseks. Seega määras kostja hagejale tööülesandeid andnud ja nende täitmist kontrollinud isiku. Hagejale Saksamaal tõendi A1 väljastamine ei võimalda järeldada, et temaga ei sõlmitud Eestis töölepingut. Tulenevalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16. septembri 2009.a määrusest nr 987/2009 ja määrusest nr 883/2004 ei sõltu töötaja töösuhte või tegeliku töötamise tuvastamine sellest, millise riigi sotsiaalkindlustussüsteemi kohaldamise kohta on talle väljastatud tõend A1 määruse nr 987/2009 art 19 lg 2 alusel. Hageja suhtes sooviti jätkuvalt kohaldada Saksamaa sotsiaalkindlustussüsteemi. Seetõttu koostati töötasu ja muude maksustatavate väljamaksete arvestuse kohta iga kuu ühine dokument (palgaleht), mille vormistas A, ning sotsiaalkindlustuse ja puhkuse dokumendid esitas hageja A-ile. Kumbki pool ei väitnud, et hageja puhkusele lubamine ei toimunud TLS § 69 alusel. Kuivõrd pooled olid sõlminud tähtajalise töölepingu, sisaldus kostja 31.05.2013.a kirjas töölepingu ülesütlemise avaldus. Ei ole tõendatud, et tööleping lõppes poolte kokkuleppel. Hageja avaldas 05.06.2013.a, et tema tööle asumisest Saksamaal ei saa järeldada nõustumust töölepingu Eestis lõpetamisega. Hageja töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõue ei ole aegunud. Kuna hageja sai töölepingu ülesütlemise avalduse kätte 31.05.2013.a, möödus 30päevane tähtaeg 30.06.2013.a, mis oli pühapäev. Hageja esitas hagi 01.07.2013.a, mis oli esimene järgnev tööpäev (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8). Töölepingu ülesütlemise avaldus vastas vorminõuetele (TLS § 95 lg 1), kuid ei sisaldanud ülesütlemise põhjendusi (TLS § 95 lg 2), sh puudus viide TLS §-le 88 või 89. Põhjenduste puudumine ei mõjuta TLS § 95 lg 3 järgi siiski ülesütlemise kehtivust. Kostja ja A-i 31.05.2013.a avaldusest on üheselt mõistetav mh kostja tahe öelda tööleping hagejaga üles alates 09.06.2013.a. Kostja leidis, et tal oli töölepingu lõpetamiseks mõjuv põhjus, kuna A oli teavitanud hagejat tagasikutsumisest Saksamaale ja seetõttu ei olnud töösuhte jätkamine enam võimalik. Töölepingu seadus ei näe tööandjale ette töölepingu sellisel alusel erakorralise ülesütlemise võimalust. Seega tuleb hageja nõue töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldada. Kostja taotlusel tuleb tööleping lõpetada TLS § 107 lg 2 ning § 97 lg-te 1 ja 2 alusel alates 01.07.2013.a. Kuna A on maksnud kostja eest hagejale töölepingu kohtus lõpetamise ajani lepingus kokkulepitud töötasu, jääb rahuldamata hageja töötasu nõue 2013.a juuli eest. Samal põhjusel jääb rahuldamata hageja nõue töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest 10 000 euro suuruse hüvitise saamiseks. Hageja nõudis TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist kogu töölepingu järgi töötada jäänud aja eest, lähtudes igakuisest töötasust. Alates 01.07.2013.a jäi töölepingu lõpuni töötada 28 kuud. Hagejale arvestatud ja makstud igakuine põhipalk 2013.a juuni lõpuni oli 13 100,53 eurot ja edaspidi 7700,43 eurot. TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisel tuleb tähtajalise töölepingu korral praegustel asjaoludel lähtuda hageja põhipalga erinevusest kostja ja A-i juures töötades. Kuna ülejäänud palgaosade eesmärk oli hüvitada töötamine koduriigist eemal või tasu töö tulemuste eest, ei tule neid summasid hüvitise väljamõistmisel arvestada. Hageja kaotas Eestis tähtajalise töölepingu ennetähtaegselt lõpetamise tõttu 28 kuu vältel iga kuu põhipalgas 5400,10 eurot (13 100,53 - 7700,43). Seega tuleb mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis 151 202,80 eurot (5400,10 × 28). Kostja rikkus töölepingut, sest ei andnud alates 18.02.2013.a hagejale tööd. Kostja ei tõendanud, et rikkumine oli vabandatav. Õigusabikulude eest tasumise kohustuse tõttu tekkis hagejal otsene varaline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Hageja nõuete realiseerimiseks ei olnud õigusabikulud aga vajalikud. Töövaidluskomisjonile avalduse esitamise ja sellest loobumise kulu põhjustas hageja ise. Samuti ei ole TLS § 28 lg 2 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise võimaliku tagajärjena õigusabikulu tööandjale piisavalt ettenähtav. Seega on VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatud kahju
5(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 hüvitamise eeldused täitmata. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise välistab ka VÕS § 134 lg 1, sest TLS § 28 lg 2 p-s 1 sätestatud töö andmise kohustus ei ole suunatud mittevaralise huvi järgimisele ja kostja ei pidanud aru saama, et selle kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju. Lisaks ei ole hageja mittevaralise kahju tekkimist tõendanud. Hageja viivisenõue ei ole aegunud. Hageja esitatud 151 202,80 euro nõue muutus TLS § 84 lg 1 järgi sissenõutavaks 01.07.2013.a. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 13 238,74 eurot. Lisaks tuleb välja mõista edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja tasaarvestusavaldus jääb rahuldamata. Kostja peab tõendama, et tal on õigus nõuda hagejalt tagasi päevaraha. Hageja väitel oli päevaraha maksmise kohustus A-il, kelle eest asus seda kohustust PTL-i alusel täitma kostja. PTL p 6 järgi tuleb kokkuleppest tulenevatele õigussuhetele kohaldada Saksa õigust. Saksa tsiviilseadustikus (BGB) ei ole õigusnormi, mille kohaselt ühe lepingupoole eest kohustuse täitnud kolmandale isikule läheb üle õigus nõuda sooritus endale tagasi alusetu rikastumise sätete järgi. On õiglane, et pooled kannavad ise oma menetluskulud. Hageja on korduvalt oma nõudeid muutnud, kuid samas tekitas kostja ise olukorra, kus hageja oli teadmatuses oma töösuhte osas ja pidi õiguste kaitseks pöörduma kohtusse. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on hinnanud ebaõigesti faktilisi asjaolusid ja tõendeid või jätnud need hindamata, mistõttu on jõudnud ekslikult järelduseni, et hageja ja kostja vahel oli töösuhe. Kostja hinnangul käsitlesid pooled hageja Eestis viibimist lähetusena. Hageja ja A vahelise töösuhte mittekatkemisest saab järeldada, et hageja ja kostja vahel ei ole iseseisvat töösuhet. Kostja ei ole vastupidiselt maakohtu seisukohale väitnud, et töötajal ei või olla kahte paralleelset töösuhet. Kostja leidis, et ühe ja sama töö tegemine ei saa kvalifitseeruda kahe erineva töölepingu esemeks. Antud juhul ei ole tõendatud ka, et esineks tööandja paljusus. Kostja tõendas maakohtus, et hageja suhtes täidab tööandja kohustusi A. Kostja ei käsitlenud end hageja tööandjana. Kostja tegeles töölepingu kokkuleppel lõpetamise dokumendi ettevalmistamisega, kuna tegemist oli katsega sõlmida hagejaga vaidluse lõpetamiseks kompromiss. Seega käsitles kostja end tööandjana vastastikuse järeleandmise kontekstis (VÕS § 578 lg 1). Kostja tööandja olemist ei saa järeldada sellest, et kostja allkirjastas hageja Saksamaale tagasisaatmise teate. Kostja pidas teadet dokumendiks, millega lõpetati PTL-ga võetud kohustused, mitte töölepingu ülesütlemisteateks. Kõnealuses dokumendis räägitakse hageja lähetuse lõpetamisest. Ka ei eelda volikirja andmine, et volitaja ja volitatava vahel on töösuhe. Kostja tööandja olemist ei saa järeldada sellest, et kostja osales PTL allkirjastamisel. Kostja allkirjastas PTL, kuna kokkulepe sisaldas A kui tööandja ja kostja kui kolmanda isiku vahelisi kokkuleppeid osas, mis puudutas hageja kui lähetatava töötaja vastuvõtmist teatud perioodil ja kontsernisisest kulude hüvitamist. Maakohus on ekslikult leidnud, et A maksis hagejale töötasu kostja nimel. Hagejale maksti 2013.a kogu juuni eest 13 100 eurot töötasu ja 9067 eurot boonust, kuigi hageja tööülesanded Eestis lõpetati 10.06.2013.a. Kuivõrd selleks ajaks oli hageja kostja vastu esitanud hagi kohtusse, ei oleks kostja, omades hagejale väljamakstavate summade üle kontrolli, olnud nõus hagejale tasuma suuremat töötasu, kui hageja on välja teeninud. Eeltoodut ei muuda ka see, et kostja pidas hageja eest kinni tulumaksu, kuna tulumaksu kinnipidamise kohustuse võib täita ka muu isik kui tööandja. TJ poolne juhtimise ja kontrolli teostamine ei ole omistatav kostjale. TJ määrati hageja üle juhtimist ja kontrolli teostama A poolt, mitte kostja poolt. Seega ei ole võimalik töölepingu nime kandvast dokumendist järeldada, et TJ tegutses hageja üle juhtimist ja kontrolli teostades kostja nimel. Ka PTL näeb ette TJ kui isiku, kes annab hagejale Eestis viibides tööülesandeid ja kontrollib neid. Kostja andis TJ-le küll volikirja, kuid selle alusel ei antud TJ-
6(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 le volitusi teostada hageja üle juhtimist ja kontrolli, vaid volikirja alusel võib TJ Ai nimel tellida kaupu, pidada tarnijatega läbirääkimisi jne. Hagejale makstud lähetuse päevarahad, elukvaliteedi languse hüvitamise tasu, elamiskulude hüvitamine jne tõendavad, et hageja ise käsitles Eestis viibimist töölähetusena. Maakohus ei selgitanud, kuidas kohus kvalifitseeris õiguslikult hagejale Eestis viibimisega seotud päevarahade maksmise ja hageja elamiskulude hüvitamise ning hagejale Eesti ja Saksamaa vahet puhkuse eesmärgil tehtud sõitude hüvitamise. Eesti ja saksa õiguse järgi makstakse töötajale päevarahasid üksnes lähetuse korral. Juhul kui ringkonnakohus peaks tuvastama, et hageja ja kostja vahel esines töösuhe, palus kostja ringkonnakohtul muuta maakohtu otsust osas, mis puudutas TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist. Kostja palus temalt välja mõista maksimaalselt hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 39 301, 59 eurot (3x13 100,53), kuna hageja jätkas Eestist lahkudes tööd A juures. Kohus kohaldas ebaõigesti TLS § 109 lg-t 1, mõistes kostjalt välja põhjendamatult suure hüvitise. TLS § 109 lg 1 kohustab eriliste asjaolude puudumisel lähtuma seadusandja poolt ette antud kahju hüvitise suurusest, s.o töötaja 3 kuu keskmisest töötasust. Hageja ega kohus ei põhjendanud, millised erakorralised asjaolud õigustavad 11,5 kuu keskmise palga maksmist hüvituseks (nt tsiviilasi nr 3-2-1-79-13). TLS § 109 lg 1 eesmärk ei ole panna uue samaväärse töökoha leidmise risk tööandjale. Isegi kui TLS § 109 lg 1 peaks võimaldama võtta kahju hüvitamise lähtepunktiks töötasu, mida töötaja oleks saanud teenida tähtajalise töölepinguga tähtaja saabumiseni, ei võimalda VÕS § 127 lg 5 arvutada töötajale tekkinud kahjust maha üksnes mujal teenitud põhitöötasu, vaid igasuguse teisel töökohal teenitud tulu (boonused, tasu ületunnitöö eest jne). Seega saaks kostja poolt hagejale töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest tekkinud kahju olla maksimaalselt 60 298, 54 eurot (13 100,53x28–319 616,79). Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Vastustaja vastuapellatsioonkaebus
6.Hageja palus vastuapellatsioonkaebuses maakohtu 17.07.2014.a otsuse tühistada osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ja teha uue otsuse asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata, millega rahuldatakse hagi täies ulatuses. Maakohus lõpetas ebaõigesti TLS § 107 lg 2 alusel kostja taotlusel poolte vahel sõlmitud tähtajalise töölepingu alates 01.07.2013.a ja jättis ebaõigesti hageja teise nõude rahuldamata. 17.10.2011.a lepingu p 2.1 järgi oli poolte vahel sõlmitud tähtajaline tööleping. TLS § 107 lg 2 kohaldamine ei ole tähtajalise töölepingu tühise ülesütlemise korral põhjendatud. Tähtajalise töölepingu olemust arvestades peaks tähtajaline tööleping TLS § 107 lg 1 järgi ka peale tühist ülesütlemist edasi kehtima. Olukorras, kus taotletakse TLS § 107 lg 2 alusel tähtajalise töölepingu lõpetamist, võib TLS § 107 lg 2 regulatsioon olla vastuolus PS §-dega 10, 12, 14, 19, 20 ja 32. Riigikohus on 14.05.2014.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 analüüsinud TLS § 107 lg 2 põhiseaduspärasust vaid osas, mis puudutas tähtajatu töölepingu lõpetamist töövaidlusorgani poolt tööandja taotluse alusel ning seega ei ole otsuses toodud argumentatsioon tähtajalise töölepingu puhul töötaja põhiõiguste riive legitiimsest eesmärgist ning proportsionaalsusest kohaldatav. Tähtajalise töölepingu ennetähtaegne lõpetamine saaks ilma mõjuva põhjuseta olla põhiseadusega kooskõlas tingimusel, et tööandja n-ö ostab töötaja lepingust välja. Arvestades tähtajalise kestvussuhte iseloomu, ei ole põhiseadusega kooskõlas olukord, kus tööandja ühepoolsel taotlusel on töövaidlusorganil õigus ja kohustus lõpetada tähtajalisena sõlmitud töösuhe, mille tööandja on mõjuva põhjuseta üles öelnud, enne tähtaja saabumist. Tähtajaline tööleping peaks ka sellisel juhul kestma kuni kokkulepitud tähtaja
7(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 saabumiseni, välja arvatud kui esineb mõjuv põhjus töölepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks. Maakohus on ekslikult leidnud, et kuigi tsiviilasi nr 3-2-1-79-13 puudutas tähtajatut töölepingut, võis kohus ka tähtajalise töölepingu puhul järgida Riigikohtu juhiseid TLS § 109 lg 1 kohaldamisel. Hageja arvates saab tööandja tähtajalise töölepingu ilma töötajat välja ostmata ennetähtaegselt lõpetada vaid juhul, kui selleks on töötajast tulenev mõjuv põhjus TLS § 88 lg 1 mõttes või kui töölepingu ülesütlemine on tingitud tööandja tegevuse lõpetamisest või pankrotist. Muudel juhtudel tuleb töötajale maksta hüvitist suuruses, mis vastab töötasule, millele töötajal oleks olnud õigus kuni lepingu tähtaja saabumiseni. Viidatud Riigikohtu otsuse p-dest 32.2, 32.3 ja 32.5 nähtuvate suuniste kohaldamine tähtajalise töölepingu puhul tooks kaasa olukorra, kus töötajal oleks tähtajalise töölepingu tühise ülesütlemise korral õigus hüvitisele töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Vaid juhul, kui töötaja hakkaks eraldi taotlema tööandjalt väljamõistetava hüvitise suurendamist, oleks võimalik tööandjalt väljamõistetava hüvitise suurendamine. Selline olukord oleks töötaja jaoks ebaõiglane, kuna tähtajalise töölepingu olemusest ja TLS § 100 lg-st 3 tulenevalt peaks tähtajalise töölepingu sõlminud töötajale töölepingu tühiselt üles öelnud tööandja poolt makstav rahasumma olema koheselt võrdne rahaga, mida töötajal oleks õigus olnud saada kuni lepingu tähtaja saabumiseni. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks tööandja tähtajalise töölepingu ülesütlemisel majandusliku põhjuse tõttu maksma töötajale hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni, kuid tähtajalise töölepingu tühisel ülesütlemisel võiks tööandja poolt makstav hüvitis olla väiksem. Pooltevahelise tähtajalise töölepingu kostjapoolsest tühisest ülesütlemisest tulenevalt tuleks hagejale hüvitise väljamõistmisel lähtuda TLS § 100 lg-st 3, kas tõlgendades normi laiendavalt või kohaldades seda analoogia alusel. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et hüvitise suuruse kindlaksmääramisel pole TLS § 100 lg 3 asjassepuutuv norm ja kohaldamisele kuulub TLS § 109 lg 1, tuleks hüvitise suuruse arvestamisel ikkagi pidada silmas TLS § 100 lg-t 3. Oluline on, et TLS § 100 lg 3 I lause alusel väljamakstava hüvitise suuruse puhul ei oma tähtsust see, kas ja kui suurt tasu sai või hakkab saama töötaja mõnelt muult tööandjalt. Seetõttu ei oma tähtsust ka see, kui suurt töötasu saab hageja 2013.a juulist A-lt. Juhul kui ringkonnakohus peaks siiski leidma, et hageja kasuks väljamõistetavast hüvitisest tuleb maha arvata hageja poolt 2013.a juulist Saksamaal teenitud ja teenitav tulu, tuleks lähtuda kõigist pooltevahelise töölepingu p-s 5.1 ja PTL lisa nr 1 p-s 2 ettenähtud tasudest ning A poolt eelduslikult makstavatest tasudest. Hageja arvutuste kohaselt teenib hageja perioodil 01.07.2013.a – 31.10.2015.a A juures 294 054,33 eurot vähem kui oleks teeninud kostjaga tähtajalise töösuhte jätkumise korral. Kuivõrd kostja ei teatanud hagejale tähtajalise töölepingu ülesütlemisest 30 päeva ette ja ei maksnud vähem etteteatatud päevade eest TLS § 100 lg 5 alusel hüvitist, on põhjendatud ka hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest 10 000 euro ulatuses. Maakohus on ebaõigesti jätnud kostjalt välja mõistmata 3692,51-eurose kahjuhüvitise. Kohtuotsus on vastuoluline, kuna kohus leidis otsuse p-s 34, et hageja kohtueelsed õigusabikulud kui kahju on hõlmatud VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3, kuid seejärel p-s 35 asus seisukohale, et õigusabikulud kui kahju ei ole hõlmatud VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3. Arusaamatu on kohtu väide, et hageja kohtueelsed õigusabikulud ei olnud vajalikud ja nende kulude tegemise läbi põhjustas hageja endale ise kahju. Seejuures tegi ettepaneku advokaadi poole pöördumiseks hagejale kostja. Olukorras, kus hagejat informeeriti suuliselt kavatsusest temaga töösuhe lõpetada, ühtegi etteheidet hageja tööle ei tehtud ja valitses suur segadus, oli hageja poolt väga mõistlik pöörduda õigusenõustamiseks advokaadi poole. Kostja pidi ette nägema, et kostja poolt töölepingu rikkumise tõttu tekivad hagejale kohtuvälised õigusabikulud. VÕS § 127 lg 3 ei kuulu kohaldamisele, kuna kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu, sest just töölepingu rikkumisest tulenes hageja pöördumine advokaadi poole. Samas on lepingu korrektse täitmise nõude kaitse-eesmärgiga hõlmatud selle lepingu rikkumisest tingitud
8(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 kohtuväliste õigusnõustamise kulude kui kahju hüvitamise nõue. Maakohus on vääralt leidnud, et mittevaralise kahju hüvitise välistab VÕS § 134 lg 1. Asjaolule, et töölepingu tühise ülesütlemise korral on töötajal võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, on viidatud ka tsiviilasja nr 3-2-1-79-13 p-s 32.3. Kuivõrd maakohus jättis ebaõigesti hageja rahalised nõuded osaliselt rahuldamata, on ebaõigesti jäetud ka viivis kostjalt osaliselt välja mõistmata. Samuti ei nõustunud hageja sellega, nagu oleks ta ebamõistlikult koormanud kohtuasja ja tekitanud põhjendamatuid menetluskulusid. Vastuvastustaja seisukoht
7.Kostja palus jätta hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Edasine menetluse käik
8.Tallinna Ringkonnakohus tegi 18.12.2014.a otsuse, millega jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldas hageja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt. Kohus tühistas Harju Maakohtu 17.07.2014.a otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude otsese varalise kahju hüvitamiseks ja tegi uue otsuse, millega rahuldas nõude osaliselt. Tallinna Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1785,60 eurot otsese varalise kahju hüvitamiseks. Kohus jättis kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud täies ulatuses kostja kanda, hageja poolt maakohtu menetluses ning apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivud 25% ulatuses kostja kanda ja 75% ulatuses hageja enda kanda. Muud poolte esimese astme kohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kostja kassatsioonkaebuse ning hageja vastukassatsioonkaebuse. Kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäi hagi rahuldamata, ja rahuldada hagi täielikult või saata asi lahendamiseks maa- või ringkonnakohtule. Riigikohus tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2014.a otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu otsuse samas tsiviilasjas osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 151 202,80 eurot ning viivis 13 238,74 eurot ja alates 18.07.2014.a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, samuti menetluskulude jaotuse osas ning saatis tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata, rahuldades kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osaliselt.
9.Tallinna Ringkonnakohus andis pooltele tähtaja täiendavate seisukohtade esitamiseks Riigikohtu otsusega seonduvalt. Hageja leidis, et perioodil 01.07.2013.a – 31.10.2015.a oleks hageja kostjaga sõlmitud tähtajalise töölepingu alusel pidanud igakuiselt saama: 1) põhipalga brutosummas 13 100,53 eurot; 2) fikseeritud lisatasu brutosummas 4754,72 eurot; 3) lisatasu brutosummas 304,16 eurot; 4) elukvaliteedi lisatasu brutosummas 241,78 eurot; ning 5) päevaraha brutosummas 1080 eurot. See teeb ühe kalendrikuu brutotasuks kokku 19 481,19 eurot. Ajavahemikus 01.07.2013.a -31.10.2015.a on kokku 28 kalendrikuud (28 x 19 481,19 eurot = 545 473,32 eurot). Seega, kui tähtajaline tööleping hageja ja kostja vahel oleks kehtinud ka perioodil 01.07.2013.a -31.10.2015.a, oleks hageja saanud Eestis töötamise aja eest kokku 545 473,32 euro suuruse tasu brutosummas. Hageja märkis, et eeltoodud arvestuses ei kajastu jõulupreemiad, mida samuti oleks hageja igal aastal Eestis töötamise ajal saanud ega boonusemaksed, mida samuti oleks hageja igal aastal Eestis töötamise ajal saanud. Perioodil 01.07.2013.a – 31.10.2015.a Saksamaal töötatud aja eest on hagejale makstud tasusid kokku brutosummas 304 787,15 eurot. Siinjuures oli hageja arvates oluline, et jõulupreemiaid ja boonusemakseid oleks hageja saanud ka siis, kui ta oleks perioodil 01.07.2013.a – 31.10.2015.a töötanud Eestis kostjaga sõlmitud tähtajalise töölepingu alusel. Arvates perioodil 01.07.2013.a – 31.10.2015.a hagejale Saksamaal makstud brutotasust maha jõulupreemiad ja boonusemaksed kokku summas 27 831,46 eurot (2013.a novembri töötasulehel kajastuv 9(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 jõulupreemia summas 4235,23 eurot, 2014.a juuni töötasulehel kajastuv boonusemakse summas 9949 eurot, 2014.a novembri töötasulehel kajastuv jõulupreemia summas 4235,23 eurot ja 2015.a juuni töötasulehel kajastuv boonusemakse summas 9412 eurot), on tulemus 276 955,69 eurot. Hageja arvates tuleks TLS § 109 lg 1 alusel väljamaksmisele kuuluva hüvitise suuruse arvutamisel lahtuda rahasummast 545 473,32 eurot (brutosumma, mille hageja oleks teeninud, kui hageja oleks töötanud poolte vahel sõlmitud tähtajalise töölepingu alusel Eestis ajavahemikus 01.07.2013.a – 31.10.2015.a) 276 955,69 eurot (brutosumma, mille hageja teenis perioodil 01.07.2013.a – 31.10.2015.a Saksamaal töötades, arvestamata boonuseid ja jõulupreemiaid, kuna boonused ja jõulupreemiad oleksid kuulunud tasumisele ka Eestis töötamise korral). Sellise mõttekäiguga nõustudes on kostja poolt hagejale TLS § 109 lg 1 alusel maksatava hüvitise suurus 268 517,63 eurot (545 473,32 – 276 955,69 = 268 517,63). Kui ringkonnakohtu arvates siiski tuleks kostja poolt hagejale TLS § 109 lg 1 alusel tasumisele kuuluva hüvitise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda kogu brutotasust, mis hageja perioodil 01.07.2013.a – 31.10.2015.a Saksamaal töötades teenis, tuleks arvutamisel lähtuda rahasummast 545 473,32 eurot (brutosumma, mille hageja oleks teeninud, kui hageja oleks töötanud poolte vahel sõlmitud tähtajalise töölepingu alusel Eestis ajavahemikus 01.07.2013.a – 31.10.2015.a) 304 787,15 eurot (brutosumma, mille hageja teenis perioodil 01.07.2013.a – 31.10.2015.a Saksamaal töötades). Sellise mõttekäiguga nõustudes on kostja poolt hagejale TLS § 109 lg 1 alusel maksatava hüvitise suuruseks 240 686,17 eurot (545 473,32 –304 787,15 =240 686,17). Seonduvalt viivisega märkis hageja, et hageja on palunud mõista kostjalt välja seadusjärgse viivise hüvitiselt töölepingu lõpetamise eest alates 01.07.2013.a kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest kuni kostja poolt põhinõude kohase täitmiseni. Hüvitiselt summas 268 517,63 eurot oleks seadusjärgse viivisenõude suuruseks seisuga 10.11.2015.a 52 118,54 eurot. Hüvitise suuruses 240 686,17 eurot puhul on seadusjärgse viivisenõude suuruseks seisuga 10.11.2015.a 46 716,53 eurot. Hageja esitas tõenditena hageja 2014.a jaanuari, mai ja septembri-detsembri 2015.a jaanuari-oktoobri töötasulehed koos osalise tõlkega.
10.Kostja leidis, et saamata jäänud tuluna saab käsitleda vaid töötasuna kvalifitseeritavaid summasid. Muude töösuhte raames makstavate tasude eesmärk ei ole tagada töötajale kindlat sissetulekut, vaid hüvitada tööga seotud kulud. Päevarahasid ja kuluhüvitisi ka ei maksustata selliselt nagu maksustatakse töötasu. Ka TLS § 109 lg 1 sõnastus seab hüvitise väljamõistmisel lähtepunktiks keskmise töötasu, mitte igasuguse tasu. Kostja leidis, et töölepingus kokkulepitud tasudest kvalifitseeruvad töötasuks üksnes 13 100,53 euro suurune tasu ning 4754,72 euro suurune tasu, sest vastavaid tasusid on hagejale makstud töö tegemise eest. Kostja ei pidanud töötasuks päevaraha ega elukvaliteedi lisatasu, sest nimetatud tasusid ei makstud hagejale töösoorituse tegemise eest, vaid kompenseerimaks hageja eemalolekut koduriigist Saksamaalt ning hüvitamaks jooksvaid igapäevaseid kulusid. Seda, et pooled ei käsitle päevaraha ja elukvaliteedi lisatasu töötasuna, kinnitab ka PTL lisa 1 punkt 2, milles on pooled selgelt defineerinud päevaraha ning elukvaliteedi lisatasu maksmise eesmärgi, mis ei ole tasu maksmine töösoorituse eest. Saamata jäänud tulu arvutamisel tuleb lähtuda hagejale Eestis viibimise ajal makstud netotöötasust. Töölepingu punkti 5.1 järgi, mis viitab PTL lisa 1 punktile 2, on 13 100,53 euro suuruse töötasu ning 4754,72 euro suuruse lisatasu puhul tegemist brutotasuga, millest tuleb tööandjal enne väljamaksmist kinni pidada tulumaks. Käesoleva juhul kahjuhüvitise brutotöötasuna väljamaksmine tooks kaasa hageja rikastumise. Nimelt maksti hagejale kogu Eestist töötamise perioodil välja netotöötasu, mis arvutati A poolt välja lähtuvalt Saksa maksukohustusest, mis on kõrgem kui Eesti maksukohustus. Nimetatud põhjusel on hagejale 13 100,53 euro suuruselt töötasult ning 4754,72 euro suuruselt lisatasult välja makstud 11 357 euro suurune netotöötasu. Juhul, kui saamata jäänud tulu mõista hagejale välja brutotöötasus, tekib hagejal võimalus töötasust koosnevast kahjuhüvitisest kinni pidada vaid
10(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 Eesti tulumaksukohustust, mis tooks hagejale kaasa soodsama tagajärje ja suurema töötasu, kui ta teenis Eestis töötades ja oleks teeninud ka juhul, kui töölepingut poleks üles öeldud. Nimetatud põhjusel palus kostja kohtul lähtuda hageja saamata jäänud tulu väljamõistmisel netotöötasust suuruses 11 357 eurot kuus. Lähtudes sellest, et hageja netotöötasu oli Eestis töötades 11 357 eurot kuus, on hageja saamata jäänud tulu ajavahemikus 01.06.2013.a – 31.10.2015.a 329 353 eurot. Saamata jäänud töötasust tuleb maha arvata töötasu, mida hageja teenis 01.06.2013.a - 31.10.2015.a Saksamaal. Kostjale teadaolevalt asus hageja vahetult pärast Eesti töölepingu ülesütlemist tööle A juures. A poolt edastatud palgalehtede järgi on hagejale ajavahemikus 1.06.2013.a – 31.10.2015.a makstud töötasuna välja 213 966,06 euro suurune netotasu. 2013.a juuni netotöötasu välja arvutamisel on kostja jätnud kõrvale 13 100,53 euro suuruse summa kuid arvestanud kõiki ülejäänud summasid. Võttes arvesse Riigikohtu poolt käesolevas vaidluse raames antud juhiseid, tuleb kostja arvates TLS § 109 lg 1 kohase hüvitise saamiseks lahutada hageja saamata jäänud tulust, mis on 329 353 eurot, maha A juures teenitud töötasu, mis on 213 966,06 eurot. Nimetatud arvutuse kohaselt kuulub hagejale TLS § 109 lg 1 alusel hüvitamisele 115 386,94 eurot. Kostja palus mõista viivise välja summalt 115 386,94 eurot. Kostja esitas tõenditena 2012.a maikuu palgaarvestuse lehe koos tõlkega ning palgaarvestuse lehed ajavahemikus 01.06.2013.a – 31.10.2015.a koos tõlkega. Ringkonnakohtu seisukoht
11.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse osaliselt, täiendavas osas. Riigikohus tegi 21.09.2015.a otsuse, millega lahendati käesolev vaidlus osaliselt. Riigikohtu lahendiga lahendati vaidlus lõplikult osas, millega tuvastati, et hageja ja kostja vahel 17.10.2011.a sõlmitud töölepingu 31.05.2013.a ülesütlemine on tühine, samuti osas, milles lõpetati nimetatud tööleping kostja taotlusel alates 01.07.2013.a, samuti osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja varalise kahju hüvitis summas 1785,60 eurot ja osas, milles jäeti rahuldamata hageja hüvitisnõue töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kuna selles osas on asi lõplikult lahendatud, ei puuduta käesolev apellatsioonimenetlus enam nimetatud nõudeid.
12.Riigikohus tühistas käesolevas tsiviilasjas tehtud varasema ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule osas, milles rahuldati osaliselt hageja hüvitisnõue, mis tulenes hageja ja kostja vahelise tähtajalise töölepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest, samuti osas, milles rahuldati selle hüvitise maksmisega viivitamisest tulenev viivisenõue. Käesoleva apellatsioonimenetluse raames tuleb seega otsustada nimetatud nõude rahuldamise üle. Kuna Riigikohus saatis tsiviilasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, on Riigikohtu poolt käesolevas tsiviilasjas antud juhised ringkonnakohtule järgimiseks kohustuslikud (TsMS § 693 lg 1 lause 2 ja lg 2). Riigikohus leidis, et käesolevas asjas on hagejal õigus nõuda kostjalt hüvitist TLS § 109 lg 1 alusel, mille raames tuleb hagejale hüvitada kogu lepingu ennetähtaegse lõppemise tõttu saamata jäänud tulu. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb Riigikohtu hinnangul seejuures lähtuda hageja sissetuleku, mida ta töölepingu tähtaja möödumiseni pidi saama ja edasise, teisel töökohal saadud tasu vahest. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata hageja teisel töökohal saadud tasu. Kahjuhüvitise suuruse määramisel ei saa Riigikohtu hinnangul lähtuda üksnes hagejale Eestis ja Saksamaal makstud põhitöötasudest, jättes kõrvale lisatasud.
13.Eespool toodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtul tuvastada, milliseid töötasu (sh lisatasude) summasid võinuks hageja kostjalt Eestis töötamise ajal (vaidlusalusel perioodil) nõuda ja mis summades sai hageja vaidlusalusel perioodil (01.07.2013.a-31.10.2015.a) mujal
11(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 (Saksamaal) töötades sissetulekut. Selle raames vaidlevad pooled selle üle, mis summasid võinuks hageja vaidlusalusel perioodil Eestis töötades kostjalt nõuda, mis summasid saab töölepingujärgsete lisatasudena arvesse võtta ja kas hüvitis tuleks välja mõista netotasuna või brutotasuna.
14.Ringkonnakohus leiab, et hageja ja kostja vahelisest töölepingust (vt TL p 5.1. t I kd lk 20) tulenevalt võis hageja nõuda kostjalt põhipalka summas 13100,53 eurot. Lisaks sellele võis hageja nõuda sama punkti alusel just kostjalt kõiki hüvesid, mis tulenesid kolmepoolsest kokkuleppest „Payroll transfer letter“. Ringkonnakohus leiab, et see, kes faktiliselt hagejale töötasu või muid hüvesid välja maksis või mis riigis deklareeriti hageja tulud ja mis riigis arvestati hageja sotsiaalkindlustust, ei ole käesoleval juhul määrav, sest viidatud tööleping sõlmiti hageja ja kostja vahel ja selle töölepingu p-i 5.1. alusel tekkis hagejal nõudeõigus just kostja suhtes nii töötasu kui kõikide muude hüvede osas, mida hagejale viidatud kolmepoolse lepingu alusel tasuti. Seega olnuks hagejal Eestis töötamise korral, vaidlusalusel perioodil, õigus saada lisaks põhitöötasule veel fikseeritud igakuist lisatasu summas 4754,72 eurot, 34 eurot päevaraha netotasuna ja 10 eurot päevas elukvaliteedi lisatasu (vt t I kd lk 65).
15.Vaidlusalune periood on 28 kuu pikkune. Seega oleks hageja Eestis töötades teeninud sellel perioodil palgana (13100,53 eurot x 28)=366814,84. 4754,72 euro suuruse lisatasu saamata jäämise eest on hüvitis 4754,72x28=133132,16 eurot.
16.Pooled vaidlevad selle üle, kas hüvitise suuruse leidmisel tuleb lähtuda hagejal Eestis töötades saada olnud tasude netosuurusest või brutosuurusest. Ringkonnakohus leiab, et lähtuda tuleb tasude brutosuurusest. Üldise ja väljakujunenud kohtupraktika kohaselt mõistetakse palk ja muud töötajale välja makstavad tasud ja seega ka hüvitised vastavate tasude saamata jäämise eest välja brutotasuna. Kuigi tulumaksu kinnipidamise kohustus lasub üldreeglina tööandjal, lasub töötasude osas maksukohustus töötajal ning kui töötasudelt ja muudelt sarnastelt hüvedelt ei ole makse kinni peetud, tuleb vastavad maksud tasuda töötajal. Juhul, kui kohus rahuldaks hüvitisnõude netotasudest lähtudes, saaks hageja nõuda kostjalt üksnes kohtu poolt välja mõistetud rahasummat ning kostjal ei oleks kohustust sellele lisaks täiendavat rahasummat maksudena tasuda. See viiks aga olukorrani, kus hageja peaks peale saadud tulu deklareerimist osa saadud hüvitisest maksudena ära maksma. Käesoleva küsimuse lahendamist ei mõjuta need kostja väited, mis puudutavad seda, et Saksamaa maksukoormus on Eesti omast suurem ja hüvitise brutosummas väljamõistmine võiks viia hageja rikastumiseni. Ringkonnakohus märgib, et see, millise riigi maksuõiguse alusel tulumaks maksmisele kuulub, sõltub maksuõigusest, mitte sellest, kas tööandja oli Eestis registreeritud äriühing. Eelkõige sõltub maksuõiguse kohaldamine sellest, mis riigi resident on tulu saaja tulu saamise ajal. See on fakti küsimus ja sõltub asjaoludest, mida ei ole käesoleva vaidluse raames kohtu ette toodud. Seega ei ole kostja kohtu ette toonud asjaolusid, mille alusel saab järeldada, et hageja kuulub käesoleva kohtu otsusega väljamõistetud summade saamise korral (juhu, kui hageja rahasummad reaalselt kätte saab) maksustamisele Eesti maksuõiguse järgi. Ka vaidlusaluse töölepingu sõlmimisel lepiti kokku enamik tasudest brutotasudena (välja arvatud 34- eurone päevaraha, mis lepiti selgesõnaliselt kokku netotasuna) ja juhul, kui poolte nägemusest hoolimata oleks kuulunud kohaldamisele Eesti, Saksa või mõne kolmanda riigi maksuõigus, oleks makse tulnud maksta vastavalt kohalduvale õigusele, sõltumata sellest, mida pooled töölepingut sõlmides silmas pidasid.
17.Kuna 10- eurone elukvaliteedi lisatasu arvestati päevatasuna, tuleb leida selle hüvitise osas summa, mis arvestab vaidlusalust perioodi (01.07.2013.a-31.10.2015.a). Sellesse perioodi jääb kokku 853 päeva. Kolmepoolse lepingu lisa (t I kd lk 65) kohaselt kuulus vastav tasu
12(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 maksmisele iga päeva eest, seega on 10- eurosest elukvaliteedi (päeva) lisatasust tulenev summa, mida tuleb hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta 853x10=8530 eurot.
18.34- eurone päevaraha osas oli selgesõnaliselt märgitud, et see suurus on netotasus ja selle osas oli kolmepoolse lepingu lisas (t I kd lk 65) märgitud, et seda arvestatakse iga päeva eest, välja arvatud puhkuse- ja haigusepäevad. Pooled kinnitasid 04.12.2015.a kohtuistungil, et hageja haigusele ei ole tuginetud ja hagejal oli õigus saada 30 päeva puhkust aastas. Kuna hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda perioodist 01.07.2013.a-31.10.2015.a, tuleb 2013nda aasta osas maha arvestada 15 nö päevaraha päeva, sest poole aasta eest oli hagejal õigus saada 15 päeva puhkust ja selle aja eest ei olnud tal õigust päevaraha saada. 2014nda aasta osas tuleb maha arvestada 30 nö päevaraha päeva, sest terve aasta eest oli hagejal õigus saada 30 päeva puhkust ja nende päevade eest ei olnud hagejal õigus päevaraha saada. 2015nda aasta osas (01.01.2015.a-31.10.2015.a, st 10 kuud) tuleb maha arvestada 25 nö päevaraha päeva, sest 30 puhkusepäeva aasta kohta teeb 2,5 puhkusepäeva kuu kohta ja 10 kuu kohta teeb see 25 päeva. Seega tuleb vaidlusaluse perioodi osas päevarahaks nimetatud hüvitise arvesse võtmisel maha arvestada kokku 70 päeva. Eelmises lõigus asus kohus seisukohale, et vaidlusaluses perioodis oli kokku 853 päeva, millest nö päevarahade saamata jäämise eest arvestatava hüvitise suuruse arvestamisel tuleb maha arvata 70 päeva, seega selle hüvitise puhul tuleb arvesse võtta 783 päeva. 783x34=26622 eurot, kuid kuna selle päevarahaks nimetatud lisahüve puhul oli märgitud, et see on näidatud netotasuna, tuleb sellele liita ka tulumaks, sest kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kohaldatava maksuõiguse kohaselt selle summa saamata jäämise eest makstava hüvitise pealt tulumaksu ei arvestata. Pooled ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hagejale oleks vormistatud lähetus. Kuna kohus asus seisukohale, et 34- eurost päevaraha tuli maksta kostjal ehk Eesti äriühingul, ei saakski välislähetuse kulutuste hüvitamiseks mõeldud hüvitist Eesti tööandja Eestis töötamise eest maksuvabalt maksta. Pooled ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et päevaraha maksumäära arvestamisel tuleks lähtuda muust, kui Eesti tulumaksust. Ka hageja arvestas päevaraha hüvitise maksu Eesti maksumäära alusel. Eesti tulumaks on 20%. Seega tuleb 26622 korrutada 1,2 ning päevarahaks nimetatud hüvitise saamata jäämise eest arvestatav hüvitis on kokku 31946,40 eurot.
19.Lisaks kolmepoolses lepingus otsesõnu nimetatud lisahüvedele on ringkonnakohtu hinnangul hagejal õigus nõuda hüvitist ka sellel alusel, et talle maksti Eestis töötamise ajal 304,16 euro suurust lisatasu. Kuigi töölepingu järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt palka ja kõiki hüvesid, mis tulenesid kolmepoolsest lepingust ja kuigi ei töölepingus ega ka kolmepoolses lepingus ei ole otsesõnu 304,16 euro suurust lisatasu märgitud, tuleb seda ikkagi hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta. Iseenesest ei ole tööandjal keelatud maksta töötajale ka tasusid, mida ei ole otsesõnu töölepingus nimetatud. Hageja viitas 04.12.2015.a kohtuistungil, et hagejale maksti vastavat lisatasu kogu Eestis töötamise aja vältel (vt istungi protokolli lk 2-3). Kostja sellele faktiväitele vastuväiteid ei esitanud. Sellest tulenevalt tuleb lähtuda selle väite omaksvõtu eeldusest. Seega sai hageja lisaks selgesõnaliselt kokku lepitud hüvedele veel ka 304,16 euro suurust igakuist tasu, mis oli kindla suurusega ja mida maksti hagejale igakuiselt. Selle tasu osas ei ole võimalik tuvastada, et selle saamine oleks sõltunud mingite eriliste (lisa) tööülesannete täitmisest, majandustulemustest, tööandja igakordsetest eraldi tehtavatest otsustest vms. Kuna tööandja maksis vastavat tasu töötajale kogu Eestis töötamise perioodi vältel ja töötaja võttis tasu vastu, tuleb asuda seisukohale, et tööandja oleks töötajale seda tasu edasi maksnud ka siis, kui töösuhe oleks Eestis kuni kokkulepitud tähtpäevani sujunud. Juhul, kui hagejale oleks vastava lisatasu maksmine Eestis töötamise ajal lõpetatud, oleks töötaja saanud esitada tööandja suhtes nõude, tuginedes poolte vahel pikema perioodi jooksul välja kujunenud praktikale ning vastav nõue oleks kuulunud rahuldamisele.
13(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 Kuna tegemist oli kindla, ühesuguse suurusega summaga, mida maksti igakuiselt ja mille suurus ja saamine ei sõltunud igakordselt hinnatavatest asjaoludest (erinevalt jõulu- ja suvistest preemiatest, mille suurus oli erinev, mis sõltus paljudest teguritest, selle maksmise ja suuruse üle otsustas igakordselt tööandja ja maksmine sõltus tööandja suvast), tuleb asuda seisukohale, et hageja kaotas Eestis töötamise lõppemise tõttu ka selle sissetuleku. Sellel põhjusel tuleb seda hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta. Seejuures ei saa nõustuda kostja vastuväidetega, et kostjal kui tööandjal oli kohustus maksta üksnes ja eranditult neid summasid, mis olid töölepingus või kolmepoolses lepingus mainitud. Eespool asus ringkonnakohus seisukohale, et töösuhte raames ei ole välistatud, et töötaja ja tööandja lepivad kokku ka selles, et töötajale tasutakse ka muid summasid. Kuigi sellist kokkulepet ei ole kirjalikult vormistatud, tuleb asuda seisukohale, et selline kokkulepe on vormivabalt ja konkludentselt (tähendusliku käitumisega) sõlmitud, sest töötajale vastavat lisatasu pikema perioodi jooksul maksti, see toimus töösuhte raames ja töötaja võttis selle vastu. Kostja väitis, et lisaks hageja ja kostja vahelisele töösuhtele oli hageja ja kolmanda isiku, Saksamaa äriühingu, vahel veel muu õigussuhe ja kõik muud tasud maksti hagejale selle muu õigussuhte raames või et muud summad maksti hagejale kolmepoolse lepingu alusel kolmanda isiku (Saksamaa äriühingu) poolt. Sellisest väitest ei saa käesoleva tsiviilasja lahendamisel lähtuda. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et ajal, mil hageja Eestis töötas, oleks ta teinud sooritusi veel mingi muu lepingu alusel, näiteks, et hageja oleks täitnud aktiivselt mingist muust töölepingust tulenevaid kohustusi või oleks täitnud mitut töölepingut. Käesolevas tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolude alusel tuleb asuda seisukohale, et hageja täitis Eestis töötamise ajal ühest töösuhtest tulenevaid ülesandeid ja sellest tuleb järeldada, et kõik maksed, mida hagejale tehti, tehti selle töölepingu raames. Kuna kolmepoolse lepingu kohaselt ei jäänud Saksamaa äriühingule mitte ühegi makse, tasu või hüve maksmise kohustust ajal, mil hageja Eestis töötas, ei saa lähtuda sellest, et 304,16 euro suuruse makse tasumise kohustus lasus kostja asemel Saksamaa äriühingul.
20.304,16 eurone lisatasu jäi hagejal saamata 28 kuu jooksul, seega selle summa saamata jäämise eest arvestatav hüvitis on 304,16x28=8516,48 eurot.
21.Eespool toodud summasid kokku võttes tuleb asuda seisukohale, et hagejal oleks olnud õigus nõuda kostjalt, kui vaidlusalune tööleping oleks kehtinud kuni algselt kokkulepitud ajani (31.10.2015.a) tasusid kokku (palka 366814,84 ja 4754,72 eurose kuuhüvitise saamata jäämise eest kokku 133132,16 eurot ja 304,16 eurose kuutasu saamata jäämise eest hüvitist 8516,48 eurot ja päevarahaks nimetatud hüvitise saamata jäämise eest hüvitist 31946,40 eurot ja elukvaliteedi lisatasu saamata jäämise eest hüvitist 8530 eurot) 548939,88 eurot. Kuna hageja aga soovis, et hüvitise määramisel lähtutaks summast 545473,32 eurot (vt hageja kohtukõne teesid 04.12.2015.a kohtuistungi protokolli juures) tuleb lähtuda sellest summast. Ringkonnakohus leiab, et kuigi hagejale maksti Eestis toiminud töösuhte raames ka jõulupreemiaid ja muid preemiaid, mida maksti töötulemustest ja ettevõtte käekäigust tulenevalt, ei saa neid hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta. Hageja saab nõuda hüvitist üksnes selliste töötasude, lisatasude ja hüvitiste eest, mis olid kokku lepitud ja mida oleks hageja saanud nõuda. Nõudeõigus oli hagejal üksnes eespool viidatud summade osas. Hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et juhul, kui hagejale ei oleks näiteks jõulupreemiat makstud, oleks hageja saanud seda nõuda. Sellel põhjusel ei saa hüvitise suuruse määramisel arvestada seda, et juhul, kui hageja ja kostja vaheline töösuhe oleks Eestis tõrgeteta edasi toiminud, oleks hageja eelduslikult kostja käest ka edaspidi jõulupreemiaid ja suviseid preemiaid saanud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb aga hüvitisest maha arvestada kõik tasud, mida hageja mujal (Saksamaal) töötades sai, sh ka need preemiad,
14(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 mida hageja mujal töötades sai, kuid mille saamiseks hagejal nõudeõigust ei ole. TLS § 109 lg-st 1 tuleneva hüvitise eesmärk on hüvitada töötajale kogu see kahju, mida ta sai seoses sellega, et tööleping temaga ennetähtaegselt lõpetati, st töötajale tuleb hüvitada kõik need summad, mida hageja oleks saanud töölepingu alusel nõuda, eeldusel, et tööleping oleks kokkulepitud tähtpäevani kehtinud. Kahju hüvitisest tuleb seevastu maha arvata kõik need summad, mida töötaja vaidlusalusel perioodil oma tööjõudu kasutades mujal teenis. Seejuures ei ole määrav see, kas hageja teenis muud tulu ühe või mitme tööandja juures ja määrav ei ole see, kas hagejal oli iga rahasumma saamiseks nõudeõigus või otsustas muu tööandja maksta hagejale töötasu ilma vaieldamatu makse kohustuseta (preemiana), sest hüvitise eesmärk on hüvitada hagejale sissetulekute vähenemine osas, mida ta oleks oma eelmiselt tööandjalt saanud nõuda, arvestades samas aga seda, kui palju töötaja sissetulekud tegelikult reaalselt vähenesid.
22.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hüvitise suuruse määramisel tuleks arvestada üksnes põhipalka ja muid hüvesid arvesse võtta ei tule. Kuigi osa hüvedest, mille saamise õigus hagejal oli, oli nimetatud lisatasudeks, elukvaliteedi tasuks või päevarahaks, ei saa toimikumaterjalide alusel teha järeldust, et mõni nendest tasudest oleks olnud suunatud mingite konkreetsete kulude hüvitamisele või Eestis töötamisega kaasnesid sellised spetsiifilised kulud, mille hüvitamiseks maksti rahasummasid, mida ei saaks konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades sissetuleku hulka arvestada. Ühelt poolt tekkis hagejal vaidlusaluse töölepinguga kohustus asuda tööle Eestisse. Kostja üritab näidata Eestisse tööle asumist hageja jaoks ebameeldiva asjaoluna, mille tõttu maksti hagejale hüvitisi, mille saamine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui hageja täidab tööülesandeid Eestis. Teisalt aga tekkis hagejal õigus töötada kuni kokkulepitud tähtpäevani Eestis. Eestis töötamist ja selle eest kokkulepitud hüvede saamist võib käsitleda ka positiivsena, mis andis hagejale õiguse saada mitmeid soodustusi. Hageja võis nõuda nii Eestis töötamist kui ka sellega kaasnevaid soodustusi ja hüvesid. Hageja ongi hagi rajanud hagi sellele, et tema ei olnud Eestis töötamist ette nägeva töölepingu ennetähtaegse lõpetamisega nõus ja soovis töötada Eestis ning saada neid hüvesid, mida Eestis töötamine poolte kokkuleppest tulenevalt võimaldas.
23.Vastavalt Riigikohtu juhistele tuleb ülalviidatud (kahju)summast maha arvestada kõik see, mida hageja vaidlusalusel perioodil mujal (Saksamaal) töötades teenis. Eespool asus ringkonnakohus seisukohale, et vastava summa arvestamisel tuleb arvesse võtta ka Saksamaal saadud preemiaid isegi siis, kui nende saamiseks ei olnud hagejal võib-olla nõudeõigust. Hageja kinnitas, et vaidlusalusel perioodil teenis ta brutotasuna 314874,71 eurot. Kuigi hageja leidis, et sellest summast tuleb maha arvestada summad, mida hageja teenis nö jõulu- ja suvepreemiatena, asus ringkonnakohus eespool vastupidisele seisukohale. Kuna hageja esitas arvestused, mille kohaselt teenis ta vaidlusalusel perioodil mujal 314874,71 eurot, tuleb lähtuda sellest summast, välja arvatud juhul, kui kostja poolt kohtu ette toodud väidete ja tõendite alusel ei tule teha järeldust, et hageja teenis vaidlusalusel perioodil mujal rohkem. Kostja leidiski, et tema hinnangul teenis hageja hoopis 317113,95 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul sellist järeldust teha ei saa. Kuigi kostja väitis, viidates üksikute palgalehtede konkreetsetele ridadele, et hageja on teeninud veel mõned summad, mida hageja ei ole oma arvestuses arvesse võtnud, ei ole kostja esitanud selget, kokkuvõtlikku töötasude arvestust, kust saaks järeldada kõikide töötasude arvestust, mida hagejale sellel perioodil maksti. Kostja ei muutnud usutavaks, et tema poolt viidatud konkreetsed palgalehtede read, millel olid mingid märksõnad, tähendasid seda, et hagejale maksti täiendavaid töötasusid, mida hageja arvesse ei võtnud. Kostja oleks saanud esitada kokkuvõtliku palgatõendi, milles oleks tööandja öelnud, et vaidlusalusel perioodil maksti hagejale töötasudena ja muude hüvedena kokku mingi konkreetne rahasumma. Sellist tõendit kostja esitanud ei ole. Kostja esitas üksnes enda poolt koostatud tabeli, mille alusel kostja poolt soovitud järeldust teha ei saa. Kostja oleks saanud kohase tõendi esitada, sest see
15(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 tööandja, kes hagejale vaidlusalusel perioodil tasu maksis, oli kostjaga samasse kontserni kuuluv ettevõte. Kui kostja sai esitada üksikuid hageja palgalehti, oleks ta saanud esitada ka tulu maksnud tööandja poolt koostatud koondtõendi või siis vähemalt selgesti ja üheselt arusaadava koondarvestuse, kus kõikide summade tähendus oleks olnud lahti seletatud. Juhul, kui kostja ei saanud sellist tõendit esitada, oleks kostja saanud taotleda kohtu abi tõendite kogumisel ning paluda näiteks hageja tuludeklaratsioonide väljanõudmist või seda, et kohus kohustaks hageja tööandjat koostama sellist tõendit, kust kõik hageja Saksamaa sissetulekud nähtuvad. Kostja pidas kohaseks tugineda üksikutele, igakuistele palgalehtedele ja enda poolt koostatud lakoonilisele tabelile. Igakuiste palgalehtede puhul on tegemist dokumentaalsete tõenditega. Nende üksikute palgatõendite pinnalt esitas kostja faktiväite, et hageja teenis vaidlusalusel perioodil Saksamaal 2239,24 eurot rohkem, kui see, mida hageja väidab. Sellise faktiväite korral tuleb kohtul kontrollida, kas nende tõendite alusel, millele kostja faktiväite tõendamiseks tugineda soovib, saab soovitud järelduse teha. Ringkonnakohtu hinnangul 28 väga erinevate ridadega ja summadega palgalahe alusel kohus ilma täiendavata kostja poolt soovitud järeldust teha ei saa.
24.Eespool toodust tulenevalt tuleb summast 545473,32 eurot maha arvestada hageja poolt mujal saadud tasu suuruses 314874,71 eurot. Seega on kostjalt hageja kasuks välja mõistetava hüvitise suurus kokku 230598,61 eurot.
25.Kostja esindaja kinnitas 04.12.2015.a toimunud kohtuistungil (vt vastava istungi protokolli lk 1), et kostja hinnangul ei tule käesoleva apellatsioonimenetluse raames enam käsitleda kostja tasaarvestuse vastuväidet. Sellest tulenevalt kohus seda ei käsitle ning võimalikku tasaarvestust ei hinda.
26.Hageja nõudis hüvitisenõudelt ka viivist. Viivist nõudis hageja alates 01.07.2013.a kuni kohtuotsuse kuulutamiseni summaarselt seadusjärgses määras ja sealt edasi protsendina seadusjärgses määras. 04.12.2015.a toimunud kohtuistungil kinnitas kostja, et tal ei ole vastuväiteid, et viivist arvestatakse alates 01.07.2013.a. Kuna välja mõistetakse hüvitis suuruses 230598,61, tuleb viivist arvestada sellelt summalt. Perioodil 01.07.2013.a-31.12.2013.a oli viivisemäär 8,5%. Sellesse perioodi jäi päevi 184. Seega on välja mõistetav viivis selle perioodi eest (230598,61x8,5/100/365x184=) 9880,99 eurot. Perioodil 01.01.2014-30.06.2014.a oli viivisemäär 8,25% ja sellesse perioodi jäi päevi 181. Seega on selle perioodi eest arvestatav viivis (230598,61x8,25/100/365x181=) 9434,01 eurot. Perioodis 01.07.2014-31.12.2014.a oli 184 päeva ja sellel perioodil oli viivisemäär 8,15%. Seega on viivis selle perioodi eest (230598,61x8,15/100/365x184=) 9474,13 eurot. 2015ndal aastal oli seadusjärgne viivisemäär sama, so 8,05%. Seega on sellel perioodil viivisesumma (230598,61x8,05/100=) 18563,19 eurot. 2016ndal aastal on viivisemäär 8,05% aastas. Kohtuotsus kuulutatakse 13ndal jaanuaril. Seega tuleb 2016nda aasta osas viivist summaarselt arvestada 13 päeva eest ja selle aja eest moodustub viivis summas (230598,61x8,05/100/366x13=) 659,35 eurot. Seega on viivis välja mõistetava hüvitisesumma 230598,61 pealt perioodi 01.07.2013.a-13.01.2016.a eest kokku 48011,67 eurot. Vastav viivis tuleb kostjalt välja mõista. Sellele lisaks tuleb kostjalt välja mõista viivis protsendina alates kohtuotsuse kuulutamisest kuni põhivõlasumma kohase täitmiseni.
27.Seoses sellega, et peale asja arutamise lõpetamist esitasid mõlemad pooled kohtule mitmeid protsessidokumente, märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus lõpetas 04.12.2015.a toimunud kohtuistungil asja arutamise ja määras otsuse kuulutamise aja. Pooled teatasid kohtule kuupäeva, mis ajaks nad lubasid kohtule teatada, kas nad sõlmivad asjas kompromissi või mitte. Seoses sellega, et pooled pidasid kompromissiläbirääkimisi otsustas
16(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045 kohus otsuse kuulutamise aja edasi lükata. Lisaks sellele, et pooled teatasid kohtule, et nad ei ole kompromissi saavutanud, informeerisid pooled kohut kompromissiläbirääkimiste käigust ja põhjustest, miks nad ei ole kompromissi sõlminud. Kuna ringkonnakohus määras 04.12.2015.a asja arutamise lõpetada, ei võta ringkonnakohus asja lahendamisel arvesse peale seda kuupäeva kohtule esitatud sisulisi seisukohti, väiteid ega tõendeid. Kohus käsitleb neid seisukohti üksnes infona, mida pooled andsid kohtule kompromissi võimalikkuse kohta. Ringkonnakohus rõhutab, et kompromissiläbirääkimised ja see, kui pooled ei saavuta kompromissi, ei saa kahjustada poolte positsiooni, st kohtuotsus ei saa tulla ühelegi menetlusosalisele halvem seetõttu, et menetlusosaline keeldub ükskõik millisel põhjusel kompromissi sõlmimisest (välja arvatud TsMS § 163 lg-s 2 sätestatud tagajärg, mis ei kaasne automaatselt, vaid mille rakendamise õigus, kuid mitte kohustus on kohtul).
28.Kostja esindaja esitas 04.12.2015.a toimunud kohtuistungi protokolli parandamise taotluse. Ringkonnakohus, tutvunud taotlusega, leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. Protokolli parandamist saab taotleda üksnes siis, kui protokoll ei kajasta tegelikkusele vastavalt istungil toimunut. Protokoll vastab seaduses sätestatud nõuetele ja kajastab adekvaatselt ja tegelikkusele vastavalt istungil toimunut. Menetluskulude jaotus
29.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Käesolevas asjas rahuldatakse hagi osaliselt. Hageja esitas kohtusse hagi, milles palus kostjalt välja mõista hüvitise summas 366814 eurot, hüvitise summas 10000 eurot töölepingu lõpetamisest vähem etteteatamise eest, varalise kahju hüvitise summas 3692,51 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohtu äranägemisel. Lisaks palus hageja välja mõista viivise. Hageja esitas ka muud nõuded, mis on TLS-st tulenevalt raha saamise eelduseks (ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue). Seega moodustasid hageja rahaliselt väljendatud nõuded kokku 380506,51 eurot. Kohus rahuldab sellest põhivõlanõude 232384,21 euro osas. Vastav summa ei sisalda viiviseid. Seega rahuldab kohus hagi ca 38,93% ulatuses, kuid kuna hageja esitas ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mis jäi täielikult rahuldamata, tuleb ka selle nõude esitamist hagi rahuldamata jäänud osa arvestamisel arvesse võtta. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hagi rahuldatakse ca 30% osas. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kogu menetluse kuludest 70% tuleb jätta hageja kanda ja 30% kostja kanda.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 05.10.2016 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuaril 2016 tsiviilasjas nr 2-13-61792 tehtud otsuse p-d 2 ja 6.4, millega jaotati menetlusosaliste menetluskulud (jäeti kogu menetluse kuludest 70% hageja ning 30% kostja kanda).
2.Kinnitada kompromiss, mille järgi jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.
17(18)
Tsiviilasi nr 2-13-32045
3.Tühistatud osas tsiviilasja menetlus lõpetada. Ülejäänud osas on ringkonnakohtu lahend jõustunud.